KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiina Pappel Otsuse tegemise aeg ja koht 20. detsember 2006. a Tallinn Haldusasja number 3-06-2092 Haldusasi Unibalti

§ 59

lg 4 alusel on töötaja ümberpaigutamine teisele töötamiskohale väljaspool asulat töötaja üleviimine teise paikkonda, mis on töölepingu muutmise aluseks. Töölepingu muutmiseks on vajalik poolte vastastikune kokkulepe, mis tähendab seda, et kui välja renditud töötaja pole huvitatud pärast Soomes töö lõppemist sealt lahkumisest, on tal võimalus tööandjaga uude paikkonda üleviimise osas mitte kokku leppida. Seega jääb tööandjale kohustus kas kindlustada töötaja Soomes tööga, maksta töötajale palka niisama, ilma et viimane tööd teeks, või leida võimalus töötaja koondamiseks. Igal juhul oleks tulemus tööandjale põhjendamatult koormav, kätkeks endas õiguslikke riske (eriti koondamine) ning ei läheks kokku kolmepoolse töösuhte olemusega. Maksuhalduril puudub seaduslik volitus sundida kaebuse esitajat läbi maksuotsuse selliseid riske võtma ning selline sund kujutaks endast kaebuse esitaja kohustamist seadust rikkuma. Kui avalik võim leiab, et praegune maksuregulatsioon vajaks kolmepoolsete töösuhete puhul täiustamist, tuleb seda teha läbi seaduste, mitte läbi ebaseaduslike halduse üksikaktide. 8.

§ 51

lg 1 alusel on tööandjal õigus lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks ja töötaja on kohustatud minema niisugusesse töölähetusse. Poolte kokkuleppel võib töölähetus kesta ka kauem. Nimetatud õigusnorm ei sätesta, et pooled ei võiks kokku leppida tähtajatus töölähetuses. Seetõttu on tulenevalt

§ 51lg 1 tähtajatu töölähetuse võimalus töötajale ja tööandjale seadusega antud.

Vabariigi Valitsuse 22.12.2000 määruse nr 453 “Töölähetuse kulude hüvitiste ja päevaraha määrad ning nende maksmise tingimused ja kord” § 3 täpsustab küll lisaks, et töölähetuse kulud hüvitatakse ja päevaraha makstakse tööandja kirjaliku otsuse alusel, milles näidatakse muu hulgas töölähetuse kestus. Siinkohal tuleb aga silmas pidada, et antud norm ei saa piirata

§ 51

lg 1 alusel antud õigust määramata tähtajaga töölähetusteks, kuna Vabariigi Valitsuse määruse näol on tegemist

suhtes alamalseisva aktiga ning selle andmise volitusnorm (

§ 51

lg 4) ei anna Vabariigi Valitsusele õigust piirata

§ 51lg 1 sätestatud õigusi.

Seega tuleb Vabariigi Valitsuse 22.12.2000 määruse nr 453 § 3 kehtestatud nõuet lähetuse kestuse märkimiseks tõlgendada nii, et määramata tähtajaga lähetuse puhul tuleb teha käskkirja märge, mis näitab, et lähetus on tähtajatu. Nagu on esile toodud ka maksuotsuses, oli lähetusse saatmise käskkirjadele märgitud lähetuse alguskuupäev ning lõppkuupäeva kohale tõmmatud 3 kriips, millest järeldub, et tegemist oli määramata tähtajaga lähetusega. Eelnevast tulenevalt pole võimalik kaebuse esitajale ette heita seda, nagu oleks toimunud ebakorrektne töötajate lähetusse saatmine, seda nii sisuliselt kui vormiliselt. Ehkki

