3-07-142 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi,Viivi Tomson, Maili Lokk Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-07-142 Haldus

) §-le 8 lg 2 on füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood kalendriaasta.

§ 9

lg 3 p 1 kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja kohustatud tasuma maksustamisperioodi kestel sotsiaalmaksu avansiliste maksetena Maksu-ja Tolliameti pangakontole iga kvartali kolmanda kuu 15. kuupäevaks jooksva kvartali eest vähemalt kolmekordselt seaduse §-s 21 sätestatud kuumääralt arvutatud summas. Maksu- ja Tolliamet on kohustatud arvutama füüsilise isiku tuludeklaratsiooni ning maksukohuslaste registri andmete alusel juurdemaksmisele kuuluva maksusumma ning väljastama füüsilisest isikust ettevõtjale maksuteate juurdemaksmisele kuuluva maksusumma kohta vähemalt 30 päeva enne maksu tasumise tähtpäeva (

§ 9lg 6 p 1).

Füüsilisest isikust ettevõtja on kohustatud tasuma

§ 9lg 6 p 1 nimetatud juurdemaksmisele kuuluva maksusumma 1.

oktoobriks Maksu- ja Tolliameti pangakontole. Vanemahüvitise seaduse eelnõu sissejuhatuses on märgitud, et eelnõu on välja töötatud tulenevalt koalitsioonilepingu pere- ja rahvastikupoliitika p-st 1.1, mille kohaselt tuleb säilitada vanemale palk enne ja pärast sündi kokku 12 kuu jooksul. Eelnõu seletuskirja p-st 2 tulenevalt on vanemahüvitise seaduse eesmärgiks vältida pere sissetulekute järsku vähenemist seoses lapse sünniga, hüvitades väikelaste vanematele laste kasvatamise tõttu saamata jäänud tulu. Seletuskirja p 3.3 kohaselt sõltub hüvitise suurus hüvitise saaja varasemast sotsiaalmaksuga maksustatud tulust. Hüvitise suuruseks kuus on 100% hüvitise saaja varasemast kalendrikuu keskmisest tulust. Arvesse võetakse sotsiaalmaksuga maksustatud tulu hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaastal (nt. kui õigus 2 vanemahüvitisele tekib 17.07.2004, siis arvutatakse selle suurus, lähtudes hüvitise taotleja 2003. a tuludest). See võimaldab saada tõeseid andmeid isiku tulude kohta ning arvesse võtta kogu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu (sh. võlaõiguslike lepingute alusel saadud töö- ja teenustasud või füüsilisest isikust ettevõtjana teenitud tulu). Seletuskirja p 3.3 alapunktis 3 on märgitud, et füüsilisest isikust ettevõtja ühe kalendrikuu keskmine tulu arvutatakse samadel põhimõtetel, ent kui hilisemal tuludeklaratsiooni esitamisel ilmneb, et tema tegelik ettevõtlustulu oli väiksem talle hüvitise arvutamise aluseks olnud tulust, nõutakse hüvitiseks enammakstud summad tagasi. Kaebuse esitaja tasus

§ 9lg 3 p 1 alusel 2005.

a sotsiaalmaksu avansiliste maksetena kokku 2772 krooni. Maksu- ja Tolliameti 10.06.2005 maksuteates nr 9181 füüsilisest isikust ettevõtja

1. a sotsiaalmaksu kohta on märgitud, et käesolev maksuteade on tehtud P.R. i füüsilisest isikust ettevõtja
2. a sotsiaalmaksu kohta. Lõuna Maksu- ja Tollikeskus teatab, et füüsilise isiku
3. a tuludeklaratsiooni vormi E ja maksukohuslaste registri andmete alusel kuulub juurdemaksmisele sotsiaalmaksu 18 697 krooni.

§ 9lg 3 p 2 alusel tasus P.R.

