Obsah (5)

§ 11§ 7§ 10§ 12§ 9

3-07-1474 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Hurma Kiviloo Määruse tegemise aeg ja koht 11. september 2007. a Tallinn Haldusasja number 3-07-1474 Haldusasi T.P.`i kaebus regionaalministri

§ 11lg 31 p 5 ja lg 3).

Sekretäril saata käesoleva määruse ärakiri kaebuse esitaja T.P.`ile. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale on õigus esitada määruskaebus 10 päeva jooksul kohtumääruse ärakirja kättesaamisest arvates Tallinna Ringkonnakohtule määruse teinud esimese astme kohtu kaudu (

§ 11lg 8; § 471).

KOHUS LEIAB:

2. augusti
3. a määruses, millega kohus jättis T.P.i kaebuse käiguta, märkis kohus: „18.07.2007 postitemplit kandvas ümbrikus saabus Tallinna Halduskohtusse T.P.i kaebus, milles esitatud taotlus on sõnastatud järgmiselt: „Kohustada EV valitsuse regionaalministrit V. Reimaad tema peale pandud teenistusliku järelevalve korras nõudma sisse Lääne maavalitsuselt T.P.i kasuks ebaseaduslikult sisse nõutud 2000 EEK ja liigselt asjaajamise venitamisega ja seoses sellega tekitatud psüühilise stressiga täiendavalt kahjusumma 3000 krooni“. Kaebusest nähtub, et kaebuse esitaja tasus Lääne Maavalitsusele 09.09.1998 toimuma pidanud maa piiratud enampakkumise osavõtutasuna 2000 krooni, nimetatud enampakkumine tühistati menetlusnormide rikkumise tõttu, ent kordusenampakkumisel nõuti osavõtutasu uuesti tasumist ning Lääne Maavalitsus on hiljem keeldunud kaebuse esitajale tagastamast tühistatud enampakkumise eest tasutud osavõtutasu.“
4. Kaebuses esitatud nõuete osas märkis kohus järgmist: „Kaebuses taotletakse, et kohus paneks regionaalministrile kohustuse nõuda teenistusliku järelevalve raames Lääne maavanemalt kaebuse esitaja kasuks sisse rahasumma, mille Lääne Maavalitsus on kaebuse esitajalt väidetavalt aluseta saanud. Seejuures ei selgu kaebusest, miks on kaebuse esitaja asunud oma õigusi kaitsma sel teel. Kui kaebuse esitaja eesmärk on saada tagasi alusetult makstud summa, oleks kaebuse esitajal mõistlik esitada nõue Lääne Maavalitsuse vastu ning nõuda maavalitsuselt alusetult saadud summa tagastamist. Regionaalministri vastu teenistusliku järelevalve menetluse raames toimingute sooritamise kohustamise nõue ei näi kaebuse esitaja eesmärgi saavutamiseks olevat asjakohane. Seetõttu teeb kohus kaebuse esitajale ettepaneku muuta oma taotlust ning nõuda Lääne Maavalitsuselt alusetult saadud 2000 krooni tagastamist. Nõue tuleks esitada ikkagi selle isiku vastu, kes on raha võtnud/saanud ja seda kaebajale ei tagasta. Kui kaebuse esitaja soovib aga jätkuvalt jääda regionaalministri kohustamise nõude juurde, tuleb tal kohtule selgitada, millist eesmärki sellise nõude esitamine teenib ning miks eelistab kaebuse esitaja maavalitsuse vastu alusetult saadu tagastamise nõude esitamise asemel regionaalministri toiminguks kohustamise nõude esitamist. Kaebuse muutmise puhul tuleb kaebuse esitajal siiski arvestada vastava nõude esitamiseks seaduses sätestatud tähtaega /…/ Kui kaebuse esitaja peaks siiski jääma regionaalministri kohustamise nõude juurde, siis peab kohus vajalikuks juhtida kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et

§ 7

lõikest 1 tulenevalt on isikul õigus halduskohtu poole kaebusega pöörduda oma subjektiivsete õiguste kaitseks.

