2-05-16685 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Kai Kullerkupp, liikmed Ande Tänav, Malle Seppik Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2007.a, Tallinn

§ 98lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele poolele.

Kuna hageja esitas hagi tehingute (laenulepingute) kehtetuks tunnistamiseks pärast 01.07.2002, kuulub kohaldamisele

§ 98

. Kohtule ei esitatud tõendeid, et hageja oleks kostjale vastava avalduse teinud. Seega ei järginud hageja

§ 98lg 1 sätestatud korda ja kohtul puudub alus nimetatud nõuet menetleda.

1. Hageja väited, et ta ei soovinud laenulepingutele alla kirjutada ning tehing tehti kostja sunnil ning hageja ei ole lepingute alusel raha saanud, on paljasõnalised. Võlakirjadest nähtub, et hageja jäi võlgu 100 000 krooni, mitte ei kavatse võlgu võtta, nagu hageja väitis.
2. Hageja esitas tõendid ja täiendavad asjaolud tõendamaks kallaletungi, mis toimus vahetult enne 16.12.1999 võlakirja koostamist. Tähtsust ei oma, mis asjaoludel vaidlusalune võlakiri koostati ja kohus jättis hageja 13.10.2006 esitatud tõendid tähelepanuta. Apellatsioonkaebuse põhjendused
3. Sergei Varlamov palus 01.06.2006 apellatsioonkaebuses otsuse tühistada ja saata asi uueks arutamiseks maakohtule. Kohus lähtus otsuse tegemisel asjaoludest, mida ei arutatud. 07.03.1997 võlakiri ei vasta VÕS § 396 tunnustele, kuna seal ei ole märgitud laenuandjat. Kohus rikkus TsMS § 442 lg-d 5, 7 ja
4. Kohus märkis otsuse kirjeldavas osas, et 06.09.2005 hagi ning 10.03.2006 täpsustatud hagi kohaselt palus hageja kehtetuks tunnistada 16.12.1999, 11.10.1996, 30.12.1996, 07.03.1997 ja 27.03.1997 laenulepingud. Hageja sellist nõuet ei esitanud. Kohus hindas ebaõigesti tõendeid. Kui tehinguid ei toimunud, ei saanud neid ka

§ 98alusel tühistada.

Võlakirjad olid rahatud. Kohus hageja esitatud asjaolusid ei arvestanud.

1. 16.02.2007 apellatsioonkaebuses palus Sergei Varlamov tühistada 03.05.2006 ja 17.01.2007 otsused ja saata asi maakohtule uueks arutamiseks ning mõista kostjalt välja hageja menetluskulud. Hageja palus Lõuna Politseiosakonnalt tõendina välja nõuda kriminaalasjade nr 99231706962 ja 012331706914 toimikud.
2. Kohus kohaldas vääralt materiaalõigusnorme ning rikkus oluliselt protsessiõigusnorme. Kohus hindas vääralt tõendeid ning andis hageja esitatud asjaoludele ebaõige õigusliku hinnangu. Kohus ei tuvastanud asjas tähtsust omavaid asjaolusid, ei arutanud pooltega

§ 98

kohaldamist, ei püüdnud kõrvaldada vastuolusid poolte seletustes ega põhistanud oma seisukohti.

1. Kohus kohaldas vääralt VÕS RakS § 12 lg-d 1 ja 2, mille kohaselt tuleb kohaldada enne 01.07.2002 kehtinud TsK § 272 lg-d 1 ja
2. Kohus kohaldas VÕS §
3. Riigikohus leidis otsuses nr 3-2-1-120-01, tuginedes TsK § 272 lg-tele 1 ja 2, et laenukohustus tekib ainult laenusumma vastuvõtmisel. Laenukohustus tekkis vaid vastuvõetud summa ulatuses, mitte 3

§ 98

lg-s 1 sätestatud tühistamisavalduse, puudub alus nimetatud nõuet menetleda.

§ 98ei välista isiku õigust pöörduda tuvastushagiga kohtusse.

