-i) 36.peatüki sätetest.
lõike 1 kohaselt kohustub töövõtulepinguga üks isik (töövõtja) valmistama või muutma asja või saavutama teenuse osutamisega muu kokkulepitud tulemusena (töö), teine isik (tellija) aga maksma selle eest tasu. Poolte vahel puudub vaidlus lepingu nr XXX 09.06.2005 sõlmimise ja täitmise asjaolude üle. Küll aga on vaidlus tööde üleandmise/vastuvõtmise üle, kuna tulenevalt
lõigetest 3 ja 4 muutub töövõtja tasunõue sissenõutavaks töö valmimisest ja juhul, kui on kokku lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt, muutub tasunõue sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks. Lepingu punktis 4.2 oli pooled leppinud kokku järgmise tööde üleandmise/vastuvõtmise korra: tellija kirjutab alla talle esitatud teostatud tööde akti 5 tööpäeva jooksul, arvates akti esitamise päevale järgnenus tööpäevast või sama aja jooksul esitab motiveeritud pretensiooni akti kohta; pärast pretensiooni läbivaatamist ja tekkinud lahkhelide reguleerimist kirjutavad esindajad aktile kokkulepitud kujul alla. Puudub vaidlus, et peale tööde lõpetamist juulis 2005 esitas töövõtja tellijale (töövõtja juhatuse liige andis tellija projektijuhi kätte) tööde lõpetamise akti (t lk 19). Puudub ka vaidlus, et motiveeritud pretensiooni ei esitatud, vaid akt tagastati tellija projektijuhi poolt allkirjastatuna. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et sõltumata akti allkirjastamisest kostja teise esindaja, mitte lepingu punktis 18.1.2 märgitud dokumentide allkirjastamise õigust omanud kostja juhatuse liikme, poolt on 11.07.2005 kuupäeva kandev akt kehtiv ja selle alusel muutus hageja tasunõue sissenõutavaks. Kohus on nimetatud seisukohal järgmistel põhjustel: 1) tellija juhatuse liige möönis, et ta oli aktist ja selle allkirjastamisest projektijuhi poolt teadlik; samas ei teavitanud ta peale akti ja arve saamist töövõtjat, et akti näol ei olnud tegemist kehtiva dokumendiga; 2) nimetatud projektijuht oli tellija teiseks esindajaks vastavalt lepingu punktile 18.1.1 ja puudub vaidlus, et tegemist oli tellija töötajaga; 3) tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS-i) § 116 lõike 2 kohaselt, kui tehingu on teinud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku töötaja või muu isik, kelle eest majandus- või kutsetegevuses tegutsev isik vastutab, ja tehing on seotud sellise majandus- või kutsetegevusega, siis eeldatakse, et tehing on tehtud majandus- või kutsetegevuses tegutseva isiku nimel; 4) koos aktiga esitatud arve nr 64 (t lk 20) tasus kostja 15.09.2005 osaliselt (t lk 66); nimetatud toimingust saab järeldada, et kostja möönis, et lepingujärgne tasu on muutunud sissenõutavaks. Kohus ei nõustu kostja seisukohaga nagu ei oleks alust antud vaidluses TsÜS-i § 116 lõiget 1 rakendada, kuna pooled olid lepingus määratlenud neid esindavad isikud, kes antud lepingu raames võisid mingeid toiminguid teha. Töövõtja lepingujärgne esindaja andis tellija lepingujärgse esindaja kätte akti koos arvega. Tellija oli kohustatud valmis töö vastu võtma (
Seega isegi juhul, kui keegi tellija poolt ei oleks sellele aktile alla kirjutanud, oleks töö loetud vastuvõetuks vastavalt 4
Kui töövõtja oli omalt poolt teinud kõik lepingus ettenähtu, et töid üle anda, ei saa tema õigus saada tehtud töö eest tasu sõltuda tellija äriühingu sisemisest töökorraldusest ega dokumendi liikumisest/mitteliikumisest projektijuhi ja juhatuse liikme vahel. Kostja järgmine vastuväide nõudele seisneb asjaolus nagu ei oleks hageja poolt täidetud lepingu punkti 6.11 ja seetõttu ei saa lugeda tehtud töö punkti 10.1.3 alusel lepingu tingimustele vastavaks. Nimetatud punktis leppisid pooled kokku, et töövõtja esitab tellijale kogu vajaliku täitedokumentatsiooni köidetult ja sisukorraga varustatult sh inspekteeritavate organite aktid ja õiendid vähemalt 3 tööpäeva enne ehitise ülevaatuse komisjoni töö algust. Punkti 10.1.3 kohaselt vastutab töövõtja varaliselt tema süül lepingu tingimuste täitmata jätmise või mittekohase täitmisega tellijale tekitatud kahju eest dokumentaalselt tõestatud ulatuses