Obsah (5)

§ 267§ 188§ 270§ 268§ 1028

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Urmas Reinola ja Raivo Einula Otsusese tegemise aeg ja koht 14. mai 2007

) § 267 p. 2 võimaldab niisugusel juhul lepingu täitmisest keelduda ja lepingust taganeda. Omandiõiguse puudumise tõttu ei ole kostjal võimalik anda kinnisasjal asuvat elamut osaliselt üürile, et sellega napile invaliidsuspensionile lisa teenida.

1. märtsil
2. a. taganes kostja notariaalse avaldusega kinkelepingust, kuna kostja oli oma käitumisega üles näidanud hageja suhtes jämedat tänamatust, millega tegi võimatuks elu temaga ühe katuse all. Hageja on avalduse kätte saanud ja on vaidlusalusest elamust lahkunud. Kostjaga olukorda arutada ei ole hageja soovinud, telefoni eest tasumise on ta peatanud. Kostja leiab, et hageja on kostjapoolse kinkelepingust taganemise omaks võtnud. Menetluse kestel täpsustas kostja oma hagi, taotledes, et kohus käsitleks tema nõuet selliselt, et see on suunatud S.Li kinnisomandi tagasikandmise tahteavalduse kohtuotsusega asendamisele, ja loeks S.Li nõustunuks kinnistusraamatu (registriosa xxxxx) kande muutmisega selliselt, et kinnistu omanikuna kantaks kinnistusraamatusse A.V. Istungil selgitas kostja esindaja, et enne kinkelepingust taganemise notariaalse avalduse tegemist saatis kostja hagejale lihtkirjaliku taganemisavalduse. Maakohus liitis mõlemad hagid ühte menetlusse ja käsitles kostja esitatud hagi vastuhagina. Hageja vastus kostja vastuhagile Hageja kostja esitatud hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata. Hagiavalduses toodud asjaolud ei vasta tegelikkusele. Initsiatiiv kinnistu kinkimiseks hagejale tuli kostjalt ning hageja ei avaldanud talle selles suhtes mingit survet. Kostja tervislik seisund võimaldas tal oma käsutusest ja selle tagajärgedest aru saada. Elamise võimaldamiseks jättis ta endale isikliku kasutusõiguse. Kostja seisukoht kinkimisjärgsete asjaolude kohta on arusaamatud ja paljasõnalised. Pärast kinke vormistamist
3. a. suvel elasid pooled koos kuni
4. a. märtsi lõpuni. Siis teatas kostja, et ei soovi hagejaga koos elada. Hageja omalt poolt tegi kõik, mida saab eeldada töövõimetu isikuga kooselavalt inimeselt, käitudes kostja suhtes hoolivalt. Ka peale lepingust taganemist tasus hageja kuni
5. a. juulini kostja ravimiarveid, telefonikulusid, makse, elektritasu jmt., kuid hageja ei saa jätkata arvete tasumist lõpmatuseni. Hageja ostis oma korteri müügi rahast kostjale ligi 140.000 krooni maksva auto. Kostja väited abistamata jätmise ja tema ning kinnistu eest hoolitsemata jätmise kohta on valed. Ei ole mõistlik eeldada, et kui kostja ise näitab hageja vastu üles hoolimatust, sundides teda ühisest kodust lahkuma, siis hageja jätkab tema eest samal viisil hoolitsemist. See ei ole võimalik juba seetõttu, et hagejat ei lubata kostja juurde. Hageja hoolitses kinnistu eest seni, kuni ta ühisest kodust välja saadeti. Arvete tasumise lõpetamine
6. a. mais ei ole asjaolu, mille alusel kostja sai sama aasta märtsis lepingust taganeda. Ei saa pidada mõistlikuks, et kui kostja süüdistab hagejat jämedas tänamatuses, siis kostja ikkagi jätkab arvete tasumist. Kinnistu jagamise algatas kostja ise
7. aprillil 2004 enne kinnistu kinkimist. Hageja ei ole pärast kinke vormistamist üles näidanud mingit initsiatiivi, mida saaks käsitleda jämeda lugupidamatuse ilminguna või sellega seotuna. Isegi kui vastaks tõele, et hageja jättis endast sõltuvalt kostja eest hoolitsemata, siis ei oleks tegemist jämeda tänamatusega, mis võib olla lepingust taganemise aluseks. Seda muuhulgas põhjusel, et hoolitsemist sai erinevalt jämeda tänamatuse aktidest ette näha ja soovi korral hoolitsemise sisus kokku leppida. Ka eetiliselt ei ole kinke tagastamise soovimatus taunitav, sest hageja oli eelnevalt ühise pereelu heaks loobunud oma elamisest ja teinud kostja heaks väga palju. Kui kostja teatas hagejale, et ta ei saa enam elamusse tulla, ei olnud hagejal kusagile elama asuda. Kinke tagastamine kostjale oleks hageja suhtes ülekohtune. Esimese astme kohtu otsus 4
8. aprilli
9. a. otsusega rahuldas Harju Maakohus hagi, tunnustades vaidlusaluse kinkelepingu kehtivust. Vastuhagi jättis kohus rahuldamata. Pooled sõlmisid
10. juulil
11. a. kinkelepingu ja asjaõiguslepingu, mille alusel kostja kinkis hagejale Harju maakonnas x asuva kinnisasja koos selle oluliste osade ja päraldistega. Ühtlasi koormati kinnisasi tähtajatu tasuta isikliku kasutusõigusega kostja kasuks. Muus osas sõlmiti kinkeleping tingimusteta.
12. märtsil
13. a. taganes kostja kinkelepingust põhjusel, et hageja on oma käitumisega näidanud üles jämedat tänamatust. Lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes on kinkijale võlaõigusseaduse (