võimaldab määramata tähtajaks lähetusse saatmist, on selge, et selle võimaluse kasutamine ei tohi olla vastuolus heade kommetega ning seaduse mõttega. Üheks selliseks juhuks, mil määramata tähtajaga lähetusse saatmine pole õigustatud, on maksuotsuses käsitletav võimalus maksude tasumise vältimiseks. Sellise võimaliku juhtumi tuvastamiseks tuleb aga hinnata kõiki tõendeid kogumis, mitte tugineda kontekstist välja rebitud infole. Analüüsides muu hulgas ka kaebuse esitaja ja tema klientide vahelisi lepinguid, saab antud lepingutest tuvastada selle tähtaja, mil töötajad nimetatud kliendi heaks töötamise tõttu Soomes lähetuses viibisid. Tähtajaliste lepingute puhul on lähetuse tähtajaks vastava lepingu tähtaeg, tähtajatute lepingute puhul tähistab lähetuse lõppu lepingu esemeks oleva ehitusobjekti valmimine või lähetuses oleva töötaja poolt kliendile kahju tekitamine. Võttes arvesse eelpool väljatoodut, on mõistetav ka see, miks viibisid töötajad revisjoni raames kontrollitaval ajavahemikul lähetuses vaid Soomes. Seega pole alust väita, et töötajad viibisid Soomes kui oma alalisel töökohal, kuna lähetused olid seotud konkreetsete klientide tellimustega, seega ajutise iseloomuga. 9. Ehkki töötaja töötab välisriigis üle ühe kuu, ei rakendata tema suhtes kõiki

