TARTU HALDUSKOHUS KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-142 Otsuse kuupäev 9. aprill 2007.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi P. R. kaebus Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Võru o

) §-le 8 lg 2 on füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood kalendriaasta.

§ 9

lg 3 p 1 kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja kohustatud tasuma maksustamisperioodi kestel sotsiaalmaksu avansiliste maksetena Maksu-ja Tolliameti pangakontole iga kvartali kolmanda kuu 15. kuupäevaks jooksva kvartali eest vähemalt kolmekordselt seaduse §-s 21 sätestatud kuumääralt arvutatud summas. Maksu- ja Tolliamet on kohustatud arvutama füüsilise isiku tuludeklaratsiooni ning maksukohuslaste registri andmete alusel juurdemaksmisele kuuluva maksusumma ning väljastama füüsilisest isikust ettevõtjale maksuteate juurdemaksmisele kuuluva maksusumma kohta vähemalt 30 päeva enne maksu tasumise tähtpäeva (

§ 9lg 6 p 1).

Füüsilisest isikust ettevõtja on kohustatud tasuma

§ 9lg 6 p 1 nimetatud juurdemaksmisele kuuluva maksusumma 01.

oktoobriks Maksu- ja Tolliameti pangakontole. Vanemahüvitise seaduse eelnõu sissejuhatuses on märgitud, et eelnõu on välja töötatud tulenevalt koalitsioonilepingu pere- ja rahvastikupoliitika punktist 1.1, mille kohaselt tuleb säilitada vanemale palk enne ja pärast sündi kokku 12 kuu jooksul. Eelnõu seletuskirja punktis 2 on kirjutatud, et vanemahüvitise seaduse eesmärgiks on vältida pere sissetulekute järsku vähenemist seoses lapse sünniga, hüvitades väikelaste vanematele laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu. Seletuskirja punkti 3.3 kohaselt sõltub hüvitise suurus hüvitise saaja varasemast sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. Hüvitise suuruseks kuus on 100% hüvitise saaja varasemast kalendrikuu keskmisest tulust. Arvesse võetakse sotsiaalmaksuga maksustatud tulu hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaastal (nt. kui õigus vanemahüvitisele tekib 2 2004.a. 17. juulil, siis arvutatakse selle suurus, lähtudes hüvitise taotleja 2003.a tuludest). See võimaldab saada tõeseid andmeid isiku tulude kohta ning arvesse võtta kogu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu (sh. võlaõiguslike lepingute alusel saadud töö- ja teenustasud või füüsilisest isikust ettevõtjana teenitud tulu). Vajalikud andmed on olemas riikliku pensionikindlustuse registris ning hüvitise taotlejal või tema tööandjal pole vaja tulude kohta täiendavalt tõendeid esitada. Seletuskirja punkti 3.3 alapunktis 3 on märgitud, et füüsilisest isikust ettevõtja ühe kalendrikuu keskmine tulu arvutatakse samadel põhimõtetel, ent kui hilisemal tuludeklaratsiooni esitamisel ilmneb, et tema tegelik ettevõtlustulu oli väiksem talle hüvitise arvutamise aluseks olnud tulust, nõutakse hüvitiseks enammakstud summad tagasi. Kaebuse esitaja tasus

§ 9lg 3 p 1 alusel 2005.a.

sotsiaalmaksu avansiliste maksetena kokku 2 772 krooni. Maksu- ja Tolliameti 10. juuni 2005.a maksuteates nr 9181 füüsilisest isikust ettevõtja 2004.a sotsiaalmaksu kohta on märgitud, et käesolev maksuteade on tehtud P.R.i füüsilisest isikust ettevõtja 2004.a sotsiaalmaksu kohta. Lõuna Maksu- ja Tollikeskus teatab, et füüsilise isiku 2004.a tuludeklaratsiooni vormi E ja maksukohuslaste registri andmete alusel kuulub juurdemaksmisele sotsiaalmaksu 18 697 krooni.

§ 9lg 3 p 2 alusel tasus P.