ning töö loetakse lepingu tingimustele mittevastavaks ka juhul, kui töövõtja töö üleandmisel-vastuvõtmisel ei esita töö juurde kuuluvaid lepingu või õigusaktise alusel üleandmisele kuuluvaid dokumente. Kohus on asja sisulise uurimise tulemusena seisukohal, et kostja nimetatud vastuväited ei ole põhjendatud. Poolte vahel puudub vaidlus, et tööde vastuvõtmisel tellija lepingu punktis 4.2 kokkulepitud motiveeritud pretensiooni töövõtjale ei esitanud. Nimetatud asjaolu tõendab ja saab tõendada vaid üht --- tellijal pretensioonid puudusid ja ta oli seisukohal, et töö oli tehtud vastavalt lepingutingimustele, sealhulgas siis järelikult olid töövõtja poolt esitatud ka kõik vajalikud dokumendid. Kostja töötajate käitumisest saab järeldada, et vähemalt tol ajahetkel ei olnud neile lisaks veel mingite dokumentide esitamine töövõtja poolt vajalik. Vastavalt
-i §le 643 peab oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija tehtud töö viivitamata üle vaatama või üle vaadata laskma. Kui teatud dokumendi/dokumentide puudumine seda teha ei võimaldanud, nagu väitis kohtuistungil kostja juhatuse liige, ei oleks järelikult töid vastu võetud, vaid oleks vormistatud eelpool nimetatud pretensioon, milles üksikasjalikult kirjas, milliseid dokumente töövõtja lisaks esitama peab.
lõike 2 kohaselt peab oma majandus- või kutsetegevuses töövõtulepingu sõlminud tellija lepingule mittevastavust selle teatamisel piisavalt täpselt kirjeldama. Kuna sellist pretensiooni/kirjeldust ei esitatud, siis vastavalt sama sätte lõikele 3 ei või tellija töö lepingutingimustele mittevastavusele hilisemalt tugineda. Hageja juhatuse liikme selgituste kohaselt esitati tellijale need dokumendid (t lk 6769), mida projektijuht suuliselt küsis, ning et praktikas sõltub konkreetsest tellijast, kas nõutakse ka killustikukihi ja mõlema asfaldikihi kohta akte. Antud tellija muid dokumente kui akte liivakihi kohta ja asfaltbetoonsegu proovi kohta ei tahtnud ning et need esitati koos üleandmisevastuvõtuaktiga. Kostja juhatuse liikme selgituse kohaselt küsis ta suuliselt septembris 2005 juurde veel dokumente, kuid milliseid, konkreetselt nimetada ei osanud. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et lepingu nr XXX 09.06.2005 alusel tehtud töö oli tellija poolt aktiga vastu võetud ning tasunõue muutunud seega sissenõutavaks. Puudub vaidlus, et tasumiseks esitatud arve nr 64 kostja osaliselt tasus 15.09.2005. Kohus on seisukohal, et saab lugeda tõendatuks, et kostja tasus nimetatud arve 76 919.20 krooni ulatuses. Kohus lähtub esmalt hageja arveldusarve väljavõttest (t lk 66), millest nähtub kostja selgitusena 15.09.2005 tehtud maksele: “arve XXX, XXX, XXX (osa)“. Hageja selgituste kohaselt olid arved nr XXX ja XXX esitatud lisatööde eest vastavalt summades 12 195.30 ja 10 885.50 krooni (t lk 40). Nimetatud arveid kohtule ei esitatud, kuid kostja hageja selgitusi ümberlükkavaid tõendeid ka ei esitanud. Kuna sõna „osa“ on makseselgituses kirjas vaid numbri XXX taga, siis saab sellest tõepoolest järeldada vaid üht --- nimetatud arve oli tasutud osaliselt ja teised (millede esitamise ja tasumise põhjendatuse analüüs väljuks antud hagi piiridest) täielikult. Lepingu punktis 11.2 olid pooled kokku leppinud, et tasumisest põhjendamata keeldumise või aktsepteeritud arvete tasumisega viivitamise eest tasub tellija lisaks ülekandmisele kuuluvale summale ka viivist 0,1% tasumisele kuulunud summast iga hilinenud kalendripäeva eest alates tasumise lõpptähtajale järgnenud kalendripäevast. Ka vastavalt