§ 26

lg 3 sätestatud eritingimusi, mis tähendab seda, et neid tingimusi pole võimalik töölepingusse märkida. Käesoleval juhul oli selleks tingimus välisriiki tööle suundumise ja välisriigist tagasipöördumise tingimuste kohta – kuna selles osas erikokkulepped puudusid, oli see töötaja otsustada ning töölepingusse ei olnud antud punkti kohta võimalik midagi märkida. Mis puutub asjaolusse, et töölepingutes polnud märgitud lähetuse kestust, palga maksmise vääringut ja välisriigis viibimisega seotud lisatasusid, hüvitisi ja erisoodustusi, on nimetatud eksimuste näol tegemist väheoluliste vigadega, kuna ei riiva sisuliselt töötaja õiguseid. Sellega, et üle 30 päevase lähetuse kestust pole märgitud lepingusse, kahjustab tööandja eelkõige ennast, kuna töötaja võib taganeda kirjalikult fikseerimata kokkuleppest ning nõuda kodumaal töö pakkumist, et lähetusest tagasi pöörduda. Ka vääringu märkimata jätmine annab töötajale võimaluse vääringu osas oma nõudeid esitada. Viimast põhjusel, et tööõiguses tõlgendatakse kohustuslikest normidest kõrvalekaldumist töötaja kasuks. Töötajatele makstavad lisatasud olid aga kirjas lähetusse saatmise käskkirjas, kus oli kajastatud töötajatele lähetuses olemise ajal makstav kõrgem palk. Ei oleks põhjendatud ega asjakohane teha töölepingu vormistamisel tehtud vigade põhjal järeldusi selles osas, kas tegemist oli lähetusega või töötas töötaja pidevalt Soomes. Nimelt on üldteada asjaolu, et valdavas enamuses töölepingutes esineb puuduseid, kusjuures käesoleval juhul tuleb silmas pidada, et tegu on vähetähtsate puudustega. See, et töölepingute vormistamisel esineb nii suurel hulgal puudusi, on kahtlemata taunitav, kuid samas viitab see sellele, et töölepingute vormistamisel tehtud vähetähtsatest vigadest pole põhjendatud teha kaugeleulatuvaid järeldusi. 10. Unibaltics OÜ oli asutatud alla poole aasta enne revideeritava perioodi algust, mistõttu tal puudus Eestis kliendibaas. Seetõttu on sisuliselt põhjendamatult nõuda, et kaebuse esitajal pidi olema võimalus pakkuda oma töötajatele tööd ka Eestis. Kuna see oli sel hetkel kaebuse esitajale klientide puudumise tõttu Eestis objektiivselt võimatu, siis on Maksukeskuse vastav etteheide põhjendamatu ning väär. 4 Lisaks sellele, et kaebuse esitajal polnud objektiivselt võimalik Soomest naasnud töötajatele Eestis tööd pakkuda, on selline nõue Maksukeskuse poolt ka sisuliselt ainetu ning seadusliku aluseta. Esiteks, nagu selgub Maksuotsuses tsiteeritud Sven Dolgovi ja Aivar Melgase poolt Maksukeskusele antud vastusest, ei olnud töötajad huvitatud Eestis töötamisest, mistõttu oleks kaebaja poolt kentsakas neid Eestis töötama sundida. Teiseks, kolmepoolse töösuhte olemasolu tõestab asjaolu, et töötaja töötas Soomes lühikese ajaperioodi raames erinevate tellijate juures. Üks töötaja võis töötada Soomes ühe kuu jooksul kolme tellija juures. Nimetatud asjaolu viitab üheselt sellele, et tegemist oli kolmepoolsete töösuhetega ehk tööjõu rendiga. VASTUSTAJA SEISUKOHT 11. Maksuhaldur on seisukohal, et töölähetusse saatmine eeldab, et töö tegemise asukoht (püsiv töökoha asukoht) peab olema märgitud lepingus ja see peab asuma Eestis. Ehk töölepingus