Obsah (5)

§ 49§ 25§ 31§ 18§ 9

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-06-2331 Otsuse kuupäev 15.05.2007 Kohtukoosseis Mai Saunanen, Roby Koik, Eda Muts Kohtuasi Roman Juhkumi, Anton Ka

) § 49 lg 3 p 1 kooskõlas. Kooli ümberkorraldamise ja ümberkujundamise põhjuste ammendav loetelu on toodud

§ 49

lg 3.

§ 49

lg 3 p 1 kohaselt võib kooli ümberkorraldamine ja ümberkujundamine linnas või vallas toimuda koolitusnõudluse suurenemise või vähenemise tõttu. Otsusest on aga näha, et see ei kajasta koolitusnõudluse vähenemist Tartu linnas, vaid kajastab üksnes olukorda vene õppekeelega koolides. Otsuse vastuvõtmisele eelneva kolme aasta jooksul ei ole koolitusnõudluse vähenemine vene õppekeelega Tartu koolides toimunud loomulikul viisil, vaid linnavõimude sihipärase tegevuse tulemusena, eesmärgiga viia TPG õpilaskohtade täituvus alla 50%.

1. Otsus on vastuolus Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukavaga. Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukava koostamise aluseks oli vastavalt arengukava sissejuhatusele Tartu arengustrateegia aastani 2012, seega saab põhjendatult väita, et hariduse lähituleviku visioon on Tartu linnal olemas. Munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukava aastateks 2004-2007 järgi aga TPG tegevuse lõpetamine ei ole ette nähtud. Samas Tartu Raadi Gümnaasiumi tegevuse lõpetamine 2001 aastal sisaldus linna 1999.- 2005.a. arengukavas. Ka Annemõisa Kooli likvideerimise aluseks oli sama arengukava.
2. Vene õppekeelega koolidega võitlemine on Tartu linnas süsteemiks Vastavalt Tartu Linnavolikogu 20.12.2001.a. otsusele nr 479 „Tartu Raadi Gümnaasiumi ja Tartu Puškini Gümnaasiumi ümberkorraldamine” , lõpetas Tartu vene õppekeelega Raadi Gümnaasium, milles oli 700 õpilaskohta, oma tegevuse 31.08.2002.a. Vastavalt Tartu Linnavolikogu 20.12.2001.a. otsusele nr 480 „Tartu Puiestee kooli tegevuse lõpetamine” Tartu Puiestee kool, milles oli 410 õpilaskohta, lõpetas oma tegevuse samuti 31.08.2002.a. Vene õppekeelega õpilasi Tartu Puiestee Koolist paigutati Tartu Slaavi Gümnaasiumisse, Tartu Raadi Gümnaasium liideti TPG-ga. Otsusest saab asuda järeldusele, et Tartu Linnavolikogu hakkas kaaluma TPG tegevuse lõpetamist vahetult peale Tartu Puiestee 3 kooli sulgemist ja Tartu Raadi Gümnaasiumi TPG-ga liitmist, mis näitab, et vene õppekeelega koolide sulgemine on Tartu võimudel alati päevakorras.
3. Otsuse põhjenduse „majanduslik” külg on vastuolus

§ 49lg 3 p 2.

Vastustaja püüab põhjendada TPG tegevuse lõpetamist

§ 49

lg 3 p 2, mille järgi kooli saab ümber korraldada, kui finantseerimisvõimalused on vähenenud. Kuid

ei näe ette sellist kooli sulgemise põhjust, nagu „ressursside otstarbekam kasutamine”. Samas ei ole vastustaja

§ 49lg 3 p 2 otsuse õigusliku alusena välja toonud.

9. Otsuse faktiline alus koosneb kahest osast – arvudest, mis, vastustaja põhjenduste kohaselt põhjustavad TPG tegevuse lõpetamist ja prognoosist. Mõlemad ei ole aga usaldusväärsed. TPG valitsemisel olevas hoones ei ole õpilaskohtade arv kontrollitav. Otsuse järgi on Tartu Puškini Gümnaasiumi valitsemisel olevas hoones 680 õpilaskohta. Antud arv tuleneb Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000.a. määrusest nr 31 „Põhikoolide ja gümnaasiumide õpilaste piirarvude kehtestamine”. Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000.a. otsustus on vormistatud määrusena kuid tulenevalt KOKS § 7 lg 2 järgi peab olema korraldus. Korralduse suhtes kehtib aga HMS § 56 lg 2 sätestatud nõuded – õiguslike ja faktiliste asjaolude väljatoomise nõue. Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000.a. määrusest nr 31 „Põhikoolide ja gümnaasiumide õpilaste piirarvude kehtestamine” aga faktiline alus puudub. 07.05.2004.a. jõustus

§ 25

lg 1, mille kohaselt klassi täituvuse ülemine piirnorm on põhikooliastmes 24 õpilast ja gümnaasiumiastmes 36 õpilast. Tartu Linnavalitsus on jätnud kontrollimata oma 03.10.2000.a. määruse nr 31 vastavust

§ 25lg 1 peale viimase jõustumist ning eiras seaduslikku piirangut.

TPG endise õppeala juhataja Viktoria Neborjakina, kes töötas TPG-s kuni 2005.a. detsembrikuuni, arvestusel, mis arvestab

§ 25lg 1 kehtivust, on TPG õpilaskohti 620.

