Obsah (12)

§ 442§ 81§ 216§ 94§ 6§ 230§ 229§ 432§ 693§ 60§ 61§ 453

ÄRAKIRI 2-99-64 (end.nr.2-731/99) KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik IRMA KÜLAVEE Otsuse tegemise aeg ja koht 14.09.2006, Rakvere Kohtumaja, Rohuaia 8, Rakvere Tsiviilasja n

§ 442lg.

6 § 633 lg. 7). Maakohtu otsus jõustub, kui apellatsioonkaebuse esitamise tähtaeg on möödunud ja kaebust ei ole tähtaja jooksul esitatud. Hageja nõue, selle asjaolud ja põhjendid. 04.05.2005 täpsustatud hagiavalduse kohaselt taotleb hageja L K käesolevas tsiviilasjas nr.2-731/99 (alates 01.01.2006 on tsiviilasja numbriks 2-99-64) A K `i ja L K `i vahel 01.09.1998 sõlmitud kinkelepingu, millega kingiti L K `ile xxxx asuv elamu, laut-kuur, saun, ja kaev – tühisuse tuvastamist (II köide, lk 3-6). Asja kohtuliku menetluse käik: 14.10.1999 on esitanud L K Lääne-Viru Maakohtule hagiavalduse A K ja L K vastu järgmiste nõuetega:

1. tühistada kostjate vahel 01.09.1998 sõlmitud kinkeleping, millega kingiti A K poolt L K xxxxasuv elamu, laut-kuur, saun ja kaev;
2. jagada A K ja L K ühisomandina kuuluvad elamu, laut-kuur, saun ja kaev selliselt, et peale jagamist kuulub A K kaasomandina ½ mõttelist osa elamust, laut-kuurist, saunast ja kaevust ja L K ½ mõttelist osa elamust, laut-kuurist, saunast ja kaevust. Nimetatud p 2 märgitud nõudest hageja loobus 16.05.2005 esitatud avaldusest ning menetlus selles nõudes lõpetati maakohtu määrusega 19.05.
3. 14.10.1999 esitatud hagiavalduses on toodud järgmised faktilised asjaolud ja nõude põhjendid: 03.03.1963 registreeriti hageja L K ja kostja A K abielu. Abielu ajal elasid hageja ja kostja A K M.Gorki nimelise kalurikolhoosi territooriumil ning moodustasid kolhoosipere. Rakvere Rajooni Vihula Küla RSN Täitevkomitee tõendi xxxx kohaselt L K ja A K moodustasid kolhoosipere alates 1972.aastast. Sel ajal moodustati Vihula külanõukogu, eelneva perioodi kohta Vihula Küla RSN Täitevkomiteel andmed puuduvad. Tõendis, mis on välja antud majapidamisraamatu nr.99 lk 16 i/a nr.22 alusel on märgitud, et kolhoosiperele kuulub ½ elamust koos kõrvalhoonetega. Rakvere Rajooni Rahvakohtu otsusega 21.12.1989 tsiviilasjas nr.2-328/89 lahutati A K ja L K abielu ja jagati abielu ühisvara. A K kassatsioonkaebuse läbivaatamisel ENSV Ülemkohtu määrusega 06.02.1990 tühistati nimetatud kohtuotsus abielu ühisvara jagamise osas ja saadeti uueks läbivaatamiseks samasse rahvakohtusse, kuna tegemist oli kolhoosipere varaga ja seetõttu ei ole võimalik nimetatud vara jagada ühisvarana koos abielu lahutamisega, vaid seda saab teha eraldi menetluses. 26.07.1994 lõpetati Lääne-Viru Maakohtu määrusega L K hagis A K `i vastu abielu ühisvara jagamise nõudes menetlus, kuna hageja loobus abielu ühisvara jagamise nõudest (ts.asi nr. 2-2/94). Tuginedes Eesti NSV Tsiviilkoodeksi (TsK) §-ides 129-137 sätestatule, leidis hageja, et tegemist oli kolhoosipere jagamata varaga, kuna selle vara osastamist ega jagunemist (TsK § 132) ei toimunud ning vastavalt 01.12.1993 jõustunud Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse (AÕS RakS) § 16 lg 1 kuulub alates 01.12.1993 kolhoosipere vara kolhoosipere peale ja tema abikaasale ühiselt ning perele kuulunud ½ osa elamust koos kõrvalhoonetega on jagamata. 09.10.1997 jagasid A K ja E K notariaalselt tõestatud lepinguga neile kaasomandina kuulunud elamu reaalosadeks järgmiselt: E K omandisse jäid elamust idapoolse osa ruumid nr 1-7 vastavalt majaplaanile ja kuur ning kelder ning A K omandisse jäi elamust läänepoolne osa – ruumid nr 8-14 vastavalt majaplaanile, samuti laut, saun ja kaev. 24.05.1999 sai hageja notari vahendusel L K saadetud kirjast teada, et elamu koos kõrvalhoonetega kuulub alates 01.09.1998 vastavalt A K ja L K vahel sõlmitud kinkelepingule L K , kes soovis hagejaga sõlmida üürilepingut. Hagi esitamisel 14.10.1999 leidis hageja, et temale kolhoosipere varana kuulunud ja jagamata osa A K ühisomandis olevast elamust koos kõrvalhoonetega on võõrandatud ilma hageja kui vara ühisomaniku nõusolekuta ja seega on vastuolus AÕS § 70 ja 73 lg 2 ühise omandi kohta sätestatuga. TsÜS § 66 tulenevalt on seadusega vastuolus olev tehing tühine. 2 Kostja A K oma kirjalikus vastuses 09.11.1999 hagi ei tunnistanud (I, lk 33) Kostja sai majavalduse kinkena oma vennalt I K , misõttu on tegemist A K kuulunud lahusvaraga. L K on ühisvara jagamisest loobunud 1994.aastal, menetlus on lõpetatud ja vastavalt kehtinud Tsiviilkohtupidamise seadustiku (

) § 70 lg 5 puudub hagejal õigus samal alusel ja sama eseme suhtes uuesti kohtusse pöörduda. 16.10.2000 Lääne-Viru Maakohtu määrusega kaasati kolmanda isikuna protsessi Virumaa Kinnisvara OÜ (reg.kood 10318849). 19.05.2005 on sama kohtu kohtumäärusega

§ 81

lg 4 tulenevalt OÜ Virumaa Kinnisvara kui kolmas isik protsessist kõrvaldatud (II, lk 31-32). Samuti on 23.02.2006 Viru Maakohtu kohtumäärusega

§ 216

lg 5 alusel antud protsessist menetlusosalisena kõrvaldatud 26.02.2002 avaliku huvi esindajana ja hiljem kolmanda isikuna protsessi kaasatud Vihula Vald, kuna vajadus nimetatud omavalitsuse osalemiseks antud eraõiguslikus vaidluses puudus. 02.04.2001 esitatud avalduses haginõude täpsustamisel palub hageja:

