← Eesti

3-07-1897/5

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Määruse tegemise aeg ja koht

  1. oktoober
  2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1897 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised ja esindajad Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet, esindaja Aleksei Kuznetsov; Isik, kelle suhtes taotletakse haldustoiminguks loa andmist – P.G., sünd. xx xx xxxx Gruusias, esindaja advokaat Ivar Kurvits Kohtuistungi toimumise aeg
  3. oktoober
  4. a, Tallinn Resolutsioon
  5. Jätta Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks antud loa pikendamiseks rahuldamata.
  6. Määrata Advokaadibüroo Sorainen Law Offices advokaat Ivar Kurvitsa poolt P.G.le osutatud riigi õigusabi tasu suuruseks 991 krooni 20 senti. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt
  7. oktoobril
  8. a. Edasikaebamise kord ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  9. P.G. on xx xx xxxx. a Gruusias sündinud määratlemata kodakondsusega isik. Ta on vaheldumisi elanud Narvas ja Ivangorodis.
  10. aastast elas ta Ivangorodis.
  11. oktoobril
  12. a ujus üle Narva jõe Eestisse.
  13. oktoobril
  14. a peeti P.G. Piirivalveameti ametnike poolt kinni kui Eestis seadusliku aluseta viibiv isik ning Tartu Halduskohtu
  15. oktoobri
  16. a määrusega haldusasjas nr 3-061989 paigutati ta väljasaatmiskeskusesse kaheks kuuks kuni väljasaatmiseni. Isikul puudus reisidokument, mistõttu ei olnud võimalik tema väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia.
  17. jaanuaril
  18. a jättis Riigikohus P.G. määruskaebuse menetlusse võtmata.
  19. Tallinna Halduskohtu
  20. detsembri
  21. a määrusega haldusasjas nr 3-06-2365 rahuldati Kodakondsus- ja Migratsiooniameti (KMA) taotlus ning anti luba P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni
  22. veebruarini
  23. a. Tallinna Ringkonnakohtu
  24. jaanuari
  25. a määrusega jäeti halduskohtu määrus muutmata. Riigikohtu
  26. märtsi
  27. a määrusega jäeti P.G. määruskaebus menetlusse võtmata.
  28. Tallinna Halduskohtu
  29. veebruari
  30. a määrusega haldusasjas nr 3-07-254 rahuldati KMA taotlus ning anti luba P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks tähtajaga kuni
  31. aprill
  32. a. Tallinna Ringkonnakohtu
  33. märtsi
  34. a määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu
  35. veebruari
  36. a määrus muutmata ja P.G. määruskaebus rahuldamata. Riigikohtu
  37. mai
  38. a määrusega jäeti P.G. määruskaebus menetlusse võtmata kui ilmselt põhjendamatu. Tallinna Halduskohtu
  39. aprilli
  40. a määrusega haldusasjas nr 3-07-664 rahuldati KMA taotlus ning anti luba P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks tähtajaga kuni
  41. juuni
  42. a. Tallinna Ringkonnakohtu
  43. mai
  44. a määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu
  45. aprilli
  46. a määrus muutmata ja P.G. määruskaebus rahuldamata. Riigikohtu
  47. augusti
  48. a määrusega jäeti P.G. määruskaebus menetlusse võtmata kui ilmselt põhjendamatu. Tallinna Halduskohtu
  49. juuni
  50. a määrusega haldusasjas nr 3-07-1099 rahuldati KMA taotlus ning anti luba P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks tähtajaga kuni
  51. august
  52. a. Tallinna Ringkonnakohtu
  53. juuli
  54. a määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu
  55. juuni
  56. a määrus muutmata ja P.G. määruskaebus rahuldamata. P.G. on esitanud Riigikohtule ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse. Tallinna Halduskohtu
  57. augusti
  58. a määrusega haldusasjas nr 3-07-1530 rahuldati KMA taotlus ning anti luba P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks tähtajaga kuni
  59. oktoober
  60. Tallinna Ringkonnakohtu
  61. oktoobri
  62. a määrusega jäeti Tallinna Halduskohtu
  63. augusti 2007 määrus muutmata ja P.G. määruskaebus rahuldamata.
  64. KMA palub
  65. septembril
  66. a halduskohtule esitatud taotluses pikendada P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega veel kahe kuu võrra. Taotluses märgitakse, et KMA pöördus
  67. oktoobril
  68. a Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis palvega dokumenteerida P.G., võimaldamaks isikul tagasi pöörduda Vene Föderatsiooni.
  69. novembril
  70. a saabunud vastuskirjas teatati, et reisidokumendi väljastamiseks tuleb isikul omakäeliselt täita reisidokumendi taotlusankeedid.
  71. novembril
  72. a palus KMA esindaja P.G.l täita taotlusankeedid, mida ta ei ole teinud. Isik ei soovi KMA-ga koostööd teha, kuna tema sõnul puudub väljasaatmiseks vastuvõttev riik ja ta loeb end Eesti Vabariigi alaliseks elanikuks.