1. Kohus hindas ebaõigesti tõendeid. Kostja tõendas oma vastuväiteid üksnes 11.10.1996, 30.12.1996, 07.03.1997 ja 27.03.1997 laenulepingute koopiatega ja 10.09.1998 kavatsuste protokolli koopiaga. Laenulepingute teksti tõlkest nähtub poolte kavatsus luua alus tulevikus üleantavate laenusummade tagasinõudmisele ning tagasimaksmise kohustuse tekkimisele, kuid neist ei tulene raha üleandmise või vastuvõtmise fakti. 10.09.1998 kavatsuste protokolli ei saa lugeda ilma ekspertarvamuseta tõendiks, kuna sinna on tehtud juurdekirjutusi. 200 000 krooni suurust võlgnevust ei saanud tekkida ka teistest tõenditest nähtuvalt. Puuduvad tõendid, et hageja sai kostjalt raha, v.a hageja omaksvõtt, et hageja sai 40 000 krooni 11.10.1996 laenulepingu alusel. Hageja tagastas kostjale 113 400 krooni. Enne 16.12.1999 koostatud võlakirjades oli märgitud ülisuured intressid, mis TsK sätete kohaselt ei olnud lubatud. Intresside muutmiseks seaduslikuks põhivõlaks, kallutas kostja hagejat koostama uut võlakirja, millest intresside arvutust ei nähtuks. Tekstist ei selgu võlakohustuse tekkimise seaduslik alus, seda ei saa käsitleda iseseisva võlakohustuse tekkimise alusena ilma võlakohustuse tekkimist tõendavate alusdokumentideta. 16.12.1999 võlakirja koostamiseks tõi kostja ettekäändeks tema konflikti kreeditoridega, tulenevalt tema maksejõu tõendamise vajadusest nende ees. Kostja avaldas hagejale võlakirja andmiseks survet – ähvardused, röövkallaletung, kostja tuttava politseiuurija kutsed. Pooltel ei olnud kavatsust luua 16.12.1999 võlakirjaga õiguslikke tagajärgi ja kostja lubas võlakirja hageja vastu mitte kasutada. Kohus leidis ebaobjektiivselt, et hageja väited on paljasõnalised ja kostja väited tõendatud.
2. Kohtul tuli tuvastada, kas 16.12.1999 kokkulepe on iseseisev laenuleping või tuleb seda vaadelda koos algallikatega, kuna tekstist nähtuvalt raha üleandmist ei toimunud; milline tehing on 16.12.1999 võlakirja järgi võlakohustuse tekkimise aluseks; kas vaidlustatud tehingud (algallikad) on kehtivad; kas hageja sai raha lepingutes märgitud summas; kas võlakirjadest tekkinud laenukohustused ei olnud 16.12.1999 lõppenud; mis põhjusel ja kelle huvides koostati 16.12.1999 võlakiri; kas kostja võis eesmärgi saavutamiseks kasutada sundi, ähvardusi, kaudset vägivalda või pettust; miks ei realiseerinud kostja võlakirja varem kui 22.09.2004; kas varasemad laenulepingud vastavad headele kommetele ja kehtinud seadusele või kehtivad need vaid põhivõla osas. Kuna kohaldamisele kuulub TsK §272, tuleb tuvastada, kas ja millal raha üle anti ja tagastati. Vastus apellatsioonkaebusele
3. Igor Tšistjakov ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
4. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust tühistada maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt ei kuulunud hagi rahuldamisele. Küll aga tuleb maakohtu otsus tühistada põhjenduste osas ning teha selles osas uus otsus ringkonnakohtu põhjendustel. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.
5. Maakohus juhindus asja lahendamisel ebaõigesti alates 01.07.2002.a kehtivast võlaõigusseadusest. Kõik vaidlusalused võlakirjad on koostatud enne
6. aastat (vastavalt 4

-i ja VÕS-i enne nende jõustumist sõlmitud kestvuslepingutele. Seega tulnuks VÕS-i kohaldamine vaidlusalustele õigussuhetele kõne alla juhul, kui tegemist olnuks kestvuslepingutega, ent ka sel juhul kohaldunuks varasem seadus kestvuslepinguga seotud asjaoludele või toimingutele, mis tekkisid või tehti enne

1. juulit 2002.a. Kestvuslepingut iseloomustab VÕS § 195 lg-s 3 sätestatud definitsiooni kohaselt suunatus püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Vaidlusalustest võlakirjadest ei nähtu, et need oleksid suunatud püsiva kohustuse või korduvate kohustuste täitmisele. Kokku ei ole lepitud laenu ega intresside tagastamises osade kaupa. Ka saabusid kõigis võlatunnistustes märgitud kohustuste täitmise tähtajad enne
2. juulit 2002.a (võla tagastamise tähtaega ei ole märgitud üksnes 27.03.1997.a võlakirjas, mistõttu nimetatud võlakirja puhul tulnuks võlgnikul TsK § 177 kohaselt täita kohustis seitsmepäevase tähtaja jooksul, arvates kreeditori poolt nõude esitamise päevast). Eeltoodust juhindudes tuleb asja lahendamisel kohaldada enne
3. juulit 2002.a kehtinud seadust.
4. Pooltel on vaidlus 16.
5. 1999.a, 11.10.1996.a, 30.12.1996.a, 07.03.1997.a ja 27.03.1997.a võlatunnistustena vormistatud laenulepingute kehtivuse üle. Maakohtu
6. mai 2006.a otsuses ja
7. jaanuari 2007.a täiendavas otsuses esitatud põhjendustest nähtuvalt on kohus hinnanud üksnes seda, kas vaidlusalused võlatunnistused (laenulepingud) on tühistatud alates 01.07.2002.a kehtiva

