) § 64 lg 5 sätestab, et materjalid määratud distsiplinaarkaristuse kohta lisatakse kinnipeetava isiklikku toimikusse.
lg 2 sätestab, et kinnipeetava isiklikku toimikusse kantakse kinnipidamise alust puudutavad dokumendid, kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristused, nende kohaldamise aeg ja põhjus ning andmed kinnipeetava käitumise, õppimise ja töötamise kohta, samuti muud vangla sisekorraeeskirjades sätestatud andmed ja dokumendid. Vangla sisekorraeeskirja (edaspidi VSKE) § 27 ja § 28 ei näe ette distsiplinaarmenetluse protokolli lisamist kinnipeetava toimikusse, kui distsiplinaarmenetlusele ei järgnenud distsiplinaarkaristust. Seadusandja on selgelt reguleerinud intsidentide hoidmise korra ning puudub vajadus vanglal kaebaja toimikusse koguda intsidente. See tegevus on vastuolus õiguse üldtunnustatud põhimõtetega ja on ebaproportsionaalne. Intsidentidega seonduvat ja nende kogumist reguleerib Riikliku kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri asutamise ja registri pidamise põhimäärus Vabariigi Valitsuse 13.07.04.a. määrus nr 246 RT I 2004, 57, 409 (edaspidi Põhimäärus). Põhimääruse § 24 kohaselt kantakse kinnipeetavaga toimunud intsidendid kinnipeeturegistrisse. Sama määruse § 4 lg 2 kohaselt on kinnipeeturegistri andmed ettenähtud ametialaseks kasutamiseks ja neil ei ole õiguslikku tähendust. Samuti on intsidentide näol tegu elektrooniliselt talletatud teabega kinnipeeturegistris. Pärnu Vanglal ei olnud seadusest tulenevat volitusnormi hakata lisama intsidendi materjale (käesoleval juhul protokoll) kaebaja toimikusse paralleelselt ametialaseks kasutamiseks mõeldud elektroonilise kinnipeeturegistriga, kuhu tegelikult selliste andmete kogumine käib vastavalt Põhimäärusele. Seega õigusaktid ei näe ette intsidentide lisamist kinnipeetava toimikusse, kuna intsidendid ei oma õiguslikku tähendust. Toimikusse lisatakse ainult distsiplinaarkaristuse materjalid vastavalt
Samasuguse vaidluse läbis kaebaja Tartu Vanglaga. Tartu Vangla lisas toimikusse seitsme distsiplinaarmenetluse materjalid, millele ei järgnenud distsiplinaarkaristust ja kaebaja pöördus abisaamiseks Halduskohtusse. Tartu Halduskohus 25.07.05.a. otsusega haldusasjas nr 3-138/05 rahuldas kaebuse osaliselt ning Tartu Ringkonnakohus 21.10.05.a. otsusega haldusasjas nr 2-3-338/05 täiendas halduskohtu otsuse resolutsiooni ning tunnistas Tartu Vangla poolt intsidentide kohta materjalide lisamise R.K. isiklikku toimikusse õigusvastaseks. 3 Kaebaja viitab ka Õiguskantsleri 15.02.05.a. kirjale nr 7-1/50018/0500688, milles on leitud, et intsidentide kasutamine kinnipeetavaid iseloomustavate andmetena on lubamatu ja tegi ettepaneku Tartu Vanglale lõpetada koheselt intsidentide kasutamine kinnipeetavaid iseloomustavate andmetena. Õiguskantsler 21.11.06.a. lõppvastuses nr 7-1/060052/0607807 teatas, et ei ole tuvastanud kaebaja õiguste rikkumist, kuid leidis, et ei nõustu arvamusega, et nimetatud materjale saab käsitleda kinnipeetavat iseloomustava materjalina. Sisuliselt on vaidlus lahtine kuna Õiguskantsler on leidnud, et vangla poolt lisatud distsiplinaarmenetluse protokoll kaebaja isiklikus toimikus ei riku kaebaja õigusi ning lisatud protokoll ei oma laiemat õiguslikku tähendust, st seda ei saa õiguslikult kasutada kinnipeetava iseloomustamiseks. Kuid vanglad (eriti Tallinna Vangla juhtkond) kasutavad kaebaja isiklikku toimikusse lisatud materjale (Pärnu Vangla 06.05.05.a. protokoll) kaebaja ITK-s ja halduskohtutes kaebajat negatiivses mõttes iseloomustava materjalina. Õigusvastaseks tuleb lugeda Pärnu Vangla toiming- protokolli lisamine kaebaja isiklikku toimikusse. Protokoll kajastab indsidendist ainult vanglaametnike poolseid seisukohti ning Tartu Ringkonnakohus on andnud hinnangu Tartu Vangla toimingule varasemalt seitsme intsidentide kohta materjalide (ettekanded ja distsiplinaarmenetluse protokollid) lisamise toimikusse, mis tunnistati õigusvastaseks. Kaebaja on seisukohal, et ei ole õige olukord, kus õiguslikus küsimuses on kohtu ja Õiguskantsleri 15.02.05.a. seisukohad teada ning Pärnu Vangla eirates neid, alustab uuesti intsidentide