  73. märtsil
  74. a ja
  75. aprillil
  76. a edastas Keskkriminaalpolitsei kriminaalteabe osakond KMA-le Interpoli Venemaa büroo vastused, milles kinnitatakse, et P.G. omab kehtivat sissekirjutust Ivangorodis, aadressil xxxxxxx, hilisemas vastuses kinnitati, et sissekirjutus on siiamaani kehtiv.
  77. märtsil
  78. a pöördus KMA kirjaga Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakonda palvega väljastada P.G.le reisidokument tagasipöördumiseks Vene Föderatsiooni, tuginedes Interpoli Venemaa büroo andmetele. Saadud vastuses kinnitab Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakond, et reisidokumendi vormistamiseks on tarvis Vene Föderatsiooni kodakondsusesse kuuluva isiku avaldust. KMA
  79. mai
  80. a kirjas Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakonnale paluti osutada abi P.G. dokumenteerimisel, viidates kirjas isiku varasematele ütlustele ja Interpoli Vene büroo andmetele.
  81. juunil
  82. a pöördus KMA Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole palvega võtta P.G. tagasi Vene Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud tagasivõtulepingu art 3 lg 1 c alusel, vastust ei ole saanud.
  83. juulil 2
  84. a pöördus KMA Välisministeeriumi poole, milles palub Välisministeeriumil pöörduda Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole palvega võtta P.G. tagasi Vene Föderatsiooni ja Euroopa Liidu vahel sõlmitud tagasivõtulepingu art 3 lg 1 c alusel. Välisministeerium informeeris KMA-d sellest, et Vene Föderatsiooni noodi kohaselt menetleb tagasivõtulepinguga seotud küsimusi Vene Födraalne Migratsiooniteenistus, mitte saatkond.
  85. P.G. ja tema esindaja paluvad jätta taotluse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
  86. Kohus leiab, et KMA järjekordne taotlus P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks ei ole enam põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. P.G. kuulub väljasaatmiskeskusest viivitamatult vabastamisele.
  87. P.G. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise küsimuses tehtud arvukates kohtulahendites tuvastatud asjaolude kohaselt tuli P.G. Eestisse
  88. oktoobril
  89. a, ujudes üle Narva jõe. P.G.l puudusid sel ajal ja puuduvad tänaseni välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks. Samuti puudus P.G.l kehtiv isikut tõendav dokument ja reisidokument. Seega tuli P.G. Eestisse
  90. oktoobril
  91. a ebaseaduslikult, rikkudes välismaalaste seaduse, väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse ja riigipiiriseaduse sätteid. Asjaolu, et P.G. on Eestis kunagi elanud, ei oma siinkohal tähtsust – oluline on see, et käesoleval hetkel puudub P.G.l välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud alus Eestis viibida.
  92. Tallinna Ringkonnakohtu
  93. jaanuari
  94. a määruses haldusasjas nr 3-06-2365 asuti seisukohale, et P.G. näol ei ole tegemist VSS § 9 lg 1 punktis 3 märgitud isikuga, kellele saaks teha seadustamisettekirjutuse. P.G. ei ole isikuks, kes on asunud Eestisse elama enne
  95. aasta 1.juulit ega ole lahkunud siit elama mõnda teise riiki. Isiku 10-aastane viibimine Vene Föderatsiooni territooriumil ei ole vaadeldav ajutise äraolekuna. P.G. lahkus Eestist
  96. aastal oma vabal tahtel ning sellega, kas ja millised on tema võimalused naasta, oleks tal tulnud arvestada riigist lahkumisel. Asjaolu, et isik oli aastatel 1990-1996 Narvas „sisse registreeritud”, ei tähenda, et Eestist lahkunud välismaalasel oleks absoluutne õigus Eestisse naasta ja saada elamisluba. Elamisloa andmise eelduste üle otsustatakse vastavas haldusmenetluses. Käesoleva ajani pole P.G.le elamisluba ega muud viibimisalust antud. Seega kuulub P.G. Eestist väljasaatmisele.
