← Eesti

3-07-1165/4

1 MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1165 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet; Väljasaadetav – N.M., sünd. xx xx xxxx Ukrainas Kohtuistungi toimumise aeg
  3. juuni
  4. a, Tallinn Resolutsioon Anda luba N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni
  5. augustini
  6. a. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt
  7. juunil
  8. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. N.M. on Vene Föderatsiooni kodanik.
  10. mai
  11. a käskkirjaga nr 218 keeldus siseminister N.M. elamisloa pikendamisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tegi tema suhtes
  12. juulil
  13. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt
  14. septembriks
  15. a. Ettekirjutus on seniajani täitmata.
  16. Tallinna Halduskohtu
  17. oktoobri
  18. a otsuse alusel paigutati N.M. väljasaatmiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kuna isikut ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik Eestist 48 tunni jooksul välja saata. Kohtuotsuste ja -määrustega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud.
  19. KMA esitas
  20. juunil
  21. a Tallinna Halduskohtule taotluse N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. N.M. ei ole täitnud Vene Föderatsiooni võimude poolt vajalikuks peetavaid dokumente reisidokumendi saamiseks, mis võimaldaks isikul kodumaale tagasi pöörduda. Vene Föderatsioon ei ole võimaldanud isiku tagasipöördumist kodumaale muude dokumentide alusel.
  22. aprillil
  23. a pöördus KMA Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis ja palus abi 1 selle riigi kodaniku N.M. dokumenteerimiseks. Saatkond keeldub passi väljastamisest ilma isiku sellekohase avalduseta. KMA tegi
  24. augustil
  25. a N.M.le uuesti ettepaneku täita reisidokumendi taotlusankeedid. Kuna isikul puuduvad reisidokumendid, ei saa väljasaatmist täide viia.
  26. N.M. palub jätta KMA taotluse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
  27. Kohus leiab, et KMA taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu (VSS) seaduse § 2 lg 1, § 14 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ning § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
  28. N.M. on Vene Föderatsiooni kodanik.
  29. mai
  30. a käskkirjaga nr 218 keeldus siseminister N.M. elamisloa pikendamisest. KMA tegi
  31. juulil
  32. a N.M.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt
  33. septembriks
  34. a. Ettekirjutus on seniajani täitmata. Tallinna Halduskohtu
  35. oktoobri
  36. a otsuse ja järgnevate kohtuotsuste alusel on N.M. paigutatud väljasaatmiskeskusesse.
  37. N.M.l puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele.
  38. Vastuseks väljasaadetava väidetele tema õiguse kohta Eesti Vabariigis viibida märgib kohus järgmist. Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-17-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt
  39. juulil
  40. a sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" ei anna N.M.le õigust Eestis viibida. Tulenevalt elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse ja lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja siduvusest (haldusmenetluse seaduse §-d 60 ja 61) ei saa väljasaatmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise üle otsustamisel lõpmatult tõstatada küsimust sellest, kas N.M.l on õigus Eestis elamisloale. Kohtule ei ole esitatud käesolevas asjas uusi asjaolusid, mis ei olnud teada eelmiste kohtumenetluste ajal. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine toimub Eesti seaduses sätestatud alustel ja selle reguleerimiseks välislepingutes ei ole vajadust. Võimalik riikidevaheline vaidlus kokkuleppe tõlgendamise üle ei anna ei Eesti seaduste, samuti kokkuleppe ega muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt N.M.le õigust Eestis viibimiseks ega takista tema väljasaatmist. Ainuüksi asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis jt Vene riigiorganid on kokkuleppe tõlgendamise suhtes avaldanud teistsugust arvamust kui Eesti võimud, ei tähenda, et Eesti võimude poolne tõlgendus oleks väär ja vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-ga 31–
  41. Riigikohus on asunud seisukohale, et Eesti poolt antud tõlgendus, mille kohaselt ei ole kokkulepe N.M. suhtes kohaldatav, ei ole ebaõige ega vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooniga. Riigi kõrgeima kohtu seisukoht on juhindumiseks kohustuslik kõigile, s.h N.M.le. Kokkuleppe täitmine on võimalik ilma Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel üksmeele saavutamiseta kokkuleppe tõlgendamise osas.
  42. Euroopa Inimõiguste Kohtu
  43. jaanuari
  44. a otsuses leiti, et Eesti Vabariik ei ole rikkunud N.M. ega tema perekonnaliikmete Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevaid õigusi. 2
  45. N.M. väljasaatmine ei ole vastuolus Euroopa Ühenduse õigustikuga, s.h direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajaliseks elanikuks loetakse selle direktiivi art 4 lg 1 kohaselt riigis viimase viie aasta jooksul seaduslikult elanud kolmandate riikide kodanikke. N.M.l puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (
  46. jaanuar 2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus. EL direktiiv 2003/86/EÜ ei anna N.M.le subjektiivset õigust Eestis elamiseks. Direktiivi kohaselt on EL liikmesriigil õigus elamisloa andmisest perekonna taasühendamise eesmärgil keelduda. Väljasaadetavale ei ole elamisluba antud, ta viibib Eestis ebaseaduslikult ning elamisloa andmine ei ole ilmselgelt perspektiivne. Talle on varem elamisloa andmisest keeldutud põhjendusel, et tema Eestist lahkumine on ette nähtud välislepinguga ning ta on vabatahtlikult võtnud kohustuse Eestist lahkuda.
  47. N.M. tervislik seisund ei välista tema väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki. Tervise eest on võimalik hoolitseda ka N.M. kodakondsusjärgses riigis ning isik pole näidanud, et tema tervist on võimalik kaitsta vaid Eestis.