1. a sotsiaalmaksu 18 697 krooni. Kokku tasus kaebuse esitaja
2. a sotsiaalmaksu 21 469 krooni. Kaebuse esitajale on vanemahüvitis arvutatud
3. a laekunud sotsiaalmaksu avansiliste maksete ning
4. a tuludelt juurdemaksmisele kuulunud sotsiaalmaksu alusel. Selline arvutuse käik ei ole kooskõlas VHS §-ga 3 lg 1 ja
5. Kui füüsilisest isikust ettevõtjate puhul võtta aluseks hüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta laekunud sotsiaalmaks, siis ei ole P.R. i vanemahüvitis arvutatud mitte
6. a, vaid
7. a sotsiaalmaksuga maksustatud tulude alusel. Kaebuse esitaja leidis, et tööandjailt palgatulu saajaid ning füüsilisest isikust ettevõtjaid koheldakse erinevalt ja ebavõrdselt. Füüsilisest isikust ettevõtja deklareerib
8. a teenitud tulu
9. a alguses ning maksab nimetatud summalt sotsiaalmaksu. Kassapõhisuse printsiibi kohaselt käsitletakse eelnimetatud maksu
10. a sotsiaalmaksuna. Vanemahüvitise arvutamisel ei saa pidada ühe administratiivse abinõu rakendamist mõistlikuks põhjuseks, mis õigustaks kaebuse esitaja erinevat kohtlemist võrreldes nende lapsevanematega, kes palgatöölistena said tööandjatelt sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Arvestades seda, et kaebuse esitaja ebavõrdne kohtlemine võrreldes palgatöölistena töötasu kätte saanud lapsevanematega viib ebaõiglase lõpptulemuseni, ei kaalu riigi poolt õigustuseks toodud ühe erilise administreerimise abinõu kasutamine võrdsuspõhiõiguse riivet üles. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on vastavalt VHS §-le 3 lg 2 isiku ühe kalendrikuu keskmine tulu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu alusel. Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on hüvitise taotleja hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu ja kalendrikuude arvu jagatis. VHS § 3 lg 3 sätestab, et ühe kalendrikuu hüvitise suurus on 100 % sama paragrahvi lg 2 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust. Vabariigi Valitsuse 18.01.2002 määrusega nr 28 vastu võetud „Riikliku pensionikindlustuse registri“ pidamise põhimääruse § 27 reguleerib isikustatud sotsiaalmaksu arvestust. Eelnimetatud sätte lg 2 p 1 kohaselt on sotsiaalmaksu, selle pensionikindlustuse osa ja riikliku pensionikindlustuse osa isikustatud arvestuse aluseks riikliku pensionikindlustuse registrile on Maksuameti poolt üleantavad „Maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registri“ andmed. Maksu- ja Tolliameti poolt riikliku pensionikindlustuse registrisse üleantud sotsiaalmaksu andmete kohaselt on P.R. i
11. a isikustatud sotsiaalmaksu summa 21 469 krooni. Nimetatud summa koosneb
12. a avansiliste maksetena tasutud 2772 kroonist ja 18 697 kroonist, mis on juurde määratud sotsiaalmaks
13. aasta eest ja tasutud
14. aastal. 3 Sotsiaalmaksu andmete registrisse kandmisel kehtib kassapõhisuse printsiip, st maksukohustus tekib maksustatava tulu väljamaksmisel. Füüsilisest isikust ettevõtja deklareerib
15. aastal teenitud tulu
16. aasta alguses ning maksab nimetatud summalt sotsiaalmaksu. Kassapõhisuse printsiibi kohaselt käsitletakse eelnimetatud maksu
17. aasta sotsiaalmaksuna. Järelikult omab tähtsust sotsiaalmaksu maksmise periood, mitte tulu saamise periood. Kooskõlas VHS §-ga 3 lg 1 peab pensioniamet hüvitise arvestamisel lähtuma riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu summadest. VHS ei näe ette, et füüsilisest isikust ettevõtjale vanemahüvitise arvestamisel tuleb kontrollida, millisel perioodil teenitud tulude eest on sotsiaalmaks makstud. P.R. ile vanemahüvitise määramisel on kooskõlas kehtiva seadusandlusega võetud hüvitise arvestamisel aluseks
18. aastal makstud sotsiaalmaks. Pensioniamet on kohelnud P.R. i võrdselt teiste samas olukorras olevate isikutega ehk füüsilisest isikutest ettevõtjatest vanemahüvitise saajatega ning kooskõlas VHS-is sätestatu ning pensioniameti halduspraktikaga. Erinevus palgatööl käivate ja füüsilistest isikutest ettevõtjatest vanemahüvitise saajate vahel tuleneb erinevatest sotsiaalmaksu maksmise printsiipidest, kuid mitte vanemahüvitise arvestamise aluseks olevatest põhimõtetest.

