← Eesti

3-07-135/11

Obsah (4)§ 26§ 25§ 92§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 9. mai 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-135 Haldusasi MTÜ Muusikaliteater kaebus Ma

§ 26lg 1 p 1).

  1. Tühistada Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  2. jaanuari 2007 otsus nr. 12-4/11 (

§ 26lg 1 p 1).

3. Tunnistada KMS § 15 lg 2 p-s 6 sisalduv tingimus, mille kohaselt peavad riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid moodustama etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti, Eesti Vabariigi põhiseaduse § 12 lõikega 1 ja §-ga 31 vastuolus olevaks ning jätta kohtuasja lahendamisel kohaldamata (

§ 25lg-d 9, 10).

  1. Edastada Riigikohtule käesolev otsus koos KMS § 15 lg 2 p 6 tekstiga (PSJKS § 9 lg 2).
  2. Mõista Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuselt MTÜ Muusikaliteater kasuks välja kantud menetluskulud, summas 58 911 krooni ja 90 senti 1 (

§ 92lg 1).

Edasikaebamise kord Käesoleva otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest

  1. maist
  2. a arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (

§ 31lg 1, 4).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. MTÜ Muusikaliteater deklareeris
  2. a. augusti- kuni
  3. a. jaanuarikuu käibedeklaratsioonides 5% määraga maksustatavat käivet kokku summas 9 729 375 krooni, olles rakendanud 5%-list käibemaksumäära muusikalide „Georg“ ja „Tuhkatriinu“ etenduspiletite müügile.
  4. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse (edaspidi PMTK)
  5. detsembri 2006 maksuotsusega nr. 12-5/864 kohustas PMTK MTÜ-d Muusikaliteater MKS § 92 lg 1 p 2, 3 ja § 95 lg 1 alusel tasuma käibemaksu summas 1 254 440 krooni. Maksuotsuse kohaselt rakendas kaebuse esitaja ebaõigesti 5%-list käibemaksumäära muusikalide „Georg“ ja „Tuhkatriinu“ etenduspiletite müügile.
  6. Maksu- ja Tolliameti Põhja maksu- ja tollikeskuse
  7. jaanuari 2007 otsusega nr. 12-4/11 suurendati 19.12.2006 maksuotsusega nr. 12-5/864 määratud käibemaksu 48 941 krooni võrra. Otsuse tegemist põhjendati sellega, et peale maksuotsuse koostamist ja MTÜ-le Muusikaliteater edastamist selgus, et MTÜ Muusikaliteater tegi 11.09.2006 paranduse
  8. a. novembrikuu 5% määraga maksustatavas käibes, millega suurendas 5% määraga maksustatavat käivet kokku summas 296 631 krooni ja sellest arvestatud käibemaksu kokku 14 831 krooni. KAEBUSE ESITAJA SEISUKOHT
  9. Käibemaksuseaduse (KMS) § 15 lg 2 p 6 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega ja Euroopa Liidu õigusega ning tuleb seetõttu jätta kohaldamata. KMS § 15 lg 2 p 6 seatud põhiseaduse vastast piirangut, nimelt nõuet, et 5%-lise käibemaksumäära kohaldamiseks peavad riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid moodustama kaebuse esitaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10%, ei tohi tulenevalt põhiseaduslikust legaliteedi põhimõttest (PS § 3) kohaldada. Kaebuse esitaja leiab, et ta oli õigustatud rakendama KMS § 15 lg-s 2 nimetatud 5%-list käibemaksumäära muusikalide „Georg“ ja „Tuhkatriinu“ etenduspiletite müügil.
  10. KMS § 15 lg 2 p 6 on vastuolus võrdsuspõhiõigusega (PS § 12 lg 1) finantseerimise allika kui maksumäära kohaldamise kriteeriumi osas. Riigi-, munitsipaal- või eraetenduasutuste ja rahvusooperi teenuseid (etendus ja kontsert) maksustatakse erineva maksumääraga, sõltuvalt finantseerimise allikast (kas riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid moodustavad nende kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protenti või mitte). Ebavõrdne kohtlemine on teatud tingimustel võimalik ja lubatav, kuid see ei tohi olla meelevaldne.
  11. 10%-line finantseerimisnõue mõjub ettevõtlust pärssivalt (PS § 31 riive), sest etendusasutuste eelarve koostamisel ja tegevuse planeerimisel on rahalised mahud ette antud, mida ei tohi ületada, kui etendusasutus soovib rakendada madalamat maksumäära. 2
