Obsah (5)

§ 22§ 24§ 92§ 93§ 84

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2007, Tallinn Haldusasja number 3-03-18 (endine nr 3-1206/2004) Haldusasi M.S. kaebus Tallinna linn

§ 22, Ts

MS § 361 lg 1/. 2. Lõpetada käesoleva haldusasja menetlus /

§ 24lg 1 p 4/.

3. Mõista ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonilt (Tallinna linnalt) kaebuse esitaja M.S. kasuks Ravila Hooldekodule viimase kantud õigusabikulude katteks 53 100.- krooni (viiskümmend kolm tuhat ükssada krooni ja 00 senti). Ülejäänud osas jätta kaebaja menetluskulud tema enda kanda /

§ 92lg-d 5 ja 10, § 93 lg 5/.

4. Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitajale (eestkostja Ravila Hooldekodu ja esindajate Margus Arvisto ja Neve Uudelt`i kaudu) ning vastustajatele Tallinna Linnavalitsusele ja ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonile. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale võib 30 päeva jooksul, arvates määruse ärakirja kättesaamisest, esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud halduskohtu kaudu /

§ 24lg 3, § 471 lg 2 ja 3/.

KOHUS LEIAB:

1. Käesolevas asjas 20.03.2007 toimunud kohtuistungil kohus peatas protokollilise määrusega M.S. kaebuse menetluse TsMS § 356 lg 1 ja § 359 lg 1 alusel. Menetluse peatamise tingis üheltpoolt asjaolu, et pooleli oli haldusmenetlus – M.S. õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse lahendamine (maa kompenseerimise otsustamine), teisalt aga poolte ühine soov leida vaidlusele lahendus kompromissläbirääkimiste käigus /III kd tl 82-83/. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon oli 26.02.2007 võtnud vastu otsuse nr 12876, millega luges Tallinnas endisel aadressil xxxxxxx, endisel kinnistul nr xxxx asunud krundi suurusega 2103 m2 omandireformi objektiks (maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu 23.07.
2. a deklaratsiooni alusel). Samuti otsustas komisjon lugeda tõendatuks, et nimetatud maa kuulus õigusvastase võõrandamise ajal H. P.le ja J. P.le võrdsetes mõttelistes osades, ning tunnustada endiste omanike lapselapse, M. S., õigust omandireformi subjektina nimetatud vara suhtes /III kd tl 180181/.
3. 07.05.2007 teatas vastustajate volitatud esindaja Kristel Tähhe-Kaljulaid kohtule, et Tallinna Linnavalitsus on 25.04.2007 võtnud vastu korralduse nr 707-k „Endise xxxxxxx maa kompensatsiooni määramine“. Nimetatud korraldusega määrati eelmärgitud maa maksumuseks 147 210.- krooni ja kompensatsioon selle maa eest 95% ulatuses 139 850.- krooni, milline summa makstakse omandireformi õigustatud subjektile vastava avalduse esitamisel välja kolme aasta jooksul alates
4. a võrdsetes osades /III kd tl 186-188/.
5. Tulenevalt eeltoodust saatis kohus 11.05.2007 poolte esindajatele Marko Aavik`ule ja K. Tähhe-Kaljulaid`ile kohtunõude, milles märkis järgmist: „Seega on üks menetluse peatamise alustest ära langenud. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni poolt 26.02.2007 ja Tallinna Linnavalitsus poolt 25.04.2007 vastuvõetud haldusaktid näitavad, et vastustajad tunnustavad kaebaja neid õigusi, mille kaitseks ta on kohtusse pöördunud, mistõttu kohus näeb soodsat pinnast kompromissi leidmiseks. Otsustamaks edasiste menetlustoimingute üle, sh vajaduse üle menetlus uuendada, pöördub kohus Teie kui poolte esindajate poole täiendava teabe saamiseks. Kohus palub Teil kui poolte esindajatel teatada, kas pooled peavad endiselt võimalikuks vaidluse kohtuvälist lahendamist ja millal vastav kompromiss võiks sündida. Kui sellekohased läbirääkimised mingil põhjusel on katkenud, siis palun ka sellest kohut teavitada.“ /III kd tl 189/.
6. 21.05.2007 sai kohus M. S. lepingulise esindaja M. Aaviku taotluse haldusasjas menetluse lõpetamiseks

§ 24lg 1 p 4 alusel.