1. Andmed selle kohta, et 2006.a. TPG-i esimesse klassi oli esitatud 11 avaldust, on valed. Lapsi ja lapsevanemaid, kes soovisid oma lapsi TPG õppima andma, oli enne 2006/2007 õppeaasta algust kindlasti rohkem, kui üksteist. 2005/2006 õppeaastal TPG-s oli avatud isegi kaks ettevalmistusgruppi (0-klassi). Peale 2006.a. aprillikuus ja augustikuus toimunud lastevanemate koosolekuid võtsid osa lapsevanemaid sisseastumisavaldused tagasi, kuna kooli direktor A.Braziulene ütles neile, et tõenäosusega 90% gümnaasiumi tegevus lõpetatakse.
2. 2004/2005 õppeaastal TPG-s esitatud avalduste arvu järgi pidi olema avatud mitte üks, vaid kaks esimest klassi. Antud asjaolu otseselt mõjutab TPG-s õppivate õpilaste arvu. Kuna teine esimene klass ei olnud avatud Tartu linnavõimude otsesel survel, tähendab see seda, et linnavõimud tegid endast kõik oleneva, et TPG õppijate arvu vähendada. Lastevanematele, kelle lapsed „ei mahtunud” avatud klassi, tehti ettepanek viia neid üle teistesse koolidesse.
3. Otsuses viidatud prognoos on äärmiselt kahtlane. Saab põhjendatult oletada, et otsuses tehtud prognoos oluliselt mõjutas Tartu Linnavolikogu liikmeid nende otsustuse tegemisel TPG ja Tartu Slaavi Gümnaasiumi ümberkorraldamisest. 4 Prognoos näitab, et ajavahemikul 2006/
4. õppeaastast kuni 2010/
5. õppeaastani väheneb vene õppekeelega õpilaste arv veel 132 õpilase võrra. Kaebajate poolt esitatud andmetest selgub, et alates 1997 aastast elusalt sündinud laste arv Tartu linnas pidevalt kasvab, venelaste osakaal Tartu linna elanikkonnas on aga stabiliseerunud. Samuti jääb täiesti arusaamatuks, miks prognoosi autorid lähtuvad 12% venelastest Tartu linnas, kui see protsent statistiliste andmete alusel on kuus aastat järjest 16-
6. Vastustaja poolt esitatud graafikutest nähtub, et vene õppekeelega põhikooli lõpetanute arvu langemise alampunkt on 2011/2012 õppeaastal. Professor E.Saare poolt koostatud prognoosi järgi on selleks alampunktiks 2008/2009 õppeaasta. Mõlemad prognoosid näitavad, et koolitusnõudluse langemise vene õppekeelega koolides Tartu linnas peatub 2008-2011 aasta vahel ja hakkab seejärel kasvama. Koolitusnõudluse vähenemine eesti õppekeelega koolides on täiesti võrreldav olukorraga vene õppekeelega koolides. Viie aasta jooksul on Tartu linnas 5-st vene õppekeelega koolist suletud 3, ehk 60%. Proportsionaalsuse põhimõõtest oleks sama aja jooksul tulnud sulgeda 11 eesti õppekeelega põhikooli ja gümnaasiumi (kokku linnas 23 põhikooli ja gümnaasiumi). Vastustaja seisukoht
7. Vastustaja on seisukohal, et R.Juhkum, G.Zalekešin, I.Akulenko ja A.Kaaleste ei ole HKMS § 7 lg 1 alusel õigustatud Tartu Linnavolikogu 19.10.2006.a otsuse nr 139 peale kaebust esitama, kuna vaidlustatav haldusakt ei riku nende subjektiivseid õigusi ega piira vabadusi. Vastustaja hinnangul on kaebuse esitajad andnud PS § 37 lõikes 3 sätestatud põhiseaduslikule õigusele ja

§ 31

lõikes 1 sätestatud valikuõigusele väära tõlgenduse ning tegelikult ei riku vaidlustatud haldusakt kaebuse esitajatele kuuluvat PS § 37 lõikes 3 ja

§ 31lõikes 1 sätestatud õigusi.

Vastustaja on arvamusel, et PS § 37 lõikes 3 sätestatud põhiõiguse all on seadusandja silmas pidanud eelkõige lapsevanema poolt hariduse valimist lähtuvalt koolide erinevast õppemetoodikast, maailmavaadetest jms väärtustest, mitte konkreetsest koolist lähtudes. Kaebuse esitaja on kaebuses jätnud täielikult põhjendamata, kuidas rikub TPG tegevuse lõpetamine neid väärtusi ja millisel põhjendusel ei ole võimalik saada TPG-le samaväärset haridust TSG-st. Vastustaja hinnangul on TSG-st saadava hariduse kvaliteet vähemalt samaväärne TPG-lt saadavale haridusele ning lisaks sellele esineb TSG puhul ka selliseid näitajaid, mille alusel saab põhjendatult väita, et TSG õppetingimused on TPG omadest oluliselt paremad.

§ 31

lõikes 1 sätestatud õigus võimaldab teha õpilasel oma valik olemasolevate koolide hulgast, kusjuures valiku tegemisel peab õpilane lähtuma oma huvidest ja võimetest. Kaebuse esitajad ei ole ära põhjendanud, milles seisneb nende konkreetne huvi asuda õppima just TPG-s ja miks on sellise huvi realiseerumine välistatud õppimisel TSG-s või mõnes muus vene õppekeelega koolis. 5 Vastustaja seisukohal, et PS § 37 lõikest 3 tulenevat lapsevanema valikuõigust, samuti

§ 31

lõikest 1 tulenevat õpilase valikuõigust ei saa tõlgendada selliselt, et riik või kohalik omavalitsus peaks kindlustama kord lapsevanema või õpilase poolt valitud kooli püsimajäämise kuni lapse poolt kooli lõpetamiseni. Selline tõlgendus läheb oluliselt vastuollu

-i

1. peatüki sätetega, kuivõrd võtaks üldse ära võimaluse juba olemasolevaid koole ümber korraldada, -kujundada või nende tegevust seaduses sätestatud juhtudel lõpetada.
2. Tartu Linnavolikogu 19.10.2006.a otsus nr 139 on nii õiguslikult kui ka sisuliselt põhjendatud ning vastab õiguspärasele haldusaktile esitatavatele nõuetele. Tartu Linnavolikogu 19.10.2006.a otsus nr 139 on välja antud kehtiva õiguse alusel, sh kooskõlas otsuse aluseks oleva

§ 49lg 3 p-ga 1.

Tartu Linnavolikogu kui KOKS § 35 lg 2 ja

§ 49

lg 2 alusel TPG ümberkorraldamiseks või –kujundamiseks pädeva isiku 19.10.2006.a otsuse põhjendavast osast nähtub, et ajavahemikul 2002/

1. õppeaastast kuni 2006/
2. õppeaastani on Tartus asuvate vene õppekeelega koolides õpilaste arv vähenenud 727 õpilase võrra (s.o sisuliselt kolmandiku võrra), kusjuures kolmest vene õppekeelega koolist – Tartu Annelinna Gümnaasium, TPG ja Tartu Slaavi Gümnaasiumi (TSG) – on kõige suurem õpilaste arvu vähenemine toimunud just TPG-s. Seega otsuse põhjendavas osas toodud asjaoludest tulenevalt on üheselt selge, et Tartu linnas on vene õppekeelega koolide koolitusnõudlus oluliselt vähenenud, ja seetõttu on täidetud

§ 49lg 3 p-s 1 sätestatud tingimus TPG ümberkorraldamiseks või –kujundamiseks.

Arvestades, et Tartu Linnavolikogu 19.10.2006.a otsus TPG ümberkorraldamise kohta on tehtud 10-11 kuud enne uue õppeaasta algust 2007.a septembrikuus ning nimetatud otsus on

§ 49

lõikes 2 sätestatud isikutele ka reaalselt teatavaks tehtud, on täidetud ka

§ 49lõikes 2 sätestatud 6-kuuline etteteatamistähtaja nõue.