1. tuvastada, et I K poolt 18.10.1974 kingitud ½ mõttelist osa majavaldusest, mis tervikuna koosnes elumajast, laudast ja saunast, anti 19.10.1974 üle kolhoosipere koosseisus A K , L K , N K ja R K omandusse;
2. tuvastada, et alates 06.03.1990 kuulus nimetatud ½ mõttelist osa majavaldusest kolhoosiperele koosseisus L K ja N K ja
3. tunnustada L K omandiõigust ½ mõttelisele osale majavaldusest, mis tervikuna koosnes elumajast, laudast, saunast ja garaažist. 12.02.2002 esitas hageja ülalmärgitud nõuded eraldi hagina (ts.asi nr.2-69/02), mis Lääne-Viru Maakohtu otsusega 17.12.2003 jäeti täies ulatuses rahuldamata. 28.08.2003 oli tsiviilasjas nr 2-731/99 menetlus peatatud kuni tsiviilasjas nr.2-69/02 hageja esitatud nõuete läbivaatamiseni. Viru Ringkonnakohtu otsusega 04.05.2004 otsustati nimetatud maakohtu otsus 17.12.2003 Laida Küti hagis rahuldamata jätmiseks jätta muutmata ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendustel. Muudeti vaid maakohtu otsuses hagi rahuldamata jätmise motiive ning ühtlasi märgiti, et hageja nõue oli suunatud tema omandiõiguse tunnustamisele ning teised kaks nõuet (p 1 ja 2) olid käsitletavad vaid omandi tunnustamise hagi asjaoludena, mitte aga iseseisvate haginõuetena. 14.12.2004 antud tsiviilasja (nr.2-731/99) menetlenud kohtuniku taandumise järel algas asja läbivaatamine uue kohtu koosseisu poolt algusest peale. 04.05.2005 täpsustatud hagiavalduses taotleb hageja L K A K ja L K vahel sõlmitud 01.09.1998 kinkelepingu tühisuse tuvastamist. Hagi alusena on toodud samad faktilised asjaolud, mis 14.10.1999 esitatud hagiavalduses. Täiendavalt on hageja märkinud, et Viru Ringkonnakohtu otsuses 04.05.2004 märgitud motiivid on rajatud 04.05.2004 Vihula Küla RSN Täitevkomitee tõendile, mille kohaselt kuulub kolhoosiperele ½ elamust koos kõrvalhoonetega. Asjaolu, et poolte abieluliste suhete lõppemisel märtsikuust 1988, mis on tuvastatud varasemate kohtulahenditega, ei moodustanud A K ja L K , R K ja N K enam ka ühist kolhoosiperet, nähtub samast Ringkonnakohtu lahendist 04.05.
4. L K `i kinnitusel ei osalenud A K pere majapidamises juba enne 1988.aasta märtsikuud. Viru Ringkonnakohus on lugenud tõendatuks A K kolhoosipere koosseisust lahkumise märtsis
5. Peale A K lahkumist säilis kolhoosipere koosseisus N K , L K ja R K . N K lahkus kolhoosiperest seoses õppimaasumisega Kehtna NST-sse 02.08.1988, kuid tema õppimaasumine ei katkestanud sidet kolhoosiga. A K , loobudes oma käitumisega kolhoosipere vara (elamu) kasutamisest märtsis 1988, nõustus, et vara (elamu) jääb allesjäänud kolhoosipere omandiks, millisesse peresse ta ise enam ei kuulunud. A ei soovinud ka ENSV Tsiviilkoodeksi (TsK) § 133 ja TsK § 134 kohaselt kolhoosipere vara osastamist ega kolhoosipere vara jagamist, mistõttu vastavalt AÕS RakS § 16 lg 1 jõustumisel kuulus nimetatud vara L K . A K ei taotlenud ka AÕS § 16 lg 1 alusel ja seaduses sätestatud tähtaja jooksul kolhoosipere vara, sealhulgas ehitiste jagamist. 3 Hageja leiab, et Viru Ringkonnakohtu otsusega 04.05.2004 on tõendatud, et elamu asukohaga Vihula vald Vergi küla kuulus vallasasjana alates 01.12.1993 hagejale ning

§ 94

lg 2 tulenevalt jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud ei vaja käesolevas tsiviilasjas enam tõendamist. Hageja sai notar Katre Pustaku vahendusel 24.05.1999 kostja L K saadetud avaldusest teada, et elamu koos kõrvalhoonetega on kingitud L K . Kuna tegemist oli hagejale kuuluva varaga, siis esitas hageja 1999.aastal hagi kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks. Tsiviilasjas nr 2-69/02 jäi hageja nõue omandiõiguse tunnustamiseks elamule rahuldamata üksnes põhjusel, et kohtumenetluse ajal oli kostja L K esitanud avalduse elamu juurde maa erastamiseks ning 08.08.2001 oli avatud L K nimele Lääne-Viru maakohtu kinnistusosakonnas kinnistusregistris registriosa nr

