KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Maili Lokk, Agu Timmi Otsuse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-1759 Haldusasi V.B

§-le 28 on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse korral. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Kooskõlas PS § 123 ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.

§-le 123 lg 2, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. Kooskõlas 31.05.2000 Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikliga 12 on igal riigi elanikul õigus sotsiaalkindlustusele oma eluriigi poolt. Samuti sätestab ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 9, et käesolevast paktist osavõtvad riigid tunnustavad iga inimese õigust sotsiaalkindlustusele, kaasa arvatud sotsiaalhooldus. Nimetatud õigusaktide juriidiline jõud on kõrgem kui Kokkuleppe juriidiline jõud, kuna need on ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõigusi kaitsvad õigusaktid. Kokkuleppe preambulas on sätestatud, et Kokkuleppe pooled lähtuvad vajadusest kindlustada Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäridele sotsiaalsed tagatised Eesti Vabariigi territooriumil. Kokkuleppe artikli 5 teise lausega on piiratud Vene sõjaväepensionäride õigusi Eesti tsiviilpensionile. Seega võib ülalnimetatud rahvusvahelisest põhimõttest lähtudes käesoleval juhtumil rakendada Eesti Vabariigi riikliku pensionikindlustuse seadust. Lisaks sellele ei tohi kahepoolne välisleping piirata õigusi, mis on tagatud ratifitseeritud ÜRO ja EN paktidega. Pensioni maksmise peatamine on diskrimineerimine ja ebavõrdne kohtlemine.

§ 12

lg 1 on kõik seaduse ees võrdsed, kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 2 lõikega 2 kooskõlas kohustuvad paktist osavõtvad riigid garanteerima, et paktis väljakuulutatud õigusi teostatakse ilma igasuguse diskrimineerimiseta rassi, nahavärvuse, soo, keele, religiooni, poliitiliste või muude tõekspidamiste, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisundi, sünni või mõne muu asjaolu põhjal. Samuti on selline olukord vastuolus Nõukogu Direktiiviga 2000/43/EÜ. Iga välisriigi (peale Venemaa) sõjaväepensionäridel on õigus saada korraga Eesti tsiviilpensioni ja teise riigi sõjaväepensioni. Järelikult koheldakse Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäre halvemini, kui koheldakse teiste välisriikide sõjaväepensionäre samalaadses olukorras. Euroopa Liidus on üldtunnistatud põhimõte, et kui EL liikmesriik ei võta üle direktiive täielikult ja õigesti ettenähtud tähtajaks, võib isik sellele vaatamata tugineda nende direktiivide sätetele, esitades oma kaebuse rahvuslikku kohtusse. Direktiivide mitteotsene mõju neis oludes nõuab, et kohalikud kohtud tõlgendaksid rahvuslikke seadusi niipalju kui 2 võimalik selliselt, et olla kooskõlas direktiivide põhimõtetega. Seega tuleb antud asja läbivaatamisel lähtuda EL direktiivi 2000/43/EÜ artiklis 8 sätestatust. Pensioni maksmise peatamine on vastuolus rahvusvahelise õiguspärase ootuse põhimõttega. Vanaduspensioni taotlemisel ei ole kaebaja varjanud fakti, et ta saab Venemaa sõjaväepensioni. Vaatamata sellele määras vastustaja talle pensioni. Vastavalt HMS § 67 lg 2 ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtimajäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Faktiliselt on sotsiaalmaksu maksmine kohustuslik riigi kindlustus. Vastavalt VÕS § 422 kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustuslepinguga kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Käesoleval juhtumil on kindlustusandjaks riik, kindlustusvõtjaks sõjaväepensionär, kindlustusjuhtumiks vähemalt 63-aastase eluea saabumine ja 15-aastane tööstaaž Eestis, kindlustusmakseteks sotsiaalmaks ning kokkulepitud rahasummaks on vanaduspension. Kindlustusvõtja on oma kohustused täitnud. Vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni Esimese protokolli artikli 1 lõikele 1 on igal füüsilisel või juriidilisel isikul õigus oma omandit segamatult kasutada. Kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Kaebaja igakuised sotsiaalkindlustusmaksed ja õigus pensionile on omandiks Konventsiooni Esimese protokolli artikli 1 lõike 1 mõistes. Vastustaja on rikkunud Euroopa konventsiooni Esimese protokolli artikli 1 lõiget

2. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakond vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel kehtiv välisleping ehk Kokkulepe. Kokkuleppe artikli 3 kohaselt kindlustab Vene Föderatsioon sõjaväepensionärid pensioniga Eesti Vabariigi territooriumil sõltumata nende kodakondsusest Vene Föderatsiooni seadusandlusega kehtestatud tingimustel ja normide järgi. Kooskõlas artikliga 5 võivad sõjaväepensionäridele, kellel on õigus pensionile vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele, pensioni nende soovil määrata ja välja maksta Eesti Vabariigi vastavad organid tema vahendite alusel. Sama sätte
3. lõike kohaselt peatatakse varem Vene Föderatsiooni poolt määratud pensionide väljamaksmine ajaks, mil pensione maksavad välja Eesti Vabariigi vastavad organid, ning vastupidi. Kaebajale selgitati pensioni taotlemisel, et ta peab valima, kas ta soovib saada Vene Föderatsiooni või Eesti Vabariigi seaduse alusel makstavat pensioni. Pensioni maksmine üheaegselt nii Eesti kui Vene seaduste alusel on tulenevalt Kokkuleppe artiklist 5 välistatud. Samuti selgitati kaebajale sotsiaalkindlustusameti 11.07.2006 kirjas nr 6.SKA6-9/14775, et Eesti Vabariik on sõjaväepensionäride sotsiaalsete tagatiste lepingu sõlminud ainult Venemaaga. Kuna teiste riikide osas taolised kokkulepped puuduvad, makstakse teiste riikide sõjaväepensionäridele pensioni üldise pensionide määramise ja maksmise korra alusel, vastavalt Eesti Vabariigis sätestatud tingimustele või Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi poolt sõlmitud kahepoolse sotsiaalkindlustuslepingu sätetele. Eeltoodust tulenevalt tuleb Vene sõjaväepensionäridele pensioni maksmisel lähtuda Kokkuleppest. Kaebuses viidatud rahvusvahelised sätted kehtestavad üldise iseloomuga õigusi ega reguleeri pensionide määramise ja maksmise tingimusi ning korda. VÕS § 422 ei ole asjakohane säte, kuivõrd see kehtestab eraõigusliku kindlustuslepingu mõiste. Isiku sotsiaalkindlustusega seonduv on isiku ja riigi vaheline avalik-õiguslik suhe. 3 HALDUSKOHTU LAHEND
4. Tartu Halduskohus jättis 13.03.2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt sõlmisid Eesti Vabariik ja Vene Föderatsioon 26.07.1994 „Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil“. Riigikogu ratifitseeris Kokkuleppe 20.12.1995, Vabariigi President kuulutas ratifitseerimise seaduse välja 22.12.
5. Kokkulepe jõustus 02.02.
6. Seega on Kokkulepe Riigikogu poolt ratifitseeritud jõus olev välisleping. Kokkuleppe artikli 5 kohaselt sõjaväepensionäridele, kellel on õigus pensionile vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele, võivad pensioni nende soovil määrata ja välja maksta Eesti Vabariigi organid tema vahendite arvelt. Varem Vene Föderatsiooni poolt määratud pensionide väljamaksmine peatatakse seejuures ajaks, mil pensione maksavad välja Eesti Vabariigi vastavad organid, ning vice versa. Lähtudes Kokkuleppe artiklist 5 on vastustaja õigesti peatanud kaebajale pensioni maksmise, kuna Vene Föderatsioon ei olnud pensioni väljamaksmist peatanud. Tulenevalt artikli lõppu lisatud klauslist „vice versa“ on ka Eesti Vabariigil õigus peatada pensioni väljamaksmine, kui sõjaväepensionär saab pensioni Vene Föderatsiooni poolt ning ei soovi selle saamisest loobuda. Kokkuleppest tuleneb pensioniõigusele omane põhimõte, mille kohaselt saab isik valida, kumba pensioni kahest võimalikust ta eelistab, ning mõlema pensioni samaaegselt maksmine on välistatud. Kehtiv RPKS § 4 lg 2 sätestab, et riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel määratakse riiklik pension juhul, kui isik ei saa riiklikku pensioni Eesti teiste seaduste alusel. RPKS § 6 kohaselt isikul, kellel on õigus mitmele riiklikule pensionile, määratakse üks riiklik pension tema valikul. Eelnimetatud sätted võimaldavad isikul, kellel on õigus mitmele pensionile, pensioniliiki valida, kuid välistavad võimaluse saada samaaegselt mitut pensioni. Ka juhul, kui Eesti Vabariigi õigusaktides puuduksid mitme pensioni üheaegset maksmist keelavad sätted, ei oleks kaebajal võimalik korraga saada Vene Föderatsiooni sõjaväepensioni ja Eesti Vabariigi vanaduspensioni, sest RPKS § 4 lg 3 kohaselt peab juhul, kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks sellest seadusest teistsuguseid sätteid, kohaldama välislepingut. Välislepingu ülimuslikkus siseriikliku seaduse suhtes tuleneb PS §