fikseeritud töö tegemise koht peab ka sisuliselt vastama sellele, kus töötaja peamiselt oma tööülesandeid täidab. Kui Eesti äriühingu põhiline majandustegevus seisnebki Eestis tööjõu otsimises ja välisriiki vahendamises ning kui Eesti äriühingu või tööandja töötajad tegelikult kunagi Eestis ei tööta, siis ei saa olla tegemist ka töötajate lähetusega Eestist. Kui töölepingusse on töö tegemise kohaks märgitud Eesti, kuid kogu lepingu kehtivuse aja töötaja viibib tegelikult välisriigis, ei saa olla tegemist lähetusega Eestist ning ei ole õigustatud maksuvabade lähetuse päevarahade ja muude lähetuskulutuste maksuvabade hüvitiste tegemine Eestis. Päevarahasid ei saa maksta tööjõurendi korral, kuna päevarahasid makstakse juhul, kui töötaja viibib väljaspool oma tavalist töökohta ning sellest tulenevalt on töötajal mitmesuguseid lisakulusid. Kuna tööjõurendi korral on töötaja igakordseks tavaliseks töökohaks koht, kuhu ta on renditud, siis ei saa ka rääkida väljaspool oma tavalist töökohta töötamisest. 12. Harilikult hõlmab töösuhe kahte poolt – tööandjat ja töötajat. Teatud juhtudel võib aga töösuhtesse olla kaasatud kas üks või mitu kolmandat isikut, mille tagajärjel moodustubki nähtus, mida üldistavalt võib nimetada kolmepoolseks töösuhteks. Töösuhe muutub kolmepoolseks juhul, kui töötaja, kellel on töösuhe oma tööandjaga, teeb tööd kolmandale isikule – tellijale, kellele tööandja on teenusepakkujaks. Kokkuvõtlikult on kolmepoolne töösuhe suhe, kus tööandja kohustused on jagatud kahe isiku vahel. Seega saab kolmepoolsest töösuhtest rääkida üksnes juhul, kui on täidetud järgmised tingimused: töötajal on töölepinguline suhe tööandjaga, mis sisaldab kokkulepet, mille kohaselt töötaja teeb kindlaksmääratud tähtajal tööd tellija kasuks, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Kolmandal isikul tekivad töötaja suhtes samuti mõningad tööandja kohustused. Nii näiteks peab ta tagama töötajale töövahendid ja töötingimused, kindlustama töötaja tööohutuse ja töötervishoiunõuete järgimise. Seega võib öelda, et tööjõurendi all mõistame olukorda, kui tööandja annab oma töötajad rendile teisele isikule, näiteks välisriigi residendile, sõlmitakse teenuse osutamise leping. Töötasu maksmise kohustus on aga tööandjal, kellega on sõlmitud tööleping, tööjõu kasutaja aga tagab töötingimused ja –ohutuse. 13. Tulenevalt eelnevast leiab maksuhaldur, et tööjõurent ja töölähetus sarnanevad selle poolest, et mõlemal juhul on töötaja ühe äriühingu töötaja – käesoleval juhul OÜ Unibaltics töötaja. Kahe mõiste erinevus aga tuleneb asjaolust, et töölähetuse korral töötaja teeb igapäevast tööd Eestist ning saadetakse vastavalt tööandja korraldusele kellegi teise juurde tööd tegema (sh võib töötaja Eestist välja saata). Tööjõurendi korral aga töötajal puudub oma tööandja juures alaline töö. Töötaja kohustuseks on teostada vastavalt tööandja ja kolmanda 5 isiku vahelisele kokkuleppele kolmandale isikule tema poolt soovitud tööd tema poolt määratud kohas ja ajal. 14. Maksumenetluses kogutud materjalidest lähtuvalt ja eelnevat arvesse võttes leiab vastustaja, et käesolevas asjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: (