Samas taotletakse vastustajalt kaebuse esitaja kasuks menetluskulu väljamõistmist kokku summas 90 925.- krooni /III kd tl 192/. Vastustajate TLV ja ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni volitatud esindaja kohtu määratud 5 päeva jooksul kohtunõude saamisest ei vastanud.

1. 21.05.2007 saatis kohus vastustajate esindajale K. Tähhe-Kaljulaid`ile uue kohtunõude, milles palus 5 päeva jooksul selle saamisest teatada kohtule vastustajate seisukoht haldusasja menetluse lõpetamise ning kaebaja menetluskulunõude põhjendatuse osas /III kd tl 195/.
2. Samal päeval, 21.05.2007, saabus elektroonilise posti teel Kristel Tähhe-Kaljulaid`ilt vastus, milles esindaja teatab, et ta püüdis saada kaebuse esitaja seisukohta, et sellest kujundada vastustaja vastust. „Tulenevalt end. xxxxxxxxxx õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise toimiku materjalidest on Tallinna Linnavalitsuse 25.04.2007 korraldus nr 707 tähitud kirjaga edastatud vastustaja esindajale ning selle on vastu võtnud advokaadibüroo sekretär Remlik. Samuti on elektroonselt veelkord (vastavale väitele tuginedes, et kaebuse esitaja ei ole antud haldusakti saanud) haldusakt edastatud kaebuse esitaja esindajale 16.05.
3. Kahjuks ei ole kaebuse esitaja reageerinud vastustaja veelkordsele pöördumisele ja seega ei ole teada kaebaja seisukoht võimaliku edasise tegevuse osas. Kuivõrd kaebuse esitaja on vastustaja arvates jäänud seni oma kaebuse juurde, siis jääb vastustaja oma varasema seisukoha juurde, mille kohaselt 2 kohtukulude nõue on põhjendamata, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole kahju kandnud, millest tulenevalt oleks põhjendatud kohtusse pöördumine, samuti ei ole kaebaja kohtukulusid kandnud.“ /III kd tl 196/.
4. Ehkki kaebuse esitaja seisukoht peaks nüüdseks, vähemalt 21.05.2007 kohtunõudest, olema vastustajatele teada, ei ole vastustajad kohtule täiendavalt midagi muud vastanud. Seega tuleb kohtul esmalt haldusasja menetlus uuendada ja seejärel võtta seisukoht menetluse lõpetamise ja selle tagajärgede suhtes.
5. Kaebusest nähtuvalt M. S. on esitanud kohtule kaebuse Tallinna linnalt avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju 139 849,50 krooni hüvitamise nõudes. Kahjunõue baseerub ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni õigusvastasele otsusele (20.11.2000 istungi protokolli p 2.2, millega otsustati, et puudub alus M. S. avalduse menetlemiseks, kuna Narva linnakomisjoni poolt edastatud avalduse koopial puuduvad taotleja isikuttõendava dokumendi andmed; I kd tl 8-9). Selle otsuse tagajärjel ei lahendatud kaebaja avaldust sisuliselt, st vaidlusalust vara ei tunnistatud omandireformi objektiks ega M. S.t omandireformi õigustatud subjektiks, mistõttu kaebaja kaotas õiguse saada Tallinnas endisel aadressil xxxxxxxx maad tagasi või selle eest kompensatsiooni ja oli sunnitud kohtusse pöörduma. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon kahtles, et Narva Linnavalitsusele esitatud vara tagastamise avalduse on allkirjastanud M. S.. Sellest tulenevalt otsustas komisjon ka oma 04.10.2004 istungil (protokolli p 2.2) pöörduda prokuratuuri poole taotlusega nõuda asjaomastelt asutustelt välja menetlemiseks vajalikud dokumendid ning algatada kriminaalasi /I kd tl 163-172/. Alles kohtu määramisel läbiviidud käekirja- ja dokumendiekspertiis /I kd tl 244-246, III kd tl 1-2, 9-10/ suutis hajutada vastustajate kahtlused. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vastustajad võtsid eelnimetatud otsused vastu üksnes kohtumenetluse mõjul, ning kuivõrd kaebajale määratud kompensatsioon (maa ei kuulunud tagastamisele MRS § 6 lg 2 p 4 alusel ja oli ostueesõigusega erastatud) on võrdne tema poolt kohtu kaudu taotletud kahju hüvitamise summaga (st kaebaja rikutud õigused on taastatud), siis esineb

§ 24lg 1 p-s 4 sätestatud alus menetluse lõpetamiseks.

