Obsah (5)

§ 110§ 113§ 13§ 149§ 117

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Egon Konsand, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 29. juuni 2007. a Tartu Tsiviilasja number 2-05-1449

§ 110

lg 2, mille järgi eeldatakse, et tehingu teine pool teadis, et võlgnik kahjustab tehinguga võlausaldajate huve, kui tehing, mille kehtetuks tunnistamist nõutakse, on tehtud kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist. Maakohus pidas vaidlusaluseid makseid ebatavaliseks maksevahendiks

§ 113

lg 1 p 2 tähenduses, kuna hinnangu andmisel tuleb lähtuda selles konkreetses ettevõttes tavaliselt töötasu maksmiseks valitud vahendist. Töölepingust nähtub, et kostja pidi saama töötasu iga kuu

1. kuupäevaks ja palga maksmine pidi toimuma sularahata arvelduse korras ülekandega kostja pangakontole, mida ka eelnevalt täideti. Kuigi
2. jaanuarist 2004 tõsteti kostja töötasu suurust 30 000 kroonini kuus, jätkus talle töötasu maksmine endises suuruses (09.02.2004 2092 krooni, 10.03.2004 2181 krooni ja 21.04.2004 2277 krooni). Seega ei kajasta töölepingu lisa 3, millega suurendati kostja kuupalka 13,7 korda, tegelikkust. Töölepingu lisa nr 3 allkirjastati tunduvalt hiljem. Seda tehti, õigustamaks vaidlusaluste töötasude sellises suuruses väljamaksmist ajavahemikus 05.08.2004 kuni 01.10.2004 ehk veidi enne pankrotiavalduse esitamist arvates viimasest maksest. Kuigi kostja töötasu suurus tõsteti 30 000 kroonini kuus, leppis kostja
3. aastal töötasuga keskmiselt 2183.35 krooni kuus. Ta ei ole pankrotimenetluses esitanud nõuet saamata jäänud töötasu osas. Töötaja nõue on kehtiva pankrotiseaduse kohaselt massikohustus ja saamata jäänud töötasu makstakse välja töötukassast. Seega märgitud suurtes summades töötasu maksmisega kostjale kaks kuud enne pankrotimenetluse algatamist eelistati üht võlausaldajat teisele. Kostja keskmiseks töötasu suuruseks on 2183.35 krooni kuus. Kostjal on õigus saada töötasu sellises suuruses, kohus arvestas tehtud väljamaksetest maha 2183.35 krooni igakuiselt saadaoleva töötasuna. Samuti tuleb TLS § 87 lg 1 p 3 alusel ja TLS § 90 lg 1 p 1 alusel makstav hüvitis maha arvata hageja taotletud summast. Kokku peab kostja hagejale tagastama 133 724.20 krooni. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED APELLATSIOONIKOHTUS
4. P.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotles maakohtu otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei kuulu

§ 113lg 1 p 2 asjas kohaldamisele.

Tööandja poolt palga maksmisega viivitamise tõttu ei pea töötaja kokkulepitud töötasust loobuma. Teadmine võlausaldajate huvide kahjustamisest eeldab teiselt poolelt (antud juhul töötajalt) teadmisi võlgniku (tööandja) majandusliku olukorra kohta – rahaline seis, laekumata nõuded, võlgade suurus jms. Hageja ei tõendanud, et töötaja oleks pidanud teadma võlausaldajate huvide kahjustamisest. Sularahamakse on igapäevases käibes tavaline ja seda ei saa lugeda ebatavaliseks hoolimata varasemast panga kaudu arveldamisest. Asjaolu, et töölepingus on märgitud palga maksmine pangakontole, ei tee sularahamakset ebatavaliseks. Töötajale makstud palka ei saa tagasi nõuda vaid põhjusel, et seda on makstud sularahas. Seoses tööga laekusid arvele täiendavad summad. Kostja jt hageja töötajate palga tõstmisega hoiti ära kahju tekitamine lepingupartneritele, kuna palga tõstmise tulemusel ei lahkunud töötajad töölt. Palkade suurus ei ületanud sellise töö eest Eesti Vabariigis makstud keskmist tasu. Töölepingud allkirjastati töötajaile suurema kindluse andmiseks, lepingu mittetäitmine ei viita tingimata taandkuupäevaga allkirjastamisele. Töötasu maksmisel töötajatele ei eelistata töötajaid teistele võlausaldajatele. Äriühing toimib oma töötajate kaudu ning peab ise täitma oma kohustused töötajate ees. Ka halvenenud majanduslikus situatsioonis ei saa jätta töötajatele palka maksmata põhjendusel, et pankroti 3 korral, kui see peaks saabuma, maksab raha töötukassa. Seega on kostjal õigus saada lepingus märgitud töötasu, kuna teiste võlausaldajate huvide kahjustamine ei ole tõendamist leidnud. 5. AS KS (pankrotis) vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt kuivõrd kohus on tuvastanud, et töötajale sularahas töötasu maksmine on käsitletav ebatavalise maksevahendina

