TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-958 Otsuse kuupäev 24.08.2007 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi Elmo Mäevere kaebus Tartu Vangla 20.03.2007.a toimingu (kiri nr V1 1068-1) õigusvastasuse kindlakstegemiseks Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus Resolutsioon 1.Rahuldada Elmo Mäevere kaebus.
- Tunnistada Tartu Vangla 20.03.2007 a. toiming (kiri nr V1 1068-1) õigusvastaseks. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik Kriminaalasjas nr 1-34/2000 tunnistati Elmo Mäevere süüdi Tartu Maakohtu 05.06.2000.a otsusega KrK § 141 lg 2 p 1, § 139 lg 2 p 1, 2, 3 järgi ja karistuseks mõisteti 13 aastat vabadusekaotust, karistuse kandmise aja algust arvati alates 25.08.1998.a. Tartu Maakohtu 08.03.2001.a otsusega mõisteti KrK § 176 lg 1 järgi karistuseks 6 kuud vabadusekaotust. Mõistetud karistusele liideti Tartu Maakohtu 05.06.2000.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa 10 aastat 5 kuud ja 19 päeva ning lõplikuks karistuseks mõisteti 10 aastat 11 kuud ja 19 päeva vabadusekaotust, karistuse kandmise aja algust arvati alates 08.03.2001.a. Tartu Maakohtu 18.12.2001.a otsusega mõisteti KrK § 40 lg 1 järgi kuritegude kogumi eest karistuseks 2 aastat vabadusekaotust, millele on KrK § 41 lg 3 alusel liidetud Tartu Maakohtu 08.03.2001.a otsusega mõistetud karistuse 10 aastat 11 kuud ja 19 päeva ärakandmata osa 10 aastat 2 kuud ja 10 päeva. Lugedes kergema karistuse kaetuks raskema karistusega, mõisteti lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 10 aastat 2 kuud ja 9 päeva vabadusekaotust ja karistuse kandmise aja alguseks loeti 18.12.2001.a. 1 Tartu Vangla arvestas Elmo Mäevere tingimisi enne tähtaega vabastamise kuupäeva arvutamisel kinnipeetava poolt tegelikult ärakantud karistusaega alates 18.12.2001.a, s.o viimases kohtuotsuses karistuse kandmise ajana märgitud kuupäevast. Kuna Elmo Mäevere ei nõustunud vangla poolt arvestatud kuupäevaga, esitas ta 19.12.2006.a Tartu Maakohtule avalduse, milles palus Tartu Maakohtul väljastada Tartu Vangla Arvestusosakonnale õiend, kus oleks ära märgitud tema ennetähtaegse vangistusest vabastamise kuupäev. Tartu Maakohus saatis 19.02.2007.a Elmo Mäeverele vastuskirja, milles selgitas, et kuigi viimase kohtuotsusega hakati Elmo Mäeverel karistuse kandmise aega arvestama alates 18.12.2001.a, tuleb tingimisi ennetähtaegse vabastamise korral arvestada tegelikku ärakantud karistusaega Tartu Maakohtu 05.06.2000.a otsuse järgi mõistetud karistuse kandmisele asumisest, s.o alates 25.08.1998.a. Tartu Maakohtu vastusest lähtudes esitas Elmo Mäevere 26.02.2007 Tartu Vanglale avalduse, milles tõi välja omapoolse selgituse tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise kuupäeva arvutamise kohta koos vastava paranduse tegemise taotlusega. Tartu Vangla 20.03.2007 vastuses Elmo Mäeverele märgib vangla, et vangla arvestab liitkaristuse mõistmisel tegelikult ärakantud karistusaega kuupäevast, mis on märgitud viimases kohtuotsuses karistusaja algusena. 27.03.2007 esitas Elmo Mäevere avalduse Tartu Maakohtule menetluse alustamiseks Tartu Vangla arvestusteenistuse vastu, kuna ta ei nõustu Tartu Vangla arvestusteenistuse poolt tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise kuupäeva arvutamisega. 10.05.2007 edastas Tartu Maakohus vastavalt HKMS § 91 lõikele 2 Elmo Mäevere 26.03.2007.a avalduse Tartu Halduskohtule.14.05.2007 jättis halduskohus E.Mäevere kaebuse käiguta. 