Obsah (4)

§ 127§ 104§ 1047§ 128

3-06-740 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Maret Altnurme Otsuse tegemise aeg ja koht 25.08.2006, Tallinn Haldusasja number 3-06-740 Haldusasi M. L. kaebus Just

§ 127

lg 5 tuleneb põhimõte, et kahju hüvitamise nõue ei tohi viia kannatanut rikastumiseni. Eelnevad kohtuotsused ei ole tuvastanud haldusorgani süüd või selle puudumist. RVS § 13 lg 2 sätestab, et saamata jäänud tulu ei hüvitata, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.

§ 104sätestab vastutuse süü puhul.

Vastustaja märgib, et eksamikomisjoni inglise keele koosseis vaatas kaebaja töö ning vaide läbi oma parimate teadmiste, arusaamade ja veendumuste põhjal. Komisjoni liikmed on vastava keele asjatundjad ning kindlasti ei ole komisjon kohustatud nõustuma ei kandidaadi ega mingi teise asjatundja arvamusega. Kaebaja on ringkonnakohtus nõustunud, et ei ole olemas objektiivselt eksisteerivat etaloni tõlke õigsuse mõõtmiseks. Komisjonil on õigus ja kohustus väljendada oma arvamust, võtta oma seisukoht ja hinnata eksamitöid. Komisjonile ei saa panna süüks seda, et mõni teine keeleasjatundja arvab teisiti. Kuivõrd vaidlusalustes küsimustes ei ole aga tuvastatud, et komisjoni seisukohad oleksid läinud ilmselgelt ja üheselt vastuollu selgelt väljakujunenud seisukohtadega, ei saa ka komisjoni tegevust pidada süüliseks. Lisaks nõuab kaebaja kahju hüvitamist, kuna ta pidi oma õigusi kaitsma ning seetõttu oma isiklikku aega selleks kulutama. Kaebaja on esitanud samasisulise kahju (kaebaja poolt oma õiguste kaitsmisele kulutatud ajal saamata jäänud tulu) hüvitamise nõude ka eelnevas kohtumenetluses. Jõustunud kohtulahendist selgub, et kohus on kaebaja taotluse jätnud rahuldamata (kohtukuludena võeti arvesse ainult sõidukulud ning ekspertiisi tegemise kulud), kuna kehtiv protsessinormistik ei võimalda teiselt poolelt välja mõista kaebaja enda ajakulu maksumust. Vastustaja ei pea põhjendatuks asuda antud küsimuses jõustunud kohtulahendist erinevale seisukohale. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et kaebajal oleks olnud võimalik vältida hüvitamisele mittekuuluvat saamata jäänud tulu esindaja palkamisega, kelle tasu kuulub vastavalt HKMS sätetele kohtukulude hulka ning mis kuulub seaduses sätestatud korras hüvitamisele. Kaebaja on esitanud ka mittevaralise kahju hüvitamise nõude avaliku vabandamise teel Justiitsministeeriumi koduleheküljel. Käesoleval juhul on eksamitöö uuesti läbi vaadatud ning kaebaja on nimetatud vandetõlgiks. Kui kohus siiski leiab, et kaebajale on tekitatud mittevaraline kahju, on eksamitöö läbivaatamine ja kaebaja vandetõlgiks nimetamine juba piisav hüvitis. Kaebaja nõuab avalikku vabandamist. Vastustaja leiab, et isiku kohta ebaõigete andmete avaldamise korral on kaitsevaheniks ebaõigete andmete ümberlükkamise nõue ning seda avaldaja kulul (

§ 1047lg 4).