§-s 98 sätestatud korras. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kvalifitseerinud hageja nõude õiguslikult ebapiisavalt, rikkudes sellega TsMS §-s 436 kohtuotsusele sätestatud nõudeid. Hagiavaldusest ja selle täiendustest nähtuvalt on hageja eesmärgiks saavutada olukord, kus kostjal ei oleks võimalik panna tema suhtes maksma võlakirjades näidatud rahalisi nõudeid. Teisisõnu on hagi suunatud selle kindlakstegemisele, et võlakirjadel ei ole neile omaseid õiguslikke tagajärgi. Lisaks võlakirjade tühistamisest tulenevale kehtetusele tulnuks kohtul seega hinnata ka hageja väiteid võlakirjade tühisuse (võlakirjade koostamise ajal kehtinud

§ 66) ja võlakirjade rahatuse kohta.

21. Hageja on menetluse käigus esitanud võlakirjade kohta erinevaid seisukohti. Esialgses hagiavalduses leidis hageja, et 16.12.1999.a võlakiri on tühine kehtinud

§ 66lg tunnustel, kuna see on vastuolus heade kommetega.

13.10.2006.a hagiavalduse täpsustuses on hageja asunud seisukohale, et 16.12.1999.a sõlmitud võlakiri koostati kehtivat seadusandlust rikkudes, kusjuures oli tegemist nii pettuse mõjul (

§ 72

ja § 67) tehtud tehinguga kui ka sunnimeetodite kasutamisega (

§ 73ja § 67) hageja kallutamiseks tehingut tegema.

Hageja soovis siiski tugineda üksnes tehingu tegemisele pettuse mõjul, arvestades pettuse ilmsikstuleku ajaks

1. aasta algust. Ringkonnakohus leiab, et hageja väited ei ole millegagi tõendatud. Vaidlusaluse võlakirja puhul ei nähtu millestki selle vastuolu heade kommetega. Laenusuhete sõlmimine ning nende võlatunnistusena vormistamine oli ja on ühiskonnas eetiliselt aktsepteeritav.
2. Enne 01.07.2002.a kehtinud

kohaselt võis kohus vaieldava tehingu huvitatud isiku nõudel seaduses sätestatud alustel kehtetuks tunnistada. Vaieldavateks tehinguteks loeti eksimuse, pettuse, sunni ning raskete asjaolude kokkusattumise mõjul tehtud tehinguid. Asja materjalidest ei nähtu, et hageja oleks enne

1. juulit 2002.a pöördunud kohtusse vaidlusaluse võlakirja kehtetuks tunnistamise nõudes. Maakohus on vaidlustatud otsuses õigesti märkinud, et VÕS RakS § 7 kohaselt saab enne 01.07.2002.a tehtud tehingu pärast
2. juulit 2002.a tühistada või lepingu ühepoolselt lõpetada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras, kusjuures tühistamise ja lõpetamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Seega ka tehingud, mida loeti varasema

kohaselt vaieldavaks ning mille kehtetuks tunnistamiseks tuli pöörduda kohtusse, saab alates 01.07.2002.a tühistada kehtiva

§-s 98 sätestatud korras avalduse tegemisega teisele poolele. Maakohus leidis, et tõendatud ei ole 5

§ 72

lg 1 kohaselt loeti pettuseks isiku poolt teise isiku tahtlikku eksimusse viimist või eksimuses hoidmist, et kallutada teda tehingut tegema. Hageja väited pettuse kohta on üksnes paljasõnalised. Hagejal tulnuks tõendada kostja käitumist ning tahtlust viia hageja eksimusse. Asjas on dokumentaalsete tõenditena esitatud üksnes ärakirjad hageja kirjavahetusest politsei ja prokuratuuriga (t lk 46, 93-99, sh lk 97-99 kutsed politseiprefektuuri uurija juurde), millest nähtuvalt on hageja pöördunud nii politsei kui prokuratuuri poole avaldustega kriminaalmenetluse algatamiseks, kuid nimetatud kirjavahetus ei tõenda hageja poolt väidetud asjaolude asetleidmist. Avaldused põhinevad hageja enda väidetel ning kriminaalmenetluse käigus ei ole faktilisi asjaolusid kindlaks tehtud. 24. Ülejäänud (11.10.1996.a, 30.12.1996.a, 07.03.1997.a ja 27.03.1997.a) võlatunnistuste osas oli hageja esmalt seisukohal, et need on rahatud ning väljendavad üksnes hageja kavatsust edaspidi kostjalt raha võlgu võtta. 13.10.2006.a esitatud täpsustustes leidis hageja, et nimetatud võlakirjad on

§ 69ja § § 66 järgi tühised näilikkuse tõttu.