kohta materjalide kogumist kaebaja isiklikku toimikusse. Vaidlusaluses 06.05.05.a. distsiplinaarmenetluse protokollis on õigusvastane viide kaebaja varasemale distsiplinaarkaristusele „noomitus“, mis on Tartu Halduskohtu 14.03.05.a. otsusega haldusasjas nr 3-577/04 tühistatud. Pärnu Vangla oma 03.08.05.a. vastuses nr 5-19/139 on seisukohal, et 06.05.05.a koostatud distsiplinaarmenetluse protokoll ei ole lihtsalt intsidendi kirjeldus. Nimetatud protokolliga on tõendatud kaebaja distsipliinirikkumine. Kuna ta ei ole distsipliinaarüleastumist toime pannud, siis peab enda käsitlemist ning iseloomustamist distsipliini rikkujana, mille kohta koostati 06.05.05.a distsiplinaarmenetluse protokoll, õigusvastaseks ja alusetuks. Tõendatuks saab lugeda kinnipeetava distsipliini rikkumist ainult siis, kui on läbi viidud distsiplinaarmenetlus (
) ja kui käskkirjaga on määratud distsiplinaarkaristus (
). Põhiseaduse (edaspidi PS) § 11 esimese lause kohaselt tohib piirata õigusi ja vabadusi ainult kooskõlas põhiseadusega. Vastavalt PS § 3 lg 1 teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Seega on riigipoolse põhiõiguste riive õiguspärasuse eeldus ainult seadusest tulenev alus. PS § 10 tuleneb, et isikul on õigus kindlusele riigi poolt läbiviidavatele toimingutele. Kui Pärnu Vangla direktor ei pidanud vajalikuks kaebajat distsiplinaarkorras karistada ning kaebaja on teadmisel, et teda ei ole karistatud, siis hiljem ei saa lugeda intsidendis koostatud protokolliga tõendatuks kaebaja distsipliini rikkumine ja sisuliselt anda distsiplinaarmenetluse protokollile distsiplinaarkäskkirja õiguslik jõud ning alustada kaebaja käsitlemist ja iseloomustamist korrarikkujana
Õiguskantsleri 15.02.05.a. kirjas nr 7-1/50018/0500688 on öeldud, et: "Vangistusseaduse § 65 lg 5 sätestab, et distsiplinaarkaristus kustub, kui kinnipeetav ühe aasta jooksul, arvates 4 distsiplinaarkaristuse määramisest, ei ole toime pannud uut distsiplinaarrikkumist. Osundatud sättes on määratud, et distsiplinaarkaristuse määramisel kaasnevad kinnipeetavale sellest tulenevad ebasoodsad õiguslikud tagajärjed ühe aasta jooksul, kui kinnipeetav sama aja jooksul ei pane toime uut distsiplinaarrikkumist. Seega on distsiplinaarkaristuse mõistmisel või kinnipeetava iseloomustamisel keelatud arvestada juba kustunud distsiplinaarkaristusi. Kuid kui kinnipeetava suhtes registreeritud intsident saadab teda kogu vangistusasja, on see kinnipeetava iseloomustamiseks ebaproportsionaalse eesmärgiga. Seda enam, et kustunud distsiplinaarkaristusele enam viidata ei või. Riigikohus on mitmetes oma lahendites viidanud, et juba kustunud karistusele viitamine toob iseenesest kaasa haldusakti õigusvastasuse". Euroopa õigusruumis tunnustatud põhimõtete analüüs viib järeldusele, et PS § 14 tuleneb isiku õigus heale haldusele, mis on üks põhiõigustest. Eestis on hea halduse põhimõtteid omaks võetud nii haldus- kui ka kohtupraktikas. Haldusmenetluse seadus konkretiseerib Riigikohtu hinnangul hea halduse põhimõtet ja teisi haldusülesannete täitmist puudutavaid põhiseaduslikke põhimõtteid ning realiseerib PS § 14 tulenevat üldist põhiõigust korraldusele ja menetlusele. Pärnu Vangla ja Justiitsministeerium on antud asjas rikkunud PS § 14 tulenevat hea halduse põhimõtteid, mitte olla iseloomustatud dokumendiga, mis ei oma õiguslikku tähendust ning mis on õigusvastaselt lisatud kaebaja isiklikku toimikusse, samuti mitte olla käsitletud distsipliinirikkujana pärast distsiplinaarmenetluse läbiviimist, mille tulemusena ei ole kaebajat karistatud distsiplinaarkaristusega. 26.02.07.a. esitatud kaebuse täpsustuses märgib R.K. lisaks eeltoodule, et antud protokolli lisamine isiklikku toimikusse rikub tema huve ja õigusi ka seetõttu, et kõik toimikuga tutvujad näevad, et ta on justkui pisirikkumisi toime pannud, aga karistada pole saanud. Selliselt kujundatud seisukoht oleks väär, kuna ta ei ole korda rikkunud. Palub hüvitada kohtukuluna tasutud riigilõiv 80 krooni. VASTUSTAJA SEISUKOHAD Justiitsministeerium vaidleb esitatud kaebusele vastu ning palub jätta kaebus rahuldamata ja kohtukulud kaebuse esitaja kanda.
