) sätteid (
lg 1; § 9; § 10; § 11; § 14; § 18 lg 1; § 22 lg 1; § 123) rikkuva Kodukorra, mida ei tohiks rakendada osas, mis nõuab liikumisel käte hoidmist selja taga. Kohtu nõudele täpsustada vastuolu sisu selgitas kaebaja, et Vangistusseaduse (edaspidi VangS) § 91 lg 3 alusel oleks pidanud nõude esitamisel kaebajat tutvustama selle Kodukorraga. Kuna Tallinna vanglas õitseb omavoli ja seadusetus, siis keegi seda ei teinud. Puhkepäeval, so 31.07.2005.a. väljus ta kambrist jalutuskäigule ja jalutuskäigult tagasipöördumisel oli kaebaja suhtes vanglaametnike poolt toime pandud „homoseksuaalne kohtlemine“. Kaebajale öeldi, et „pane käed selja taha“. Ühe ametniku välise ilme ja maneeride tõttu järeldas kaebaja, et ta peab arvatavasti panema käed ametniku selja taha, millest ta keeldus, tulemusena Tallinna Vangla direktor karistas kaebajat 10.08.2005.a. käskkirjaga nr 475-d. Käskkirjas on märgitud, et kaebaja 31.07.2005.a. kell 06.35 väljudes kambrist nr 363 keeldus täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust asetada käed selja taha. Kaebajat karistati VangS § 67 p 1 ja Kodukorra p 7.1 rikkumise eest noomitusega, kuna rikkumine oli suunatud vangla üldise julgeoleku ja töökorralduse vastu. Tallinna Vangla direktor karistas kaebajat 18.08.2005.a. käskkirjaga nr 515-d. Käskkirjas on märgitud, et kaebaja 31.07.2005.a. kell 14.00 väljudes kambrist nr 363 keeldus täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust asetada käed selja taha. Kaebajat karistati VangS § 67 p 1 ja Kodukorra p 7.1 rikkumise eest isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise keeluga 2 nädalat, kuna rikkumine oli suunatud vangla üldise julgeoleku ja töökorralduse vastu. Kaebaja selgitab, et nii seletuskirjades, kui ka vastuväidetes, milliseid kaebaja püüdis saata Justiitsministeeriumile, tõi kaebaja välja asjaolu, et teda ei oldud tutvustatud sellise korraldusega, kuna hiljem alles ütles ametnik kaebajale, et on kehtestatud mingi uus kord (käskkiri). Kaebaja on seisukohal, et rikkudes VangS sätteid: §1¹ punkt 5; § 6 sai ta oma vastuväidetele, millised ta oli püüdnud Justiitsministeeriumile saata, vastused nr 1-13/17769 ja nr 1-13/17768 3 mitte Justiitsministeeriumilt, vaid vangla direktorilt kaebajale mittearusaadavas keeles. Kaebaja leiab, et ilma seadusi tutvustamata ei ole õigust teda kuidagi ka karistada. Kaebaja on seisukohal, et ametnik, kes kirjutas „ettekanded nr 519-d, samuti ettekanded nr 475-d ja 515-d“, on alati olnud tema suhtes isiklikult vaenulik ning augustis 2005.a. enne puhkusele minekut kirjutas ta kaebaja peale ettekanded ja läks seejärel puhkusele. Teda ei oleks tohtinud karistada kartserisse paigutamisega, kuna eelnevalt oleks pidanud teda tutvustatama eeskirjadega ja läbi viima vestluse, aga mitte kohe karistama kartseriga. Käitumine ei olnud üldohtlik, mis pidanuks tooma kaasa karistusena kartserisse paigutamise, aga kuna kaebaja suhtes oli varem juba rakendatud õigusvastaseid karistusi nr 475-d ja nr 515-d, siis pandi ta ilma asja arutamata kartserisse. Tallinna Vangla direktor karistas kaebajat 19.08.2005.a. käskkirjaga nr 519-d. Käskkirjas on märgitud, et kaebaja 07.08.2005.a. kell 16.00 väljudes kambrist nr 363 keeldus täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust asetada käed selja taha. Kaebajat karistati VangS § 67 p 1 ja Kodukorra p 7.1 rikkumise eest kartseriga 5 ööpäeva, kuna intsident on korduv. Kaebaja selgitab, et kui ta ei eksi, siis teda ja tema kambrikaaslasi hakati tutvustama uue Kodukorraga kusagil 12.08.2005.a. paiku ja tema kambrikaaslane kambrist 363, kes praegu kannab neljaaastast vabaduskaotuslikku karistust Eesti vanglates, kirjutas alla selle kohta, et on tutvunud Tallinna vangla Kodukorraga 12.08.2005.a. Kaebaja keeldus dokumendile samal päeval alla kirjutamast, kuna talle Kodukorda kätte ei antud. Samuti teatas kaebaja vene keeles A. Tomingasele, et ta ei saanud Kodukorraga tutvuda; A. Tomingas ühestki venekeelsest sõnast aru ei saa. Kaebaja on seisukohal, et ta paigutati õigusvastaselt kartserisse viieks ööpäevaks käskkirja nr 519-d alusel. Kõigest eelpooltoodust ilmneb, et Tallinna Vangla direktori käskkirjad nr 475-d, 515-d ja 519-d ning kõik nende alusel määratud karistused on ebaseaduslikud ja õigusvastased. Nõue - hoida liikudes käsi selja taga- muserdab kinnipeetava
üühikat ja alandab inimväärikust, ajab vihale ja tekitab vaenu. Kohtuistungil kaebaja kinnitas, et saab aru, et kohus arutab kolme käskkirja õigusvastaseks tunnistamise nõuet ja uurib, kas Kodukord kuulus rakendamisele ning kas p 7.1 on kooskõlas kehtiva õigusega. Ta selgitas, et Kodukorraga teda ei ole tutvustatud nüüd ega enne „uue Kodukorra“ kehtestamist, kuna tutvustamine tähendab, et see antakse isikule kätte. Ta ei lugenud uut Kodukorda ei 31.07.2005.a., 10.08.2005.a., 18.08.2005.a. ega ka 19.08.2005.a. ning ei teadnud, et Kodukorras on nõue liikuda käed seljal. Kui Kodukord oli ka toodud nende kambrisse, siis ta ei pidanud seda kinnipeetav G. käest küsima, kes ehk tutvus sellega. Ta saab kehtivast korrast aru nii, et tal ei ole õigust kaaskinnipeetavalt vastu võtta asju ning puudub õigus ka küsida temalt asju, sh Kodukorda. Samas ei kuulnudki ta, et Kodukord toodi tutvumiseks kambrisse. Ka ei teadnud ta, et selline nõue oli „vanas“ Kodukorras. Ta saab aru nii, et
