lg 4 alusel Tallinna Linnakohtu 27.12.2005 määrusega tsiviilasjas nr 2/227-27514/05 ning Tallinna Ringkonnakohtu 13.03.2006 määrusega tsiviilasjas nr 2-05-23417 seatud hagi tagamise abinõud. Poolte vahel puudub vaidlus järgmistes faktilistes asjaoludes. Kõik hagejad on AS Laferme aktsionärid. Kostja Rita Urbanovitš sõlmis 28.11.2005 kinkelepingu 1 AS Laferme aktsia kinkimiseks Hans Luigele ja 1 aktsia kinkimiseks Indrek Meltsasele. Nimetatud tehingutega said kostja Hans Luik ja kostja Indrek Meltsas AS Laferme aktsionärideks. Kostja Hans Luik on teinud pakkumise AS Laferme aktsiate ostuks ning omandanud 16.12.2005 seisuga müügitehingutega 42,36 % aktsiakapitalist. Maakohus luges tuvastatuks nimetatud asjaolud, mida kinnitavad ka kohtule esitatud dokumentaalsed tõendid. Hagejate väitel on kostjate Rita Urbanovitši ning Hans Luige ja Indrek Meltsase vahel sõlmitud kinketehinguga rikutud hagejate kui AS Laferme aktsionäride ostueesõigust. ÄS § 229 lg 2 kohaselt võib aktsiate võõrandamisel kolmandatele isikutele põhikirjaga ette näha teiste aktsionäride ostueesõiguse, mis kehtib aktsiate igakordse tasulise võõrandamise korral. AS Laferme põhikirja p 2.4.2 järgi (vastavas redaktsioonis) oli ostueesõigus kehtestatud. Poolte vahel puudub aga vaidlus, et aktsiate kinkimisel ostueesõigust ei ole. Kostjad on väitnud, et kinkelepingud on tühised näilikkuse tõttu. Tegelikult toimus aktsiate müük. TsÜS § 89 lg 1 järgi näilik on tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Hagejad on seisukohal, et kinkelepinguga püüti varjata müügitehingut ning välistada ostueesõiguse teostamine. Asjaolu, et kinkeleping oli tegelikult tasuline, tõendavad hagejad kostja Rita Urbanovitši omaksvõtuga (VI kd, t lk 149-150), milles kostja Rita Urbanovitš kinnitab, et aktsionäride ostueesõiguse vältimiseks vormistati ühe aktsia müük kinkelepinguna ning kostja Hans Luik tasus mõlema aktsia eest sularahas 5 000 krooni ehk 2 500 krooni aktsia kohta. Seda fakti teised kostjad – Hans Luik ja Indrek Meltsas – eitavad (VI kd, t lk 151-152). Maakohus leidis, et vastavalt
lg-le 4 ei ole kohus omaksvõtuga seotud asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt, ja hagi ei võta omaks kõik kostjad. Antud juhul vaidlustavad kõik hagejad lepingut, mille pooleks nad ei ole. Seetõttu on sellises vaidluses kostjateks vaidlustatava tehingu mõlemad pooled. Tehinguga seotud asjaolu saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt. Seetõttu peaks omaksvõtuks, mille alusel saaks kohus hageja nõude rahuldada
Kostjad Indrek Meltsas ja Hans Luik ei ole omaks võtnud tehingu näilikkuse aluseks olevat asjaolu, et kinkimise asemel võõrandati aktsiad raha eest. Väidetava raha üleandmise kohta puuduvad muud tõendid. Seetõttu tuleb Rita Urbanovitši väidet hinnata paljasõnaliseks ning lugeda tema väide raha maksmisest tõendamatuks. 5
lg 1 ja § 442 lg 8, jättes kohtuotsuse olulises osas põhjendamata ning apellandi poolt esitatud väited ja tõendid ilma igasuguse selgituseta tähelepanuta. Lisaks väljastati apellandile 6
Materiaalõiguse väär kohaldamine väljendub asjaolus, et Harju Maakohus on jätnud kohaldamata õigusnormid, mida vaidluse lahendamisel oleks lähtuvalt asjaoludest tulnud kohaldada. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et kostja Rita Urbanovitši omaksvõtuga ei ole tõendatud AS Laferme aktsiate võõrandamise tehingute tasulisus. R. Urbanovitš esitas kohtule kirjaliku avalduse, milles võttis selgesõnaliselt ja tingimusteta omaks, et 28.11.2005 sõlmitud aktsiate võõrandamise lepingud olid tasulised.