§ 13

lg 1 p 2 tähenduses, on nimetatud asjaolu üheks tehingu kehtetuks tunnistamise aluseks. Kostjal oli küll õigus saada töötasu, kuid mitte hagiavalduses märgitud suuruses. Töölepingu lisa nr 3 kohasaelt suurendati kostja töötasu alates 01.01.2004 30 000 kroonini (enne seda oli töötasu suuruseks 2160 krooni). Kostja ei ole selgitanud töötasu ootamatut suurendamist ega selle maksmisviisi muutumist. Töötasu 13,7-kordse suurendamise järgselt jäid kostja tööülesanded ning töömaht samaks. Vaidlusaluste tehingutega kahjustati ilmselgelt võlausaldajate huve, kuna hageja poolt kostjale teostatud rahaliste kohustuste täitmine ei olnud kooskõlas ettevõtte majandusliku olukorraga. Kostjale töötasude väljamaksmise ajal ei suutnud hageja enam täita võlausaldajatele ajatatud maksegraafikuid, võlgnevus ulatus üle 2 miljoni krooni, samal ajal kui ettevõtte varasid oli 145 000 krooni väärtuses. Võlausaldajate kahjustamine on põhjendatud ka sellega, et üht võlausaldajat eelistati teisele. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuse nr 3-2-1-53-03 kohaselt, kui võlgnik valib olukorras, kus ta ei suuda enam täita kõiki oma kohustusi, kohustuse täitmise esmajoones endaga seotud isikutele, siis kahjustab ta oma valikuga eeldatavasti teadlikult nende võlausaldajate huvisid, kelle nõudeid ei rahuldatud. Seega on õige seisukoht, et kostjale rahalise kohustuse täitmisega vahetult enne pankrotimenetluse algatamist on kahjustatud teadlikult kõikide teiste võlausaldajate huve, kelle nõuded jäid rahuldamata. Kostjale vahetult enne pankrotimenetluse algatamist töötasu täies ulatuses väljamaksmine on käsitletav äriühingu võlausaldajate kahjustamisena ka põhjusel, et vastavalt töötuskindlustuse seaduse § 20 lg 1 p 1 hüvitab Eesti Töötukassa tööandja maksejõuetuse korral töötajale enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist saamata jäänud palga ja puhkusetasu. EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS 6. Tartu Ringkonnakohus muutis 22.12.2006 otsusega maakohtu otsust osaliselt kohtukulude jaotamise osas. Muus osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid lisas omi põhjendusi. Ringkonnakohus selgitas, et vastavalt

§ 113

lg 1 p 2 tunnistab kohus kehtetuks rahalise kohustuse täitmise võlausaldajale, kui kohustus täideti kolme kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist, kui täitmine toimus ebatavalise maksevahendiga või enne täitmise tähtpäeva või üht võlausaldajat teisele eelistades, samuti kui võlgnik oli täitmise ajal maksejõuetu ja võlausaldaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Nimetatud sättest tuleneb neli iseseisvat alternatiivset alust rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks. Hageja on tuginenud tagasivõitmise alustena sellele, et rahalise kohustuse täitmine kostjale toimus ebatavalise maksevahendiga ning et kostjat kui üht võlausaldajat eelistati teistele. Nimetatud aluste kohaldamine rahalise kohustuse tagasivõitmisel eeldab küll asjaoluna võlausaldajate huvide kahjustamise kindlakstegemist, kuid samas ei ole nõutav, et 4 tuvastataks ka võlausaldaja teadlikkus võlausaldajate huvide kahjustamisest makse saamisel. Kohus on õigustatud

§ 113

lg 1 p 2 sätestatud aluste esinemisel tunnistama kehtetuks ka massikohustuste hulka kuuluva rahalise kohustuse täitmise, sõltumata asjaolust, et massikohustuse täitmist on võimalik

§ 149lg 1 alusel nõuda üldkorras.

Tõendatud on kostjale rahaliste maksete tegemisega ebatavalisi maksevahendeid kasutades teiste võlausaldajate huvide kahjustamine. Hageja pankrotihalduri ettekandest nähtuvalt ei olnud kostjale täidetud rahalised kohustused vastavuses hageja pankrotimenetluse algatamise eelse majandusliku olukorraga, kuivõrd hageja ei suutnud enam teha lepingutejärgseid rahalisi makseid teistele võlausaldajatele. Hagejal oli võlausaldajate ees rahalisi kohustusi üle 2 miljoni krooni, samas oli tal varasid vaid 145 000 krooni väärtuses. Põhjendamatu on kostja väide, et temale tehtud väljamaksed ei olnud tehtud ebatavalise maksevahendiga. Maakohus tuvastas, et kostjalt tagasi nõutav summa maksti kostjale välja erinevalt töölepingus kokkulepitust ja sularahas. Kuigi kostja töötasu tõusis juba jaanuaris 2004, ei ole ta töötasu nimetatud ulatuses nõudnud ka hiljem. Nende asjaolude alusel järeldas maakohus õigesti, et kostjale tehtud vaidlusalused maksed on tehtud

§ 113lg 1 p 2 mõistes ebatavalisi maksevahendeid kasutades.