R. 2005.a sotsiaalmaksu 18 697 krooni. Kokku tasus kaebuse esitaja 2005.a sotsiaalmaksu 21 469 krooni. Kaebuse esitajale on vanemahüvitis arvutatud 2005.a laekunud sotsiaalmaksu avansiliste maksete ning 2004.a tuludelt juurdemaksmisele kuulunud sotsiaalmaksu alusel. Selline arvutuse käik ei ole kooskõlas VHS §-ga 3 lg 1 ja

1. Kui füüsilisest isikust ettevõtjate puhul võtta aluseks hüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta laekunud sotsiaalmaks, siis ei ole P. R. vanemahüvitis arvutatud mitte 2005.a, vaid 2004.a sotsiaalmaksuga maksustatud tulude alusel. Kaebuse esitaja leiab, et tööandjailt palgatulu saajaid ning füüsilisest isikust ettevõtjaid koheldakse erinevalt. Vanemahüvitis on hüve, mida riik isikutele jagab. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on seisukohal, et riik tervikuna, sealhulgas seadusandja peab vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. Riigikohtu varasemast praktikast tuleneb, et Põhiseaduse § 12 lõike 1 esimene lause hõlmab ka õigusloome võrdsuse põhimõtet. Õigusloome võrdsus nõuab seda, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. Selles põhimõttes väljendub sisulise võrdsuse idee: võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Kuid mitte igasugune võrdsete ebavõrdne kohtlemine pole võrdsusõiguse rikkumine. Keeldu kohelda võrdseid ebavõrdselt on rikutud, kui kaht isikut, isikute gruppi või olukorda koheldakse meelevaldselt ebavõrdselt. Meelevaldseks saab ebavõrdset kohtlemist lugeda siis, kui selleks ei leidu mõistlikku põhjust. Kolleegium möönab, et kuigi meelevaldsuse kontroll laieneb seadusandja tegevusele, tuleb viimasele jätta avar otsustusulatus. Kui on olemas mõistlik ja asjakohane põhjus, on ebavõrdne kohtlemine õigusloomes põhjendatud (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
2. märtsi 2006.a otsus asjas nr. 3-4-1-33-05). P.R.i kui füüsilisest isikust ettevõtjat on koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste lapsevanematega, kellele määrati vanemahüvitis 2005.a tulude järgi. Tartu Pensioniameti Võru osakond on vaidlustatud otsuses leidnud, et oluline on tähelepanu pöörata asjaolule, et sotsiaalmaksu andmete registrisse kandmisel kehtib kassapõhisuse printsiip, st maksukohustus tekib maksustatava tulu deklareerimisel. Seega füüsilisest isikust ettevõtja 3 deklareerib 2005.a teenitud tulu 2006.a alguses ning maksab nimetatud summalt sotsiaalmaksu. Kassapõhisuse printsiibi kohaselt käsitletakse eelnimetatud maksu 2006.a sotsiaalmaksuna. Kaebuse esitaja leiab, et kahtlemata on kassapõhisuse printsiip administratiivne ja raamatupidamises rakendatav tehnilist laadi abinõu, kuid ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi abinõude rakendamisele viidates. Ka käesoleval juhul ei saa pidada vanemahüvitise arvutamisel ühe administratiivse abinõu rakendamist mõistlikuks põhjuseks, mis õigustaks kaebuse esitaja erinevat kohtlemist võrreldes nende lapsevanematega, kes palgatöölistena said tööandjatelt sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Arvestades seda, et kaebuse esitaja ebavõrdne kohtlemine võrreldes palgatöölistena töötasu kätte saanud lapsevanematega viib ebaõiglase lõpptulemuseni, ei kaalu riigi poolt õigustuseks toodud ühe erilise administreerimise abinõu kasutamine võrdsuspõhiõiguse riivet üles. Vastustaja seisukohad 6.Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet vaidleb kaebusele vastu ning on seisukohal, et Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Võru osakonna pensionikomisjoni 19.12.2006.a otsus nr 1904 on õige ning seadustega kooskõlas. VHS § 3 lõike 1 alusel arvutatakse ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus hüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust riikliku pensionikindlustuse registrisse kantud isiku sotsiaalmaksualaste ehk isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. Vastavalt VHS § 3 lõikele 2 on isiku ühe kalendrikuu keskmine tulu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu alusel. Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on hüvitise taotleja hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu ja kalendrikuude arvu jagatis. VHS § 3 lg 3 sätestab, et ühe kalendrikuu hüvitise suurus on 100 % sama paragrahvi lõike 2 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust. Riikliku pensionikindlustuse seaduse § 50 lõike 2 alusel ja kooskõlas andmekogude seaduse §ga 35 Vabariigi Valitsuse 18.01.2002.a määrusega nr 28 vastu võetud „Riikliku pensionikindlustuse registri“ pidamise põhimääruse § 27 reguleerib isikustatud sotsiaalmaksu arvestust. Eelnimetatud sätte
3. lõike punkti 1 kohaselt on sotsiaalmaksu, selle pensionikindlustuse osa ja riikliku pensionikindlustuse osa isikustatud arvestuse aluseks muuhulgas riikliku pensionikindlustuse registrile Maksuameti poolt üleantavad „Maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registri“ andmed. Maksu- ja Tolliameti poolt riikliku pensionikindlustuse registrisse üleantud sotsiaalmaksu andmete kohaselt on P.R.i
4. a isikustatud sotsiaalmaksu summa 21469 krooni. Nimetatud summa koosneb
5. a avansiliste maksetena tasutud 2772 kroonist ja 18697 kroonist, mis on juurde määratud sotsiaalmaks
6. aasta eest ja tasutud
7. aastal. Siinkohal rõhutab vastustaja, et sotsiaalmaksu andmete registrisse kandmisel kehtib kassapõhisuse printsiip, st maksukohustus tekib maksustatava tulu välja maksmisel. Seega füüsilisest isikust ettevõtja deklareerib
8. aastal teenitud tulu
9. aasta alguses ning maksab nimetatud summalt sotsiaalmaksu. Kassapõhisuse printsiibi kohaselt käsitletakse eelnimetatud maksu
10. aasta sotsiaalmaksuna. Järelikult omab tähtsust sotsiaalmaksu maksmise periood, mitte tulu saamise ehk tulu tekkimise periood. Eeltoodud printsiibist tulenevalt edastas Maksuamet andmed pensionikindlustuse registrile, milles sisalduvate andmete alusel leiab pensioniamet omakorda kooskõlas VHS § 3 lõike 1 alusel isiku ühe kuu vanemahüvitise suuruse. Kooskõlas VHS § 3 lõikega 1 peab pensioniamet hüvitise arvestamisel lähtuma riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu summadest. VHS ei näe ette, 4 et füüsilisest isikust ettevõtjale vanemahüvitise arvestamisel tuleb kontrollida, millisel perioodil teenitud tulude eest on sotsiaalmaks makstud. P.R.ile vanemahüvitise määramisel on kooskõlas kehtiva seadusandlusega võetud hüvitise arvestamisel aluseks
11. aastal makstud sotsiaalmaks. Pensioniamet ei nõustu kaebaja väitega nagu oleks teda koheldud ebavõrdselt teiste vanemahüvitise saajatega. Üldine võrdsuspõhiõigus on kirjas Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lg 1 punktis
12. Kaebuses on viidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
13. aprilli
14. a kohtuotsuse nr 3-4-1-02 punktile 16, millest nähtub, et põhiseaduse § 12 lg 1 väljendab eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle mõte seisneb nõudes rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi. Eelnimetatud kohtuotsuse punktis 17 jagab kolleegium arvamust, et põhiseaduse § 12 lõike 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. See tähendab, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt. Käesoleval juhul on pensioniamet kohelnud P.R.i võrdselt võrreldes teiste samas olukorras olevate isikutega ehk füüsilisest isikutest ettevõtjatest vanemahüvitise saajatega ning kooskõlas VHS-is sätestatu ning pensioniameti halduspraktikaga. Erinevus palgatööl käivate ja füüsilistest isikutest ettevõtjatest vanemahüvitise saajate vahel tuleneb erinevatest sotsiaalmaksu maksmise printsiipidest, kuid mitte vanemahüvitise arvestamise aluseks olevatest põhimõtetest.