1. a)OÜ Unibaltics majandustegevus seisneb tööjõu vahendamises välisriiki – seda on kaebuse esitaja kinnitanud nii maksumenetluse käigus kui ka kohtumenetluses, (
2. b)OÜ Unibaltics töötajad ei ole Eestis tööd teinud (OÜ Unibaltics eest) – seda on maksukohustuslane ise kinnitanud. Tuginedes eelnevale on maksuhaldur seisukohal, et käesolevas asjas ei eksisteeri töötajate lähetamist teise riiki, vaid tegemist on tööjõu rendiga, mille puhul ei ole õigustatud ja põhjendatud päevarahade tasumine. Tulenevalt asjaolust, et ka kaebuse esitaja kinnitab tööjõurendi olemasolu ning selle väitega on nõustunud ka maksuhaldur, jääb vastustajale arusaamatuks, miks deklareerib kaebuse esitaja töötajatele päevarahade tasumist, aga mitte töötasude maksmist. 15. Maksuhaldur ei nõustu kaebuse esitaja seisukohaga, et igati mõistlik oli alguses pakkuda tööd Soomes lähetuse vormis ja hiljem, kui sõlmiti töölepingud ja komandeeringu käskkirjad, pidi iga mõistlik inimene aru saama, et ta on astunud kolmepoolsesse töösuhtesse. OÜ Unibaltics töötajad on ehitustöölised, kelle osas ei saa eeldada juriidilise erihariduse olemasolu või juriidiliste mõistete tundmist. Seega ei saa ka eeldada, et töötaja saab aru, et ta astub kolmepoolsesse töösuhtesse pelgalt mõne paberi allkirjastamisel. Vastustaja leiab, et käesolevat asja tuleb vaadata eelkõige sisuliselt ning analüüsida, kuidas said töötajad aru, kus nad tööle hakkavad, kes neile palka maksab jne. Nagu töötajate seletustest nähtub, said kõik töötajad aru, et nad asuvad tööle Soomes (st Soomes töötamine on nende alaline töökoht). Seega on alusetu kaebuse esitaja väide, mille kohaselt pidi töötaja aru saama, et tema alaline töökoht on Eesti. Kaebuse esitaja on osavalt enda kasuks tõlgendanud töötajate ütlusi ning sellest lähtuvalt loonud väära pildi töötajate ütlustest. Maksuhaldur märgib, et töötajad kinnitasid ütlustes, et juhul kui nad oleksid soovinud leida tööd Eestis, siis nad oleksid seda suutnud teha ka omal käel, selleks poleks vaja olnud asuda tööle OÜ-sse Unibaltics. Eelnevast nähtub veelkord selgelt, et töötajad, sõlmides töölepingud kaebuse esitajaga olid teadlikult, et asuvad tööle Soomes. Eestis töötamise soovi neil ei olnud. Samuti leiab maksuhaldur, et isegi kui nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et esialgu sõlmiti töölepingud ja komandeeringud ning hiljem oleksid pidanud töötajad mõistma, et tegemist on kolmepoolse töösuhtega, siis jääb arusaamatuks, miks OÜ Unibaltics deklareerib jätkuvalt päevarahade maksmist? Eelnevalt väljendatud seisukoha kohaselt ei ole põhjendatud päevarahade tasumine kolmepoolse töösuhte korral. Maksuhaldur möönab, et mõningatel juhtudel oleks võimalik ka lähetusrahade tasumine kolmepoolse töösuhte korral, kuid sellisel juhul saaks lähetusraha maksjaks olla äriühing, kelle juures töötaja faktiliselt tööd teeb ehk käesolevas asjas mõni Soome äriühing. Eelnevat põhjendab vastustaja sellega, et kolmepoolse töösuhte korral peab töötaja täitma “rentniku” korraldusi töökohustuste täitmisel ning juhul kui määratud töökohustuste täitmiseks on vajadus lähetuse korras ülesannete täitmine kolmandas riigis (käesoleva vaidluse korral peaks selliseks riigiks olema ükskõik mis riik v.a Soome), siis on vastavalt “rentniku” asukoha riigi seadustele õigus ja kohustus tasuda päevarahasid. Päevarahade tasumine Eesti äriühingu poolt ja Eesti seaduste kohaselt ei ole põhjendatud ja õiguslikult korrektne. 16. Arusaamatu on kaebuse esitaja väide, mille kohaselt ta ei saa maksta töötajatele päevarahade asemel töötasu, kuna tulevikus võivad töötajad siiski nõuda päevarahasid. Kaebuse esitaja kinnitab ise, et tegemist on tööjõu vahendusega ehk tööjõu rentimisega Soome äriühingutele. Seega tuginedes eelnevale, puudub alus päevarahade maksmiseks täna ja puudub 6 ka tulevikus. Väide, et töötajad võivad nõuda päevarahasid on alusetu ja mõistetamatu – kuidas saavad töötajad nõuda asja, mida ei ole võimalik maksta? 17. Kaebuse esitaja leiab, et kuna töö Soomes on ajutine, siis on päevarahade maksmine põhjendatud. Maksuhaldur eelneva seisukohaga ei nõustu. Esiteks ei ole tõendatud, et töö Soomes oleks ajutine. Teiseks ei muuda ajutine või pikemaajaline töö tööjõurendi olemust, st tööjõurendi olemusest lähtuvalt ei oma tähtsust, kas tööjõud on välja renditud lühikeseks perioodiks või pikemaajaliseks perioodiks. Nagu eelnevalt maksuhaldur on põhjendanud, ei ole päevarahade tasumine tööjõurendi korral õigustatud. 18. Asjakohatu on kaebuse esitaja väide, et tal puudus kohustus pakkuda töötajatele tööd Eestis, kuna seda ei soovinud ka töötajad ise. Maksuhalduri väide töö pakkumise kohta Eestis on seotud päevarahade maksmise põhjendamisega. Nagu eelnevalt kirjeldatust nähtub, saab päevarahasid maksta lähetuses olevale töötajale. Lähetusse aga saab saata ainult sellist isikut, kes omab alalist, st faktilist tööd Eestis. Kuna kaebuse esitaja oli töötajad kolmepoolse töösuhte korras rentinud Soome, siis puudub ka alaline töökoht Eestis ja puudub päevarahade maksmise õigus. Eeltoodust lähtudes on Põhja maksu- ja tollikeskus seisukohal, et vaidlustatud otsus on tehtud kaalutletult ning arvesse on võetud kõik olulised asjaolud. KOHTU PÕHJENDUSED 19. Vaidlusküsimused Käesolevas haldusasjas on vaidlus selle üle, kas Unibaltics OÜ poolt Soome töölähetusse saadetud töötajad töötasid Soomes töölähetuses või oli Soome neile püsivaks töö tegemise asukohaks. Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et