) §-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemiseaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n.-ö. prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta oli kingi vääriline. Kinkija võib kinkelepingust taganeda ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Lepingu rikkumise irrelevantsus lepingust taganemise korral

§ 267

sätestatud alustel ei võta kinkijalt kohustust tõendada, et tal oli lepingust taganemiseks õigus.

§ 267

sätestatud aluste näol on tegemist lepingu rikkumise kui lepingust taganemise üldaluste kõrvale kinkija kaitse eesmärgil lisatud võimalusega kinkelepingust taganeda. Et taganemise avaldus kehtiks ja lõpetaks

§ 188

lõike 2 alusel kinkelepingu, peavad olema täidetud taganemise sisulised eeldused. Kinkija enda esitatud asjaolude järgi peab ta tõendama, et taganemiseks õigustas teda mõni

§ 267lõikes 1 nimetatud alustest.

Jäme tänamatus kui hinnanguline kategooria peab

§ 267

punkti 1 järgi seisnema mingis kinkija poolt esitatavate tõendite alusel tuvastamist leidvas kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedaste suhtes. Lepingust taganemise õiguse olemasolu tõendamine on kostja kohustus. Kostja ei ole kohtule esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks tema väiteid hagejapoolse jämeda tänamatuse kohta. Väited, et hageja ei ole piisavalt hoolitsenud kostja ja kingitud kinnisasja eest, on paljasõnalised. AÕS § 227 alusel seatud kasutusõigus elamule ei tähenda, et kasutaja ei pea katma elamu kasutamisega ja kommunaalteenuste tarbimisega põhjustatud kulutusi. Kuna taganemise õiguse olemasolu tõendamine on kostja kohustus, ei ole oluline anda hinnangut hageja poolt esitatud tõenditele, mis on seotud kostja eest hoolitsemise kohustuse täitmisega ja kinnisasjale kulutuste tegemisega. Siiski nähtub vastupidiselt kostja väidetele hageja poolt esitatud maksekorraldustest ja arvelduskonto väljavõttest, et hageja on teinud poolte ühiselu ajal enne kinkelepingu sõlmimist ja edasi kuni 5. juulini 2005 kulutusi kinnisasja maamaksule ja tarbitud elektrienergiale ning ostnud hulgaliselt ravimeid. Et ravimid on kulunud just kostja elukvaliteedi parandamisele, on kooskõlas kostja väidetega, et ta on kehva tervise juures. Kostja väited, et ta ei ole võimeline kinkelepingu tagajärjel teatud sotsiaalse ebaküpsuse, üüritulu teenimise võimatuse ja töövõimetuse tõttu ennast ülal pidama ja täitma alaealise lapse ülalpidamiskohustust, ei ole lepingust taganemise aluse tõendamatuse tõttu asjakohased. Nimetatud alustel ei ole kostja kinkelepingust taganenud ega lepingut vaidlustanud. Kinkeleping sõlmiti poolte vahel tingimusteta ja kõrvuti kinkelepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisega koormati kingitud kinnisasi kostja kasuks isikliku tähtajatu tasuta kasutusõigusega elamule, mille aastaväärtuseks on kostja hinnanud 20.000 krooni. Käesolevas asjas ei saa rakendada