  48. N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on kestnud alates
  49. novembrist
  50. a. Jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on olnud kohane sunnivahend kallutamaks N.M.t kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele.
  51. N.M. väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes – selles sättes silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida N.M. tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse ja väljasaadetava enda seaduserikkumise tõttu (VSS § 264 lg 1 p 3 tuleneb kohustus aidata kaasa reisidokumendi muretsemisele).
  52. Väljasaatmine ei ole muutunud võimatuks, sest on olemas vastuvõttev riik N.M. kodakondsusjärgse riigi näol. Ainus, mis takistab väljasaatmise täideviimist, on N.M.l Vene Föderatsiooni aktsepteeritava kehtiva reisidokumendi puudumine. Esiteks on N.M.l võimalik taotleda reisidokumenti Vene Föderatsiooni riigiorganitelt. Teiseks ei ole välistatud sellise dokumendi saamine, mis võimaldaks väljasaatmise täideviimist, ka Vene Föderatsiooni riigiorganite omal initsiatiivil.
  53. Eespoolöeldu ei tähenda, et isikut saabki ka edaspidi väljasaatmiskeskuses kinni pidada määramatu aja jooksul. N.M. hoolimatu suhtumine Eesti õiguskorda ja tema kodakondsusjärgse riigi tegevusetus oma kodaniku tagasivõtmisel on vaieldamatult seadusevastane ja mitteaktsepteeritav. Teisalt tuleb arvestada, et riik ei vabane inimväärikuse ja põhiõiguste kaitse tagamise kohustusest ka õiguserikkujate suhtes meetmete võtmisel. Inimese aastatepikkune kinnipidamine väljasaatmiskeskuses riivab intensiivselt tema vabadusõigusi. Isiku kohustus taluda avalikes huvides kinnipidamisega seotud kitsendusi ei saa olla lõputu. Ehkki kinnipidamise alus ja eesmärk on legitiimne, võib ülemäära pikalt kestev kinnipidamine muutuda aja jooksul inimväärikust rikkuvaks. Riigikohus on pidanud vajalikuks rõhutada, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk (3-3-1-2-06). Riigi seaduste rakendamine ei tohi kaasa tuua isikute ebainimlikku kohtlemist. Kohus leiab, et N.M. kinnipidamine, arvestades kinnipidamise pikkust ja tingimusi ning nende mõju inimese tervisele ja väärikusele, on lähiajal muutumas ebaproportsionaalseks. Kohus, kaaludes igakülgselt ja põhjalikult kollideeruvaid väärtusi – isiku õigust vabadusele ühelt poolt ning teiselt poolt avalikku huvi Eestis ilma õigusliku aluseta viibiva, Eestit okupeerinud riigi relvajõududes teeninud isiku, kes on vabatahtlikult võtnud kohustuse Eestist lahkuda, väljasaatmiseks – on veendumusel, et sellise isiku kinnipidamine väljasaatmiskeskuses muutub olukorras, kus nelja aasta jooksul pole õnnestunud väljasaatmist täide viia, lähiajal põhiseadusevastaseks. Kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei anna soovitud tulemust, siis tuleb riigil võtta muid meetmeid õiguskorra ja 3 seaduslikkuse tagamiseks (nt karistusseaduse rakendamine, täiendavad diplomaatilised jõupingutused).
  54. Samas ei pea kohus veel võimalikuks keelduda KMA-le loa andmisest jätkata N.M. kinnipidamist väljasaatmiskeskuses. Kinnipidamise mõistlik aeg sõltub iga üksiku juhtumi asjaoludest. Muuhulgas on hindamisel oluliseks kaalukeeleks asjaolu, kas viivitus väljasaatmisel on tekkinud haldusorgani või väljasaadetava tõttu. Käesoleval juhul on kinnipidamine kestnud küll pikalt, kuid viivituse väljasaatmise lõpuleviimisel on põhjustanud eeskätt N.M. väljakutsuv käitumine Eesti riigi suhtes. Väljasaadetav keeldub taotlemast reisidokumenti oma kodakondsusjärgsesse riiki naasmiseks, vaatamata asjaolule, et on olemas arvukalt jõustunud kohtulahendeid, mis lükkavad ümber tema väited õigusest Eestisse elama jääda.
  55. Kohus arvestab proportsionaalsuse hindamisel seda, et isiku väljasaatmine võib muutuda tõenäoliseks lähiajal tulenevalt Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu jõustumisest
  56. juunil
  57. a. Vene Föderatsioon ei ole käesolevaks ajaks teinud nimetatud lepingus ettenähtud alustel ja korras keelduvat otsust N.M. tagasivõtmise küsimuses.
  58. Kaaludes eespooltuvastatud asjaolusid nende kogumis ei pea kohus N.M. jätkuvat kinnipidamist väljasaatmiskeskuses praeguse hetke seisuga veel ebaproportsionaalseks ega inimväärikuse rikkumiseks. Küll on aga tõenäoline, et kohus jõuab taolisele järeldusele siis, kui Vene Föderatsioon on otsustanud ametlikus korras keelduda kohaldamast N.M. suhtes Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingut.
  59. Kokkuvõtvalt. N.M.l puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Hetkel puuduvad veel õiguslikud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. N.M. väljasaatmine pole perspektiivitu ning tema kinnipidamine pole veel muutunud ebaproportsionaalseks. Seega on põhjendatud N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine. Kohus pikendab N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega
  60. augustini
  61. a. Villem Lapimaa 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.