7. Eesti Vabariigis siseriiklikult kehtiv pensionikindlustuse korraldus ei ole vastuolus PS §-ga 28.

§-le 28 on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral; abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus; kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Taoline õigus ei ole aga absoluutne. Kaebajal on Vene Föderatsiooni poolt saadava sõjaväepensioni näol olemas sissetulek, mida makstakse Kokkuleppe artikli 3 alusel välja vähemalt Eesti Vabariigis kehtestatud minimaalpensioni suuruses. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajat ilma jäetud PS § 28 ettenähtud abist vanaduse korral, vaid ta saab seda rahvusvahelise lepingu alusel Vene Föderatsiooni vahenditest. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste Eesti Vabariigis elavate samas olukorras olevate isikutega. Sotsiaalkindlustus ei hõlma ainult õigust pensionile, vaid ka muud riigi abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral. Kaebajale on tagatud muu riigi abi, mida tal on õigus saada. See, et kaebaja saab pensioni Vene Föderatsiooni, mitte Eesti Vabariigi vahenditest, on kaebaja valik, sest ta ei ole loobunud Vene Föderatsiooni pensionist. Diskrimineerimise ja ebavõrdse kohtlemisega antud juhul tegemist ei ole, sest pensioni maksmise peatamise aluseks on kahe riigi vahel sõlmitud Kokkulepe, mis reguleerib Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalseid tagatisi Eesti Vabariigi territooriumil. 4 Samuti ei ole rikutud rahvusvahelise õiguspärase ootuse põhimõtet. Nii Eesti Vabariigi seadustest kui ka Kokkuleppe artiklist 5 tuleneb põhimõte, et isikule ei maksta samaaegselt kahte liiki pensioni. Seetõttu ei saanud kaebajal tekkida ka õigupärast ootust. Kaebaja nimetatud rahvusvahelised õigusaktid kehtestavad üldise iseloomuga õigusi ega reguleeri pensioni määramise ja maksmise tingimusi ning korda ja on seetõttu asjasse mittepuutuvad. Kohaldamisele ei kuulu ka VÕS § 422, mis sätestab eraõigusliku kindlustuslepingu mõiste. Isiku sotsiaalkindlustusega seonduv on aga tema ja riigi vaheline avalik-õiguslik suhe, mis on reguleeritud riikliku pensionikindlustuse seadusega ning välislepinguga. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. V.B. taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning tema kaebuse rahuldamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt sätestab Kokkulepe artikkel 5, et sõjaväepensionäridele, kellel on õigus pensionile vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele, võivad pensioni nende soovil määrata ja välja maksta Eesti Vabariigi vastavad organid tema vahendite arvelt. Antud juhul on tegemist Venemaa sõjaväepensionäriga, kellele on määratud Vene Föderatsiooni sõjaväepension, mida ta on saanud teatud aja jooksul. Hiljem on tal tekkinud õigus Eesti tsiviilpensionile. Kokkuleppe artikli 5 järgmine lause sätestab, et varem Vene Föderatsiooni poolt määratud pensionide väljamaksmine peatatakse seejuures ajaks, mil pensione maksavad välja Eesti Vabariigi vastavad organid, ning vice versa. See tähendab, et juhul, kui sõjaväepensionär on hakanud saama pärast Vene Föderatsiooni poolt määratud sõjaväepensioni ka Eesti tsiviilpensioni, siis peatatakse Venemaa sõjaväepensioni väljamaksmine, mitte aga Eesti tsiviilpensioni maksmine. Mõistet „vice versa“ tuleb tõlgendada selliselt, et juhul, kui Eesti tsiviilpensionäril tekib õigus Vene Föderatsiooni poolt määratud sõjaväepensionile ning see makstakse talle välja, ainult sellisel juhul on õigus peatada Eesti tsiviilpensioni väljamaksmine. Vastustaja on rikkunud Kokkuleppe artiklis 5 kehtestatud pensioni väljamaksmise peatamise menetlust. Kokkuleppe artikli 5 teine lause on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.

§-le 28 on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse korral. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Vastavalt Eesti pensioniseadusandlusele võib pensionär saada piiramatut sissetulekut peale vanaduspensioni. Eesti pensioniseadusandluses ei ole välisriigi poolt pensioni saamise keeldu juhul kui isik saab Eesti pensioni (v.a rahvapension). Pensioniametid ei kohusta isikuid, kes saavad pensioni mingi teise riigi poolt, selle saamisest loobuma Eesti pensioni määramiseks. Vene Föderatsiooni sõjaväepensionärid on aga sellest reeglist erandiks. Kooskõlas PS § 123 ei sõlmi Eesti Vabariik välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kokkuleppe artikli 12 kohaselt luuakse käesoleva Kokkuleppe täitmisega seotud küsimuste läbivaatamiseks segakomisjon, mille koosseisu määrab kumbki pool võrdse arvu oma esindajaid. 25.-26.04.2001 komisjoni istungil esines Venemaa algatusega anda Vene sõjaväepensionäridele võimalus saada mõlemat pensioni korraga. Seega soovitas Vene Föderatsioon järgida Eesti Vabariigi põhisedust, vastustaja aga keeldus sellest. PS § 123 lg 2 sätestab, et kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldatakse välislepingu sätteid. PS § 28 säte puudutab kõiki Eesti elanikke. Erand Vene sõjaväepensionäride puhul on diskrimineeriv. 31.05.2000 Eesti Vabariigi poolt ratifitseeritud Parandatud ja täiendatud Euroopa sotsiaalharta artikli 12 kohaselt on igal riigi elanikul õigus sotsiaalkindlustusele oma eluriigi poolt. Samuti sätestab ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 5 9, et käesolevast paktist osavõtvad riigid tunnustavad iga inimese õigust sotsiaalkindlustusele, kaasa arvatud sotsiaalhooldus. Nende õigusaktide juriidiline jõud on kõrgem kui Kokkuleppe juriidiline jõud, kuna need on ÜRO ja Euroopa Nõukogu inimõigusi kaitsvad õigusaktid. Samuti on pensioni maksmise peatamine vastuolus rahvusvahelise õiguse piiramise keelu põhimõttega, rahvusvahelise diskrimineerimise ja ebavõrdse kohtlemise keelu põhimõttega ning rahvusvahelise õiguspärase ootuse põhimõttega. Rahvusvahelise õiguse põhimõttega kooskõlas on keelatud piirata või vähendada ükskõik milliseid inimese õigusi, mida tunnustatakse või mis kehtivad mõnes käesolevast välislepingust osavõtvas riigis seaduse, konventsioonide, reeglite või tavade alusel. Pensioni maksmise peatamine on diskrimineerimine ja ebavõrdne kohtlemine.

