lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele. Eeltoodu alusel on põhjendatud hageja nõue tasumata rendimaksete summas 53.607,18 krooni osas ja kindlustusmaksete summas 4 340 krooni osas. Lepingu maksegraafiku järgi oli kostjal lepingu ennetähtaegse lõpetamise hetkel tasumata sõiduki osamakseid summas 315.135,18 krooni (ilma käibemaksuta). Vara müügiaktiga on tõendatud, et vaidlusalune vara müüdi 5. märtsil 2002.a. maksumusega 260.000 krooni (sh. käibemaks). Hageja palub kahju hüvitisena välja mõista 94.797,96 krooni (315.136,94220.338,98, summad ilma käibemaksuta). Lepingu p 5.17 järgi on kostja kohustatud, juhul kui hageja lepingu IX osa punktidele lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama hagejale vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st. vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh. vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Seega on hageja nõue põhjendatud ja tõendatud. Lähtudes liisingulepingu olemusest, tuleb liisingulepingu ennetähtaegse ülesütlemise korral hüvitada liisinguandjale kui krediteerijale krediteerimiseks tehtud kulutused.
-i järgi on nimetatud kulutused käsitletavad liisinguandja kahjuna. Antud vaidluses on tõendamist leidnud, et kahju ei oleks tekkinud kui 4 kostja oleks täitnud lepingut nõuetekohaselt. Asjas ei ole tõendamist leidnud ka see, et hageja ise soodustas kahju tekkimise. Asja materjalidele lisatud Eesti Konjunktuuriinstituudi AS-i vastuse kohaselt oli Mitsubishi 3000 GT, mootori töömaht 3,0 l, võimsusega 210 kw, kütus: bensiin, kere tüüp: kupee, ehitusaasta 1997 – keskmine hind 2002.a. esimeses kvartalis 284.400 krooni (hind sisaldab käibemaksu). Arvestades asjaolusid, et vaidlusalune sõiduk müüdi hinnaga 260.000 krooni (hind sisaldab käibemaksu), Eesti Konjunktuuriinstituudi AS avaldatud statistiline keskmine ei arvesta ega saagi arvestada konkreetse vara individuaalseid omadusi ning asjaolu, et enne müügitehingut oli sõiduauto müügis peaaegu 1 aasta, mille kestel toimus järk-järgult müügihinna vähendamine, ei ole tõendatud kostja väide sõiduki müümise kohta alla turuhinna. Kostja väited, mille kohaselt ei andnud hageja kostjale võimalust rendimaksed ära tasuda või leida sõidukile ostja, kes oleks selle kostja poolt toodud hinnaga s.o. umbes 315.000 krooniga ära ostnud, on paljasõnalised. Esiteks puudub asjas vaidlus, et kostja ei tasunud hagejale ühtegi lepingujärgset rendimakset ning rendimaksete võlgnevus on tasumata siiamaani, teiseks ei ole tõendatud, et kostjal oli ostja, kes oleks olnud nõus sõiduki ära ostma. Kuigi tunnistaja I. V ütlustega on tõendatud, et läbirääkimisi auto omandamiseks hagejaga peeti, nähtub asjast, et lepingu sõlmimiseni ei jõutud. Tunnistaja ütlused, mille kohaselt oli ta nõus maksma kasvõi topelt, et auto valdajaks saada, on ilmselgelt eksitavad. Nimelt ei nähtu asjast, et kostja või tunnistaja I. V on teinud hagejale konkreetseid ettepanekuid liisingu ülevõtmiseks või auto omandamiseks. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka kahju hüvitis summas 94.797,96 krooni. Hageja palub kostjalt välja mõista ka vara realiseerimisega seotud kulutused kokku summa 15.174,56 krooni. OÜ Balti Realiseerimiskeskuse arve ja selle lisa kohaselt tasus hageja müügiteenuse eest 8813,56 krooni ja auto müügiks ettevalmistamise (tarvikute ja poleerimise) eest 6361 krooni. Müügiteenuse kulu, s.t. summa mille hageja tasus Balti Realiseerimiskeskuse OÜ-le auto müügitehingu eest, ei ole rendilepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulu. Arvestades asjaolu, et hageja enda tegevusalade hulka kuulub varade võõrandamine, poolte vahel sõlmitud lepingus ei olnud kokku lepitud, et rentnik kohustub lepingu ennetähtaegsel lõpetamisel tasuma liisinguandja poolt teiselt isikult ostetud müügiteenuse eest, ei ole hageja nõue summas 8813,56 krooni põhjendatud. Samas, kuna poolte vahel sõlmitud lepingu p. 5.17 kohaselt leppisid pooled kokku, et rentnik on kohustatud tasuma vara müügikõlbulikuks seadmise kulud, kostja ei ole hagile vaielnud vastu motiivil, et tarvikute ja poleerimise kulu on ülemäära kõrge või põhjendamatult teostatud, on hageja nõue summas 6361 krooni põhjendatud ja tõendatud.