) ega teised Eesti Vabariigi õigusaktid ei sisalda eraldi regulatsiooni kolmepoolsete töösuhete kohta, küll aga reguleerivad seda Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) konventsioonid ning Euroopa Liidu õigusaktid. 7 ILO reguleerib kolmepoolseid töösuhteid

1. a konventsiooniga nr 181, mille eesmärgiks on tagada töötajate kaitse miinimumstandard kolmepoolsetes töösuhetes. Eesti Vabariik käesolevaks ajaks nimetatud konventsiooniga liitunud ei ole. Euroopa Liidu õiguses sisaldub kolmepoolsete töösuhete regulatsioon Nõukogu
2. juuni 1991 direktiivis nr 91/383/EMÜ (edaspidi direktiiv), millega täiendatakse meetmeid tähtajalise või ajutise töösuhtega töötajate tööohutuse ja töötervishoiu parandamise soodustamiseks. Direktiivi artikli 1 lõige 2 nimetab ajutiseks töösuhet, kus tööandjaks on ajutist tööjõudu vahendav ettevõte ning töötaja on võetud tööle tema teenuseid kasutava ettevõtte ja/või asutuse jaoks ja kontrollimisel. Gerli Kilusk on ajakirjas Juridica X/2004 lk. 701 selgitanud, et „töösuhe muutub kolmepoolseks juhul, kui töötaja, kellel on töösuhe oma tööandjaga, teeb tööd kolmandale isikule – tellijale, kellele tööandja on teenusepakkujaks.“ Artikli autor leiab, et kuigi reeglina on kolmepoolses töösuhtes tööandjaks töövahendusettevõte, on konkreetse töölepingu pooltest ja tööandja isikust olenemata tööandja kohustused ja vastutus tegelikkuses jagatud kahe isiku, töövahendusettevõtte ja tellija vahel (Ibid, lk. 706). Nagu juba eelpool viidatud, puudub Eesti seadusandluses regulatsioon kolmepoolsete töösuhete kohta. Samas ei saa kohus nõustuda kaebuse esitaja seisukohaga, et tööjõurendi puhul on ettevõttel kohustus maksta töötajatele päevaraha, mis on ette nähtud töötaja lähetusse saatmisel. Lähetusse saatmine tähendab seda, et töötaja saadetakse ajutiselt tööandja korraldusel ja kindlaksmääratud tingimustel tööülesannete täitmiseks ajutiselt väljapoole töölepingujärgse töötamiskoha asukohta. Antud juhul oli töötajad saadetud püsivalt tööle Soome Vabariiki. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et tööjõurendi korral on töötaja kohustuseks teostada vastavalt tööandja ja kolmanda isiku vahelisele kokkuleppele kolmandale isikule tema poolt soovitud tööd tema poolt määratud kohas ja ajal. Sellisel juhul saab isiku püsivaks töötamise kohaks lugeda kohta, kus vastavalt tööandja ja kolmanda isiku vahelisele kokkuleppele soovitud tööd tehakse. Eeltoodud töötamise kohta ei saa kolmepoolse töösuhte seisukohast lugeda ajutiseks lähetuse kohaks, kuna vastavalt kohalt Eestisse naasmisega lõpeb ka kolmepoolne töösuhe ehk töötaja töötamine kolmanda isiku – tellija heaks. Seega on kohus seisukohal, et niipea kui töötaja asub tööjõurendilepingu alusel Soomes kolmanda isiku poolt määratud ajal ja kohas tööle, ei saa tema Soomes töötamist pidada enam kahepoolseks lähetussuhteks, kuna töötaja ning tööandja töölähetusest tulenevad õigused ja kohustused sellele enam täismahus ei kohaldu. Kolmepoolse töösuhte korral saab töötegemise kohaks lugeda kohta, kus töötaja kolmepoolse töösuhte alusel töötab.
3. Unibaltics OÜ töötajate töötamine kolmepoolse töösuhte alusel Soomes Kaebuse materjalidest nähtub, et töötajate palkamiseks avaldas OÜ Unibaltics töökuulutused ajalehtedes SL Õhtuleht, Eesti Päevaleht, Postimees ja Eesti Ekspress. Töökuulutused pakkusid valdavalt tööd asukohaga Soomes. Kaebuse materjalidest nähtuvalt on MTA Põhja maksu- ja tolliameti pöördunud kirjaliku teabe saamiseks sõlmitud töölepingute ning töötamise tingimuste kohta kolmandate isikute M. K.’i (i.k. xxxxxxxxxxx), Ü. S. (i.k. xxxxxxxxxx), K. K. (i.k. xxxxxxxxxxx), T. T.’i (i.k. xxxxxxxxxx), T. Z.’i (i.k. xxxxxxxxxx), A. R.’i (i.k. xxxxxxxxxx), A. M. (i.k. xxxxxxxxxxx) ja M. H.’i (i.k. xxxxxxxxxx) poole. Kõik eelpool nimetatud isikud on MTA Põhja maksu- ja tollikeskusele oma kirjalikes vastustes kinnitanud, et tööd pakuti Soomes. M. K. ainsana selgitanud, et lisaks Soomele pakuti tööd ka Eestis. Kõik kinnitavad, et töötasid töölepingu alusel vaid Soomes ning Eestis töötamist ei toimunud. 8 Lisaks on MTA Põhja maksu- ja tollikeskus võtnud suulisi selgitusi R. P’ilt (i.k. xxxxxxxxxx), S. D.’ilt (i.k xxxxxxxxxx), U. P.’ilt (i.k. xxxxxxxxxx) ja A. M.lt (i.k. xxxxxxxxxx). Kõikide nimetatud isikute poolt antud ütluste kohaselt pakuti tööd Soomes ning Eestis töötamisest ei räägitud. Kõik kinnitavad, et töötasid töölepingu alusel vaid Soomes ning Eestis töötamist ei toimunud. Eeltoodu alusel loeb kohus tuvastatuks, et kõigil vaidlusalustel juhtudel pakuti töötajatele tööd Soomes ning töötamise asukohaks oli Soome Vabariik. Kaebuse materjalidest nähtuvalt sõlmis Unibaltics OÜ kõigi töötajatega töölepingud, kus oli tööülesannete täitmise asukohaks märgitud Eesti Vabariik ning lisaks lähetused. MTA Põhja maksu- ja tollikeskus on Unibaltics OÜ suhtes läbi viidud revisjoni käigus välja selgitanud, et revideeritaval perioodil (aprill 2004 – juuli
4. a ) ei ole ükski töötaja Eestis Unibaltics OÜ kaudu töötanud.