Nimetatud sätte järgi halduskohus lõpetab menetluse, kui kaevatav või protestitav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja andmata jäetud haldusakt on välja antud, peatatud haldusakt on täidetud või toiming sooritatud, välja arvatud, kui kaebuse esitajal on asja läbivaatamiseks põhjendatud huvi.

§ 24lg 2 kohaselt kohus lõpetab menetluse määrusega.

Menetluse lõpetamise korral ei saa isik uuesti pöörduda kohtusse samas asjas. Vastavalt

§ 92

lg-le 5 vastustaja kannab kohtukulud, kui kohus lõpetab menetluse selle seadustiku § 24 lg 1 p-s 4 sätestatud alusel. Antud juhul on vastustajad andnud kohtumenetluse kestel haldusaktid, mille andmisest nad varem olid keeldunud ja mis tingiski kaebajapoolse kahjunõude esitamise. Puuduvad igasugused tõendid ja alused väita, et ilma nimetatud mitmeaastase kohtumenetluseta oleks ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon M. S. avalduse sisuliselt lahendanud ja TLV talle kompensatsiooni määranud. Nn uued asjaolud, mille tõttu ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon oma varsemad otsused ümber vaatas ja kaebajat rahuldanud otsuse vastu võttis, ilmnesid vaid seoses kohtumenetlusega ja selle tagajärjel. Seetõttu ei saa kohus kuidagi nõustuda vastustajate seisukohaga, mille kohaselt „kohtukulude nõue on põhjendamata, kuivõrd kaebuse esitaja ei ole kahju kandnud, millest tulenevalt oleks põhjendatud kohtusse pöördumine“. 9. Tulenevalt

§ 93

lg-st 1 menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid. Nende esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt asja menetlenud kohus esitab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel ning mõistab menetluskulud välja kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. 3 Vastustajad on seisukohal, et kaebaja ei ole kohtukulusid kandnud, kulude suuruse osas ei ole vastustajad soovinud arvamust avaldada. Seega peab kohus kontrollima, kas kaebaja kohtukulunõue vastab seaduses ettenähtud nõuetele.