  97. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et P.G. Vene Föderatsiooni väljasaatmise võimatus ei ole tõendatud ning kohus ei pea vajalikuks selles osas korrata haldusasjades nr 3-06-2365, 3-07-254, 3-07-664, 3-07-1099 ja 3-07-1897 väljendatud seisukohti. See tõdemus ei too aga automaatselt kaasa väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks antud loa pikendamist. Loa pikendamine jääb ka sellises olukorras halduskohtu kaalutlusotsuseks. Riigikohtu halduskolleegiumi
  98. novembri
  99. a otsuses nr 3-3-145-06 punktis 10 leiti, et „Kolleegium märgib, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaeg võib jääda pikendamata ka siis, kui väljasaatmise perspektiiv on olemas, kuid väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on muudel põhjustel ebaproportsionaalne sekkumine Põhiseaduse § 20 lg 2 p-ga 6 kaitstud õigusesse.“
  100. Varem on kohus arvestanud P.G.lt vabaduse võtmise proportsionaalsuse hindamisel seda, et kinnipidamine väljasaatmiskeskuses ei kesta eelduslikult enam kaua, sest isiku väljasaatmine muutub tõenäoliseks tulenevalt Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu jõustumisest
  101. juunil
  102. a. Nimetatud lepingu art 3 lg 1 p c ja art 23 lg 3 ls 2 kohaselt on Vene Föderatsioon kohustatud tagasi võtma lisaks oma kodanikele ka kodakondsuseta isikud, kes saabusid Euroo3 pa Liidu territooriumile Vene Föderatsioonist. Samas kinnitas KMA esindaja kohtuistungil, et Eesti täitevvõimu poolt tagasivõtulepingule antud tõlgenduse kohaselt (vt Välisministeeriumi ametniku
  103. septembri
  104. a e-kiri, tlk 4) jõustub leping kodakondsuseta isikute tagasivõtukohustuse osas alles 3 aasta pärast ning tagasivõtulepingu alusel saaks P.G. Venemaale välja saata seega alles ca 3 aasta pärast. Kohtu hinnangul tooks P.G. kinnipidamine veel 3 aasta jooksul endaga kaasa põhiõiguste ilmselt ebaproportsionaalse riive ning demokraatlikuks õigusriigis mitteaktsepteeritava isikuvabaduse piiramise. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on käesolevaks hetkeks muutunud liiga pikaajaliseks ja seetõttu ebaproportsionaalseks meetmeks. KMA pole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et Vene Föderatsioon võtab tagasi kodakondsuseta isiku, kes ei ole Vene kodakondsust taotlenud ega kavatse seda ka teha ning enam pole selles osas põhjust toetuda üksnes tõenäosusotsustustele ja eeldusele, et Vene Föderatsioon võtab isiku tagasi. Juba
  105. aprillil
  106. a haldusasjas nr 3-07-664 tehtud määruses juhiti KMA tähelepanu vajadusele selgitada võimalikult kiiresti välja Vene Föderatsiooni mittekodanikust isiku Venemaale tagasipöördumise seaduslik alus ja kord. Praeguste kohtu käsutuses olevate tõendite kohaselt on Vene Föderatsiooni Suursaatkond Tallinnas seisukohal, et reisidokumendi saamise eelduseks on Vene Föderatsiooni kodakondsusesse kuuluva kodaniku isiklik avaldus (konsulaarosakonna juhataja
  107. aprilli
  108. a kiri nr 469). Mida rohkem aega edasi, seda kindlamaks ja konkreetsemaks peaksid muutuma taotluse esitaja tõendid selle kohta, millisel moel osutub reaalne väljasaatmine võimalikuks. Tähtsust omab asjaolu, et väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei sõltu ainult P.G. enda tahteavaldusest ja kaasaaitamisest. Isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamine ja seal kinnipidamine on olemuselt mõeldud siiski lühiajaliseks või suhteliselt konkreetselt prognoositava kestvusega abinõuks. Kujunenud olukorras jäävad prevaleerima isiku põhiõigused (PS § 20) ning riigil tuleb leida P.G. Eestis ebaseaduslikule viibimise küsimusele alternatiivseid lahendusi.
  109. Tallinna Halduskohtu
  110. augusti
  111. a määrusega haldusasjas nr 3-07-1530 antud luba kehtib kuni
  112. oktoobrini
  113. a ning pärast seda ei ole P.G. kinnipidamiseks alust.
  115. oktoobri
  116. a kohtuistungil tehtud protokollilise määrusega jätkati P.G.le riigi õigusabi osutamist käesolevas asjas. Riigi õigusabi osutaja vandeadvokaadi abi Ivar Kurvits esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulutas esindaja haldusasja materjaliga tutvumiseks ja vastuse koostamiseks 2 tundi. Esindaja palub riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 840 krooni, millele lisandub käibemaks 151 krooni 20 senti, kokku summas 991,20 krooni. Justiitsministri
  117. jaanuari
  118. a määruse nr 2 „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatus ja kord“ (Kord) § 12 lõigete 1 ja 2 ning § 13 kohaselt on isiku esindaja tasu halduskohtumenetluses osalemise eest 210 krooni iga poole tunni kohta. Haldusasja materjalidega tutvumiseks ja vastuse koostamiseks kulunud 2 tundi on põhjendatud ajakulu. Õigusabi tasu arvestus ja tasu määramise taotlus on põhjendatud ning halduskohus rahuldab selle. Õigusabi tasu suuruseks on 4 x 210 = 840 krooni, millele vastavalt Korra § 1 lõikele 2 lisandub käibemaks 18 %, so 151 krooni 20 senti. Kokku tuleb riigi õigusabi tasu suuruseks määrata 991 krooni 20 senti. Õigusabi osutamise tasu jääb riigi kanda. Villem Lapimaa 4

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.