1. Hageja on vaidlustanud ka L K sõlmitud asjaõiguslepingu ning esitanud eraldi hagi kinnistusraamatu kannete ebaõigeks tunnistamiseks ja parandamiseks (ts.asi nr.639/02, millistes tsiviilasjades on menetlused peatatud kuni käesoleva hagi lahendamiseni. Hagi õiguslik põhjendus Kuni 01.01.1995 kehtinud Eesti NSV Abielu ja perekonnakoodeksi (edaspidi APK) § 27 alusel sai kolhoosipere liikmetest abikaasade ühisvarana jagada üksnes seda vara, milline moodustas nende isikliku omandi. Kolhoosipere omanduses oleva vara valdamiseks, kasutamiseks ja käsutamiseks määrati abikaasade õigused kindlaks TsK § 129 -137 sätestatu alusel. Kuni 01.12.1993 kolhoosipere vara osastamist ega jagamist ei toimunud. AÕS RakS § 16 lg 1 tulenevalt kuulub alates 01.12.1993 kolhoosipere vara kolhoosipere peale ja tema abikaasale ühiselt. L K ja A K abielu oli lahutatud ning sellest tulenevalt kuulus alates 01.12.1993 vara Laida Kütile. Ringkonnakohtu otsuse 04.05.2004 motiivide kohaselt on tuvastatud, et A K poolt kinkena saadud elamu muutus kolhoosipere ühisvaraks ning samast otsusest tulenevalt kuulus vallasasi 01.09.1998 L K , kuna omandiõiguse tunnustamiseks esitatud hagi jäi rahuldamata üksnes vallasasjana oleva ehitise aluse maa kinnistamisel omandi lõppemisega. Hageja, tuginedes TsÜS § 66 lg 2 sätestatule, leiab, et 01.09.1998 sõlmitud tehing on vastuolus seadusega ja seega tuleb tuvastada sõlmitud kinkelepingu tühisust. AÕS § 68 kohaselt on omand isiku täielik võim asja üle, kuid käesoleval juhul on vara võõrandanud isik, kellel puudusid omaniku õigused. Kostjate seisukohad ja põhjendid: Kostjad hagi ei tunnista.
2. Hagile esitatud täiendavas kirjalikus vastuses 29.08.2005 (II k, lk 48-51) leiavad kostjad, et majavalduse reaalosadeks jagamise mittevaidlustamisega on hageja tunnistanud A K kui majavalduse kaasomaniku omandiõigust kuni 09.10.1997, kuid ei tunnista A K kui jagamisel tekkinud reaalosa omaniku õigust. Enne kinkelepingu sõlmimist oli majavaldus ½ mõttelises osas E K ja ½ mõttelises osas A K kaasomandis. 1997.aastal kehtinud AÕS § 77 lg 1 kohaselt võisid kaasomanikud kaasomandi lõpetada ja jagada asja vastavalt kokkuleppele. AÕS § 70 lg 3 kohaselt on kaasomand kahele või enamale isikule üheaegselt mõttelistest osades ühises asjas kuuluv omand. Kaasomanikele kuulub teatud kindlaksmääratud osa ühisest omandist, mitte aga konkreetne osa ühisest asjast. A K poolt vaidlusaluse kinkelepinguga võõrandatud objekt sai tekkida alles peale mõttelistes osades kaasomandi lõpetamist 09.10.
3. Teises tsiviilasjas (ts.asi nr.2-191/03) on hageja ka tunnistanud A K omandiõigust, esitades kohtule tema enese majavalduses viibimise õigusliku alusena A K ja E K vahelise kokkuleppe, mille kohaselt on jäänud sinna sissekirjutatud isikud elama A K majavaldusesse.
4. Kostjad leiavad ka, et igasugune elamu omandamine kolhoosniku poolt ei tähendada veel automaatselt elamu omandamist kolhoosipere poolt. Majavalduse näol oli tegemist A K isikliku omandiga ja ta oli vaba seda võõrandama kellele tahes. TsK § 129 lg 2 nägi ette kolhoosipere omanduse elamule vastavalt kolhoosi põhikirjale ning M. Gorki nimelise kalurikolhoosi põhikiri kolhoosipere omandust elamule ette ei näinud: põhikirja p 42 kohaselt võis kolhoosniku perekonnal olla isikliku omandina elamu ja majapidamishooned ning nimetatu on 4 kooskõlas ka TsK § 117 lg 1 sätestatuga - kinke teel saadud ja kolhoosipere omandusse andmata vara moodustas kolhoosipere liikme isikliku omandi. Kolhoosipere omand antud elamule ei saanud tekkida ka muul seaduses ettenähtud alusel, s.o. ostumüügi (TsK § 242), vahetuse (TsK § 258) ja kinke (TsK § 259) läbi, kuna elamu võõrandamiseks oli vajalik võõrandaja notariaalne tahteavaldus. Tehingu vormi mittejärgimine tõi kaasa tehingu kehtetuse (TsK § 51 lg 1).
5. Hageja ei ole kunagi olnud kolhoosi liige ega ole ka kolhoosis töötanud. Samas märgivad kostjad, et ka E K oli kolhoosi liige alates 1963 ning majavalduse ½ mõttelise osa kaasomanikuna ja kolhoosi liikmena võis teoreetiliselt samuti moodustada A K ühise kolhoosipere. Kolhoosipere võis nimetatud isikutega moodustada ka kolhoosnik I K , kes kinkis A K ½ mõttelise osa majavaldusest.
6. Kostjad leiavad, et Vihula Küla RSN Täitevkomitee tõend 105/70, 08.06.1989 ei vasta sel ajal kehtinud täitevkomitee poolt väljastatavate tõendite nõuetele, kuna see on välja antud pädevust ületades ning on seetõttu tõendina kõlbmatu. Tõend on allkirjastatud vaid täitevkomitee esimehe poolt ning sellel puudub teise täitevkomitee liikme – sekretäri allkiri. Seetõttu ei ole esitatud tõend vastavuses Rajoonilise alluvusega linna-, alevi-, külanõukogu täitevkomitee asjaajamise korraldamise tüüpjuhendiga, mis kinnitati ENSV MN asjadevalitseja poolt 26.08.1963 kooskõlas ENSV MN 22.05.1963 määrusega nr 275, p
7. Tõend on välja antud majapidamisraamatu alusel, kuid puudub õiguslik alus nimetatud raamatu sissekannetest tulenevalt kolhoosiperesse kuulunud isikute ringi määramiseks. Nimetatud raamatus on n.ö. kolhoosipere peana „registreerinud“ hageja L K iseennast, omamata selleks pädevust ega õiguslikku alust. Eelnimetatud tõend kolhoosipere kohta ei ole antud kolhoosi poolt, mis veel 1989 eksisteeris. Täitevkomitee esimehe ainupädevusse osundatud laadi küsimuste lahendamine ei kuulunud (ENSV seadus alevi ja küla rahvasaadikutenõukogu kohta § 51, § 48 ja 49). Kolhoosi õigusjärglase – AS Esmar poolt 10.04.2001 väljastatud tõendist ei nähtu, et hageja oleks olnud üldse kolhoosipere liige. Antud majavalduse kohta hooneregistris peetud toimik sisaldab L K väljastatud teatist nr 473, 19.05.1989, mille kohaselt vaidlusalune majavaldus kuulub A K ja E K e. Tõend on antud esitamiseks Rakvere Rajooni Rahvakohtule, kuid kohtule seda esitatud ei ole.
8. Alternatiivsete vastuväidetena leiavad kostjad, et kui kolhoosipere vara sai tekkida nö kostja A K poolt „vaikimisi“ üleandmisega, siis vaikimisi võis kolhoosipere omand nimetatud majavaldusele ka lõppeda, s.t. et majavaldus läks üle vaikimisi kolhoosiperelt tagasi A K . Registrites jäi vara A K nimele ka peale kolhoosipere instituudi kaotamist 1993.aastal. Kui hageja tegelik nõue on suunatud väidetava kolhoosipere vara osastamisele, siis selline nõue oleks aegunud. Kuna hageja ei olnud kolhoosi liige, siis puudub tal sellise nõude esitamisel ka protsessiteovõime. Hageja ja A K ühisvara jagamise asi lõpetati L K avaldusel hagist loobumisel ja poolte kokkuleppel vastavalt 26.07.1994 Lääne-Viru Maakohtu määrusele tsiviilasjas nr.2-2/
9. Vara oli võimalik jagada kokkuleppel, seda nii kolhoosipere vara kui ka abikaasade ühisara osas. 19.05.2005 on kohus lõpetanud hageja ühisvara jagamise nõudes hagejapoolse nõudest loobumise tõttu. Hagejal puudusid vastuväited sellele, et majavalduse omanikuna jäi registrisse A K , samuti puudus vaidlus, kui A K ja E K teostasid kaasomanike õigust majavalduse reaalosadeks jagamisel. Vaidlused puudusid ka teistel isikutel, kes võisid olla kolhoosipere liikmed. Kostjad leiavad, et kalurikolhoosis toimus vastavalt põhikirjale faktiline hoonete käive isikute, mitte aga kolhoosiperede vahel. Vihula küla RSN Täitevkomitee õiendist 15.10.1974 nr 982 nähtub, et vaidlusalune elamu asus M.Gorki nimelise kalurikolhoosi territooriumil ja ei kuulunud kolhoosiperele. 20.
10. 1974 Gorki nimelise kalurikolhoosi juhatuse ja parteibüroo ühise koosoleku protokolli nr 9 väljavõttest, kus on arutatud I K avaldust elamu kinkimiseks, nähtub, et kolhoosi juhatus ei ole käsitlenud majavaldust kolhoosipere varana. 5 Vihula Küla RSN TK 08.06.1989 tõendit nr 105/70 ega ka selle tõendi väljaandmise aluseks olevat dokumenti ei ole säilinud. Hageja pidi teadma, et ta elab A K majas, nimetatud asjolu nähtub ka majapidamisraamatu leheküljel olevast märkusest (II, lk 86) 11.08.2006 kohtuistungil esitatud poolte seisukohad Hageja on märkinud täiendavalt 04.05.2005 esitatud hagiavalduses toodule, samuti kirjalikult 28.10.2005 esitatud seisukohtades (II, lk 88) järgmist: Asjaolu, et tegemist on kolhoosipere varaga on tõendatud Viru Ringkonnakohtu jõustunud otsuses 04.05.2005 ts.asjas nr.2-2-109/
11. Maakohtul puudub õigus ja võimalus käesolevas tsiviilasjas Viru Ringkonnakohtu otsusega eelnimetatud ümber hinnata ja kasutada ning koguda selleks teisi tõendeid. Vihula Küla TSN Täitevkomitee 1989.aastal välja antud tõendi sisu ei ole muutunud: tõend on arhiividokument, on välja antud külanõukogu poolt peetava majapidamisraamatu alusel ning sellest nähtub, et tegemist on kolhoosiperega. Ka asjas esitatud kolhoosi põhikirja p 42 kohaselt on elamu kolhoosipere (mitte selle liikme) isiklik omand. A K oma faktilise käitumisega on nõustunud, et vara jääb kolhoosipere omandusse. Omandikuuluvus oli nähtav, kuna vara jäi lahutamise järel L K valdusse. Hooneregistris kanne ei tõenda omandikuuluvust, vaid tegemist on üksnes riikliku registriga, mis pidas arvestust ehitiste ja hoonete üle. 09.10.1997 aastal toimunud kaasomandi reaalosadeks jagamise kiidab hageja heaks tuginedes tehingu tegemise ajal kehtinud Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 103 lõikele 3, samuti kehtiva TsÜS § 114 lg