p 1 alusel ei tohtinud teda süüdimõistetuna kohelda, sest vaid kohus mõistab isiku süüdi või õigeks ja kui ta oli vahistatud, siis järeldub, et veel ei ole tõestatud tema süüd üldse. Kuniks tema süü polnud kohtulikult tõestatud, ei saanud esitada ka nõudeid, mis tulenevad Kodukorrast või muust aktist. Jääb selle juurde, et ametnik A.T.i käsklusest sai aru, et ta peab asetama käed ametniku seljale. Ta tõlgendas seda ahistava ettepanekuna, kuna 4 sai aru, et peab asetama käed ametniku kehale. Järeldused tegi välimuse alusel, oli „normaalne mees“, kuid „pilgust luges ja ka naeratuse alusel“, et ta ahistab. Hiljem hakkas ametnik karjuma ja kaebaja keeldus käsi selja taha panemast. Teise raporti tegi sama ametnik samal päeval, kuid ametnik ise hakkas karjuma, provotseeris konflikti, mistõttu tegigi kaebuse A.Kurele. A.Kurg lahendas kaebust ning vestlusel selgitas, et käskluse peabki andma karjudes nagu sõjaväes. Ametnik karjub vene keelsete kinnipeetavate peale kogu aeg ja eesti keelt kõnelevate kinnipeetavate peale mitte, kuna ta ei oska eesti keelt. Pealegi saavad raportite kirjutamise eest ametnikud kiita, muidu ei oleks põhjust käskida ja karjuda. A.Kurg aga on keelanud kõik soodustused, et takistada tema poolt kaebuste esitamist. 31.07.05.a. hommikul ei teadnud ta veel nõudest midagi, ka kolmandal korral mitte. Esimeses käskkirjas on trükiviga. Käskkirjas nr 475-d sündmuses 10.08.05.a. ta läks jalutuskäigule ja ei pannud käsi seljale, kuna polnud seadust näinud. 18.08.05.a. (käskkiri 519-d) ta tuli jalutuskäigult, kuid seadust ei tundnud ning ka kolmandal korral 19.08.05.a. oli sama olukord. Kui kutsuti välja vestlusele, siis selgitas, et ei tunne seadust, kuid selle peale naerdi. Kuna suhtleb üldiselt vähe või vastavalt tujule, siis ei küsinud ka teistelt, miks niisugune nõue esitatakse. Augustis või septembris 2005 sai lugeda seadusi, need sai ametnikult. Saab aru nõudest nii, et kui ta kannab asju ja kui selleks on vangla vara, näiteks madrats, siis peab kandma asju selja taga, kuna käed peavad olema seljal. Kui ta kannab aga isiklikku vara, mistahes suurusega, näiteks kasvõi tikutopsi, siis ei pea hoidma käsi seljal. Oli ka juhus, et ta hoidis käes taskurätikut, see oli must ning ta ei saanud seda tasku panna, vaid hoidiski käes rätikut ehk isiklikku asja ja siis ei laiene nõue hoida käsi seljal. Seksuaalselt sooviti ahistada käskkirja nr 475-d sündmuses. Kodukorra nõuet tuleb muuta, kuna annab ametnikele
ühholoogilise võimu, see ahistab. Vange kasvatatakse „nagu nad oleksid puudulikud“ ja jääb arusaamatuks, miks tekitatakse
ühholoogiline trauma. Vanglaametnikud on nagu „kapid“, kes ei peaks kinnipeetavatest kartma ohtu. Ka ei vähene kinnipeetavast tulenev oht, kui ta hoiab käsi selja taga. Nõuded tuleb esitada neile, kes rikuvad korda, enamus ei soovigi kehtivat korda rikkuda. Kaebaja palub kohtul tunnistada vaidlustatud käskkirjad õigusvastaseks, et vangla edaspidi hoiduks sellest käsklusest ja arvestaks kohtuotsuse motiive. Kaebaja saab aru, et käesolevas asjas langetatud kohtuotsus laieneb ainult suhetes Tallinna Vanglaga. Samuti leiab kaeabaja, et Kodukorrapunkt 7.1 on kohaldamatu arvestades Euroopa vanglareeglite punktidega nr 53; 53.1;10.2; 1; 2; 3; 5 ning tema kirjalikust seletusest tuleb välja jätta viited p-dele 95.1 ja 54.4 ja lisada tuleb vastuolu punktidega 53.1 ja 53.6. Kaebaja leiab, et käed seljal liikumise nõue tuleb esitada neile, kes rikuvad korda, mitte teistele. Veel lisab, et see Kodukorra punkt on vastuolus artikkel 6-ga – nõue ei tohi
üühiliselt ahistada. Kaebaja leiab, et need kellest tuleneb reaalne oht, hoidku liikumisel käed seljal. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Vastustaja Tallinna Vangla vaidleb esitatud kaebusele vastu alljärgnevatel põhjustel. Vastavalt VangS § 63 lõikele 1 on distsipliinirikkumine vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süüline rikkumine, mille eest võib distsiplinaarkaristusena kohaldada noomitust, ühe lühi- või pikaajalise kokkusaamise keelamist, töölt eemaldamist kuni üheks kuuks või kartserisse paigutamist kuni 45-ks ööpäevaks. VangS § 64 lg 1 kohaselt viib läbi ning selgitab distsiplinaarmenetluse asjaolud 5 välja vangla direktor või tema poolt selleks volitatud vanglaametnik. Vastavalt sama paragrahvi lõikele 2 informeeritakse kinnipeetavat distsipliinirikkumisest, milles teda süüdistatakse, ning kinnipeetaval on õigus anda seletusi. Lõige 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse, millele kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Vastavalt lõikele 4 määrab distsiplinaarkaristuse vangla direktor distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametniku ettepanekul. Distsiplinaarkaristuse määramine vormistatakse käskkirjana ja seda tuleb põhjendada. Lõige 5 kohaselt lisatakse materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta kinnipeetava isiklikku toimikusse. Justiitsministri 30.11.2000.a. määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (edaspidi VSkE) § 97 lg 1 kohaselt koostatakse distsiplinaarmenetluse protokoll, kui kinnipeetavat süüdistatakse distsipliinirikkumises. Sama paragrahvi lg 2 sätestab protokolli kantavad andmed, sh peab protokollis sisalduma viide kinnipeetavalt võetud seletusele, distsipliinirikkumise aeg ja koht, distsipliinirikkumise kirjeldus ja viide õigusakti sättele, mida on rikutud, ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta, tunnistajate nimed. VSkE § 98 kohaselt lisatakse protokollile tunnistajate seletused, distsipliinirikkumise avastanud ametniku ettekanne, kinnipeetava seletus ja kirjalikud märkused protokolli kohta, õiend kinnipeetava kehtivate distsiplinaarkaristuste kohta ja õiend kartserisse paigutamise kohta. Kaebajat on karistatud Tallinna Vangla direktori 10.08.2005.a. käskkirjaga nr 475-d ja määratud talle noomitus. Karistuse põhjuseks oli asjaolu, et kinnipeetav keeldus 31.07.2005.a. kell 06.35 täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust asetada käed selja taha. Antud rikkumise kohta on koostatud valvur Maria Andropova poolt ettekanne nr
-le ega ole vastuolus ka Euroopa vangla reeglistikuga. Tegelikult ei kehtestatud uut kodukorda, vaid muudeti ühte punkti, mis ei puuduta käesolevat juhtumit. Kodukorras on vaidlusalune nõue olnud kogu kaebaja kinnipidamise vältel olemas ning kaebajale teada; Kodukorda oli talle tutvustatud suuliselt ja kui kaebaja soovis seda eraldi lugeda, siis sai ta seda tellida ka kirjaliku dokumendina. Varem ei ole kaebaja selle nõude suhtes protestinud või teatanud, et ta ei ole teadlik, millest nõue tuleneb. Kui kaebajal tekkis kahtlus, et ta ei ole veendunud, et selline nõue kehtib, saanuks ta nõuda kodukorda lugemiseks, kuid kaebaja ei väitnudki, et ta üldse soovis Kodukorda lugeda. Et selline nõue on kehtinud pikka aega ning kinnipeetavad teavad seda nii uue kui ka täiendatud korra järgi, siis ei saanud kaebajal tekkida mingeid kahtlusi, kuidas liikumisel asetada käsi, seda enam, et korraldus antakse suuliselt. Kaebaja kinnitas, et temale anti suuline korraldus hoida käed seljal ja ta sai korraldusest aru. Hiljem on ta välja mõelnud ahistamise motiivi. Kodukorda tutvustati ka 04.08.2005.a. ja selle kohta tehti märge. Vanglaametnikud olid veendunud, et ta teab kodukorda, kui anti käsklus panna käed selja taha, seda enam, et kaebajaga oli viidud läbi ka vestlus ning puudub igasugune loogika, et peale esimest keeldumist asetada käed seljale, ei olnud talle nõue teada. Allkirjalehelt 21.10.2004.a., on samuti näha, et Kodukorda 7 tutvustatud juba siis ning sellel dokumendil on isegi erandina B.