§ 267

kinkijat kaitsvat eesmärki, kuna kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et teda õigustas kinkelepingust taganemiseks mõni

§-s 267 nimetatud alustest. Lepingu rikkumise ebaolulisus lepingust

§ 267

sätestatud alustel taganemise korral ei võta kinkijalt kohustust tõendada, et tal oli lepingust taganemiseks õigus. Et taganemise avaldus kehtiks ja lõpetaks

§ 188

lõike 2 alusel kinkelepingu, peavad olema täidetud ja tõendatud taganemise sisulised eeldused. Käesoleval juhul taganemise sisuliste eelduste kohta tõendid puuduvad, seega on hagi kinkelepingu kehtivuse tunnustamiseks põhjendatud ja tuleb rahuldada. Vastuhagi kinnistusraamatu kande muutmiseks tuleb samal põhjusel jätta rahuldamata. 5 Apellatsioonkaebus Apellant palub tühistada Harju Maakohtu

1. aprilli
2. a. otsuse, jätta rahuldamata S.Li hagi ja rahuldada apellandi vastuhagi. Maakohtus toimunud eelistungil selgus, et S.L oli saanud lisaks notariaalsele kinkelepingust taganemise avaldusele
3. a. alguses ka tähitud kirja A.Vlt lihtkirjaliku kinkelepingust taganemise avaldusega. Selles avalduses on apellant viidanud, et lisaks vastustaja poolsele jämedale tänamatusele on kinkelepingust taganemise põhjuseks ka asjaolu, et A. V jäi ilma võimalusest iseennast ja oma alaealist poega S. V ülal pidada. Seega on ebaõige maakohtu järeldus, et kinkelepingust taganeti vaid jämeda tänamatuse tõttu. Kuivõrd A. V leiab, et
4. juulil
5. a. sõlmitud kinkelepingust taganemine toimus
6. märtsi
7. a. taganemisavalduse kättesaamisega S. L poolt, tuleb võlaõiguslik kinkeleping

§ 188lõike 2 järgi lugeda lõppenuks alates S.

L poolt taganemisavalduse kättesaamisest. Kohus ei ole kindlaks teinud kuupäeva, millal vastustaja taganemisavalduse kätte sai, seega on kindlaks tegemata vaidluses oluline asjaolu. Sellest kuupäevast oleneb, kas S. L hagiavaldus on kohtule esitatud tähtaegselt või mitte. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on

§ 267

ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemiseaeg, hindmaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale on aga antud n.-ö. prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta oli „kingi vääriline“. Seega on

§-s 267 sätestatud kinkelepingust taganemise aluse olemasolu üheaastase perioodi jooksul jäetud täielikult kinkija hinnata ning tema subjektiivsest hinnangust sõltub, kas ta soovib kinkelepingust taganeda või mitte. Tegemist on kinkija absoluutse ja piiramatu õigusega, mis tuleneb kinkelepingu eripärast. Oma vastuhagiavalduses on kinkija kirjeldanud põhjalikult, millistel asjaoludel ta soovis