12. Hageja taotleb kinkelepingu tühisuse tuvastamist nii võlaõiguslikus kui asjaõiguslikus mõttes, kuna kinkelepingu p 3 nägi ette vara üleandmist kingisaajale, kuid tegelikult ei ole omandi üleandmist toimunud ega L K AÕS § 92 lg 1 tulenevalt seega vallasasjale omandit tekkinud. L K ei olnud ka heauskne omandaja, ta oli kinkija abikaasa, kes teadis, et A K oli kolhoosipere liige. Kostja L K pahausksust kinnitab ka asjaolu, et vara kinnistati tema avalduste alusel kohtuvaidluse ajal
13. Kuigi käesolevaks ajaks on vaidlusaluse vara puhul tegemist juba kinnisasjaga, on vastavalt kujunenud kohtupraktikale võimalik kinnistamise aluseks olevaid tehinguid õiguslikult ümber hinnata. Kostjad jäävad 11.08.2006 kohtuistungil kirjalikult esitatud vastuväidete juurde, lisades hageja poolt samal istungil esiletoodud asjaoludest tulenevalt järgmist: Kohus saab antud menetluses esitatud uutel asjaoludel ja kostjate esitatud põhjenditel anda ka uue hinnangu varem esitatud tõenditele, kuna varem ei olnud esiletoodud vastuväiteid Vihula Küla RSN Täitevkomitee tõendi usaldusvääruse osas, samuti ei olnud varem esitatud kolhoosi põhikirja. Kostjad leiavad, et M.Gorki nim. kalurikolhoosi põhikirja p 42 ei näinud ette elamu kuulumist kolhoosipere omandina. Ringkonnakohtu otsusega 04.05.2004 jäeti Laida Küti omandiõiguse tunnustamise nõue rahuldamata, mistõttu ainuüksi nimetatud asjaolu oleks juba aluseks antud hagi rahuldamata jätmiseks. Varem ei ole pööratud tähelepanu ka asjaolule, et samas majavalduses omas mõttelist osa kaasomandist E K , kes oli kolhoosi liige alates 1963.aastast alates ning kellel oli kolhoosnikuna isiklik omandiõigus elamule olemas. A K ei olnud vara hüljanud, vaid käitus omanikuna, teostades omaniku õigust ning jagades selle omandi reaalosadeks. Vallasasja puhul omandi tekkeks vajalik asja üleandmine ei kehti ehitiste ja rajatiste osas. Vara valdamine hageja poolt ei loonud omandit, pigem oli omandit nähtavaks muutvaks asjaoluks hooneregistri andmed. Hageja pole kunagi olnud kolhoosi liige ja teda ei ole kolhoosipere peaks dokumentides ka nimetatud. L K ei ole pahauskne omandaja, kuna 1998.aastal kinkelepingu tegemise ajal ei ole mõistlik eeldada kolhoosipere vara olemasolu ehitistele ja rajatistele. Kostjad jäid ka alternatiivselt esitatud vastuväidete juurde: Poolte käitumisest ja registri seisust tulenevalt võis ka kolhoosipere omand nn vaikimisi lõppeda. Ringkonnakohtu vastuolulisele kohtuotsusel ei saa tugineda ja sellele ei saa esimese astme kohus ka hinnangut anda. A K ei ole oma varast loobunud, tal puudus vaid võimalus oma vara vallata ja kasutada. Kohtu otsustuse põhjendid. 6 Kohus, kuulanud ära poolte ja nende volitatud esindajate seletused samuti uurinud poolte esitatud kirjalikke tõendeid, leiab, et hageja nõue ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kohtus on tuvastatud järgmised faktilised asjaolud, mille osas poolte vahel vaidlus puudub ja mis on ka tõendatud asjas esitatud dokumentaalsete tõenditega:
14. Hageja L K ja kostja A K abielu registreeriti 03.03.
16. Alates 27.11.1968 töötas A K Gorki nim. kalurikolhoosis ja oli kolhoosiliige. Antud asjaolu nähtub A K tööraamatust CT-I nr 0366884, samuti AS ESMAR tõendist 10.04.2001 nr 5-4/69 (I, lk 112).
17. Hageja ja kostja A K koos laste R K , sünd.1969.a, ja N K , sünd.1965.a, moodustasid ühise kolhoosipere, neil oli ühine majapidamine ja pereliikmete omavaheline töine side kolhoosiga oli eelkõige läbi A K kolhoosis töötamisega ja selle liikmeks olekuga. Andmed kolhoosipere olemasolust on säilinud alates 1972.aastast. Kolhoosipere elas M.Gorki nimelise kalurikolhoosi territooriumil xxxx. Nimetatud asjaolud on pooled omaks võtnud, samuti nähtuvad vastavad asjaolud Vihula Küla RSN Täitevkomitee poolt 08.06.1989 väljastatud tõendist (I, lk 13) ja ka majapidamisraamatu andmetest. Varasema perioodi kohta arhiiviandmed puuduvad (I, lk 13). Kolhoosi liikmeks oli A K ning alates 01.06.1983 ka N K . Majapidamisraamatu andmetel oli kolhoosipere peaks A K ja kolhoosipere liikmeteks tema abikaasana L K ning nende lapsed N ja R .
18. 18.10.1974 omandas A K oma vennalt Ilmar Kütilt kinkelepingu alusel ½ mõttelist osa xxxx asuvast majavaldusest, mis tervikuna koosnes elamust, laudast ja saunast (I, lk 37). Sama majavalduse kaasomanikuks ½ mõttelises osas oli sel ajal E K ning tema surma järel alates 1976.aastast sai selle ½ mõttelise osa majavalduse kaasomanikuks pärimise teel E K .
19. Kostja A K ja hageja L K abielulised suhted katkesid märtsis
20. Nimetatud asjaolu nähtub Rakvere Rajooni Rahvakohtus menetluses olnud tsiviilasja nr 2-328/1989 materjalidest, samuti Eesti NSV Ülemkohtu määrusest 06.02.1990 sama rahvakohtu lahendi läbivaatamisel. Poolte abielusuhete lõppemisel jäid Vergi külas asuvasse ½ majavaldusse edasi elama hageja L K , N K ja R K . Nimetatud asjaolu on pooled omaks võtnud. N K asus augustis 1988 õppima Kehtna NST-s ning vastavalt kolhoosi põhikirjale tema õppimaasumine ei lõpetanud sidet kolhoosiga.
21. A K ja L K abielu lahutati 21.12.1989 Rakvere Rajooni Rahvakohtu otsusega, mis jõustus 02.01.1990 (I, lk 8). Samas tsiviilasjas nr 2-328/1989 oli L K esitanud vastuhagi ühisvara jagamiseks. 06.02.1990 Eesti NSV Ülemkohtu määrusega tühistati 21.12.1989 Rakvere Rajooni Rahvakohtu otsus ühisvara jagamise osas ja saadeti samale kohtule uueks läbivaatamiseks (I, lk 9).
22. Kostjad A K ja L K on abiellunud 26.aprillil 1991 (abielutunnistus II-LA nr 92459, II, lk 98).
23. A K töötas kolhoosiliikmena S.M.Kirovi nimelises näidiskalurikolhoosis (end.M. Gorki nim kalurikolhoos) kuni 01.07.1991, s.o. kuni kolhoosi reorganiseerimiseni Osaühinguks Esmar (AS Esmar tõend 10.04.2001 nr 5-4/69, I, lk 112).
24. L K hagis abielu ühisvara jagamiseks lõpetati Lääne-Viru Maakohtu määrusega 26.07.1994 menetlus seoses hageja hagist loobumisega. Määruses on märgitud: „hagist loobumisel ja vara jagamisega kokkuleppel“ (I, lk 12).
25. 09.10.1997 jagasid kostja A K ja tema ema E K notari poolt tõestatud kaasomandis oleva vara jagamise lepinguga kaasomandina kuuluva xxxx asuva elamu reaalosadeks (I, lk 15). A K ´i omandisse jäi vastavalt majaplaanile elamust läänepoolne osa ruumidega nr. 8, 9, 10, 11, 12, 13, 14, samuti laut, saun ja kaev.
26. 01.09.1998 on sõlmitud vaidlustatud kinkeleping, mille alusel A K kinkis oma abikaasale L K Vihula vallas Vergi külas asuvad hooned ja rajatised, koosseisus – elamu, laut-kuur, saun ja kaev (I, lk 10). 7
27. 20.06.2001 L K ja Eesti Vabariigi vahel sõlmitud maa ostu-müügi ja asjaõiguslepingu alusel on L K 04.10.2001 kantud kinnistusraamatusse xxxx asuva kinnistu nr23700 omanikuna. Kinnistu lahutamatuks osaks on ka vaidlustatud kinkelepingu alusel vallasasjana tema poolt omandatud ehitised ja rajatised (avaldused ts.asjast nr 2-639/02, II, lk 22). Vastavalt Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 2 kohaldatakse asjaolule või toimingule, mis on tekkinud enne 01.07.2002, asjaolu tekkimise või toimingu tegemise ajal kehtinud seadust, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. Sama rakendamise seaduse § 7 kohaselt saab enne 01.07.2002 tehtud tehingu tühistada üksnes kehtivates seadustes sätestatud korras. Tehingu tühistamise aluste suhtes kohaldatakse tehingu tegemise ajal kehtinud seadust. Seega, vaidlustatud kinkelepingu aluseks oleva tehingu tühisuse tuvastamisel kuuluvad kohaldamisele kuni 01.07.2002 kehtinud tsiviilseadustiku üldosa sätted. Ülalnimetatud faktilisi asjaolusid hinnates, samuti ts.asjas nr.2-69/02 tehtud Lääne-Viru Maakohtu otsuses 17.12.2003 ja sama maakohtu otsuse osas Viru Ringkonnakohtu jõustunud otsuses 04.05.2005 tuvastatule tuginedes, palub hageja TsÜS § 66 lg 2 alusel tuvastada 01.09.1998 poolte vahel sõlmitud kinkelepingu tühisus, kuna kinkija A K ei olnud tehingu tegemise ajal vara omanik ning kingisaajana ei olnud tema abikaasa L K ka vara heauskseks omandajaks. Hageja väitel oli tema A K poolt kingitud vara omanikuks, kuna tegemist oli kolhoosipere varaga, mille jagamist ega osastamist A K kolhoosipere koosseisust 1988.aasta märtsist lahkumise järel ei nõudnud ning vastavalt alates 01.12.1993 AÕS RakS § 16 lg 1 jõustumisega sai nimetatud vara ainuomanikuks hageja kui järelejäänud kolhoosipere pea ja vara tegelik valdaja. Kostjad, tunnistamata Viru Ringkonnakohtu jõustunud otsuses 04.05.2005 tuvastatut, paluvad nende poolt esitatud täiendavate tõendite ja uutel põhjendite alusel ümber hinnata ka ringkonnakohtu vastuolulises otsuses käsitletud tõendid ja nende alusel tehtud järeldused. Kostjad on endiselt seisukohal, et tegemist oli kostja A K poolt 1974.aasta kinke teel oma vennalt omandatud lahusvaraga, mida ei ole üle antud kolhoosipere vara hulka ning mille käsutamiseks oli A K selle vara ainuomanikuna ka seaduslik õigus. Alternatiivsete vastuväidetena leiavad kostjad, et hageja ei saanud olla 01.12.1993.aastal asjaõigusseaduse seaduse jõustumise ajal kolhoosipere peaks ega AÕS Raks § 16 lg 1 tulenevalt ka jagamata vara ainuomanikuks, kuna ta ei ole kunagi olnud kolhoosi liikmeks ja ei ole tõendanud kolhoosipere jätkumist ega koosseisu seisuga 01.12.
28. Hageja on loobunud vara jagamise nõudest ning vara omanikuks on nn „vaikival kokkuleppel“ jäänud (saanud) A K , kes tegelikult ei ole kunagi oma varast loobunud ning on ka vastavalt omanikuna käitunud.

