TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-07-748 Otsuse kuupäev 4. september 2007.a Kohtunik Roby Koik Kohtuasi Aleksandr Kapajev´i kaebus Tartu Vangla toim

§ 9

kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Moraalse kahju mõiste hõlmab hingelisi kannatusi, mis võivad väljenduda ka alandamise või nördimuse läbielamises. Kaebajat ei koheldud inimväärselt, teda hoiti 174 päeva ebaseaduslikult kambrites, mis ei olnud ettenähtud elamiseks ja kus vastustaja ei loonud vastavaid elutingimusi. Vastustaja käitumise suulisus seisneb selles, et ta teadis kaebaja raskest olukorrast, kuid ei astunud samme tema olukorra kergendamiseks. Need asjaolud kinnitavad põhjusliku seose olemasolu vastustaja õigusvastase toimingu ja kaebajale tekitatud moraalse kahju vahel. Euroopa Vanglareeglistiku p 18.1 kohaselt tuleb kinnipeetava majutamisel austada tema inimväärikust, tagada võimalikult tema privaatsus, tervishoiu ja hügieeninõuete järgimine, ventilatsioon, valgustus ja küte. Kaebaja arvates oli tema hoidmine 174 päeva jooksul kartseri või sellest isegi halvemates tingimustes süüline väärikuse alandamine

§ 9lg 1 mõttes.

Vastavalt

§ 9

lg 2 hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õigusrikkumisega ning arvestades süü vormi ja raskust. A. Kapajevi arvates oli temale moraalse kahju tekitamisel ka tagajärg - tervisekahjustus gastriidi näol. Tartu Vangla poolt rikuti intensiivselt A. Kapajevi õigusi. Eelnevast tulenevalt leiab kaebaja, et mittevaralise kahju hüvitise suuruseks peaks olema 860 krooni ühe päeva eest, kokku 174 päeva eest 149640.- (sada nelikümmend üheksa tuhat kuussada nelikümmend) krooni. Selline summa vastab kahju tekitamise raskusele ega ole vaadeldav alusetu rikastumisena. Vastuseks vastustaja seisukohale, leiab kaebuse esitaja, et nõue, milles palutakse tunnistada õigusvastaseks Tartu Vangla kambrisse nr 1003 paigutamine, ei ole aegunud. Alates

1. märtsist kuni 21.juulini 2004.a oli A. Kapajev paigutatud kambritesse nr 1003 ja
2. Mõlemad nimetatud kambrid paiknevad ühes ja samas sektsioonis E l. Mõlemate kambrite seisukord oli analoogne: puudus mööbel, elektrikontakt jne, nagu seda on eelpool kirjeldatud. A. Kapajev viidi
3. aprillil 2004.a kambrist nr 1003 otse üle kambrisse nr 1021, tema kinnipidamisrežiimis ei muutunud midagi. Tartu Vangla tegevus A. Kapajevi vangistustingimuste rikkumisel oli vältav, mitte korduv protsess. Seadusevastase tegevuse esimene periood hõlmas ajavahemiku
4. märtsist kuni
5. juulini 2004.a. Teisel perioodil paigutati A. Kapajev kambrisse nr 1010 ajavahemikul 08.12.2004.a kuni 21.01.2005.a. A. Kapajev leiab, et kaebus ei ole esitatud mitte Tartu Vangla erinevate kambrite vastu, vaid Tartu Vangla kui avaliku võimu kandja jätkuva iseloomuga õigusevastase tegevuse peale. Seaduse analoogia põhjal võib tuua võrdluse karistusõigusega, kus eristatakse korduvat ja vältavat süütegu. Vältava süüteo aeg kestab kogu koosseisupärase seisundi aja ning see lõpeb seisundi lõppemisega (KarS § 10 - teo toimepanemise aeg.). A.Kapajevi kaebus on esitatud mitte ainult Tartu Vangla toimingute õigusevastaseks tunnistamiseks, vaid ka tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks.