Käesoleval juhul ei ole aga Justiitsministeerium kuskil avaldanud andmeid selle kohta, et kaebaja vandetõlgi eksam ebaõnnestus. Eksamitulemused edastati igale kandidaadile personaalselt ja need ei saanud teatavaks Justiitsministeeriumi tegevuse tulemusel. Viide Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-3005 ei ole antud asjas asjakohane. Tallinna Halduskohtu 19.08.2003 otsusega on kaebaja taotlus kohtukulude väljamõistmiseks rahuldatud osaliselt. Halduskohus leidis, et kaebaja kasuks tuleb välja mõista kohtukulud kokku summas 1218.- krooni. Tallinna Ringkonnakohus muutis kohtukulude jaotust ning leidis, et kaebuse esitaja kasuks tuleb välja mõista 359.- krooni. Riigikohus on tulenevalt kaebuse mittetäielikust rahuldamisest jätnud kohtukulude jaotuse muutmata. Seega kuulub 3 peale kolme kohtuastme läbimist kaebajale kohtukuludena väljamaksmisele 359.- krooni. Nimetatud summa on Justiitsministeerium ka kaebaja arveldusarvele üle kandnud. Eeltoodust tulenevalt palub vastustaja jätta kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kohtuistung Kohtuistungil jäid pooled kohtule kirjalikult esitatud seisukohtade ja taotluste juurde. Kohtu seisukoht ja põhjendused Kohus on seisukohal, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Kaebus tuleb rahuldada osas, millega kaebaja nõudis Justiitsministeeriumilt avalikku vabandamist ning kutsetööga seoses saamata jäänud tulu väljamõistmist. Ülejäänud nõuetes tuleb kaebus jätta rahuldamata. Kohtu põhjendused on alljärgnevad.