  12. Tarbija jaoks ei ole vahet, kas etendusasutus saab toetust riigieelarvest, Kultuurkapitalilt või annetajatelt – temale üleantav hüve sellest ei muutu. Madalam maksumäär tähendab tarbijale suunatud hüvede madalamat maksukoormust. Eesmärk on teenuse hinna alandamine võrreldes juhuga, kui kohaldatakse üldist maksumäära. Sellise eesmärgi saavutamise finantseerimise allikast sõltuvusse seadmine on kahtlemata meelevaldne.
  13. KMS § 15 lg 2 p 6 on vastuolus Kuuenda direktiivi art 13 osa A lg 1 punktiga n ja Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga
  14. Kuues direktiiv näeb avalik-õiguslike asutuste või muude riigi poolt tunnustatud ühenduste poolt osutatavatele kultuuriteenustele ja kaupadele ette maksuvabastuse. Maksuvabastuse eesmärk on üldistes (avalikes) huvides toimuva tegevuse käibemaksust vabastamine.
  15. Ei ole mõeldav, et olemuslikult sama teenus (kontsert, etendus) on üheaegselt maksustatud 18%-ga, 5%-ga ning osade isikute poolt osutatuna ei ole tegemist üleüldse ettevõtlusega ning teenused jäävad maksustamata (avaliku võimu teostamine). KMS § 15 lg 2 p-s 6 sisalduv alandatud käibemaksumäära kohaldamise kvalifitseeriv tingimus on diskrimineeriv teiste Euroopa Liidu liikmesriikide etendusasutuste (ettevõtjate) suhtes, kes korraldavad Eestis etendusi ja kontserte. Liikmesriikidel on keelatud siseriikliku maksuõigusega riivata Euroopa Ühenduse asutamislepingus fikseeritud põhivabadusi. KMS § 15 lg 2 p 6 piirab ilmselgelt kultuuriteenuste vaba piiriülest liikumist. Euroopa Kohus on korduvalt oma lahendites (Euroopa Kohtu 10.03.2005 otsus asjas nr. C-39/04) nõudnud igasuguste teenuste vaba liikumise piirangute kaotamist. Seega on KMS § 15 lg 2 p 5 vastuolus PS § 12 lg-ga 1, Kuuenda direktiivi üldpõhimõtetega (fiskaalne neutraalsus) ja art 13 osa A lg 1 punktiga n ning ka Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga
  17. Maksuotsuses käsitletud etenduste osas oli kaebuse esitajal põhjendatud ootus, et sellise eelarvemahuga ning sisuga etendusi rahastatakse riigi- ja linna eelarvest või Kultuurkapitali vahenditest, mistõttu kaebuse esitaja kohaldas 5%-list käibemaksumäära. Kaebuse esitaja peab tegema etendusega seotud kulutusi ning omama käivet tihti varem, kui saadakse otsus toetuste saamise kohta. Kuivõrd käibemaksu kui tarbimismaksu olemusest tuleneb, et sellega maksustatakse lõpptarbijat ehk muusikalipiletite ostjat, siis ei saa kaebuse esitaja esmalt kohaldada 18%-list käibemaksumäära ning toetuste saamise korral lihtsalt muuta käibedeklaratsioone ning kohaldada tagasiulatuvalt 5%-list käibemaksumäära.
  18. Kaebuse esitaja esitas maksuotsuses käsitletud muusikalide käibega seoses
  19. märtsil 2006 PMTK-le taotluse enammakstud käibemaksu tasaarvestamiseks. KMS § 34 näeb ette maksuhalduri õiguse tagastusnõude täitmise tähtaega pikendada, kui see on vajalik seoses täiendava kontrolliga. Maksuhaldur sellist õigust ei kasutanud, vaid rahuldas kaebuse esitaja poolt esitatud taotluse täies ulatuses
  20. märtsil
  21. a. Sellega tekkis kaebuse esitajal õiguspärane ootus, et maksuhaldur käsitleb kaebuse esitaja poolt 5%-lise käibemaksumäära rakendamist õiguspärasena. PMTK tegevus, kus maksuhaldur hoidis kaebuse esitajat teadmises, et tema taotlus ja 5%-line käibemaksumäära kohaldamine on põhjendatud, kuid asus hilisemas maksumenetluses vastupidisele seisukohale, on vastuolus hea haldustavaga.
  22. Kaebuse esitajale ei ole selge, millist kontrolliliiki maksuhaldur selles asjas kohaldas. Maksuotsuses ei ole viidatud konkreetsele kontrolliliigile. Maksuotsusest ei nähtu, kas kaebuse esitaja suhtes viidi läbi nn. üksikjuhtumi kontroll või maksurevisjon. Ebaselgus kontrolliliigis muudab ebaselgeks ka MKS § 102 lg-s 3 nimetatud õiguse kasutamise. Sündmuste kronoloogiast ja kontrolli toimumise ajalisest ulatusest lähtuvalt saab asuda seisukohale, et 3 maksuhalduri tegevus vastab revisjoni tunnustele. Kaebuse esitajale ei ole antud 7 päeva enne revisjoni algust revisjonikorraldust ega teatatud revisjoni läbiviimise tähtaega (MKS § 75 lg 3).