§ 8

lg 1 kohaselt on üldjuhul sotsiaalmaksuga maksustamise periood kalendrikuu, kuid sama sätte lg 2 kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood kalendriaasta. Pensioniamet lähtub kõikidele isikutele vanemahüvitise määramisel VHS § 3 lg-st 1, st ühe kalendrikuu hüvitise suuruse leidmisel lähtutakse riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmetest. Erinevus töötajate ning füüsilisest isikust ettevõtjate vahel seisneb sotsiaalmaksu maksmise korras, mitte vanemahüvitise arvestamise korras. HALDUSKOHTU LAHEND Tartu Halduskohus lõpetas 9. aprilli 2007 otsusega menetluse P.R. i kaebuses pensionikomisjoni 19.12.2006 otsuse nr 1904 tühistamiseks ja jättis rahuldamata P.R. i kaebuse Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti X osakonna 23.10.2006 vanemahüvitise määramise otsuse nr 84744-1 tühistamiseks. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vaidlustatud haldusaktiga rikutud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ega võrdsuspõhiõigust.

§ 8

lg 1 sätestab, et sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendrikuu.

§ 8

lg 2 sätestab aga, et füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendriaasta.

§ 9

lg 3 p 1 sätestab, et füüsilisest isikust ettevõtja on kohustatud tasuma maksustamisperioodi kestel sotsiaalmaksu avansiliste maksetena Maksu- ja Tolliameti pangakontole iga kvartali kolmanda kuu 15. kuupäevaks jooksva kvartali eest vähemalt kolmekordselt käesoleva seaduse §-s 21 sätestatud kuumääralt arvutatud summas, välja arvatud isik, kes on kogu kvartali jooksul olnud riikliku pensioni saaja, ning käesoleva paragrahvi lg-tes 4, 5 ja 51 sätestatud juhtudel.

§ 9

lg 3 p 2 sätestab, et füüsilisest isikust ettevõtja on kohustatud tasuma käesoleva paragrahvi lg 6 p-s 1 nimetatud juurdemaksmisele kuuluva maksusumma 1. oktoobriks Maksu- ja Tolliameti pangakontole. VHS § 3 lg 1 sätestab, et ühe kalendrikuu hüvitise suurus arvutatakse hüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isiku sotsiaalmaksualaste (edaspidi isikustatud sotsiaalmaks) andmete alusel. 4 VHS § 3 lg 2 ja 3 sätestavad, et ühe kalendrikuu keskmine tulu on sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu alusel. Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on hüvitise taotleja hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu, välja arvatud

§ 2

lg 1 p 8 alusel töötuskindlustushüvitiselt ja § 6 lg 1 p-de 1-4 ja 6-10 alusel makstud sotsiaalmaks, ja kalendrikuude arvu jagatis. Arvesse võetavate kalendrikuude arv on võrdne arvuga, mis saadakse kalendriaasta kalendripäevade arvu ja töövõimetuslehe alusel ajutiselt töölt vabastatud päevade arvu vahe jagamisel 30-ga, kuid see kalendrikuude arv ei tohi olla suurem kui

