← Eesti

3-07-1513/5

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuli
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1513 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, esindaja Aleksei Kuznetsov; Väljasaadetav – V.S., isikukood xxxxxxxxx, esindaja vandeadvokaat Alar Neiland Kohtuistungi toimumise aeg
  3. juuli
  4. a, Tallinn Resolutsioon Anda luba V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni
  5. septembrini
  6. a. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt
  7. augustil
  8. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. V.S. on Vene Föderatsiooni kodanik, kellel oli tähtajaline elamisluba kuni
  10. juulini
  11. a. Siseministri
  12. juuli
  13. a käskkirjaga nr 322 keelduti V.S.ile tähtajalise elamisloa pikendamisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tegi V.S.ile
  14. juulil
  15. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 59 päeva jooksul, sundtäitmise tähtajaga
  16. september
  17. a. V.S. Eestist ei lahkunud ning vaidlustas ettekirjutuse Tallinna Halduskohtus. Esitatud kaebus ning hilisem apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Riigikohus otsustas
  18. detsembril
  19. a jätta kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata.
  20. Tallinna Halduskohtu
  21. detsembri
  22. a otsusega paigutati V.S. väljasaatmiskeskusesse kaheks kuuks kuni väljasaatmiseni. V.S.il puudus kehtiv reisidokument, mistõttu ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia. Kohtuotsuste ja -määrustega on kinnipidamise tähtaega pikendatud kahe kuu võrra.
  23. KMA palub pikendada V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) §-le
  24. V.S. on keeldunud reisidokumen- tide taotlusankeedi täitmisest. Kuna V.S.il puuduvad isikut tõendavad dokumendid, siis ei saa lahkumisettekirjutuse sundtäitmist hetkel lõpuni viia. KMA palus V.S.il viimati
  25. augustil
  26. a täita Vene Föderatsiooni nõutavad reisidokumendi taotlused, mida isik ei ole teinud. Vene Föderatsiooni Suursaatkond vastas
  27. veebruaril
  28. a KMA järelepärimisele, et V.S.ile väljastatakse pass ainult tema isikliku avalduse alusel.
  29. juunil
  30. a teatas Vene Föderatsiooni Suursaatkond KMA-le, et relvajõudude pensionäride tagasivõtmisele ei laiene EL-Vene tagasivõtulepingu sätted.
  31. V.S. palub jätta taotluse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
  32. Kohus leiab, et KMA taotlus V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on VSS § 2 lg 1, § 14 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ja § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
  33. V.S.il puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. V.S.ile ei ole väljastatud riigipiiri ületamist võimaldavat reisidokumenti, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad seaduses ettenähtud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse tõttu oma kodaniku tagasivõtmisel ja väljasaadetava enda seaduserikkumise (VSS § 264 lg 1 p 3) tõttu. V.S.i väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes – selles normis silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida V.S.i tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Isik ei saa tema enda tahtliku seaduserikkumise tõttu omandada rohkem õigusi Eestis viibimiseks kui seadusekuulekas väljasaadetav, kes täidab seaduslikku kaasaaitamiskohustust.
  34. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine alates
  35. detsembrist
  36. a on kohtu hinnangul jätkuvalt proportsionaalne sunnivahend kallutamaks V.S.i kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Kinnipidamise mõistlik aeg sõltub iga üksiku juhtumi asjaoludest. Muuhulgas on hindamisel oluliseks kaalukeeleks asjaolu, kas viivitus väljasaatmisel on tekkinud haldusorgani või väljasaadetava tõttu. Käesoleval juhul on kinnipidamine kestnud küll pikalt, kuid viivituse väljasaatmise lõpuleviimisel on põhjustanud eeskätt V.S.i väljakutsuv käitumine Eesti riigi ja tema seaduste suhtes. Väljasaadetav keeldub taotlemast reisidokumenti oma kodakondsusjärgsesse riiki naasmiseks, vaatamata asjaolule, et on olemas arvukalt jõustunud kohtulahendeid, mis lükkavad ümber tema väited õigusest Eestisse elama jääda. Abinõu on eesmärgi suhtes jätkuvalt proportsionaalne ega ole vastuolus PS §-ga 20 p
  38. Halduskohus järgib Tallinna Ringkonnakohtu
  39. juuli