Sellest tulenevalt vastab Tartu Linnavolikogu 19.10.2006.a otsus nr 139 igakülgselt seaduses kehtestatud nõuetele ja on antud välja kehtiva õiguse alusel. Vastustaja hinnangul on iseenesest mõistetav, et koolide ümberkorraldamise ja – kujundamise korral tuleb aluseks võtta just konkreetse õppekeelega koolide koolitusnõudluse statistika, kuna see võimaldab koolitusnõudlust kajastada kõige adekvaatsemalt. Kui kohalik omavalitsus soovib ümber korraldada mõnda eesti õppekeelega kooli, siis peab ta sealjuures arvestama eesti õppekeelega koolide koolitusnõudlust ja venekeelse kooli puhul vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse statistikat. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud kaebuse esitajate poolt toodud seisukoht, et koolide ümberkorraldamise korral tuleb arvestada kõikide Tartu linna koolide koolitusnõudluse statistikat, mitte ainult vene õppekeelega koolide statistikat.

1. Kaebuse esitaja seisukoht, et otsus on vastuolus Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukavaga, on täiesti alusetu ja põhjendamatu, kuna viidatud arengukava ei oma peale Tartu Linnavalitsuse kolmandate isikute, s.h. kaebuse esitaja jaoks mingit iseseisvat õigusjõudu. Tegu on kohaliku omavalitsuse poolt koostatud kavaga, millises kajastatud suunitlusi arvestatakse lähiaastate eelarvete koostamisel. Mingit õigusjõudu vaadeldav arengukava ei loonud ja seega ei ole alust sellest kui asjasse mittepuutuvast dokumendist juhinduda. Lisaks ei osanud
2. aastal arengukava koostamisel selle 6 koostajad ette näha vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse niivõrd suurt vähenemist, et oleks saanud arengukavas kajastada TPG (või mõne muu vene õppekeelega kooli) tegevuse lõpetamist 2007/
3. õppeaastal. Arengukava elluviimisel tuleb kohalikul omavalitsusel alati arvestada tegeliku olukorra ja asjaoludega ning nendest lähtudes teha arengukava elluviimisel vajalikke korrektuure ja parandusi. Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukava aastateks 2004 - 2007 kinnitas linnavolikogu, seega on linnavolikogul õigus teha hiljem otsus, mis vastab tegelikule vajadusele, st täiendada oma esialgselt seatud eesmärke. Tartu vene õppekeelega koolide ümberkorraldamine on vajalik ning see tuleneb selgelt vaidlusalusest otsusest.
4. Kaebuse p-s 2.1.3 on kaebuse esitajad väitnud, et „vene õppekeelega koolidega võitlemine on Tartu linnas süsteemiks”. TPG ümberkorraldamise tingis vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse oluline vähenemine viimase 5 õppeaasta jooksul, kusjuures Tartu linn kohaliku omavalitsusena on vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse vähenemist täheldanud ka juba mitmete eelnevate aastate jooksul. Koolidega seotud ümberkorraldused ja –kujundused on toimunud ka eesti õppekeelega koolides ning Tartu linna tegevus ei ole mingil juhul suunatud vene õppekeelega koolide vastu (nt 2004.a lõpetati Tartu Annemõisa Kooli tegevus, samuti on vähendatud eesti õppekeelega koolides klassikomplektide arvu, kusjuures ümberkorraldused on alati olnud tingitud koolitusnõudluse vähenemisest). 17.

§ 49

lg 3 p 2 kohaselt võib kooli ümberkorraldamine ja –kujundamine toimuda ka juhul, kui finantseerimisvõimalused on suurenenud või vähenenud. Kuid volikogu ei ole otsuse õigusliku alusena sätestanud

§ 49

lg 3 punkti 2 seetõttu, kuna vaidlusaluse otsuse tegemise ei tinginud finantseerimisvõimaluste vähenemine. Otsuses toodud lause, mille kohaselt „on vene õppekeelega koolide tegevus vaja ümber korraldada, et tagada ressursside otstarbekam kasutamine”, on otsust lisaks koolitusnõudluse vähenemisele täiendavalt motiveeriva ja põhjendava tähendusega. Vastustaja arvates tuleb seda lauset mõista selliselt, et seoses koolide ümberkorraldamisega vabanevad rahalised vahendid aitavad linna eelarvest tulenevaid ressursse veelgi otstarbekamalt kasutada, kuna linn suudab vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse samaväärselt täita otsuse tulemusel ka vähesemate rahaliste kulutustega.

1. Tartu Linnavolikogu 19.10.2006.a otsus nr 139 on ka sisuliselt igakülgselt põhjendatud ning selles kajastatud statistilised andmed ja prognoosid vastavad tegelikkusele. Vastustaja nõustub sisuliselt kaebuse esitajate seisukohaga, et Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000.a määruse nr 31 puhul on tegelikult tegemist halduse üksikaktiga, mitte üldaktiga, kuid samas leiab, et see asjaolu ei oma antud juhul sisulist tähendust esmalt seetõttu, et viidatud määruse väljaandmise ajal ei kehtinud veel HMS, millest tulenevatele nõuetele on kaebuse esitajad oma sellekohastes märkustes tuginenud. Riigikohtu hinnangul tuleb iga haldusakti käsitleda lähtuvalt tema tegelikust sisust, st igakordselt eraldi kindlaks teha, kas on tegemist üld- või üksikaktiga. Määruse õiguslikuks aluseks on muuhulgas sotsiaalministri 14.06.2000.a määruse nr 47 „Kooli tervisekaitsenõuded” § 9, milles oli toodud ühe õpilase kohta käiv minimaalne 7 pindala, mis omakorda sõltus õpperuumi liigist. Seega, võttes arvesse nimetatud määruses sätestatud ühele õpilasele vastavat minimaalse pindala suurust ja TPG õppehoones asuvate õpperuumide pindalasid, koostati tabel, millest nähtuvalt on TPG õppehoone õpilaste piirarvuks 680 õpilast. Viidatud määruse puhul on endiselt tegemist kehtiva ja õiguspärase haldusaktiga, milles kajastatud Tartu Linnavalitsuse haridusosakonna haldusalas tegutsevate põhikoolide ja gümnaasiumide tervisekaitsenõuetele vastavaid õpilaste piirarve oli Tartu Linnavolikogu enda 19.10.2006.a otsuse tegemisel kohustatud ja õigustatud arvestama.
2. Tartu Linnavalitsus ei lähtunud õpilaskohtade piirarvude kehtestamisel klassitäituvuse piirnormist ega ei pidanudki sellest lähtuma. Klassitäituvuse piirnorm määrab, mitu õpilast moodustab ühe klassi ehk on klassi õpilaste nimekirjas. Sellise normi eesmärk on pigem pedagoogidele tingimuste loomine, et nad saaksid õpilastele individuaalsemalt läheneda ja õppekvaliteeti parandada.