lg 4 kohaselt oleks kohus pidanud lahendama kostja õigeksvõtu vastuvõtmisest keeldumise määrusega. Maakohus võttis selle kohta seisukoha alles kohtuotsuses ja jättis hageja ilma täiendavate tõendite esitamise võimalusest. Kohus jättis rahuldamata hageja taotluse asja arutaval kohtuistungil R. Urbanovitši seletuse vande all ärakuulamiseks, põhjendades seda tõendite ja taotluste esitamise tähtaja möödumisega. Samas sai hagejale alles kohtuistungil teatavaks, et teised kostjad omaksvõttu ei tunnista. Lähtuvalt kostja omaksvõtust ei pidanud hageja vajalikuks tõendite esitamise tähtaja jooksul täiendavaid tõendeid esitada. Samas esitas Aleksandr Gude 02.10.2006 hagiavalduse täienduses hulgaliselt väiteid aktsiate võõrandamislepingute tasulisuse kohta ning lisas täiendusele ka oma seisukohti kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Kõik apellandi vastavad väited ja tõendid on kohus aga jätnud vastuolus
Kohus on üksnes märkinud, et viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust. Eeltoodu tõttu palub apellant anda ringkonnakohtul hinnang A. Gude 02.10.2006 hagi väidetele ja lisatud tõenditele, mille juurde jääb ka apellatsioonimenetluses. Aktsiate võõrandamine tasu eest on aluseks 28.11.2005 kinkelepingute tühisusele TsÜS § 84 lg 1 ja § 89 lg 1 alusel näilikkuse tõttu. Kinkelepingutega püüti varjata aktsiate müüki. Maakohtu vastupidine järeldus on tõenditega vastuolus ja põhjendamata. Muuhulgas on kaevatava otsuse resolutsioon vastuolus põhjendavas osas tuvastatuga, mille kohaselt kostjad on väitnud, et kinketehingud on tühised. Hageja on esile toonud järgmised kinkelepingute näilikkust tõendavad asjaolud. Vahetult pärast kinkelepingu sõlmimist ja aktsia omandiõiguse ülemineku päeval 01.12.2005 tegi kostja Hans Luik kõigile AS Laferme aktsionäridele pakkumise 640 967 aktsia ostuks, mis moodustab 100 % aktsiakapitalist. Seega pidi kostja ise möönma, et eelnevad kinkelepingud on tühised, või hindama varasemat (28.11.2005) aktsiate kinkimist ostu-müügitehingutena. R. Urbanovitšiga sõlmitud kinkelepingu tegelikuks eesmärgiks oli H. Luigel soov omandada osalus AS-s Laferme, s. t tagada tulevaste aktsiate müügitehingute õnnestumine ning välistada teiste AS Laferme aktsionäride ostueesõigus. H. Luik oli pidanud eelnevalt AS Laferme juhatusega läbirääkimisi aktsiate ostmiseks ja oli teadlik aktsionäride põhikirjalisest ostueesõigusest. Ostueesõigusest pidi teadlik olema ka teine aktsiate omandaja, kostja I. Meltsas ning aktsiate võõrandaja, aktsionär R. Urbanovitš. AS Laferme 17.12.2005 erakorralise üldkoosoleku päevakorra ja otsuste kaudu on leidnud kinnitust Hans Luige kui aktsiate omandaja soov vabaneda aktsiaseltsi põhikirjas sätestatud ostueesõigusest. AS Laferme juhatuse 25.11.2005 pöördumisest aktsionäride poole ja 05.12.2005 kutsest üldkoosolekule nähtub, et aktsiaselts oli pidanud läbirääkimisi tuumikinvestori leidmiseks, seltsile olid teada ka võimalikud ostjad ning aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumise eesmärgiks oli muuta seltsi põhikirja osas, millega välistataks aktsionäri ostueesõigus. Kõik eeltoodud asjaolud kogumis kinnitavad, et Hans Luige ja Rita Urbanovitši vahelise lepingu tegelikuks sisuks oli AS Laferme aktsia müük Hans Luigele. Aleksandr Gude esitas 28.11.2006 Harju Maakohtule hagiavalduse täienduse, milles nõudis aktsiate omandiõiguse üleandmise käsutustehingute tühisuse tunnustamist ja põhjendas oma seisukohti nii võõrandamis- kui käsutustehingute tühisuse osas, kuid maakohus ei ole otsuse tegemisel apellandi vastavaid väiteid absoluutselt analüüsinud. Eeltoodu tõttu palub apellant 7