§ 26lg 1 p 5 kohaselt peab töölepingus olema märgitud töö tegemise aeg ja koht.

Kuna eelpool tuvastatud asjaoludest nähtuvalt oli töötajate püsivaks töötamise asukohaks Soome Vabariik, siis oli Unibaltics OÜ märkinud töölepingutesse ebaõigesti töö tegemist aja ja koha, sest faktiliselt oli töötamise asukoht Soome Vabariik ning seda kogu töötamise aja jooksul. Lepingu tööjõu rentimiseks p. 2.1 kohaselt töötas renditav töötaja tellija (antud juhul konkreetse Soome äriühingu) töödejuhataja alluvuses ja valve all. Lepingu p. 2.2 kohaselt vastutas rentija (antud juhul kaebuse esitaja) selle eest, et töötaja on usaldusväärne; tema oskused vastaksid soovitud vajadustele ja et töötaja saaks olla tellija kasutuses rendilepingu lõpuni. Vastasel juhul on võimalik töötaja välja vahetada. Lepingu p. 2.2 kohaselt pidi rentija teavitama ka töötegijat rendilepingu olemasolust, töötaja kohustustest ja ülesannetest. Lepingu p. 2.6 kohaselt oli tellijal õigus leping katkestada, kui töötaja ei vasta esitatud nõudmistele või esines mõni muu mõjuv põhjus (toimiku lk. 157-160). Eeltoodust saab järeldada, et kuigi kõigi töötajatega olid formaalselt sõlmitud kahepoolsed töölepingud, rakendusid Unibaltics OÜ töötajate faktilisel töötamisel Soomes ka eeltoodud rendilepingu sätted, mistõttu saab rääkida Unibaltics OÜ, töötajate ning Soome äriühingu vahelisest kolmepoolsest töösuhtest. Seega loeb kohus tuvastatuks, et Unibaltics OÜ töötajad töötasid kolmepoolse töösuhte alusel Soome Vabariigis. 22. Töölähetuse erisused töötamisest kolmepoolse töösuhte alusel Töö tegemise asukohta

§ 26

lg 1 p 5 sätte järgi tuleks eelõige mõista kui geograafilist asukohta, samuti on võimalik töölepingus määratleda ka konkreetne tööandja struktuuriüksus, kus töötaja tööle asub. Eelmises punktis on tuvastamist leidnud see, et Unibaltics OÜ poolt töölepingutesse märgitud töötamise asukoht oli ebaõige ning töötajate tegelik töötamise asukoht oli kogu töötamise aja jooksul Soome Vabariik.

§ 51

lg 1 järgi on tööandjal õigus lähetada töötaja tööülesannete täitmiseks väljapoole töölepinguga määratud töö tegemise asukohta mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks ja töötaja on kohustatud minema niisugusesse töölähetusse. Poolte kokkuleppel võib töölähetus kesta ka kauem.

§ 51

lg 3 kohaselt on tööandja kohustatud maksma töötajale töölähetuse aja eest päevaraha, korteriraha ja sõiduraha. Sama paragrahvi lõike 4 kohaselt kehtestab lõikes 3 mainitud kompensatsioonide suuruse, maksmise tingimused ja korra vabariigi valitsus. 9 Kaebuse materjalidest nähtuvalt on Unibaltics OÜ vormistanud töötajate Soome tööle saatmise lähetusena

§ 51lg 1 mõttes.

Lähetused vormistati käskkirjadega, kus oli sihtkohaks märgitud Soome ning eesmärgiks ehitustööd. Käskkirjade kohaselt arvestatakse töölähetuse päevarahadeks 469,90 krooni ning püsikulud hüvitatakse vastavalt kuludokumentidele. Lähetuse lõppemise tähtaega ei olnud käskkirjadesse märgitud. Kohus nõustub vastustajaga selles, et kuna Unibaltics OÜ majandustegevus seisneb Eestis tööjõu otsimises ja välisriiki vahendamises ning kui Eesti äriühingu või tööandja töötajad kunagi Eestis ei tööta, siis ei saa olla tegemist töötajate lähetusega Eestist Soome. Eelpool viidatud