1. Kaebuse esitajal on olnud kohtumenetluse vältel mitu esindajat: eestkostjana Ravila Hooldekodu ning lepinguliste esindajatena Kalver Agu, kes on käesolevaks ajaks surnud, ja Marko Aavik, kelle esindusõigus lõpeb alates 01.07.
2. Algses menetluses on K. Agu esitanud halduskohtule taotluse Ravila Hooldekodu poolt tasutud õigusabikulude 11 800.- kr (koos käibemaksuga) väljamõistmiseks. Koos taotlusega oli esitatud Õigusbüroo Kalver Agu OÜ 03.03.2003 arve nr 272 nimetatud summa kohta /I kd tl 77-78/. Et halduskohus jättis 05.05.2003 otsusega kaebuse rahuldamata /I kd tl 84-90/ ja Tallinna Ringkonnakohus 21.10.2003 otsusega /I kd tl 100-104/ kaebaja apellatsioonkaebuse selle otsuse peale rahuldamata, siis kaebaja kohtukulunõuet ei rahuldatud. Riigikohtu halduskolleegium oma 11.03.2004 otsuses, millega eelmärgitud otsused tühistati ja asi saadeti halduskohtule uueks läbivaatamiseks uues kosseisus, aga seisukohta õigusabikulude väljamõistmise taotluse suhtes ei võtnud. 03.05.2004 esitas K. Agu taotluse kaebaja ja eestkostja Ravila Hooldekodu poolt tasutud õigusabikulude väljamõistmiseks kogusummas 35 400.- krooni koos käibemaksuga, sh juba varem nimetatud 11 800.- kr, 5 900.- kr Tallinna Ringkonnakohtus kantud õigusabikulude katteks, 5 900.- kr Riigikohtus kantud õigusabikulude katteks ja „jälle“ 11 800.- krooni /I kd tl 120-121/. Taotlusele on lisatud Õigusbüroo Kalver Agu OÜ 28.04.2004 kassa sissetuleku orderi kviitung nr 9 Jüri Anissimov`i (Ravila Hooldekodu direktor) poolt 11 800.- kr tasumise kohta /I kd tl 123/. Ringkonnakohtu toimikust nr 2-3/563/03 nähtub K. Agu 07.10.2003 taotlus õigusabikulude hüvitamiseks summas 17 700.- kr (11 800.- kr menetluse aja eest halduskohtus ja 5 900.- kr apellatsioonimenetluses) ning Õigusbüroo Kalver Agu OÜ 15.05.2003 kassa sissetuleku orderi kviitung nr 7 Jüri Anissimov`i poolt 5 900.- kr tasumise kohta /tl 25-26/. 03.01.2007 on M. Aavik esitanud M. S. kohtukulude nimekirja, mille kohaselt Advokaadibüroo Aavik, Arvisto & Partnerid poolt on kaebajale on kokku osutatud õigusabi 32,5 h ulatuses kogusummas 57 525.- kr (ühes käibemaksuga), mis koos K. Agu esitatud kulunõudega 35 400.kr palutakse vastustajatelt välja mõista /III kd tl 128-130/. Taotlusele oli juurde lisatud Advokaadibüroo Aavik, Arvisto & Partnerid 28.11.2006 arve nr 412/2006, tööde kirjeldus ja Hansapanga väljavõte Ravila Hooldekodu poolt 57 525.- kr tasumise kohta 07.12.2006 /III kd tl 144-146/.
3. M. Aavik on 21.05.2007 palunud õigusabikulud välja mõista kokku summas 90 925.krooni, milline summa ei ühti aga tema poolt 03.01.2007 esitatud M. S. kohtukulude nimekirjas märgituga: 35 400.- kr + 57 525.- kr = 92 925.- krooni. Kohus peab viimast summat õigeks, kuna K. Agu taotletud summad (2 x 11 800.- + 2 x 5 900.- kr) on M. Aaviku enda poolt osundatud õigusabikuludega nimetatud kohtukulude nimekirjas õigesti liidetud. Kõnealustest summadest on eelviidatud dokumente arvestades kulude kandmine tõendatud üksnes 3 summa osas: Jüri Anissimov`i poolt sularahas tasutud 11 800.- kr ja 5 900.- kr ning Ravila Hooldekodu poolt pangaülekandega tasutud 57 525.- kr, kokku seega summas 75 225.- krooni. Et halduskohtumenetluses saab vastaspoolelt välja mõista vaid tegelikult kantud kohtukulud, siis kõik need väidetavad õigusabisummad, mille tasumise kohta puuduvad maksedokumendid, tuleb jätta tähelepanuta. 12.

§ 92

lg 1 kohaselt kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Tulenevalt

§ 93lg-st 5 kohus mõistab välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

4 Et eestkostja üleandeks on eestkostetava varaliste, õiguslike ja sotsiaalsete probleemide lahendamine, siis tuleb lugeda Ravila Hooldekodu kantud õigusabikulud kaebaja kuludeks. Samas ei pruugi eestkostjal olla vajalikke teadmisi ja oskusi spetsiifiliste kohtuasjade ajamiseks. Neist põhimõtetest lähtudes leiab kohus, et professionaalse õigusabi kasutamine M. S. esindamisel käesoleva kaebuse menetlemisel kohtus oli põhjendatud. Kohus on seisukohal, et apellatsioonkaebuse esitamine ja sellega seotud kaebuse esitaja õigusabikulu 5 900.- kr apellatsioonimenetluses oli vajalik (halduskohtu otsus lõpuks tühistati) ja ühtlasi mõistlikus suuruses (õigusabile on kulutatud 5 h, lähtudes tunnihinnast 1000.- kr koos käibemaksuga). Proportsioonis eelmärgituga saab lugeda põhjendatuks ka kantud õigusabikulu 11 800.- kr kaebuse menetlemisel halduskohtus nn esimesel ringil. Mis puudutab kaebuse uuel läbivaatamisel halduskohtus osutatud õigusabi eest arvestatud summat 57 525.- kr, siis selle suurusega ei saa kohus nõustuda. Niisuguse summa täies ulatuses väljamõistmine teiselt poolelt oleks ilmselgelt ebaõiglane, kuna summa on asjade käiku arvestades ebamõistlik. Kaebuse ese ja alus olid formeerunud, enamik tõendeid kogutud ja esitatud juba varem toimunud menetluse käigus. Aja eest, mis kulus õigusabile seoses esindaja vahetumisega ning varasemale esindajale (ja eestkostjale) edastatud dokumentatsiooni kokkuotsimise ja taotlemisega, samuti kahjunõude suuruse korduva täpsustamisega (kaebajapoolne varasem eksitus) või kaebuse uue redaktsiooni esitamisega (kui selle tingis varasem ebapiisav õigusabi), ei ole õige vastustajalt õigusabikulude hüvitamist nõuda. M. Aavik asus kaebajat esindama alles