Urbanovitšile, et hageja saaks teostada aktsiate suhtes ostueesõigust. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud hageja nõue aktsiaraamatu kannete muutmiseks. Apellant on õigustatud esitama aktsiate omandiõiguse ülekandmise nõude, kuna apellant on esitanud Rita Urbanovitšile tähtaegselt nõuetekohase ostueesõiguse teostamise avalduse. Algselt esitas apellant ostueesõiguse avalduse hagiavaldusena 22.12.2005 ning pärast aktsiate võõrandamistehingute tegelikest tingimustest 07.11.2006 teadasaamist esitas apellant 17.11.2006 mõlema aktsia osas Rita Urbanovitšile täiendava ostueesõiguse teostamise avalduse. Apellandi hinnangul ei ole Harju Maakohus kaevatavas otsuses piisavalt põhjendanud järeldusi selle kohta, miks AS Laferme aktsionäride 17.12.2005 erakorralise üldkoosoleku otsused ei ole tühised. Kohus leidis, et ÄS § 298 lg 2 kohaldamise tingimused on täidetud, kuna erakorralise üldkoosoleku kutsus kokku juhatus. Apellant leiab, et selline põhjendus ei ole piisav. Aktsionäride üldkoosoleku kokkukutsumine on äriseadustiku kohaselt nii või teisiti juhatuse pädevuses. Seega ei saa üksnes asjaolust, et üldkoosoleku kutsus kokku juhatus, teha automaatselt järeldust, et üldkoosoleku pädevusest väljuva otsuse vastuvõtmine toimus juhatuse nõudel. Apellant on jätkuvalt seisukohal, et AS Laferme üldkoosoleku kokkukutsumise korda rikuti ning üldkoosolek ei olnud vastavalt ÄS §-le 296 õigustatud otsuseid vastu võtma. Koosoleku 1. päevakorrapunkti osas võeti otsus vastu küsimuses, mida ei olnud päevakorras ja mille arutamiseks ei olnud aktsionäride üldkoosolekut kokku kutsutud. Koosoleku alguses kinnitatud päevakorras ei olnud märgitud üldkoosoleku poolt juhatuse või nõukogu tegevusele heakskiidu andmise otsustamist. Samuti on aktsiaseltsi üldkoosoleku poolt juhatuse ja nõukogu tegevuse heakskiitmine vastuolus heade kommete ja hea usu põhimõttega, kuna juhatus ei olnud teavitanud aktsionäre Hans Luige ja Indrek Meltsase poolt 01.12.2005 aktsiate omandamisest ja oli rikkunud põhikirjaga ettenähtud aktsionäride ostueesõigust. Apellant märgib, et AS Laferme 17.12.2005 aktsionäride üldkoosolekul arutati Hans Luige ostupakkumist, mille pakkuja oli 13.12.2005 tagasi võtnud ja asendanud oluliselt muudetud pakkumisega (esitatud Harju Maakohtu tsiviilasjas nr 2-06-2888). Samuti soovis kostja H. Luik aktsionäridele esitatud pakkumise kohaselt osta 100 % AS Laferme aktsiaid müügikorralduste esitamise alguskuupäevaga 19.12.2005, samas kui ta 17.12.2005 seisuga oli omandanud enam kui 42 % AS Laferme aktsiatest ning juhatuse ja nõukogu liikmed olid kirjalikult kohustunud neile kuuluvad 17 % AS Laferme aktsiatest 8