§-l 25 ja 03.10.2000.a määrusel on erinevad reguleerimisvaldkonnad ja neid ei saa omavahel võrrelda – määrus reguleerib hoone mahutavust ja

§ 25

klassinimekirjas olevate õpilaste piirarvu, mistõttu viidatud allikate poolt kaitstavad hüved on erinevad. Käesoleval hetkel on TPG õpilaskohtade piirarv tegelikult isegi suurem kui Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000.a määrusega nr 31 kehtestatud 680 õpilaskohta, kuna 13.09.2003.a jõustus uus sotsiaalministri 29.08.2003.a määrus nr 109 „Tervisekaitsenõuded koolidele”, mille § 4 lg 3 kohaselt peab kõikide õpperuumide pindala olema 1,7 m2 ühe õpilase kohta. Sotsiaalministri 29.08.2003.a määruses nr 109 „Tervisekaitsenõuded koolidele” sätestatud nõudeid arvestades on TPG õpilaskohtade piirarv 2006.a seisuga hoopis

2. Vastustajale teadaolevalt oli TPG 2006/
3. õppeaasta
4. klassi avalduse esitanud isikuid kokku 11 ja vastustajal puuduvad andmed kaebuse esitaja poolt väidetud ülejäänud isikute kohta, kes väidetavalt samuti soovisid enda lapsi TPG
5. klassi õppima panna. Vastustaja soovib rõhutada, et avalduste esitajateks saab siiski pidada selliseid isikuid, kes on sellekohase avalduse esitanud, mitte isikuid, kes kaalusid sellise avalduse esitamist või esitamata jätmist. Sooviavaldusele on kehtestatud vorminõudeks kirjaliku vormi nõue ja seega saab sooviavalduseks lugeda ainult avalduse, mis on tehtud kirjalikus vormis.
6. Kaebuse esitajad on kaebuses seadnud kahtluse alla ka otsuses kajastatud prognoosi, mille kohaselt ajavahemikul 2006/
7. õppeaastast kuni 2010/
8. õppeaastani väheneb vene õppekeelega õpilaste arv veel 132 õpilase võrra. Vastustaja on 02.03.2007.a esitanud omalt poolt kohtule kirjaliku seletuskirja koos selgitustega vaidlusaluses otsuses kajastatud prognoosi kohta. Prognoosi aluseks on võetud Eesti Hariduse Infosüsteemis olevad andmed
9. kuni
10. klassi õpilaste arvu kohta ja Rahvastikuregistris olevad andmed koolikohustuslike (
11. klassi minevate) laste kohta. Vene õppekeelega koolide
12. klassi minevate õpilaste arvu prognoosiks on võetud Rahvastikuregistrist lähtuvast Tartu linna koolikohustuslike laste arvust 12% - see protsent on saadud Tartu linna õpilaste üldarvu ja vene õppekeelega koolide õpilaste arvu suhtest.
13. klasside õpilaste arv on kujunenud eelnevatel aastatel vene õppekeelega 8 koolide põhikooli lõpetajate valikutest lähtuvalt, mistõttu on
14. klassi õpilaste arvuks arvestatud 75% põhikooli lõpetajate arvust . Ülejäänud klasside (2.-
15. ja 11.-12.) õpilaste arv on võetud Eesti Hariduse Infosüsteemis olevatest andmetest ilma neid muutmata. Neid põhimõtteid arvestades on prognoosi tulemustes leitud, et 2007/
16. õppeaastal moodustab vene õppekeelega õpilaste arv Tartu linnas 1514 õpilast, 2008/
17. õppeaastal 1474 õpilast, 2009/
18. õppeaastal 1461 õpilast ja 2010/
19. õppeaastal 1452 õpilast, s.o täpselt samad arvud, mis vaidlustatud Tartu Linnavolikogu otsuses. Vastustaja leiab, et Tartu linnal ei ole põhjendatud teist meetodit kasutada
20. klasside õpilaste arvu prognoosimiseks kui 75% vene õppekeelega põhikooli lõpetajate arvust. Seetõttu ei näe Tartu linn ka vajadust vene õppekeelega gümnaasiumikohtade arvu suurendamiseks. Tartu linnas on viimastel aastatel laienenud vene õppekeelega põhikooli lõpetajate edasiõppimise võimalused Tartu Kutsehariduskeskuse näol, kus saab õpinguid jätkata ja omandada eriala ka vene keeles. Tartu linna rahvastiku koosseis näitab, et koosseisus ei ole suuri muutusi viimastel aastatel toimunud. Seega ei ole põhjendatud väide, et lähitulevikus võiks teiste rahvuste osakaal Tartu linnas märgatavalt tõusta.
21. Lisaks on TSG õppehoonel ja selle juurde kuuluval krundil TPG ees mitmed eelised: TSG krundi pindala on üle 4 korra suurem TPG krundi pindalast (17 327 m2 vs 4074 m2), TSG õppehoone üldpindala on ligemale 2 korda suurem TPG õppehoone üldpindalast (6882 m2 vs 3856 m2), TSG kasutuses on nii ujula, võimla kui ka staadion, samas TPG-l on sportimiseks võimalik kasutada ainult võimlat ja staadionit. TSG koolihoone suhtes on
22. aastal ettenähtud teostada rekonstrueerimistööde projekteerimine maksumusega 3,35 miljonit krooni. Samas TPG õppehoone suhtes ei ole
23. aastaks kavandatud mingeid investeeringuid. Samuti ei saa siinjuures vähem tähtsamaks pidada asjaolu, et enamus vene õppekeelega koolide õpilasi elab Emajõge piiriks tuues Annelinna pool Emajõge (71,46%) ja kesklinna pool Emajõge vaid 18,37%. TPG teeninduspiirkonnas elab vene õppekeelega koolide õpilastest kõige vähem: TPG piirkonnas vaid 18%, samas kui Annelinna Gümnaasiumi piirkonnas elab 44% ja TSG piirkonnas 28% vene õppekeelega koolide õpilastest. Eeltoodud asjaolusid arvestades on vastustaja seisukohal, et Tartu Linnavolikogu 19.10.2006.a otsus nr 139 on ka sisuliselt piisavalt põhjendatud: otsuses kasutatud statistikat, prognoose, selle seletuskirja ja muid ülalloetletud andmeid kasutades jõuti põhjendatult järeldusele, et vene õppekeelega koolide tegevus on vaja Tartu linnas seoses koolitusnõudluse olulisel määral vähenemisega ümber korraldada, kusjuures kõige otstarbekam on TPG liita TSG-ga ja jätkata vene õppekeelega kooli tegevust TSG valitsemisel olevas hoones.
24. Kaebuse p-s 3 toodud kaebuse esitaja teooria, mille kohaselt otsustas Tartu linn Tartu Puškini Gümnaasiumi likvideerida hoopis muudel põhjustel kui

§ 49lg 3 p 1 sätestatu alusel, on fiktiivne, täielikult tõendamata ja alusetu.