§ 51

lõike 1 kohaselt võib töötaja saata lähetusse mitte kauemaks kui 30 järjestikuseks kalendripäevaks. Maksuhalduri poolt revideeritud perioodi jooksul (aprill 2004 kuni juuli 2005) ei ole ükski Unibaltics OÜ töötaja Eestis töötanud ning kogu nimetatud perioodi jooksul on Unibaltics OÜ töötajad, kellele ettevõte väljamakseid tegi, töötanud Soomes. Maksuhalduri poolt kogutud materjalide kohaselt on töölähetuse päevaraha makstud järgnevatele Soomes üle 6 järjestikuse kuu (üle 183 päeva) töötanud isikutele: Ü. S., R. P., A. M., A. R., S. D., U. L., A. M., V. T., U. P., V. R. ning M. J. Kuna Unibaltics OÜ töötajate töötamise tegelikuks asukohaks oli Soome Vabariik ning Unibaltics OÜ töötajad viibisid Soomes pikemat aega kui

§ 51

lg-s 1 sätestatud 30 päeva, siis leiab kohus, et ka sel põhjusel ei saanud tegemist olla töölähetusega

mõttes. Kaebuse esitaja on leidnud, et Unibaltics OÜ töötajate Soomes töötamine oli ajutine ning

§ 59

lg 4 alusel töötaja ümberpaigutamine oleks põhjustanud äriettevõttele põhjendamatuid majanduslikke riske. Kohus sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et asja materjalidest nähtuvalt töötasid Unibaltics OÜ töötajad Soomes püsivalt. Kui mingi töö põhiolemus seisneb kindlas kohas töötamises, tuleb vastavast töö põhiolemusest tulenevat töötamise kohta lugeda ka töötaja põhitöökohaks, olenemata sellest, kui pikalt töötaja vastaval töökohal töötab. Unibaltics OÜ töötajate selgitustest nähtuvalt seisnes nende töö põhiolemus (töö tegemise põhiline eeldus ja tingimus) töötamises Soomes. Seega tuleb Soomet pidada ka Unibaltics OÜ töötajate põhitöökohaks. Professor Heino Siigur on

1. a Juridicas nr. 9 selgitanud töölähetuse kohta muuhulgas järgmist: „Nende töötajate ametisõite, kelle tööülesannete täitmine toimub teel olles või on ringsõidu või liikuva iseloomuga, ei loeta töölähetuseks.“ (lk. 219). Seega tuleb asuda seisukohale, et kui töötaja võetaksegi tööle tööleasumisega Soomes, kuulub Soomes töötamine töötaja tööülesannete hulka, millest tulenevalt ei saa Soomes töötamist pidada isiku töölähetuseks.
2. Maksusumma arvutamise ja määramise õigsus MTA Põhja maksu- ja tollikeskuse poolt TMS § 13 lg 3 punktist 1 tulenevalt ei maksustata tulumaksuga töölähetusega seoses makstud päevarahasid. Kaebuse materjalidest nähtuvalt on Unibaltics OÜ maksnud maksuhalduri poolt revideeritaval perioodil töötajatele maksustamata päevarahasid kokku summas 961 547 krooni, milles suhtes on maksuhaldur tuvastatud, et Unibaltics OÜ-l ei olnud õigus maksta nimetatud summa ulatuses Soomes töötanud töötajatele päevaraha. Seega käsitles maksuhaldur töötajatele päevarahadena tehtud väljamakseid kui töötasu ning leidis, et väljamaksetelt kuulub kinnipidamisele tulumaks ja sotsiaalmaks ning arvestamisele töötuskindlustusmakse ja kohustuslik kogumispensionimakse. 10 Kuna kohus on käesolevas haldusasjas leidnud, et Unibaltics OÜ töötajate Soomes töötamise näol ei olnud tegemist töölähetusega

§ 51

lg 1 mõttes ning sellest tulenevalt puudus Unibaltics OÜ-l õigus maksta Soomes töötanud töötajatele päevarahasid, siis on maksuhaldur õigesti käsitlenud päevarahasid kui töötajatele väljamakstud töötasu ning välja makstud summadelt tuleb kinni pidada maksud. 24. Kaebuse rahuldamata jätmine Kohus jätab kaebuse rahuldamata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja kohtukulud jäävad seega tema enda kanda. Tiina Pappel kohtunik 11