§ 6

kohaselt tehakse tsiviilasja menetlustoiming toimingu tegemise ajal kehtiva seaduse järgi. Kehtiva

§ 230

kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 229

lg 1 tulenevalt on tõendiks tsiviilasjas igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud. Kohus nõustub kostjate väitega, et hageja seisukohtades esineb vasturääkivusi, samuti on hageja tuginenud menetluse käigus erinevatele asjaoludele ja oma nõudeid muutnud: hagi esitamisel 14.10.1999 hageja leidis, et tegemist on tema ja A K ühisomandiga ning esitas ka nõude ühisvara jagamiseks. Menetluse käigus on hageja nimetatud nõudest loobunud ning leidnud 04.05.2005 esitatud hagiavalduses, et seoses abielu lahutamisega on ta alates 01.12.1993 kehtima hakanud AÕS RakS § 16 alusel on jagamata jäänud kolhoosipere vara ainuomanikuks. 8 Kohus leiab, et vaatamata kostjate esitatud täiendavatele põhjenditele ja varem esitatud tõendite vaidlustamisele või nende kahtluse alla seadmisele, puudub maakohtul kuni 01.01.2006 kehtinud Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 94 lg 2 tulenevalt õigus ja võimalus ümberhinnata ts.asjas nr.2-2109/04 Viru Ringkonnakohtu otsusega 04.05.2004 tuvastatud asjaolusid, muuhulgas ka asjaolu, et A K poolt kinkena saadud elamuosa kuulus kolhoosipere vara hulka, kuna kolhoosipere elas ja jäi sellesse elamusse elama. Ringkonnakohus on ka märkinud, et see vastab kolhoosipere instituudi olemasolu ajal kehtivale õiguspraktikale. Tsiviilasjas nr 2-69/02 tehtud Lääne-Viru Maakohtu otsuses 17.12.2003 on analüüsitud hageja esitatud nõudeid seoses vaidlusaluse majavalduse üleandmisest kolhoosipere omandusse ning antud ka vastav õiguslik hinnang kolhoosipere omandisuhteid reguleerinud Tsiviilkoodeksi § 117, 129-135 sätete alusel. Nimetatud maakohtu otsusega jäeti hageja nõue omandiõiguse tunnustamiseks rahuldamata, kuid nõude asjaoluna oli tuvastatud fakt, et vaidlusalune vara oli üle antud kolhoosiperele. Ringkonnakohtu otsusega 04.05.2004 jäeti maakohtu otsus muutmata, muudeti vaid otsuse motiive, kuid ei muudetud maakohtu otsusega tuvastatud asjaolu vara kuulumisest kolhoosipere vara hulka (I, lk 187-190). Ka antud kohtumenetluses ei ole kostjad vaidlustanud A K ja L K kooselu ajal ühise kolhoosipere olemasolu, samuti majavalduse ühist kasutamist kolhoosipere poolt ega ka ühist majandamist. Hageja poolt kohtule esitatud kviitungid väidetavalt elamu remondiks ehitusmaterjalide soetamise kohta (perioodil 1977 kuni 1980, I, lk 128-139) ei ole küll otseselt seostatavad antud objektile tehtud kulutustega, kuid kohtuistungil 11.08.2006 on kostja A K ise tunnistanud, et alates 1974.aastast hakati koos elamu juures ümberehitusi tegema, vahetati katus, ehitati juurde garaaz, ajavahemikul 1976-77 pandi veetrass, ehitati puukuur (II, lk. 156). Ringkonnakohus on oma otsuses 04.05.2004 ka leidnud, et 1988 märtsis A K poolt abieluliste suhete katkestamine ja mujale elama asumine tähendas tema lahkumist kolhoosipere koosseisust. Otsuses on otseselt märgitud, et „selles suhtes on kohus alusetult arvestamata jätnud Vihula Küla RSN Täitevkomitee 08.09.1989 õiendi, mille kohaselt kolhoosipere oli säilinud kuni tõendi väljaandmise ajani. Tolle aja õigus- ja halduspraktika kohaselt oli kolhoosipere olemasoluks vajalik muude tingimuste seas ka kolhoosipere ja selle koosseisu külanõukogus registreerimine. Õiendis märgitakse, et kaks kolhoosipere liiget – poolte lapsed - on ajutiselt lahkunud kolhoosiperest – üks sõjaväeteenistusse kutsumisega ja teine õppimaasumisega.“ Kassatsioonkaebuses 02.06.2004 (II, lk 137-139) on A K vaidlustanud Viru Ringkonnakohtu kohtuotsuses 04.05.2004 toodud seisukohad elamu kolhoosipere vara koosseisu kuulumisest (nn vaikiva kokkuleppe alusel), kuid esitatud kaebusele Riigikohtu poolt menetlusluba ei ole antud. Vastavalt kuni 01.01.2006 kehtinud

§ 94

lg 2 sätestatule, ei saa ühes tsiviilasjas jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolu vaidlustada teises tsiviilasjas, kui sellest võtavad osa samad pooled. Seda asjaolu ei saa vaidlustada ka asjas osavõtnud kolmas isik. Nagu nähtub Lääne-Viru Maakohtu otsusest ts.asjas nr.2-69/02, 17.12.2003 (I, lk 184-185) ja Viru Ringkonnakohtu otsusest ts.asjas nr.2-2-109/04, 04.05.2006 (I, lk 187-190), olid nimetatud tsiviilasjas vaidlevateks poolteks hagejana L K ja kostjana A K ning kolmandaks isikuks L K . Eeltoodust tulenevalt ja

§ 94

lg 2 juhindudes ei saa jõustunud kohtuotsuses tuvastatud asjaolu vara kuulumisest kolhoosipere vara hulka antud tsiviilasjas enam vaidlustada. Uute asjaolude või tõendite ilmnemisel oleks jõus oleva kohtuotsusega mittenõustumisel selles toodud järelduste ümberhindamiseks olnud selleks õigustatud isikul õigus esitada teistmisavaldus vastavalt kuni 01.01.2006 kehtinud

§-ides 366-367 või kehtiva

§-is 702 toodud alustel. Eelnevast tulenevalt ei pea kohus võimalikuks ega vajalikuks anda eraldi hinnangut kostjate poolt vara kolhoosipere vara hulka mittekuulumise tõendamiseks esitatud järgmistele tõenditele: hooneregistri teatis nr 473, 19.05.1989 esitamiseks Rakvere Rajooni Rahvakohtule (II, lk 70), hooneregistri toimikus 10.11.1974 olev tõend elamu registreerimisest A K nimele (II, lk 71), Vihula Küla RSN TK õiend 15.10.1974 nr 982 (II, lk 80), I K sõlmitud kinkeleping (I, lk 373, samuti 20.09.