lg-ga 1 ja § 442 lg-ga 8 ilma igasuguse põhjenduseta tähelepanuta ja hindamata enamuse hagejate väidetest ja tõenditest (otsuse lk-l 6 on kohus üksnes märkinud, et viitamata tõendid ei oma asja lahendamisel tähtsust), pannes hagejatele võimatu tõendamise kohustuse ning jättes rahuldamata hagejate taotluse kostja vande all ülekuulamiseks. Seega on kohus sisuliselt jätnud täitmata eelmenetluse ülesanded, mis omakorda tingib kohtuotsuse tühistamise ning asja saatmise esimese astme kohtule uueks arutamiseks, juhul kui ringkonnakohus ei saa asja ise sisuliselt lahendada. Kohus jättis ebaõigesti arvestamata kostja õigeksvõtu, millega on tõendatud kinkelepingute kui näilike tehingute tühisus. Kostja Rita Urbanovitš esitas kohtule kirjaliku avalduse, milles võttis selgesõnaliselt ja tingimusteta omaks, et 28.11.2005 sõlmitud aktsiate võõrandamise lepingud olid tasulised. Kohus oli seotud kostja Rita Urbanovitši õigeksvõtuga sõltumatult teiste tehinguosalistest kostjate õigeksvõtust, kuna kinkelepingu näol on tulenevalt VÕS § 259 lg-st 1 tegemist ühepoolse tehinguga. Seega ei ole kinkelepingute tühisuse tuvastamisel ja seeläbi hagejate ostueesõiguse tunnustamisel oluline, kas teised asjas osalevad kostjad võtavad hagi õigeks või mitte. Maakohus rikkus menetlusõiguse normi, kui jättis rahuldamata hagejate taotluse kostja Rita Urbanovitši vande all ülekuulamiseks, viidates tõendite esitamise tähtaja möödalaskmisele. Tulenevalt sellest, et kostja võttis hagi aluseks oleva asjaolu omaks, puudus hagejatel kooskõlas
lg 4 kohaselt juhul, kui kohus ei võta õigeksvõttu vastu, teeb kohus selle kohta põhjendatud määruse. Kohus on antud menetlussätet rikkudes oma seisukoha omaksvõtu mittevastuvõtmise osas avaldanud alles kohtuotsuses. Esimese astme kohus on jätnud analüüsimata kõik hagejate väited kinketehingu näilisuse vaidluses, mistõttu apellandid esitavad need uuesti apellatsioonkaebuses. Hagejate poolt 02.10.2006 ja 28.11.2006 esitatud hagiavalduste täpsustustes analüüsiti üksikasjalikult põhjusi, millele tuginedes sai jõuda üheselt lõppjärelduseni, et kostjatel oli selge soov kinkelepingutega varjata tegelikult ostu-müügitehinguid, vältides sel viisil kaasaktsionäride ostueesõiguse kasutamist. Aktsia omandiõiguse ülemineku päeval, s. o 01.12.2005, koostas kostja Hans Luik kõigile AS Laferme aktsionäridele ostupakkumise, mille esemeks oli 640 967 AS Laferme nimelist lihtaktsiat. Nimetatud aktsiate hulk moodustab 100 % aktsiakapitalist. Seega hindas ka kostja Hans Luik sõlmitud kinkelepinguid ostumüügitehingutena. AS Laferme juhatuse poolt 25.11.2005 aktsionäridele edastatud selgituste kohaselt on juhatus juba pikemat aega pidanud läbirääkimisi erinevate investoritega AS Laferme aktsiate võõrandamiseks. Seega kinnitas ka juhatus, et kostjate tegelikuks sooviks oli kõigi AS Laferme aktsiate omandamine, vältides aktsiate kinkelepingute vormistamisega AS Laferme kaasaktsionäride põhikirjast tulenevat ostueesõigust. Lisaks eeltoodule osundasid hagejad, et juba 15.12.2005 võõrandas Rita Urbanovitš kõik ülejäänud tema omanduses olevad AS Laferme aktsiad Hans Luigele hinnaga 350 krooni aktsia eest kokku summas 1 864 100 krooni. Ainuüksi antud asjaolu tõendab veenvalt, et