§-le 12 lg 1 on kõik seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikli 2 lõikega 2 kooskõlas kohustuvad paktist osavõtvad riigid garanteerima, et paktis väljakuulutatud õigusi teostatakse ilma igasuguse diskrimineerimiseta rassi, nahavärvuse, soo, keele, religiooni, poliitiliste või muude tõekspidamiste, rahvusliku või sotsiaalse päritolu, varandusliku seisundi, sünni või mõne muu asjaolu põhjal. Iga välisriigi (peale Venemaa) sõjaväepensionäridel on õigus saada korraga Eesti tsiviilpensioni ja teise riigi sõjaväepensioni. Järelikult koheldakse Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäre halvemini, kui koheldakse teiste välisriikide sõjaväepensionäre samalaadses olukorras. Euroopa Sotsiaalkindlustuskoodeksis on ettenähtud järgmised sotsiaalkindlustushüvitised: haigushüvitis, töötushüvitis, vanadushüvitis, perehüvitis, emadushüvitis, invaliidsushüvitis ja toitjakaotushüvitis. Koodeksis ei ole sõjaväepensioni puutuvaid sätteid. Artikkel 68 näeb ette keelu saada korraga ainult ülaltoodud hüvitisi. Eestis kehtib Euroopa Parlamendi ja Nõukogu 29.04.2004 Määrus (EÜ) nr 883/2004 sotsiaalkindlustussüsteemide koordineerimise kohta. Vastavalt määruse artiklile 50 lg 1 määravad kõik pädevad asutused hüvitiseõigused kõikide nende liikmesriikide õigusaktide alusel, mida on asjaomase isiku suhtes kohaldatud, kui määramistaotlus on esitatud, välja arvatud kui asjaomane isik otseselt väljendab soovi lükata edasi vanadushüvitiste määramine ühe või mitme liikmesriigi õigusaktide alusel. Apellant taotleb, et vastustaja teataks kohtule, kas Eestis on välismaa sõjaväepensionääre (v.a Vene sõjaväepensionäre), kes on omandanud Eestis 15-aastase tööstaaži ning kellele on keeldutud Eesti tsiviilpensioni määramisest või kellele on Eesti tsiviilpension peatatud Tartu Pensioniameti poolt. Pensioni maksmise peatamine on vastuolus rahvusvahelise õiguspärase ootuse põhimõttega. Vanaduspensioni taotlemisel ei ole kaebaja varjanud fakti, et ta saab Venemaa sõjaväepensioni. Vaatamata sellele määras vastustaja talle pensioni. Vastavalt HMS § 67 lg 2 ei tohi haldusakti tunnistada kehtetuks isiku kahjuks, kui isik on haldusakti kehtimajäämist usaldades kasutanud ära haldusakti alusel saadud vara, teinud tehingu oma vara käsutamiseks või on muul viisil muutnud oma elukorraldust ja tema huvi haldusakti kehtima jäämiseks kaalub üles avaliku huvi haldusakti kehtetuks tunnistamiseks. Sotsiaalkindlustuse seadusega võtab riik endale kindlustusandja kohustused, mis on sätestatud VÕS §

1. Tulenevalt VÕS § 422 kohustub üks isik (kindlustusandja) kindlustuslepinguga kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil. Vastavalt Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni Esimese protokolli artikli 1 lõikele 1 on igal füüsilisel või juriidilisel isikul õigus oma omandit segamatult kasutada, kelleltki ei või võtta tema omandit muidu, kui üldistes huvides ja seaduses ettenähtud tingimustel ning rahvusvahelise õiguse üldpõhimõtteid järgides. Igakuised 6 sotsiaalkindlustusmaksed ja õigus pensionile on omandiks Konventsiooni Esimese protokolli artikli 1 lõike 1 mõistes. Vastustaja on rikkunud Euroopa konventsiooni Esimese protokolli artikli 1 lõiget 1, kuna võttis kaebajalt ära tema omandi. Vastustaja on rikkunud ka Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artiklit 14, kuna omand võeti ära ainult Venemaa sõjaväepensionäridelt.
2. Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakond vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja kohtuotsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt tähendab väljend „vice versa“, et pensioni maksmise peatamise õigused, mis on Vene Föderatsioonil, on ka Eesti Vabariigil. Kokkuleppe artikli 5 sõnastusest tuleneb ühemõtteliselt, et sõjaväepensionärile maksab pensioni ainult üks riik ning samaaegselt pensioni kahest riigist ei maksta. Riikliku pensionikindlustuse seadus ja sama seaduse § 39 alusel sotsiaalministri 31.12.2001 määrusega nr 167 vastu võetud riikliku pensioni määramise, ümberarvestamise ja maksmise juhend näevad ette reeglid isikule pensioni maksmise peatamiseks. Sõjaväepensionäridele pensioni maksmise peatamist riikliku pensionikindlustuse seadus ja määrus nr 167 ei reguleeri. Lähtudes välislepingust ehk Kokkuleppest, kohustub pensioniamet peatama Eesti Vabariigi seaduste alusel pensioni maksmise isikule, kellele Vene Föderatsioon maksab sõjaväepensioni. Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahel sõlmitud kokkulepe on käesoleval ajal kehtiv välisleping. PS § 123 sätestab, et Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega. Kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepinguga, kohaldatakse välislepingu sätteid. Seega kohustub pensioniamet oma tegevuses järgima Kokkuleppest tulenevaid reegleid. Kooskõlas RPKS § 4 lg 2 ja § 6 on mitmele pensionile õigust omaval isikul õigus valida, millist pensioni ta saada soovib, kuid välistatud on kahe pensioni samaaegne saamine. Lähtudes Eesti Vabariigis kehtivast siseriiklikust pensionikindlustuse korraldusest, mille kohaselt on välistatud võimalus saada korraga kahte pensioni, puudub vastuolu Kokkuleppe artikli 5 ja PS § 28 vahel. Eesti Vabariik on sõjaväepensionäride sotsiaalsete tagatiste lepingu sõlminud ainult Venemaaga. Kuna teiste riikide osas taolised kokkulepped puuduvad, makstakse teiste riikide sõjaväepensionäridele pensioni üldise pensionide määramise ja maksmise korra alusel, vastavalt Eesti Vabariigis sätestatud tingimustele või Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi poolt sõlmitud kahepoolse sotsiaalkindlustuslepingu sätetele. Pensioniamet on kohelnud kaebajat võrdselt võrreldes teiste samas olukorras olevate isikutega ning kooskõlas riikliku pensionikindlustuse seaduses ning Kokkuleppe artiklis 5 sätestatuga. Viide HMS § 67 lg 2 on asjakohatu. Vastustaja otsusega nr 1013 ei tunnistatud pensioni määramise otsust kehtetuks, vaid peatati pensioni väljamaksmine. Samuti ei ole VÕS § 422 asjakohane säte, kuivõrd see kehtestab eraõigusliku kindlustuslepingu mõiste. Isiku sotsiaalkindlustusega seonduv on isiku ja riigi vaheline avalik-õiguslik suhe. Väär on ka seisukoht, et Eesti Vabariik omandab kaebaja makstud sotsiaalmaksu. Kaebajal on õigus pensionile Eesti Vabariigi vahendite arvel, kui ta esitab Vene Föderatsiooni poolse pensioni maksmise peatamise teatise. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu
3. märtsi 2007 otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. 7 Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ning HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on selles osas põhjendamatu. Nähtuvalt asja materjalidest, määrati 7.04.2006 otsusega V.B. ile vanaduspension alates 06.04.
4. Kuna vanaduspensioni määramise ajal sai V.B. sõjaväepensioni Vene Föderatsioonilt ning sai seda ka jätkuvalt, siis teatas Sotsiaalkindlustusameti Tartu Pensioniameti Tartu osakond 31.05.2006 kaebuse esitajale temale määratud vanaduspensioni maksmise peatamisest. Poolte vahel on vaidlus selles, kas sõjaväepensionäril, kes saab pensioni Vene Föderatsiooni vahendite arvel, on õigus samal ajal saada ka pensioni vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele (s. o kas sõjaväepensionäril on õigust saada samal ajal pensioni Vene Föderatsiooni vahendite arvel ja Eesti Vabariigi vahendite arvel). Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (alla kirjutatud
5. juulil 1994) artikli 5 kohaselt sõjaväepensionäridele, kellel on õigus pensionile vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele, võivad pensioni nende soovil määrata ja välja maksta Eesti Vabariigi vastavad organid tema vahendite arvelt. Varem Vene Föderatsiooni poolt määratud pensionide väljamaksmine peatatakse seejuures ajaks, mil pensione maksavad välja Eesti Vabariigi vastavad organid, ning vice versa. Lähtudes Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise Kokkuleppe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil (alla kirjutatud
6. juulil 1994) artiklist 5 on Tartu Pensioniameti Tartu osakond õigesti peatanud V.B. ile pensioni maksmise, kuna ei olnud peatatud Vene Föderatsiooni poolt määratud pensioni väljamaksmine. Ebaõige on apellandipoolne Kokkuleppe artikli 5 tõlgendus, mille kohaselt võiks kaebajale pensioni varem määranud Vene Föderatsioon peatada pensioni maksmise, kuid pensioni maksmist ei või peatada Eesti Vabariik. Tulenevalt artikli lõppu lisatud klauslist „vice versa“, on ka Eesti Vabariigil õigus peatada pensioni väljamaksmine, kui sõjaväepensionär saab pensioni Vene Föderatsiooni poolt ning ei soovi selle saamisest loobuda. Seega ei anna kokkuleppe artikli 5 sõnastus alust arvamuseks, et artikli 5 teise lausega on soovitud piirata ühe lepingupoole tegevust pensioni maksmise peatamisel juhul, kui teine pool pensioni maksmist jätkab. Kokkuleppest tuleneb, et selle regulatsiooni alla langev sõjaväepensionär (sõjaväepensionär, kes on 26.07.1994 lastud sõjaväeteenistusest erru ja saab pensioni ning toetust Vene Föderatsiooni vahendite arvelt) võib saada pensioni kas Eesti või Vene poole vahenditest, kuid mitte mõlema poole vahenditest korraga. Ebaõige on apellandi seisukoht, et Kokkuleppe artikkel 5 on vastuolus Põhiseaduse §-iga 28 ja seetõttu ei võinud Kokkulepet sõlmida, sest Põhiseaduse § 123 kohaselt Eesti Vabariik ei sõlmi välislepinguid, mis on vastuolus põhiseadusega.