  40. a määruses nr 3-07-1098 põhjendusi: „Määruskaebuse esitaja seisukoht, et ta tuleks vabastada ka kuni väljasaatmise lõpuleviimiseni, kuna ta ei riku korda ning tal on Eestis perekond ja elukoht ning ta on siin viibinud 30 aastat, on ekslik. Määruskaebuse esitaja ei ole täitnud kehtivat ja õiguspärast lahkumisettekirjutust ning tal puuduvad Eestis viibimiseks seaduslikud alused. Seetõttu on tema kinnipidamine vajalik, et tagada väljasaatmise võimalikkus ja vältida sellest kõrvalehoidumist. Sellekohasele ohule viitab ka asjaolu, et määruskaebuse esitaja ei ole aidanud tema riigist väljasaatmisele kaasa. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga ka selles, et temast ei tulene ohtu riigi julgeolekule. Ringkonnakohus nõustub varasemates kohtuasjades, mis puudutasid määruskaebuse esitajale elamisloa väljastamisest keeldumise otsuse õiguspärasust ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks loa andmist, väljendatud seisukohaga, et oluline avalik huvi on nende endiste Eestit okupeerinud riigi kaadrisõjaväelaste, kes on saanud Eestist lahkumiseks toetust, Eestist lahkumine. Selliste isikute Eestis viibimine kujutab endast eriti olukorras, kus sellistele isikutele on keeldutud elamisloa andmisest ning nad ei täida rii- 2 gist lahkumise kohustust, ohtu riigi julgeolekule. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja seisukohaga, et temast lähtuv oht pole tegelik. Lahkumisettekirjutuse täitmise takistamise oht ning oht riigi julgeolekule, mis lähtub ilma seadusliku aluseta Eestis viibivast endise Eestit okupeerinud riigi relvajõudude kaadriohvitserina teeninud isikust, on reaalsed. Selliste ohtude ärahoidmiseks on määruskaebuse esitaja kinnipidamine kuni tema väljasaatmiseni vajalik.“
  41. Elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli ja uue elamisloa taotluse menetlemine ei tekita seaduslikku alust riigis viibimiseks. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-16-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt
  42. juulil
  43. a sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" ja perekonnaelu ei anna V.S.ile õigust Eestis viibida. Tulenevalt elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse ning lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja siduvusest (haldusmenetluse seaduse §-d 60 ja 61) ei saa väljasaatmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise üle otsustamisel lõpmatult tõstatada küsimust sellest, kas isikul on õigus Eestis elamisloale. Kohtule ei ole esitatud käesolevas asjas uusi asjaolusid, mis ei olnud teada eelmiste kohtumenetluste ajal. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine toimub Eesti seaduses sätestatud alustel ja selle reguleerimiseks välislepingutes ei ole vajadust. Võimalik riikidevaheline vaidlus kokkuleppe tõlgendamise üle ei anna ei Eesti seaduste, samuti kokkuleppe ega muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt V.S.ile õigust Eestis viibimiseks ega takista tema väljasaatmist. Asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis jt Vene ametiisikud on kokkuleppe tõlgendamise suhtes avaldanud teistsugust arvamust kui Eesti võimud, ei tähenda iseenesest, et Eesti võimude poolne tõlgendus oleks väär ja vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni art-ga 31–
  44. Tagantjärele on alusetu hakata vaidlustama asjaolu, et V.S. osales nn korteriprogrammis. Korteriprogrammis osalemine, kohustuse võtmine Eestist lahkuda ja elamisloa andmata jätmise õiguspärasus on siduvalt tuvastatud siseministri
  45. juuli
  46. a käskkirjaga nr 322 ning kohtuotsustega, millega jäeti rahuldamata V.S.i kaebus selle käskkirja peale. Tallinna Ringkonnakohus leidis: „Haldusasja materjalidega on tõendatud, et V.S. sai USA abiprogrammi alusel Vene Föderatsioonis korteri. Korteri omandamise on V.S. õigeks võtnud, kuid leiab, et korterit ei eraldatud USA abiprogrammi raames. Nii V.S. kui ka V. J. on kinnitanud, et korter on käesolevaks ajaks ära müüdud ning raha on kulutatud laste õpinguteks. Kohtutoimikus olevad tõendid kinnitavad V.S.i osalemist USA abiprogrammis ning eluruumi saamist just nimetatud programmi raames eraldatud vahendite arvelt.“ Riigikohus leidis: „Ringkonnakohus tuvastas, et V.S. sai abiprogrammi raames Vene Föderatsioonis korteri. V.S. on abiprogrammis osalemiseks andnud kirjalik kohustuse, milles ta teatab soovist osaleda abiprogrammis ja kinnitab, et elamispinna saamisel jätab tema ja tema perekond Eestis asuva eluaseme maha ja saab edaspidi Balti riikidesse sõita välismaalasena üldistel alustel. Sellistel tingimustel saadud korteri mahamüümine ja saadud raha äratarvitamine ei muuda VS § 12 lg 9 p-s 4 sätestatud regulatsiooni ebaproportsionaalseks.” Seega ei oma tähtsust väide, et KMA-l pole ette näidata lepingut, milles V.S. oleks andnud oma allkirja nn korteriprogrammis osalemisele.