§ 10

lg 2 punkti 4 kohaselt tuleb kaebuses märkida, milliseid kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi vaidlustav haldusakt või toiming rikub või milliseid vabadusi piirab. Kaebusest ei nähtu, kuidas rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi see, et regionaalminister keeldus Lääne maavanema suhtes teenistusliku järelevalve toimingute sooritamisest. Regionaalministri kohustamise nõude juurde jäädes tuleb kaebuse esitajal kohtule selgitada, milliseid tema subjektiivseid õigusi regionaalminister (just regionaalminister, mitte näiteks Lääne maavanem) rikkunud on ehk eelkõige tuleb kaebuse esitajal kohtule selgitada, miks ta leiab, et tal üldse on subjektiivne õigus nõuda, et regionaalminister maavanema suhtes teenistuslikku järelevalvet läbi viiks või maavanemale mingeid kohustusi teenistusliku järelevalve raames paneks. Kohus juhib siinkohal kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et

§ 11

lg 31 p 5 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Käesoleval juhul näib kohtule, et kaebuse esitajal ei saa olla subjektiivset õigust nõuda, et regionaalminister tema kasuks Lääne maavanemalt raha sisse nõuaks ehk teisisõnu ei saa regionaalministri toiming kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda ning sel juhul ei saa kaebuse esitajal olla halduskohtu poole pöördumise õigust

§ 7

lg 1 mõistes ja kohus võib asuda kaaluma kaebuse tagastamist

§ 11lg 31 p 5 alusel.

Seetõttu on eriti oluline (juhul kui kaebuse esitaja oma taotlust vastavalt käesoleva määruse punktis 4 soovitatule ei muuda), et kaebuse esitaja täpsustaks, kuidas regionaalministri tegevus (tegevusetus) tema subjektiivseid õigusi rikub. Lisaks on kaebuses esitatud regionaalministri vastu 3000 krooni suurune kahju hüvitamise nõue. Kaebaja taotlusest jääb tegelikult arusaamatuks, kes peab tasuma liigselt asjaajamise venitamisega ja seoses sellega tekitatud psüühilise stressiga täiendavalt kahjusumma 3000 krooni, st kes on kaebajale väidetavalt kahju tekitanud, kas Lääne Maavalitsus või regionaalminister. Kui kaebuse esitaja ka selle nõude juurde jääda soovib, siis tuleb tal kaebust täpsustada, ning märkida eelkõige, mis liiki kahjuga on tegemist – kas varalise kahjuga (näiteks väidetava liigse asjaajamise tõttu kantud kulutused ja väidetava psüühilise stressi ravikulud) või on tegemist mittevaralise (moraalse) kahjuga. Kummalgi juhul tuleb kaebuse esitajal lisaks selgitada, milles kahju konkreetselt väljendunud on, kes selle on põhjustanud ning tõendada kahju tekkimine, samuti põhjendada kahjusumma suurust.“

1. Kaebetähtaja kulgemise osas märkis kohus, et kaebusest ei nähtu, millal sai kaebuse esitaja teada, et regionaalminister keeldub Lääne maavanema suhtes teenistusliku järelevalve toimingute tegemisest. „Kaebusele lisatud materjalidest nähtub, et regionaalminister on kaebuse esitaja esindajale proua P.i Vabile teatanud järelevalvemenetluse algatamisest keeldumisest 29.05.2007.a. kirjas nr 12.5-2-3/
2. Kaebusest ei nähtu, millal kaebuse esitaja esindaja regionaalministri 2 nimetatud kirja kätte sai, ent see asjaolu on oluline, et kohus saaks hinnata kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimust. Seetõttu tuleb kaebuse esitajal kohtule teatada, millal sai ta kätte regionaalministri 29.05.2007.a. kirja nr 12.5-2-3/
3. Nimetatud asjaolu ei ole oluline juhul, kui kaebuse esitaja oma nõuet vastavalt käesoleva määruse punktis 4 soovitatule muudab.“ Ühtlasi kohus juhtis kaebuse esitaja tähelepanu

§ 10lg-le 4.

Samuti selgitas kohus kaebajale kaebetähtajaga seonduvat juhuks, kui kaebuse esitaja muudab oma taotlust ning esitab Lääne Maavalitsuse vastu alusetult saadud raha tagastamise nõude.