§-ile 28 on Eesti kodanikul õigus riigi abile vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral; abi liigid, ulatuse ning saamise tingimused ja korra sätestab seadus; kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibival välisriigi kodanikul ja kodakondsuseta isikul. Ringkonnakohus leiab, et Eesti riik ei ole jätnud kaebajat ilma abita vanaduse korral – Eesti riik on sõlminud kokkuleppe, mille kohaselt kohustub Vene Föderatsioon tagama sõjaväepensionäridele pensioni, mis on vähemalt Eesti miinimumpensioni suurune. 8 RPKS §-is 4 lg 2 ja §-is 6 sätestatu võimaldab isikul, kel on õigus mitmele pensionile, pensioniliiki valida, kuid välistab võimaluse saada samaaegselt mitut pensioni. Seega ei näe Eesti Vabariigis kehtiv siseriiklik pensionikindlustuse korraldus ette võimalust saada korraga kahte pensioni ning see ei ole vastuolus Põhiseaduse §-iga

1. Samuti RPKS § 4 lg 3 kohaselt juhul, kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud välisleping sisaldab pensioni määramiseks või maksmiseks teistsuguseid sätteid kui käesolev seadus, kohaldatakse välislepingut. Õige on halduskohtu seisukoht, et välislepingu ülimuslikkus siseriikliku seaduse suhtes tuleneb Põhiseaduse §-ist
2. Riigikohtu halduskolleegiumi
3. detsembri 2002 kohtuotsuse nr 3-3-1-58-02 kohaselt „Põhiseaduse § 123 lg 2 alusel tuleb juhul, kui Eesti seadused või muud aktid on vastuolus Riigikogu poolt ratifitseeritud välislepingutega, kohaldada välislepingu sätteid. Sellest põhimõttest ei tulene, et ratifitseeritud välislepingut ei saa kohaldada juhtumil, kui Eesti seadus ja välisleping ei ole vastuolus. Ratifitseeritud välislepingu vahetu kohaldamine eeldab, et Eesti õiguses ei ole asjassepuutuvat normi või on see vastuolus välislepingu vastava sättega. Välislepingu vahetu kohaldamine eeldab ka seda, et välislepingu vastav säte on suunatud siseriiklike suhete reguleerimisele ja ei vaja konkretiseerimist Eesti õigusega“. Riikliku sotsiaalkindlustuse seadus ja selle alusel antud õigusaktid ei reguleeri Vene Föderatsiooni poolt määratud sõjaväepensionide väljamaksmist Eestis elavatele isikutele. Kokkulepe ja Eesti seadus ei ole vastuolus. Kuna antud küsimuses on vahetult kohaldatav Kokkulepe, siis on Tartu Pensioniameti Tartu osakond õiguspäraselt peatanud V.B. ile RPKS sätete alusel määratud vanaduspensioni väljamaksmise. Lähtudes eeltoodust ei ole kokkuleppe artikkel 5, mis välistab kahte liiki pensioni saamise, vastuolus Põhiseaduse §-iga 28, kuna PS §-s 28 lg 2 sätestatud riigi kohustus on täidetud ka siis, kui riik pole otseselt abi andjaks, vaid on korraldanud abi andmise teiste vahenditega, antud juhul Kokkuleppega. Iseenesest õige on apellandi väide, et Kokkuleppe artikli 12 kohaselt käesoleva Kokkuleppe täitmisega seotud küsimuste läbivaatamiseks luuakse segakomisjon ning isikud, kellele laieneb käesoleva Kokkuleppe toime, võivad esitada mainitud komisjonile läbivaatamiseks pöördumisi nende õigusi puudutavates küsimustes. Samas aga ei oma Kokkuleppe kehtivuse seisukohalt tähtsust see, kas segakomisjon on teinud korduvalt ettepanekuid muuta Kokkuleppe artiklit 5 või mitte, sest kohaldamisele kuulub kehtiv Kokkulepe ning siiani ei ole muudetud Kokkuleppe artiklit
4. Ebaõige on apellandi seisukoht, et on muid välislepinguid, mis tagavad Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridele õiguse pensionile nii Vene Föderatsioonis kui Eesti Vabariigis. Selliseid konkreetseid välislepinguid lisaks Kokkuleppele, mis reguleeriksid Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäridele pensioni maksmist, ei ole, ning ka apellant ise ei ole apellatsioonkaebuses märkinud selliseid konkreetseid välislepinguid. Asjakohatud on apellandi poolt apellatsioonkaebuses esitatud järgmised viited: - ÜRO Kodaniku- ja poliitiliste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 5 lg 2; - ÜRO Majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artiklile 5 lg 2; - ÜRO Konventsiooni naiste diskrimineerimise kõigi vormide likvideerimise kohta artiklile 23; - ÜRO Lapse õiguste konventsiooni artiklile 41; - ÜRO Piinamise ning muude julmade, ebainimlike või inimväärikust alandavate kohtlemis- ja karistamisviiside vastase konventsiooni artiklile 16 lg 2; - rahvusvahelise võõrtöötajate ja nende perekonnaliikmete õiguste konventsiooni artiklile 81; - kodakondsusetuse vähendamise konventsiooni artiklile 13; - konventsioon abielunaise kodakondsuse kohta artiklile 3; - ÜRO Pagulasseisundi konventsiooni artiklile 5; 9 - piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise tõkestamise Euroopa konventsiooni artiklile 17 lg 1; - parandatud ja täiendatud Euroopa Sotsiaalharta artiklile H; - vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni artiklile 22; - isikuandmete automatiseeritud töötlemisel üksikisikute kaitse konventsiooni artiklile 11, ning ringkonnakohus jätab need tähelepanuta. Halduskohus on õigesti asunud selles osas seisukohale, et viidatud rahvusvahelised õigusaktid kehtestavad üldise iseloomuga õigusi ega reguleeri pensioni määramise ja maksmise tingimusi ning korda ja on seetõttu asjasse mittepuutuvad. Samuti on kaebaja poolt viidatud rahvusvahelistes lepingutes sisalduvad õiguslikud kohustused rahvusvahelise iseloomuga ega anna üksikisikule reeglina subjektiivset nõudeõigust riigi vastu. Apellanti ei ole koheldud ebavõrdselt võrreldes teiste Eesti Vabariigis elavate samas olukorras olevate isikutega ning rikutud ei ole Põhiseaduse §-is 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtet. Sotsiaalkindlustus ei hõlma ainult õigust pensionile, vaid ka muud riigi abi vanaduse, töövõimetuse, toitjakaotuse ja puuduse korral ning apellandile on tagatud elukohariigis (s. o Eesti Vabariigis) muu riigi abi, mida tal on õigus saada. See, et apellant sai pensioni Vene Föderatsiooni vahenditest, mitte aga Eesti Vabariigi vahenditest, oli tema enda valik, sest ta ei ole loobunud Vene Föderatsiooni pensionist. Ka Eesti Vabariigi seaduste alusel pensioniõigust omavatel isikutel ei ole võimalik saada korraga mitut riiklikku pensioni. Põhjendatud ei ole ka apellandi väide, et teiste riikide sõjaväepensionäridel on õigus nii Eesti Vabariigi seadustes sätestatud pensionile kui ka teiste riikide sõjaväepensionidele. Asja materjalidest, s. h ka Sotsiaalkindlustusameti 11.07.2006 kirjast nr 6.SKA 6-9/14775 nähtuvalt, toimub teiste riikide sõjaväepensionäridele pensionide määramine ja maksmine üldise korra alusel või vastavalt Euroopa Liidu ja Eesti Vabariigi poolt sõlmitud kahepoolse sotsiaalkindlustuse lepingu sätetele. Sõjaväepensionäride sotsiaalsete tagatiste lepingu on Eesti Vabariik sõlminud ainult Venemaaga. Seega ei tulene asja materjalidest, et teiste riikide sõjaväepensionäridel on õigus nii Eesti Vabariigi seadustes sätestatud pensionile kui ka teiste riikide sõjaväepensionidele. Samuti ei saa kaebuse esitajat, kui Vene Föderatsiooniga sõlmitud kokkuleppe regulatsiooni alla kuuluvat subjekti, võrrelda sõjaväepensionäridega, kes on teeninud nende riikide sõjaväes, mis kuuluvad samasse riikidevahelisse organisatsiooni nagu NATO või Euroopa Liit, kuna nendesse organisatsioonidesse kuuluvate riikidega on Eesti sisse seadnud suhted teistel alustel. Lisaks eeltoodule ei ole tegemist diskrimineerimise ja ebavõrdse kohtlemisega ka juba seetõttu, et pensioni maksmise peatamise aluseks on olnud kahe riigi vahel sõlmitud Kokkulepe, mis reguleerib Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalseid tagatisi Eesti Vabariigi territooriumil. Kokkulepe hõlmab Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäre ning seda isikute gruppi on koheldud võrdselt. Apellandi väite kohaselt on rikutud talle kahekordse pensioni mittemaksmisega Nõukogu Direktiivi 2000/43/EÜ, millega rakendatakse võrdse kohtlemise põhimõte sõltumata isikute rassilisest või etnilisest päritolust. Nõukogu Direktiivi 2000/43/EÜ artikkel 1 kohaselt on direktiivi eesmärk kehtestada raamistik rassilise või etnilise päritolu alusel diskrimineerimise vastu võitlemiseks, et tagada võrdse kohtlemise põhimõtte kohaldamine liikmesriigis. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt peab apellant rassiliseks või etniliseks diskrimineerimiseks seda, et tema väitel teiste riikide sõjaväepensionäre koheldakse Eesti Vabariigis teisiti kui Vene Föderatsiooni sõjaväepensionäre. Nagu juba eelnevalt selgitatud, ei toimu ebavõrdset kohtlemist. Isegi siis, kui Eesti Vabariigi poolt sõlmitud kahepoolse sotsiaalkindlustuse lepingu alusel oleks teiste riikide sõjaväepensionäridele pensioni 10 maksmine lahendatud erinevalt Kokkuleppe artiklist 5, ei saa rääkida sellest, et toimuks isikute ebavõrdne kohtlemine etnilise või rassilise päritolu alusel. Alusetu on ka apellandi väide õiguspärase ootuse põhimõtte rikkumise kohta. Apellandile määrati pension 7.04.2006 otsusega alates 06.04.2006 ning pensioni maksmine peatati 31.05.2006 alates selle määramisest põhjusel, et talle maksti pensioni Vene Föderatsiooni vahenditest. Kuna nii Eesti Vabariigi seadustest kui ka Kokkuleppe artiklist 5 tuleneb põhimõte, et isikule ei maksta kahte liiki pensioni, siis ei saanud tekkida ka apellandil õiguspärast ootust selles, et talle seaduse vastaselt makstakse kahte liiki pensioni edasi ja ei peatata neist ühe maksmist. Ebaõige on apellandi seisukoht, et kuna antud juhul on kindlustusandjaks riik, kindlustusvõtjaks sõjaväepensionär, kindlustusjuhtumiks vähemalt 63-aastase eluea saabumine ja 15-aastane tööstaaž Eestis ning kindlustusmakseteks on sotsiaalmaks, siis kuulub kohaldamisele VÕS §
5. VÕS § 422 kohaselt kohustub kindlustuslepinguga üks isik (kindlustusandja) kindlustusjuhtumi toimumisel hüvitama kindlustusjuhtumi tõttu tekkinud kahju või maksma kokkulepitud rahasumma ühekordselt või osadena või täitma lepingu muul kokkulepitud viisil; teine isik (kindlustusvõtja) kohustub tasuma kindlustusandjale kindlustusmakseid. Nähtuvalt seaduse sõnastusest, sätestab VÕS § 422 eraõigusliku kindlustuslepingu mõiste. Isiku sotsiaalkindlustusega seonduv aga on tema ja riigi vaheline avalik-õiguslik suhe ning reguleeritud riikliku pensionikindlustuse seaduse ning välislepinguga ja kohaldamisele ei kuulu VÕS §
6. Asjakohased ei ole ka apellandi viited EÜ 29.04.2004 määruse nr 883/2004 art-le 50 lg 1 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni 1 protokolli art-le 1 lg 1 ning väited, et kaebuse esitaja igakuised sotsiaalkindlustusmaksed ja õigus pensionile on võrdsustatavad omandiga ja et see omand on kaebuse esitajalt nüüd Tartu Pensioniameti Tartu osakonna tegevuse tulemusena ära võetud. Selleks, et isiku õigus pensioni saamiseks oleks põhiseaduse omandiõiguse sätete kaitse all, peab isik täitma õigusaktidega sätestatud nõudeid pensioni saamiseks. Kuna RPKS § 4 lg 3 koostoimes Kokkuleppe art-ga 5 välistab sõjaväepensionäri õiguse saada Eesti pensioni Vene Föderatsioonist pensioni saamise korral ja kaebaja ei ole soovinud loobuda Vene Föderatsioonist saadavast pensionist, siis tuleb järeldada, et kaebaja ei täida õigusaktides sätestatud Eesti pensioni saamise tingimusi, mistõttu tema õigus pensionile ei ole kaitstav ei EIÕK protokolli 1 art 1 ega ka PS § 32 kohaselt. Kuna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väidetest ei anna alust Tartu Halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks, siis tuleb apellatsioonkaebus jätta tervikuna rahuldamata. Viivi Tomson Maili Lokk 11 Agu Timmi