1. Saamata jäänud tulu hüvitamise nõue summas 29 298.- krooni, mis seisneb oma õiguste kaitsele kulutatud ajas Kaebaja poolt väidetavalt saamata jäänud tulu seisneb tema ajakulus perioodil 28.12.2002 – 21.02.2006 oma õiguste kaitsele, millest alates 04.02.2003 on M.L. olnud hõivatud oma õiguste kaitsega kohtumenetluses, eelnevalt vaidemenetluses ning alates 22.12.2005 käesolevale vaidlusele eelnenud kohtueelses menetluses (tl 19-21). Kohus nõustub vastustajaga selles (viidates analoogia alusel Riigikohtu 16.03.2005 lahendile nr 3-3-1-93-04), et kaebaja nõuet ei ole võimalik rahuldada, kuna õigusvastaste haldusaktide ja kaebaja poolt saamata jäänud tulu vahel puudub põhjuslik seos. Kaebaja on esitanud nõude vaide-, kohtu- ja kohtueelses menetluses tehtud kulutuste vastustajalt väljamõistmiseks õigusvastaselt tekitatud kahjuna RVS alusel. RVS § 7 lg 1 sätestab: "Isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega." Selles sättes on väljendatud kahju hüvitamise järgmised üldpõhimõtted: põhjusliku seose nõue teo ja sellega tekitatud kahju vahel ning tingimus, et kahju ei olnud võimalik vältida kannatanupoolsete meetmetega. Põhjusliku seose nõue tähendab, et tegu pidi tekitama kahju vahetult ja vältimatult. Käesoleval juhul oleks põhjusliku seose nõue täidetud siis, kui haldusaktid – vandetõlgi eksamikomisjoni otsused - toonuks vahetult ja vältimatult kaasa kaebuse esitaja ajakulu vaide-, kohtu- ja kohtueelsele menetlusele. RVS § 3 lg 4 sätestab, et haldusakti kehtetuks tunnistamist võib nõuda kaebusega halduskohtumenetluses või vaidega haldusmenetluses. Seega oli kaebajal võimalik valida vaidemenetluse ja kohtumenetluse vahel, kusjuures kohtumenetluses on kohtukulude jagamise võimalus üldteada. Kaebaja valis algselt vaidemenetluse tee ning kui see teda ei rahuldanud, kohtumenetluse tee. Seejuures valis kaebaja iseenda esindamise kohtumenetluses, pidades teadma, et kehtiv protsessinormistik ei võimaldanud mõista vastustajalt välja kaebaja enda ajakulu maksumust (alates 01.01.2006 on see TsMS § 144 p 3 alusel võimalik), küll aga tehtud kulutusi õigusabile. Järelikult oli kaebajal võimalik vältida enda ajakulu (ja seega siis saamata jäänud tulu), kasutada kohtumenetluses esindust ning saada need hüvitatud HKMS sätete kohaselt. Seetõttu polnud haldusaktidega tekitatud kahju vältimatu ning haldusaktide ja kahju (saamata jäänud tulu) vahel puudub põhjuslik seos. Mis puudutab kaebaja õiguste kaitsele tehtud ajakulu perioodi 22.12.2005 – 21.02.2006 eest (tl 21), siis seda ei saa käsitleda ka kohtuvälise kuluna TsMS § 144 tähenduses, kuivõrd tulu on jäänud saamata enne käesoleva kohtumenetluse algust, seega kohtueelses menetluses, mille eest hüvise väljamõistmise võimalust sätestatud ei ole. 4 Et kohus on tuvastanud ühe kahju hüvitamise eelduseks oleva elemendi – põhjusliku seose – puudumise, jääb kaebaja nõue rahuldamata ning kohtul puudub vajadus hinnata ülejäänud elementide esinemist.
2. Haldusasja nr 3-681/2003 raames väljamõistmata jäänud kohtukulude hüvitamise nõue Kaebaja taotleb eelmise kohtuvaidluse käigus väljamõistmata jäänud kohtukulude summas 859.- krooni hüvitamist, mis koosneb ekspertiisikuludest 500.- krooni ja hüvitamata sõidukuludest 359.- krooni. Kaebaja väidete kohaselt pidanuks Riigikohus muutma ka kohtukulude jaotust, tehes otsuse sisuliselt kaebuse esitaja kasuks, kuid seda ei tehtud. Kaebaja käsitleb nimetatud summat talle tekitatud kahjuna ja palub selle hüvitamist. Kohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Eelmises haldusvaidluses jõustunud kohtuotsusega kindlaksmääratud kohtukulude jagamist ei saa uuesti vaidlustada uue haldusasjana. Haldusasja nr 3-681/2003 raames jagati kaebuse esitaja kohtukulud järgmiselt. Tallinna Halduskohtu 19.08.2003 otsusega mõisteti kaebuse esitaja kasuks välja kohtukuluna 1218.krooni, 500.- krooni ekspertiisikulu ja 718.- krooni sõidukulu. Tallinna Ringkonnakohus muutis oma 23.09.2004 otsusega kohtukulude jaotust ning leidis, et ekspertiisi eest tasutud summad (500.- krooni) jäävad kummagi poole kanda ning 718.- kroonist sõidukuludest tuleb kaebuse esitaja kasuks välja mõista pool ehk 359.- krooni. See summa on ka kaebajale Justiitsministeeriumi poolt üle kantud. Riigikohtus (28.02.2005 otsus nr 3-3-1-87-04) jäi kohtukulude osas vaidlus üles 590.- krooni õigusabikulude osas, mida esimene ja teine kohtuaste ei olnud pidanud võimalikuks vastustajalt välja mõista, kuivõrd kohtukulude kandmine ei olnud tõendatud. Riigikohtu otsusest nähtuvalt ei käinud kassatsiooniastmes enam vaidlus ekspertiisi ja sõidukulude üle. Riigikohus nendel küsimustel ei peatunud ning kohtukulude jagamist ei muutnud. Seega jäi jõusse Ringkonnakohtu 23.09.2004 otsus kohtukulude jagamise osas. See otsus on vastustaja poolt täidetud ning tulenevalt jõustunud kohtulahenditest puudub kaebajal õigus suuremas summas kohtukulude hüvitamisele. Kohtulahendiga väljamõistmata jäänud kohtukulud ei ole käsitletavad kahjuna. Kohus viitab HKMS § 97 lg-tele 1 ja 2, mille kohaselt on jõustunud kohtulahend täitmiseks kohustuslik protsessiosalistele ja nende õigusjärglastele. Asjaolusid, mis ühes haldusasjas on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega, ei või vaidlustada teises haldusasjas, millest võtavad osa samad protsessiosalised. Seega puuduvad halduskohtul volitused hakata ümber hindama Riigikohtu jõustunud kohtuotsust.