Vastustaja jääb endiselt oma 19.10.2006.a otsuses väljendatud põhjenduste juurde, mille kohaselt oli vene õppekeelega koolide tegevust vaja ümber korraldada seoses 9 koolitusnõudluse suure vähenemisega ning kõige otstarbekam oli selleks TPG liita TSGga ja jätkata vene õppekeelega kooli tegevust TSG valitsemisel olevas hoones. 24. Kokkuvõttes on Tartu Linnavolikogu seisukohal, et tema 19.10.2006.a otsus nr 139 „Tartu Puškini Gümnaasiumi ja Tartu Slaavi Gümnaasiumi ümberkorraldamine” on välja antud kehtiva õiguse alusel ja kooskõlas otsuse õiguslike alustena välja toodud KOKS § 35 lõikega 2,

§ 49lõikega 2, lg 3 p-ga1 ja lg 4 p-ga 2.

Kuivõrd vaidlusalune otsus ei riku kaebajate subjektiivseid õigusi, ei ole neil ka õiguslikku alust otsuse peale tühistamiskaebust esitada. Sellest hoolimata puuduvad Tartu Linnavolikogu 19.10.2006.a otsuse nr 139 tühistamiseks ka sisulised põhjused, mistõttu tuleb kaebused täies ulatuses rahuldamata jätta. Haridus- ja Teadusministeeriumi seisukoht

1. Haridus- ja Teadusministeerium leiab, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus. Tartu Linnavolikogu 19.oktoobri 2006 otsuses nr 139 on välja toodud Tartu linnas asuva kolme vene õppekeelega kooli õpilaste arvud õppeaastate kaupa, millest nähtub, et 2002/2003 õppeaasta võrdlemisel 2006/2007 õppeaastaga on õpilaste arv neis koolides vähenenud kolmandiku võrra. Sellest tulenevalt on selge, et on täidetud kooli ümberkorraldamise aluseks olev punkt – linnas on koolitusnõudlus vähenenud. Ühegi kooli sulgemine või ümberkorraldamine ei saa olla kerge otsus, kuid kohalikul omavalitsusel ei ole otstarbekas pidada üleval koole, mille täituvus on alla poole reaalsest õpilaskohtade arvust. Kooli ümberkorraldamise otsustamise pädevus on siiski kooli pidajal. Kohtu otsus ja põhjendused
2. Halduskohtu kolleegium võtab esmalt seisukoha kaebuse esitajate subjektiivsete õiguste rikkumise osas (I), seejärel haldusakti põhjendatuse ja sisulise õiguspärasuse osas (II) ning menetluskulude osas (III). I
3. Tartu Linnavolikogu on kogu kohtumenetluse käigus olnud seisukohal, et vaidlustaud otsus ei riku kaebuse esitajate subjektiivseid õigusi ning neil puudub halduskohtusse kaebuse esitamise õigus. PS § 15 kohaselt on igaühel õigus pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. HKMS § 7 lg 1 sätestab, et kaebusega halduskohtusse võib pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Vaid avalik-õigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamise kaebuse esitamiseks piisab isiku põhjendatud huvist. Kui eriseadustes ei ole ette nähtud, kes võib halduskohtusse kaebuse esitada, siis juhindutakse samuti HKMS § 7 lg-st
4. Antud juhul tuleb kaebuse esitajate kaebeõiguse hindamisel lähtuda ainult HKMS § 7 lg-s 1 sätestatust, kuna ühtki eriseadust, mis annaks linnavolikogu 19.10.2006 otsuse nr 139 vaidlustamiseks teistsuguse korra, ei ole. 10
5. PS § 37 märgib, et igaühel on õigus haridusele. Kaebuse esitajad on oma õiguste rikkumisel tuginenud PS § 37 lg-le 3 (nn. lapsevanema õigus) ja

§ 31p-le 1 (õpilase õigus).

Kaebuse esitajad on oma rikutud õiguste põhjendustes välja toonud PS §-st 37 lause „Laste hariduse valikul on otsustav sõna vanematel“, märkides, et TPG likvideerimisega on nende varem tehtud valik tühistatud ning valikuõiguse on nende asemele teinud ära linnavolikogu. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kaebuse esitajad on andnud PS § 37 lg-s 3 sätestatud põhiseaduslikule õigusele väära tõlgenduse. PS § 37 sätestatud õiguseks on õigus omandada haridust, mis hõlmab õigust nii põhiharidusele, keskharidusele kui kõrgharidusele, seda nii välisriigi kodanikule kui kodakondsuseta isikule. Hariduse mõiste annab haridusseaduse § 2 lg 1, mis sätestab, et haridus on õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib. PS § 37 lg 3 järgi on vanemal õigus otsustada, millist haridust lapsele anda, ehk otsustada, milliste tõekspidamiste järgi ning missuguseid meetodeid valides lapsele haridus anda. See tähendab, et vastavalt kujunenud tõekspidamistele on vanemal võimalik valida ka, millisesse olemaolevasse kooli ta oma lapse õppima paigutab. PS § 37 sätestatud õigus haridusele ei tähenda, et riigil või kohalikul omavalitsusel puudub õigus otsustada konkreetse kooli kui õppeasutuse likvideerimist või ümberkujundamist. Konkreetse kooli osas valikuõiguse tegemine ei ole põhiõigus, vaid isiku valikuvabadus ja seda olemaolevate haridusasutuste baasil.

§ 18

märgib, et vanematele on koolikohustusliku lapse jaoks kooli valik vaba, kui soovitud koolis on vabu kohti. 29. Kaebuste esitajate poolt osundatud

§ 31

lg 1 sätestab, et õpilasel on õigus valida oma huvidele ja võimetele vastav kool, valida õppeaineid koolis õpetatavatele valikainete piires või õppida individuaalõppekava järgi haridus- ja teadusministri määrusega kehtestatud korras. Ka

§ 31

lg 1 annab õiguse valida olemasolevate koolide hulgast kooli, mis vastab õpilase huvidele ja võimetele. Kuid

§ 31

lg 1 ei anna õpilasele õigust juba valitud koolis õppimise korral eeldada ega ka nõuda, et ta samas koolis saaks ka hariduse omandamise lõpetada.

§ 31

lg 1 ei välista kohaliku omavalitsuse õigust kooli tegevust lõpetada või ümber korraldada, tagades samas tasakaalustatud ja pluralismil põhineva õpetuse. Eeltoodu alusel saab väita, et vaidlustatud haldusakt ei riku PS § 37 lg-s 3 ja

§ 31

lg-1 sätestatud vanemate õigust otsustada laste hariduse valiku osas või õpilase enda õigust valida tema huvidele ja võimetele vastavat kooli. Nõustuda tuleb vastustaja väitega, et kaebuse esitajad ei ole põhjendanud, tulenevalt kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumisest, miks ja kuidas tulevane Vene Lütseum ei võimalda saada sama haridust kui TPG või ei ole õpilaste huvidele ja võimetele vastav kool, võrreldes TPGga.