1. Riigilõiv kaebuse esitamiselt oli tasumata. Et kaebaja tegelik tahe ja taotlused olid ebaselged, siis selgitas kohus kaebajale ka eri nõuete puhul tasumisele kuuluva riigilõivuga seonduvat. Kaebuse oli allkirjastanud kaebuse esitaja esindajana P.i Vabi ja volikiri oli lisatud. Kuna ei olnud aga selge, kas P.i Vabi vastab TsMS § 218 lg 1 sätestatud tingimustele ning võib üldse kohtumenetluses esindajaks olla, siis saatis kohus määruse ärakirja kaebuse esitajale T.P.ile isiklikult. Kaebaja pidi kaebuse puudused kõrvaldama 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest.
2. Väljastusteatest ei nähtu täpselt, millal T.P. kohtumääruse ärakirja kätte sai, kuna ta ei ole vastavat kuupäeva märkinud ja erinevad Saku postitemplid (18.8.07 ja 28.8.07) selle kindlaksmääramist samuti ei võimalda. P.i Vabi kinnitusel sai T.P. määruse ärakirja kätte 28.08.2007 ja tema esindaja – 04.09.2007 Stockholmis. Kuivõrd vastupidist ei ole tõendatud, siis lähtub ka kohus sellest, et T.P. sai kohtumääruse 28.08.
3. Kaebaja vastus saabus kohtule 07.09.2007, seega tähtaegselt.
4. Nimetatud vastuses on kaebaja täiendavalt selgitanud vaidlusaluse küsimuse lahendamise käiku. Ühtlasi nähtub vastusest, et kaebaja peab „antud olukorras ainuõigeks osavõtumaksu tagastamist nõuda Eesti riigilt regionaalministri Reimaa vahendusel“. Seega on vastustajaks antud asjas ikkagi regionaalminister. Kaebaja leiab, et kuna viimane vastus regionaalministrilt tuli 20.06.2007, siis on 18.07.2007 esitatud kaebus tähtaegne. Ka on kaebaja täpsustanud oma kahju, mida Lääne Maavalitsus on talle väidetavalt tekitanud, ja see on 2000.- krooni, mis hõlmab nii tema esindaja materiaalset kahju (esindaja kohalesõit koos T.P.iga Lääne Maavalitsusse asjaolude selgitamiseks) kui ka psüühilist stressi. Koos algse kaebusega tõlgendab kohus kaebaja taotlust siis nii, et kaebaja soovib, et kohus kohustaks regionaalministrit teenistusliku järelevalve korras nõudma sisse Lääne maavalitsuselt T.P.i kasuks ebaseaduslikult sisse nõutud 2000 EEK ja liigselt asjaajamise venitamisega ja seoses sellega tekitatud psüühilise stressiga täiendavalt kahjusumma 2000 krooni. Et regionaalminister on keeldunud vastavat teenistusliku järelevalvet algatamast, siis järelikult on tegemist sisuliselt kohustamisnõudega regionaalministri poolt teenistusliku järelevalve algatamiseks ja läbiviimiseks. Riigilõiv 80.- kr on tasutud vastavalt sellele nõudele.
5. Arvestades
6. augusti
7. a määruses ja kaebuse esitaja selgitustes märgitut, on kohus järgmisel seisukohal. Kaebuse esitaja ei ole tegelikult kõiki kaebuse puudusi kõrvaldanud. Eelkõige on jäänud kaebusest ebaselgeks, milles seisneb regionaalministri keeldumise teenistusliku järelevalve läbiviimisest õigusvastasus ja milliseid kaebaja õigusi tema keeldumine rikub. Samuti jääb täiesti arusaamatuks T.P.i kahjunõue. Sellekohast taotlust kaebaja 10.04.2007 avalduses regionaalministrile ei olnud – ta ei taotlenud, et minister kohustaks Lääne Maavalitsust hüvitama kaebajale kahju, tema nõue puudutas vaid osavõtumaksu. Seega ei ole regionaalminister selles küsimuses veel seisukohta võtnud. Järelikult ei saa kaebaja niisugust nõuet lisada täiendavalt ka oma kohtukaebusesse. Seda esiteks. Teiseks aga ei saa lugeda kaebaja kahjuks tema esindaja kahju (kaebaja selgituse p 2). Samuti ei ole määratletud eraldi varalise ja moraalse kahju suurust ega tekkimise aluseid (aega jm 3 olulisi asjaolusid), rääkimata sellest, et kahju olemasolu on täielikult tõendamata. Oluline on aga lisaks see, et halduskohus ei saaks sekkuda ministri teenistusliku järelevalve pädevusse ja kirjutada talle konkreetselt ette, millistele järeldustele ta peab teenistusliku järelevalve tulemusena jõudma. Halduskohus saaks üksnes kontrollida, kas ministri keeldumine teenistusliku järelevalve algatamisest oli õiguspärane. Kui keeldumine oli õigusvastane, siis kohustada teda järelevalvet läbi viima. Neil asjaoludel, kuivõrd kaebaja huvi näib olevat eelkõige Lääne Maavalitsuselt osavõtutasu tagasisaamine (ja ka kahju hüvitamine), jääb tegelikult regionaalministri vastu kaebuse esitamise eesmärk arusaamatuks.
8. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja koheselt pärast kordusenampakkumise läbiviimist 05.05.1999 alustanud kirjavahetust Lääne Maavalitsusega osavõtumaksu tagastamise küsimuses. Kaebaja on esitanud Lääne Maavalitsusele protesti ning vaidlustanud Lääne maakohtus selle rahuldamata jätmise ja Lääne maavanema korralduse enampakkumise tulemuste kinnitamise kohta. Jõustunud Tallinna Ringkonnakohtu 14.03.2001 otsusega on jäetud eelmärgitud haldusaktid jõusse. Kaebaja kinnitusel on ta korduvalt taotlenud maavalitsuselt osavõtutasu tagastamist ja saanud neile keelduvaid vastuseid, mida kaebaja ei ole aga kohtus õigeaegselt vaidlustanud. Ta ei ole esitanud Lääne Maavalitsuse vastu alusetult saadud osavõtutasu tagastamise nõuet ega ka kahju hüvitamise nõuet (materiaalne ja moraalne kahju kokku 2000 krooni suuruses). Vabariigi Valitsuse seaduse (VVS) § 93 lg 2 järgi teenistusliku järelevalve teostajal on õigus: 1) teha ettekirjutus akti või toimingu puuduste kõrvaldamiseks; 2) peatada toimingu sooritamine või akti kehtivus; 3) tunnistada akt kehtetuks. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt selle seadusega sätestatud teenistusliku järelevalve kord ei laiene: 1) riikliku järelevalve toimingutele ning riikliku sunni kohaldamisel antud otsustele; 2) seaduses ettenähtud juhtudel täidesaatva riigivõimu asutuse ja ametiisiku akti või toimingu peale esitatud kaebuse või protesti kohtueelsele lahendamisele; 3) aktide ja toimingute seaduslikkuse kontrollimisele, kui nende aktide ja toimingute seaduslikkust kinnitab jõustunud kohtuotsus. Eeltoodust ilmneb selgelt, et regionaalministril ei oleks õigust kohustada Lääne Maavalitsust hüvitama kaebajale tekitatud kahju isegi siis, kui kaebaja oleks seda temalt oma 10.04.2007 pöördumises taotlenud. Niisuguse küsimuse lahendamine väljuks teenistusliku järelevalve raamidest. Kuivõrd kohus on kontrollinud
9. ja
10. a enampakkumisega seonduvaid akte ja toiminguid ja nende seaduslikkust kinnitab jõustunud kohtuotsus ning kaebaja ei ole muid Lääne Maavalitsuse toiminguid õigeaegselt vaidlustanud, siis on selge, et regionaalministri teenistusliku järelevalve neile enam ei laiene. Kaebaja ei saavutaks regionaalministri keeldumise vaidlustamisega oma tegelikke eesmärke.