§ 64 lg 3 kohaselt distsiplinaarmenetluse käik protokollitakse. Protokollile kirjutab alla distsiplinaarmenetluse läbi viinud vanglaametnik. Distsiplinaarmenetluse protokolli ja sellele lisatud tõendavate materjalide alusel otsustab vangla direktor distsiplinaarkaristuse määramise. Distsiplinaarkaristuse määramisel kaalub vangla direktor kas distsiplinaarkaristust määrata ning millist liiki distsiplinaarkaristust kohaldada. See tähendab, et alati ei pea järgnema menetluses distsiplinaarkaristuse määramine ning seda eelkõige juhul, kui vangla direktor leiab, et toime pandud rikkumine ning toime panemise asjaolud ei vii lõppastmes distsiplinaarkorras karistamiseni või kui selgub, et tegemist ei olnudki kinnipeetava poolt toime pandud rikkumisega. Vangla direktor võib sellisel juhul ise kinnipeetavaga vestelda või annab ülesande vestluse läbiviimiseks alluvale ametnikule või lõpetab distsiplinaarmenetluse resolutsiooniga. Kinnipeetava isiklikku toimikusse kantavate dokumentide loetelu tuleneb
ning VSKE § 28 lg 3 punkt 10 sätestab, et isikliku toimiku teises osas on ka muud kinnipeetavaga seotud dokumendid. Seega on õigusaktide tasandil tegemist nn lahtise loeteluga ning 5 kinnipeetava isiklikku toimikusse võib vangla lisada loetelus nimetamata, kuid selle konkreetse kinnipeetavaga seonduvaid dokumente. Kindlasti on üheks isiklikku toimikusse lisatavaks dokumendiks distsiplinaarmenetluse protokoll juhul, kui ei järgnenud distsiplinaarkaristust. Õiguslikku tähendust kinnipeetava jaoks omavad ainult talle määratud distsiplinaarkaristused, mitte koostatud protokollid, kuna protokoll ei ole haldusakt, millest võiks tuleneda kinnipeetava õigused või nende piiramine. Kaebuse punktis 1.
lõiget 2 tuleb tõlgendada selliselt, et kinnipeetav on kohustatud oma telefonikõnede eest tasuma temale vanglasiseseks kasutamiseks jäetud isikuarvel oleva rahaga. Alus keelata kinnipeetavatele Voiceneti kõnekaartide kasutamine ja vastaja arvel helistamine tuleneb
lõike 2 süstemaatilisest tõlgendamisest koos § 44 lõigetega 1 ja 2.“ Seisukohale, et kinnipeetav võib helistada vastuvõtja arvel või laetava kõnekaardiga, asus Riigikohus oma 01.03.07.a. otsuses haldusasjas nr 3-3-1-103-
Sellest tulenevalt ongi Õiguskantsler leidnud, et intsidente ei kasutata kinnipeetavaid iseloomustava materjalina. Õiguskantsler on 21.11.06.a. lõppvastuses kaebaja pöördumisele vastanud, et ta ei tuvastanud kaebaja õiguste rikkumist. Kaebaja küll leiab, et Õiguskantsleri, kohtute ja Justiitsministeeriumi seisukohad on nn lahtised, kuid kaebaja ajab segamini, mille kohta üks või teine ametkond on temale vastused andnud. Kui Õiguskantsler on leidnud, et intsidenti ei saa arvestada karistuse määramisel ja kinnipeetavat iseloomustavate andmetena, siis ei ole see vastuolus nende kohtute seisukohaga, millele viitas kaebaja. Kohus selgitab siinkohal kaebajale, et esitatud Tartu Halduskohtu ja Ringkonnakohtu seisukoha järgi ei olnud põhjust jätta kaebaja toimikusse lisamata muude dokumentide kõrval ka kaebajat puudutavad muud dokumendid. Kaebaja oli ise loobunud nõudest võtta