´u allkiri, ehkki B. põhimõtteliselt ei allkirjasta ühtegi dokumenti. Kui allkirja ei anna, ei tähenda, et dokument on tutvustamata. Ametnikud juba teavad tema käitumist ning selle tõttu fikseerivad mitme isiku juuresolekul, et dokumenti tutvustati, kuna ükski ametnik ei taha endale pahandusi ülesande täitmata jätmise motiivil. O.B. tunnistas ka käesolevas asjas kohtule istungil, et ta ei allkirjasta põhimõtteliselt ühtegi dokumenti, mis temale esitatakse, olgu siis kohtus või vanglas. Isegi, kui kaebaja ei teaks ega tunneks Kodukorda, peab ta täitma vanglaametniku korraldust vastavalt Vang S §67 lg
Ametnik ei saanud ise otsustada, et kaebaja on süütu ning kuniks puudub lõplik kohtuotsus, ta ei nõua Kodukorraga kehtivat käitumist. Kodukorra nõudeid ei saa ignoreerida ka põhjusel, et kaebaja soovib esitada Euroopa kohtule või mujale nõudeid, et tema süüdimõistev kohtuotsus muudetakse. Kaebaja on esitanud veel mitmeid süüdistusi, mille kohta puuduvad tõendid, et need väidetavad rikkumised menetluses üldse aset leidsid. Kaebaja leiab, et talle jäeti seadused ja Kodukord esitamata, kuigi ta neid nõudis. Kohus märgituga ei nõustu, kuna keegi ei saa sundida kaebajat lugema Kodukorda vastu tema tahtmist ja kui Kodukord oli esitatud või tutvustatud konkreetsel ajal, siis tuli sellega ka tutvuda Kaebaja ei ole esitanud enne vaidlusaluseid sündmusi ühtegi kirjalikku palvet raamatukogule või juhtkonnale, et ta sooviks lugeda Kodukorda ja et see eraldatakse tema kätte. Kaebajal ei ole olnud vastavat huvi, seda enam, et väidetavalt ta ei teadnudki, et selline Kord kehtib. 15.05.06.a. märgib kaebaja kohtu jaoks (tlk 218), et ta ei teadnud raporti nr 475-d kirjutamise ajal, et on olemas „uus nõue“, kuid ei täpsusta midagi enamat. 15.05.06.a. (tlk 221) kirjas 12 märgib kaebaja, et ta sai nõudest teada alles arvuka kaebamise ja kirjavahetuste tulemusel, mis ei saa olla õige, kuna vähemalt läbiviidud vestluse ja vaideotsuse saamisest 27.09.05.a. oli talle teada, et selline nõue kehtib, ka oli ta andnud nõudega tutvumise kohta allkirja juba 2004.a. Selles kirjas märgib kaebaja, et ta sai hiljuti teada, et vanglasse saabumisel 21.10.04.a., oli teda tutvustatud käitumisreeglitega, kuid vihjab, et ta allutati ametnike provokatsioonile, kui andis allkirja sinna, kuhu ei oleks pidanud andma. Ka see väide ei ole õige, kuna ta teadis juba 27.09.05.a. vaideotsusest, et ta oli andnud allkirja. Veel kirjutab kaebaja kohtule, miks ta sooviks Kodukorda muuta ja kuidas nõue hoida käed seljal rikub mitmeid rahvusvahelise õiguse norme, mitte aga seda, et ta nõuet ei teadnud. 13.11.06.a (tlk 14 II kd) märgib kaebaja , et nõue rikub inimväärikust ja
-sega antud õigusi, põhjendab, miks nõue on alusetu ega taga soovitud eesmärki- so julgeolekut; 10.11.06 märgib, et nõue hävitab
üühika ja nõue kujutab „ omavoli“ ning täpsustab, et algul ta seda nõuet ei teadnud, hiljem olid tal käes isiklikud esemed. 10.11.06 viitab, et tema põhjendatud huviks on kahjunõue, sh ka selle eest, et vaided ei ole edastatud ministeeriumile. Kuid uurides vaide edastamise küsimust nähtub, et vaideotsused on olemas ja need tegi Justiitsministeerium käskkirjade nr 475-d, 519-d ja 515-d vaidlustamise suhtes. Seega ei ole kaebaja vastav väide tõene ning kaebaja üksnes püüab halvustada vangla või ministeeriumi tegevust. Kaebaja väide, et polegi selge, mille kohta tehti vaideotsused, on samuti alusetud, kuna vanglate asekantsler P.Näks edastas kohtule vaideotsused, mis tehtud kaebaja kaebuses märgitud käskkirjade kohta ja ehkki edastamisel oli tehtud saatekirjas trükiviga ühel real, ei tähenda see, et vaidlusalused käskkirjad jäid ministeeriumis uurimata. Kaebaja need väited ei ole seotud distsiplinaarmenetluse läbiviimisega, mistõttu kohus neil väidetel rohkem ei peatu. Olukorda ei muuda ka kaebaja seletus, et talle ei antud Kodukorda tutvumiseks ajal, mil tema kambrikaaslane tutvus Kodukorraga. Kaebaja on ise selgitanud, et keeldus antud „paberile“ samal päeval, kui seda tutvustati kambrikaaslasele ehk kusagil 12.08.2005.a. paiku, alla kirjutamast, kuna talle Kodukorda kätte ei antud. Kaebaja väidet, et ta 12.08.2005.a. paiku Kodukorraga ei tutvunud, ei saa kontrollida, kuna vastustaja tutvustas Kodukorda konkreetsel päeval, so 04.08.05.a.; selle kaebaja väitega ei ole ümberlükatud vastustaja väide ja esitatud tõendid, et kaebajale tutvustati 05.07.05.a. kinnitatud Kodukorda dokumendis märgitud ajal, so 04.08.2005.a. Et kaebajale ei ole eraldatud isiklikuks kasutamiseks kambrisse paberile vormistatud Kodukorda, ei tähenda veel, et nõuded on sellel põhjusel teadmata. Viimast kinnitab asjaolu, et kaebaja on üldjuhul allunud käsklusele hoida liikumisel käed seljal, kui see antakse ametniku poolt ning ta ei ole tekitanud endale probleemi küsimusest, kas korraldus tuleneb Kodukorrast või muudest õigusaktidest. Kohus nõustub vastustajaga, et isegi siis, kui kaebaja ei tunne Kodukorda, tuleb tal alluda vanglaametniku korraldustele ja seda ka juhul, kui tal tekib kahtlusi, et korraldus ei vasta seaduse või Kodukorra või muu õigusakti normidele. Kaebaja pidi alluma vanglaametniku korraldusele vastavalt VangS § 67 lg 1 p 1. Asja arutamisel ei jäänud kahtlusi, et kaebajale oli antud korraldus arusaadav ning ta teadis ka sellise nõude olemasolust. Kaebaja pika menetluse kestel kirjeldas, millal talle korraldus anti, samuti oskas argumenteerida, miks tema meelest on Kodukorra vastav säte tema õigusi piirav. Kohus leiab, et kaebuse esitaja jättis vanglaametnike korraldused täitmata mitte põhjusel, et ta poleks mõistnud temale laieneva Tallinna Vangla Kodukorra p 7.1 nõudeid ja selle normi pinnalt antud korraldusi. 