1. M.Gorki 9 nimelise kolhoosi juhatuse ja parteibüroo ühise koosoleku protokolli nr 9 väljavõte (I, lk 75), Lahemaa Rahvuspargi tõendi (I, lk 74). Samadel asjaoludel ei pea kohus vajalikuks hinnata ka E K isikliku omandi ja kolhoosipere võimalikku kaasomandi tekkimist ja selle õiguslikke aluseid. Kohus märgib vaid, et kuigi kostjate poolt vaidlustatud Vihula Küla RSN Täitevkomitee poolt välja antud tõend 08.06.1989 nr 105/70 võib oma vormi poolest mitte vastata kostja nimetatud sellekohastele normatiivaktides sätestatud nõuetele, ei muuda see esitatud tõendit veel kehtetuks ega tõendil märgitud asjaolusid tegelikkusele mittevastavateks. Tõendil on märgitud ühise kolhoosipere olemasolu, s.o. koosseisus L K ja A K alates 1972.aastast, samuti nende poegade kuulumine kolhoosiperesse ning pere säilimine samas koosseisus tõendi väljaandmise ajani. Nimetatud andmete mittevastavust ei ole kostjad vaidlustanud. Kostjad on vaidlustanud tõendil toodud andmete alusena märgitud majapidamisraamatu nr 99 lk 16 i/a nr 22 andmete õigusliku tähenduse ja ka õigsuse, samuti tõendil märgitud kinnituse, et alates 1974.aastast kuulub kolhoosiperele ½ elamust koos kõrvalhoonetega. Kohus leiab, et ka kostjate poolt antud asjas esitatud M.Gorki nimelise kalurikolhoosi põhikiri 1973.aastast ei lükka ümber varasemates jõustunud kohtulahendites kolhoosipere vara kohta tuvastatut, kuna nimetatud põhikirja punktis 42 sisalduv käsitleb mitte kolhoosipere liikme isiklikku omandit elamule, vaid kolhoosniku perekonna (kolhoosipere) isiklikku omandit (II, lk 55-66). Kohus nõustub kostjate vastuväidetega selles, et hageja ei ole tõendanud temal antud ehitiste suhtes ainuomandi tekkimist alates 01.12.1993 vastavalt AÕS RakS § 16 sätestatule. Hageja poolt hagiavalduses 04.05.2005 esitatud väide, et Viru Ringkonnakohtu otsusega 04.05.2004 on tõendatud elamu kuulumine vallasjana hagejale alates 01.12.1993, ei ole vastavuses nimetatud otsuses märgituga. Nimetatud otsuses on vaid märgitud, et AÕS RakS § 16 lg 1 kohaselt alates 01.12.1993 kaotati kolhoosipere instituut Eesti õigusruumist, tunnistades kolhoosipere vara perepea ja tema abikaasa ühisvaraks. Samuti on märgitud, et hagetava vallasvara omand (mitte aga hageja ainuomand, nagu hageja on ekslikult leidnud) oli vara kinnistamisega lõppenud. Ringkonnakohus märgib ka, et oma huve saab hageja edaspidi kaitsta kohustusõigusliku hagiga, näiteks kahju hüvitamine või alusetust rikastumisest tulenevate sätete alusel. Nimetatud nõudeid hageja asjas ei ole esitanud. Hageja ei ole ka tõendanud, kas ja millises koosseisus säilis kolhoosipere seisuga 01.12.
2. Vihula Küla RSN Täitevkomitee tõendist 105/70 08.06.1989, millele tugineb ka ringkonnakohtu otsus, nähtub, et „samas koosseisus kolhoosipere säilis kuni tõendi väljaandmiseni 08.06.1989“. Vastavalt tõendile on ajutiselt majapidamisest lahkunud N K seoses õppima asumisega 02.08.
3. Kehtna NST-i ja R K seoses kutsumisega Nõukogude Armeesse
4. Lähtudes majapidamisraamatust (alates 01.01.1986 kuni 01.06.1990) on N K naasnud õppimast Kehtna NST-st
5. AS Esmar esitatud tõendi kohaselt töötas N K S.M.Kirovi nim. näidiskalurikolhoosis ja oli kolhoosi liige alates 01.06.1983 kuni 19.08.1988 (pr.8, 121.08.1988) (I, lk112). Kalurikolhoos reorganiseeriti osaühinguks 01.07.
6. Hageja on omaks võtnud, et ta ise ei ole kunagi olnud kolhoosi liige. Kohus leiab, et seetõttu ainsa järelejäänud kolhoosiperre kuulunud liikmena ta ilmselt ei moodustanud ka enam kolhoosiperet ega saanud olla perepeaks 01.12.1993 seisuga. Majapidamisraamatu vastavad kanded perioodil 1986-1989 perepea muutusest on tehtud kannete õigsuse eest vastutava isiku tõestuseta ega saa olla seetõttu ka asjas usaldusväärseks tõendi allikaks (II, lk 83-86). Asjaõigusseaduse rakendamise seadusega (AÕS RakS) jõustati asjaõigusseadus alates 01.
8. AÕS RakS § 2 lg 1 kohaselt kohaldatakse enne 1993.aasta 1.detsembrit tekkinud ja sel päeval kestvatele õigussuhetele asjaõigusseaduse sätteid, kui käesolevast seadusest ei tulene teisiti. AÕS RakS § 25 lg 1 alusel tunnistati kehtetuks seni kehtinud ENSV Tsiviilkoodeksi sätted, muuhulgas ka kolhoosipere liikme isiklikku omandit reguleerinud TsK § 117 ning kolhoosipere omandit reguleerinud § -id 129-136 . AÕS RakS § 16 lg 1 järgi kuulub alates 1993 aasta 1.detsembrist kolhoosi- ja talupere vara kolhoosipere peale ja tema abikaasale või taluperemehele ja tema abikaasale ühiselt. Sama paragrahvi lõige 2 sätestab, et kui kolhoosi- või talupere vara või selle osa oli omandatud pere teiste liikmete varalise või tööpanuse arvel, on neil õigus nõuda oma osa eraldamist kokkuleppel kolhoosipere pea 10 või taluperemehega. Kolhoosi- või taluperele kuuluva ehitise jagamise kokkulepe peab olema notariaalselt tõestatud. AÕS RakS § 16 lõikest 3 tulenevalt, kui paragrahvi
9. lõikes märgitud kokkulepet ei saavutata, on kolhoosi- või talupere liikmel õigus nõuda kohtu korras ühe aasta jooksul, arvates 1993.aasta 1.detsembrist, oma osa eraldamist. Pooled on omaks võtnud, et kolhoosipere vara osas ei ole toimunud vara osastamist ega jagamist. Asjaõigusseaduse kehtima hakkamise ajal jätkus veel vaidlus L K ja A K varaliste suhete osas, kuna Ülemkohtu määrusega 06.02.1990 ühisvara jagamises esimesse kohtuastmesse uueks läbivaatamiseks saadetud tsiviilasjas menetlus jätkus. Seega, AÕS RakS § 16 lg 1 tulenevalt, isegi juhul, kui kostja poolt kinkena saadud majavalduse osa oli üle antud kolhoosiperele, siis alates 01.12.1993 oli tegemist hageja ja kostja A K ühise jagamata omandiga ning teistel pereliikmetel AÕS RakS § 16 lg 2 tulenevalt oli õigus nõuda ühe aasta jooksul oma osa eraldamist. Teatisest nr 437, 19.05.1989 hoonete ja ehitiste kuuluvuse ja maksumuse kohta Rakvere Tehnilise Büroo majavalduste registri ja inventeerimise toimiku järgselt (II, lk 70), mis on välja antud maakonna hooneregistri poolt K , L J t.-le esitamiseks Rakvere Rajooni Rahvakohtule nähtub, et xxxx xxxxi külas asuvat majavaldust, mis koosneb ühes ühekorruselisest puitelamust, laudast, kuurist, saunast, kuurist, keldrist ja kaevust kasutab omandiõiguse alusel K , A E -A p ½ m.v., kes on selle omandanud kinkelepingu alusel 18.10.1974 (II, lk 71). Lääne-Viru Maakohtu määrusega 26.07.1994 lõpetati menetlus ühisvara jagamise nõudes seoses L K poolt hagist loobumisega ja „vara jagamisega kokkuleppel“. Kohus nõustub kostjate vastuväidetega, et eeltoodud asjaoludest tulenevalt oli faktiliselt kujunenud olukord, millest hageja oli teadlik juba abielu ühisvara jagamise osas menetluse lõpetamisel, st. poolte abielu oli lahutatud, kolhoosipere instituut oli AÕS RakS § 16 alusel kaotanud kehtivuse ning kolhoosipere vara sai kuuluda perepeale ja tema abikaasale ühiselt. Hageja käitumist hinnates võib teha ka järelduse, et vara jagati nn „vaikival kokkuleppel“ ning hagejat rahuldas olukord, kus kostja A K on tema poolt kinkena saadud vara ainuomanik, kuna maakonna hooneregistri talituse andmetel vara omaniku suhtes muutusi ei olnud toimunud ning A K ei olnud ka mingeid õiguslikke takistusi oma vara käsutamiseks (reaalosadeks jagamiseks ja hoonete juurde maa erastamiseks). AÕS § 68 lg 1 kohaselt on omand isiku täielik õiguslik võim asja üle. Omanikul on õigus asja vallata, kasutada ja käsutada ning nõuda kõigilt teistelt isikutelt nende õiguste rikkumise vältimist ja rikkumise tagajärgede kõrvaldamist. AÕS § 68 lg 2 kohaselt võivad omaniku õigused olla kitsendatud ainult seaduse või teiste isikute õigustega. AÕS § 70 ja 76, 77 sätetele tuginedes leidis ka hageja 1999.aastal hagi esitamisel, et tegemist oli L K `i ja A K jagamata ühisomandiga ning esitas nõude poolte ühisomandi – xxxx külas asuvate vaidlusaluse ½ osas majavalduse jagamiseks, väites, et „A K ei olnud võimalik teha tehinguid, s.h. sõlmida kinkelepinguid hagejale ja kostjale ühisomandina kuuluva varaga teise ühisomaniku nõusolekuta või enne selle jagamist, s.o. osade kindlaks määramist“ (I, lki 5). Nimetatud ühisomandi jagamise nõudest on hageja loobunud ja menetlus selles nõudes on kohtumäärusega lõpetatud. Käesoleva ajal kehtiva