3. Justiitsministeeriumi kohustamise nõue avalikuks vabandamiseks Kaebaja toetub oma nõudes Riigikohtu 10.06.2005 lahendile nr 3-3-1-30-05 ja leiab, et analoogia alusel on Justiitsministeerium kohustatud kaebaja ees avalikult vabandama RVS § 9 lg-te 1 ja 2 ning § 11 lg-te 1 ja 2 alusel talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja on seisukohal, et kaebaja poolt vaidlustatud inglise keele vandetõlgi eksami komisjoni otsus ja vaideotsus olid tema väärikust alandavad ja au haavavad. Kaebaja esindaja täpsustas kohtuistungil kaebaja tahet ja taotles Justiitsministeeriumi kohustamist Justiitsministeeriumi veebilehel avaliku vabanduse avaldamiseks, mille sisuks oleks eksamikomisjoni avaldus kaebaja eksamitööle ja vaidele sisuliselt vale hinnangu andmise kohta. Kohus on seisukohal, et kaebaja taotlus tuleb rahuldada. Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevalt. 3.1 Kohaldatavad õigusnormid RVS § 9 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Mittevaraline kahju 5 hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Vastavalt § 11 lg-tele 1 ja 2 võib kannatanu avaliku võimu kandjalt rahalise hüvitise asemel nõuda kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist. Avaliku võimu kandja on tagajärgede kõrvaldamisel kohustatud rakendama kõiki õiguspäraseid abinõusid, sealhulgas andma haldusakte, sooritama toiminguid või esitama kolmanda isiku vastu eraõiguslikke nõudeid, kui selleks on olemas õiguslik alus ja tagajärgede kõrvaldamise kulud ei ületaks oluliselt rahalist hüvitist. 3.2 Aktide õigusvastasus Aktide õigusvastasus, millega kaebajale on väidetavalt mittevaralist kahju tekitatud, so vandetõlgi eksamikomisjoni inglise keele koosseisu 20.12.2002 otsus ja vastav 28.01.2003 vaideotsus, on tuvastatud jõustunud kohtuotsustega haldusasjas nr 3-681/
4. HKMS § 17 kohaselt ei vaja asjaolud, mis on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega teises haldusasjas tõendamist halduskohtumenetluse asjas, kui sellest võtavad osa samad protsessiosalised. Eeltoodule tuginedes loeb kohus väidetava kahju põhjustanud aktide õigusvastasuse tõendatuks ega asu neid akte uuesti analüüsima. 3.3 Kahju tekkimine kaebajal Kaebaja väidete kohaselt alandasid eelnimetatud aktid kaebaja väärikust ning riivasid tema au. Komisjoni koosseisus olid mitmed kaebajat tööalaselt tundvad isikud, kelle silmis eksamitulemus kaebaja pädevust vastaval erialal oluliselt kahandas. Tegemist oli esimese omataolise eksamiga, millest juriidilise tõlkega tegelevate inimeste seas palju räägiti ning pärast mida oli kaebaja pärimistele vastates sunnitud tunnistama oma läbikukkumist. Seega oli kaebaja väitest lähtudes tegemist tema väärikuse alandamisega RVS § 9 lg 1 mõttes. Riigikohtu praktikas on asutud seisukohale, et isiku au on võimalik teotada väärtusotsustusega, kus isikule antakse hinnang, mis oma sisu tõttu on halvustava tähendusega ning kahjustab isiku mainet. Kohus on seisukohal, et erialaasjatundjate poolt antud ebaõige hinnang kaebaja kui Tartu Ülikooli õppejõu ja tunnustatud tõlkija teadmistele võis alandada tema väärikust ning riivata tema au. Kohus ei näe põhjust kahelda kaebaja väites, et ta tundis ennast alandatuna. 3.4 Süü ja põhjuslik seos RVS § 9 lg 1 järgi peab mittevaralise kahju hüvitamiseks olema tegemist süülise õigusvastase tegevusega. Tuvastatud asjaolud kinnitavad, et vandetõlgi eksami komisjoni inglise keele koosseis ei ilmutanud vajalikku hoolsust kaebaja eksamitöö hindamisel ja hiljem tema vaide läbivaatamisel. Tallinna Halduskohtu 19.08.2003 haldusasjas nr 3681/2003 tehtud otsuse motiveerivas osas on kohus tuvastanud, et „komisjon tegi oma töös varem kokku lepitud hindamissüsteemist mööndusi ning arvestades võrdse kohtlemise põhimõtet tuleks samadest põhimõtetest lähtuda ka kaebuse esitaja puhul“ (otsuse lk 6
5. lõik). Ringkonnakohus on samas haldusasjas 23.09.2004 otsuses märkinud, et „komisjoni hinnang oli kaebuse esitaja eksimuse tõsidusele ilmselt liialdatud ja vastuolus komisjoni enda fikseeritud kriteeriumidega“ (otsuse lk 13
6. lõik) ning et „Ringkonnakohtu hinnangul on selle terminivaliku hindamine sätte tähendust muutvana ilmselt liialdatud“. Kohtute poolt tuvastatust saab kohus järeldada, et vandetõlgi eksami komisjoni inglise keele koosseisu tegevus oli kaebaja eksamitöö hindamisel ja vaide lahendamisel süüline, täpsemalt hooletu