13 Seega sõltumata sellest, kas kaebaja on teadlik Kodukorra p 7.1 olemasolust või selle sisust suuliselt või kirjalikult, on ta saanud aru, et Tallinna Vanglas nõutakse käte asetamist risti seljale liikumisel väljaspool kambrit või sektsiooni. Vaatamata sellele teadmisele ei täitnud kaebaja vangla käskkirjade kohaselt temale antud korraldust ehk ta jättis korralduse täitmata, kuigi teadis, et nõude rikkumisele võib järgneda karistus. Kaebaja seisukoht, et enne kartserisse paigutamist oleks tulnud läbi viia vestlus ja tutvustada kaebajat eeskirjadega, on täidetud ja kohus on sellele juba ka viidanud, kuna kaebajaga on läbi viidud distsiplinaarasjade materjalidest nähtuvalt vestlus, mille kohta on andnud vastava õiendi 04.08.2005.a. inspektor-kontaktisik Argo Toomingas (II köide tlk 126). Kaebaja väited, et Toomingas ei saa temast aru, kuna ei valda keelt, ei ole tõendatud. Kui kaebajal on kahtlus, et ametnik ei saa temast aru, siis on ebaloogiline jätta oma seletuskirjad esitamata. Ka ühestki ministeeriumi poole esitatud pöörduvast dokumendist ei nähtu, et kaebaja ei saa anda seletusi, kuna mõni ametnik ei saa aru vene keelest. Kohus on eelnevalt märkinud, kartserikaristuse eelselt oli läbi viidud vestlus ja selle käigus fikseeriti, et kaebaja ei nõustu seletustega, mis ei tähenda, et ta oli teadmatuses. Kaebaja sai vestluse käigus küsida Kodukorda või selgitusi, vägisi ei saa midagi selgeks teha. Kartserikaristus määrati kaebajale 07.08.2005.a. toimunud sündmuse eest alles 19.08.2005.a. 3) Kaebaja kinnitas kohtule käskkirjade õigsust osas, mille kohaselt ta keeldus käte seljale asetamisest ning et ta saab aru, et Kodukorda peab täitma. Seega on alusetu kaebaja väide Tallinna Vangla direktori 10.08.2005.a. käskkirja nr 475-d õigusvastasuse osas, mille kohaselt kaebaja justkui mõistis, et ta peab käed asetama teise isiku ehk antud juhul valvuri seljale. Kaebaja pidi mõistma, et ta peab asetama käed oma seljale risti vastavalt antud korraldusele ja nii nagu Kodukord seda nõuab. Teiste käskkirjade osas ei ole kaebajal ühest seletust, miks ta jättis nõude täitmata. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et VangS § 67 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma vanglas sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et VangS § 66 lg 1 määrab ära turvalisuse meetmed ja lg 2 ütleb, et vangla turvalisuse eest vastutab vangla direktor. Vangla Kodukorra p 7.1 nõuab käte selja taga hoidmist, mistõttu kuulub selle nõude täitmine kinnipeetava kohustuste hulka. Selle normi eesmärgiks on soov tagada nii kinnipeetavate, vangla töötajate ja teiste isikute julgeolek. Vastustaja on õigesti märkinud, et vangla koridorid on kitsad ja käte selja taga hoidmine on õigustatud turvalisuse mõttes. Kui käed on selja taga, on valvuril lihtsam kinnipeetavat jälgida ning eelduslikult tekib valvuril aeg, mil ta saaks reageerida, kui ilmneb oht. Vanglas on korduvalt tulnud käesoleva ajani lahendada kaebusi, mil kinnipeetavad liikumisel koridoris püüavad kas puudutada või segada teisi isikuid, kes on koridoris; nad püüavad avada liikumisteekonnal näiteks uksepilude katteid jne. Kinnipeetava saatja saab adekvaatsemaks reageerimiseks ja kinnipeetava korralekutsumiseks lisa-aja, kui kinnipeetava isiku käed on seljal ja enne kui ta hakkab kavandatud tegevust ellu viima või käitub reflektoorselt. Iseenesest mõista, et vangla kaas-ajastab reegleid ning vastavalt praktikale võib tulevikus ära kaduda vajadus sellise nõude järele, kuid hetkel on nõue vastavuses praktiliste kogemustega ja tegeliku olukorraga. 14 Kodukorra p 7.1 on sätestatud seega nii vanglatöötajate, kui ka kinnipeetavate huvides. Kaebaja seisukoht, et vangla ei oleks tohtinud reguleerida Kodukorras kinnipeetavate liikumist sellise sisuga nagu seda teeb Kodukorra p 7.1, ei ole põhjendatud. Kodukorra p 1.1 kohaselt on Kodukorra eesmärgiks täpsustada Vangistusseaduse ja Vangla sisekorraeeskirja ja teiste õigusaktidega sätestatud ning vangistusega seotud otsuste täideviimise üldist korda ja korraldust Tallinna Vanglas. Kodukord on p 1.3 kohaselt kohustuslik täitmiseks võrdselt kõigile, ega ole mõeldud vaid kaebaja käitumise reguleerimiseks. Kodukorra p 7.1 märgib selgelt, et kinni peetav isik ja grupp kinni peetavaid isikuid liigub territooriumil, s.t. väljaspool kambrit või sektsiooni ainult koos vanemametnikust saatjaga või saateülesande järgi, v.a. tööülesandeid täitvad kinnipeetavatest abitöölised. Vangla sisejulgeoleku tagamiseks peavad kinni peetava isiku käed olema ristatud selja taga (v.a. kui kantakse isiklikke asju või töövahendeid). Kaebaja selgitus, et ta saab Kodukorra vastavast punktist aru nii, et kui ta kannab mingit isiklikku asja, mistahes suurusega asja (näiteks tikutops), siis ei pea ta käsi asetama seljale, on alusetu tõlgendus. Samuti arusaam, et kui ta kannab vangla vara, näiteks madratsit, siis peab ta hoidma käed seljal ehk kandma madratsit selja taga. Kohus ei kahtle selles, et kaebaja mõtles tõlgenduse välja ning saab tegelikult aru, et niisugust nõuet Kodukorras ei ole ja tõlgendus on rumal. Kaebaja ei tõendanud ka seda, et ta ühel karistamise juhul kandis taskurätikut. Isegi kui see oleks tõendatud ning rätik oli nohu tõttu määrdunud, ka siis ei olnud tal põhjust teha iseseisvalt otsust, et ta ei aseta käsi seljale. Taskurätiku käes hoidmiseks mõnekümne meetri läbimisel puudus vajadus ning kohus on ka märkinud, et ei ole usutav, et kaebaja kohtule esitatud tõlgendust ise peab tõeseks. Kõik need versioonid on hilisemad väljamõeldised. Kohus on veendunud, et kui temale anti valjul „sõjaväelaslikul“ kombel selge käsklus, siis sai ta aru, et seda tuleb täita. Kuni korraldust ei ole muudetud, sh ei ole muudetud ka Kodukorda, tuleb tal hoida käed nõutud viisil seljal, kui vastav korraldus antakse. Karistused määrati järgides VangS § 100 märgitud vahistatule kohaldatavaid distsiplinaarkaristusi ning nagu kohus on eelnevalt märkinud, kaebaja soovitud viisil- enne kartserikaristuse määramist 5 ööpäevaks viidi temaga läbi soovitud vestlus. 