§ 17

lg 3 kohaselt kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kuigi A. Kapajev tajus juba 2004.a 15.märtsist alates, et teda on paigutatud väga halbade elamistingimustega kambritesse, ei osanud ta juriidilisi eriteadmisi mitteomava isikuna, kelle suhtlemis- ja konsulteerimisvõimalused vangla tingimustes olid pealegi piiratud, arvata, et võib esitada rahalise kahjunõude avalik-õigusliku instantsi vastu. Seetõttu tuleb antud asjas kahjunõude esitamisel arvestada 10 aastase aegumistähtajaga. Tartu Vangla süü väljendub otseses tahtluses tekitada A. Kapajevile ebaseaduslikke kitsendusi. Vastustaja seletusest nähtub, et kuigi A. Kapajev saatis vangla direktorile kirjaliku kaebuse 26.juunil 2004.a, vastas direktor sellele alles 21 päeva hiljem, s.o. 16.juulil 2004.a. Kolmenädalast viivitust enne asja sisuliselt lahendama asumist ei saa kuidagi lugeda hoolsuse ülesnäitamiseks. Kohtuistungil täpsustab kaebuse esitaja kahjunõude suurust, taotledes vastustajalt 146 160 krooni väljamõistmist. Eeltoodut arvestades palub kaebuse esitaja kaebus rahuldada. Vastustaja vastuväited

1. Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) § 9 lg-le 4 võib kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, mil kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama. Sama paragrahvi
2. lõike kohaselt võib kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Tartu Halduskohtu 17.04.2007.a määrusest nr 3-07-748 nähtub, et kaebaja esindaja vandeadvokaat K. Saavo esitas kaebuse Tartu Halduskohtule 13.04.2007.a ja seega on mööda lastud kaebetähtaeg Tartu Vangla haldusaktidele ja toimingutele, mis leidsid aset enne 13.04.2004.a. Kaebaja ei ole nimetanud ühtki põhjust, miks ei esitatud kaebust seaduses ettenähtud kaebetähtaja jooksul. Seetõttu ei pea Tartu Vangla vajalikuks anda seletust haldusaktide ja toimingute kohta, mis leidsid aset enne 13.04.2004.a. Asjaolude parema mõistetavuse huvides märgib Tartu Vangla, et alates 18.03.2004.a kohaldati direktori käskkirjaga nr 1-4/496 kaebaja Aleksandr Kapajevi suhtes täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist põhjusel, et tema koos Boriss Saarepuuga 14.03.2004.a kella 20.30 ajal Tartu Vangla süüdimõistetute hoone