Kostja väitel hoiti talle kõnealuses suuruses töötasude maksmisega ära suurema kahju teke, kuna hoiti hagejat töös. Need asjaolud aga ei õigusta kostjale varasemaga võrreldes 13,7kordses suuruses palga maksmist olukorras, kus on tõendamata kostja töömahu oluline suurenemine.

§ 113

lg 1 p 2 sätestatud juhtudel ei ole tähtsust, kas võlausaldaja oli maksete vastuvõtmisel heauskne või mitte. Kostjale kui võlgnikuga ühist majanduslikku huvi omavale isikule väljamaksete tegemine vahetult (2 kuud) enne pankrotimenetluse algust võrreldes varasemaga oluliselt suuremas summas on igal juhul vaadeldav teiste võlausaldajate huvide kahjustamisena võlgniku poolt. Kostja taotles maakohtus hagejalt õigusabikulude väljamõistmist 3540 krooni ulatuses. Vastavalt

1. jaanuarini 2006 kehtinud TsMS § 61 lg 1 p 1 mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Seega tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista õigusabikulu kokku 975.25 krooni.
2. Riigikohus rahuldas 09.05.2007 otsusega kostja kassatsioonkaebuse ning tühistas Tartu Ringkonnakohtu 22.12.2006 otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Kolleegium leidis, et ringkonnakohus kohaldas vääralt

§ 110lg 2 ja § 113 lg 1 p 2.

Ringkonnakohus on ebaõigesti põhjendanud hageja võlausaldajate kahjustamise tuvastamist sellega, et kostjale maksete tegemisega ei suutnud hageja enam teha makseid teistele võlausaldajatele. Selline põhjendus kordab üksnes

§ 113

lg 1 p 2 nimetatud makse tagasivõitmise ühte eeldust – ühe võlausaldaja eelistamist teistele. Kolleegium jääb kohtuasjas nr 3-2-1-58-03 tehtud otsuse p 8 esitatud seisukoha juurde, et ka siis, kui kostjat on talle võla tasumisega eelistatud teistele võlausaldajatele, kelle nõuded on varasemates järkudes või samas järgus, milles saaks olla kostja võlanõue, ei saa seda iseenesest pidada teiste võlausaldajate kahjustamiseks. 5

§ 110lg 2 ei sisalda võlausaldajate huvide kahjustamise eeldust.

Seda sätet saab kohaldada üksnes juhul, kui võlausaldajate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud. See on oluline nt

§ 110lg 1 p 2-3 rakendamise seisukohalt.

Kohtud on ebaõigesti lugenud sularahas töötasu maksmist ebatavaliseks maksevahendiks. Töötasu maksmine sularahas ei ole ebatavaline maksevahend

§ 113lg 1 p 2 mõttes.

Palga maksmise viisi osas sõlmitud kokkuleppe muutmine ei oma tähtsust

§ 113lg 1 p 2 kohaldamise seisukohalt.

Maksmise viisi tavapärasuse hindamise seisukohalt ei ole asjakohane ka kohtute tuvastatud asjaolu, et pärast töötasu suurendamist jätkati kostjale varasemalt kokku lepitud töötasu maksmist. Ringkonnakohus ei ole põhjendanud oma seisukohta, et hageja ja kostja on lähikondsed.

§ 117lg 2 tuuakse loetelu juriidilise isiku lähikondsetest.

Töötajat seal ei ole nimetatud.

§ 117

lg 3 järgi võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks eelnimetatud loetelus nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Kolleegium jääb oma varasema seisukoha juurde, et ühine majanduslik huvi peab olema lähikondsuse alusena hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste võlausaldajate kahjuks. Töötaja ja tööandja saavad seega olla lähikondseteks erandlikel asjaoludel. Õige on kassatsioonkaebuse väide, et hageja ei ole vaidlustanud kostja palga suurendamise kokkulepet. Seda on võimalik vastavate eelduste olemasolul teha kas tagasivõitmise korras või tsiviilseadustiku üldosa seaduses sätestatud alustel.

