) §-s 461 käsitatakse kirjana paberkandjal esitatud ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel. Seega ei saanud vangla lugeda kinnises ümbrikus saabunud lehti kirjadeks ning neid kaebuse esitajale kätte anda, kuna oleks sellega rikkunud kehtivaid õigusakte.
lg 3 kohustab vanglat kinnipeetavale saabuvast kirjast vanglaametniku poolt ära võtma kõik esemed, mis ei ole
Äravõetud esemete suhtes kohaldatakse
, 72 ja 73 sätteid.
lg-s 1 nähakse ette võimalikud käitumisvariandid, kuidas toimida äravõetud asjadega, kui esemete väärtus on üle saja krooni ning lõikes 2 võimalikud käitumisvariandid kui äravõetud esemete väärtus on sada krooni või alla selle. Lehtedele märgitud hindade järgi sai arvutada nende väärtuse, mõlema lehe müügihind oli 1 Suurbritannia nael. Eesti Panga ametliku kursi järgi 1 GBP = 22,99 EEK, kokku seega 2x 22,99= 45.98 krooni. Kuna vanglal puudus info saatja kohta, ei olnud võimalik teavitada 3 saatjat informatsioonist äravõetud esemete kättesaamise võimaluste kohta, ning vangla otsustas äravõetud ajalehed hävitada.
Nimetatud nõudeid järgides on Tartu Vangla poolt esemete äravõtmise aktid ka koostatud. Kaebuse esitaja väited osas, mis puudutavad väljast poolt vanglat tellitud ajalehtede kätteandmist kinnipeetavatele, vastab osaliselt tõele. Kuni 1.aprillini 2007 edastati kinnipeetavatele isikutele ajalehed, mis oli tellitud väljast poolt vanglat. Kinnipeetavaid teavitati eelnevalt mõistliku aja jooksul, et alates 01.04.2007 lõpetatakse selline tegevus, kuna see on vastuolus VangS § 30 lõikes 2 sätestatuga. Lähtudes hea halduse tavast ja kinnipeetavate õiguspärasest ootusest lubas vangla kinnipeetavatele isikutele kätte anda need ajalehed, millede tellimisperioodid olid tasutud enne 1.aprilli ja kellel olid olemas ette näidata tellimiskviitungid. Kaebuse esitaja ei ole vanglale tõendanud, et ajalehed „Russkaja mõsl" ja London info" on tellitud tema sugulaste poolt ning seega on nende äravõtmine vangla poolt seaduslik tegevus. Kuna S.lssajev ei tellinud ajalehti „Russkaja mõsl" ja London info" oma isiklike vahendite arvelt vangla vahendusel ei ole temale ka kahju tekkinud, seega puudub S.lssajevil alus nõuda endale vangla poolt ajalehtede hüvitamist. Samuti ei tõendanud kaebuse esitaja vanglale, et tegemist on sugulaste poolt väljast poolt vanglat temale tellitud ajalehtedega ega esitanud tellimise kviitungeid, seega käsitleti neid tavakirjana. Tavakirjaga on keelatud ajalehti saata ning need võeti ära ning selle kohta koostati iga kord nõuetekohane esemete äravõtmise akti. Vastustaja on eeltoodu alusel seisukohal, et vaidlustatud toiming oli sooritatud kehtiva õiguse alusel ja seega õiguspärane ning sellega ei ole kaebuse esitajale mingit kahju tekitatud. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS Käesolevas asjas vaidlustab S.Issajev: 1) ajalehtede „Russkaja mõsl" ja „London info" Tartu Vangla raamatukogu kaudu tellimise mittevõimaldamist; 2) Tartu Vangla toimingut - tema sugulase (õe) poolt tellitud ja makstud ajalehtede „Russkaja mõsl" ja „London info" temale mitteandmist ja ajalehtede aktide alusel äravõtmist; 3) Tartu Vanglalt 1 824 krooni ja 80 sendi väljamõistmist seoses äravõetud ajalehtedega. Kohus, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, uurinud kogutud kirjalikke tõendeid leiab, et kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt ja seda alljärgnevatel põhjustel.
lg 1 5 kohaselt on kinnipeetaval õigus hoida enda juures või kinnipeetavate isiklike asjade laos vanglasse saabumisel kaasa võetud asju ja vangla vahendusel soetatud isiklikke asju. Alates 01.02.2007
, kus varem olid loetletud kinnipeetavale lubatud asjad ei kehti, sellest ajast kehtib § 641, kus on loetletud kinnipeetavale vanglas keelatud asjad. Tartu Vangla direktori 01.03.2007 käskkirjaga nr 1-3/17 on kinnitatud kinnipeetavale isikule keelatud esemete ja ainete loetelu. Seega kuni 01.03.2007
lg 3 p 8 kohaselt oli kinnipeetaval lubatud tarbeesemed – ilukirjandus, ajalehed ja ajakirjad, kokku 5 eksemplari, kui seda
S.Issajevile Londonist adresseeritud saadetis ei ole
Kinnipeetaval ei ole pakke õigust saada.