3. sektsiooni teleri vaatamise ruumis peksis lauajalaga kaaskinnipeetavat, tekitades viimasele pikaajalise tervisekahjustuse. Käesolevaks ajaks on B.Saarepuu ja A.Kapajev Tartu Maakohtu 31.01.2007.a otsusega nr 1-06-5624 süüdi mõistetud, kohtuotsus ei ole jõustunud. Ajavahemikul 07.04.-21.07.2004.a viibis kaebaja sektsioonis E1 kambris nr 1021 ning ajavahemikul 08.12.2004.a – 21.01.2005.a sektsioonis E1 kambris nr 1010, mis on sisustatud justiitsministri 30.11.2000.a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ § 7 lg 2 nõuete kohaselt. Elektripistikut ei ole seaduse nõuete kohaselt vangla elu- ega kartserikambrites ette nähtud. Kuna kaebajal ei olnud ühtki elektriseadet, siis ei saa elektripistiku puudumist pidada tema õiguste rikkumiseks. A. Kapajev pöördus alles 26.06.2004.a vangla administratsiooni poole kaebusega, et tema kambrisisustus ei vasta nõuetele. Direktori 16.07.2004.a kirjast saab järeldada, et Tartu Vangla võttis õigusrikkumisest teadasaamisest alates tarvitusele abinõud viimaks kambrisisustust seadusenõuetega vastavusse. Aastatel 2002.-2005.a oli Tartu Vanglas kinnipeetavate kohad pidevalt täidetud, st vabu elukambreid ei olnud. A. Kapajevi poolt 14.03.2004.a toime pandud kuritegu tõi kaasa vajaduse viivitamatult piirata tema vanglasisest suhtlemist ja liikumist vältimaks uute õigusrikkumiste toimepanemist. Kuna kartserikambrid on täpselt samasugused nagu teised eeluuritavate hoone elukambrid selle erisusega, et magamislavatseid on võimalik päevasel ajal seina külge lukustada selliselt, et neid ei saa magamiseks kasutada, paigutati A. Kapajev vabasse kartserikambrisse. Magamislavatsit seina külge ei lukustatud ja tal oli võimalus kasutada isiklikke asju ja riideid. Vastustaja möönab, et kambrisisustus võis vajada remonti, ent möbleerimata ja valgustuseta kambrisse ei oleks teda paigutatud. Pesemisvõimalusi on kirjeldatud Tartu Vangla 30.12.2004.a õiguskantslerile adresseeritud kirjas nr 2-3/17352-
4. Kinnipeetavate toitlustamine toimub sotsiaalministri
5. detsembri 2002.a määruse nr 150 „Toidunormid kinnipidamisasutustes“ alusel, millega on kehtestatud päevased toidunormid kinnipidamisasutustes kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute toitlustamiseks sõltumata kambrist, kuhu kinni peetav isik on paigutatud. Vastustaja nõustub kaebaja esindaja seisukohaga, mille kohaselt võib õigusliku aluseta kartserisse paigutamist lugeda väärikust alandavaks kohtlemiseks, ent kahju hüvitamiseks peab olema tegu mitte ainult kahju tekitaja õigusvastase, vaid ka süülise käitumisega. Hindamaks Tartu Vangla süüd kaebajale kahju tekitamisel, tuleb ennekõike välja selgitada, kas vangla rikkus seadusest tulenevat kohustust tahtlikult või hooletuse tõttu. Tahtlus väljendab õigusrikkuja suhtumist õigusrikkumisse, tema soovi põhjustada õigusvastane tagajärg. Hooletus tähendab käibes vajaliku hoole mittejärgimist.