aktsiate kinketehingu tegelikuks sisuks oli aktsiate ost-müük. Muuhulgas osundasid apellandid hagiavalduses, et näilikud tehingud ei saa olla kehtivad tulenevalt vastuolust heade kommetega (TsÜS § 86 alusel). Ka nende hagi väidete suhtes ei ole esimese astme kohus seisukohta võtnud. Samuti on kohus leidnud, et väidetava raha üleandmise kohta puuduvad tõendid, mistõttu tuleb Rita Urbanovitši väidet hinnata paljasõnaliseks. Apellandid juhivad tähelepanu asjaolule, et nad on esitanud oma 02.10.2006 ja 28.11.2006 hagiavalduse täiendustes hulgaliselt väiteid aktsiate võõrandamislepingute tasulisuse kohta ning neid kinnitavad dokumentaalsed tõendid. Kõik vastavad väited ja tõendid on kohus aga jätnud vastuolus
Samuti on kaevatav kohtuotsus vastuoluline. Maakohus on tuvastanud otsuse põhjendavas osas, et kostjate väitel on kinketehingud tühised, millest tulenevalt ei saanud kohus oma lõppjäreldustes lahendada asja hageja kahjuks. Osundatud väitega on kinkelepingute tühisus kohtu poolt tuvastatud, kuid see ei ole leidnud kajastamist otsuse resolutiivosas. Vastused Aleksandr Gude, Priit Kajari ja Juhan Sööli apellatsioonkaebustele Kostjad AS Laferme ja Hans Luik vaidlevad apellatsioonkaebustele vastu ja paluvad jätta kaebused rahuldamata ning kaevatava kohtuotsuse muutmata. AS Laferme ja Hans Luik paluvad jätta menetluskulud apellantide kanda. Kostja Indrek Meltsas vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ja leiab, et Harju Maakohtu 04.01.2007 otsus on seaduslik ja põhjendatud. Hagejate apellatsioonkaebuste väited ei anna alust nimetatud kohtuotsuse tühistamiseks. Kostja Rita Urbanovitš ei ole Aleksandr Gude, apellatsioonkaebustele kirjalikku vastust esitanud. Priit Kajari ja Juhan Sööli 10
Vastuseks apellatsioonkaebustele leiab kolleegium, et maakohus ei ole oluliselt rikkunud menetlusõiguse sätteid seonduvalt kostja Rita Urbanovitši avaldusega hagi õigeksvõtuks. Õige on kohtuotsuse järeldus, et
lg.4 kohaselt ei ole kohus seotud hagi õigeksvõtuga asjas, kus osaleb mitu kostjat ja vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt ja hagi ei võta omaks kõik kostjad. Vaidlusalust kinkelepingute poolteks olid Rita Urbanovitši kõrval kostjad Hans Luik ja Indrek Meltsas, ja viimased ei võtnud hagi õigeks.
lg.4 kohaselt peab kohus, kui ta ei võta õigeksvõttu vastu, tegema selle kohta määrus. Sel juhul asja menetlus jätkub. Antud juhul kohus sellist määrust ei teinud, kuid menetlus jätkus. 08.11.2006 kohtuistungil, kui tõusetus probleem hagi õigeksvõtu tähendusest, on kohus teinud hagejatele ettepaneku tehingu näilikkust veel tõendada, andes tõendite esitamise tähtajaks 28.11.2006 (toimiku
lg.1, 2 ja 3 järgi ei või pool tugineda kohtuveale kohtulahendi peale edasi kaevates, kui ta ei ole esitanud õigeaegselt vastuväidet kohtu poolt menetlussätte rikkumise kohta. Apellatsioonkaebustes ei ole apellandid esitanud taotlust kostja Rita Urbanovitši vande all ülekuulamiseks ja ka apellatsioonikohtu istungil ei esitanud apellantide esindajad sellekohast taotlust; nad olid nõus apellatsioonkaebuse läbivaatamisega ilma kostja Rita Urbanovitši 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.