4) Kuna kohtule ei ole kahtlust küsimuses, et kaebajale pole teada, et vanglas liikudes väljaspool kambrit või sektsiooni tuleb panna käed selja taha risti, siis kohus nõustub vanglaga, et kaebaja ei täitnud Kodukorrast ja VangS-se nõuetest tulenevat kohustust ja seda ka siis, kui ta oli vangla pädevatelt ametnikelt saanud nõude panna käed selja taha. Kaebaja püstitas küsimuse, kas Kodukorra p 7.1 on vastavuses kehtiva õigusega ning rahvusvaheliste normidega, mis reguleerivad vangla tegevust. Kohus esmalt märgib veelkord, et kuni Kodukorra muutmiseni või selle vastava punkti kehtetuks tunnistamiseni, oli nõuet vaja täita. Kohus nõustub vangla esindajaga, et kui vangla direktor ei saaks reguleerida küsimusi, kuidas antud vanglas kord toimima panna, siis oleks see vangla põhikirjaliste õiguste ja kohustuste alusetu piiramine. Kuna direktor reguleeris antud juhul korra kirjalikul viisil, siis on see täitmiseks kohustuslik nii kinnipeetavale kui ka vangla ametnikule. Ka ametnik ei tohi nõudest taganeda, kuniks selline regulatsioon kehtib. Antud juhul puudub ka vangla ametnikel, sh valvuritel, võimalus kehtivat korda ignoreerida. 15 Seega olid valvurid pädevad nõudma kaebajalt korra täitmist ja nemad ei saanud teha mööndusi kaebaja huvides, mistõttu esitati kõigil kolmel korral nõue kaebajale, et ta asetaks käed selja taha risti, nii nagu kord ette näeb. Isegi juhul, kui kaebaja kahtles Kodukorra p 7.1 seaduslikkuses, ei olnud tal alust eeldada, et vangla ametniku antud korraldus ei ole seaduslik ja ametnik saab valida, kas ta annab korralduse või mitte, kui puudusid alused jätta korraldus andmata. Alati on võimalus kontrollida tagantjärgi, kas antud korraldus vastas seadusele või mitte, kuid korralduse andmise ajal pidi kinnipeetav eeldama, et korraldus on seaduslik ja kuulub täitmisele. Kui kaebaja oleks korralduse täitnud ja hiljem oleks selgunud, et nõue ei ole seaduslik, siis ei saaks järgneda ka tagajärgi. Kaebaja nõudeid ei täitnud ja sellele järgnes karistus. 5) Kaebaja on seisukohal, et 05.06.2005.a. võttis direktor vastu mitmeid
sätteid rikkuva Kodukorra. Kaebaja on viidanud Kodukorra mittevastavuses reale
sätetele, kuid ta jättis lähemalt selgitamata, kuidas need sätted on seotud Kodukorraga. Kohus leiab, et kaebaja sellekohane väide on paljasõnaline ja põhjendamatu, kuna kaebaja ei ole kohtule põhjendanud, mille seisneb Kodukorra vastuolu põhiseadusega. Täpsemalt selgitas kaebaja aga väidetavat vastuolu Kodukorra p 7.1 osas seotult Euroopa vanglareeglite punktidega nr 53; 53.1; 10.2; 1; 2; 3; 5 ning 53.6. Kaebaja selgitas, et isik, kes rikub üldist korda ja nõudeid, sellele tuleb nõue (liikuda käes seljal) ka esitada, mitte teha seda aga kõigi suhtes. Veel lisas kaebaja, et see punkt on vastuolus Konventsiooni artikkel 6-ga – mis keelab isiku
üühilise ahistamise ning antud juhul Kodukord ahistab teda
üühiliselt. Kohus selgitab, et Vangla on institutsioon, mille eesmärgiks on kinnipeetavate suunamine õiguskuulekale käitumisele ja õiguskorra kaitsmine. Selle eesmärgi saavutamiseks on kehtestatud rida piiranguid kinnipeetavatele. Üheks selliseks tuleb pidada ka Kodukorra p 7.1. Piirangute kehtestamine on õigustatud täitmaks vangla üldist funktsiooni. Seejuures on vangla kohustuseks julgeoleku tagamine. Liikumisel esitatav nõue ei ole selline piirang, mis tooks kaasa ülemäärase koormuse. Füüsiliselt tervel isikul ei ole lühikese vahemaa läbimisel koormav hoida käsi selja taga. Kui keegi on aga vigastatud viisil, mis takistab käte hoidmist seljal, siis selle reguleerib ära üldine kord ning vigastatud isik saab vastavalt kas arstliku vabastuse või lahendatakse probleem koha peal selgituste andmisega enne jalutuskäigule minekut või sealt tulekut või liikumist tsoonides, kus nõue kehtib. Kaebaja antud juhul ei väida, et ta enne korralduse saamist esitas oma põhjused, miks ta ei saa asetada käsi selja taha. Kuigi kaebaja leiab, et vangla ahistab teda
üühiliselt sellega, et ta peab kambrist lahkudes asetama käed selja taha risti, siis kohus nimetatud seisukohta ei jaga. Kohus leiab, et nimetatud meede on vajalik vangla turvalisuse tagamiseks ning samuti selleks, et vangla saaks täita oma eesmärke. Kohus uurinud kaebaja seisukohti ning kehtivat õigust, sh rahvusvahelist õigust leiab, et kinnipeetavate isikute liikumist vangla territooriumil peab korraldama vangla direktor, kuna vangla korra ja sisejulgeoleku tagamine on tema kohustus. Liikumisel erinevates tsoonides arvestatakse reaalset olukorda, prognoositakse ohuolukorrad. Käte selja taga hoidmine on vangla sisejulgeoleku tagamiseks vajalik üks abinõudest ja korralduse andmisel on see kinnipeetavale täitmiseks kohustuslik. Kinnipeetava seisukoht, kas abinõu on vajalik tema arvates, ei kohusta veel Kodukorda muutma. Samuti ei ole selline nõue vastuolus Euroopa Vangla reeglistikuga, mille põhimõtteid kaebaja oskas nimetada. 16 Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee soovitused Euroopa Vanglareeglistiku kohta on soovituslik dokument, milles sätestatakse üldpõhimõtted, millest võiksid liikmesriigid juhinduda oma siseriiklikuks õiguses ning mille eesmärkide poole püüdlevad liikmesriigid vastavalt riigi võimalustele ning kui võimalused puuduvad, siis loovad need võimalused lähemal ajal. Võimalused sõltuvad riigi arengutasemest ja objektiivsetest võimalustest ning kui tasemed ühtlustuvad, siis toimivad programmilised reeglid soovitud mahus. Nii on ka vanglareeglistiku sissejuhatuses märgitud, et liikmesriigid jätkavad oma kinnipidamisasutusi käsitleva poliitika ühiste põhimõtete kaasajastamist ja järgimist. Nimetatud soovitusliku iseloomuga reeglistik kaebajale vahetult subjektiivseid õigusi ei loo. Kaebaja väide Kodukorra vastuolust Euroopa Vanglareeglistikuga mistahes kontekstis ei ole ka põhjendatud. Kuna kaebaja väitis, et Kodukord ahistab teda