1. juulil
2. a. sõlmitud kinkelepingust taganeda. Kohus on jätnud hindamata vastuhagi väited taganemisavalduse põhjendatuse kohta, muu hulgas ka asjaolu, et S. L jättis peale kinkelepingu sõlmimist A. V, kes on raske puudega invaliid, ilma varasemalt kokku lepitud abita ja lahkus A. V elukohast. Kinkeleping sõlmiti just sellepärast, et S. L pidi A. Vt aitama eluga toimetulemisel. Vastustaja seisukohad Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Maakohus jättis apellandi kinkelepingust taganemise lihtkirjaga teatamise õiguspäraselt tähelepanuta. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 236 lg. 1 sätestab, et tõendi esitamine on menetlusosalise poolt kohtule taotluse esitamine, et kohus hindaks menetlusosalise väidet taotluses nimetatud tõendi vastuvõtmise ja uurimise alusel. Apellant nimetatud kirja tõendina hindamist ei taotlenud. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 77 lg. 3 sätestab, et seadusega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta üksnes samas vormis, milles tehing on tehtud. Poolte kokkuleppega ettenähtud vormis tehtud tehingut saab muuta muus vormis üksnes siis, kui pooled on selles kokku leppinud. Pooltel sellist kokkulepet ei olnud. Kohus on hinnanud apellandi
3. märtsi
4. a. notariaalselt tõestatud lepingust taganemise avalduses toodud aluseid ja jõudnud õigele järeldusele. Asjaolu, et kohus ei teinud kuupäevaliselt kindlaks, millal sai vastustaja kätte kinkelepingust taganemise avalduse, ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

ei sätesta kinkelepingu taganemisavalduse vaidlustamiseks eraldi tähtaega, seega tuleb kohaldamisele TsÜS § 146 lg. 1, mis sätestab, et tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. Kinkelepingust taganemise avalduse kehtivuseks lisaks formaalsetele eeldustele peavad olema täidetud ka taganemise sisulised eeldused. Maakohus tuvastas õigesti, et apellandi väited

§ 267punktis 1 sätestatud aluste esinemise kohta ei ole tõendatud.

Tsiviilkolleegiumi seisukoht 6 Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, hagi tuleb jätta rahuldamata ja vastuhagi tuleb rahuldada. Vaidlust ei ole selle üle, et

1. juulil
2. a. sõlmisid pooled kinkelepingu, millega kostja kinkis hagejale Harju Maakonnas x asuva kinnistu (Tallinna Linnakohtu kinnistusosakonna Harju kinnistusjaoskonna kinnistusregistri registriosa nr. xxxxx), samuti asjaõiguslepingu, mille alusel kanti hageja
3. augustil
4. a. kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse. Kinnistul asub elamu, kus kostja elab. Kostja kasuks seati kinnistule tähtajatu ja tasuta isiklik kasutusõigus elamule. Vaidlust ei ole ka selle üle, et
5. märtsil
6. a. taganes kostja notariaalse avaldusega kinkelepingust. Avalduses märkis kostja, et hageja on oma käitumisega näidanud kostja suhtes üles jämedat tänamatust, mistõttu on muutunud võimatuks elu ühe katuse all. Samuti ei ole vaidlust selle üle, et taganemisavalduse on hageja kätte saanud. Taganemisavalduses on kostja palunud hagejat teatada, kas ta on nõus kinnistu omandi kostjale tagastama, ja teavitanud teda, et kui kostja ei saa ühe kuu jooksul vastust, pöördub ta omandi nõudmiseks kohtusse. Vaidluse all ei ole, et lepingust taganemise formaalsed eeldused on täidetud: kostja on edastanud hagejale lepingust taganemise avalduse

§ 188lg.

1 kohaselt, järgides

§ 270lõikes 1 sätestatud tähtaega.

Pooled vaidlevad kinkelepingust taganemise kehtivuse üle. Vaidlus on selles, kas esinevad materiaalõiguslikud alused kinkelepingust taganemiseks. Kui kinkeleping on täidetud, võib kinkija

§ 268lg.