§ 8

lõike 1 kohaselt on üldjuhul sotsiaalmaksuga maksustamise periood kalendrikuu, kuid sama sätte 2. lõike kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood kalendriaasta.

§ 9

lõige 3 punkti 1 kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja kohustatud tasuma maksustamisperioodi kestel sotsiaalmaksu avansiliste maksetena Maksu- ja Tolliameti pangakontole iga kvartali kolmanda kuu 15. kuupäevaks jooksva kvartali eest vähemalt kolmekordselt

§-s 21 sätestatud kuumääralt arvutatud summas.

§ 9

lõige 3 punkt 2 kohustab füüsilisest isikust ettevõtjat tasuma

§ 9lõige 6 punktis 1 nimetatud juurdemaksmisele kuuluva maksusumma 1.

oktoobriks Maksu- ja Tolliameti pangakontole.

§ 9

lõige 6 punkti 1 kohaselt on Maksu- ja Tolliamet kohustatud arvutama füüsilise isiku tuludeklaratsiooni ning maksukohustuslaste registri andmete alusel juurdemaksmisele kuuluva maksusumma ning väljastama füüsilisest isikust ettevõtjale maksuteate juurdemaksmisele kuuluva maksusumma kohta vähemalt 30 päeva enne maksu tasumise tähtaega. Töötajale makstud palgalt ja muudelt tasudelt peab vastavalt

§ 9

lõige 1 punktile 4 sotsiaalmaksu tasuma Maksu- ja Tolliameti pangakontole maksustamisperioodile, milleks on kalendrikuu, järgneva kuu kümnendaks kuupäevaks. Pensioniamet lähtub kõikidele isikutele vanemahüvitise määramisel VHS § 3 lõikest 1, st ühe kalendrikuu hüvitise suuruse leidmisel lähtutakse riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmetest. Eeltoodust nähtub, et erinevus töötajate/teenistujate ning füüsilisest isikust ettevõtjate vahel seisneb sotsiaalmaksu maksmise korras, mitte vanemahüvitise arvestamise korras. Vastustaja Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet palub jätta P.R.i kaebus täielikult rahuldamata Kohtu põhjendused ja otsus

1. Kaebuse esitaja esindaja esitas kohtuistungil taotluse asjas menetluse osaliseks lõpetamiseks, so Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Võru osakonna 5 pensionikomisjoni 19.12.2006.a otsuse nr 1904 vaidlustamise osas, millele vastustaja esindaja vastu ei vaielnud. Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 24 lõike 1 punkt 2 sätestab, et halduskohus lõpetab menetluse, kui kohus võtab vastu kaebuse või protesti esitaja loobumise kaebusest või protestist. Kohus on seisukohal, et kaebusest osalise loobumise võib vastu võtta ja lõpetada menetluse P.R.i kaebuses Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Võru osakonna pensionikomisjoni
2. detsembri 2006.a otsuse nr 1904 tühistamise nõudes.
3. Kohus on seisukohal, et muus osas on kaebus tähtaegne ja lubatav. Kaebuse tähtaegsus tuleneb HKMS § 9 lõikes 3 sätestatust, mille kohaselt võib kohtueelse menetluse läbimisel halduskohtusse kaebuse esitada 30 päeva jooksul, arvates päevast, mil isikule tehti teatavaks otsus kohtueelses menetluses kaebuses sisalduva taotluse osalise või täieliku rahuldamata jätmise kohta. Kuna käesoleval juhul seadus teisiti ei sätesta, siis on 19.12.2006.a tehtud vaideotsuse ja vaidemenetluses läbivaatamisel olnud haldusakti peale 18.01.2007.a elektrooniliselt esitatud kaebus tähtaegne. Kaebuse lubatavuse osas kohaldub HKMS § 6 lõike 2 punkt 1, mille kohaselt võib kaebuse või protestiga halduskohtus taotleda haldusakti või selle osa tühistamist.
4. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste esindajate seisukohad kohtuistungil, uurinud asjas kogutud kirjalikke tõendeid, on tõendite kogumis hindamisel seisukohal, et kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 7 lõike 1 esimene lause sätestab, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. HKMS § 26 lõike 1 punkt 1 sätestab, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punkti 1 koosmõjust tuleneb seega, et halduskohtu pädevuses on tühistada ainult selline haldusakt, mis rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole vastustaja vaidlustatud haldusaktiga rikutud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, sealhulgas võrdsuspõhiõigust. Vaidlusalune haldusakt on õiguspärane, ta on antud haldusakti andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas. 10.

§ 2

lõike 1 punkti 5 kohaselt makstakse sotsiaalmaksu muuhulgas füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulult tulumaksuseaduse § 14 tähenduses, millest on tehtud tulumaksuseaduses lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvamised, arvestades käesoleva paragrahvi lõigetes 5, 7 ja 8 sätestatut, kuid mitte rohkem kui maksustamisperioodi kuude palga alammäärade 15-kordselt summalt aastas.

§ 8

lõige 1 sätestab, et sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendrikuu.

§ 8

lõige 2 sätestab aga, et füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendriaasta.

