TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-1760 Otsuse kuupäev 13.03.2007 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi X X´i kaebus Tartu Pensioniameti Tartu osa

§ 28on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse korral.

Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. EV Põhiseaduse §-ga 123 kooskõlas ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kokkuleppe art 12 kohaselt luuakse käesoleva Kokkuleppe täitmisega seotud küsimuste läbivaatamiseks segakomisjon, mille koosseisu määrab kumbki pool võrdse arvu oma esindajaid. Segakomisjoni Venemaa pool pakkus korduvalt Kokkuleppe art 5 muuta. 25-26. aprillil 2001. aastal Segakomisjoni 10. istungil esines Venemaa pool algatusega anda Vene sõjaväepensionäridele võimalus saada mõlemaid pensione korraga. Samuti saatis juulis 2004. aastal VF Välisministeerium EV Välisministeeriumile noodi, milles tehti ettepaneku välistada Kokkuleppe art-st 5 viimane lause. 2005. a. juunis Segakomisjoni 14. istungil Tallinnas tõstatas Venemaa pool uuesti selle küsimuse. Seega soovis Venemaa Föderatsioon EV Põhiseadust järgida, Tartu Pensioniameti Tartu osakond aga keeldus sellest. Vastavalt EV Põhiseaduse § 123 lg-le 2 kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. On olemas ka muid välislepinguid, mis tagavad VF sõjaväepensionäridele õigust pensionile Eestis. Nendeks on näiteks 31. mail 2000.a EV Riigikogu poolt ratifitseeritud Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta, mille art.-ga 12 kooskõlas on igal riigi elanikul õigus sotsiaalkindlustusele oma eluriigi poolt. Samuti ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti art. 9 sätestab, et käesolevast paktist osavõtvad riigid tunnustavad iga inimese õigust sotsiaalkindlustusele, kaasa arvatud sotsiaalhooldus. Ülaltoodud rahvusvaheliste õigusaktide juriidiline jõud ei ole väiksem kui Kokkuleppel. Peale selle, nende õigusaktide juriidiline jõud on kõrgem kui Kokkuleppe juriidiline jõud, kuna need on ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõigusi kaitsvad õigusaktid. Inimõigused on aga universaalne mõiste ning ühelgi riigil ega riikidevahelisel kokkuleppel ei ole õigust neid õigusi rikkuda. Tekib küsimus, miks rakendab Tartu Pensioniameti Tartu osakond 2 kahepoolset välislepingut, mis rikub kaebaja õigust pensionile, mitte aga pensionile õigust tagavaid rahvusvahelisi õigusakte. Selline olukord on vastuolus: - esiteks, rahvusvahelise inimõiguste välislepinguga piiramise keelu printsiibiga; - teiseks, rahvusvahelise diskrimineerimise ja ebavõrdse kohtlemise keelu põhimõttega; - kolmandaks, rahvusvahelise õiguspärase ootuse põhimõttega. Rahvusvahelises õiguses on olemas põhimõte, millega kooskõlas on keelatud piirata või vähendada ükskõik milliseid inimese õigusi, mida tunnustatakse või mis kehtivad mõnes käesolevast välislepingust osavõtvas riigis seaduse, konventsioonide, reeglite või tavade alusel ettekäändel, et käesolev välisleping selliseid õigusi ei tunnusta või et selles tunnustatakse neid väiksemas ulatuses. Kokkuleppe preambulas on sätestatud, et Kokkuleppe pooled lähtuvad vajadusest kindlustada Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäridele sotsiaalsed tagatised Eesti Vabariigi territooriumil. Kokkuleppe art 5 lausega 2 on piiratud Vene sõjaväepensionäride õigusi Eesti tsiviilpensionile. Seega ülalnimetatud rahvusvahelisest põhimõttest lähtudes võib käesoleval juhtumil rakendada EV Riikliku pensionikindlustuse seadust. Lisaks sellele ei tohi kahepoolne välisleping piirata õigusi, mis on tagatud ratifitseeritud ÜRO ja EN paktidega. Kaebuse esitaja on ka seisukohal, et tema pensioni maksmise peatamine on diskrimineerimine ja ebavõrdne kohtlemine. Vastavalt EV Põhiseaduse § 12 lg 1 on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti art 2 lg-ga 2 kooskõlas kohustuvad paktist osavõtvad riigid garanteerima, et paktis väljakuulutatud õigusi teostatakse ilma igasuguse diskrimineerimiseta rassi, nahavärvuse, soo, keele, religiooni, poliitiliste või muude tõekspidamiste, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisundi, sünni või mõne muu asjaolu põhjal. Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta art E kohaselt käesolevas hartas sätestatud õiguste kasutamine tagatakse, diskrimineerimata kedagi sellistel alustel nagu rass, nahavärvus, sugu, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, tervis, kuulumine rahvusvähemusse, sünnipära või muu selline tegur. Samuti on selline olukord vastuolus Nõukogu Direktiiviga 2000/43/EÜ. Eesti pidi direktiivi 2000/43/EÜ transponeerima 1. maiks 2004.a. EL diskrimineerimisvastaste direktiivide kohaselt:

1. a)otseseks diskrimineerimiseks peetakse seda, kui ühte inimest koheldakse halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teist isikut samalaadses olukorras;
2. b)kaudseks diskrimineerimiseks peetakse seda, kui ilmselt neutraalne säte, kriteerium või tava seab teistega võrreldes ebasoodsamasse olukorda, välja arvatud juhul, kui kõnealune säte, kriteerium või tava on objektiivselt põhjendatud õigustatud eesmärgiga ja selle eesmärgi saavutamise vahendid on asjakohased ja vajalikud. Iga välisriigi (peale Venemaa) sõjaväepensionäridel on õigus saada korraga Eesti tsiviilpensioni ja teise riigi sõjaväepensioni. Ainult Venemaa relvajõudude pensionäridel ei ole seda õigust. Järelikult koheldakse VF sõjaväepensionäre halvemini, kui on koheldud, koheldakse või võidakse kohelda teiste välisriikide sõjaväepensionäre samalaadses olukorras. 3 Pole erinevust VF relvajõudude pensionäride ja teise välisriigi relvajõudude pensionäride vahel. Mõlemad töötasid Eestis ja maksid makse Eesti Vabariigile. Seega on Venemaa sõjaväepensionärid diskrimineeritud. Vastavalt sama direktiivi art 8 lg-le 1, kui isik, kes leiab, et ta on võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamata jätmise tõttu kannatanud, esitab kohtule või muule pädevale asutusele asjaolud, mille põhjal võib eeldada, et on toimunud otsene või kaudne diskrimineerimine, peab vastustaja tõendama, et võrdse kohtlemise põhimõtet ei ole rikutud. Euroopa Liidus on olemas üldtunnistatud põhimõte, et kui EL liikmesriik ei võta üle (transponeeri) direktiive täielikult ja õigesti ettenähtud tähtajaks, võib isik sellele vaatamata tugineda nende direktiivide sätetele, esitades oma kaebuse rahvuslikku kohtusse. Direktiivide mitteotsene mõju neis oludes nõuab, et kohalikud kohtud tõlgendaksid rahvuslikke seadusi niipalju kui võimalik selliselt, et olla kooskõlas direktiivide põhimõtetega. Seega palub kaebuse esitaja palub kasutada tema kaebuse läbivaatamisel EL direktiivi 2000/43/EÜ art-s 8 sätestatut. Tartu Pensioniameti Tartu osakond peab tõendama, et välisriikide (peale Venemaa) sõjaväepensionäridel ei ole õigust saada korraga Eesti tsiviilpensioni ja teise välisriigi sõjaväepensioni. Sotsiaalkindlustusamet tunnistab aga, et neil on see õigus olemas. Niisiis, tunnistab Sotsiaalkindlustusamet diskrimineerimise fakti. Kaebuse esitaja leiab, et Pensioni peatamine on rahvusvahelise õiguspärase ootuse põhimõttega vastuolus. Vanaduspensioni taotlemisel ei ole kaebaja varjanud fakti, et ta on samal ajal saanud ka Venemaa sõjaväepensioni. Vaatamata sellele määras Tartu Pensioniameti Tartu osakond talle pensioni. Vastavalt Haldusmenetluse seaduse § 67 lg 2 ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtimajäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks, kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Õiguspärase ootuse põhimõte on aga üks rahvusvahelise õigusriigi printsiipidest, mille sätestab ka EV Põhiseaduse § 10. Sellest põhimõttest lähtudes ei tohi Tartu Pensioniameti Tartu osakond pensioni väljamaksmist peatada isegi kui pensioni määramine oleks ekslik. 12. septembril 1990. aastal võttis EV Ülemnõukogu vastu Eesti Vabariigi sotsiaalmaksu seaduse. Selle seaduse §-lt 3 tulenes, et riikliku sotsiaalkindlustuse eelarvesse laekuva sotsiaalmaksu osamäär on 20% maksustatavast summast. Sellest ajast vahetusid kaks sotsiaalmaksu seadust, maksumäär on aga jäänud muutmata. Faktiliselt on sotsiaalmaksu maksmine kohustuslik riigi kindlustus. Vastavalt Võlaõigusseaduse § 422 kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustuslepinguga kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. 4 Käesoleval juhtumil on kindlustusandjaks riik, kindlustusvõtjaks on sõjaväepensionär, kindlustusjuhtumiks on vähemalt 63-aastase eluea saabumine ja 15-aastane tööstaaž Eestis, kindlustusmakseteks on sotsiaalmaks kokkulepitud rahasummaks on vanaduspension. Kindlustusvõtja täitis oma kohustusi täielikult. Kindlustusjuhtum on toimunud. VÕS § 1028 kohaselt on aga isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Samuti vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni Esimese protokolli art 1 lg-le 1 igal füüsilisel või juriidilisel isikul on õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Käesoleval juhtumusel on kaebaja igakuised sotsiaalkindlustusmaksed ja õigus pensionile omandiks Konventsiooni Esimese protokolli art 1 lg 1 mõistes. Riik Tartu Pensioniameti Tartu osakonna isikus võttis kaebajalt tema omandi. Seega vastustaja rikkus Euroopa konventsiooni Esimese protokolli art 1 lg 1. Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art-ga 14 kooskõlas tagatakse käesolevas konventsioonis sätestatud õiguste ja vabaduste kasutamine ilma mingi diskrimineerimiseta selliste tunnuste alusel nagu sugu, rass, nahavärvus, keel, usutunnistus, poliitilised või muud veendumused, rahvuslik või sotsiaalne päritolu, rahvusvähemusse kuuluvus, varanduslik, sünni- või muu seisund. Käesoleval juhtumil võeti omand ära ainult Venemaa sõjaväepensionäridelt. Tartu Pensioniameti Tartu osakond rikkus ka Konventsiooni art 14.

§ 14

on õiguste ja vabaduste tagamine seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Järelikult kohustub Tartu Pensioniameti Tartu osakond rakendama oma otsustes eelkõige EV Põhiseadust, ÜRO ja EN õigusakte ning rahvusvahelisi põhimõtteid. Lähtudes ülaltoodust palub kaebuse esitaja tühistada Tartu Pensioniameti Tartu osakonna Pensionikomisjoni 31.05.2006 otsuse nr 1029 ja kohustada Tartu Pensioniametit maksma kaebajale määratud vanaduspensioni alates selle maksmise peatamisest. VASTUSTAJA VASTUVÄITED Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja põhistab oma seisukohti alljärgnevalt. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 28 kohaselt on Eesti kodanikul ja Eestis viibival välisriigi kodanikul või kodakondsuseta isikul õigus riigi abile vanaduse korral, sealjuures sätestab abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra seadus. RPKS § 1 lõike 1 kohaselt sätestab RPKS riikliku pensioni mõiste, liigid ulatuse, saamise tingimused ja korra, riikliku pensionikindlustuse korralduse, registri pidamise ning vahendite arvestamise alused. Tulenevalt RPKS § 4 lõikest 3 tuleb olukorras, kus Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui RPKS, kohaldada välislepingut. Käesoleval juhul on olemas Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline kehtiv välisleping ehk Kokkulepe. 5 Kokkuleppe artikli 3 kohaselt kindlustab Vene Föderatsioon sõjaväepensionärid pensioniga Eesti Vabariigi territooriumil sõltumata nende kodakondsusest Vene Föderatsiooni seadusandlusega kehtestatud tingimustel ja normide järgi. Kooskõlas artikliga 5 võivad sõjaväepensionäridele, kellel on õigus pensionile vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele, pensioni nende soovil määrata ja välja maksta Eesti Vabariigi vastavad organid tema vahendite alusel. Sama sätte

1. lõike kohaselt peatatakse varem Vene Föderatsiooni poolt määratud pensionide väljamaksmine ajaks, mil pensione maksavad välja Eesti Vabariigi vastavad organid, ning vastupidi. RPKS ja sama seaduse § 39 alusel sotsiaalministri 31.12.2001.a määrusega nr 167 vastu võetud riikliku pensioni määramise, ümberarvestamise ja maksmise juhend näeb ette reeglid isikule pensioni maksmise peatamiseks. Sõjaväepensionäridele pensioni maksmise peatamist RPKS ja määrus nr 167 ei reguleeri, samas lähtudes käesoleva vastuse eelmises lõigus toodust, tuleb käesoleval juhul kohaldada välislepingut, mis kohustab pensioniametit peatama Eesti Vabariigi seaduste alusel pensioni maksmise isikule, kellele Vene Föderatsioon maksab sõjaväepensioni. X.Xile selgitati pensioni taotlemisel, et ta peab valima, kas ta soovib saada Vene Föderatsiooni või Eesti Vabariigi seaduse alusel makstavat pensioni. Pensioni maksmine üheaegselt nii Eesti kui Vene seaduste alusel on kooskõlas Kokkuleppe artikliga 5 välistatud. Eelnevalt on vastustaja viidanud ka Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti kirjadele, millega teavitati kaebajat eelnimetatud asjaolust veelkord ning paluti esitada tõend Vene Föderatsiooni poolt pensioni maksmise lõpetamise kohta. Vajalikku teatist kaebaja ega ka Vene Föderatsiooni Suursaatkonna sotsiaalkindlustuse osakond Tartu pensioniameti Tartu osakonnale esitanud ei ole, mistõttu on alust arvata, et X.X saab edasi Vene Föderatsiooni poolt makstavat sõjaväepensioni. Nimetatud osas puudub poolte vahel vaidlus. Eeltoodust tulenevalt peatati kooskõlas RPKS § 4 lõikega 3 ja Kokkuleppe artikliga 5 Tartu Pensioniameti Tartu osakonna poolt kaebajale määratud vanaduspensioni maksmine kuni ajani, mil X.X esitab pensioniametile teatise Vene poole poolt pensioni maksmise peatamise kohta. Kaebuse kohaselt ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Siinkohal tuleb kaebaja tähelepanu juhtida asjaolule, et Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna otsusega nr 1029 ei tunnistatud pensioni määramise otsust kehtetuks. Eelnimetatud haldusaktiga peatati X.X pensioni väljamaksmine. Kui kaebaja esitab Vene Föderatsiooni Suursaatkonna sotsiaalkindlustuse osakonna teatise Vene poolt makstava sõjaväepensioni maksmise peatamise kohta, on Tartu Pensioniameti Tartu osakonnal õigus jätkata/alustada pensioni välja maksmist Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna 17.04.2006.a otsuse nr 92087-1 alusel. Vastustaja rõhutab ka järgmist, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud kokkulepe on käesoleval ajal kehtiv välisleping. Lepingu tingimusi ei ole võrreldes
2. a maikuuga muudetud, samuti pole Kokkulepet tunnistatud põhiseaduse vastaseks. Seega kohustub pensioniamet oma tegevuses järgima Kokkuleppest tulenevaid reegleid. Pensioniamet ei saa nõustuda kaebaja väitega, nagu tunnistaks Sotsiaalkindlustusamet Vene Föderatsiooni pensionäride diskrimineerimise fakti. Sotsiaalkindlustusameti 11.07.2006.a kirjas nr 6.SKA 6-9/14775 selgitatakse kaebajale, et Eesti Vabariik on sõjaväepensionäride 6 sotsiaalsete tagatiste lepingu sõlminud ainult Venemaaga. Kuna teiste riikide osas taolised kokkulepped puuduvad, makstakse teiste riikide sõjaväepensionäridele pensioni üldise pensionide määramise ja maksmise korra alusel, vastavalt Eesti Vabariigis sätestatud tingimustele või Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi poolt sõlmitud kahepoolse sotsiaalkindlustuslepingu sätetele. Eeltoodust tulenevalt tuleb Vene sõjaväepensionäridele pensioni maksmisel lähtuda Kokkuleppest. Kaebuses viidatud rahvusvahelised sätted kehtestavad üldise iseloomuga õigusi ega reguleeri pensionide määramise ja maksmise tingimusi ja korda. VÕS §-s 422 ei ole käesoleval juhul asjakohane säte, kuivõrd see kehtestab eraõigusliku kindlustuslepingu mõiste. Isiku sotsiaalkindlustusega seonduv on isiku ja riigi vaheline avalik-õiguslik suhe, mis on reguleeritud RPKS-i ja Kokkuleppega. Seoses sellega, et vastustaja taotleb jätta X.X kaebuse rahuldamata, siis leiab vastustaja, et ei saa kuuluda rahuldamisele ka kaebaja nõue kohustada pensioniametit määratud ja peatatud vanaduspensioni maksmiseks alates selle peatamisest. Pensioni määramist ja maksmist puudutavaid küsimusi reguleerib RPKS, mis ei näe pensioni tagasiulatuvalt maksmise korral ette isikule saamata jäänud pensionilt intressi või viivise maksmist. Nimetatud kohustus ei tulene ka Kokkuleppest. Pensioniamet on seisukohal, et vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakonna 31.05.2006.a otsus on õige ning kooskõlas käesoleval ajal kehtiva seadusandlusega. Tartu Pensioniamet palub jätta X.Xi kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Kohus, ära kuulanud menetlusosaliste seisukohad ning läbi vaadanud toimiku materjalid, asub seisukohale, et kaebus ei kuulu rahuldamisele ning vaidlustatud haldusakt tuleb jätta muutmata ja seda alljärgnevatel põhjustel. X.X esitas kaebuses kaks taotlust. Ta palus tühistada Tartu Pensioniameti Tartu osakonna pensionikomisjoni 31.05.2006 otsuse nr 1029, millega peatati kaebajale määratud vanaduspensioni 2 053 krooni kuus maksmine alates 06.04.
3. Teiseks taotles kaebaja kohustada Tartu Pensioniameti Tartu osakonda maksma talle määratud vanaduspensioni summas 2 053 krooni igakuiselt alates selle maksmise peatamisest. Poolte vahel on vaidlus selles, kas sõjaväepensionäril, kes saab pensioni Vene Föderatsiooni vahendite arvel, on õigus samal ajal saada ka pensioni vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele (so kas sõjaväepensionäril on õigus saada samal ajal pensioni Vene Föderatsiooni vahendite arvel ja Eesti Vabariigi vahendite arvel). Käesolevas asjas ei ole poolte vahel vaidlust selles, et X.X saab jätkuvalt temale varem Vene Föderatsiooni poolt määratud sõjaväepensioni. Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon sõlmisid 26.juulil 1994 „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“ (Kokkulepe). Riigikogu 7 ratifitseeris Kokkuleppe 20.detsembril 1995, Vabariigi President kuulutas ratifitseerimise seaduse välja 22.detsembril 1995 (RT II 1995,46,203). Kokkulepe jõustus 2.veebruaril 1996 (RT II 1996,13,lk 463). Seega on Kokkulepe Riigikogu poolt ratifitseeritud jõus olev välisleping. Kokkuleppe artikli 5 kohaselt sõjaväepensionäridele, kellel on õigus pensionile vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele, võivad pensioni nende soovil määrata ja välja maksta Eesti Vabariigi organid tema vahendite arvelt. Varem Vene Föderatsiooni poolt määratud pensionide väljamaksmine peatatakse seejuures ajaks, mil pensione maksavad välja Eesti Vabariigi vastavad organid, ning vice versa (ümberpöördult/vastupidi). Lähtudes Kokkuleppe artiklist 5 on Tartu Pensioniameti Tartu osakond õigesti peatanud X.Xile pensioni maksmise, kuna ei olnud peatatud Vene Föderatsiooni poolt pensioni väljamaksmine. Kohus leiab, et Kokkuleppe artikli 5 sätte sõnastus on selge ja ühemõtteline – sõjaväepensionärile maksab pensioni ainult üks riik ning samaaegselt ei maksa mõlemad riigid pensioni. Ükski Kokkuleppe säte eraldi ega kogumis teiste sätetega ei viita võimalusele, et Vene Föderatsioon maksab pensioni sõjaväeteenistuse aastate eest ja Eesti Vabariik ülejäänud aastate eest. Tulenevalt artikli lõppu lisatud klauslist „vice versa“ on ka Eesti Vabariigil õigus peatada pensioni väljamaksmine, kui sõjaväepensionär saab pensioni Vene Föderatsiooni poolt ning ei soovi selle saamisest loobuda. Kokkuleppest tuleneb pensioniõigusele omane põhimõte, mille kohaselt saab isik valida, kumba pensioni kahest võimalikust ta eelistab (kumb on soodsam) ning mõlema pensioni samaaegselt maksmine on välistatud. Kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud Riiklike elatusrahade seaduse § 4 sätestas, et isikule, kellel on õigus mitmele elatusraha liigile, määratakse üks liik tema valikul. Kehtiv RPKS § 4 lg 2 sätestab, et Riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratakse riiklik pension juhul, kui isik ei saa riiklikku pensioni Eesti teiste seaduste alusel ja RPKS §-i 6 kohaselt isikul, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, määratakse üks riiklik pension tema valikul. Eelnimetatud sätted võimaldavad isikul, kellel on õigus mitmele pensionile, pensioniliiki valida, kuid välistavad võimaluse saada samaaegselt mitut pensioni. Ka juhul, kui Eesti Vabariigi õigusaktides puuduksid mitme pensioni üheaegset maksmist keelavad sätted, ei oleks X.Xil võimalik korraga saada Vene Föderatsiooni sõjaväepensioni ja Eesti Vabariigi vanaduspensioni, sest RPKS § 4 lg 3 kohaselt peab juhul, kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks sellest seadusest teistsuguseid sätteid, kohaldama välislepingut. Välislepingu ülimuslikkus siseriikliku seaduse suhtes tuleneb Põhiseaduse §-st
4. Riigikohtu Halduskolleegium on oma
5. detsembri 2002.a. kohtuotsuses nr 3-3-1-58-02 märkinud: „Põhiseaduse § 123 lg 2 alusel tuleb juhul, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldada välislepingu sätteid. Sellest põhimõttest ei tulene, et ratifitseeritud välislepingut ei saa kohaldada juhtumil, kui Eesti seadus ja välisleping ei ole vastuolus./…/ Ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega./…/ Välislepingu vahetu kohaldamine eeldab ka seda, et välislepingu vastav säte on suunatud siseriiklike suhete reguleerimisele ja ei vaja konkretiseerimist Eesti õigusega.“ 8 Eesti Vabariigis siseriiklikult kehtiv pensionikindlustuse korraldus ei ole vastuolus EV Põhiseaduse §-ga
6. Riikliku pensionikindlustuse seadus ja selle alusel antud õigusaktid ei reguleeri Vene Föderatsiooni poolt määratud sõjaväepensionide väljamaksmist Eestis elavatele isikutele. Kokkulepe ja Eesti seadus ei ole vastuolus. Kuna antud küsimuses on vahetult kohaldatav Kokkulepe, siis Tartu Pensioniameti Tartu osakond on õiguspäraselt peatanud X.Xile RPKS sätete alusel määratud vanaduspensioni maksmise seniks, kuni on tõendatud, et temale Vene Föderatsiooni poolt makstava sõjaväepensioni maksmine on peatatud. Ebaõige on ka kaebaja seisukoht, et vanaduspensioni maksmise peatamine Tartu Pensioniameti Tartu osakonna poolt rikub tema Põhiseaduse §-ga 28 tagatud õigust riigi abile vanaduse korral.

§-ile 28 on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral; abi liigid ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus; kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Taoline õigus ei ole aga absoluutne. X.Xil on Vene Föderatsiooni poolt saadava sõjaväepensioni näol olemas sissetulek, mis makstakse Kokkuleppe artikli 3 alusel välja vähemalt Eesti Vabariigis kehtestatud minimaalpensioni suuruses. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebuse esitajat ilma jäetud Põhiseaduse §-s 28 ettenähtud abist vanaduse korral, vaid ta saab seda rahvusvahelise lepingu alusel Vene Föderatsiooni vahenditest. Samasugust seisukohta on väljendanud käesolevas haldusasjas ka Tallinna Ringkonnakohus oma 21.08.2006 määruse nr 3-06-1435 punktis 9 ja 21.08.2006 määruse nr 3-06-1436 punktis

1. Kokkuleppe artikli 5 alusel topeltpensioni maksmise ning vastuolu Põhiseaduse §-ga 28 on välistanud ka Tartu Ringkonnakohus oma jõustunud
2. novembri 2006.a. otsuses nr 3-06-
3. Kohus möönab, et kaebuse esitaja Eesti Vabariigis töötatud aastate mittearvestamine ja Eesti Vabariigi vanaduspensioni mittemaksmine ilma Vene Föderatsioonist saadavast pensionist loobumata võib tunduda ebaõiglane, kuid see asjaolu ei saa anda alust käesoleva kaebuse nõude rahuldamiseks. Kohus viitab võrdluseks ka Kaitseväeteenistuse seaduse § 196 lõikele 5, mille kohaselt määratakse isikule, kellel on samaaegselt õigus mitmele selles seaduses või teistes seadustes sätestatud pensionile, tema valikul üks pensioniliik. Seega, ka Eesti enda kaitseväelased ei saa topeltpensioneid (vanadus- ja kaitseväelase pensionit üheaegselt) isegi, kui nad on mõlema pensioni saamise tingimused täitnud. See tähendab, et ka Eesti Vabariigi kaitsmisel osalenud isiku osa pensionistaaž võib minna kaduma. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et X.Xi õigust pensioni saamiseks ei ole rikutud, kuna igal juhul on temale tagatud miinimumpensioni maksmine ja seeläbi teistest Eestist elavatest pensionäridest mitte väiksem sissetulek vanaduspõlves. Kaebaja õigust pensionile ei ole rikutud ega ole toimud tema diskrimineerimist, kuna kaebajal oli ja on õigus ja võimalus valida, millise riigi pension on talle soodsam, ka sõjaväelase pensioni saades on tagatud miinimumpensioni saamine (Kokkuleppe art 3). Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste Eesti Vabariigis elavate samas olukorras olevate isikutega ning rikutud ei ole Põhiseaduse §-is 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Sotsiaalkindlustus ei hõlma ainult õigust pensionile, vaid ka muud riigi abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Kaebajale on tagatud muu riigi abi, mida tal on õigus saada ja mida ta vajab. Pensioniamet ei ole keeldunud kaebajale vanaduspensioni Eesti Vabariigi kehtiva pensioniseaduse alusel määramisest, mida väidab kaebaja. Keelduti samaaegselt kahe pensioni maksmisest. See, et kaebaja saab pensioni Vene 9 Föderatsiooni vahenditest, mitte aga Eesti Vabariigi vahenditest on kaebaja enda valik, sest ta ei ole loobunud Vene Föderatsiooni pensionist. Ka Eesti Vabariigi seaduste alusel ei ole isikul võimalik saada korraga mitut pensioni. Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et teiste välisriikide, välja arvatud Venemaa, on sõjaväepensionäridel õigus Eestis saada korraga Eesti tsiviilpensioni ja teise riigi sõjaväepensioni. Taoline väide on kaebaja poolt jäetud tõendamata. Nimetatud seisukoht on ebaõige, kuna 20.05.2005 Eestis jõustunud Euroopa sotsiaalkindlustuskoodeksi artikkel 68 kohaselt katkestatakse sotsiaalkindlustushüvitise maksmine, kui isik saab mõnd teist rahalist sotsiaalkindlustushüvitist. Diskrimineerimise ja ebavõrdse kohtlemisega antud juhul tegemist ei ole, sest pensioni maksmise peatamise aluseks on olnud kahe riigi vahel sõlmitud Kokkulepe, mis reguleerib Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalseid tagatisi Eesti Vabariigi territooriumil. Kokkulepe hõlmab Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalseid tagatisi Eesti Vabariigi territooriumil. Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäre ning seda isikute gruppi on koheldud võrdselt. Ka siis, kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud kahepoolse sotsiaalkindlustuse lepingu alusel oleks teiste riikide sõjaväepensionäridele pensioni maksmine lahendatud erinevalt Kokkuleppe artiklist 5, ei saa rääkida sellest, et toimuks isikute ebavõrdne kohtlemine etnilise või rassilise päritolu alusel. Õiguspärase ootuse põhimõte on üks rahvusvaheliselt tunnustatud õigusriigi printsiip, mille sätestab ka Eesti Vabariigi Põhiseaduse §
4. Alusetu on aga kaebaja väide rahvusvahelise õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise kohta. Kaebajale määrati pension 17.04.2006 otsusega tema avalduse alusel. Pensioni määramise otsus peatati 31.05.2006, kuna nii Eesti Vabariigi seadustest, kui ka Kokkuleppe artiklist 5 tuleneb põhimõte, et isikule ei maksta samaaegselt kahte liiki pensioni. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkidas ka õigupärast ootust. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et on muid välislepinguid, mis tagavad Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridele õiguse pensionile nii Vene Föderatsioonis kui Eesti Vabariigis. Selliseid konkreetseid välislepinguid lisaks Kokkuleppele, mis reguleeriksid Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridele pensioni maksmist, ei ole. Kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka kaebaja poolt kaebuses toodud viited mitmetele rahvusvahelistele õigusaktidele. Kaebaja poolt nimetatud rahvusvahelised õigusaktid kehtestavad üldise iseloomuga õigusi ega reguleeri pensioni määramise ja maksmise tingimusi ning korda ja on seetõttu asjasse mittepuutuvad. Ebaõige on ka kaebaja seiskoht, et kuna antud juhul on kindlustusandjaks riik, kindlustusvõtjaks sõjaväepensionär, kindlustusjuhtumiks vähemalt 63-aastane eluea saabumine ja 15-aastane tööstaaž Eestis ning kindlustusmakseteks on sotsiaalmaks, siis kuulub kohaldamisele Võlaõigusseaduse (VÕS) §
5. VÕS § 422 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil (kindlustusandja täitmise kohustus). Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. 10 Nähtuvalt seaduse sõnastusest, sätestab VÕS § 422 eraõigusliku kindlustuslepingu mõiste. Isiku sotsiaalkindlustusega seonduv on aga tema ja riigi vaheline avalik-õiguslik suhe, mis on reguleeritud riikliku pensionikindlustuse seadusega ning välislepinguga. Seega ei kuulu antud juhul kohaldamisele VÕS §
6. Asjaolu, et on X.X on Eesti Vabariigis töötanud 25 aastat ning tema sotsiaalsed kindlustused on jäetud arvestamata võib olla küll ebaõiglane, kuid tal on selles osas võimalik esitada pretensioone Eesti Vabariigi vastu. Taoline asjaolu ei aga saa olla aluseks käesoleva kaebuse rahuldamiseks. Kaebuse kohaselt ei tohi vastavalt HMS § 67 lg 2 kohaselt tunnistada haldusakti kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtima jäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadut. Nimetatud säte ei saa tulla antud juhul kohaldamisele, sest vaidlustatud haldusaktiga (31.05.2006.a otsus nr 1029) ei tunnistatud pensioni määramise otsust kehtetuks, vaid peatati kaebajale määratud pensioni väljamaksmine. Asjakohatu on ka kaebaja poolt esitatud järgmised viited: - ÜRO Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 5 lg 2; - ÜRO Konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta artiklile 23; - ÜRO Lapse õiguste konventsiooni artiklile 41; - ÜRO Piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemisja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklile 16 lg 2; - Rahvusvahelisele võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste konventsiooni artiklile 81; - Kodakondsusetu vahendamise konventsiooni artiklile 13; - ÜRO Pagulasseisundi konventsiooni artiklile 5; - Piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni artiklile 17 lg 1; - Parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta artiklile H; - Vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artiklile 22; - Isikuandmete automatiseeritud töötlemisel üksikisikute kaitse konventsiooni artiklile
7. Nimetatud rahvusvahelised õigusaktid kehtestavad üldise iseloomuga õigusi ega reguleeri pensioni määramise ja maksmise tingimusi ning korda. Seetõttu rõhutab kohus, et kuna nimetatud sätted on asjakohatud, jätab kohus need tähelepanuta. Eeltoodu alusel leiab kohus, et Tartu Pensioniameti Tartu osakonna vaidlustatud otsus on õiguspärane, mistõttu puudub alus teha pensioniametile ettekirjutus kohustada pensioniametit määratud ja peatatud vanaduspensioni maksmiseks alates selle peatamisest. Arvestades eeltoodut ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 jätab halduskohus X.Xi kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Tamara Hristoforova Kohtunik 11