§ 104lg 3 tähenduses (käibes vajaliku hoole järgimata jätmine).

Põhjusliku seose nõue on täidetud - vandetõlgi eksamikomisjoni inglise keele koosseisu otsused tõid vahetult ja vältimatult kaasa kaebaja väärikuse alandamise. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebajale tekitati mittevaralist kahju süüliselt tema väärikuse alandamisega õigusvastaste aktide andmise teel. 6 3.5 Kahju hüvitamine Arvestades õiguserikkumise asjaolusid, süü vormi ja raskust ning kaaludes mittevaralise kahju hüvitamise ja kahju tekitamise tagajärgede kõrvaldamise mõju kaebajale ja avaliku võimu kandjale, peab kohus põhjendatuks kohustada Justiitsministeeriumi avalikult vabandama kaebaja ees õigusvastaste haldusaktidega tekitatud kahju pärast. Vastustaja viited

§ 1047

lg-le 4 on asjakohatud, kuivõrd käesoleval juhul ei ole olnud tegemist ebaõigete andmete avaldamisega kaebaja kohta. Vaidlus puudub selles, et Justiitsministeerium ei avaldanud eksamitulemusi avalikult. Kaebaja nõuab kehtetuks tunnistatud haldusaktide õigusvastaste tagajärgede (kaebaja au ja väärikuse alandamine) kõrvaldamist RVS § 11 alusel. Riigikohus on oma 10.06.2005 lahendis nr 3-3-1-30-05 asunud seisukohale, et vabandamiseks kohustamise nõuet saab esitada RVS § 11 lg 1 alusel. 4. Saamata jäänud tulu hüvitamise nõue summas 49 535, 78.- krooni, mis seisneb vandetõlgina teenimata jäänud tulus õigusvastaste haldusaktide tõttu Perioodil 23.01.2003 – 17.04.2006 oli vastustaja poolt esitatud andmetest (tl 41-44) nähtuvalt kahe Põhja-Eesti piirkonna inglise keele vandetõlgi keskmine brutotulu 220 159.krooni. Kui lähtuda vastustaja arvestusest, mille kohaselt oleks Lõuna-Eestis vandetõlgi tulu 22,5% Põhja-Eesti vandetõlgi omast, on kaebaja poolt nõutavaks summaks koos ametitoimingutele lisanduva tõlketuluga 49 535, 78.- krooni. 4.1 Kohaldatavad õigusnormid RVS § 7 lg-te 1, 3 ja 4 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (edaspidi kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Lg-te 1 ja 2 alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Kui seadusega pole sätestatud teisiti ja see pole vastuolus avalikõiguslike suhete olemusega, kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks käesolevale seadusele ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid. Vastavalt § 8 lg-le 1 hüvitatakse varaline kahju rahas. Hüvitisega tuleb luua varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. § 13 lg 2 kohaselt ei hüvitata saamata jäänud tulu, kui kahju hüvitamiseks kohustatud isik tõendab, et ta ei olnud kahju tekitamises süüdi.

§ 128

lg 4 kohaselt on saamata jäänud tulu kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. 4.2 Aktide õigusvastasus Kohus on vandetõlgi eksami komisjoni inglise keele koosseisu aktide õigusvastasuse lugenud tuvastatuks vastavalt käesoleva kohtuotsuse põhjenduste p-s 3.2 kirjeldatule. 4.3 Süü ja põhjuslik seos Kohus on vandetõlgi eksami komisjoni inglise keele koosseisu süü küsimusele andnud hinnangu käesoleva kohtuotsuse põhjenduste p-s 3.4. Põhjusliku seose nõue on täidetud - vandetõlgi eksamikomisjoni inglise keele koosseisu otsused tõid vahetult ja vältimatult kaasa olukorra, kus kaebaja ei olnud õigustatud tegelema vandetõlgi kutsetööga ja jäi ilma õigusest teenida sellest tegevusest tulu. 4.4 Kahju tekkimine kaebajal ning selle hüvitamine Käesoleval juhul oli kaebaja teinud ettevalmistusi vandetõlgina töötamiseks (

§ 128lg 4).