1. Kui kalendrikuude arv on võrdne nulliga, kuid isik on saanud sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, jagatakse tema tulu arvuga
2. Ühe kalendrikuu hüvitise suurus on 100% käesoleva paragrahvi lg 2 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust. Vabariigi Valitsuse 18.01.2002 määruse nr 28 „Riikliku pensionikindlustuse registri“ pidamise põhimäärus § 27 lg 2 p-st 1 tulenevalt puudub vastustajal pädevus sotsiaalmaksu isikustatud osa tuvastamiseks. Põhimääruse § 27 lg 2 p 1 sätestab, et sotsiaalmaksu, selle pensionikindlustuse osa ja riikliku pensionikindlustuse osa isikustatud arvestuse aluseks on registrile Maksuameti poolt üleantavad „Maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registri“ andmed vastavalt maksukorralduse seaduse ja sotsiaalmaksuseaduse alusel rahandusministri poolt kehtestatud korrale. Seega on vastustaja toimingud ja toimingute tulemusel antud haldusakt kooskõlas kehtiva õigusega ja vastustajal puudub diskretsiooniõigus kaebuse esitaja poolt vaidlustatud küsimuses, s. o eirata Maksu-ja Tolliameti poolt vastavale registrile üleantud andmeid. Kuna vastustaja haldusakt on vastavuses kehtiva õigusega, siis on VHS § 3 lg 3 alusel kaebuse esitajale määratud hüvitis 5421.46 krooni õiguspärane. Kaebuse esitajat ei ole koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste lapsevanematega, kellele määrati vanemahüvitis
3. a tulude järgi. Kaebuse esitajale on hüvitis määratud täpses vastavuses füüsilisest isikust ettevõtjatele maksuõiguses kehtestatud korraga, mis on vastustajale siduv vanemahüvitiste määramisel. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED P.R. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
4. aprilli 2007 otsuse osas, millega jäeti tema kaebus rahuldamata ning teha uue otsuse, millega tühistada Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti X osakonna 23.10.2006 vanemahüvitise määramise otsus nr 84744-
5. Apellatsioonkaebuse kohaselt on seadusandja eesmärgiks hüvitada last kasvatavale vanemale saamata jäänud tulu, mida taotleja sai eelneval kalendriaastal. P.R. i ettevõtlustulu, millest on tehtud ettevõtlusega seotud mahaarvamised,
6. a oli 65 059 krooni ning
7. a 166 553 krooni. Vanemahüvitise seadus peab tagama kaebuse esitajale
8. a tulu hüvitamise. Vastavalt

§-le 8 lg 2 on füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood kalendriaasta. Kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu all on silmas peetud vastaval kalendriaastal teenitud tulult arvestatud sotsiaalmaksu. Kaebuse esitajale on vanemahüvitis arvutatud