1 järgi lepingust taganeda ja kingitud eseme alusetu rikastumise sätete järgi kingisaajalt välja nõuda

§ 267punktides 1 – 3 ettenähtud juhtudel.

Kostja on esile toonud, et hageja on oma käitumisega tema kui kinkija vastu üles näidanud jämedat tänamatust, aga samuti, et kinke tõttu ei ole kostja võimeline täitma oma alaealise poja ülalpidamise kohustust ega ka ennast mõistlikult ülal pidama.

§-s 267 sätestatud kinkelepingust taganemise alust hulgas on asjaolu, et kingisaaja on oma käitumisega näidanud kinkija või tema lähedase inimese vastu üles jämedat tänamatust (punkt 1), samuti asjaolu, et kinkija ei ole lepingu täitmise puhul võimeline täitma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust või ennast mõistlikult ülal pidama, välja arvatud juhul, kui kinkija on ennast sellesse olukorda asetanud tahtlikult või raske hooletuse tõttu või kui kingisaaja maksab ülalpidamiseks vajaliku raha (punkt 2). Seega võimaldab seadus iseenesest kinkelepingust taganemist kostja poolt esiletoodud alustel. Vaidluse lahendamiseks on oluline tuvastada, kas vaidluses tuvastatud faktilised asjaolud vastavad nimetatud normide abstraktsetele koosseisutunnustele. Kinkelepingu kui tasuta lepingu eripärast lähtudes võib kinkija taganeda lepingust ka siis, kui kingisaaja lepingut ei riku. Kinkijale on

§-de 267 ja 270 järgi jäetud sisuliselt järelemõtlemisaeg, hindamaks lepinguga soovitud eesmärkide täitumist, kingisaajale aga on antud nn. prooviaeg, tõestamaks kinkijale, et ta on kingi vääriline. See tähendab, et kui kingisaaja oma seaduslikku õigust kasutades läheb vastuollu kinkija poolt kinkimisel soovitud eesmärkidega, võib kinkijal tekkida õigus kinkelepingust taganemiseks. Kingisaaja iseenesest õiguspärane käitumine võib kinkija seisukohalt asjaolusid hinnates olla mõistetav jämeda tänamatusena.

§ 267

p. 1 kohaselt peab see avalduma kingisaaja käitumises kinkija või tema lähedase suhtes. Tegemist on hinnangulise kategooriaga, mis sisaldab ka moraalset hinnangut. Sellise käitumise hindamisel tuleb lähtuda kinkelepingu eesmärgist ning arvestada konkreetseid asjaolusid, teo objektiivset hukkamõistetavust, aga ka kinkija subjektiivset hinnangut. Kostja hagiavalduse kohaselt elasid pooled alates