23.05.2007 võttis halduskohus E.Mäevere kaebuse menetlusse. Kohus lahendab asja HKMS § 201 lg 1 alusel kirjalikus menetluses. Kaebuse põhjendused Elmo Mäevere taotleb Tartu Vangla 20.03.2007.a vastuse nr V1 1068-1 õigusvastasuse kindlakstegemist. Kaebaja märgib, et talle mõisteti Tartu Maakohtu 05.06.2000 otsusega 13 a vabadusekaotust I astme kuriteo eest ja karistuse kandmise aja algust arvati alates 25.08.1998, mil kaebaja võeti vahi alla. Tartu Maakohtu 08.03.2001 otsusega lisandus karistusele 6 kuud, mis teeb karistuse kogupikkuseks 13 aastat 6 kuud ning mille kogupikkusest ka arvutatakse tingimisi ennetähtaegse vabastamise kuupäeva arvutamisel, lähtudes KarS § 76 ja justiitsministri 29.11.2000 määrusest nr
- Esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Kaebuse esitaja leiab, et Tartu Vangla Arvestusteenistus ei arvesta ennetähtaegse vabanemise kuupäeva õigesti, vaid võtab selle arvutamise aluseks viimases kohtuotsuses märgitud karistuse kandmise alguse kuupäeva, milleks on 18.12.
- Kaebuse esitaja 2 leiab, et tema karistuse kogupikkus ei suurenenud KrK§ 40 lg 3 alusel. Tingimisi ennetähtaegse vabanemise õiguse tekkimist tuleb arvestada alates 25.08.1998, millest tulenevalt tekiks tal õigus tingimisi ennetähtaega vabaneda 25.08.
- Elmo Mäevere leiab, et tegemist on seaduserikkumisega ja palub Halduskohtumenetluse seadustiku § 6 lg 3 alusel Tartu Vangla 20.03.2007.a vastuse nr V1 1068-1 õigusvastasuse kindlakstegemist. Vastustaja vastuväited Vastustaja märgib, et Tartu Vangla 20.03.07.a vastuse nr V1 1068-1 näol on tegu selgitustaotlusele vastamisega. Vastus ei ole välja antud üksikjuhtumi reguleerimiseks ega too kaebajale kaasa õiguslikke tagajärgi. Seega ei ole kirja puhul tegu haldusaktiga HMS § 51 ja HKMS § 7 mõttes ja E. Mäeverel ei ole õigust seda kohtus vaidlustada. Selgitustaotlusele vastamisega antakse isikule selgitusi, millega ei kaasne isikule õiguslikke tagajärgi, st selgitustaotlusele vastamine ei ole suunatud isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Kaebuse kohaselt on Tartu Vangla rikkunud E. Mäevere õigusi selgituste andmisel tema tingimisi vangistusest enne tähtaega vabastamise tähtaegade arvutamise kohta. Tartu Vangla leiab, et on tähtaja arvutamisel toiminud seaduse alusel ja sellega kooskõlas. Probleemi on tekitanud tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise tähtaja arvutamine, kuna E. Mäeverele on kohtuotsusega mõistetud uus liitkaristus ja määratud ka uus karistusaja algus. Vanglale kui kohtuotsust täitvale institutsioonile on vajalik, et kohtuotsuses oleks märgitud vabadusekaotusliku karistuse kandmise aja algus ja lõplikult ärakandmisele kuuluv karistusaeg, sest kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppu vangistusest vabastamine on seatud sõltuvusse süüdlase poolt tegelikult ärakantud vangistusest. Kogu vastava regulatsiooni rakendamise jaoks on vanglale oluline, mida tähendab mõistetud karistusaeg KarS § 76 tähenduses. Karistusseadustiku kommentaarides on öeldud, et karistusaja arvutamist alustatakse kohtuotsuses vangistuse kandmise algusena märgitud kuupäevast. Sellest on vangla praktikas lähtunud, sh ka E. Mäevere võimaliku ennetähtaegse vabanemise tähtaja arvestamisel. Seoses asjaoluga, et Elmo Mäevere puhul on kohtuotsuses jäetud märkimata lõplikult kandmisele kuuluv karistusaeg tulenevalt sel ajahetkel kehtinud regulatsioonist - KrMK § 275 lg1 p 3 alusel ja karistuse kandmise reaalne algus vastavalt KrMK § 275 lg 1 p 5, seab see isiku ebasoodsamasse olukorda võrreldes teiste kinnipeetavatega. Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri seisukohalt ei kuulu vangla pädevusse lõpliku karistusaja arvestamine, tulenevalt vangistust reguleerivatest õigusaktidest ei ole vanglal õigust arvestada tingimisi ennetähtaegse vabastamise aega kahe kohtuotsuse pinnalt, vangla täidab kohtuotsuses ettenähtut ning tal puudub selles osas iseseisev otsustuspädevus. Seega, kui kohtuotsuste kogumi korral märgitakse karistuse kandmise aja alguseks viimase kohtuotsuse tegemise päev, tuleb vanglal sellest ka lähtuda. Kui kohus fikseerib 3 otsuses ära karistuse kandmise tegeliku alguse aja, s.o esimese kohtuotsusega mõistetud vangistuse alguse aja, oleks vanglal võimalik lähtuda sellest tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise tähtaja arvestamisel. Kohtute praktika on erinev, ja paljudel juhtudel märgitakse karistuse kandmise algusajaks viimase kohtuotsuse tegemise kuupäev. Nii on kaebaja suhtes langetatud otsuses kohus määranud karistusaja alguseks viimase otsuse tegemise aja, millest vangla ka lähtus ja mille tulemusena kujunes E. Mäevere võimalikuks tingimisi ennetähtaegse vabanemise ajaks 04.10.2008, elektroonilise järelevalve võimalus avanes 22.01.
- Kaebaja on kirjeldatud probleemiga pöördunud Tartu Maakohtu poole. Tartu Maakohus ei pidanud vajalikuks karistuse täitmise korda täpsustada, vaid juhtis kaebaja tähelepanu asjaolule, et kuigi viimase kohtuotsusega hakati E. Mäevere karistuse kandmise aega arvestama alates 18.12.2001.a, tuleks tingimisi ennetähtaegse vabastamise korral arvestada tegelikku ärakantud karistusaega Tartu Maakohtu 05.06.2000.a otsuse järgi mõistetud karistuse kandmisele asumisest, so alates 25.08.1998.a. Kirjale ei lisatud ühtki määrust, mille alusel oleks vanglal võimalik tingimisi enne tähtaega vabastamise tähtaeg arvutada teisiti. Vastupidi – kohus märgib veelkord, et lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks on 10a 2k 9p vabadusekaotust ja seda tuleb arvestada alates 18.12.2001.a. Nimetatust lähtus vangla E. Mäevere võimaliku tingimisi vabanemise tähtaja arvestamisel. Kohtu põhjendused ja otsus Kohus, ära kuulanud protsessiosaliste seletused ja läbi vaadanud toimiku materjalid, leiab, et kaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Esmalt vajab lahendamist küsimus, kas Tartu Vangla 20.03.2007 toiming (kiri nr V1 1068-1) (tlk.3) on halduskohtus vaidlustatav (I) ning kui on, siis tuleb hindamisele kirja sisuline õiguspärasus (II). I HKMS § 7 lg 1 kohaselt võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud vabadusi. Toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. Elmo Mäevere on halduskohtus vaidlustanud Tartu Vangla kui avalik-õiguslikke ülesandeid täitva asutuse vastuse tema 26.02.2007 kuupäeva kandvale kirjale, taotledes kirja ehk toimingu õigusvastasuse tuvastamist. Seega on õige vastustaja vastuses märgitu, et kiri ei ole haldusakt, kuid see ei tähenda, et kirja kui toimingut ei saaks halduskohtus vaidlustada. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et E.Mäevere 26.02.07 esitatud avalduse näol oleks tegemist selgitustaotlusega. E.Mäevere on avalduses välja toonud temapoolse karistusaja pikkuse arvestuse ning ennetähtaegse vabastamise kuupäeva, taotledes vanglalt vea parandamist ja sellest tema teavitamist. Seega pöördus E.Mäevere Tartu Vangla arvestusosakonnale konkreetse taotlusega, mitte ei palunud selgitust. Seetõttu tuleb vastustaja 20.03.2007 kirja lugeda kaebuse esitaja taotluse rahuldamisest keeldumiseks, mis on halduskohtus vaidlustatav. Asjaolu, et Tartu Vangla on kirja 4 pealkirjastanud selgitustaotlusele vastamiseks, ei ole oluline, määrav on just avaldus ja selles esitatud taotlus. II Vaidlus kaebuse esitaja ja Tartu Vangla vahel on tingimisi vangistusest enne tähtaega vabastamise tähtaegade arvestamise osas. E.Mäevere märgib nii Tartu Vangla arvestusosakonnale saadetud avalduses kui kohtule saadetud kaebuses, et tema kogu karistuse pikkuseks on 13 aastat ja 6 kuud, karistusaja alguseks tuleb lugeda 25.08.1998, karistus lõpeb 27.02.2012 ning vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise õigus tekib tal alates 25.08.2007.. Vastustaja on seisukohal, et vangla saab lähtuda ainult viimasest kohtuotsusest, so Tartu Maakohtu 18.12.2001 otsusest, kus on karistusaja algusena märgitud 18.12.
- ning et vanglal ei ole õigust arvestada tingimisi ennetähtaegse vabastamise aega kahe kohtuotsuse pinnalt. KarS § 76 lg 2, mis on kaebuse esitaja suhtes kohaldatav, märgib, et esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises süüdimõistetud isiku võib kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusest. Vangistusseaduse § 76 lg 1 kohaselt edastab vangla kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamiseks pärast kinnipeetava poolt karistusseadustiku §-s 76 või 77 sätestatud karistusaja ärakandmist kohtule kinnipeetava isikliku toimiku, kriminaalhooldaja arvamuse katseaja ja kinnipeetava suhtes kohaldatavate kohustuste valiku ja nende kohaldamise tähtaja kohta ning kinnipeetava nõusoleku elektroonilise valve kohaldamiseks, kui kinnipeetav taotleb enda vabastamist karistusseadustiku § 76 lõike 1 punkti 1 või lõike 2 punkti 1 alusel. Seega, tulenevalt vangistusseadusest, peab kinnipeetava suhtes karistusaja ärakandmise aega seoses vangistusest tingimisi ennetähtaega vabastamisega, vangla ning just vangla poolt peetavast arvestusest sõltub ka aeg millal vangla esitab materjalid kohtule kinnipeetava ennetähtaegseks tingimisi vabastamiseks. Justiitsministri 17.01.2007 määrusega nr 4 on kehtestatud „Kinnipeetava tingimisi enne tähtaega vabastamise materjalide ettevalmistamise kord“ (Kord). Korra § 1 sätestab, et kui kinnipeetav saabub vanglasse, arvutab vangla arvestusteenistus välja ning teeb kinnipeetavale allkirja vastu teatavaks karistuse täieliku ärakandmise korral vanglast vabanemise kuupäeva ning kuupäeva, millal kohtul tekib õigus otsustada tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine. Sama põhimõte oli sätestatud ka varasemas, justiitsministri 29.11.2000 määrusega nr 56 kehtestatud “Kinnipeetava tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise avalduse läbivaatamise korras“. Kohus on seisukohal, et Tartu Vangla 20.03.2007 vastus tuleb tunnistada õigusvastaseks. Kohus leiab, et vastustaja ei ole enne avaldajale vastuse andmist sisuliselt tegelenud taotlusele lahenduste otsimisega ning minnes kergemat vastupanu teed, andnud lihtsalt selgituse, et vangla saab lähtuda ainult viimasest kohtuotsusest. KarS § 76 nii lõige 1 kui lõige 2 räägib „tegelikult ärakantud mõistetud karistusajast“. E.Mäevere asus karistust kandma alates 25.08.1998, hilisemate Tartu Maakohtu 08.03.2001 ja 18.12.2001 otsustega määratud karistuste puhul on tegemist liitkaristustega. Seega on viimase, so 18.12.2001 karistuse määramisel arvestatud eelmiste kohtuotsustega määratud karistusi ehk tegemist on kuritegude kogumiga. Kui karistuse määramisel nii 08.03.2001 kui 5 18.12.2001 on arvestatud eelmiste kohtuotsustega, siis tuleb ka tingimisi enne tähtaega vabastamise aja määramisel arvestada kõikide liitkaristuste puhul asjassepuutuvate kohtuotsustega. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaandes on KarS § 76 lg 2 rakendamise kohta märgitud „kui süüdlasele on mõistetud liitkaristus vastavalt §-dele 64 ja 65 teise astme kuriteo või esimese astme ettevaatamatu kuriteo või tahtliku esimese astme kuriteo toimepanemise eest, lähtutakse ennetähtaegseks vabastamiseks vajaliku karistusaja arvestamisel lõike 2 sätetest. Liitkaristuse mõistmisel arvestatakse tegelikku ärakantud karistusaega loomulikult §-de 64 ja 65 alusel mõistetud lõplikust karistusest“. Siin tuleb lõpliku karistuse all mõelda liitkaristust KarS §-de 64 ja 65 tähenduses, mitte viimases otsuses märgitud ärakandmisele kuuluvat karistust, nii nagu seda märkinud Õiguskantsler oma 24.10.2003 justiitsministeeriumile saadetud kirjas. Viimane, vastustaja poolt arvestatav kohtuotsus on tehtud 18.12.2001, so enne Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 03.04.2002 otsust, milles kolleegium tunnistas kriminaalkoodeksi § 40 lg 3 osaliselt kehtetuks. Tartu Maakohtu 18.12.2001 otsuses on aga E.Mäevere lõplik karistus määratud just selle sätte alusel, määrates karistuse kandmise alguseks viimase kohtuotsuse tegemise aja. Sellest kuupäevast aga ennetähtaegse vabastamise tähtaja arvestamisel läheks arvestamisele ainult alates viimasest kohtuotsuse tegemisest ärakantud aeg, mitte tegelikult ärakantud aeg, mistõttu tekib enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise tähtaeg hiljem ning seab KrK § 40 lg 3 alusel karistuse saanud ebasoodsamasse olukorda kui hiljem samadel alustel karistatud isikud. Vastustaja on kohtule esitanud Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri allkirjaga 15.12.2003 kirja, milles on märgitud, et vanglad täidavad kohtuotsusega ettenähtut ning neil puudub iseseisev otsustuspädevus, kui karistuste liitmisel karistusaja alguseks on märgitud otsuse tegemise aeg ehk viimase otsuse aeg, siis tuleb sellest lähtuda. Kirjas on ka märgitud, et seetõttu isikud, kellel oli karistuse kandmise algusajaks märgitud teine kohtuotsuse tegemise aeg, on reeglina halvemas olukorras. Samas kirjas on aga vanglatele tehtud kohustus, et kui vanglasse saabub selline kohtuotsus, peab vangla juhtima sellele kohtu tähelepanu ning vajadusel pöörduma kohtu poole karistuse täitmist selgitava kohtumääruse saamiseks. Antud juhul ei ole Tartu Vangla, kelle poole on E.Mäevere avaldusega pöördunud, Tartu Maakohtult selgitavat kohtumäärust küsinud, kuigi viide kaebajaga analoogses olukorras isikute ebasoodsamale kohtlemisele oli tehtud nii Õiguskantsleri kui Justiitsministeeriumi asekantsleri 2003 kirjades. Vastustajal oli võimalik kohases haldusmenetluses taotleda talle vajalik dokument, seda enam et E.Mäevere oli oma avaldusele lisanud ka Tartu Maakohtu kohtuniku M.Jõgeva selgituse tegeliku ärakantud karistusaja arvestamiseks. Arvestades eeltoodut rahuldab kohus E.Mäevere kaebuse ja tunnistab Tartu Vangla 20.03.2007 toimingu (kirja nr V1 1068-1) õigusvastaseks. Eda Muts kohtunik 6 7