1. a laekunud sotsiaalmaksu avansiliste maksete ning
2. a tuludelt juurdemaksmisele kuulunud sotsiaalmaksu alusel. Ühestki õigusaktist ei tulene, et isikustatud sotsiaalmaks tähendab sotsiaalmaksu arvestust laekumise aja järgi. Selline arvutuse käik ei ole kooskõlas VHS §-ga 1 lg 1 ja §-ga 3 lg 1 ja
3. Kaebuse esitajale ei ole tagatud
4. a saadud tulu säilimine. P.R. i tulu
5. a oli 166 553 krooni, millelt arvestatud sotsiaalmaks oli 54 962 krooni. Vanemahüvitis tulnuks määrata
6. a eest arvestatud sotsiaalmaksu järgi 13 879 krooni. 5 Kui füüsilisest isikust ettevõtjate puhul võtta aluseks hüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta laekunud sotsiaalmaks, siis ei ole P.R. i vanemahüvitis arvutatud mitte
7. a, vaid
8. a sotsiaalmaksuga maksustatud tulude alusel. Seega koheldakse erinevalt tööandjailt palgatulu saajaid ning füüsilisest isikust ettevõtjaid. Kui palgatulu saajaile on tagatud vanemahüvitise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta tulude säilimine, kuna nende isikustatud sotsiaalmaksuna käsitletakse arvestatud sotsiaalmaksu, siis füüsilisest isikutest ettevõtjatele hüvitatakse üleeelmise aasta tulud. Seega on koheldud kaebuse esitajat kui füüsilisest isikust ettevõtjat ebavõrdselt võrreldes teiste lapsevanematega, kellele määrati vanemahüvitis
9. a tulude järgi. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on seisukohal, et riik tervikuna, sealhulgas seadusandja, peab vanemahüvitise saamise õiguse andmisel ja piiramisel järgima võrdse kohtlemise põhimõtet. Ebavõrdset kohtlemist ei saa õigustada pelgalt administratiivsete ja tehnilist laadi abinõude rakendamisele viidates. Ka käesoleval juhul ei saa pidada vanemahüvitise arvutamisel ühe administratiivse abinõu rakendamist mõistlikuks põhjuseks, mis õigustaks kaebuse esitaja erinevat kohtlemist võrreldes nende lapsevanematega, kes palgatöölistena said tööandjatelt sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu. Arvestades seda, et kaebuse esitaja ebavõrdne kohtlemine võrreldes palgatöölistena töötasu kätte saanud lapsevanematega viib ebaõiglase lõpptulemuseni, ei kaalu riigi poolt õigustuseks toodud ühe erilise administreerimise abinõu kasutamine üles võrdsuspõhiõiguse riivet. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniamet vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt deklareerib füüsilisest isikust ettevõtja
10. aastal teenitud tulu
11. aasta alguses ning maksab nimetatud summalt sotsiaalmaksu. Kassapõhisuse printsiibi kohaselt käsitletakse eelnimetatud maksu
12. aasta sotsiaalmaksuna. Järelikult omab tähtsust sotsiaalmaksu maksmise periood, mitte tulu saamise periood. Kooskõlas VHS §-ga 3 lg 1 peab pensioniamet hüvitise arvestamisel lähtuma riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu summadest. VHS ei näe ette, et füüsilisest isikust ettevõtjale vanemahüvitise arvestamisel tuleb kontrollida, millisel perioodil teenitud tulude eest on sotsiaalmaks makstud. P.R. ile vanemahüvitise määramisel on kooskõlas kehtiva seadusandlusega võetud hüvitise arvestamisel aluseks
13. aastal makstud sotsiaalmaks. VHS-i eesmärk on riigipoolse toetusena isiku varasema sissetuleku taseme säilitamine, mitte sissetuleku suurendamine. Riigipoolset toetust makstakse eeldusel, et laste kasvatamise tõttu puudub vanemal töine tulu ning tema sissetulekud vähenevad võrreldes varasemaga. VHS mõttes tähendab varasem sissetulek vanemahüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu ja kalendrikuude arvu jagatist. Vanemahüvitise enammaksena käsitletakse ka juhtumeid, kui FIE tuludeklaratsiooni esitamisel selgub, et tema tegelik ettevõtlustulu, millest on tehtud tulumaksuseaduses lubatud ettevõtlusega seotud mahaarvamine, oli väiksem talle hüvitise arvutamise aluseks olnud tulust. Nimetatud säte räägib aga
14. aastal teenitud ja
15. a deklareeritud tulust, mitte hilisemal perioodil teenitud tulust. Apellanti ei ole koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste samas olukorras olevate füüsilisest isikust ettevõtjatest vanemahüvitise saajatega. Kooskõlas VHS §-ga 3 lg 7 tuleb juhul, kui hüvitise saaja teenib hüvitise saamise kalendrikuul hüvitise määrast suuremat sotsiaalmaksuga maksustatavat tulu, kuulub vanemahüvitis vähendamisele. Samas on sätestatud, et füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlustulu saamise korral vanemahüvitis vähendamisele ei kuulu. Eeltoodust nähtuvalt on füüsilisest isikust ettevõtjad soodsamas olukorras, kui palgatöölised. 6 Erinevus palgatööd tegevate ja füüsilisest isikust ettevõtjate vanemahüvitise saajate vahel tuleb erinevatest sotsiaalmaksu maksmise printsiipidest, kuid mitte vanemahüvitise arvestamise aluseks olevatest põhimõtetest.

§ 8

lg 1 kohaselt on üldjuhul sotsiaalmaksuga maksustamise periood kalendrikuu, kuid sama sätte lg 2 kohaselt on füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood kalendriaasta. Pensioniamet lähtub kõikidele isikutele vanemahüvitise määramisel VHS §-st 3 lg-st 1, st ühe kalendrikuu hüvitise suuruse leidmisel lähtutakse riikliku pensionikindlustuse registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu andmetest. Erinevus töötajate/teenistujate ning füüsilisest isikust ettevõtjate vahel seisneb sotsiaalmaksu maksmise korras, mitte vanemahüvitise arvestamise korras. Apellandile on vanemahüvitis määratud vastavuses füüsilisest isikust ettevõtjale maksuõiguses kehtestatud korraga. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 9. aprilli 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist: Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti X osakonna 23.10.2006 vanemahüvitise määramise otsus nr 84744-1 on õige ning seadustega kooskõlas ning

-st ja VHS-st tulenevalt on käesoleval juhul põhjendatult käsitletud hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksuna

1. a tasutud sotsiaalmaksu, mitte
2. a tuludelt arvestatud sotsiaalmaksu. VHS § 3 lg 1 alusel arvutatakse ühe kalendrikuu vanemahüvitise suurus hüvitise taotleja ühe kalendrikuu keskmisest tulust riikliku pensionikindlustuse registrisse kantud isiku sotsiaalmaksualaste ehk isikustatud sotsiaalmaksu andmete alusel. Vastavalt VHS §-le 3 lg 2 on isiku ühe kalendrikuu keskmine tulu sotsiaalmaksuga maksustatud tulu, mis arvutatakse ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu alusel. Ühe kalendrikuu keskmise isikustatud sotsiaalmaksu suurus on hüvitise taotleja hüvitisele õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksu ja kalendrikuude arvu jagatis. VHS § 3 lg 3 sätestab, et ühe kalendrikuu hüvitise suurus on 100 % sama paragrahvi lõike 2 alusel arvutatud ühe kalendrikuu keskmisest tulust. „Riikliku pensionikindlustuse registri" pidamise põhimääruse § 27 reguleerib isikustatud sotsiaalmaksu arvestust. Eelnimetatud paragrahvi lg 2 p 1 kohaselt on sotsiaalmaksu, selle pensionikindlustuse osa ja riikliku pensionikindlustuse osa isikustatud arvestuse aluseks muuhulgas riikliku pensionikindlustuse registrile Maksuameti poolt üleantavad „Maksumaksjate ja maksu kinnipidajate registri" andmed. Maksu- ja Tolliameti poolt riikliku pensionikindlustuse registrisse üleantud sotsiaalmaksu andmete kohaselt (halduskohtu toimik, lk-d 30-31) on P.R. i
3. a isikustatud sotsiaalmaksu summa 21469 krooni ning see summa koosneb
4. a avansiliste maksetena tasutud 2772 kroonist ja 18697 kroonist, mis on juurde määratud sotsiaalmaks
5. aasta eest ja tasutud
6. aastal. Selline isikustatud sotsiaalmaksuarvestus põhineb

§-del 8 lg 2 ja 9 lg 3 p 1 ja 2, millede järgi füüsilisest isikust ettevõtja ettevõtlusest saadud tulu sotsiaalmaksuga maksustamise periood on kalendriaasta ning füüsilisest isikust ettevõtja on kohustatud tasuma 7 Maksu- ja Tolliameti pangakontole maksustamisperioodi kestel sotsiaalmaksu avansiliste maksetena iga kvartali kolmanda kuu

1. kuupäevaks jooksva kvartali eest vähemalt kolmekordselt käesoleva seaduse §-s 21 sätestatud kuumääralt arvutatud summas ja
2. oktoobriks sama paragrahvi lg 6 p-s 1 nimetatud juurdemaksmisele kuuluva maksusumma. Riigieelarve tulude, s. h maksutulude kassapõhisele arvestusele viitab ka rahandusministri 02.01.2006 määrusega nr 1 „Riigieelarve kassalise teenindamise eeskirja" § 6
3. lõige ning seega kehtivast seadusandlusest tulenevalt füüsilisest isikust ettevõtja deklareerib
4. aastal teenitud tulu
5. a alguses ning maksab nimetatud summalt sotsiaalmaksu. Kassapõhisuse printsiibi kohaselt käsitletakse eelnimetatud maksu
6. a sotsiaalmaksuna - järelikult omab vanemahüvitise suuruse kindlaksmääramisel tähtsust sotsiaalmaksu maksmise periood, mitte tulu saamise/tekkimise periood. Nagu eelpool juba märgitud, edastas Maksuamet „Riikliku pensionikindlustuse registri“ pidamise põhimääruse § 27 alusel vastavad andmed pensionikindlustuse registrile, mille alusel leidis pensioniamet omakorda kooskõlas VHS §-ga 3 kaebuse esitaja ühe kuu vanemahüvitise suuruse. Kooskõlas VHS § 3 lõikega 1 peab pensioniamet hüvitise arvestamisel lähtuma riiklikku pensionikindlustuse registrisse kantud isikustatud sotsiaalmaksu summadest. VHS ei sätesta, et füüsilisest isikust ettevõtjale vanemahüvitise arvestamisel tuleb kontrollida, millisel perioodil teenitud tulude eest on sotsiaalmaks makstud. Ringkonnakohus leiab, et FIE-de puhul vanemahüvitise saamise õiguse tekkimise päevale eelnenud kalendriaasta isikustatud sotsiaalmaksuna
7. a tasutud sotsiaalmaksu arvestamine on põhjendatud ka analoogia alusel Vabariigi Valitsuse 10.01.2002 määrusega nr 7 kehtestatud pensionistaaži arvestamise korraga. Nimetatud korra §-de 3 ja 6 järgi on ka pensionikindlustusstaaži arvestamise alusandmeteks „Riiklikku pensionikindlustuse registrisse“ kantud andmed pensionikindlustatu poolt või tema eest makstud või arvestatud sotsiaalmaksu (isikustatud sotsiaalmaksu) ja selle pensionikindlustuse osa kohta ning vastavate summade kindlakstegemise aluseks on Maksuameti poolt „Riiklikule pensionikindlustuse registrile“ üleantud „Maksumaksjate ja maksu kinnipidajate riikliku registri“ andmed. Sama korra § 8 lg 1 ja 2 kohaselt FIE-l võetakse isikustatud sotsiaalmaksuna ja selle pensionikindlustuse osana arvesse tema poolt kalendriaastal ettevõtlustulult makstud sotsiaalmaks ja selle pensionikindlustuse osa ning juhul, kui FIE on kohustatud tegema vastavalt