1. a. sügisest koos kostjale kuulunud elamus ning kinkelepingut sõlmides lootis kostja, et hageja hoolitseb tema kui töövõimetu isiku eest, pakkudes ennekõike moraalset tuge. Kostja lootis hageja abile igapäevase elu korraldamisel ning tõusetuvate varaliste probleemide lahendamisel. Hageja ei ole väitnud, nagu oleks kostja kinkelepingu sõlmimisel järginud mingit muud eesmärki. Samas nähtub hageja väidetest, mille kohaselt ta kostjaga koos elades ka tegelikult kostja eest 7 hoolitses ja teda toetas, et hageja kostja poolt kinkelepingu sõlmimise eesmärki samuti mõistis kui kostja. Kinkelepingust taganemist jämeda tänamatuse tõttu on kostja põhjendanud sellega, et hageja on lakanud hoolitsemast kostja ja kingitud kinnisasja eest, on sealt elamast lahkunud ning on asunud ellu viima kinnistu lahtikruntimise kava, et osa kinnistust müüki panna; loodetud toetust ei ole kostja hagejalt vajalikul määral saanud. Asjaolu, et ta kostja juurest kinnistul asuvast elamust elamast lahkus, on tunnistanud ka hageja. Erinevad vaid poolte seisukohad hageja lahkumise aja suhtes. Kui kostja väitel elasid pooled koos alla aasta ja hageja lahkus enne taganemisavalduse tegemist (tl. 62 pöördel), siis on hageja esitanud lahkumise aja kohta erinevaid väiteid, kinnitades kord, et pooled elasid koos kuni
2. a. (tl. 62) ja siis, et
3. a. märtsi lõpuni (tl. 74). Selle asjaolu tõendamiseks ei ole kumbki pooltest tõendeid esitanud, arvestades aga, et esimesel eelistungil langesid poolte seisukohad selles osas kokku, siis tuleb lugeda, et lahkumine leidis aset
4. a. enne kostja poolt taganemisavalduse tegemist. Hageja on kinnitanud kostja poolt väidetut, et alates lahkumisest ei ole ta kostja ega kinnistu eest hoolitsenud. Hageja väitel on ta pärast seda teinud vaid mõningaid makseid kostja huvides. Seega ei ole aga realiseerunud need eesmärgid, mida kostja kinkelepingu sõlmimisel soovis – saada igapäevast hoolitsust ja eelkõige moraalset tuge. Kostja juurest elamast lahkumist on hageja põhjendanud kostja käitumisega – hageja väitel teatas just kostja hagejale, et ei soovi enam temaga koos elada. Hageja väitel ei ole ta saanud kostja ega kinnistu eest hoolitseda, kuna kostja ei luba teda kinnistule ega lase ka enda eest hoolitseda. Kostja ei ole kinnitanud, nagu oleks hageja lahkunud tema käitumise tõttu, väites, et hageja suhtumine kostjasse muutus pärast kinkelepingu sõlmimist, mil kostja eest hoolitsemine muutus hagejale teisejärguliseks ja mil kostja jäi ilma loodetud abist. Kostja väitel muutus elu hagejaga ühe katuse all võimatuks just hageja tänamatuse tõttu. Oma selle väite tõenduseks, nagu oleks kostja juurest elamast lahkumise põhjuseks olnud kostja käitumine, ei ole hageja esitanud ühtegi tõendit. Samas leiab kolleegium, et vaidluse lahendamiseks ei olegi põhimõttelise tähtsusega see, mis sai hageja lahkumise ajendiks. Sellest, et hageja poolte ühisest elukohast elamast lahkus, nähtub, et poolte suhted olid halvad ega võimaldanud neil enam koos ühe katuse all elada. Seega ei laabunud suhted viisil, nagu kostja kinkelepingut sõlmides lootis. Kostja peab hageja jämeda tänamatuse väljenduseks ka seda, et hageja on astunud samme kinnistu jagamiseks ja osa praeguse kinnistu võõrandamiseks. Hageja ei ole seda plaani sõnaselgelt eitanud, väites vaid, et kinnistu jagamise algatas kostja ise enne kinnistu kinkimist ning hageja ei ole üles näidanud initsiatiivi, mida saaks käsitleda jämeda lugupidamatuse ilminguna (tl. 75 ja 113 pöördel). Oma väite kinnituseks on hageja esitanud Heli Söödile