§ 13

lg 1 kohaselt arvestatakse kahju hüvitise suuruse määramisel kahju tekkimise ettenägematust, objektiivseid takistusi kahju ärahoidmisel, õiguste rikkumise raskust samuti muid asjaolusid, millest tulenevalt kahju hüvitamine täies ulatuses oleks ebaõiglane, ning

1. lõike kohaselt vabaneb avaliku võimu kandja vastutusest avalike ülesannete täitmisel tekitatud kahju eest, kui kahju tekitamist ei olnud võimalik vältida ja avalike ülesannete täitmisel vajalikku hoolsust täielikult järgides. Vastustaja on seisukohal, et isegi juhul, kui kambrisisustus ei vastanud täielikult seaduse nõuetele, ei saa seda Tartu Vanglale süüks arvata põhjusel, et vangla inventari lõhuvad kinni peetavad isikud ning vanglateenistujad on teinud kõik endast oleneva, et lõhutud inventari võimalikult kiiresti taastada. A. Kapajevit ei saanud jätta tema endisesse kambrisse ja vangla administratsioon pidi hindama tema võimalikust käitumisest tulenevaid julgeolekuriske, mistõttu tuli ta paigutada teistest kinnipeetavatest eraldi. Ainsad ruumid, mis olid kasutamata, olid kartserikambrid. Ümberpaigutamine teise vanglasse ei tulnud kõne alla põhjusel, et A. Kapajevi suhtes oli algatatud kriminaalasi ning uurimistoiminguid teostati Tartu Vanglas. Arvestada tuleb ka, et A. Kapajevi paigutamise selleks mitte ettenähtud kambrisse tingis ainult tema enda käitumine ning kaebaja oleks saanud väidetavat õigusrikkumist ära hoida, jättes kuriteo toime panemata. Tartu Vangla leiab, et kaebuses märgitud kahjuhüvitis on ebamõistlikult suur. Kaebaja esindaja ei ole põhjendanud, miks ta leiab, et kahju hüvitamise suuruseks peaks olema 860 krooni ühe päeva eest. Kahju hüvitamise mõte ei ole kannatanu rikastumine kahjutekitaja arvel, vaid kahju korvamine. Siinkohal juhib vastustaja tähelepanu sellele, et analoogse õigusrikkumise eest mõisteti Tartu Halduskohtu otsusega nr 3-06-999 B. Saarepuule kahju hüvitisena Tartu Vanglalt välja 2850 krooni. Võrdse kohtlemise printsiipi järgides ei ole põhjendatud kaebajale suurema hüvitise väljamõistmine. Arvestades eeltoodut palub vastustaja Tartu Vangla kohtul jätta HKMS § 26 lg 1 p 6 alusel Aleksandr Kapajevi esindaja kaebus rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus
2. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et tegemist on lubatava ja tähtaegselt esitatud kaebusega. Kaebuse lubatavuse osas kohaldub HKMS § 6 lõike 3 punkt 1, mille kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist ja sama lõike punkt 2, mille kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist. Vangla on haldusorgan, kes on kinnipeetavaga avalik-õiguslikus suhtes. Põhimõtteliselt hõlmab avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamise nõue ka toimingute õigusvastasuse kindlakstegemise nõuet, kuna kaebuse esitaja ja vastustaja vaheline avalikõiguslik suhe seisnebki käesolevas asjas haldustoimingus, millega kaebuse esitaja paigutati tema kinnipidamise ajal kambritesse, milles viibimist peab kaebuse esitaja temale õigusvastaselt mittevaralise kahju tekitamiseks, kuna kambrite seisukord ei vastanud nõuetele. HKMS § 9 lõige 4 sätestab, et kaebuse avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul kahju tekitanud avaliku võimu kandja tegevusest või tegevusetusest, sealhulgas haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Sama paragrahvi
3. lõige sätestab, et kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates. Riigivastutuse seaduse § 17 lõige 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates. Kaebuse esitaja oli vastustaja poolt eraldatud lukustatud kambrisse paigutatud 15.03.2004.a kuni 21.07.2004.a ja 08.12.2004.a kuni 21.01.2005.a. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et kuna seadus ei reguleeri, kuidas arvestada kaebuse esitamise tähtaega jätkuva õigusvastase haldustoimingu puhul, siis tuleb tähtaega arvestada kaebuse esitajale soodsamal viisil. Seetõttu arvestab kohus kaebuse esitamise tähtaega vastustaja poolt sooritatud esimese õigusvastase toimingu, mis kestis 15.03.2004.a kuni 21.07.2004.a viimasest päevast, ehk arvates 21.07.2004.a. Seega on Tartu Halduskohtule 13.04.2007.a esitatud kaebus esitatud kogu nõude ulatuses seadustes sätestatud kolme aastase tähtaja jooksul. Kaebuse tähtaegsuse hindamisel arvestab kohus muuhulgas asjaoluga, et kaebuse esitaja on eraldatud lukustatud kambrisse paigutatud ühe haldusakti alusel, milleks on Tartu Vangla direktori 18.03.2004.a käskkiri. Selle tõttu ei ole õiguslikus mõttes tegemist kolme eraldiseisva haldustoiminguga, mis annaks aluse kohtusse pöördumise tähtaja sidumiseks esimeses lukustatud kambris viibimise ajaga.
4. HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punktide 3 ja 4 koosmõjust tuleneb, et toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks peab isikul esinema põhjendatud huvi. Toimingu õigusvastasuse kindlakstegemise põhjendatud huvi seisneb kaebuse esitaja puhul mittevaralise kahju hüvitamise nõudes vastustaja vastu. Kahjunõude rahuldamiseks peab toiming olema ka objektiivselt õigusvastane ja rikkuma kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et käesolevas asjas on rikutud kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi, kuna esineb alus vastustaja toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks. Seoses vastustaja toimingu õigusvastasusega on kaebuse esitajale tekitatud mittevaralist kahju, mis tuleb vastustajal hüvitada. Tartu Vangla 18.03.2004.a käskkirjaga nr 1-4/496 (tl 7) on tõendatud, et A.Kapajevi suhtes kohaldati täiendava julgeolekuabinõuna eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Tartu Vangla 06.11.2006.a vastusega A.Kapajevi selgitustaotlusele (tl 12) on tõendatud, et A.Kapajev viibis 15.03.2004.a - 07.04.2004.a kambris nr 1003, 07.04.2004 – 21.07.2004.a kambris 1021, 08.12.2004.a – 21.01.2005.a kambris nr
5. Tartu Vangla vastusega kaebusele (tl 19-20) on tõendatud, et A.Kapajev paigutati 15.03.2005.a vabasse kartserikambrisse. Tartu Vangla 16.07.2004.a vastusega A.Kapajevile (tl 8) on tõendatud, et kambris kus A. Kapajev vastuse koostamise ajal viibis, ei olnud elektripistikuid ning et kambris olevad mööbliesemed olid purustatud kinnipeetavate poolt ja vangla poolt on purunenud mööbliesemed pandud üldisesse remondi järjekorda. Tartu Vangla 30.12.2004.a vastuskirjaga Õiguskantslerile (tl 21) on tõendatud, et kambris kuhu A.Kapajev 08.12.2004.a paigutati, oli tegemata inventari remont, seal ei olnud valgustust ja seal ei olnud lauda ja taburetti, kuna need paigaldati sinna Õiguskantsleri järelepärimise menetlemise käigus. Õiguskantsleri 12.01.2005.a vastusega A.Kapajevile on tõendatud, et nimetatud kamber vastas kartserikambrile omastele olmetingimustele ja kambris oli kinnipeetavate poolt toimunud ulatuslik inventari lõhkumine. Kaebuse esitaja A.Kapajevi asja arutamisel antud seletuse kohaselt (tl 41-42) oli kamber nr 1003 mõeldud rahustamiseks, kus ei olnud midagi peale kraanikausi ja tualeti. Kambris oli 20 cm kõrgune vangide rahustamiseks mõeldud postament. Kambris nr 1021 ei olnud muud peale tooliraami ja kettide otsas oli rauast voodi. Kaebuse esitaja ei saanud elektriseadmeid kasutada, sest seal ei olnud elektrit. Tal oli veekeetja ja sai osta toiduaineid, aga ei saanud neid kasutada. Kambris nr 1010 oli tal raadio-magnetofon, kuid ei olnud elektrit peale valguse. Kartseris olles on pesu pesemiseks ette nähtud pesupäev. Ta ei jõudnud pesta selleks ettenähtud 15 minutiga dressi ja saunalina, pesukaussi kambrisse ei anta, sest öeldakse, et see lõhutakse ära. Kaebuse esitajal oli väike stress. Kambrisse nr 1003 paigutamisel oli kaebuse esitaja šokis ja nõudis, et ta viidaks normaalsesse kambrisse, sest sellisesse kambrisse võib paigutada vaid 12 tunniks, mitte kauemaks. Kambris nr 1010 ei olnud võimalik teiste kinnipeetavatega üldse kohtuda, kuna tegemist oli üksikkambriga. Põhiseaduse (edaspidi PS) § 18 lõike 1 järgi ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada. Nimetatud sätte isikuline kaitseala hõlmab igaüht, s.o igat inimest, kes on Eesti Vabariigi jurisdiktsiooni all, s.h ka neid, kes on oma vabaduses piiratud seaduslike sanktsioonide tagajärjel, s.t kinnipeetavad. Selline õigus on üks põhilisemaid vabadusõigusi ning toob avalikule võimule kaasa esiteks negatiivse kohustuse hoiduda igasugustest sammudest, mis võiks olla käsitletavad piinamise, julmuse või alandamisena, ning teiseks positiivse kohustuse astuda samme selleks, et hoida ära igasugused võimalikud põhiõiguste rikkumiste juhtumid. Euroopa Nõukogu Ministrite Komitee 11.01.2006 soovitus Euroopa Vanglareeglistiku kohta (Rec