§ 11

lg 31 p 5 kohaselt võib kohus kaebuse tagastada, kui kaebuse esitajal ei saa ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust, eeldades, et tema väidetavad asjaolud on tõendatud. Käesoleval juhul on kohtule eeltoodud asjaoludel selge, et kaebuse esitajal ei saa olla subjektiivset õigust nõuda, et regionaalminister viiks läbi teenistusliku järelevalve ja sealjuures nõuaks tema kasuks Lääne maavanemalt raha sisse ehk teisisõnu ei saa regionaalministri toiming kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi rikkuda. Seega ei saa kaebuse esitajal olla halduskohtu poole pöördumise õigust

§ 7lg 1 mõistes.

9. Kohus juhib kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et lisaks eelmärgitud

§ 11

lg 31 p-s 5 toodud alusele, mis on antud juhul peamine motiiv kaebuse tagastamiseks, tingib kaebuse tagastamise ka kaebuse oluliste puuduste tähtajal kõrvaldamata jätmine. Kohus eelnevalt juba märkis nii kaebaja taotluse, subjektiivsete õiguste rikkumise kui ka kaevatud toimingu õigusvastasuse jätkuvat ebaselgust. Lisaks ei ole kaebuse esitaja tõendanud tema esindaja P.i Vabi vastavust TsMS § 218 lg 1 nõuetele. Ometi on kõik pöördumised kohtu poole allkirjastanud just P. Vabi. Kui tegemist on väidetavalt kaebaja emaga, siis saanuks seda asjaolu tõendada 4 sünnitunnistuse ärakirjaga, ema nime muutmise korral tulnuks lisada ka abielutunnistuse ärakiri. Neil asjaoludel ei nõustu kohus P. Vabi etteheidetega selles osas, et kohus saatis menetlusdokumendid isiklikult kaebuse esitajale T.P.ile. Tegemist ei ole diskrimineerimisega sõltuvalt esindaja asukohast Rootsis, vaid see oli tingitud eelkõige sellest, et kaebaja esindaja esindusõigus oli ja on jätkuvalt tõendamata. 10. Lõpuks peab kohus selguse huvides vajalikuks rõhutada ka kaebuse esitamise tähtajaga seonduvat. Seda selleks, et kaebaja mõistaks: kui kohus ei tagastaks tema kaebust

§ 11

lg 31 p 5 ja lg 3 alusel ning võtaks kaebuse menetlusse, siis kuuluks menetlus lõpetamisele

§ 12lg 3 alusel.

