Obsah (5)

§ 14§ 9§ 23§ 25§ 264

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht 4. juuni 2007. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1099 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus P.G. vä

) § 2 lg 1, § 14 lg 3, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ja § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.

1. Vaidlustamata asjaolude kohaselt tuli P.G. Eestisse
2. oktoobril
3. a, ujudes üle Narva jõe. P.G.l puudusid sel ajal ja puuduvad tänaseni välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks. Samuti puudus P.G.l kehtiv isikut tõendav dokument ja reisidokument. Seega tuli P.G. Eestisse
4. oktoobril
5. a ebaseaduslikult, rikkudes välismaalaste seaduse, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ja riigipiiriseaduse sätteid. Asjaolu, et kohtule pole esitatud jõustunud otsust P.G. karistamise kohta väärteo toimepanemise eest, et tähenda, et KMA ja kohus ei saaks tuvastada isiku Eestisse saabumise ebaseaduslikkust. Väärteomenetluse käigus hinnatakse, kas isik on väärteo toimepanemises süüdi – käesoleval juhul väidab P.G., et pani seaduserik- 2 kumise toime hädaseisundis. Süü puudumine väärteo toimepanemises ei muuda tegu ennast õiguspäraseks.

§ 14

lg 3 kohaldamise eelduseks on vaid objektiivne asjaolu, et isik saabus Eestisse seadusliku aluseta. Tähtsust ei oma siinkohal ka asjaolu, kas isikul oleks vastavalt Eesti seadustele põhimõtteliselt võimalik taotleda Eestis viibimisalust. Oluline on see, et piiri ületamise ajal viibimisalust polnud.

1. P.G.l puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks. Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari
3. a määruses nr 3-06-2365, mille peale esitatid P.G. määruskaebust pidas Riigikohus ilmselgelt põhjendamatuks, asuti seisukohale, et P.G. näol ei ole tegemist

§ 9lg 1 punktis 3 märgitud isikuga, kellele saaks teha seadustamisettekirjutuse.

P.G. ei ole isik, kes on asunud Eestisse elama enne

1. aasta
2. juulit ega ole lahkunud siit elama mõnda teise riiki. Käesolevas asjas ei ole kaebaja toonud esile asjaolusid, mis annaksid aluse eelnimetatud jõustunud kohtulahendis tuvastatut ümber hinnata. Isiku 10-aastane viibimine Vene Föderatsiooni territooriumil ei ole vaadeldav ajutise äraolekuna. P.G. lahkus Eestist
3. aastal oma vabal tahtel ning sellega, kas ja millised on tema võimalused naasta, oleks tal tulnud arvestada riigist lahkumisel. Asjaolu, et isik oli aastatel 1990-1996 Narvas „sisse registreeritud”, ei tähenda, et Eestist lahkunud välismaalasel oleks absoluutne õigus Eestisse naasta ja saada elamisluba. Elamisloa andmise eelduste üle otsustatakse vastavas haldusmenetluses. Käesoleva ajani pole P.G.le elamisluba ega muud viibimisalust antud. Seega kuulub P.G. Eestist väljasaatmisele. 9.

§ 23

lg 1 kohaselt paigutatakse väljasaadetav väljasaatmiskeskusesse, kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia selleks ettenähtud tähtaja jooksul.

§ 25

kohaselt pikendab halduskohus kinnipidamist kahe kuu kaupa, kui väljasaatmist ei ole võimalik varem antud kinnipidamise tähtaja jooksul lõpule viia. P.G.l puuduvad dokumendid, mis võimaldaksid väljasaatmist lõpule viia, ning väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine on seetõttu põhjendatud. Riigikohtu halduskolleegiumi

1. novembri
2. a otsuses nr 3-3-1-45-06 punktis 10 leiti, et „Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamata jätmise üheks põhjuseks on väljasaatmise muutumine perspektiivituks. Kolleegium märgib, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse.“

§ 14lg 4 p 2 kohaselt ei kohaldata väljasaatmist, kui see on muutunud võimatuks.