) § 9 lõige 1 sätestab, et füüsiline isik võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kohtupraktika kohaselt on kartseri kohaldamine sellekohase õigusliku aluseta õigusvastane ning selle meetme erakordselt piiravast iseloomust tulenevalt ka inimväärikust kahjustav. Sellisel juhul on tegemist rikkumisega, mille raskus õigustab mittevaralise kahju hüvitamist. Kohtupraktikas on väärikuse alandamiseks loetud isegi alusetult kartseris hoidmist peale distsiplinaarkaristuse ärakandmist, mis kujutab kohtupraktika kohaselt endast

§ 9lõikes 1 silmas peetud väärikuse alandamist.

Seega tuleb lugeda väärikuse alandamiseks ka kartseris hoidmine eraldatud lukustatud kambrisse paigutamise asemel. Elamiseks vajalike voodi, laua, tooli ja isiklike asjade hoiukoha puudumise tõttu oli kaebuse esitaja sunnitud igapäevaelu korraldamiseks kasutama põrandat söömiseks, magamiseks ja hügieenitarvete hoidmiseks, mis on piisavaks aluseks, et nõustuda kaebuse esitajaga tema väärikuse alandamises ka nendel faktilistel asjaoludel.

§ 9

lõige 2 sätestab, et mittevaraline kahju hüvitatakse proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Vastustaja oli teadlik, et kaebuse esitaja asus kambrites, mis ei olnud ettenähtud elamiseks ja mille inventar ei olnud nõuetekohane. Selles seisneb aga vastustaja käitumise süülisus. Eeltoodud asjaolud kinnitavad põhjusliku seose olemasolu vastustaja õigusvastase toimingu ja kaebuse esitajale tekitatud mittevaralise kahju vahel. Kuna kaebuse esitaja puhul on tegemist kinni peetava isikuga, kellelt on vabadus juba jõustunud kohtuotsuse alusel võetud, siis ei pea kohus võimalikuks rahuldada kaebust täies mahus ja mõista kaebuse esitaja kasuks välja hüvitist tema poolt soovitud suuruses. Samuti arvestab kohus hüvitise suuruse määramisel asjaoluga, et kaebuse esitaja lukustatud kambrisse paigutamine oli tingitud tema enda süülisest käitumisest mitte teiste kinnipeetavate poolt lähtuvast ohust. Tõendamist ei ole leidnud, et kaebuse esitajal oleks tekkinud tervisekahjustusi vastustaja õigusvastastest toimingutest tingituna. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et käesolevas asjas tuleb kohaldada kohtupraktikas kujundatud seisukohta, et kahju hüvitamise üheks üldpõhimõtteks on kogu aeg olnud see, et kahjunõude rahuldamine ei tohi viia kannatanu alusetu rikastumiseni, s.o olukorrani, kus kannatanu oleks pärast kahju hüvitamist majanduslikult paremas olukorras kui ilma kahju tekitamiseta. Kohtu arvates on kaebuse esitaja poolt nõutud kahjusumma ebamõistlikult suur ja seega ei saa kuuluda täielikult rahuldamisele. Vastustajalt tuleb kaebuse esitaja kasuks mittevaralise kahju hüvitamiseks välja mõista 3000 krooni. Kaebus kuulub seega rahuldamisele osaliselt. Roby Koik Kohtunik