välja toimikust dokumendid vahejuhtumite kohta. Tartu Ringkonnakohus kaebaja poolt viidatud lahendis vaatas üle kaebaja nõude- lisada toimikusse kaebajat ka muud iseloomustavad dokumendid ja nõustus kaebusega ja I astme otsusega, et need võib lisada, kui kaebaja seda soovib ja kuna seadus seda ei keela ning toimikus olid mitmesugused dokumendid, mida seadus otseselt ära ei loenda, kuid kohus ei saa seda panna kohustuseks ettekirjutusega. Kohus märgib, et intsidentide lisamine, millega ei määratud karistust, ei ole ette nähtud
lg 2 alusel ja selle tõttu on vangla toiming konkreetses asjas olnud ebaseaduslik. Kuna käesolevalt asja arutav kohus ei ole üheselt kursis, missuguse kaebuse kaebaja esitas, kuivõrd kohtuotsuste refereeringutest saab teha mitmeid järeldusi, võib kohus üksnes oletada, et vaidlus sai alguse nähtuvalt I astme otsusest kontekstis, mille kohaselt ei pidanud kohus õigustatuks, et toimikusse oli lisatud üksnes negatiivset infot kajastuv materjal ja selles kontekstis intsidentide lisamine oli taunitav. Vaatamata kohtu sellele arusaamale või tõlgendusele teises asjas tehtud otsustele ei näe aga käesolevat asja lahendav kohus erimeelsusi kohtuotsuse ja õiguskantsleri seisukohtades. Õiguskantsleri vastuses on arendatud teemat ulatuslikumalt ning lõppvastuses ongi ära märgitud, et ta nõustub, et distsiplinaarmenetluse protokoll lisatakse toimikusse, kuid seda ei tohi kasutada kinnipeetavat iseloomustava materjalina väites, et kui distsiplinaarkaristust ei määrata, et siis on ikkagi isik toime pannud süüteo. Selline tegevus ei ole õiguspärane ja käesolevat asja lahendav kohus selle seisukohaga ka nõustub. Kui distsiplinaarkaristust ei ole otsusega määratud, siis ei saa sündmuse osas märkida teistesse otsustustesse, et sündmuse eest on isik karistatud distsiplinaarkorras ning tal on kehtiv karistus. Õiguskantsler vastab veel, et ei saa keelata protokolli lisamist siis, kui vanglal on õigus otstarbekuse printsiibil koostada toimik nii, nagu seda lubab Vangistusseadus ja Justiitsministri poolt kinnitatud määrus nr 72. Määrusega nr 72 kinnitatud Vangla sisekorraeeskiri § 28 lg 3 p 10 võimaldab, et isikliku toimiku II osas on ka muud kinnipeetavaga seotud dokumendid. See viitab lahtisele loetelule ja seadusandja ei saa anda 8 ammendavat loetelu dokumentidest, mis on kinnipeetavaga seotud. Õiguskantsler on kaebaja pöördumist Pärnu vangla tegevuses käsitlenudki laiemalt, kui kaebaja viidatud kohtuotsustes. Käesolevalt nõustub kohus seisukohaga, et vangla direktoril on otsustusvabadus määratlemata õigusmõiste „muude dokumentide“ sisustamisel ja kui direktor kasutab õigusnormiga antud otsustusvabadust, siis on see õiguspärane. Ka käesolevat asja lahendav kohus ei näe teistsugust tõlgendamise võimalust ning tunnustab direktorite õigust otsustada, kuidas kinnipeetava toimik koostatakse arvestades kehtivaid norme. Nii nagu õiguskantsler märgib kaebaja pöördumiste suhtes, nii tuleb märkida ka käesoleval kohtul, et kaebaja mitmed pöördumised on erisuguste eesmärkide ja sõnastustega, millest kaebaja ise on sattunud