Võlakirjade koostamise ajal kehtinud

§ 69

lg 1 kohaselt loeti näilikuks tehing, mille pooled on teinud kavatsuseta luua õiguslikke tagajärgi. Näiliku lepingu puhul puudub seega pooltel tahe tehingu õiguslikku tagajärge kaasa tuua ning nende sooviks on jätta tagajärjest vaid mulje. Hageja väited võlatunnistuse näilikkuse kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kahepoolse tehingu näilikkuse tuvastamiseks tulnuks tõendada, et õiguslikke tagajärgi ei soovinud tegelikult kumbki pooltest ning piisav ei ole üksnes ühe lepingupoole arusaam, et lepingust pidi jääma üksnes väline mulje. Lisaks aga on võlakirjad käsitatavad hageja ühepoolsete tahteavaldustena. Ringkonnakohtu arvates ei saa võlatunnistuse andnud isik vabaneda võlakirjas märgitud kohustusest väitega, et ta ei mõelnud võlakirja andmist tõsiselt ega soovinud luua sellega kaasnevaid õiguslikke tagajärgi.

1. Hageja tugines ka sellele, et
2. ja
3. aastal koostatud võlakirjades ettenähtud intressid (15-20%) olid liigkasuvõtliku iseloomuga. Ringkonnakohus hageja sellekohaste väidetega ei nõustu. Hageja ei ole põhistanud, nagu olnuksid võlakirjades märgitud intressid märkimisväärselt ja ebamõistlikult kõrgemad vaidlusalusel ajavahemikul laenutegevuses tavapärastest intressidest. Seadus ei sätestanud ka vaidlusalusel ajal otseseid kitsendusi laenulepingus kokkulepitava intressimäära osas. Kolleegiumi arvates puudub alus tuvastada kokkulepitud intressimäära vastuolu heade kommetega olukorras, kus ei ole tõendatud asjaomase tehingu tegemine raskete asjaolude kokkusattumise mõjul (sellisele seisukohale asus ka Riigikohus oma otsustes nr 3-2-1-80-02, 3-2-1-108-02, 3-2-1-29-04 ja 3-2-1-41-04).
4. Asjakohased ei ole hageja (apellandi) väited, mille kohaselt väljendavad vaidlusalused 1996.a ja 1997.a võlakirjad alles hageja kavatsust tulevikus kostjalt laenu võtta. Võlakirjade sõnastus (sh kindel kõneviis ja olevikulise ajavormi kasutamine) niisuguseks järelduseks alust ei anna. Samas ei mõjuta võlakirjade sõnastus ja erinevad tõlgendamisvõimalused kuidagi ka võlakirjade kehtivust.
5. Asjassepuutuv ei ole ka apellandi väide, et kostja ei realiseerinud võlakirja enne 22.09.2004.a, mil kostja esitas hagi hageja vastu 16.12.1999.a võlakirjast tuleneva võlgnevuse saamiseks. Käesoleva asja raames ei kuulu lahendamisele kostja nimetatud nõude võimaliku aegumise küsimus.
6. Alljärgnevalt analüüsib ringkonnakohus hageja väiteid kõigi vaidlusaluste võlakirjade rahatuse kohta. Ehkki enne
7. juulit 2002.a kehtinud tsiviilkoodeks ei reguleerinud sõnaselgelt võla tunnistamisega seonduvat, võimaldas TsK § 272 lg 3 vormistada muust kohustisest tuleneva võla laenulepinguna. TsK mõttega ei olnud vastuolus ka laenulepingu asemel ühepoolse võlatunnistuse vormistamine. Ringkonnakohus leiab, et vaidlusaluste 16.
8. 1999.a, 6

§ 98kohaldamist.

Apellandil oli võimalik esitada oma seisukohad

§ 98

kohaldamise kohta ka apellatsioonimenetluses, mida aga apellant asjakohasel viisil teinud ei ole.

1. Pooled palusid jätta menetluskulud vastaspoole kanda. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne nimetatud seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Kuni
2. detsembrini 2005.a kehtinud TsMS § 60 lg 1 ja 8 kohaselt jäävad apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral apellandi kohtukulud tema enda kanda. Kuivõrd vastustaja ei esitanud sellekohast taotlust ega kulunimekirja, puudub TsMS § 60 lg 3 kohaselt alus mõista apellandilt vastustaja kasuks välja apellatsiooniastmes kantud kohtukulusid. A. Tänav M. Seppik K. Kullerkupp 7