§ 432

sätestatust tulenevalt puudub ka hagejal õigus samal alusel sama kostja vastu sama nõude esitamiseks. Kohus leiab ka, et hagejal puudub kolmanda isikuna õigus vaidlustada tehingut, mille pooleks ta ise ei ole, samuti ei ole hageja tõendanud nimetatud tehingu objektiks oleva vara kuulumist temale. Kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 60 lg 1 mõistes tehing on õigustoiming, mis on suunatud tsiviilõiguste ja – kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele. Hageja käsitleb majavalduse reaalosadeks jagamist kui tehingut, milline toimus volituseta esindusega ning hageja on nimetatud tehingu kuni 01.07.2002 kehtinud TsÜS § 103 tuginedes heaks kiitnud. Kohus leiab, et hageja nimetatud seisukoht on vastuolus muude asjas kogutud tõenditega ja seega ei vasta TsÜS § 103 sätestatule ega ka hageja osundatud kehtiva TsÜS §-is 114 sätestatule. TsÜS § 103 lg 1 sätestas, et tehing, mille teise isiku nimel on teinud isik, kellel ei olnud volitust või kes volituse piire ületas, on tühine. Kui isik tegi teise isiku nimel tehingu volitust ületades, on tehing tühine osas, milleks esindajal oli volitus. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui isik, kelle nimel 1.lõikes nimetatud tehing tehti, selle hiljem heaks kiidab, siis on tehing kehtiv algusest peale. 11 Hageja väitel võimaldab reaalosadeks jagamise heakskiitu ka käesoleval ajal kehtiva TsÜS §-is 114 sätestatu. TsÜS § 114 lg 1 kohaselt, kui õigustamata isik on eset käsutanud, on käsutus kehtiv, kui selleks oli õigustatud isiku eelnev nõusolek, ning sama paragrahvi lõike 2 kohaselt, kui õigustamata isikul ei olnud eseme käsutamiseks õigustatud isiku eelnevat nõusolekut, muutub tema käsutus kehtivaks, kui õigustatud isik kiidab selle käsutuse heaks. Riigikohtu tsiviilkolleegium oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-164-05 on märkinud, et TsÜS § 114 lg 2 mõtte kohaselt saab õigustatud isik heaks kiita üksnes kehtiva käsutustehingu alusel tehtud käsutust. Tegelikult on kostja A K on majavalduse reaalosadeks jagamise lepingu teise kaasomanikuga Elli Kütt`iga sõlminud 09.10.1997 oma nimel ja kui selle vallasvara kaasomanik E K ½ mõttelises osas. Hageja ei tunnista kostjal ka temaga ühise omandi olemasolu, mistõttu ei saaks sel juhul olla tegemist kehtiva käsutustehinguga. Nimetatud lepingu järgi kaasomandi reaalosadeks jagamise toimingu tagantjärele heakskiitmisega ei muutu hageja veel ise selle reaalosa omanikuks. Kohus leiab ka, et hageja poolt asjas osundatud Riigikohtu lahendites esitatud järeldused ja seisukohad ei ole otseselt kohaldatavad antud kohtuvaidluse lahendamisel, kuna tegemist ei ole sarnastel asjaoludel esitatud nõuetega, vaid erastatud korterite kui vallasasjade võõrandamiste ja esmakinnistamisega seotud vaidlustega ning muuhulgas on käsitletud ka vallasvarana korterite võõrandamisel omandamise heausksuse ja valduse instituudi mõistet asjaõiguse avalikkuse põhimõtte tagamisel AÕS § 93 ja 94 toodud asjaoludel. Riigikohus oma lahendis 3-2-1-16-05 on märkinud, et vallasasjana korterite baasil korteriomandi tekkimise protseduur erineb märkimisväärselt kinnistusraamatusse muude kannete tegemise korrast.