eksitusse. Kui kantsler lahendas küsimuse, kas intsidenti saab kasutada kaebaja iseloomustamisel, siis oli vastus eitav. Kui kaebaja aga püstitab küsimuse, kas distsiplinaarmenetluse protokolli saab lisada kaebaja isiklikku toimikusse, siis on vastus jaatav. Kohus leiab, et niisugune lähenemine on õige, kuna distsiplinaarmenetluse protokoll on kaebajaga seotud materjal vangistusseaduse ja VSKE mõttes, mis võib toimikus olla, kuid materjali ei saa kasutada õiguslike järelduste tegemisel kinnipeetava iseloomustamisel, sh ei saa tõendada protokolliga kaebaja poolset distsiplinaarsüüteo toimepanemist, kuna menetlust ei viidud lõpule. Sellest kantsleri seisukohast ei erine ka Justiitsministeeriumi vaideotsuse 09.09.05.a. (tlk 12) järeldused ja nn väidetavatest erimeelsustest ei saanud tekkida ka õiguslikku segadust. Kaebaja vaideotsust ei ole vaidlustanud ja see on jõustunud otsus. Kui vaideotsuse järeldused on eksitavad või kaebaja õigusi rikkuvad, siis tulnuks see otsus vaidlustada kohtus. Kaebajal võis tekkida küsitavusi, mis otsuses tähendab, et kõik dokumendid sisaldavad informatsiooni tema käitumise kohta ja et protokoll siiski annab iseloomustavat informatsiooni, kuid käesolevalt seda küsimust lahendada ei saa. Kohus ei saa kaebaja kõiki kahtlusi hajutada käesolevas vaidluses, kuna vaidlus ei ole algatatud Justiitsministeeriumi vastu ministeeriumi vaideotsuse üle, kaebaja ei tohi vastustajaid segamini ajada. Ministeerium on käesolevas asjas vastustajaks põhjusel, et Pärnu vanglat enam ei eksisteeri, kuid ministeerium ei ole vastustajaks vaideotsuse küsimuses. Kui kaebajal oli kahtlus, et vaideotsuse tekst hakkab mõjutama tema õigusi, siis oli tal kohustus vaidlustada see vaideotsus kohtus. Selle tõttu on ainetu käesoleva kaebuse arutamisel nõuda ministeeriumilt tagantjärgi seisukohti selle otsuse sisus ja samuti on ainetu vaielda ministeeriumi vastulausega, mis esitati käesolevas kaebuses. Vastulause ei ole kaebuse esemeks. Kui praktikas vanglad, sh kaebaja poolt nimetatud Tallinna vangla, kasutabki mingeid ministeeriumi üleskutseid ja juhiseid, siis tuleb iga nn vanglate väära tegevust ikkagi vaidlustada vastavalt vajadusele ja sõltuvalt olukorrast, kui vanglad rikuvad kinnipeetavate õigusi. Käesolevas asjas on kohus leidnud, et kaebaja isikliku toimiku formeerib vangla direktor ja justiitsministeeriumi süsteemis lähtutakse ühtsetest alustest, mistõttu ei ole Pärnu vangla direktori formeeritud toimiku koosseisu ka muudetud ja kaebaja ei esitanud kohustamisnõuet, vaid ta alustas vaidlusi läbi õiguskantsleri, mistõttu see toimik on senimaani muutmata koosseisuga. Nii nagu kantsler ei saanud sekkuda vanglate direktorite õigusesse, kuidas formeerida toimikuid otstarbekamalt, nii ei saa seda teha ka kohus käesoleva vaidluse alusel. Kui uurida veel siia juurde, kas uus Vangistusseaduse redaktsioon tõi olukorda kaasa muutusi, siis nähtub, et mitte.
lg 1 märgib ära, et kinnipeetava vastuvõtmisel vanglasse avatakse talle isiklik toimik, kui seda pole tehtud eelvangistuse kandmise ajal vastavalt käesoleva seaduse § 91 lõikele 1.