5. aprillil
6. a. välja antud volikirja (t. 97). Kolleegium leiab, et sellest tõendist hageja poolt väidetu ei nähtu. Volikirjal ei ole andmeid selle väljaandnud isiku kohta ning sellest ei nähtu, kes on sellele alla kirjutanud. Samas on kohtule esitatud väljavõte
7. novembri
8. a. x Teatajast nr. 10, kus on avaldatud Viimsi Vallavalitsuse
9. oktoobri
10. a. määrus x maaüksustel tekkivatele kruntidele aadresside määramise kohta (tl. 59). Määrusest nähtub, et see on kehtestatud, arvestades Heli Söödi poolt
11. oktoobril
12. a. esitatud avaldust. Kuna sel ajal oli kinnistu omanikuks hageja, siis sai H. S olla õigustatud määruses märgitud avaldust esitama üksnes hageja volitusel. Kolleegium leiab, et see kinnitab hageja kavatsust vaidlusalune kinnistu jagada. Formaalselt on kingisaajal õigus oma vara takistamatult käsutada, sealhulgas kinnistut erinevateks maaüksusteks jagada, siiski peab kingisaaja arvestama, et kinke eesmärki arvestades võib selline käitumine olla kinkelepingust taganemise aluseks jämeda tänamatuse tõttu. Vaidlusalusele olukorrale hinnangut andes tuleb arvestada kinkija isikut – kostja on raskete puuetega töövõimetu isik, kelle puuded on põhjustatud nii psüühika kui füüsise haigestumisest. Kostjat on aastad vaevanud vaimse tervise probleemid (alates
13. a. on ta arvel psühhiaatriahaiglas), mille tõttu tema haridustase on madal ja tema arusaamisvõime 8 ümbritsevast on kannatanud.
14. a. detsembris eemaldati kostjalt pahaloomulise kasvajaga põis. Kostja tervist arvestades oli tema poolt kinkelepinguga silmas peetud eesmärk – saada hagejalt hoolitsust ja toetust – kostja jaoks eluliselt oluline. Kolleegium nõustub kostja esindaja väitega, et niisuguse isikuga tehingu tegemine seab kingisaajale kõrgendatud moraalsed kohustused kinkija suhtes. Kostja poolt esiletoodust võib järeldada, et kostja arvates on hageja teda ära kasutanud ja kinkelepingu kehtimajäämine on ebaõiglane. Samas ei ole hageja esile toonud niisuguseid põhjendusi, mis moraalsest küljest võiksid õigustada hageja poolt kostjalt kinnistu kingiks saamist. Nii on hageja niisugust kinget moraalsest seisukohast õigustanud üksnes väidetega, et hageja oli seoses kinkega oma elu vastavalt korraldanud, loobudes oma elamisest, ja et ta on kostjaga kaua koos elanud ning tema eest hoolitsenud. Oma elamisest loobumise kohta ei ole hageja esitanud täpsemaid faktilisi andmeid, kuid eeldatavasti omandas hageja selle eest ekvivalendi ning mingeid väiteid ega tõendeid ei ole esitatud selle kohta, nagu oleks ta kostjast tulenevalt sattunud väljapääsmatusse olukorda. Arvestades, et pooled elasid faktiliselt koos ca ühe aasta, siis ei ole tegemist pikaajalise kooseluga. Kolleegiumi hinnangul tuleb sellise pikkusega kooselu pidada lühiajaliseks, mis ei õigusta moraalsest seisukohast hageja poolt kostjalt kinnistu tasuta saamist. Eespooltoodud põhjendusel leiab kolleegium, et kostjal oli alus taganeda kinkelepingust kingisaaja jämeda tänamatuse tõttu