1. AS KS (pankrotis) pankrotihaldur Olev Kuklase esitas kirjalikud seisukohad ringkonnakohtule 06.06.
2. Pankrotihaldur märgib, et kuna töötajale võlguolevate töötasude ja lõpparve tasumine on käsitletav analoogia alusel pandieseme müügiga, kuna töötukassa peab hüvitama enne tööandja maksejõuetuks tunnistamist töötajatele võlgu jäädud palga ja puhkusetasu. RINGKONNAKOHTU LÄBIVAATAMISEL OTSUSTUS JA PÕHJENDUSED ASJA UUEL
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada ja maakohtu otsus tühistada ning asjas saab teha uue otsuse, millega tuleb jätta hagi rahuldamata. Ringkonnakohus arvestab siinkohal TsMS § 693 lg 2, mille kohaselt Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel on sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud.
4. Asja materjalide kohaselt tugines hageja hagi esitamisel asjaolule, et kostjale väljamakseid tehes eelistati üht võlausaldajat teisele. Maakohus tuvastas ning ringkonnakohus ka kinnitas, et makse teostati ebatavalise maksevahendiga, ringkonnakohus leidis ka, et töötajat saab käesolevas asjas lugeda pankrotivõlgniku lähikondseks. Riigikohtu lahendi seisukohtade kohaselt ei ole tuvastatud asjaolud, mis annaksid aluse lugeda tuvastatuks ühe võlausaldaja eelistamise teisele, samuti ei anna palga maksmine sularahas alust tuvastada, et tegemist oli ebatavalise maksevahendiga ning

§ 117

lg 2 toodud loetelu kohaselt ei ole töötaja juriidilise isiku lähikondne, muid põhjendusi lähikondsuse tuvastamisel kohtuotsuses esile toodud ei ole. 6

1. Ringkonnakohus leiab, et kuna asjas puuduvad asjaolud, mis annaksid aluse muul alusel ebatavalise maksevahendi kasutamist põhistada kui sularaha kasutamine varasema pangaülekande asemel, siis tulenevalt Riigikohtu seisukohast puudub alus käesoleval juhul asuda seisukohale, et kostjale täideti rahaline kohustus ebatavalist maksevahendit kasutades. Seega puudub alus hagi rahuldamiseks PanrS § 113 lg 1 p 2 alusel.
2. Ringkonnakohus leiab ka, et asjas ei ole esitatud asjaolusid selle kohta, et kostja oli rahalise kohustuse täitja, st oma tööandja lähikondne

§ 117

lg 2 tähenduses, samuti puuduvad alused tuvastada kostja lähikondseks olekut

§ 117lg 3 alustel.

1. Ringkonnakohus leiab, et puuduvad alused tuvastada ka asjaolu, et teisi võlausaldajaid kahjustati kostjale rahalise kohustuse täitmisega. Pankrotihaldur on seisukohal, et palga maksmise kohustuse täitmise puhul on tegemist teiste võlausaldajate kahjustamisega, kuna pankrotis oleva isiku töötaja nõue on tagatud töötukassa poolt. Ringkonnakohus nimetatud seisukohaga ei nõustu. Töötuskindlustuse seaduse (TKS) § 21 kohaselt saab vastava hüvitise nõude esitada pankrotihaldur või ajutine haldur. Ringkonnakohus leiab, et tööandja ei saa ka olukorras, kus suure tõenäosusega äriühingu pankrotimenetlus tulevikus algatatakse, jätta töötajatele töötasu välja maksmata, ainuüksi põhjusel, et eelduslikult lasub töötukassal pärast pankroti väljakuulutamist kohustus töötajate nõuded TKS-s sätestatud korras rahuldada. Ringkonnakohus leiab, et töötasu maksmine iseenesest ei ole ühe võlausaldaja eelistamine teisele ja sellega ei kaasnenud teiste võlausaldajate huvide kahjustamist.
2. Kuna apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, siis võtab ringkonnakohus seisukoha ka apellandi kantud menetluskulude osas. Maakohtus tasus apellant õigusabikulude katteks 3540 kr ja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 7250 kr. Kuna menetlus on alanud enne 1.jaanuari 2006, siis tulenevalt TsMS ja TMS RakS § 3 kuulub käesolevas asjas kohaldamisele hagi esitamise ajal kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustik, sh § 61 lg 1, mille kohaselt poolele, kelle kasuks otsus tehti, mõistab kohus teiselt poolelt välja vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindaja poolt osutatud õigusabi eest, hinnaga hagi puhul kuni viis protsenti hagi rahuldatud osast hagejale või kuni viis protsenti hagi rahuldamata jäetud osast kostjale. Kuna apellandi tasutud õigusabikulu on väiksem kui seaduses sätestatud ülemmäär, siis tuleb apellandi nõue õigusabikulude hüvitamise osas täies ulatuses rahuldada, samuti tuleb apellandi kasuks välja mõista tasutud riigilõiv. Üllar Roostoja Egon Konsand 7 Andra Pärsimägi