Seega – kaebus on igati perspektiivitu.

§ 9

lg 2 kohaselt võib kohustamisnõude esitada halduskohtule 30 päeva jooksul, arvates keeldumise teatavakstegemisest.

§ 10

lg 4 sätestab, et kui kaebus esitatakse pärast halduskohtusse kaebuse esitamise tähtaja möödumist, tuleb kaebuses esitada tähtaja ennistamise taotlus ning tähtaja möödalaskmise põhjused. Vastavalt

§ 12

lg-le 3 kontrollib kohus eelmenetluses kaebetähtajast kinnipidamist ja lahendab ka tähtaja ennistamise taotluse. Kui kohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes ja taotlust tähtaja ennistamiseks ei ole esitatud, siis kohus lõpetab asja menetluse. Ehkki seda teeb kohus alles pärast kaebuse menetlusse võtmist, peab ta juba eelnevalt selgitama välja kõik kaebuse tähtaegsusega seonduvad asjaolud ja vajadusel tegema ka ettepaneku kaebajale tähtaja ennistamise taotluse esitamiseks. Antud juhul kohus seda ka tegi, kuid kaebaja pidas kaebust tähtaegseks ja vastavat taotlust ei esitanud. Seega saab kohus juba nüüd hinnata nimetatud asjaolusid. Asja materjalidest nähtuvalt on P. Vabi T.P.i esindajana pöördunud 10.04.2007 regionaalministri poole „teenistusliku järelevalve korras lahendada Lääne maavalitsusega tekkinud küsimus, kus ebaseaduslikult topelt sisse nõuti osavõtu maks ja tagastada ühekordne osavõtumaks T.P.ile (keda ma esindan) suuruses 2000EEK“. Alternatiivina paluti kinnitada, et ministri teenistusliku järelevalve valdkonda ei kuulu küsimuse lahendamine. Regionaalminister on oma 29.05.2007.a kirjaga nr 12.5-2-3/3740 „Teenistuslik järelevalve“ selgesõnaliselt vastanud: „Tulenevalt Lääne Maavalitsuse poolt esitatud materjalidest ja arvestades, et toimingu teostamisest huvitatud isikul, hr P.il, on olnud võimalik kaitsta oma õigusi kohtus, ei pea regionaalminister VVS § 93 lõike 6 punkti 3 alusel võimalikuks algatada Lääne Maavalitsuse tegevuse üle antud asjas täiendavat järelevalvemenetlust“. Kaebaja on jätnud tähelepanuta kohtu nõude teatada kohtule, millal sai ta kätte regionaalministri 29.05.2007. a kirja nr 12.5-2-3/3740. Arvestades aga posti kättetoimetamise üldist aega ning asjaolu, et kaebaja esindaja pöördus oma sõnul vastuse saamise järel telefonitsi Siseministeeriumisse selgituste saamiseks ja seejärel tegi 10.06.2007 ka uue kirjaliku pöördumise, siis oli ta regionaalministri keeldumisest (nn soovitud alternatiivvastus) teadlik ca nädal pärast kirja saatmist, kõige hiljem aga 10.06.2007. Et kaebus on kohtule postitatud 18.07.2007, siis on kaebus esitatud ilmselgelt

§ 9lg-s 2 sätestatud tähtaja rikkumisega.

Tegemist ei ole ministri tegevusetusega, mille vältel võib kaebuse esitada, vaid konkreetse keeldumisega. Kohus rõhutab – asjaolust, et kaebaja jätkas pärast oma avaldusele selge keelduva vastuse saamist suhtlemist ja kirjavahetust Siseministeeriumi ja regionaalministriga, ei sõltu kaebetähtaja algus ega kulg. Et kaebaja ei soovinud kohtule esitada tähtaja ennistamise taotlust, pidades oma kaebust tähtaegseks, siis tuleks asja menetlus igal juhul lõpetada. Hurma Kiviloo Kohtunik 5