  23. PMTK 08.01.2007 otsus on koostatud MKS sätteid rikkudes. Otsuse koostamise aluseks ei olnud arvutusviga Maksuotsuses, vaid kaebuse esitaja poolt parandusdeklaratsiooni esitamine. Selline uus asjaolu ei saa olla MKS § 101 lg 1 p 4 kohaldamise aluseks. Oluline on asjaolu, et parandusdeklaratsioon esitati kolm kuud enne Maksuotsuse koostamist. Seetõttu on arusaamatu, kuidas sai nimetatud asjaolu ilmneda alles pärast Maksuotsuse koostamist.
  24. Uue asjaolu ilmnemise tõttu maksuotsuse muutmine on oluliselt rohkem piiratud. MKS § 102 lg 3 lubab revisjoni tulemusel tehtud maksuotsust muuta uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu üksnes siis, kui see asjaolu on tuvastatud seoses väärteoga või kuriteoga. Seejuures sätestab sama paragrahvi lõige 4, et maksuhaldur peab arvestama, kas avalik huvi tasumata maksusumma määramiseks ja sissenõudmiseks kaalub üles isiku usalduse haldusakti kehtimajäämise suhtes. Kuna maksuasjas ei ole tuvastatud uut asjaolu seoses väärteoga või kuriteoga, siis puudub alus Maksuotsuse muutmiseks ka MKS § 102 lg 3 alusel. Seega on Otsuse tegemisel oluliselt rikutud MKS sätteid (§ 11, § 73, § 81 lg 1, § 101 lg 1 p 4), st. Otsus on tehtud ilma õigusliku aluseta. Samuti on sellega rikutud usalduse kaitse põhimõtet. VASTUSTAJA SEISUKOHT
  25. Vastustaja ei leia sätte vastuolu põhiseaduse ega Euroopa Liidu õigusega. Riik on otsustanud soodustada etenduste ja kontsertide korraldamist 5%-lise käibemaksu soodusmäära abil ja sätestanud selleks tingimused. Regulatsioon põhineb eeldusel, et toetust saavad eelkõige avalikes huvides tegutsevad asutused. Tingimuste kasutamine on vajalik, kuna maksuobjektid “kontsert” ja “etendus” ei ole üheselt sisustatavad mõisted. Tingimuste seadmise abil on võimalik piirata maksusoodustuste mitte-eesmärgipärast tõlgendamist. Kõigil isikutel (sh teiste riikide isikutel) on teoreetiliselt võrdsed tingimused maksusoodustuste kohaldamiseks (näiteks õigus taotleda toetust Eesti Kultuurkapitalilt). Mõistetele “kontsert” ja “etendus” annavad sisu toetuse andjad, kes lähtuvad eelkõige avalikust huvist. Üldjuhul tagab see regulatsioon kahte peamist eesmärki: 1) soodustuse saavad õigustatud isikud – eeldusel, et toetust antakse avalikes huvides korraldatavate kultuuriürituste jaoks; 2) soodustuse kuritarvitamise risk on väike.
  26. Põhiseaduse § 12 tulenevalt on kõik seaduse ees võrdsed. Võrdsusõigused kaitsevad võrdseid ebavõrdse ja ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest. Avalikkuse huvides läbiviidavatele etendustele (kontsertidele) antavad põhjendatud toetused ei piira ettevõtlust, vaid abistavad tingimustele vastavate projektide avalikkuse ette toomist. Käibemaksuseaduse § 15 lg 2 p-s 6 ettenähtud tingimused finantseerimisallikate (toetuste) osas kui meede põhiseadusest tuleneva võrdsuspõhiõiguse – kaitsta ebavõrdseid võrdse kohtlemise eest – avaldumiseks ei ole Põhiseaduse §-ga 12 vastuolus.
  27. Etendusasutuste maksustamisel ei ole Eestis kehtiv käibemaksuseadus vastuolus Euroopa Liidu õigusega. Euroopa Ühenduste Nõukogu Kuuenda direktiivi (edaspidi direktiiv) lisas H loetletud kaupade ja teenuste madaldatud käibemaksumääraga maksustamine on iga liikmesriigi valik, mitte kohustus. Eesti rakendab madaldatud käibemaksumäära kultuuriteenustest etenduste ja kontsertide korraldamisele juhul, kui on täidetud käibemaksuseaduse § 15 lõike 2 punktis 6 sätestatud tingimused. Direktiivi artikli 13 A lõike 1 punktis n on sätestatud liikmesriikidele kohustusliku maksuvabastusena avalik-õiguslike ja eelarveliste asutuste ning sarnaste eesmärkidega institutsioonide poolt teatud kultuuriteenuste pakkumine. Eestis kehtiv käibemaksuseadus ei reguleeri nimetatud juhtu, kuna 4 käibemaksuseaduse mõistes ei loeta selliste asutuste tegevust üldjuhul ettevõtluseks ning seda ka ei maksustata. Direktiivi artikli 4 lõike 5 kohaselt võib eelnimetatud asutuste tegevust, mis on direktiivi artikli 13 kohaselt maksuvaba, käsitada kui avaliku teenuse osutamist, mida käibemaksu puudutava seadusandluse alusel ei reguleerita. Kuna direktiiv nimetab “teatud” kultuuriteenused, mis on liikmesriigi valida, siis Eesti ei ole ühtegi kultuuriteenust valinud, millele maksuvabastus kehtestada.
  28. Kuivõrd MKS § 107 lg 1 ja käibemaksuseaduse (edaspidi KMS) § 34 lg 2 annavad maksuhaldurile võimaluse (mitte kohustuse) peatada tagastusnõude täitmine seaduses sätestatud tingimuste esinemisel, siis ei ole maksuhaldur - tagastusnõude peatamist kasutamata jättes – takistatud teostama kontrolli MKS § 59 lg 2 alusel. MKS § 59 lg 2 kohaselt jaguneb kontroll üksikjuhtumite kontrolliks ja üldkontrolliks ehk revisjoniks. Tegemist oli üksikjuhtumi kontrolliga, kuna kontrollimenetluse ajendas maksustamisest erineva arusaama ilmnemine maksuhalduri ja maksumaksja vahel ning kontrollitavaks objektiks oli käibemaksu 5%-lise määra rakendamise õigsus, milleks nõuti maksumaksjalt vaid konkreetsesse maksuküsimusse puutuvaid raamatupidamise dokumente, kontroll viidi läbi maksuhalduri juures ning kontrollimenetlus kestis lühikest aega. Kaebaja väide tema suhtes varjatud revisjoni läbiviimisest on enam kui alusetu.
  29. Tulenevalt MKS § 10 on maksuhalduri põhikohustus kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning arvestada ja määrata tasumisele kuuluvad maksusummad. Vaidlustatud otsuses on maksuhaldur täiendava maksusumma määramisel viidanud MKS § 101 lg 1 p-le
  30. Maksukorralduse seaduse § 102 lg 1 p 2 näeb uue asjaolu või tõendi ilmnemisel maksuotsuse muutmist üheselt mõistetavalt ette. Kaebaja poolt parandusdeklaratsiooni esitamisest tulenes uus asjaolu. Isegi kui asuda seisukohale, et otsuses on ekslikult viidatud teisele maksuotsuse muutmist reguleerivale sättele, ei too see asjaolu haldusmenetluse seaduse §-st 58 tulenevalt kaasa haldusakti kehtetuks tunnistamist. Vastustaja taotleb jätta kaebus rahuldamata ja menetluskulud kaebuse esitaja kanda. KOHTU SEISUKOHT
  31. Poolte vahel puudub vaidlus PMTK maksuotsuse (edaspidi Maksuotsus) ja otsusega (edaspidi Otsus) tuvastatud faktiliste asjaolude üle, mis puudutavad kaebuse esitaja poolt 5%lise käibemaksumäära rakendamist. Vaidlust pole selle üle, et kaebuse esitajal puudus käibemaksuseaduse (KMS) § 15 lg 2 p 6 alusel õigus rakendada muusikalide „Georg“ ja „Tuhkatriinu“ etenduspiletite müügile 5%-list käibemaksumäära. Samas on kaebuse esitaja seisukohal, et KMS § 15 lg 2 p 6 on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseaduse §-dega 12 lg 1, §-ga 31, Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikliga 49 ning Euroopa Ühenduste Nõukogu Kuuenda direktiivi artikkel 13 osa A lõike 1 punktiga n finantseerimise allika kui maksumäära kohaldamise kriteeriumi osas ning taotleb, et kohus jätaks kohaldamata 5%-lise käibemaksumäära rakendamiseks KMS § 15 lg 2 p-s 6 sisalduvad piirangud eelarvetulu allikate osas. Samuti on kaebuse esitaja seisukohal, et Maksuotsuse tegemisel on vastustaja läbi viinud varjatud revisjoni, eirates revisjoni läbiviimise nõudeid ning Otsuse tegemisel on vastustaja rikkunud maksukorralduse seaduse sätteid. Kohus uurib esmalt (I), kas KMS § 15 lg 2 p-s 6 sisalduvad, eelarvetulu allikatega seonduvad piirangud on Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) ja Euroopa Ühenduse õigusega kooskõlas või mitte ning võtab seejärel (II) seisukoha vastustaja poolt menetlusnormide rikkumise kohta. I 5
  32. KMS § 15 lg 2 p 6 sätestab: „Käibemaksumäär on 5 protsenti järgmiste kaupade ja teenuste maksustatavast väärtusest: 6) etenduse või kontserdi korraldamine riigi-, munitsipaal- või eraetendusasutuse või rahvusooperi poolt tingimusel, et riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid moodustavad etenduse või kontserdi korraldaja kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti.“ Seega saavad eeltoodud sätte kohaselt etenduse või kontserdi korraldamisel tavapärasest soodsamat, 5%-list käibemaksumäära, rakendada vaid need etenduse või kontserdi korraldajad (edaspidi „Korraldajad“), kes on saanud riigilt, vallalt, linnalt või Eesti Kultuurkapitalilt rahalisi vahendeid, mis moodustavad Korraldajate kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti.
  33. Vastustaja põhjendab madalama käibemaksumäära rakendamise sõltuvusse seadmist eeltoodud rahaliste vahendite osakaalu suurusest Korraldajate eelarvetulus eesmärgiga, toetada vaid avalikes huvides tegutsevaid asutusi. Vastustaja seletusest nähtuvalt selgitavad Korraldaja tegutsemise avalikes huvides välja toetuse andjad, kes määratlevad igal üksikul juhul kontserdi või etenduse vastavuse avalikule huvile.
  34. PS § 12 lg 1 sätestab: „Kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu.“ Käesoleval juhul on võrreldavateks isikuteks riigi-, munitsipaal- või eraetendusasutused ning rahvusooper olukorras, kus riigi-, valla-, linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid moodustavad nende kalendriaasta eelarvetulust vähemalt 10 protsenti ning samad isikud olukorras, kus riigi-, valla-, linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt saadavad vahendid nende kalendriaasta eelarvetulust 10 protsenti ei moodusta. Seega maksustatakse Korraldajate etendusi ja kontserte erineva maksumääraga ning maksumäär sõltub finantseerimise allikast.
  35. Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et korraldajate ebavõrdset kohtlemist sõltuvalt finantseerimise allikast tuleb pidada meelevaldseks. Etendusasutuste seaduse (EAS) § 2 lg 1 pst 1 tulenevalt saab etendusi ja kontserte pidada autorite ning esitajate loomingu avalikeks esitusteks. Seega saab toetuse andja otsus etendust või kontserti finantseerida või mitte finantseerida tugineda konkreetse autori või esitaja loomingu avalikele huvidele vastavuse hindamisele. Avalik huvi on määratlemata õigusmõiste, mille erinev sisustamine toetuse andjate poolt on seetõttu suure tõenäosusega etteennustatav. Avaliku huvi defineerimine lähtuvalt autori või esitaja isikust, samuti loomingu vastavusest seadustes määratlemata kriteeriumidele võib korraldajate suhtes kaasa tuua meelevaldseid, prognoosimatuid, arusaamatuid ning ebajärjekindlaid otsuseid. Vähetähtsaks ei saa vastavate otsuste tegemisel pidada ka toetuse andjate käsutuses olevate rahaliste vahendite suurust, mis seab vaieldamatult piirid ka finantseeringutele, sõltumata asjaolust, kas etenduse või kontserdi korraldamine on avalikes huvides või mitte. Seega on kohus seisukohal, et käibemaksumäära sõltuvusse seadmine kolmandate isikute hinnangust kontserdi või etenduse vastavusele avalikele huvidele on meelevaldne, ei täida oma eesmärki ning toob kaasa Korraldajate ebavõrdse kohtlemise. Sellest tulenevalt tuleb pidada KMS § 15 lg 2 p-s 6 sisalduvaid piiranguid eelarvetulu allikate osas PS § 12 lõikega 1 vastuolus olevaiks.
  36. PS § 31 sätestab: „Eesti kodanikel on õigus tegeleda ettevõtlusega ning koonduda tulundusühingutesse ja –liitudesse. Seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Kui seadus ei sätesta teisiti, siis on see õigus võrdselt Eesti kodanikuga ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel.“ Kohus nõustub kaebuse esitajaga selles, et KMS § 15 lg 2 p-s 6 sisalduv Korraldaja poolt riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt 5%-lise käibemaksumäära rakendamiseks nõutav kohustuslik 6 finantseeringu määr kalendriaasta eelarvetulust - 10% on vastuolus PS §-st 31 tuleneva ettevõtlusvabadusega. Eeltoodud 10%-line määr seab Korraldaja teistest finantseerimisallikatest saadava eelarvetulu suuruse sõltuvusse riigi-, valla- või linnaeelarvest või Eesti Kultuurkapitalilt kalendriaastal saadud finantseeringu suurusest, mis peab 5%-lise käibemaksumäära rakendamiseks moodustama vähemalt 10% korraldaja kalendriaasta kogu eelarvetulust.
  37. Kohus nõustub ühtlasi kaebuse esitajaga selles, et KMS § 15 lg 2 p 6 on vastuolus Euroopa Ühenduse õigusega. Euroopa Ühenduse asutamislepingu artikli 14 kohaselt tuleb tagada kaupade, isikute, teenuste ja kapitali vaba liikumine siseturul. See tähendab omakorda seda, et ka teistes Euroopa Liidu liikmesriikides registreeritud etenduse ja kontserdi korraldajatel peab olema võimalik pakkuda oma teenust Eesti Vabariigis Eesti korraldajatega võrdsetel alustel, sealhulgas rakendada piletihindadele 5%-list käibemaksumäära. KMS § 15 lg 2 p 6 seda ei võimalda. Kohus peab vaieldavaks vastustaja seisukohta, mille kohaselt on ka teiste riikide isikutel õigus taotleda toetust Eesti Kultuurkapitalilt. Kuigi teoreetiliselt on ka teiste riikide Korraldajatel õigus taotlusi Eesti Kultuurkapitalile esitada, nähtub Eesti Kultuurkapitali seaduse §-dest 1 ja 2, mis sätestavad Eesti Kultuurkapitali eesmärgid ja ülesanded selgelt, et nimetatud avalik-õigusliku juriidilise isiku eesmärgiks ja ülesandeks ei ole teiste riikide Korraldajate finantseerimine. Olukord, kus välismaine Korraldaja peab 5%-lise käibemaksumäära rakendamiseks teenuse osutamisel asutama eelarvetoetuse saamiseks Eesti Vabariigis iseseisva juriidilise isiku, kujutab endast teenuse vaba liikumise piirangut.
  38. Kohus märgib ühtlasi, et
  39. aprillil 2007 Riigikogu menetlusse esitatud käibemaksuseaduse § 15 muutmise seaduse eelnõu (12 SE I) seletuskirjas põhjendatakse KMS § 15 lg 2 punkti 6 muutmist ning kõikide etenduste, teatri-, tsirkuse-, laada-, lõbustuspargi-, kontserdi-, muuseumi-, loomaaia-, kino-, näituse ja muude sarnaste kultuurisündmuste ja – rajatiste piletite käibemaksumäära alandamist seniselt 18%-lt 5%-le järgmiselt: „Samuti ei saa tarbija seisukohast olla tähtsust etendusasutuse finantseerimisallikal (riigi-, valla- või linnaeelarve või Eesti Kultuurkapital). Lisaks on praegu kehtiv lisatingimus vastuolus Euroopa Liidu õigusega, sest eelistatakse Eestis tegutsevaid etendusasutusi (nt välismaine teater ei saa Eesti riigieelarvest toetust).“
  40. Kaebuse esitaja on leidnud, et KMS § 15 lg 2 p 6 on vastuolus ka Euroopa Ühenduste Nõukogu Kuuenda direktiivi artikli 13 „Maksuvabastus riigi territooriumil“ osa A „Maksuvabastus teatava avalikes huvides tegutsemise puhul“ lõikega 1, mis sätestab: „Ilma, et see piiraks ühenduse muude sätete kohaldamist, vabastavad liikmesriigid enda kehtestatud tingimustel, mille eesmärk on tagada maksuvabastuse nõuetekohane ja arusaadav kohaldamine ning ennetada võimalikku maksudest kõrvalehoidumist, maksustamise vältimist ja muid kuritarvitusi, maksudest järgmised tegevusalad: n) teatavad kultuuriteenused ja nendega otseselt seotud kaup, mida osutavad või tarnivad avalik-õiguslikud organisatsioonid või teised asjaomases liikmesriigis tunnustatud kultuuriasutused“.
  41. Vaidlus puudub selle üle, et Eesti Vabariik Kuuendas direktiivis ettenähtud maksuvabastust Eesti Vabariigi seadustes sätestanud ei ole. Kuna eeltoodud direktiiv ei määratle, milliseid kultuuriteenuseid ja nendega seotud kaupa peaks Eesti Vabariik käibemaksust vabastama ning kaebuse eesmärgiks ei ole sundida PMTK-d Eesti Vabariigi vastavat kohustust täitma ega sellega seonduvat kahju kaebuse esitajale hüvitama, ei pea kohus vajalikuks analüüsida KMS § 15 lg 2 p 6 kooskõla Euroopa Ühenduste Nõukogu Kuuenda direktiivi artikli 13 osa A lõike 1 punktiga n. Eeltoodust lähtudes on kohus seisukohal, et KMS § 15 lg 2 p 6 on vastuolus Eesti 7 Vabariigi põhiseaduse § 12 lõikega 1 ning §-ga 31, samuti Euroopa Ühenduse Asutamislepingu artikliga
  42. II
  43. 25.04.2007 toimunud kohtuistungil loobus kaebuse esitaja oma algselt esitatud taotlusest, tunnistada õigusvastaseks PMTK menetlustoimingud maksukontrolli läbiviimisel MTÜ Muusikaliteater suhtes PMTK 19.12.2006 maksuotsuse koostamisel, kuid taotles, et kohus võtaks seisukoha eeltoodud toimingute seaduslikkuse osas kohtuotsusega seoses kaebuse esitaja põhjendatud huviga, nõuda maksuhaldurilt talle tekitatud kahju hüvitamist. Kaebuse esitaja asus kaebuses seisukohale, et maksuhaldur on tema suhtes läbi viinud varjatud maksurevisjoni, jättes samas täitmata revisjonist tulenevad maksuhalduri kohustused (esitada revisjonikorraldus, teatada revisjoni läbiviimise tähtaeg). Samuti võimaldab ebaselgus kontrolliliigis maksuhalduril edaspidi eirata ka MKS § 102 lõikes 3 sätestatut.
  44. Vastustaja on seisukohal, et tegemist oli üksikjuhtumi kontrolliga, kuna kontrollimenetluse ajendas maksustamisest erineva arusaama ilmnemine maksuhalduri ja maksumaksja vahel ning kontrollitavaks objektiks oli käibemaksu 5%-lise määra rakendamise õigsus, milleks nõuti maksumaksjalt vaid konkreetsetesse maksuküsimustesse puutuvaid dokumente. Kontroll viidi läbi maksuhalduri juures ning kontrollimenetlus kestis lühikest aega.
  45. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, on seisukohal, et käesoleval juhul oli tegemist üksikjuhtumi kontrolli, mitte revisjoniga. MKS § 59 lg 2 kohaselt jaguneb kontroll 1) üksikjuhtumite kontrolliks (§-d 60-72) ning 2) üldkontrolliks ehk revisjoniks (§-d 73-81). Riigikohtu halduskolleegium on
  46. juuni 2005 kohtuotsuses haldusasjas nr. 3-3-1-20-05 p-s 15 asunud seisukohale, et revisjoni ja üksikjuhtumi kontrolli sisuline eristamine sõltub hinnangust, kas tegemist on enamkoormava kontrollimisega. Riigikohus on enamkoormava kontrolli kriteeriumideks pidanud tööruumi või töökoha eraldamist, kaasaaitamiskohustuse järjepidevat pikaajalist täitmist ning kontrollimise ajalist kestvust.
  47. PMTK 07.08.2006 kontrollaktist (toimiku lk. 103) nähtub, et kaebuse esitaja suhtes algatati 09.03.2006 telefonivestluse alusel
  48. a. augusti- kuni
  49. a. jaanuarikuu maksude arvestamise õigsuse kontroll. Seega kestsid kontrollitoimingud vähem kui 6 kuud. Toimiku materjalidest (toimiku lk. 116-124) nähtuvalt toimus teabe vahetamine maksuhalduri ja kaebuse esitaja vahel e-kirja teel. 05.05.2006 korraldusega nr. 12-2.1/9162 kohustas maksuhaldur kaebuse esitaja esindajat esitama vanemrevidendile PMTK ametiruumides dokumente ja teavet (toimiku lk.128-129). 20.07.2006 korraldusega nr. 12-2.1/13200 kohustas maksuhaldur kaebuse esitajat viiele küsimusele kirjalikult vastama (toimiku lk. 133-134). Kohus on seisukohal, et arvestades kontrolliperioodi ajalist kestvust, samuti asjaolu, et kontrollitoiminguid ei teostatud kaebuse esitaja asukohas ning kontrolliperioodi vältel pidi kaebuse esitaja täitma vaid kaks korraldust, saab kaebuse esitaja suhtes teostatud kontrolli pidada üksikjuhtumi kontrolliks. Kuna üksikjuhtumi kontrollile ei laiene kaebuse esitaja poolt viidatud revisjonile ettenähtud nõuded, ei tuvasta kohus kontrollitoimingute läbiviimisel maksuhalduri poolt maksumenetluse nõuete rikkumisi.
  50. Kaebuse esitaja on kaebuses leidnud, et vastustaja rikkus 08.01.2007 otsuse nr. 12-4/11 tegemisel ka maksukorralduse seaduse sätteid, kohaldades maksusumma suurendamisel ilma õigusliku aluseta MKS § 101 lg 1 punkti
  51. 8
  52. MKS § 101 lg 1 p 4 sätestab: „Maksuotsust võib muuta või kehtetuks tunnistada haldusaktis olevate ilmsete kirja- või arvutusvigade parandamiseks.“ PMTK 08.01.2007 otsuses nr. 12-4/11 tuuakse 19.12.2006 maksuotsusega nr. 12-5/864 määratud maksusumma suurendamise põhjenduseks asjaolu, et peale eeltoodud Maksuotsuse koostamist ja MTÜ-le Muusikaliteater edastamist selgus, et käibemaksu on Maksuotsusega määratud 48 941 krooni võrra vähem. Nimetatud asjaolu tulenes sellest, et MTÜ Muusikaliteater tegi 11.09.2006 parandusdeklaratsiooni
  53. a novembrikuu 5% määraga maksustatavas käibes.
  54. Kohus märgib, et kuna Otsusest nähtuvalt maksuhaldur 19.12.2006 maksuotsuse koostamisel eeltoodud kaebuse esitaja parandusdeklaratsiooni ei arvestanud, ei saanud parandusdeklaratsiooni arvestamata jätmine põhjustada Maksuotsuses ka ilmseid kirja- või arvutusvigu ning otsuses sisalduv viide MKS § 101 lg 1 p-le 4 on väär.
  55. MKS § 102 lg 1 p 1 võimaldab maksuhalduril maksuotsust maksukohustuse suurendamiseks muuta uue asjaolu või tõendi ilmnemise tõttu. Kohus on seisukohal, et kaebuse esitaja poolt 11.09.2006 parandusdeklaratsiooni esitamine ei saanud olla maksuhalduri jaoks uus asjaolu või tõend, mis annaks aluse 19.12.2006 koostatud Maksuotsuse muutmiseks. Maksuhalduri käsutuses pidid juba 19.12.2006 Maksuotsuse koostamisel olema 11.09.2006 parandusdeklaratsioonist tulenevad andmed. Sellest, et maksuhaldur parandusdeklaratsiooniga õigeaegselt ei tutvunud, ei saa järeldada, et parandusdeklaratsioon oli uus ilmnenud asjaolu või tõend. Seega tuleb asuda seisukohale, et 08.01.2007 otsus nr. 12-4/11 on ka eeltoodud põhjendustel õigusvastane ning kuulub tühistamisele.
  56. Eeltoodud kaalutlustel tühistab kohus PMTK
  57. detsembri 2006 maksuotsuse nr. 12-5/864 ning 08.01.2007 otsuse nr. 12-4/11.

§ 92lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse esitaja on taotlenud, et kohus mõistaks kaebuse rahuldamise korral vastustajalt kaebuse esitaja kasuks välja menetluskulud kokku summas 58 911.90 krooni. Vastavalt kohtukulude nimekirjale on kaebuse esitaja kandnud käesolevas haldusasjas järgmisi menetluskulusid: 1) riigilõiv, summas 5000 krooni ning 2) kulutused õigusabile, summas 53 911.90 krooni, mis sisaldab käibemaksu. Kulutusi õigusabile tõendavad Advokaadibüroo Glimstedt Straus & Partnerid OÜ arved, tööaruanded ning advokaadibüroo õiend arvete tasumise kohta (toimiku lk. 156-164). Kohus, tutvunud teostatud tööaruannetega, on seisukohal, et arvestades asja keerukust ning kaebusi kahe haldusakti peale, on õigusabiks kulunud ajamaht mõistlik ning taotlus menetluskulude väljamõistmiseks vastustajalt tuleb rahuldada. 39.

§ 25

lg 9 kohaselt jätab halduskohus kohtuasja lahendamisel kohaldamata iga seaduse või muu õigustloova akti, kui see on vastuolus Eesti Vabariigi põhiseadusega.

§ 25

lg 10 sätestab: „Kui halduskohus on kohtuasja lahendamisel jätnud kohaldamata mis tahes asjassepuutuva õigustloova akti või välislepingu, tunnistades selle põhiseadusega vastuolus olevaks, või on tunnistanud õigustloova akti andmata jätmise põhiseadusega vastuolus olevaks, edastab ta kohtuotsuse või –määruse Riigikohtule, millega käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus.“ Seega tuleb edastada kohtuotsus põhiseaduslikkuse järelevalve menetluseks Riigikohtule. Tiina Pappel kohtunik 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.