lg 2 märgib, et kinnipeetava isiklikku toimikusse kantakse kinnipidamise alust puudutavad dokumendid, kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristused, nende kohaldamise aeg ja põhjus ning andmed kinnipeetava käitumise, õppimise ja töötamise kohta, samuti muud vangla sisekorraeeskirjades sätestatud andmed ja dokumendid. Seega puudub keeld sinna paigutada intsidente või protokolle. 9 Vastavalt seati sisse ka VSKE, mille 7 peatükk märgib ära isikliku toimiku suhtes kehtivad sätted ning vangla direktor võib, kuid ei ole kohustatud, paigutama toimiku II ossa muud kinnipeetavaga seotud dokumendid või siis võib ta hoida muid dokumente, mida ei ole otstarbekas hoida isikliku toimiku I ega II osas vaid ümbrikus. Vastavalt VSKE § 28 lg 3 ja lg 3.1 hakatakse toimikuid formeerima ning ilmselt ka põhjendatud vajadusel ümber komplekteerima, kui toimikud on koostatud varasemalt teistsugustel alustel. Kohus siinkohal vaid selgitaks, et vajadus kinnipeetavaga seotud info järgi võib olla põhjendatud näiteks asjaoludel, et kinnipeetavaga seotud vajalikke tegevusi, tema käitumise õigeks suunamiseks, vajaliku selgitustöö, pikaajaliste plaanide jms otsustuste tegemiseks saadakse info kõigi kinnipeetavatega seotud probleemide analüüsil, seega näiteks vangla sisetööna ja kui andmed on koondatud nii positiivsete kui ka negatiivsetes momentide osas isiklikku toimikusse, siis ei saa andmete ebaõigel kasutamisel aset leida ka kuritarvitusi. Kohus ei näe siin midagi iseäralikku, kui kaebajaga tegelevad isikud tunnevad teda läbi aegade ja andmete, mis ei pruugi olla alati ei negatiivsed ega ka positiivsed, et saada sisetöös võimalikult objektiivsem tulem. Kohus leiab, et ilmselt oli ikkagi ka vaideotsuses peetud silmas sellist konstruktsiooni ja mitte vastupidist üleskutset, kuid nagu kohus rõhutas, ei ole vaideotsus käesoleva kaebuse esemeks. Kohus on juba märkinud, et kuritarvitused, kui need esinevad, tuleb vältimatult vaidlustada. Seega ei leia kohus, et kaebaja kaebuse esimene nõue oleks põhjendatud ning kohus jätab nõude rahuldamata. 2) Kaebaja oli algul märkinud kohtule, et õigusvastane on tegevus, millega loeti 06.05.05.a. distsiplinaarmenetluse protokolliga tõendatuks kaebaja poolne distsipliinirikkumine. Kui kaebaja ei suutnud kohtule selgitada, missugused tagajärjed see temale tõi, siis asendas kaebaja selle selgitusega, mille kohaselt ta leiab, et Pärnu vangla vastuses 03.08.05.a. nr 519/139 on esitatud õigusevastane seisukoht ja see rikub tema õigusi. Kaebajale saadeti Pärnu vanglast vastus, milles selgitatakse, et toimikusse lisati protokoll ja see ei sisalda ebaõigeid andmeid, kuna Tartu Halduskohtu otsus 14.03.05.a. nr 3-577/04 jõustus hiljem, kui koostati protokoll selle andmetega. Kohus on juba eelnevalt märkinud, et kaebaja eksib, kui leiab, et protokollis on märgitud temal karistuse olemasolu ebaõigesti. Karistuse märkimine oli tehtud lähtudes sellel ajal kehtinud õigetest andmetest ja selliste andmete esitamine protokollis ei riku kaebaja õigusi, sellest ei saabunud ka mingeid õiguslikke tagajärgi ning kohus sellel küsimusel rohkem ei peatu. Vangla direktor vastab kaebaja küsimusele, kas protokolli lisamine toimikusse on ebaseaduslik ja leiab, et mitte. Kohus on eelnevalt samuti leidnud, et selle lisamine on vangla direktori õigus, kuivõrd tema formeerib seadusest tulenevalt kinnipeetava isikliku toimiku ja selleks on õiguslikud alused olemas. Kohus nõustub aga kaebaja seisukohaga, et vangla ametnik teeb eksitava järelduse, et protokolliga on tõendatud kaebaja - poolne distsipliini rikkumine. Kui vangla direktor mõtles selle all, et tõendatud on distsiplinaarsüüteo olemasolu, siis on see ekslik seisukoht. Kui karistust ei määratud mistahes põhjusel, siis ei ole alust enam kõnelda ka distsiplinaarsüüteost. Kuivõrd vangla ametnikke enam ametis ei ole, Pärnu vangla tegevus on lõpetatud, siis ei ole võimalik ka välja selgitada, mida pidas silmas direktor, kui esitas vastuse. Kaebaja ei soovinud, et seda vastust muudetakse käesoleva vastustaja poolt. Seega ei ole vastust võimalik muuta. Kuid samas