§-le 9 lg 3 p 2 juurdemakseid, mis makstakse järgmisel kalendriaastal, arvestatakse juurdemakse ja selle pensionikindlustuse osa selle aasta sotsiaalmaksu ja selle pensionikindlustuse osa summade hulka, millal see tegelikult maksti. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjakohane apellandi väide, et talle ei ole tagatud

1. a saadud tulu hüvitamine, mistõttu on pensionimeti poolt määratud vanemahüvitise suurus vastuolus VHS eesmärgiga. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, nagu oleks teda koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste vanemahüvitise saajatega. Üldine võrdsuspõhiõigus on kirjas PS §-s 12 lg 1 p
2. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. aprilli
4. a kohtuotsuse nr 3-4-1-2-02 p-s 16 on märgitud, et: „PS § 12 lg 1 väljendab eelkõige võrdsust seaduse kohaldamisel ning selle mõte seisneb nõudes rakendada kehtivaid seadusi kõigile isikutele erapooletult ja ühtemoodi.“ Eelnimetatud kohtuotsuse p-s 17 märgitakse, et: „PS § 12 lõike 1 esimest lauset tuleb tõlgendada ka õigusloome võrdsuse tähenduses. Õigusloome võrdsus nõuab üldjuhul, et seadused ka sisuliselt kohtleks kõiki sarnases olukorras olevaid isikuid ühtemoodi. See tähendab, et võrdseid tuleb kohelda võrdselt ja ebavõrdseid ebavõrdselt.“ 8 Käesoleval juhul on vastustaja kohelnud P.R. i võrdselt võrreldes teiste samas olukorras olevate isikutega ehk FIE-dest vanemahüvitise saajatega ning kooskõlas VHS-is sätestatuga. Eeltoodust nähtuvalt on halduskohus seega õigesti viidanud sellele, et erinevus palgatööl käivate ja FIE-dest vanemahüvitise saajate vahel tuleneb erinevatest sotsiaalmaksu maksmise printsiipidest, mitte aga vanemahüvitise arvestamise aluseks olevatest põhimõtetest või vastustaja tegevusest. P.R. ile on vanemahüvitis seega määratud täpses vastavuses FIE-le maksuõiguses kehtestatud korraga, mis on pensioniametile vanemahüvitise määramisel siduv, s. t vanemahüvitise määramisel peab pensioniamet aluseks võtma Maksu-ja Tolliametist saadud sotsiaalmaksualased andmed. Halduskohus on õigesti viidanud ka sellele, et üksnes Maksu- ja Tolliamet kohaldab sotsiaalmaksu kogumise ja laekumise põhimõtteid ning vastavaid seadusesätteid ning pensioniamet ei ole pädev ise tõlgendama või rakendama

sätteid, mille alusel on Maksu- ja Tolliamet kindlaks teinud FIE isikustatud sotsiaalmaksu konkreetse kalendriaasta lõikes. Kuna ükski apellatsioonkaebuses esitatud põhjendustest ei anna alust halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks, siis tuleb apellatsioonkaebus jätta täies ulatuses rahuldamata. Arvestades seda, et apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellandi menetluskulud (riigilõiv ja apellandi esindaja kulud) tema enda kanda. Vastustaja ei ole esitanud taotlust apellandilt menetluskulude väljamõistmiseks. Viivi Tomson Agu Timmi 9 Maili Lokk