1. Kuid kohus on seisukohal, et antud haldusasjas ei saa kaebajate õiguste rikkumise hindamisel lähtuda ainult eelpool toodud kahest õigusnormist ehk tulenevalt ainult põhiõiguste rikkumisest. Ka kaebuse esitajad on tunnistanud (tlk.178, I kd), et iseenesest TPG tegevuse lõpetamine ei too kaasa kaebajate (põhi)õiguste rikkumist, kaebajate 11 (põhi)õigust rikub TPG tegevuse põhjendamatu ja õigusvastane lõpetamine. Nähtuvalt kaebustest tingib TPG tegevuse lõpetamine Roman Juhkumi, Gennadi Zalekešini laste, kes antud ajal õpivad TPG-s, sunnitud ülemineku Tartu Slaavi Gümnaasiumi. TPG likvideerimise tõttu tuleb teise kooli õppima asuda kaebuse esitajal Ilja Akulenkol (õpib 11.klassis), ning 2007 õppeaastal ei ole Anton Kaalestel võimalik asuda õppima 1.klassi soovitud TPG-s, vaid Slaavi Gümnaasiumis. Seega, kui leiab tõendamist, et TPG tegevuse lõpetamine ja kooli likvideerimine on toimunud õigusvastaselt, saab lugeda, et on ka õigusvastaselt piiratud kaebuse esitajate õigus õppida koolis, mille nad on valinud ja milles nad soovivad enda või oma laste hariduse omandamist jätkata. II
2. Haridusseaduse § 7 lg 2 p 2 kohaselt kohalikud omavalitsused asutavad, reorganiseerivad ja sulevad õigusaktides ettenähtud korras munitsipaalasutusi ning registreerivad oma halduspiirkonnas asutatud haridusasutusi. Vastavalt kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) §-le 22 lg 1 p 34 ja § 35 lg 2 on valla või linna ametiasutuse ja selle tegevuse lõpetamise otsustamine volikogu ainupädevuses. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjendustes tuleb ära näidata haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb ära märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Kohtu arvates on vaidlustatud volikogu otsuses täidetud kõik HMS § 56 nõuded. Otsuses on välja toodud nii otsuse andmist tingivad faktilised asjaolud kui õigusaktid, millest on otsuse tegemisel lähtutud. Otsuses välja toodud faktilised asjaolud ja põhjendused on andnud piisavat informatsiooni otsuse kohtus vaidlustamiseks ning võimaldavad ka kohtul hinnata haldusakti seaduslikkust.
3. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud linnavolikogu otsuses on aluseks võetud

§ 49

lg 2, lg 3 p 1 ja lg 4 p 2.

§ 49

lg 2 sätestab, et munitsipaalkooli korraldab ja kujundab valla- või linnavolikogu otsusel ümber valla- või linnavalitsus.

§ 49

lg 3 p 1 kohaselt võib kooli ümberkorraldamine ja ümberkujundamine toimuda juhul, kui linnas või vallas on koolitusnõudlus suurenenud või vähenenud. Seega on kooli ümberkorraldamise otsustamine

§ 49lg 3 alusel diskretsiooniõiguse alusel tehtav otsus.

HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. 33. Kohus peab oluliseks märkida, et halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei saa ümber hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. 12 Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta. Käesoleval juhul ei ole halduskohus tuvastanud Tartu Linnavolikogu poolt kaalutlusõiguse piiride ületamist. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused ei tekita kahtlust otsuse ratsionaalsuses, samuti ei ole lähtutud lubamatutest kaalutlustest. 34. Nagu märgitud, on TPG tegevuse lõpetamise ja kooli TSG-ga liitmise põhjuseks olnud koolitusnõudluse vähenemine Tartu linna vene õppekeelega koolides. Koolitusnõudluse vähenemise analüüsimisel on välja toodud vene õppekeelega koolides õpilaste arv otsuse tegemisele eelnevatel aastatel, so alates õppeaastast 2002/2003 ning arvestatud õpilaste arvu prognoosiga kuni aastani 2011/2012. Otsuses toodud arvandmete järgi on õppeaastatel 2002/2003 kuni käesoleva ajani kolmest Tartu linna vene õppekeelega koolist õpilaste arvu vähenemine olnud kõige suurem TPG-s. Ka on otsuse järgi TPG-s ka kõige väiksem õpilaskohtade täituvus – 46,2% (teistes täituvus 57,5% ja 56,8%). Otsuses esitatud prognoosi kohaselt väheneb ajavahemikul 2006/2007 õppeaasast kuni 2010/2011 õppeaastani vene õppekeelega õpilaste arv veel 132 õpilase võrra. Eeltoodu alusel on linnavolikogu pidanud vajalikuks vene õppekeelega koolide tegevus ümber korraldada ning pidanud olukorra lahendamiseks kõige otstarbekamaks liita Tartu Puškini Gümnaasium Tartu Slaavi Gümnaasiumiga, mille tulemusena Tartu Puškini Gümnaasiumi tegevus lõpetatakse. Kohus nõustub vastustaja põhjendusega, et koolitusnõudluse hindamisel tuli arvestada antud juhul konkreetse õppekeelega koolide koolitusnõudluse statistikat, mitte kõikide Tartu linna koolide, sh eestikeelsete koolide koolitusnõudluse statistikat. Selge on, et linna kõikide koolide kohta kogutud statistika koolitusnõudluse osas ei saa anda adekvaatset ega koolide ümberkujundamisel arvestatavat ülevaadet nii vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse kui eesti õppekeelega koolide koolitusnõudluse kohta eraldi. Volikogu on õiguspäraselt põhjendanud ja arvestanud otsuse tegemisel ainult vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse statistikat. 35. Kohtul puudub alus nõustuda kaebajate väitega, et koolitusnõudluse vähenemine vene õppekeelega koolides Tartu linnas on toimunud linnavõimude sihipärase tegevuse tulemusena, eesmärgiga viia TPG õpilaskohtade täituvus alla 50%. Vaidlustatud otsuses on küll välja toodud vene koolide täituvuse protsent, kuid kooli likvideerimise põhjendustes ei ole märgitud, et kooli saaks ümber korraldada või likvideerida kui kooli täituvus on alla 50%. Sellise kriteeriumi kehtestamist vastustaja poolt ei ole kohtule tõendatud. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et õpilaste arvu vähenemine TPG-s on toimunud just vastustaja ehk Tartu Linnavolikogu või täitevvõimu, so Tartu Linnavalitsuse tegevuse tulemusena. Volikogu otsuse toodud arvandemete järgi on TPG-s vähenenud õpilaste arv 2006/2007 õppeaastaks võrreldes 2002/2003 õppeaastaga 47%, samas ajavahemikus vähenes Annelinna Gümnaasiumis õpilasi 26% ja Slaavi Gümnaasiumis 25%. Kuni 2004 aasta novembrikuuni 20 aastat TPG direktorina töötanud Tamara Varamäe poolt kohtuistungil antud ütluste kohaselt oli juba siis probleeme TPG õpilaste vähese arvu tõttu, õpilaste 13 vähenemine oli toimunud juba 15 aasta jooksul. Õpilaste vähesus oli mõjutanud tervikuna kooli majanduslikku olukorda, vähenes lisaainete valikuvõimalus (tlk. 90 II kd). Seega oli TPG-s toimunud õpilaste arvu pidev vähenemine ja seda pikema aja jooksul. Seda on vaidlustatud otsuses ka välja toodud. 36. Otsuses on TPG osas välja toodud ka asjaolu, et 2006/2007 õppeaastal esimest klassi ei avatud, kuna esimesse klassi soovis õppima asuda ainult 11 last. Kaebajate väitel oli esimesse klassi soovijate arv suurem ja esimese klassi oleks saanud avada, kuid kooli direktori poolt antud informatsiooni tõttu võtsid osa vanemaid avaldused tagasi. Kohus on seisukohal, et põhjuste hindamine, millistel koolisisestel põhjustel TPG-s 2006/2007 esimest klassi ei avatud, väljub antud haldusasja raamidest. Selle kohta, et esimese klassi mitteavamine oleks toimunud linnavalitsuse korraldusel, ühtki arvestatavat tõendit esitatud ei ole. Vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajaks oli olemas objektiivne ja volikogule esitatud arvestatav fakt, et esimest klassi TPG-s 2006/2007 õppeaastal avatud ei olnud. 37. Volikogu otsuses on märgitud, et TPG koolihoones on 680 õpilaskohast täidetud 46,2% õpilaskohtadest, samas Annelinna Gümnaasiumis 57,5% ja Tartu Slaavi Gümnaasiumis 56,8%. Kaebajate väitel ei ole näidatud õpilaskohtade arv õige ega pole kontrollitav. Kaebuse esitajate poolt on kohtule esitatud TPG endise õpetaja V.Neborjakina poolt koostatud omapoolne arvestus TPG õpilaskohtade arvu kohta, saades esialgselt õpilaskohtade arvuks 620 ja hiljem täpsustatult 612. Kohus ei saa V.Neborjakina poolt esitatud arvestust käsitleda sellise tõendina, mis annaks alust hinnata volikogu otsuses esitatud arvutusi ebaõigeteks. Volikogu otsuses on kõikide kolme vene õppekeelega koolide õpilaskohtade arvu esitamisel lähtutud kehtivast Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000.a määrusest nr 31 „Põhikoolide ja gümnaasiumide õpilaste piiarvude kehtestamine“, ehk kõikide koolide osas on õpilaskohtade arvud omavahel võrreldavad. V.Neborjakina poolt koostatud arvestus on tehtud tema enda poolt määratud arvestusprintsiipidest või tema mälestustest lähtudes (Tlk.3-5, II kd). 38. Kaebuse esitajad peavad volikogu otsuses esitatud õpilaste arvu prognoosi oluliseks asjaoluks, mis võis otseselt mõjutada volikogu liikmeid otsuse tegemisel. Otsuses on esitatud vene õppekeelega koolide kohta prognoos kuni õppeaastani 2010/2011 ja seda kõikide vene õppekeelega koolide osas kokku. Selle kohaselt õpib õppeaastal 2007/2008 Tartu linna vene õppekeelega koolides 1514 õpilast, 2010/2011 õppeaastal 1452 õpilast. Volikogu poolt kohtule saadetud vastusele on lisatud tabelid vene õppekeelega õpilaste arvu kohta koolide kaupa aastatel 2002/2003 kuni 2006/2007 (tlk.146, I

1. kd)ja õpilaste arvu prognoosi kohta kuni aastani 2010/2011 (tlk.145, I kd). Kohtuteesides on vastustaja esitanud ka vene õppekeelega koolide õpilaste arvu prognoosi kuni õppeaastani 2013/2014. (tlk.72, II kd). Kohtul puudub alus pidada vastustaja poolt esitatud prognoosi ebausalduväärseks või kahtlaseks. Esitatud prognoos on koostatud linnavalitsuse haridusosakonna poolt, prognoosi aluseks on võetud Eesti Hariduse Infosüsteemis olevad andmed ja Rahvastikuregistris olevad andmed koolikohustuslike laste kohta. Vastav arvestus sama metoodika alusel koostatakse linnavalitsuse poolt igal õppeaastal ning on vastustaja väitel hiljem ka paika pidanud. 14 Kaebajate poolt on kohtule esitatud Tallinna Ülikooli sotsioloogia osakonna professori Ellu Saare prognoos Tartu linna vene õppekeelega koolide õpilaste arvu kohta kuni õppeaastani 2012/2013 (tlk.26-32, II kd). Viimasega on soovitud tõendada, et koolitusnõudluse langemine vene õppekeelega koolides on praeguseks peatunud ning et õppeaastast 2009/2010 hakkab see tõusma. Vaatamata kummagi poole poolt esitatud prognoosi tulemuste teatavale erinevusele, ei anna see alust kohtul lugeda linnavalitsuse poolt koostatud prognoosi ebausaldusväärseks ja ebaõigeks. Vastustaja on põhjendanud oma selgitustes, millest tuleneb kahe prognoosi erinevus – linnavalitsus kasutab prognoosides andmeid, mis on saadud otse koolidelt ja registritest, E.Saare prognoosi aluseks on Eesti Statistikaameti andmed Tartu linna elanike arvud vanusegruppide järgi. Kuigi esitatud prognoosid on õpilaste arvu osas erinevad, näitavad mõlemad prognoosid, et õpilaste arv vene õppekeelega koolides alates õppeaastast 2007/2008 kuni õppeaastani 2012/2013 ja ka 2013/2014 stabiliseerub (tlk. 225, I kd, tlk.31 II kd). Seega on vastustajal olnud nii otsuse ettevalmistamisel kui otsuse tegemisel võimalik arvestada kaugemale ulatuva prognoosiga. 39. Kaebajad leiavad, et volikogu otsus on vastuolus Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukavaga aastateks 2004-2007, kuna selles arengukavas TPG tegevuse lõpetamist ette nähtud ei olnud. Haridusseaduse § 7 lg 2 p 1 näeb ette, et kohalikud omavalitsused kavandavad oma halduspiirkonna hariduse arengu programme ja viivad neid ellu. „Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukava aastateks 2004-2007 kinnitamine“ on vastu võetud Tartu Linnavolikogu poolt 22.10.2003 (tlk.30-42, I kd.). Selle sissejuhatavas osas on märgitud, et arengukava aastateks 2004-2007 on Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengut ja rahastamist suunav dokument. Samuti on sissejuhatuses välja toodud, et arengukava on aluseks hariduse finantseerimisele ning et arengukava elluviimist hinnatakse tulemusnäitajate alusel üks kord aastas. Arengukavale lisatud tegevuskava aastateks 2004-2007 käsitleb arengustrateegia elluviimiseks vajalikke ülesandeid ja tegevusprojekte, mis tuli neil aastatel teostada. Nii on selles tegevuskavas (tlk.40, I
2. kd)kavandatud õppeasutuste täituvuse ülevaatamine ja korrigeerimine, koolide ümberkujundamise ettevalmistamine ja selleks vastavate uuringute ja analüüside läbiviimine. Seega on juba arengukavas nähtud ette vajadus analüüsida koolide ümberkorraldamist ja ümberkujundamist ja seda kõikide, nii vene õppekeelega koolide kui eesti õppekeelega koolide osas. Tulenevalt arengukava sissejuhatavas osas märgitud arengukava kehtestamise eesmärgist nõustub kohus vastustaja seisukoha, et nimetatud arengukava ei oma antud haldusasja juures sellist õigusjõudu, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Nagu arengukavas endas märgitud, on ta munitsipaalõppeasutuste arengut ja rahastamist suunav dokument, ehk halduse sisene dokument, millega ei ole kolmandatele isikutele pandud mingeid kohustusi ega antud õigusi. Asjaolu, et arengukavas ei olnud 2003 aastal kavandatud TPG tegevuse lõpetamist, ei tähenda, et vastustajal puudub õigus teha konkreetseid otsuseid, mis ei sisaldu arengukavas. 40. Arvestades eeltoodut leiab kohus, et volikogu kui kollegiaalse organi poolt vastu võetud diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, tugineb seaduslikule alusele, ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ega lähtutud lubamatutest 15 kaalutlustest. Puuduvad sellised menetlus- ja motiveerimisvead, mis tekitaksid kahtlusi kaalutlusotsuse sisulises õiguspärasuses. Lisaks vaidlustatud otsusele on vastustaja poolt kohtumenetluse käigus esitatud hulk tabeleid, mis täiendavalt tõendavad volikogu otsuses toodud faktiliste andmete õigsust ning tõendavad, et volikogu otsustus on õiguspärane ja sisuliselt põhjendatud. Kohus jätab tähelepanuta mitmed kaebajate poolt esitatud, kuid vaidlusaluses otsuses väljatoomata asjaolud ja paljus emotsioonidel põhinevad põhjendused (kooli taust, nn. võitlus just vene õppekeelega koolide suhtes,