lg 1 p-le 6 ning §-le 5 113 on võlausaldajal õigus nõuda võlgnikult kohustusega viivitamise korral viivist. Kostja on esitanud vastuväite hageja viivisearvestusele (t lk 33). Kohus sellega ei nõustu. Kohus on seisukohal, et selline arvestus oleks asjakohane juhul, kui akti ei oleks alla kirjutatud, vaid oleks esitatud motiveeritud pretensioon. Sellisel juhul ei oleks tõepoolest, vastavalt lepingu punktis 4.2 kokkulepitule, olnud töövõtjal õigust arvet esitada ega tasumist nõuda enne lahkhelide reguleerimist ja akti allkirjastamist. Antud asjas aga tellijal pretensioone ei olnud ja ta allkirjastas akti koheselt. Samas tuleb aga hageja esindaja poolt arvestatud viivise arvestuse alguskuupäeva korrigeerida tulenevalt hageja juhatuse liikme selgitusest kohtuistungil, mille kohaselt ei vasta aktil ja arvel olev kuupäev 11.07.2005 tegelikult tellijale üleandmise kuupäevale ning et tegelikult andis ta nii akti, arve kui asfaldisertifikaadi, liiva tiheduse õiendi (kannab kuupäeva 18.07.2005) ja proovilehe tellija projektijuhile üle umbes 1 nädal hiljem. Seega on kohtu arvates õiglane, kui maksekohustuse alguseks lugeda 18.07.2005 ja 30-päevase maksetähtaja möödumiseks 18.08.2005. Seega arvestab kohus viivist alates 19.08.2005 ning kostja on kohustatud tasuma hagejale viivist järgmise arvestuse alusel: perioodi 19.08.2005 kuni 15.09.2005 eest võlgnevus 200 777.00 krooni ja viivitatud päevi 28 ning edasi kohtuistungi päeva seisuga võlgnevus 123 857.80 krooni ja viivitatud päevi 413. Seega kokku on kohtuistungi päeva seisuga kostja viivisvõlgnevus hageja ees 5621.76 + 51 153.27 = 56 775.03 krooni. Alates 01.01.2006 kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 461 lõike 4 kohaselt arvestatakse kuni kohtuotsusega välja mõistetud põhinõude täitmiseni viivist
-i 113 lõikes 1 sätestatud ulatuses, kui kohtulahendis ei ole viivise summat teisiti määratud või kui teisiti ei tulene lahendist endast. Antud asjas tuleb seega kuni põhinõude täitmiseni arvestada viivist kooskõlas pooltevahelise lepingu punktiga 11.2 määras 0,1% päevas alates 03.11.2006 kuni kohtuotsuse täitmiseni kostja poolt. Eeltoodu alusel on seega põhjendatud hageja nõue ka täiendava viivise välja mõistmise osas. Kostja on esitanud kohtumenetluse käigus vastuväite, mille kohaselt tasaarveldab ta hagejale tasumisele kuuluvast summast hageja viivisvõlgnevuse, milline tekkis lepingus kokkulepitud tööde lõpptähtaja ületamisel. Hageja vastuväidete kohaselt oli lepingu punktis 10.2 kokku lepitud sisuliselt leppetrahv
lõike 1 mõttes ning tulenevalt
Kohus nõustub hageja seisukohtadega. Nimelt tuleneb
lg-st 1 tõepoolest, et viivist saab nõuda ainult rahalise kohustuse täitmisega hilinemisel. Lepingu punktis 10.2 oli aga kokkulepitud, et tasuda tuleb iga lepingutähtajast üleläinud päeva eest. Seega sisaldab pooltevahelise lepingu nimetatud punkt tõepoolest leppetrahvi kokkulepet ja seda sõltumata selle lepingus väljendamise viisist. Poolte vahel puudub vaidlus, et tööd anti tellijale üle tõepoolest peale lepingutähtaja 01.07.2005 möödumist (eelpool leidis tõendamist, et üleandmine toimus 18.07.2005).
lõike 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Vaidlusaluses õigussuhtes teatas kostja leppetrahvi nõude esitamisest esmakordselt alles kohtumenetluse käigus aprillis 2006 (t lk 32-33). Asjaolu, et hageja rikkus tööde lõpetamise tähtaega, pidi talle aga teada olema juba 02.07.2005, see on enam kui üheksa kuud enne nõude esitamist. Kohus on seisukohal, et nii pikka ajaperioodi ei saa enam kuidagi lugeda mõistlikuks
Ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi sissenõudmisest teatamiseks on kohtu arvates vastuolus ka oma õiguste kasutamise hea usu põhimõttega kostja poolt, kuna võimaldab leppetrahvi antud juhul kasutada majandusliku surve vahendina hageja suhtes. 6 TsMS § 162 lõigete 1 ja 2 alusel kannab hagimenetluses menetluskulud, s h kohtumenetluse tõttu tekkinud vajalikud kohtuvälised kulud, pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 173 lõigete 1 ja 3 alusel esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses ning selles jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Vajaduse korral määrab kohus kindlaks menetluskulude proportsionaalse jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 174 lõike 1 kohaselt võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Eeltoodu alusel määrab kohus antud asjas selliselt, et menetluskulud tuleb kanda kostjal kui poolel, kelle kahjuks otsus tehti. Imbi Sidok (allkiri) kohtunik ÄRAKIRI ÕIGE: I.Sidok
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.