kohaselt on pakid lubatud vahistatutele ja selle sätte punkt 4 kohaselt on neile pakiga lubatud saata perioodilisi väljaandeid. Selle analoogia kohaselt on S.Issajevile Londonist saadetu pakk. Kuna kinnipeetav pakke saada ei tohi, siis on vanglaametnikel õigus saabunud ümbrikust asjad ära võtta. Ümbrikus saadetud asju ei saa lugeda kirjaks, mille saamiseks on kinnipeetaval õigus. Seega vastustaja toiming ajalehtede äravõtmise osas on õiguspärane ja kaebuse esitaja taotlus ei kuulu selles osas rahuldamisele. Kohus leiab, et kaebuse esitaja õigust tellida ajalehti isiklike vahendite arvelt, ei ole piiratud. Kohus leiab, et vastustaja ei ole rikkunud VangS § 29, sest see säte reguleerib kirjade saatmist ja saamist, kuid mitte pakkide saamist, nagu käesolevas juhtumis. Kehtiv seadus ei luba saada sugulaste poolt tellitud ajalehti.
lg 2 lubab tellida ajalehti ainult vangla vahendusel ja seda kinnipeetava isiklike vahendite arvelt. S.Issajevile saadetakse ajalehti, mis telliti ja maksti tema sugulaste (õe) poolt. S.Issajevile saadetud ümbrikud ei sisalda
mõistes kirja – „vanglas käsitletakse kirjana paberkandjal esitatud ainult adressaadile määratud erasõnumit, postkaarti või fotot, mis edastatakse posti teel“. Seega on õigustatud vastustaja toiming, mida kohustab
lg 3 - Kinnipeetavale saabunud kirjast võetakse vanglaametniku poolt ära esemed, mis ei ole käesoleva määruse § 461 kohaselt käsitatavad kirjana. Äravõetud esemete suhtes kohaldatakse käesoleva määruse § 70, § 72 ja § 73 sätteid. Toimikus olevates aktidest nähtub, et vastustaja tegi ettepanekud äravõetud ajalehed hävitada (tl 2, 25, 42, 46, 74, 75, 76); tagastada saatjale või hävitada (tl 28); säilitada üks kuu ja siis hävitada (tl 73); saatja täpne aadress puudub, hävitada (tl 77). Toimiku materjalidega on kindlaks tehtud, et vastustajale oli teada, et ajalehed S.Issajevile tellis ja maksis tema sugulane (õde) (tl 26). Samuti teadis vastustaja, et ajalehed olid tellitud üheks aastaks. Vastustaja teadis ka ajalehtede maksumus. Oli teada, et ajalehed saabuvad regulaarselt neli korda kuus. Vastustaja arvestas (tl 89), et igal korral äravõetud ajalehe maksumus on 45.98 krooni. Vangla ametnikud, kes teostasid ajalehtede äravõtmist saaksid ajalehe hinna tuvastada ajalehe pealt. Seoses sellega, et ajalehtede äravõtmine toimus süstemaatiliselt ja regulaarselt, oli vastustajal kohustus suhtuda mõistlikult selle väärtusesse, sest kuus maksab ajalehe tellimus 183,92 krooni ning aastas 2207,40 krooni. vastustaja leiab, et vastustaja toiming ajalehtede hävitamise osas ei ole mõistlik ja otstarbekas. Seda enam, et vastustaja oma kirjas (tl 44) on maininud, et Tartu Vangla on riigieelarveline asutus ja ajalehtede tellimiseks on piiratud võimalused. 6
lg 1 ja 2 annavad võimaluse mitte hävitada väärtust omavaid asju ja nende hulgas on võimalus võõrandamine raamatukogule lugemiseks. Kohus leiab, et vastustaja ei ole uurinud (seda oli võimalik teada saada kaebuse esitajalt) võimalust saadetud ajalehtede tagastamist nende tellijale nii, nagu see on ette nähtud
Kohus leiab, et vastustaja toiming äravõetud ajalehtede kohta hävitamise kohaldamiseks ei ole õiguspärane, vajalik, mõistlik ja otstarbekas. Selles osas tunnistab kohus vastustaja toimingu õigusvastaseks ja teeb ettepaneku seda küsimust uuesti läbi vaadata. Juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 3 ja p 6 kohus otsustab tunnistada Tartu Vangla toiming, mis seisnes äravõetud ajalehtede hävitamise kohaldamisel õigusvastaseks. Muus osas jätta kaebus rahuldamata. Tamara Hristoforova Kohtunik 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.