3-07-1740/5

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1740 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus P. G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised ja esindajad Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, esindaja Tatjana Rand; Väljasaadetav – P.G., sünd. Bakuus xx xx xxxx, esindaja vandeadvokaat Edith Sassian Kohtuistungi toimumise aeg
3. september
4. a, Tallinn Resolutsioon Anda luba P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks tähtajaga kuni
5. november
6. a. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse määruse teinud halduskohtu kaudu hiljemalt
7. septembril
8. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. P.G. on pärit Aserbaidžaanist ja saabus Eestisse täpsustamata ajal ja asjaoludel (ajavahemikus 1989-1992) Venemaalt, kus ta kasvas lastekodus. Isik on Eestis viibinud seadusliku aluseta ning korduvalt karistamise tõttu on pikka aega viibinud kinnipidamisasutustes. P.G. on end ametnikele esitlenud ka A. nime all.
10. Tallinna Halduskohtu
11. novembri
12. a otsuse alusel paigutati P.G. pärast Murru Vanglast vabanemist väljasaatmiskeskusesse kuni tema väljasaatmiseni, kuna isikut ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik Eestist 48 tunni jooksul välja saata. Kohtulahenditega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud.
13. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet esitas Tallinna Halduskohtule taotluse P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Taotluse kohaselt ei ole isik astunud samme Eestis viibimise seadustamiseks. KMA pöördus
14. märtsil
15. a Aserbaidžaani Moskva Suursaatkonna poole palvega väljastada P.G.ile (A.le) tagasipöördumistunnistus. Välisministeeriumi
16. juuni
17. a kirjas kinnitatakse, et
18. aprillil
19. a toimunud kohtumistel arutasid Eesti ja Aserbaidžaani esin- dajad neid probleeme ja lubati küsimusega tegeleda.
20. juulil
21. a tegi KMA järelepärimised Aserbaidžaani Suursaatkonnale Lätis ning Välisministeeriumile isiku dokumenteerimise küsimuses.
22. augustil
23. a teatas Aserbaidžaan Suursaatkond Lätis, et sellenimelist isikut ei ole Aserbaidžaani automatiseeritud passisüsteemis arvel.
24. mail
25. a tegi KMA esindaja P.G.ile ettepaneku täita Aserbaidžaani viisataotluse ankeet, mille alusel oleks isikul võimalik saada Aserbaidžaani viisa KMA poolt talle
26. märtsil
27. a väljastatud ajutisse reisidokumenti. KMA pöördus
28. juulil
29. a Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis palvega väljastada isikule tagasipöördumistunnistus. Vene Föderatsiooni Suursaatkond palus
30. juuli
31. a kirjas isikul andmete täpsustamiseks täita vastavasisulised ankeedid. KMA tegi isikule
32. juulil
33. a ja uuesti
34. jaanuaril
35. a ettepaneku täita Vene Föderatsiooni Suursaatkonna edastatud reisidokumendi taotluse ankeedid. P.G. ei soovi KMA-ga koostööd teha, kuna tema sõnul puudub teda vastuvõttev riik ja ta peab ennast Eesti alaliseks elanikuks.
36. P.G.i esindaja palub jätta KMA taotluse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
37. Kohus leiab, et KMA taotlus P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 2 lõike 1, § 14 lõike 31, § 18 lõike 1, § 23 lõike 1 ja § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
38. P.G.il puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub seadusest tulenevalt Eestist väljasaatmisele. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise lõpuleviimiseks, kuid väljasaatmismenetlus on viibinud eeskätt P.G.i seaduserikkumise (VSS § 264 lg 1 p 3) tõttu. Isiku kinnipidamine alates
39. novembrist
40. a on proportsionaalne saavutava eesmärgiga, sest ilmselgelt on tegemist ainsa sunnivahendiga, mis kallutab P.G.i tegema KMA-ga koostööd kodumaale naasmiseks (taotlema Vene Föderatsiooni võimudelt tagasipöördumist võimaldavat reisidokumenti või Aserbaidžaani viisat). Kohus arvestab proportsionaalsuse hindamisel ka seda, et kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ei kesta enam kaua, sest isiku väljasaatmine muutub tõenäoliseks juba lähiajal tulenevalt Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu jõustumisest
41. juunil
42. a. Nimetatud lepingu art 3 lg 1 p c ja art 23 lg 3 ls 2 kohaselt on Vene Föderatsioon kohustatud tagasi võtma lisaks oma kodanikele ka kodakondsuseta isikud, kes saabusid Euroopa Liidu territooriumile Vene Föderatsioonist. Tagasivõtmiskohustust ei ole lepingus seatud sõltuvusse sellest, kas illegaalil on sissekirjutus riigis, kust ta ebaseaduslikult teise lepingupoole territooriumile saabus. Väljasaatmine ei ole perspektiivitu, sest Vene Föderatsioon ega Aserbaidžaan pole teatanud keeldumisest võtta isik vastu. P.G. ei ole taotlenud nimetatud riikidelt luba riiki sissesõiduks. Pole alust arvata, et Vene Föderatsioon keelduks isiku vastuvõtmisest, kelle emakeeleks on vene keel ja kes on üles kasvanud Vene territooriumil.
43. KMA
44. septembri
45. a otsusega keelduti P.G.ile elamisloa andmisest ohu tõttu Eesti riigi julgeolekule. Kuni see otsus kehtib, jäävad tähelepanuta P.G.i väited tema õiguse kohta Eestis elada. Arvestades elamisloa andmisest keeldumise motiive, P.G.i kuritegelikku tausta ning tema kestvalt ignorantset suhtumist Eesti õiguskorda, kahjustab tema jätkuv Eestis viibimine Eesti riigi huve, mistõttu ei saa P.G.ile teha VSS § 9 lg 1 p 3 alusel ka seadustamisettekirjutust.
46. P.G.i vabastamise väljasaatmiskeskusest välistab ka temast lähtuv oht avalikele huvidele – väljasaadetaval pole elu- ega töökohta, elatusvahendeid. KMA
47. septembri
48. a otsusest nähtuvalt 2 kinnitas P.G. elamisloa andmise menetluses, et ta pani minevikus kuriteod toime põhjusel, et tal polnud elamis- ega tööluba. Väljasaatmiskeskusest vabastamise korral osutuks P.G. jälle samas olukorras olevaks, mistõttu on kohtul põhjendatud alus arvata, et isik võib vabaduses viibides jätkata kuritegude toimepanemist.
49. Puuduvad mistahes tõendid selle kohta, et P.G. elaks Eestis seadusega kaitstavat perekonnaelu.
50. Kuna P.G.il puudub hetkel Vene Föderatsiooni väljasõitu võimaldav kehtiv reisidokument ja Aserbaidžaani viisa, samuti pole võimalik vormistada väljasõitu Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel selle rakendusprotokolli puudumise tõttu, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik, ja puuduvad seaduses ettenähtud alused tema väljasaatmiskeskusest vabastamiseks, siis on põhjendatud P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine. P.G.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendatakse kahe kuu võrra, s.o
51. novembrini
52. a. Villem Lapimaa 3