üühiliselt, siis viidates reeglistikule, ei too kaebaja siiski esile asjaolu, et võrreldes teiste kinnipeetavatega või siis EL-s vanglates olevate kinnipeetavatega, oleks Tallinna vanglas reziimi osas võrreldes teiste vanglatega olulisi erisusi. Reeglistikus ei ole kirjas, et Eesti vanglates viibivad kinnipeetavaid ei tohiks allutada Kodukorrale. Ka ei märgi reeglistik, et kinnipeetavale ei tohiks liikumisel anda korraldust hoida käed seljal. Kaebaja on põhimõtteliselt reeglite vastu, kuna ta ekslikult järeldab, et vanglas tuleb reeglistikust tulenevalt luua kinnipeetavale üksnes ja eranditult samasugused tingimused, nagu vabaduses või nagu ta oleks kodus. Vastupidiselt märgib käesoleval ajal kehtiv ja kaebaja poolt viidatud reeglistik, et näiteks sisekorra tagamiseks vanglas tuleb arvestada julgeoleku-, ohutus-ja distsipliininõuetega ( p 49). Julgeoleku sätted märgivad p-is 51.1, et rakendatavad julgeolekumeetmed peavad olema minimaalsed vangide ohutuse tagamiseks. Ohutuse küsimuses märgitakse, et vangide, vanglaametnike ja kõigi külastajate ohutuse tagamiseks ning vägivallaohu ning turvalisust ohustavate juhtude minimeerimiseks peavad olema kehtestatud protseduurireeglid- p 52.2. Ehk antud juhul ongi Tallinna vangla praktika alusel prognoosinud, missugune osa käitumisest tuleks ära reguleerida ja näinud ette protseduurireeglid, et minimeerida ohud, mida ta oskab praktika põhjal karta. Antud juhul ei ole esitatud kaebajale nõudeid, mis seonduvad kõrgendatud julgeoleku või ohutuse meetmetega. Samas ei keela reeglistik distsipliini rikkumisel isikut karistada ja nii märgib p 56.1, et distsiplinaarkaristust kasutatakse mõjutusvahendina, kuid lisatakse, et äärmuslikel juhtudel. Punkt 57.1 ütleb, et sisekorda, turvalisust või julgeolekut ohustavat käitumist võib käsitada distsipliinirikkumisena. Ka kaebaja suhtes leidis Tallinna vangla, et tema käitumine ohustas sisekorda, selle turvalisust tagab reeglitekohane käitumine ning direktor ei saa tagada kõigi julgeolekut, kui ta ei saa korraldada kinnipeetavate ja töötajate ning külastajate käitumist. Kui kehtivat korda rikutakse, siis on tegemist on distsipliinirikkumisega. Vangla Kodukorras märgitakse, et meede on vastu võetud sisejulgeoleku tagamiseks. Reeglistiku p 57.2 ütleb, et siseriiklik õigus määrab kindlaks, millised vangide teod ja tegematajätmised on distsipliinirikkumised; et riik määrab menetluse korra, määratavad karistuse liigid ja kestuse. Ehk sisuliselt on siseriiklik õigus nii ka seatud ning ellu viidud, kui riik sätestab vastava korra ning vangla omakorda seab sisse näiteks Kodukorra, millest kinnipeetavad ja vangla töötajad saavad õigeks käitumiseks juhised. Kuigi kaebaja leiab, et Tallinna vanglas tuleks rakendada ka p 53.1 ja 53.6 põhimõtet, ei ole kaebaja neist p-dest õigesti aru saanud. Kohus on eelnevalt selgitanud, et see punkt käsitleb kõrgendatud julgeoleku või ohutuse meetmeid, kuid Kodukorra vaidlusalune punkt ei ole kõrgendatud julgeolekumeetmetega seotud reegel. Ka enne 11.jaanuari 2006, mil võeti vastu reeglistiku kaebaja viidatud redaktsioon, ei esitanud reeglistik riikidele teistsuguseid nõudeid, 17 mis võiksid puudutada Kodukorra sätet ning huvitada kaebajat. Kõrgendatud ohuga seotud reeglid seonduvad selliste meetmetega nagu näiteks ohjeldus -vahendite rakendamine. Kaebaja suhtes neid meetmeid ei rakendatud. Kaebaja viitas mitmel korral, et Kodukord on vastuolus mitmete rahvusvahelise õiguse normidega ja et Kodukorra vaidlusalune punkt on üldiselt liikumist või vabadusi piirav, toob kaasa piinu, alandab väärikust. Inimõiguste üld-deklaratsiooni art. 3 sätestab iga inimese õiguse elule, vabadusele ja isikupuutumatusele; art. 5 märgib, et kellegi suhtes ei tohi rakendada piinamise või julma, ebainimlikku, tema väärikust alandavat kohtlemist või karistust. Euroopa Inimõiguste Konventsioon on rahvusvaheline leping, millega Euroopa Nõukogu liikmesriigid püüavad tagada kõigile oma jurisdiktsiooni all olevatele isikutele nende inimõigused ja põhivabadused. Konventsioon tagab õiguse elule, isikuvabadusele, turvalisusele, õiglasele kohtulikule arutamisele, valimisõigused, südametunnistuse-, mõtte- ja usuvabaduse, sõnavabaduse, õigused omandile; seejuures keelab piinamise ja ebainimliku või alandava kohtlemise või karistamise, surmanuhtluse, tagatud õiguste ja vabaduste kasutamise piiramise, diskrimineerimise, oma riigi kodanike väljasaatmise riigist jne. Kõik liikmesriigid peavad tagama nende õiguste laienemise. Piinamiste ja ebainimliku või alandava kohtlemise tõkestamise Euroopa konventsioon käsitleb võimaliku piinamise või ebainimliku kohtlemise ohvriks langenud vangide ja kinnipeetavate küsimusi. Euroopa Inimõiguste Konventsioon loob kollektiivse järelvalvemehhanismi, see on rahvusvaheline leping ja asetab kohustusi riigile. Konventsiooni eesmärkidest tulenevalt tekivad riikidel negatiivsed ja positiivsed kohustused. Konventsioon on iseseisev õigusakt, kuid selle terminitel on iseseisev autonoomne tähendus. Kohus leiab, et kaebaja neid tähendusi ei mõista õigesti ja selle tõttu tegi ta arvukaid viiteid, mõistmata, missugune tähendus on neil sätetel. Kui kaebaja pidas silmas eelmärgitud Konventsiooni, siis kohus nõustub, et Konventsioon rakendub Eestis läbi Põhiseaduse. Konventsioon on rahvusvahelise lepingu staatuses ja kui kaebaja pidas silmas, et sellega tuleb arvestada, siis kohus nõustub selle seisukohaga. Nii märgib ka
Konventsioon asub Eesti õigusaktide hierarhias
ja tavaliste seaduste vahepeal ja vastuolu korral nende vahel on konventsioon kohustuslik ehk ülim. Eesti siseriiklikus õiguses ongi vastavalt märgitud
Kaebaja viitas mitmel juhul piinamise, ebainimliku kohtlemise, alandava kohtlemise sätetele. Ka Konventsiooni art 3 märgib ära, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada; art. 3.1 eristab väärkohtlemisi piinamisest (piinamine on ebainimlik kohtlemine, mis tekitab eriti raskeid ja julmi kannatusi). Inimõiguste ja põhivabaduste Kaitse Konventsiooni art 6 puudutab õigust õiglasele kohtulikule arutamisele ja vastab tõele, et seal märgitakse ära, et igaüht tuleb pidada süütuks, seni, kuni tema süü ei ole seaduse kohaselt tõendatud. Kohus on eelnevalt ära märkinud, et Kodukorra nõuded kehtivad seadusest tulenevalt kõigile kinnipeetavatele ja ei ole mõeldav, et vanglas viibiva isiku suhtes ei saa nõuda reeglite täitmist või neid ei saagi kehtestada, kuni kaebaja pole läbinud oma süütuse tõendamiseks kriminaalasjas kõiki kohtuinstantse. 18 Kaebaja ei ole esitanud kaebust seksuaalse ahistamise vastu. Kaebaja on Kodukorra konkreetse nõude puhul viidanud ülalmärgitud põhimõtetele ja leiab, et Kodukorra vaidlusalune punkt rikub neid nõudeid. Järelikult leiab ta, et Kodukorra nõue on vastuolus nende kohtu poolt viidatud võimalike rahvusvahelise õiguse normidega, sh ka
vastavate normidega.