ei saa ka väita, et selline vastus rikub kaebaja õigusi. Kaebaja pöördus kohtusse põhjusel, et toimikus hoitakse dokumente, mis seal ei peaks olema. Kohus siinkohal märgib, et nimetatud vastust toimikus kaebaja väidetel ei hoita ja 10 seega ei ole vastusest tekkinud probleemi, et selle asumine toimikus võiks kuidagi mõjutada kaebaja olukorda, veel vähem halvendada või ohustada teda tulevikus. Kohus nõustub Justiitsministeeriumi kirjaliku vastusega (tlk 60), milles märgitakse, et protokolli ei tohi samastada distsiplinaarkaristusega. See on kohtu arvates selge ja õiguspärane positsioon ning kuigi vastustaja õigusjärglane püüab lahti selgitada, mida tähendab Pärnu vanglalt saadud vastus ja leiab, et vastuses ei ole midagi valesti vastatud, jääb kohtule siiski kahtlus, et vastustaja kirjalik vastulause on samuti eksitav osas, milles püütakse lahti selgitada vastuskirja lõpuosa. Kuid et vaidlus ei kulge vastulause üle, siis kinnitab kohus, et vastustaja on õigesti leidnud ja kinnitanud, et kaebaja suhtes protokollis esiletoodud sündmus ei ole kajastamist leidnud kui kehtiv distsiplinaarkaristus, mis võiks mõjutada kaebaja olukorda. Kuna vastuskirjast nähtub, et arutelu kulgeb distsiplinaarmenetluse protokolli üle, mis asub tlk 7 ja koostati 06.05.05.a., siis selle andmetel R.K. helistas telefoniga ja sellel ajal luges ministeerium ja vangla õigusnormidest välja keelu, mida hilisemalt Riigikohus õigeks ei tunnistanud. Vangla oli aga kaebajale eelnevalt, seega sõltumata hilisemast Riigikohtu otsusest, otsustanud karistust mitte määrata. Seda kinnitab otseselt protokoll, milles märgitakse, et sündmuse ajal ei olnud R.K. veel Pärnu vangla Kodukorraga tutvunud. Miks see lause sinna on lisatud, jääbki teadmatuks, kuivõrd protokolli kaebaja vaidlustada ei saanud ja vaidemenetluses lõpetas justiitsministeerium selles osas menetluse ning kaebaja vaideotsust ei vaidlustanud. Tavaliselt viitab selline tähelepanek, et isiku tegevuses (märgitud korrarikkumises) ei ole süülist rikkumist ja kui teo toimepanemises puudub süüline käitumine, siis ei räägita enam süüteost ehk distsipliinirikkumisest. Vastavalt ei saa määrata ka karistust. Protokollis on aga järgnev lõik vastuolus eelnevaga ning eksitava informatsiooniga. Seega on kohus ka eelnevalt märkinud, et kui leiab aset protokolli kuritarvitamine, siis tuleb seda vältimatult tõrjuda eraldi kaebusega ning käesolevast otsusest ei sõltu, kuidas hakkavad käituma teised vanglad, ministeeriumid, ametnikud. Niisugust üldpreventiivset huvi üks käesolevas asjas tehtav kohtuotsus, mis on suunatud Pärnu vangla vastu, teenida ei saa. Pärnu vangla vastus kaebajale märgib otseselt, et kaebaja distsipliinirikkumine on tõendatud ja see ei ole pelglalt intsidendi kirjeldus, seda enam, et lisatakse ka seisukoht, et see ei tähenda, et „Teie poolset distsiplinaarsüütegu toime ei pandud“. Siit saab teha järelduse, et kaebaja loeti kirjas, mis oli adresseeritud temale, et ta on distsiplinaarsüüteo toime pannud. Samas tuleb nõustuda aga Justiitsministeeriumi esindaja seisukohaga, et puuduvad tõendid, et seda kirja kasutatakse kaebaja iseloomustamiseks mujal ja et sellest kirjast saabusid tagajärjed või et on oht, et kaebajat loetakse distsiplinaarkorras karistatud isikuks vaidluses, millele viitas kaebaja. Selliseid tõendeid ei ole esitatud. Et seda protokolli ei ole arvestatud, seda kinnitab kaebaja enda poolt kohtule tõendina esitatud materjal. Kaebaja soovis tõendada tagajärgede saabumist taas Tallinna vangla direktori 19.12.05.a. käskkirjaga ja sellele lisatud vangiregistri infolehega. Kui vastus oli saadud 03.08.05.a. Pärnu vanglalt, siis ei ole mingit alust arvata, et Tallinna vangla direktor võttis aluseks selle vastuse 19.12.05.a. käskkirja koostamisel ja kaebaja seob neid asjaolusid muude tegevustega meelevaldselt. Kaebaja ei väida, et vastus levis Tallinna Vangla direktorini, kaebaja ise seda ei levitanud, toimikust ta seda ei ole avastanud. Infoleht kinnitab, et see on ära märgitud vaid intsidentide all, käskkirja tekst kinnitab, et seal ei ole toetutud ei kaebaja varasemale