§ 693

lg 2 tulenevalt on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel kohustuslikud sama asja uuesti läbivaatavale kohtule. Alates 01.12.1993 oli AÕS RakS § 13 lg 2 kohaselt (hilisemas redaktsioonis AÕS RakS § 13 lg 3) ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks maareformi seaduses sätestatud alustel ja korras. Samuti sätestas AÕS RakS § 13 lg 4, et kuni ehitisealuse maa kandmiseni kinnistusraamatusse võib ehitise või selle osa omanik ehitist või selle osa võõrandada. Hilisemas redaktsioonis vastab sellele AÕS RakS § 13 lg 6, mille kohaselt on selline õigus ka muuhulgas kaasomandi lõppemisel tekkinud ehitise reaalosa omanikul. Tehing pidi olema notariaalselt tõestatud. Antud asjas oli nii A K omand kui omandikuuluvuse muutus L K vara kinkimisega nähtav riikliku hooneregistri andmetega. AÕS RakS § 13 lg 7 sätestas kohustuse ehitise või selle osa võõrandamisel alates omandiõiguse üleminekust registreerida omandaja esildisel ehitise asukohajärgses riiklikus hooneregistris. Kuigi hooneregistri andmetel ei olnud omandi tekkimiseks õiguslikku tähendust, oli nimetatud tõendite esitamine nõutud ka vallasjadena hoonete ja ehitiste käsutamisel ning ehitiste ja hoonete juurde maa erastamisel ja vastavate asjaõiguslepingute sõlmimisel oli samuti nõutud hooneregistri tõendi esitamine. Võlaõiguslik kinkeleping, millest tekkinud võlasuhte osaliseks hageja ei ole, ei tekita, muuda ega lõpeta tema suhtes tsiviilõigusi ega kohustusi. Nimetatud lepingust tekivad õigused ja kohustused vaid selle võlasuhte osalistele (Riigikohtu lahendid tsiviilasjades nr 3-2-1-128-03, nr 3-2-3-6-05). Kinketehingu tegemise ajal 1998.aastal kehtinud TsÜS § 66 lg 5 sätestas, et tühise tehingu järgi saadu peavad pooled tagastama, selle võimatuse korral aga hüvitama saadu rahas. Kinkelepingu tühisuse tunnistamise tagajärjeks oleks seega vara tagastamine (hüvitamine) kinkijale A K , kellele omand kuulus enne kinkimist reaalosana vastavalt seaduse nõutele vormistatud kaasomandi reaalosadeks jagamise lepingu alusel. Seega, isegi vaidlustatud kinketehingu tühisuse tuvastamisel ei tekiks hagejal vaidlusaluse vara suhtes omandiõigust. Hageja nõue vaidlusalusele varale omandiõiguse tunnustamiseks on jäetud Viru Ringkonnakohtu otsusega 04.05.2004 rahuldamata, seda küll seoses vaidlusaluse vara kinnistamisel vallasasjana omandi lõppemise motiivil, kuid ülaltoodud asjaoludel ja põhjenditel leiab kohus, et hageja poolt vaidlustatud kinkelepingu sõlmimise ajal vastas õiguslik olukord tehingu tegemise ajal nii 12 võlaõiguslikus kui ka asjaõiguslikus mõttes kehtinud seaduse nõuetele, mistõttu hageja nõue kinkelepingu tühisuse tuvastamiseks TsÜS § 66 lg 2 alusel kuulub rahuldamata jätmisele. Kohus leiab, et kuna kostja L K omandas vaidlustatud kinkelepingu alusel vara selle omanikult (vastupidist ei ole hageja tõendanud), seega isikult, kes oli õigustatud omandit üle andma, siis ei teki üldse heauskse omandamise küsimust. Kuigi L K ei ole tekkinud kingitud varale otsest valdust, ei tähenda see kaudse valduse puudumist ega vallasvarale omandi mittetekkimist. L K kui vallasasjana ehitise omaniku avaldusel on kinnistatud ka ehitisealune ja sinna juurde erastatud maa ning ta on kinnisasja omanikuna kantud sisse kinnistusraamatusse. Kohtukulude jaotusest Vastavalt Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 kohaselt kohaldatakse enne 01.jaanuari 2006 alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Hageja on esitanud taotluse tema poolt kantud kohtukulu hüvitamiseks kokku summas 8100 krooni, sellest hagi esitamisel tasutud riigilõiv on 2200 krooni (maksekorraldus 13.10.1999, I, lk 7) ning õigusabi kulu summas 5900 krooni (arve-saateleht nr 6283,11.08.2006, II, lk 141).

§ 60

lg 1 kohaselt mõistab kohus poolele, kelle kasuks otsus tehti, teiselt poolelt selle poole kasuks välja vajalikud ja põhjendatud kohtukulud ning

§ 61

lg 1 kohaselt ka vajalikud ja põhjendatud kulud tema esindajana asjast osavõtnud advokaadi abi eest, mis hinnaga hagi puhul võivad moodustada kuni 5% hagi hinnast (

§ 61

lg 1 p 1) ja hinnata hagi puhul kohtu määramisel, kuid mitte üle justiitsministri kehtestatud suuruse. (

§ 61lg 1 p 2).

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis

§ 60

lg 1 ja § 61 lg 1 p 2 tulenevalt mõistab kohus kostjatele teiselt poolelt välja kostjate kantud vajalikud ja põhjendatud kohtukulud. Kostjad on nende kohtukulude nimekirja ja sellele lisatud OÜ Kadrioru Õigusbüroo poolt esitatud arvete alusel ühiselt tasunud koos käibemaksuga kokku 35 695 krooni (II, lk142). Summa tõendamiseks on esitatud arved nr.162 (29.06.2006 – õigusabi eest 5,75 t tunnihinnaga 1000 krooni, summas 6785 krooni), nr.222 (11.10.2005 - täiendav vastus, tõendite komplekteerimine – summas 11 800 krooni), nr.246 (09.11.2005 – kohtuistungil osalemine, ettevalmistus, tõendite kogumine arhiivist – 4130 krooni), nr.271 (13.12.2005 – täiendavate tõendite edastamine ja täiendav vastu seoses tõenditega – 1180 krooni), nr.3 (03.01.2006, eelistungil esindamine ja ettevalmistav töö – 3540 krooni), nr.32 (14.02.2006 – kohtuistungil esindamine ja ettevalmistav töö) - summas 4130 krooni) , nr.175 (10.08.2006, summas 4130 krooni) (II, lk 143-149). Käibemaks esitatud arvete alusel kokku moodustas 6425 krooni. Hageja on leidnud, et kostjate õigusabikulud on ebaproportsionaalselt suured võrreldes antud asjas hageja kantud kuludega. Kuigi tegemist on suhteliselt keeruka ning aastaid kestnud kohtuvaidlusega, peab kohus põhjendatuks kostjate õigusabikulude eest tasumisele kuuluvat summat vähendada ning seda järgmistel põhjustel: kohus on hagi rahuldamata jätmisel arvestanud kostjate alternatiivseid vastuväiteid osaliselt, samuti on kostjate volitatud esindaja A K , osaledes protsessis 2005.aastast, esitanud täiendavalt ka tõendeid, mis on asjas esitatud juba varem ning mille hankimiseks puudus vajadus. Eelnevast tulenevalt peab kohus põhjendatuks rahuldada kostjate ühiselt kantud õigusabitasu taotlus 2/3 ulatuses - summas 19 513 krooni Seega, koos nimetatud summalt tasumisele kuuluva käibemaksuga 18% (3512 krooni) tuleb kostjatele solidaarselt välja mõista kokku 22 025 krooni. Tulenevalt

452 tehakse kohtuotsus teatavaks maakohtu kantselei kaudu.

§ 453

lg 2 kohaselt kohtuotsuse kohtukantselei kaudu teatavaks tegemine ei välista ega piira kohtu kohustust toimetada kohtuotsus menetlusosalistele kätte. Kohtunik Ärakiri õige: /allkiri/ I.Külavee 13 Nooremreferent I.Golubev 18.06.2007.a Viru Ringkonnakohus otsustas: RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 14.09.2006 otsus tsiviilasjas nr.2-99-
3. Rahuldada L K hagi.
4. Tuvastada A K ja L K vahel 01.09.1998 sõlmitud kinkelepingu, millega kingiti L K xxxx asuv elamu, laut-kuur, saun ja kaev tühisus.
5. Rahuldada L K apellatsioonkaebus. Kohtukulude jaotus
6. Välja mõista A K ja L K L K kasuks Laida Küti kohtukulud summas kokku 8 100 (kaheksa tuhat ükssada) krooni.
7. Välja mõista A K ja L K riigituludesse riigilõivuna 12 750 (kaksteist tuhat seitsesada viiskümmend) krooni. Kohtuotsus jõustus
8. oktoobril 2007.a Riigikohtu kohtumäärusega, kusjuures Riigikohus määras:
9. Jätta L K esitatud vastukassatsioonkaebus läbi vaatamata ja tagastada esitajale.
10. Tagastada Advokaadibüroole K N OÜ L K eest
11. augustil 2007.a tasutud kautsjon summas 400 krooni tema arvelduskontole nr.10220051800016 Eesti Ühispangas. Nooremreferent I.Golubev 14