§ 267p. 1 mõttes.

Lisaks kingisaaja jämedale tänamatusele tugines kostja kohtuvaidluses ka sellele, et lepingust taganemiseks oli tal teinegi alus – kingi tõttu ei ole kostja võimeline täitma oma 1990. a. sündinud poja S. V ülalpidamiskohustust ega ka ennast mõistlikult ülal pidama. Kostja kinnituse kohaselt puudub tal omandi kaotamise tõttu võimalus anda kinnistut üürile ja saada sel viisil oma napile invaliidsuspensionile lisa, kuigi varasematel aastatel on kostja niisugust võimalust kasutanud. Hageja ei ole esitanud nende kostja poolt esiletoodud asjaolude kohta sisulisi vastuväiteid. Ka ei ole hageja tuginenud asjaoludele, mis

§ 267punkti 2 alusel kinkelepingust taganemise välistaksid.

Nõustuda ei saa maakohtu otsuse käsitlusega, nagu ei oleks kostja väited iseenda ja oma alaealise poja ülalpidamise võimatuse kohta asjakohased seetõttu, et kostja kinkelepingust taganemise avalduses nimetatud alusele ei tuginenud.

§ 188

ei seosta taganemisavalduse kehtivust sellega, kas avalduses on märgitud taganemise materiaalõiguslik alus või mitte. Ka muudes sätetes ei ole kinkelepingust taganemise avaldusele kehtestatud vorminõudeid. Kostja poolt

1. märtsil
2. a. tehtud taganemisavaldusest nähtub ühemõtteliselt, et ta on taganenud vaidlusalusest hagejaga
3. juulil
4. sõlmitud kinnistu kinkelepingust ning et kostja ei soovi selle lepinguga seotud olla.

§ 188lg.

2 lause 1 kohaselt vabastab lepingust taganemine mõlemad lepingupooled nende lepinguliste kohustuste täitmisest, kui lepingupool võib vastavalt seadusele või lepingule lepingust taganeda. Seega olenevad taganemisavalduse tagajärjed sellest, kas avalduse teinud isikul oli lepingust taganemise ajal materiaalõiguslik alus lepingust taganemiseks, mitte sellest, kas ta sellest alusest vastaspoolele taganemisavalduses teatas. Vaidluse korral on aluse olemasolu võimalik tuvastada kohtuvaidluses. Selleks ongi pooled kohtusse pöördunud. Kolleegium leiab, et kostja poolt kirjeldatud asjaolud andsid talle aluse taganeda hagejaga sõlmitud kinkelepingust ka

§ 267

p. 2 alusel, kuid sellel ei olegi vaidluse lahendamiseks määravat tähtsust, sest lepingust taganemise kehtivuseks piisab ühest

§ 267punktides 1 – 3 märgitud alusest.

Kuna kinkelepingust taganemine kehtib, on poolte vaheline kinkeleping

§ 188lõikest 2 tulenevalt lõppenud.

Lepingust taganemise üldkorra järgi muutub leping taganemisel nn. tagasitäitmise võlasuhteks (

§-d 189 – 191). Sellest tulenevalt peavad pooled teineteiselt lepingu järgi saadu tagasi andma.

§ 268lg.

1 viitab kinkelepingust taganemise korral tagasitäitmisele alusetu rikastumise sätete järgi. Seega tuleb kinkelepingust taganemise puhul tagastada lepingu järgi üleantu

§ 1028lg.

1 järgi, arvestades

§-des 1028 – 1036 sätestatut. Kuna kinge on tasuta leping, on sellest taganemise põhiliseks 9 tagajärjeks kingisaaja kohustus lepingu järgi saadu välja anda. Hageja sai kinkelepinguga kinnisasja omandi, otsesest valdusest on hageja käesolevaks ajaks loobunud. Seega on kostjal võlaõiguslik nõue hageja vastu, et see kannaks kostjale tagasi omandi kinnistule. Hageja nõusoleku kinnisomandi tagasikandmiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks saab TsÜS § 68 lg. 5 järgi asendada kohtuotsusega. Seega tuleb rahuldada kostja poolt esitatud nõue, mille sisuks on tuvastada, et hageja on kohustatud tegema tahteavalduse kostja kinnistusraamatusse kinnistu omanikuna tagasikandmiseks. Kostja on palunud hagejalt välja mõista tema kohtukulu: vastuhagilt tasutud riigilõivu 10.060 krooni, apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 10.060 krooni, I astme kohtumenetluse õigusabikulu 16.520 krooni ja II astme kohtumenetluse õigusabikulu 7611 krooni. Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse §-le 3 kohaldatakse enne selle seaduse jõustumist alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Vastavalt kuni 1. jaanuarini 2006. a. kehtinud TsMS § 60 lõikele 1 tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista riigilõiv kogusummas 20.120 krooni. Kahes kohtuastmes kokku on kostja kulutanud õigusabile 24.131 krooni, mis ei ületa TsMS § 61 lg. 1 punktides 1 ja 2 märgitud piirmäära ja mida saab vaidluse kestust ja keerukust arvestades pidada vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks. Seega tuleb ka see taotlus rahuldada. Kokku tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista menetluskulu 44.251 krooni. Hageja kohtukulu jääb tema enda kanda. Urmas Reinola Raivo Einula Malle Seppik