§ 9

lõike 3 punkt 1 sätestab, et füüsilisest isikust ettevõtja on kohustatud tasuma maksustamisperioodi kestel sotsiaalmaksu avansiliste maksetena Maksu- ja Tolliameti pangakontole iga kvartali kolmanda kuu 15. kuupäevaks jooksva kvartali eest vähemalt kolmekordselt käesoleva seaduse §-s 21 sätestatud kuumääralt arvutatud summas, välja arvatud isik, kes on kogu kvartali jooksul olnud riikliku pensioni saaja, ning käesoleva paragrahvi lõigetes 4, 5 ja 51 sätestatud juhtudel.

§ 9

lõike 3 punkt 2 sätestab, et füüsilisest isikust 6 ettevõtja on kohustatud tasuma käesoleva paragrahvi lõike 6 punktis 1 nimetatud juurdemaksmisele kuuluva maksusumma 1. oktoobriks Maksu- ja Tolliameti pangakontole.

§ 9

lõike 6 punkt 1 sätestab, et Maksu- ja Tolliamet on kohustatud arvutama füüsilise isiku tuludeklaratsiooni ning maksukohuslaste registri andmete alusel juurdemaksmisele kuuluva maksusumma ning väljastama füüsilisest isikust ettevõtjale maksuteate juurdemaksmisele kuuluva maksusumma kohta vähemalt 30 päeva enne maksu tasumise tähtpäeva. Osundatud õigusnormidest nähtub, et vastustaja ei ole õigussuhte osaliseks kaebuse esitaja ja riigi vahelise sotsiaalmaksu kui rahalise kohustise maksmise küsimuses, mille tõttu puudub vastustajal ka pädevus sotsiaalmaksuseaduse sätete tõlgendamiseks ja kohaldamiseks kaebuse esitaja poolt õigeks peetaval viisil. Kaebuse esitaja seisukohad on vastuolus eelkõige

§ 8

lõigetes 1 ja 2 sätestatuga, kuna seadus kohaldab füüsilisest isikust ettevõtjale maksustamisperioodiks kalendriaasta, mis erineb kaebuse esitaja poolt võrdluseks toodud töölepingu alusel töötavatele isikutele sätestatud maksustamisperioodiga kalendrikuu. Vastustaja tegevust vaidlusaluses küsimuses reguleerib vanemahüvitise seadus ja riikliku pensionikindlustust reguleerivad õigusaktid. VHS § 1 lõige 1, mis sõnastab vanemahüvitise seaduse eesmärgi, sätestab, et käesoleva seaduse eesmärk on hüvitada laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu ning toetada töö- ja pereelu ühitamist. Isikule, kes tulu ei ole saanud, tagatakse sissetulek hüvitise määra ulatuses. Kohus on seisukohal, et vanemahüvitise seaduse eesmärki tuleb käesolevas vaidluses tõlgendada kooskõlas sotsiaalmaksuseaduses sätestatuga, mille tõttu ei toeta kohus kaebuse esitaja seisukohta, et vastustaja vaidlusalune haldusakt ei ole kooskõlas vanemahüvitise seaduse eesmärgiga, kuna sotsiaalmaksuseaduses on füüsilisest isikust ettevõtjate sotsiaalmaksuga maksustamiseks sätestatud teistest kohustatud isikutest erinev maksustamisperiood. Seetõttu ei ole kaebuse esitaja poolt tõstatatud väidetav võrdsuspõhiõiguse riive tingitud vastustaja poolt kasutatud erilisest administreerimise abinõust vaid kehtivast õigusest. Põhiseaduse sätte ja mõttega on aga kooskõlas isikute õiguste kitsendamine seadusega. Vastustaja pädevuses on kehtiva õiguse kohaselt tuvastada ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus. VHS § 3 lõige 1 sätestab, et ühe kalendrikuu hüvitise suurus arvutatakse hüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isiku sotsiaalmaksualaste (edaspidi isikustatud sotsiaalmaks) andmete alusel. Osundatud sättest tuleneb, et vastustaja on kohustatud arvutamisel lähtuma isikustatud sotsiaalmaksust, mis on kooskõlas ka kehtiva sotsiaalmaksuseadusega. Nimelt on ka kehtivas sotsiaalmaksuseaduses sotsiaalmaksu arvestus isikustatud ning kassapõhine. Seega on vastustaja viited kassapõhisuse asjakohasusele kooskõlas sotsiaalmaksu arvutamise põhimõtetega. Vastustaja seisukohtade õiguslik alus tuleneb VHS § 3 lõigetest 2 ja 3, mis sätestavad, et: