Obsah (8)

§ 637§ 638§ 639§ 644§ 101§ 113§ 159§ 111

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2007

) § 635 lõike 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemusena (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Poolte vahel puudub vaidlus 9. juuni 2005. a. lepingu nr. S0460.07EH sõlmimise ja täitmise asjaolude üle. Küll aga on vaidlus tööde üleandmise/vastuvõtmise üle, kuna tulenevalt

§ 637

lõigetest 3 ja 4 muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest ja juhul, kui on kokku lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt, muutub tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Lepingu punktis 4.2 olid pooled leppinud kokku järgmise tööde üleandmise/vastuvõtmise korra: tellija kirjutab alla talle esitatud teostatud tööde akti 5 tööpäeva jooksul, arvates akti esitamise päevale järgnenud tööpäevast, või sama aja jooksul esitab motiveeritud pretensiooni akti kohta; pärast pretensiooni läbivaatamist ja tekkinud lahkhelide reguleerimist kirjutavad esindajad aktile kokkulepitud kujul alla. Puudub vaidlus, et peale tööde lõpetamist juulis

1. a. esitas töövõtja tellijale (töövõtja juhatuse liige andis tellija projektijuhi kätte) tööde lõpetamise akti. Puudub ka vaidlus, et motiveeritud pretensiooni ei esitatud, vaid akt tagastati tellija projektijuhi poolt allkirjastatuna. Sõltumata akti allkirjastamisest kostja teise esindaja, mitte lepingu punktis
3. 2 märgitud dokumentide allkirjastamise õigust omanud kostja juhatuse liikme poolt, on
4. juuli
5. a. kuupäeva kandev akt kehtiv ja selle alusel muutus hageja tasunõue sissenõutavaks, kuna: 1) tellija juhatuse liige möönis, et ta oli aktist ja selle allkirjastamisest projektijuhi poolt teadlik, samas ei teavitanud ta peale akti ja arve saamist töövõtjat, et akti näol ei olnud tegemist kehtiva dokumendiga; 2) nimetatud projektijuht oli tellija teiseks esindajaks vastavalt lepingu punktile
7. 1 ja puudub vaidlus, et tegemist oli tellija töötajaga; 3) tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 116 lõike 2 kohaselt, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandusvõi kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel; 4) koos aktiga esitatud arve nr. 64 tasus kostja
8. septembril
9. a. osaliselt; nimetatud toimingust saab järeldada, et kostja möönis, et lepingujärgne tasu on muutunud sissenõutavaks. Kuna pooled olid lepingus määratlenud neid esindavad isikud, kes lepingu raames võisid mingeid toiminguid teha, on alust rakendada TsÜS-i § 116 lõiget
10. Töövõtja lepingujärgne esindaja andis tellija lepingujärgse esindaja kätte akti koos arvega. Tellija oli kohustatud valmis töö vastu võtma (

§ 638). Pretensiooni lepingus kokkulepitud tähtajal ei esitatud.

Seega isegi juhul, kui keegi tellija poolt ei oleks sellele aktile alla kirjutanud, oleks töö loetud vastuvõetuks vastavalt

§ 639teisele lausele.

Kui töövõtja oli omalt poolt teinud kõik lepingus ettenähtu, et töid üle anda, ei saa tema õigus saada tehtud töö eest tasu sõltuda tellija äriühingu sisemisest töökorraldusest ega dokumendi liikumisest või mitteliikumisest projektijuhi ja juhatuse liikme vahel. 4 Kostja järgmine vastuväide nõudele seisneb asjaolus, nagu ei oleks hageja poolt täidetud lepingu punkti

1. 11 ja seetõttu ei saaks lugeda tehtud tööd punkti
3. 3 alusel lepingu tingimustele vastavaks. Nimetatud punktis leppisid pooled kokku, et töövõtja esitab tellijale kogu vajaliku täitedokumentatsiooni, sealhulgas inspekteeritavate organite aktid ja õiendid, köidetult ja sisukorraga varustatult vähemalt 3 tööpäeva enne ehitise ülevaatuse komisjoni töö algust. Punkti
5. 3 kohaselt vastutab töövõtja varaliselt tema süül lepingu tingimuste täitmata jätmise või mittekohase täitmisega tellijale tekitatud kahju eest dokumentaalselt tõestatud ulatuses ning töö loetakse lepingu tingimustele mittevastavaks ka juhul, kui töövõtja töö üleandmisel-vastuvõtmisel ei esita töö juurde kuuluvaid lepingu või õigusaktide alusel üleandmisele kuuluvaid dokumente. Kostja nimetatud vastuväited ei ole põhjendatud. Poolte vahel puudub vaidlus, et tööde vastuvõtmisel tellija lepingu punktis
6. 2 kokkulepitud motiveeritud pretensiooni töövõtjale ei esitanud. Nimetatud asjaolu tõendab ja saab tõendada vaid üht - tellijal pretensioonid puudusid ja ta oli seisukohal, et töö oli tehtud vastavalt lepingutingimustele, sealhulgas siis järelikult oli töövõtja esitanud ka kõik vajalikud dokumendid. Kostja töötajate käitumisest saab järeldada, et vähemalt tol ajahetkel ei olnud neile lisaks veel mingite dokumentide esitamine töövõtja poolt vajalik. Vastavalt

§-le 643 peab oma majandusvõi kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Kui teatud dokumentide puudumine seda teha ei võimaldanud, nagu väitis kohtuistungil kostja juhatuse liige, ei oleks järelikult töid vastu võetud, vaid oleks vormistatud eelpool nimetatud pretensioon, milles üksikasjalikult kirjas, milliseid dokumente töövõtja lisaks esitama peab.

§ 644lg.

2 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija lepingule mittevastavust sellest teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Kuna sellist pretensiooni või kirjeldust ei esitatud, siis vastavalt sama sätte lõikele 3 ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele hilisemalt tugineda. Hageja juhatuse liikme selgituste kohaselt esitati tellijale need dokumendid, mida projektijuht suuliselt küsis, ning et praktikas sõltub konkreetsest tellijast, kas nõutakse ka akte killustikukihi ja mõlema asfaldikihi kohta. Tellija muid dokumente kui akte liivakihi kohta ja asfaltbetoonsegu proovi kohta ei tahtnud ning need esitati koos üleandmise-vastuvõtuaktiga. Kostja juhatuse liikme selgituse kohaselt küsis ta suuliselt septembris

1. a. juurde veel dokumente, kuid milliseid, konkreetselt nimetada ei osanud. Seega oli lepingu alusel tehtud töö tellija poolt aktiga vastu võetud ning tasunõue muutunud sissenõutavaks. Puudub vaidlus, et tasumiseks esitatud arve nr. 64 tasus kostja osaliselt
2. septembril
3. a. 76.919, 20 krooni ulatuses. Hageja arveldusarve väljavõttest nähtub kostja selgitus
4. septembril
5. a. tehtud maksele: “arve 65, 66, 64 (osa)“. Hageja selgituste kohaselt olid arved nr. 65 ja 66 esitatud lisatööde eest vastavalt summades 12.195, 30 ja 10.885, 50 krooni. Nimetatud arveid kohtule ei esitatud, kuid kostja hageja selgitusi ümberlükkavaid tõendeid ka ei esitanud. Kuna sõna „osa“ on makseselgituses kirjas vaid numbri 64 taga, siis saab sellest tõepoolest järeldada vaid üht - nimetatud arve oli tasutud osaliselt ja teised (millede esitamise ja tasumise põhjendatuse analüüs väljuks hagi piiridest) täielikult. Lepingu punktis
6. 2 olid pooled kokku leppinud, et tasumisest põhjendamata keeldumise või aktsepteeritud arvete tasumisega viivitamise eest tasub tellija lisaks ülekandmisele kuuluvale summale ka viivist 0, 1% tasumisele kuulunud summast iga hilinenud kalendripäeva eest alates tasumise lõpptähtajale järgnenud kalendripäevast. Ka vastavalt

§ 101lg.

1 punktile 6 ning §-le 113 on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult kohustusega viivitamise korral viivist. Kostja on esitanud vastuväite hageja viivisearvestusele, mis oleks asjakohane juhul, kui akti ei oleks alla kirjutatud, vaid oleks esitatud motiveeritud pretensioon. Sellisel juhul ei oleks tõepoolest, vastavalt lepingu punktis

1. 2 kokkulepitule, olnud töövõtjal õigust arvet esitada ega tasumist nõuda enne lahkhelide reguleerimist ja akti allkirjastamist. Tellijal aga pretensioone ei olnud ning ta allkirjastas akti koheselt. Samas tuleb hageja esindaja poolt 5 arvestatud viivise arvestuse alguskuupäeva korrigeerida tulenevalt hageja juhatuse liikme selgitusest kohtuistungil, mille kohaselt aktil ja arvel olev kuupäev
2. juuli
3. a. ei vasta tegelikult tellijale üleandmise kuupäevale ning et tegelikult andis ta nii akti, arve kui asfaldisertifikaadi, liiva tiheduse õiendi (kannab kuupäeva
4. juuli
5. a.) ja proovilehe tellija projektijuhile üle umbes 1 nädal hiljem. Seega on õiglane, kui maksekohustuse alguseks lugeda
6. juuli
7. a. ja 30-päevase maksetähtaja möödumiseks
8. august
9. a. Seega tuleb viivist arvestada alates
10. augustist
11. a. ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist järgmise arvestuse alusel: perioodi
12. august
13. a. kuni
14. september
15. a. eest võlgnevus 200.777 krooni ja viivitatud päevi 28 ning edasi kohtuistungi päeva seisuga võlgnevus 123.857, 80 krooni ja viivitatud päevi
16. Seega kokku on kohtuistungi päeva seisuga kostja viivisvõlgnevus hageja ees 5621, 76 + 51.153, 27 = 56.775, 03 krooni. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 461 lg. 4 kohaselt arvestatakse kuni kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude täitmiseni viivist

-i 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivise summat teisiti määratud või kui teisiti ei tulene lahendist endast. Antud asjas tuleb seega kuni põhinõude täitmiseni arvestada viivist kooskõlas pooltevahelise lepingu punktiga 11. 2 määras 0, 1% päevas alates 3. novembrist 2006. a. kuni kohtuotsuse täitmiseni kostja poolt.

§ 113

lõikest 1 tuleneb, et viivist saab nõuda ainult rahalise kohustuse täitmisega hilinemisel. Lepingu punktis 10. 2 oli aga kokku lepitud, et tasuda tuleb iga lepingutähtajast üleläinud päeva eest. Seega sisaldab pooltevahelise lepingu nimetatud punkt tõepoolest leppetrahvi kokkulepet ja seda sõltumata selle lepingus väljendamise viisist. Poolte vahel puudub vaidlus, et tööd anti tellijale üle peale lepingutähtaja möödumist.

§ 159

lõike 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Vaidlusaluses õigussuhtes teatas kostja leppetrahvi nõude esitamisest esmakordselt alles kohtumenetluse käigus aprillis

1. a. Asjaolu, et hageja rikkus tööde lõpetamise tähtaega, pidi talle aga teada olema juba
2. juulil
3. a., see enam kui üheksa kuud enne nõude esitamist. Nii pikka ajaperioodi ei saa kuidagi lugeda mõistlikuks

§ 159lõike 2 mõttes.

Ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi sissenõudmisest teatamiseks on vastuolus ka oma õiguste kasutamise hea usu põhimõttega kostja poolt, kuna võimaldab leppetrahvi kasutada majandusliku surve vahendina hageja suhtes. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub kostja maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi täies ulatuses rahuldamata. Apellant ei vaidlusta otsust osas, millega jäeti hageja viivisenõue osaliselt rahuldamata. Hageja ei ole töid kostjale kohaselt üle andnud. Pooltevahelise lepingu punkti

1. 1 alusel olid lepingu objektiks lao- ja remonditöökoja esise parkla asfaltbetoonkatte paigaldamine ja sellega kaasnevad aluskihtide tegemised. Lepingu punkti
2. 3 alusel kuuluvad töö hulka üld- ja eriehitustööd, nende teostamiseks vajalike materjalide ja töövahendite hankimine ning paigaldamine, tööjõu muretsemine ja kõik muu, mis on vajalik lepinguliste kohustuste täitmiseks. Lepingu punkti
3. 4 alusel kuulusid lepingulise töö hulka samuti kõik objekti käikuandmiseks ja tulevaseks ekspluateerimiseks vajalikud mõõdistus-, häälestus-, katsetus- ja seadistustööd. Vastavalt töövõtulepingu punktile
4. 2 kohustus töövõtja (hageja) lõpetama tööd
5. juuliks
6. a. Lepingu punkti
7. 11 alusel esitab töövõtja tellijale kogu vajaliku täitedokumentatsiooni köidetult ja sisukorraga varustatult, s. h. inspekteeritavate organite aktid ja õiendid vähemalt kolm tööpäeva enne ehitise ülevaatuse komisjoni töö algust. Maakohus asus põhjendamatule seisukohale, et akti edastamise aja allkirjastamisega Janno Lombi poolt saab lugeda automaatselt tööd vastuvõetuks. Vastavalt lepingu punktile
9. 2 on kostja dokumentide allkirjastamise õigus Andrei Zavarzinil. Nimetatud punktist tuleneb 6 üheselt, et pooled leppisid kokku selles, et tellija poolt allkirjastab tööde teostamise akti, s. t. võtab tööd vastu, Andrei Zavarzin. Tööde üleandmine ja vastuvõtmine ning vastava akti allkirjastamine võib äriühingule kaasa tuua rahalisi kohustusi, mistõttu on enesestmõistetav, et vastavat õigust ei delegeeri juhatus enamasti edasi. Äriühingut juhib ja tema tegevuse eest vastutab juhatus, mistõttu on loomulik, et juhatus ei anna äriühingule rahaliste kohustuste võtmise õigust kolmandatele isikutele. Seetõttu on ka ehituse töövõtu puhul tavaline, et jooksvate küsimuste lahendamiseks ja töövõtjaga suhtlemiseks tellija nimel nimetatakse lepingus üks inimene, kuid tööde vastuvõtmiseks ja näiteks lepingu lisade sõlmimiseks teine inimene. Maakohus on ebaõigesti tõlgendanud TsÜS § 116 lg. 2, kui luges akti aktsepteerituks Janno Lombi poolt allkirjastamisega. Nimetatud sätte kohaldamine ei ole võimalik, kuna pooled on lepingus määratlenud neid esindavad isikud, kes lepingu raames võivad toiminguid teha. Sätte kohaldamisalasse kuuluvad juhud, kus pooled ei ole omavahel esindusõiguslikke isikuid määratlenud. Samuti ei saa arve osalisest tasumisest teha järeldust, justkui oleks sellega tööd aktsepteeritud, nagu väidab maakohus otsuses. Vastupidi, arve osalisest tasumisest tuleb teha järeldus, et ülejäänud osas ei ole tööd aktsepteeritud. Kostja ei ole hagejalt töid vastu võtnud, kuna need ei vasta lepingule. Hageja poolt kohtule esitatud
10. juuli
11. a. tööde lõpetamise akt ei ole allkirjastatud Andrei Zavarzini poolt, vaid Janno Lombi poolt, kellel vastavalt lepingule puudus akti allkirjastamise õigus. Seetõttu puudub hagejal õigus nimetatud aktile tuginedes väita, et tööd on kostja poolt vastu võetud. Kostja ei ole hagejalt töid vastu võtnud, kuna hageja ei ole esitanud ka täitedokumentatsiooni vastavalt lepingu punktile
13. Vastavalt lepingu punktile
15. 3 loetakse töö lepingu tingimustele mittevastavaks ka juhul, kui töövõtja töö üleandmisel–vastuvõtmisel ei esita töö juurde kuuluvaid dokumente. Hageja ei ole kostjale esitanud järgmisi dokumente: kaetud tööde aktid; sertifikaadid kasutatud materjalide kohta; asfaldi proovi analüüs (asfaltbetoonkattest võetud puurproovide katsetulemused, tiheda asfaltbetoonsegu vastavusdeklaratsioon, vastavusdeklaratsioon – poorne asfaltbetoonsegu). Kostja on esitanud hagejale nõudeid nimetatud dokumendid esitada. Samuti on kostja teinud samas ettepaneku vormistada peale dokumentide üleandmist ja tehtud tööde lepingule vastavuse kontrollimist ka lepingule vastav tööde üleandmisevastuvõtmise akt, mis oleks allkirjastatud Andrei Zavarzini poolt. Hageja ei ole sellele vaatamata oma lepingujärgseid kohustusi täitnud. Seetõttu on kostjal

§ 111

lõikest 1 tulenev alus mitte tasuda hagejale 100.777 krooni enne hagejapoolsete kohustuste täitmist. Nimetatud summa kinnipidamine on kostjale ainus garantii, et hageja nimetatud dokumendid esitab. Kostja põhjendas, et hagejal oli tulenevalt Majandus- ja kommunikatsiooniministri

1. mai
2. a. määrusest nr. 132 „Teehoiutööde tehnoloogianõuded“ kohustus esitada teatud dokumendid. Tegemist on õigusaktiga, mis on mõlemale poolele kohustuslik. Käesoleval juhul ei tõendanud hageja kohtus määrusekohaste dokumentide üleandmist. Hageja kui teeehitustöödega igapäevaselt tegelev äriühing peab olema teadlik nimetatud määrusest ja selles esitatavatest nõuetest ning sellest, et dokumente esitamata ei saa töid üle vaadata ega vastu võtta. Hageja ei ole esitanud kostjale andmeid, mis võimaldaks tehtud tööde vastavust nimetatud määruse sätetele kontrollida. Eeltoodu tähendab ühtlasi, et kostja ei ole saanud üle vaadata ja kontrollida hageja poolt väidetavalt tehtud tööd, kuna hageja ei ole esitanud kontrollimise aluseks olevat täitedokumentatsiooni. Seetõttu puudub hagejal alus viidata

§-le 644.

§ 637lg.

4 sätestab, et tellija ei pea töö eest tasuma enne, kui tal on olnud võimalus asi üle vaadata. Ilma vastava täitedokumentatsioonita ei saa hageja töid üle vaadata ega hinnata nende vastavust lepingu tingimustele. Kohus ei seletanud ka oma otsuses, kuidas on kostjal võimalik ilma vastavaid määrusega nõutud dokumente saamata reaalselt üle vaadata ja hinnata hageja poolt tehtud töid. Kostja selgitas kohtus, et asfalteerimistööde puhul ei saa lihtsalt silmaga peale vaadates hinnata, mida seal on tehtud ja kas see vastab nõuetele, kuna enne asfaltkihi paigaldamist tuleb teostada veel mitme kihi paigaldamine, mida tööde üleandmisel ei saa silmaga mõõta. 7 Kostja tasus hagejale

1. septembril
2. a. 100.000 krooni arve nr. 64 eest, seega on ebaõige hageja arvutus, et kostja on hagejale tasunud ainult 76.919, 20 krooni. Sellest tulenevalt on ebaõige ka viivise arvutus. Arusaamatu on kohtu argumentatsioon, et kuigi hageja kohtule arveid ei esitanud, siis hoolimata sellest, et kostja vaidles vastu nimetatud arvete õiguslikule alusele, siis ikkagi loeb kohus hageja väited tõendatuks. Vastavalt pooltevahelise lepingu punktidele
3. 2 ja
4. 6 pidid lepingu ja selle hinna muudatused olema poolte vahel kirjalikult vormistatud. Hageja ei esitanud kohtule sellist pooltevahelist kokkulepet, pooltevahelist tööde vastuvõtmise akti ega arveid. Seega ei tõendanud hageja, et tal oleks muid nõudeid kostja vastu, kui need, millest tulenevalt ta hagi esitas. Kostja vaidles vastu arvetele nr. 65 ja 66, seega lasus hagejal koormis tõendada, et hagejal oli õiguslik alus nõuda ka nimetatud arvete alusel tasumist. Kuna hageja seda ei teinud, siis tuli otsuse tegemisel arvestada, et kostja oli arve nr. 64 eest tasunud 100.000 krooni. Kostja põhjendas oma vastuses, et ta tasaarvestab hageja nõude kostja viivisenõudega ning esitas kaks alternatiivset arvestust tasaarvestusele. Kostja on seisukohal, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 159lg.

1. Nimetatud norm ei kuulu üldse käesolevas vaidluses kohaldamisele. Lepingu punkt
2. 2 sätestas, et juhul, kui töövõtja ei ole tööd tähtaegselt lõpetanud, maksab ta tellijale viivist 0, 1% lepingu hinnast iga tähtajast üleläinud päeva eest ning viivis arvestatakse maha viimasest makseosast. Kohtu seisukoht viitega

§ 113

lõikele 1, et viivise nõuet saab rakendada üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamisel, on põhjendamatu ja ebaõige.

§ 113lg.

2 sätestab üheselt, et viivist saab nõuda ka muu kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamise puhul. Seega ei ole leppetrahvi sätete rakendamine pooltevahelisele suhtele asjakohane ning kostjal oli õigus tasaarvestust teostada. Harju Maakohtu

1. novembri
2. a. istungil esitas hageja kohtule hagiavalduse nõude, milles palus nimetatud kuupäeva seisuga mõista kostjalt välja viiviseid summas 51.153, 26 krooni. TsMS § 439 alusel ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Vastustaja seisukoht Vastustaja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu. Kuna apellant ei ole vaidlustanud esimese astme kohtu poolt tuvastatud asjaolusid ega tuvastatud asjaolude alusel tehtud õiguslikke järeldusi, milledega põhjendatakse hagi rahuldamine, on apellatsioonkaebus aluseta. Tulenevalt

§-st 638 oli tellija kohustatud valmis töö vastu võtma, kui töö üleandmine oli kokku lepitud.

§ 638

teise lause kohaselt loetakse töö vastuvõetuks ka juhul, kui tellija alusetult ei võta valmis tööd vastu talle selleks töövõtja poolt antud mõistliku tähtaja jooksul. Kuna töö oli tehtud ning tellija sai üleandmis-vastuvõtmisakti kätte, siis isegi juhul, kui keegi tellija poolt ei oleks sellele aktile alla kirjutanud, oleks töö loetud vastuvõetuks vastavalt

§ 638

teisele lausele.

§ 637

lõigetest 3 ja 4 tulenevalt muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest ja juhul, kui on kokku lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt, muutub tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Kuna maakohus tuli järeldusele, et töö tuleb lugeda vastuvõetuks vastavalt

§ 638

teisele lausele, siis muutus töövõtja tasunõue sissenõutavaks

§ 637lg.

4 järgi. Maakohus rahuldas hagi teisel alusel, kui see, mida apellant vaidlustab apellatsioonkaebuses. Apellant tugineb asjaolule, et üleandmis-vastuvõtmisaktile olevat alla kirjutanud selleks mittepädev isik. Projektijuhi esindusõigused tulenevad lepingu punktist

2. 1, mille järgi pooled on sõnaselgelt kokku leppinud, et SCE Grupp OÜ projektijuht Janno Lomp on tellija esindaja. Kui isik on määranud lepingus oma esindaja, siis esindaja loetakse volitatuks tegema kõiki tehinguid, mis on tavaliselt vajalikud lepinguliste ülesannete täitmiseks (TsÜS § 121 lg. 2). Iga töövõtulepingu puhul on tavaliselt vajalik tööde vastuvõtmine. Tööde vastuvõtmine ehitusobjektil ei väljunud lepinguliste kohustuste raamest ja seega oli määratud esindaja pädevuses. 8 Apellandile on kõik kohustuslikud dokumendid üle antud. Apellatsioonkaebuses toodud dokumentide nimekiri on meelevaldne, pooled ei ole lepingu sõlmimisel nende üleandmise kohustuses kokku leppinud ning apellant ei ole nimetatud dokumente nõudnud. Ekslik on apellandi seisukoht, et

§ 113lg.

2 kohaselt saab viivist nõuda ka muu, kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamise puhul. Kostja ei nõudnud tööde üleandmisega hilinemise eest leppetrahvi. Otsuse tegemisel lähtus kohus hagiavalduses esitatud nõudest. Kuna TsMS § 367 järgi võib hageja viivise osas esitada nõude, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, siis võib kohus omaalgatuslikult arvestada viiviste summa, mis menetluse kestel muutus sissenõutavaks. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada hagi rahuldamise ulatuse osas, mõistes kostjalt hageja kasuks maakohtu poolt väljamõistetu asemel välja põhivõla summas 100.777 krooni ja viivise

1. novembri
2. a. seisuga summas 47.242, 66 krooni ning edasi viivise 0, 1% ulatuses tasumata põhivõlalt iga viivitatud päeva eest. Menetluskulud tuleb ümber jaotada, jättes poolte esimese astme kohtumenetluse ja apellatsioonimenetluse menetluskuludest 19% hageja ja 81% kostja kanda. Kolleegium nõustub maakohtu otsusega osas, mis puudutab hageja poolt töövõtulepingu alusel tehtud tööde üleandmist kostjale. Selles osas järgib kolleegium maakohtu otsuse põhjendust ja kooskõlas TsMS § 656 lg. 6 mõttega ei pea vajalikuks otsuse motiive korrata. Kaebus ei sisalda asjaolusid, mida vaidlustatud otsuses ei oleks juba käsitletud. Kaebuses esitatud õiguslike väidetega ei saa nõustuda. Kui hageja ei esitanud kostjale nõutavaid dokumente, nagu kostja väidab, siis on lepingu punktist
4. 3 tulenevalt tegemist lepingule mittevastava tööga, millest kostja oleks

§ 644lg.

1 kohaselt pidanud hagejale mõistliku aja jooksul pärast töö mittevastavusest teadasaamist teatama, kirjeldades vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 puudust piisavalt täpselt. Niisugusest puudusest teatamist dokumentide puudumine ei takistanud ja

§ 637lg.

5 ei puutu asjasse. Lepingu punktis 4. 2 olid pooled kokku leppinud, et motiveeritud pretensioon tööde mittevastavuse kohta tuleb esitada töövõtjale viie tööpäeva jooksul akti esitamisest. Kostja ei ole väitnudki, nagu oleks ta niisuguse pretensiooni esitanud ega ole esitanud mingeid tõendeid, nagu oleks ta tööde lepingule mittevastavusest hagejale nõutavalt teatanud. Seega leidis maakohus õigesti, et vastavalt

§ 644lõikele 3 on kostja tööde lepingule mittevastavusele tuginemise õiguse kaotanud.

Viide

§-le 111 ei ole asjakohane. Vastavalt lepingu punkti 4. 2 mõttele pidi kostja viie päeva jooksul akti esitamisest teostatud tööd vastu võtma või hagejale puudustest töös teatama. Kostja väitel ei võtnud ta töid vastu, samas ei ole kostja esitanud ka tõendeid, et ta oleks hagejale puudustest töös teatanud. Kui nii, siis oli juba ainuüksi sellest tulenevalt

§ 638

lauses 2 sätestatud alus lugeda tööd kostja poolt vastuvõetuks ja vaidluse lahendamiseks ei olegi põhimõttelise tähtsusega, kes kostja nimel tööde vastuvõtmise aktile alla kirjutas. Apellatsioonkaebus on põhjendatud osas, mis puudutab kostja poolt hagejale makstud rahasumma 100.000 krooni arvessevõtmist. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja esitas kostjale kolm

1. juuli
2. a. kuupäeva kandvat arvet – nr. 64, 65 ja
3. Vaidlust ei ole ka selle üle, et
4. septembril
5. a. kandis kostja hagejale üle 100.000 krooni. Hageja väitel ei olevat arvetel nr. 65 ja 66 vaidlusaluses asjas tähtsust, kuna need arved olevat esitatud täiendavate tööde eest ja need arved olevat kostja tasunud. Kostja poolt tasutud 100.000 kroonist on hageja arvestanud arvete nr. 65 ja 66 katteks 23.080, 80 krooni ning saanud sel teel kostja võlaks arve nr. 64 järgi 76.919, 20 krooni. Kostja leiab seevastu, et arved nr. 65 ja 66 olid talle esitatud alusetult, kuna mingeid täiendavaid töid ei ole hageja teinud, ning kogu kostja poolt tasutud raha tuleb lugeda tasutuks arve nr. 64 katteks. Kolleegium leiab, et 23.080, 80 krooni ulatuses ei ole hageja oma põhivõlga puudutavat nõuet tõendanud, kuna kostja oli 9 põhivõlast summas 200.777 krooni tasunud 100.000 krooni ning tasumata oli tal seega 100.777 krooni (mitte 123.857, 80 krooni, nagu hageja on arvestanud). Nii ei piisa hagi tõendamiseks hageja väitest, et ta on kostja tellimusel teinud täiendavaid töid, mille eest kostjal tekkis kohustus tasuda 23.080, 80 krooni. Maakohus jagas selles osas tõendamiskoormise ebaõigesti, kui luges hageja nõude tõendatuks tema selgitusega ja pani kostjale kohustuse tõendada, et hageja väited ei ole õiged. Kuna kostja tõstatas vaidluse täiendavate tööde tegemise ja arvete nr. 65 ja 66 põhjendatuse üle, siis ei piisanud hagi põhjendamiseks hageja väitest, nagu ei puutuks nimetatud arved lahendatavasse vaidlusesse. Hageja ei ole esile toonud, milliste täiendavate tööde eest ja millisel alusel peab ta end õigustatuks nimetatud summat saama, samuti ei ole hageja esitanud ei vaidlusaluseid arveid ega muid tõendeid, mis hagi selles osas tõendaksid. Töövõtulepingu punkti
6. 1 kohaselt oli kokku lepitud tööde maksumuses 200.777 krooni (tl. 8) ja just selles summas esitas hageja kostjale arve nr. 64 (tl. 20). Lepingu punktis
7. 6 leppisid pooled kokku lepingu muutmise korras, sealhulgas selles, et lepingus tehtavad muudatused peavad olema vormistatud kirjalikult (tl. 15). Lepingu punktis
8. 2 lepiti eraldi kokku selles, et hinda ei korrigeerita teisiti, kui kirjaliku kokkuleppe alusel ning üksnes tellija poolt tellitud tööde ärajätmisel või töövõtja poolt tasumisele kuuluvate maksude muutumisel (tl. 8) Hageja ei ole esitanud tõendeid, millest nähtuks, et pooled kokkulepitud viisil lepingu alusel täiendavate tööde tegemises kokku leppisid ja nagu oleks lepingusummat kooskõlas lepinguga muudetud. Ka ei ole hageja väitnud, nagu oleks täiendavate tööde tegemiseks olnud mingi muu alus peale kohtule esitatud töövõtulepingu. Ainuüksi hageja pangakonto väljavõttest (tl. 66) ei piisa selle tõendamiseks, nagu oleks kostja hageja poolt tehtud täiendavate tööde eest tasunud ja seega nende tegemist ka aktsepteerinud. Selles väljavõttes märgitud kostja selgitus 100.000 krooni tasumise kohta sisaldab üksnes viidet hageja poolt esitatud arvete numbritele ning märkust, et tasumine on osaline; märkus ei anna alust järeldusele selle kohta, milline arve kolmest osaliselt tasuti. Hageja poolt kostjale
9. jaanuaril
10. a. saadetud meeldetuletusest (tl. 21) nähtub, et kostja poolt ülekandesse märgitud selgitusest on ka hageja just sel viisil aru saanud, sest muidu ei oleks olnud vajadust osundada kolmele arvele ja nende eest kokku tasumata summale 123.857, 80 krooni.
11. novembri
12. a. istungil on hageja juhatuse liige kinnitanud, et kostja projektijuht allkirjastas akti ja siis kanti üle pool summast (tl. 77 pöördel). Seda, et tasus hagejale pool nõutavast summast, on kostja väitnud kogu menetluse vältel. Vaidlusalune 100.000 krooni on ca pool poolte poolt kokku lepitud lepingusummast 200.777 krooni ning sellestki nähtub, et lepingus kokkulepitud tööde katteks on kostja tasunud hagejale 100.000 krooni. Eeltoodust järeldub, et põhivõla nõue tuleb rahuldada summas 100.777 krooni (lepingus kokkulepitud 200.777 krooni – tasutud 100.000 krooni). Sellest tulenevalt muutub ka kostjal tasuda tuleva viivise summa. Maakohtu poolt otsuses tuvastatud raha tasumise kohustuse täitmisega viivitamise kestust ei ole apellant vaidlustanud. Ajavahemikul
13. augustist kuni
14. septembrini
15. a. kestnud 28-päevase viivituse eest tuleb kostjal tasuda viivist 5621, 76 krooni, nagu ka maakohus oma otsuses leidis. Ajavahemikul
16. septembrist
17. a. kuni
18. novembrini
19. a. kestnud 413-päevase viivituse eest tuleb kostjal tasuda viivist 41.620, 90 krooni (100.777 x 0, 1% x 413). Kokku tuleb kostjal kuni kohtuistungini esimese astme kohtus kestnud viivituse aja eest tasuda hagejale viivist 47.242, 66 krooni (5621, 76 + 41.620, 90). Alates
20. novembrist
21. a. tuleb kostjal tasuda hagejale viivist kuni põhivõla kohustuse täitmiseni igapäevaselt 0, 1% selleks päevaks tasumata põhivõlast. Nõustuda ei saa apellandiga, nagu võiks viivist nõuda ka muu kui rahalise kohustuse täitmisega viivitamise eest. Nii tuleneb asjaolu, et viivis on õiguskaitsevahendiks üksnes rahalise kohustuse täitmisega viivitamise puhuks, nii

§ 101lg.

1 punktist 6, kus see on sõnaselgelt sätestatud, kui

§ 113lõikest 1, kus on sätestatud viivise mõiste.

Apellandi käsitlust ei toeta ka

§ 113lg.

2, kuna selles sättes nähakse ette viivise maksmine 10 kahjuhüvitiselt, mis saab olla väljendatud üksnes rahas ning kujutab endast seega rahalist kohustust, selles sättes ei ole aga ette nähtud viivise maksmist muult kui rahaliselt kohustuselt, nagu apellant väidab. Õige on maakohtu otsuse järeldus, et pooltevahelise lepingu punktis 10. 2 kokkulepitud õiguskaitsevahend vastab leppetrahvi mõistele. Kohus kohaldas sellele õigesti

§ 159lõikes 2 sätestatut.

Hagi põhivõla 123.857, 80 krooni osas rahuldatakse summas 100.777 krooni, seega 81% ulatuses. Apellatsioonimenetluses vaidlustas kostja otsuse täies ulatuses ning tema kaebuse nõue rahuldatakse 19% ulatuses. Kolleegium leiab, et kooskõlas TsMS § 163 lõikega 1 tuleb nii esimese astme kohtu menetluse kui apellatsioonimenetluse menetluskulud poolte vahel jaotada võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega, nii et hageja kannab nendest 19% ja kostja 81%. Margo Klaar Kai Kullerkupp Malle Seppik