§ 9lg 1 sätestatuga seonduv).

41. Kohus peab antud kaebuse lahendamise juures oluliseks asjaolu, et Tartu Linnavolikogu 26.aprilli 2007 istungil oli päevakorras volikogu 19.10.2006 otsuse nr 139 kehtetuks tunnistamine, mis võeti volikogu päevakorda rahva initsiatiivi korras, saades selleks ligikaudu 1200 allkirja. Volikogu oma otsust TPG ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise osas ei muutnud. Samas, nähtuvalt volikogu stenogrammist, oli volikogu liikmetele esitatud ka need andmed, mida 19.10.2006 otsuses nr 139 välja toodud ei olnud, kuid olid esitatud kohtumenetluse käigus. Seega on volikogu kui kollegiaalne organ saanud teistkordselt analüüsida kõiki TPG tegevuse lõpetamisega seonduvaid asjaolusid ning saanud anda hinnangu esialgse otsustuse õiguspärasusele. Volikogu istungi stenogrammi järgi on TPG tegevuse lõpetamisega seotud küsimus olnud üks põhjalikuma ettevalmistamisega ja pikema aruteluga päevakorrapunkt. Esialgse otsustuse õiguspärasuse hindamisel on volikogu poolt kaalunud avalikke huve, seda nii linna hariduselu arengu seisukohalt tulenevaid argumente kui kodanikualgatuse korras esitatud argumente. Arvestades kõiki eeltoodut jätab kohus kaebused rahuldamata. III Vastavalt HKMS § 92 lg 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitajad on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt menetluskulud summas 45 000 krooni, nimetatud kulu moodustab kaebajate nõustajale S.Seredenkole tasutud menetluskulud. Kuna kohus kaebust ei rahuldanud, siis jäävad kaebajate poolt tehtud kulud, sealhulgas rasutud riigilõivud, nende endi kanda. Vastustaja on esitanud taotluse välja mõista Tartu Linnavolikogu kasuks kantud menetluskulud advokaadi abi eest summas 49 855 krooni. Vastavalt Advokaadibüroo Aivar Pilv teatisele, on nimetatud summa Tartu linnavalitsuse poolt tasutud. Kohus peab vajalikuks kohaldada antud asjas HKMS § 92 lg 10-s 10 sätestatud põhimõtet. HKMS § 92 lg 10 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Riigikohtu halduskolleegium on oma lahendis nr 3-3-1-11-01 märkinud: „Kohtukulude jaotamisel tuleb arvestada Põhiseaduse § 15 lg-s 1 sätestatud kaebeõigusega. See säte ei välista kohtukulude väljamõistmist kaebuse esitajalt haldusorgani kasuks täielikult. Kohtukulude kandmise risk ei tohi olla nii suur, et see sunniks oma õigustes või vabadustes kahjustatud isikut loobuma kohtusse pöördumisest. Kohtukulude kaebajalt 16 väljamõistmisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (PS § 11 teine lause). See nõue on tagatud piisaval määral HKMS § 87 lg-s 2 sätestatud põhjendamatute õigusabikulude vähendamise võimalusega. Haldusorgani poolt kantud õigusabikulude hindamisel peab kohus muuhulgas otsustama, kas haldusorgani ametnike või töötajate kvalifikatsiooni, asja keerukust, kaebaja toiminguid ja muid asjaolusid arvestades tekkis haldusorganil üleüldse põhjendatud vajadus välise õigusabiteenuse tellimise järele.“ Tulenevalt asja mahukusest ja kõrgendatud avalikust huvist, ei välista kohus antud asjas vastustaja poolt välise õigusabiteenuse kasutamise vajadust. Kuid antud asjaolu ainuüksi ei saa olla kaebajatelt haldusorgani kasuks õigusabikulude väljamõistmise aluseks. Ka kaebuse esitajad on põhjendatult olnud sunnitud kasutama õigusabi, kandes selleks omapoolseid kulutusi. Samas puudub kohtul alus väita, et kaebuse esitajad pidid või oleksid pidanud ette nägema kaebuste perspektiivitust. Eeltoodust tulenevalt peab kohus põhjendatuks ja õiglaseks jätta antud asjas kantud menetluskulud poolte endi kanda. Mai Saunanen Roby Koik Eda Muts 17