  47. V.S.i väljasaatmine ei ole vastuolus direktiiviga 2003/109/EÜ. Pikaajaliseks elanikuks loetakse selle direktiivi art 4 lg 1 kohaselt riigis viimase viie aasta jooksul seaduslikult elanud kolmandate riikide kodanikke. V.S.il puudus direktiivi ülevõtmise tähtpäeval (
  48. jaanuar 2006, art 26) Eestis elamiseks seaduslik alus.
  49. EL Nõukogu
  50. septembri
  51. a direktiiv nr 2003/86/EÜ perekondade taasühinemise õiguse kohta sätestab kolmanda riigi kodanikest perekonnaliikmetele õiguse ühineda Euroopa Liidu liikmesriigis, juhul kui üks neist (perekonna taasühinemist taotlev isik) elab seaduslikult liikmesriigis ja on täidetud muud taasühinemise tingimused. Protsessiosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et väljasaade- 3 tava abikaasa elab Eestis seaduslikult ja tal on seega tulenevalt direktiivi art 4 lg 1 p-st „a“ alus taotleda Eestis elamisluba. Eelpoolnimetatud õigus ei välista V.S.i väljasaatmist käesoleval ajal. Elamisloa taotlemise õigusest ja ka taotluse esitamisest ei tulene õigust elada Eestis enne elamisloa andmise otsustamist. Väljasaatmine võiks osutuda ebaproportsionaalseks, kui juba käesoleval hetkel oleks ilmselge, et kaebajale tuleb elamisluba anda. Sellise olukorraga antud juhul tegemist ei ole. Taasühinemisdirektiivi art 6 lg 1 kohaselt võib liikmesriik pereliikme taotluse tagasi lükata seoses avaliku korra, avaliku julgeoleku või rahva tervisega. V.S.ile on varasemalt elamisloa andmisest keeldutud ja talle on tehtud Eestist lahkumise ettekirjutus seoses sellega, et ta oli välislepingutest tulenevalt kohustatud Eestist lahkuma Eestit okupeerinud riigi relvajõudude koosseisus. On selge, et relvajõudude lahkumine oli vajalik Eesti Vabariigi julgeoleku tagamiseks. Üksiku sõjaväelase riiki elamajäämise mõju julgeolekule võib olla väike, kuid sellele vaatamata on ka tema riigist lahkumiseks kohustamine hõlmatud eesmärgiga kaitsta riigi julgeolekut tervikuna. V.S.iga sarnases olukorras olevaid isikuid on Eestis teisigi. Neist lähtuv potentsiaalne oht võib kumuleeruda ja omandada reaalse iseloomu. Kohtul ei ole seega hetkel alust eeldada, et V.S.ile antakse elamisluba igal juhul.
  52. Halduskohus märgib, et taasühinemisdirektiivi art 6 lg 1 tõlgendamiseks ja ühetaoliseks kohaldamiseks võib osutuda vajalikuks küsida Euroopa Kohtu seisukohta. Kuna aga halduskohus peab KMA taotluse läbi vaatama piiratud aja jooksul, siis ei saa esimese astme kohus eelotsust küsida.
  53. V.S.i viide, et Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poolt
  54. juunil
  55. a KMA-le saadetud kirja kohaselt ei laiene V.S.i tagasivõtmisele EL-Vene tagasivõtulepingu sätted, ei oma asjas määravat tähtsust. Asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakonna juhataja A. Majamevi tõlgenduse kohaselt ei võta see riik tagasi oma kodanikke, kellele tema arvates tuleks välisriigis anda elamisluba, et tähenda, et V.S.il oleks keelatud lahkuda oma kodakondsusjärgsesse riiki omal initsiatiivil. Toimiku materjalidest ei nähtu, et Vene Föderatsioon oleks keelanud V.S.il naasta Venemaale. Üksnes sellise keelu olemasolu tuvastamine muudaks V.S.i Eesti Vabariigist väljasaatmise perspektiivituks.
  56. Kohus pikendab V.S.i väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni
  57. septembrini
  58. a. Villem Lapimaa 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.