karistatusele ega intsidentidele. Kaebajal oli ja on võimalus uue karistuse määramisel kontrollida, kas kehtivaid karistusi võeti arvesse õigesti ja kui mitte, siis tuua esile konkreetses vaidluses, kui viga. 11 R.K. esitas kohtule ka kinnipeetava individuaalse täitmiskava (tlk 102). Kaebaja väidab, et kui temal ei ole intsidente ja ka karistusi, siis ta saab sellest nähtuvalt soodustusi, kui need on aga olemas, siis ei saa. Kohus leiab, et selle tõendi alusel ei saa kohus järeldada midagi, kuivõrd soodustusest vastavalt ilmajätmise korral tuleb tal teha kindlaks, kas ilmajätmise põhjustas protokollis märgitud tegevus või mitte või vastavalt, kas kirjas märgitud seisukoht seda mõjutas või mitte. Kaebaja ei kurdagi, et ta oleks jäetud ilma mingist soodustusest, mida ta taotles ning keeldumine seoti kas protokolliga või siis Pärnu vangla poolt esitatud konkreetse vastusega. Kaebajale ei ole saabunud piiranguid, seega ei ole asjakohane ka väita, et soodustustest ilmajäämist põhjustas vangla vastus või et vastusest on seatud ohtu tema taotletavad soodustused. Kui kaebaja leiab, et ITK-s on valeandmed, siis saab ta paluda nende kõrvaldamist või uue kava koostamist. Kohtuistungil kaebaja selgitas, et kuna ta soovib esitada presidendile palveid tulevikus, siis on oluline, et karistused ja intsidendid oleksid arvel õiguspäraselt. Ka see väide ei selgita, kuidas tulevikus esitatav soov on seotud protokolli või vangla vastusega. Vangla vastus ei ole kusagil arvel, see asub kaebaja käes ning ei ole säilitatud tema toimikus, mistõttu ei ole sellele vastusele toetudes võimalik kaebajat iseloomustada ei nüüd ega ka tulevikus, kui distsipliinirikkujat, kellele määrati protokolli alusel karistus. Kaebaja ei ole kunagi vaidlustanud vangiregistri infot ega soovinud seda teha ka käesolevas kaebuses, vastupidiselt kinnitab ta ise, et intsidentides käib see läbi ning ei too kaasa õiguslikke tagajärgi. Seega nõustub kohus vastustaja seisukohaga, et kaebaja ekslikult leiab, et vastusest on temale saabunud mingid tagajärjed ja et sellest vastusest tulenevalt peetakse teda õigusrikkujaks. Kaebaja õigusi presidendi poole pöördumisel saab rikkuda tema kohta antav dokument ja seda juhul, kui seal kajastatakse valeandmeid. Sellist dokumenti ei ole veel koostatud, seda enam, et kaebaja ei ole ise presidendi poole pöördunud. Kaebaja kinnitas istungil, et vastuse seisukoht teda ei solva, seega kohus sellist küsimust ka ei aruta. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kuigi hea halduse tava kohaselt oleks pidanud vangla vastus olema üheselt selge (PS § 14), ei ole kaebaja esile toonud, et vastuskiri rikub tema õigusi ja toob kaasa õiguslikke tagajärgi. Vastuskirjaga ei saa kaebajat lugeda konkreetses sündmuses distsiplinaarkorras karistatud isikuks. Sellest vastusest ei sõltu teiste vanglate tegevus, seejuures tegevus, mil hakatakse määrama järgmist karistust. Oht, et kaebajale väljastatud kiri mõjutab tema õigusi ja kohustusi on praktiliselt olematu, kuna selle vastuskirja saatmisest kaebajale on möödunud sedavõrd pikk aeg, et oht on muutunud praktiliselt olematuks. Kohus leiab, et kaebeõiguse sisuks, selle oluliseks osaks, on õiguskaitsevajadus. Mida enam on möödunud aega õigusvastasest toimingust, seda väiksemaks muutub vajadus õiguskaitseks. Antud juhul on möödunud kirja saatmisest ca 2 aastat, seejuures kirja ei ole kasutusel, sellest ei saabunud tagajärgi, mistõttu kohus ei näe vajadust tunnistada kunagi avaldatud seisukoht õigusvastaseks. Kaebaja õigusi ei riku tema poolt esiletoodud asjaoludel vastukiri ja kaebajal puudub preventiivne huvi. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. 3) Kui kaebus jääb rahuldamata, siis ei mõisteta kaebaja kantud riigilõivu välja vastustajalt ja see tuleb jätta kaebaja kanda- HMS § 92 lg 1. Kohus ei rahulda seega kaebaja taotlust välja 12 mõista vastustajalt tasutud riigilõiv 80 krooni. Vastustaja kohtukulu nõuet ei esitanud, seega jäävad vastustaja kulutused ministeeriumi enda kanda. Karin Kalmiste Kohtunik 13
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.