Õige on vastustaja seisukoht, et tulenevalt VTS §-dest 2 ja 9 ei ole tõlkimine vandetõlgi ametitoiming, vaid vandetõlgi kõrvaltegevus. Õige on ka, et vaatamata sellele, et kaebaja ei 7 saanud ajavahemikul 2003-2006 tegutseda vandetõlgina, sai ta tegeleda muude tegevustega nt tõlgina ja teenida sellest tegevusest tulu: vandetõlgiks mittenimetamine ei viinud teda olukorda, kus ta ei saanud üldse oma tegevusega tegeleda. Samas on õige ka kaebaja seisukoht, et vandetõlk saab põhiosa oma tulust tõlgete tegemise eest ning juriidiliste tekstide osas on vandetõlgil lihtsam tellimusi saada kui tõlkijal, kes vastavat pädevust ei oma. Kohtul puudub alus kahelda, et pärast positiivse vandetõlgi eksami sooritamist oleks M.L. ka vandetõlgiks kinnitatud, kuivõrd tänaseks on kaebaja inglise keele vandetõlk ning kõik kaebajaga samal ajal eksami positiivselt sooritanud isikud nimetati ka vandetõlkideks, nagu kinnitas vastustaja esindaja kohtuistungil. Seega saab suure tõenäosusega oletada, et kaebaja poolt märgitud perioodil jäi kaebaja ilma õigusest kinnitada tõlkeid vandetõlgina ning ka mingist osast potentsiaalsetest klientidest. Kaebaja ei ole vastu vaielnud sellele, et üksnes vandetõlgi kinnitamistoimingute eest hüvitatav summa võiks olla 6867.- krooni, mida Justiitsministeerium on kaebajale ka pakkunud. Vastustaja ei ole iseenesest vastu vaielnud kaebaja kahjusumma arvutustele eeldusel, et need oleks materiaalselt põhjendatud. Vastavalt

§ 127lg-le 6 on kohtul õigus määrata kindlaks hüvitise suurus hinnanguliselt.

Kohus ei pea õiglaseks mõista vastustajalt välja kogu kaebaja poolt nõutud tõlgete eest saamata jäänud summat, vaid poole sellest (potentsiaalselt kaotatud klientide hulga ja nende poolt potentsiaalselt tellitavate tööde maksumuse tuvastamine objektiivsete kriteeriumide alusel on praktiliselt võimatu). Seega jääks vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistetavaks kahjuhüviseks 28 201, 39.- krooni [kaebaja poolt nõutud 49 535, 78 – 6867.- krooni (vandetõlgi kinnitamistoimingud) = 42 668, 78.- krooni (tõlgete eest saamata jäänud summa kaebaja arvates). 42 668, 78 / 2 = 21 334, 39.- krooni (saamata jäänud tõlgete summa kohtu hinnangul). 21 334, 39 + 6867 = 28 201, 39.- krooni (kaebaja saamata jäänud tulu kokku kohtu hinnangul)]. 5. Kohtukulude jagamine Kaebaja on kohtule esitanud taotluse kohtukulu väljamõistmiseks vastustajalt summas 7028, 60.- krooni, mis koosneb tasutud riigilõivust ja ülekandekuludest summas 2370, 10.- krooni ja õigusabikuludes summas 4663, 50.- krooni. Kohtukulu nimekiri ja kohtukulu kandmist tõendavad dokumendid on kohtule esitatud (tl 95-97). Vastustaja ei ole kohtule esitanud taotlust kohtukulude väljamõistmiseks kaebajalt. HKMS § 93 lg 3 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral kohtukulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Et kohus rahuldab kaebuse ca pooles mahus, kuulub vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele ka pool kantud kohtukuludest ehk 3514, 30.- krooni. Maret Altnurme Kohtunik 8