1. a oktoobri lõpus ja sisuliselt 21.05.2007 taotluse esitamisega haldusasjas menetluse lõpetamiseks Marko Aaviku sisuline esindamiskohustus lõppes. Samas küsib kaebaja nüüd ca pooleaastase esindamise eest 5 korda enam õigusabikulu kui varem ligi kolme aasta menetluse eest halduskohtus. Osa summa suurusest tuleneb küll kõrgemast tunnihinnast (1500.- kr koos käibemaksuga), aga ikkagi tuleb õigusabile kulutatud 32,5 h lugeda põhjendamatult suureks. Kohus peab mõistlikuks neil asjaoludel õigusabi üksnes 20 h ulatuses, so summas 35 400.- krooni (30 000.- kr + käibemaks 18% 5 400.- kr). Seega moodustavad kohtu arvates antud juhul põhjendatud ja kantud kohtukulud kokku 53 100.- krooni (5 900.- kr + 11 800.- kr + 35 400.- kr).
2. Kohus on seisukohal, et eelmärgitud summa tuleb välja mõista üksnes ühelt vastustajalt ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonilt – põhjusel, et TLV ei saanud otsustada õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamist või mittetagastamist ega kaebajale kompensatsiooni määramist enne, kui ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon oli teinud sisulise otsuse järgmistes küsimustes: 1) vara võõrandamise õigusvastasus; 2) vara endine (õigusjärgne) omanik; 3) vara koosseis; 4) õigustatud subjektid ning igale õigustatud subjektile kuuluv mõtteline osa tagastamisele kuuluvast varast või määratavast kompensatsioonist ("Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise korra" p 19). Põhjendamatu taotluse või tõendamatute asjaolude korral pidi komisjon võtma vastu aga otsuse taotluse rahuldamata jätmise kohta. Tegelikkuses aga ÕVVTK Tallinna Linnakomisjon keeldus alusetult kaebaja avaldust menetlemast ja otsust, mille alusel saanuks TLV anda omapoolse korralduse, komisjon ei teinud. Järelikult tuleb ka sellest tulenevad kohtukulud kanda üksnes ÕVVTK Tallinna Linnakomisjonil. Samas on TLV ja ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni tegevused omandireformi läbiviimisel tihedalt põimunud ja kuivõrd komisjoni teenindamist korraldab Tallinna linn kui omavalitsusüksus (tagab tegevuse ka materiaalselt), siis jäävad kaebaja õigusabikulud lõppastmes ikkagi Tallinna linna kanda, kelle vastu põhimõtteliselt oli kaebus ka esitatud. 14.

§ 84

lg 4 p 4 järgi tasutud riigilõiv tagastatakse muu hulgas siis, kui kaevatav haldusakt on kehtetuks tunnistatud, välja andmata jäetud haldusakt on välja antud, peatatud haldusakt on täidetud või toiming sooritatud, st juhul, kui esineb alus menetluse lõpetamiseks

§ 24lg 1 p 4 alusel.

Antud juhul oli M.S. 21.03.2003 kohtumäärusega vabastatud kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest /I kd tl 51/ ja 19.05.2003 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega ka 5 apellatsioonkaebuse esitamiselt riigilõivu tasumisest (toimiku nr 2-3/563/03 tl 14), mistõttu lõivu tagastamist ei saa toimuda. Hurma Kiviloo Kohtunik 6