ütleb, et kedagi ei tohi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Samas ka Inimõiguste ja Põhivabaduste Kaitse Konventsiooni art 1 paneb kohustuse austada inimõigusi; art 2 sätestab õiguse elule (nn elu võtmise keeld); art 3 keelab piinamise, sest ütleb, et kedagi ei tohi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada; art 18 sätestab lubatud piirangud ja neid tohib rakendada üksnes neil eesmärkidel, milleks nad on ette nähtud. Kuna kaebusest ei selgu üheselt, missugust Konventsiooni pidas kaebaja silmas, siis on kohus ära toonud need aktid, mis võiksid olla asjakohased. Kui Kodukord vastab neile nõuetele, siis on ta ühtlasi ka kooskõlas EV
§-s 3 sätetega, sest riigivõimu teostatakse üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Rahvusvahelise õiguse üldtunnustatud põhimõtted ja normid on Eesti õigussüsteemi lahutamatu osa ning vaidlust selles küsimuses ei ole. Selles sättes märgitakse veel, et seadused avaldatakse ettenähtud korras; täitmiseks kohustuslikud saavad olla üksnes avaldatud seadused. Ehkki kaebaja leidis, et ta ei tunne seadusi, ei ole ta märkinud, missugusi seadusi ta ei tunne ja kuidas see norm on seotud Kodukorra vastuoluga rahvusvahelisele õigusele või
-le.
märgib, et Põhiseaduses loetletud kõigi ja igaühe õigused, vabadused ja kohustused on võrdselt nii Eesti kodanikel kui ka Eestis viibivatel välisriikide kodanikel ja kodakondsuseta isikutel, kuid kaebaja kaebusest ei nähtu, et Kodukorra p 7.1 kaudu rikutakse isikute võrdsust. Kodukord näeb ette nõude sõltumata, kas kinnipeetav on EV kodanik või kodakondsuseta isik. Kaebaja viitab ka
, kuid kaebusest ei nähtu, et antud juhul tuleks kaebaja suhtes kohaldada teistsuguseid õigusi ja vabadusi, mis tulenevad põhiseaduse mõttest või on sellega kooskõlas ja vastavad inimväärikuse ning sotsiaalse ja demokraatliku õigusriigi põhimõtetele.
Need piirangud peavad olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust, kuid antud juhul on piiranguteks legitiimne põhjus. Viide
§-le 12 tähendab, et kaebuse alusel peaks selguma, et Kodukorra p 7.1 sätestamisega rikutakse kaebaja õigust võrdsusele. Kohus leiab, et ka selle normi nõuded on täidetud, sest kaebaja ja teised kinnipeetavad on seaduse ees võrdsed, muuhulgas ka Kodukorra vaidlustatud nõude ees. Kedagi ei diskrimineerita Kodukorra nõude sätestamise kaudu rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Rahvusliku, rassilise, usulise või poliitilise vihkamise, vägivalla ja diskrimineerimise õhutamine on seadusega keelatud ja karistatav. Legitiimsete reeglite seadmine ei ole aga märgitud tegevus. Samuti on seadusega keelatud ja karistatav õhutada vihkamist, vägivalda ja diskrimineerimist ühiskonnakihtide vahel. Antud juhul kehtestatud Kodukord ei õhuta märgitud viisil vihkamist.
sätestab, et õiguste ja vabaduste tagamine on seadusandliku, täidesaatva ja kohtuvõimu ning kohalike omavalitsuste kohustus. Kuna puudub selgitus, millega seotult 19 Kodukord sellele nõudele ei vasta, siis leiab kohus, et ka see nõue on täidetud, kuna kohus vastuolu ei tuvastanud.
osas on kohus juba viidanud, et ametnikud ei saa otsustada, kas isikute suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus õige või vale, kuid nad saavad kinnipeetavatelt nõuda Kodukorra täitmist ning direktor kinnitades Kodukorra, ei otsusta isikute süüküsimust. 6) Kaebaja on avaldanud, et selline nõue, hoida liikudes käsi selja taga, muserdab kinnipeetava
üühikat ja alandab inimväärikust, ajab vihale ja tekitab vaenu, mistõttu ei ole selline nõue õiguspärane. Kohus nõustub, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk. Inimväärika kohtlemise nõue laieneb ka kinnipeetavatele. Asjaolu, et isik kannab karistust kuriteo toimepanemise eest ja sellega seoses, tähendab, et tema suhtes on seaduse alusel kohaldatud põhiõiguste ja -vabaduste piiranguid. Ilmselgelt ei tohi sekkuda isiku põhiõigustesse enam, kui see tuleneb otse seadusest. Tulenevalt VangS § 66 kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab käesoleva seaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja julgeoleku eest vanglas vastutab vangla direktor. Sellest tulenevalt on Vangla direktoril seadusest tulenev volitusnorm, mille alusel on temal õigus reguleerida vanglas toimuvat. Käesoleval juhul on vangla direktor sätestanud vaidluse esemeks oleva piirangu ning see on kohtu arvates seaduspärane ning vastustaja selgitus kinnitab ka meetme vajalikkust, proportsionaalsust. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tegemist on inimväärikust alandava nõudega. Kaebaja ei ole selgitanud, milles seisneb kaebaja alandamine nimetatud nõude kehtestamisel, mistõttu kohus ei saa järeldada, et nimetatud nõue riivaks üldse kaebaja au või inimväärikust. Väide, et nõue tekitab kaebajas viha ja vaenu ei ole asjakohane põhjendamaks Kodukorra p 7.1 riivet inimväärikusele. Viha ja raev võivad tekkida isiku subjektiivsete hinnangute tulemusel ning kui isik ei soovi tunnustada ühiskondlikke käitumisreegleid või näiteks seadusest tulenevaid nõudeid, võivad tal tekkida ikkagi viha ja raev. See on vältimatu, kui isik ei soovi alluda seaduslikele reeglitele, kuid see ei tähenda, et selle tõttu tuleks võrdselt kõigile kehtivaid reegleid muuta. Põhjendamatu ning „pime raev“ võivad ruineerida ka kaebaja
üühikat, kuid seda saab vältida O.B. ise, kui ta hakkab austama kehtivat korda, teeb selgeks reeglite sisu ning allub korrale. Kuniks kaebajal säilib pime viha ja raev, seniks võib tema käitumine olla reflektoorne ja kontrollimatu ning ka sellest lähtudes tuleb kaebajal hinnata olukorda, miks selline nõue on kehtestatud ja miks puudub erandi tegemise võimalus. Sisuliselt on kaebaja sellega tunnistanud, et ta on alusetult raevus ja võibki olla etteaimamatu käitumisega, mis tingibki, et liikumiseks ohtlikel, kitsastel koridorilõikudel tuleb hoida käed valvurile nähtaval kohal. Kaebaja märkis, et ta on igal juhul valvuritest osavam, kuna tunneb võitluskunste ning selline reegel ei taga tegelikkuses ohutust. Kohus möönab, et mitmed kinnipeetavad võivadki olla valvuritest parema füüsilise ettevalmistusega, kuid see ei tähenda, et enamikel juhtudel valvur ei jõuaks reageerida, kui tekib ohuolukord. Kohus siinkohal märgib, et kaebaja on taas vastuoluline, kuivõrd reegli alusetut kehtestamist on ta muuhulgas põhjendanud asjaoluga, et kinnipeetavad ei suudaks ohustada korda ja valvureid, kuna vanglas on niivõrd tugevad meestöötajad, keda kinnipeetav ei suudaks ohustada (kaebaja nimetas töötajaid „kappideks“). Tegelikult on aga valvuriteks ka naistöötajad ning muuhulgas märgib ära kaebaja analüüsitud 20 vanglate reeglistik, et vanglates on soovitav rakendada tööle mees- ning naisametnikke võrdsel hulgal. Kuna kinnipeetavate hulgas võib olla ka teisi vihas ja ängis olevaid isikuid, kes ei pruugi alati kontrollida oma käitumist, on ärritatud ning spontaanse käitumisega, siis nende isikute käitumist suunatakse reeglite kaudu, et tekiks võimalikult vähem ohukoldeid ja võimalusi juhuslikkusele. Kui kinnipidamisasutuse tõhusa toimimise tagab ka käitumise reguleerimine liikumisel, mis on vaid üks paljudest reeglitest, siis ei saa seda reeglit jätta kehtestamata. Kuna vaidlusaluseks reegliks on teatud lühikestel teekondadel kohustus hoida käed seljal, siis ei kujuta see suurt füüsilist või vaimset koormust. Kohus on märkinud, et füüsiliselt tervele isikule ei tekita niisugune liikumine piinu, veel vähem saab rääkida eriti julmadest või rasketest füüsilistest kannatustest. Kaebaja ei kurdagi, et liikumine käed seljal tekitaks füüsilist valu või piina. Seadusandja ei pea sätestama ega saa alati sätestada kõiki kinnipeetavaga seotud üksikasju seaduse tasandil, vaid ta peab lahendama põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused. Täitevvõim võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja vabaduste piirangud üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada seadusega võrreldes täiendavaid piiranguid. Kaebaja ei ole viidanud niisuguste põhiõiguste piirangutele, mis ei tuleneks seadusest. Kohus leiab, et Kodukorra vaidlusalune punkt ei ole vastuolus
-ga ning kuulus kohaldamisele. 7) Kohus märgib, et vanglaametnike korralduste seaduslikkuses kahtlemine ning nende korralduste täitmata jätmine viisil, mis nähtub käesolevast vaidlusest, ei saa ühelgi juhul olla õiguspärane. VangS § 67 p 1 kohustab kinnipeetavat alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Kinnipeetav peab üldjuhul korralduse seaduslikkust eeldama, kuid isegi siis, kui ta peab korraldust mingil põhjusel õigusvastaseks, tuleb korraldus täita. Täitmata võib jätta üksnes ilmselgelt õigusvastase, nö tühise korralduse (võrdle tühise haldusakti regulatsiooniga haldusmenetluse seaduse § 63). Vastupidine tõlgendus ei tagaks julgeolekut vanglas. Kui kinnipeetav on tema hinnangul õigusvastase korralduse täitnud, on tal sellest tulenevaid tagajärgi võimalik kõrvaldada hilisemas vaide- või kohtumenetluses. 8) Kaebaja ei eita seda, et ta keeldus antud korraldusi täitmast. Kaebaja on selle põhjenduseks nimetanud eelpool analüüsitud asjaolud, mille kohta kohus on juba seisukoha võtnud ja üle neid ei korda vaid nimetab järgnevalt ära tõendid, millele tugineb kohtu seisukoht iga käskkirja puhul eraldi. Tallinna Vangla 10.08.2005.a. käskkirja nr 475-d osas on rikkumise kohta koostatud valvur Maria Andropova poolt ettekanne nr 1080 (II köide tlk 122). Antud rikkumisel oli tunnistajaks vanemvalvur Aleksandr Taśtśajev, kes kinnitab juhtunut oma ettekandega, mis on kirjutatud 31.07.2005.a. (II köide tlk 123). Samuti on juhtum tõendatud Elis Kurs´i poolt koostatud distsiplinaarmenetluse protokolliga (II köide tlk 120). Seega on tõendatud, et kaebaja ei täitnud vanglaametniku korraldust panna käed seljale risti, kui ta väljus kambrist käskkirja nr 475 osas. Tallinna Vangla direktori 10.08.2005.a. käskkirjaga nr 475-d ja määrati kaebajale karistuseks noomitus, mis on vastavalt VangS §-le 100 lg 1 p 1 lubatud distsiplinaarkaristus vahistatule. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vaidlusaluse käskkirja on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires, otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele, selle 21 tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ja vormivigu ning määratud karistus noomitus on proportsionaalne, mistõttu Tallinna Vangla direktori 10.08.2005.a. käskkiri nr 475-d on õiguspärane. Tallinna Vangla direktori 18.08.2005.a. käskkirjaga nr 515-d osas on rikkumise kohta koostanud vanemvalvur Aleksandr Taśtśajev ettekande nr 1081, mille kohaselt kaebaja pani toime rikkumise: ei täitnud vanglaametniku korralust panna käed selja taha (II köide tlk 127). Antud rikkumisel oli tunnistajaks valvur Maria Andropova, kes kinnitab juhtunut oma ettekandega, mis on kirjutatud 31.07.2005.a. (II köide tlk 128). Elis Kurs on juhtumi kohta koostanud distsiplinaarmenetluse protokolli (II köide tlk 125). Nimetatud tõenditega on tõendatud kaebaja rikkumine. Tallinna Vangla direktori 18.08.2005.a. käskkirjaga nr 515-d ja määrati kaebajale karistuseks isiklike vahendite arvelt lisatoitlustamise keeld 2 nädalat, mis on vastavalt VangS §-le 100 lg 1 p 2 lubatud distsiplinaarkaristus vahistatule. Karistus on proportsionaalne arvestades asjaolu, et kaebaja ühel päeval teist korda keeldus vanglaametniku samasisulist korraldust täitmast ning maksimaalselt võib sellise karistuse määrata kuni kaheks kuuks. Seejuures vaidlusaluse käskkirja on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires, otsus on kooskõlas õigusnormidega, mistõttu on vaidlustatud käskkiri õiguspärane. Tallinna Vangla direktori 19.08.2005.a. käskkirjaga nr 519-d osas on rikkumise kohta koostanud vanemvalvur Aleksandr Taśtśajev ettekande nr 1141, mille kohaselt kinnipeetav keeldus täitmast vanglaametniku seaduslikku korraldust asetada käed selja taha (II köide tlk 132). Antud rikkumisel oli tunnistajaks vangistusosakonna inspektor Siim Parts. Distsiplinaarmenetluse protokoll on koostatud Janno Jakobsoni poolt (II köide tlk 131). Kaebaja keeldus antud juhtumi kohta oma seletuse andmisest, mida tõendavad oma allkirjadega vastaval tõendil Argo Toomingas ja Siim Parts (II köide tlk 133). Eeltoodud tõenditega on tõendatud kaebaja rikkumine. Tallinna Vangla direktori 19.08.2005.a. käskkirjaga nr 519-d ja määrati kaebajale karistuseks 5 ööpäeva kartserit, kuna rikkumine oli korduv. Nimetatud karistus on vastavalt VangS § 100 lg 1 p 3 lubatud. Kaebajale on antud võimalus vastavalt VangS § 64 lg 2 anda juhtumi kohta selgitusi, kuid kaebaja on sellest keeldunud. Seletuste andmisest keeldumine on kaebaja õigus. Käskkirja on teinud pädev isik temale antud kaalutlusõiguse piires, otsus on kooskõlas õigusnormidega, tugineb seaduslikule alusele, selle tegemisel ei ole esinenud olulisi menetlus- ja vormivigu ning määratud karistus on proportsionaalne, mistõttu Tallinna Vangla direktori 19.08.2005.a. käskkiri nr 519-d on õiguspärane. Eeltoodust nähtub ka see, et ei vasta tõele kaebaja väide, et kogu aeg on tema peale kirjutanud „raporteid“ üks ja sama ametnik. Toodud andmed kinnitavad, et rikkumisi fikseeriti mitmete isikute poolt ning puudub alus arvata, et kaebaja suhtes teostatakse organiseeritud tagakiusu. Kui kaebaja täidaks Kodukorra nõudeid, ei oleks võimalust fikseerida neid sündmusi. Kohus jääb seisukohale, et kui kinnipeetav sai aru, mida vanglaametnik nõudis, siis tal tuli see täita. Kuigi kaebaja kahtles korralduste seaduslikkuses ei olnud tal õigust jätta vanglaametnike korraldusi täitmata. VangS § 67 p 1 kohustab kaebajat alluma vanglaametniku seaduslikule korraldusele, milleks antud juhul oli Kodukorra p 7.1 tulenevast nõudest antud korraldus. 9) HKMS § 92 lg 1 kohaselt pool, kelle kahjuks kohtuotsus tehti kannab menetluskulud. Kuivõrd vastustaja ei ole käesolevas asjas kohtukulude väljamõistmist taotlenud ega kuludokumente esitanud, siis kohtukulude väljamõistmise küsimust ei tõusetu. 22 Karin Kalmiste Kohtunik 23
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.