Seega juhul, kui ilmneb, et väljasaatmisel puudub perspektiiv näiteks vastuvõtva riigi puudumise tõttu, pole võimalik enam isikut väljasaatmiskeskuses kinni pidada, sest Põhiseaduse § 20 lg 2 p 6 lubab vabaduse võtta ainult ebaseadusliku Eestisse asumise tõkestamiseks ning Eestist väljasaatmiseks või välisriigile väljaandmiseks. Kui isikut pole võimalik Eestist välja saata, tuleb ta vabastada ja korraldada elamisloa andmine. Käesolevaks ajaks ei ole selgunud, et P.G. väljasaatmisel perspektiiv puudub. Interpol on kinnitanud, et P.G.l on kehtiv sissekirjutus Ivangorodis, aadressil xxxxxxx. P.G. on keeldunud täitmast väljasaatmiseks vajalikke dokumente, väites, et ei soovi Eestist lahkuda ega taotleda Vene Föderatsioonilt sissesõitu. Eelpool viidatud Riigikohtu halduskolleegiumi otsuse nr 3-3-1-45-06 punktis 12 leiti, et väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa lähtuda sellest, et isik ei taha Eestist lahkuda, vaid soovib elada just Eestis, sest vastupidine poleks kooskõlas väljasaatmise kui õigusinstituudi olemusega. P.G. keeldumist vajalike dokumentide täitmisest ei saa lugeda asjaoluks, mis tingiks tema vabastamise väljasaatmise võimatuse tõttu. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muuhulgas kohane abinõu selleks, et kallutada isikut kaasa aitama väljasaatmise korraldamisele. Kaasaaitamiskohustuse sellises vormis sätestab

§ 264lg 2 p 3.

P.G. väidab, et dokumentide täitmisel peaks ta esitama valeandmeid, sest Venemaa ei ole tema kodumaa, kuhu ta soovib naasta ning KMA ja kohus on asunud ebaõigele seisukohale temal Venemaal perekonna olemasolu kohta. Kohtu arvates ei saa asjaolu, et P.G. ei soovi tegelikult Venemaale lahkuda, lugeda valeandmete esitamiseks vastavas ankeedis. P.G. elas ligi kümme aastat Ivangorodis, omab seal Interpolilt saadud teabe kohaselt kehtivat sissekirjutust, töötas ja soetas pere ning ilmselt on tema sotsiaalsed ja kultuu- 3 rilised sidemed Vene Föderatsiooniga, kus ta on elanud enamuse aja oma elust, kus elavad tema lähisugulased (ema) ja lapsed, tunduvalt tugevamad kui Eestiga. P.G. emakeeleks on vene keel, eesti keelt ta ei oska. Oma pereelu ja laste kohta on ta ise esitanud andmed Eesti ametivõimudele ja kohtule ning neis andmetes ei ole põhjust kahelda, sest samalaadseid andmeid on ta kohtule esitatud dokumentide kohaselt esitanud ka Vene ametivõimudele. Arvestades laste olemasolu ning pikaaegseid sotsiaalseid sidemeid Venemaaga, on tõenäoline, et Vene Föderatsioon rahuldab P.G. taotluse elama asumiseks vaatamata sellele, et tal puudub Vene Föderatsiooni kodakondsus. Pelgalt asjaolu, et isikul puudub Vene Föderatsiooni kodakondsus, et tal on olnud probleeme Vene Föderatsioonis elukoha registreerimisega ning et ta ei taha Eestist lahkuda, ei ole asjaolud, mille põhjal saaks asuda seisukohale, et tema väljasaatmine on muutunud võimatuks. Arvestades isiku pikaajalist viibimist Vene Föderatsioonis ja lähisugulaste olemasolu seal, on suur tõenäosus, et Vene Föderatsiooni näol on isikut vastuvõttev riik olemas. Asjaolu, et P.G. on asunud nii Eesti kui Vene ametivõimudele varem esitatud väiteid peresidemete olemasolust Vene Föderatsioonis eitama, ei veena kohut tema väljasaatmise võimatuses. Kohus arvestab proportsionaalsuse hindamisel ka seda, et kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ei kesta enam kaua, sest isiku väljasaatmine muutub tõenäoliseks juba lähiajal tulenevalt Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu jõustumisest 1. juunil 2007. a. Nimetatud lepingu art 3 lg 1 p c ja art 23 lg 3 ls 2 kohaselt on Vene Föderatsioon kohustatud tagasi võtma lisaks oma kodanikele ka kodakondsuseta isikud, kes saabusid Euroopa Liidu territooriumile Vene Föderatsioonist. 10. P.G.l puudub riigipiiri ületamist võimaldav dokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates 10. oktoobrist 2006. a on halduskohtu hinnangul proportsionaalne sunnivahend väljasaatmise täideviimise tagamiseks. Seega on KMA taotlus põhjendatud ning halduskohus pikendab P.G.l väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni 4. augustini 2007. a. Villem Lapimaa 4