lg 1 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Vastavalt
lg 2 mõistetakse kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustise täitnud. Arvestades asjaolu, et hagi tuleb rahuldada osaliselt ja juhindudes TsMS §-st 60 lg 1, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista kohtukulude katteks 9000 krooni. Apellatsioonkaebus 5 Apellant palub tühistada Harju Maakohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata apellandi nõue summas 8813,56 krooni ning uue otsusega nimetatud vara müügiteenuse kulu välja mõista. Menetluskulud tuleb jätta vastustaja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole vara müügiteenuse kulu rendilepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulu ja seega apellandi nõue summas 8813,56 krooni ei ole põhjendatud. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 5.17 kohaselt on vastustaja kohustatud, juhul kui apellant tuginedes lepingu XI osa punktidele lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama apellandile vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Seega on kohus ekslikult leidnud, et lepingus puudus kokkulepe vastustaja kohustuse kohta hüvitada apellandile lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral (teiselt isikult ostetud) müügiteenuse kulud. Lepingu p 5.17 loetelus ei ole sõnaselgelt nimetatud vara müügiteenuse osutamise kulusid, kuid mõiste „võõrandamisest tekkinud kulud“ on kirjeldatud avatud loendina ja piiritlemata. Seega võivad siis alla kuuluda kõikvõimalikud mõistlikud kulud, mis vara võõrandamisprotsessiga apellandil on tekkinud. Kes vara müügiprotsessiga tegeles, ei oma käesoleval juhul tähendust. Apellandil puuduvad sõiduautode müügiks vajalik personal, oskused ning ka tehnilised vahendid. Seetõttu on mõistlik ja ka tavapärane, et liisingettevõtte jaoks mittevajaliku vara võõrandamiseks kasutatakse sisseostetavat teenust. Maakohus on valesti kohaldanud
lõiget 1 ja 2, kuna on neid liiga kitsalt tõlgendades leidnud, et lepingu esemeks olnud sõiduauto müügiteenuse eest tasutud summat ei saa lugeda lepingu ülesütlemisest apellandile tekkinud lisakuluks. Liisingulepingu ja krediteerimislepingu olemusest lähtuvalt eksisteerib põhimõte, mille kohaselt tuleb liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisingfirmale kui krediteerijale kõik liisinguesemega seotud kulutused, muuhulgas müügi-, tagastamis-, puhastamisteenuse jm kulud. Muuhulgas ei ole vastustaja menetluse jooksul nimetatud müügiteenuse kulutuste suurust või nende apellandi poolt kandmist vaidlustanud. Vastustaja seisukoht Vastustaja apellatsioonkaebusele vastanud ei ole. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Tulenevalt TsMS § 651 lõikest 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. AS Hansa Liising Eesti vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles nõue vara müügiteenuse kulu saamiseks summas 8813,56 krooni jäeti rahuldamata. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et kohtuotsus ei ole vaidlustatud osas seaduslik ega põhjendatud ja tuleb tühistada materiaalõiguse normi ebaõige kohaldamise tõttu. Apellatsioonkaebus on põhjendatud ja hageja nõue tuleb rahuldada. Maakohus leidis, et vara müügiteenuse kulu ei ole rendilepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud kulu ja seega apellandi nõue summas 8813,56 krooni ei ole põhjendatud. Ringkonnakohus maakohtu käsitlusega ei nõustu ja leiab, et maakohus on ekslikult leidnud, et kapitalirendilepingus puudus kokkulepe vastustaja kohustuse kohta hüvitada apellandile lepingu ennetähtaegse lõpetamise korral müügiteenuse kulud. Poolte vahel sõlmitud lepingu punkti 5.17 kohaselt on vastustaja kohustatud, juhul kui apellant tuginedes lepingu XI osa punktidele lõpetab lepingu ennetähtaegselt ning võõrandab vara, hüvitama apellandile vara võõrandamisest tekkinud kahjud (st vara võõrandamisest saadud summa ja vara 6 jääkmaksumuse vahe) ja kulud (sh vara valduse üle võtmine, vara hoidmine, vara müügikõlbulikuks seadmine). Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et lepingu p 5.17 loetelus ei ole sõnaselgelt nimetatud vara müügiteenuse osutamise kulusid, kuid mõiste „võõrandamisest tekkinud kulud“ on kirjeldatud avatud loendina ja piiritlemata. Seega võivad siis alla kuuluda kõikvõimalikud mõistlikud kulud, mis apellandil on vara võõrandamisprotsessiga tekkinud. Ka Riigikohus on 8. novembri 2006.a lahendis nr 3-2-1-112-06 rõhutanud, et Võlaõigusseaduse § 367 lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale (liisingulepingu) ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Praegusel juhul ei ole vaidlust selle üle, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud kostjapoolsest lepingu rikkumisest. Maakohus leidis õigesti, et kohaldamisele kuulub tsiviilkoodeks (
). Samas on kolleegiumi arvates maakohus valesti kohaldanud
lõiget 1 ja 2, kuna on neid liiga kitsalt tõlgendades leidnud, et lepingu esemeks olnud sõiduauto müügiteenuse eest tasutud summat ei saa lugeda lepingu ülesütlemisest apellandile tekkinud lisakuluks. Ringkonnakohus rõhutab, et liisingulepingu ja krediteerimislepingu olemusest lähtuvalt eksisteerib põhimõte, mille kohaselt tuleb liisingulepingu ennetähtaegse lõpetamise korral hüvitada liisingfirmale kui krediteerijale kõik liisinguesemega seotud kulutused, muuhulgas müügi-, tagastamis-, puhastamisteenuse jm kulud. Käesoleval juhul ei oma tähendust, kes vara müügiprotsessiga tegeles. Et apellandil puuduvad liisinguvõtjate poolt liisingulepingu ülesütlemise tõttu tagastatud sõiduautode müügiks vajalik personal, oskused ning ka tehnilised vahendid, on tavapärane, et liisingettevõtte jaoks mittevajaliku vara võõrandamiseks kasutatakse sisseostetavat teenust. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Oluline on ka see, et vastustaja ei ole menetluse jooksul nimetatud müügiteenuse kulutuste suurust või nende apellandi poolt kandmist vaidlustanud.
lg 1 kohaselt tuleb kohustised täita nõuetekohasel viisil ja kindlaksmääratud tähtajaks vastavalt seaduse või lepingu sätetele.
lg 1 kohaselt kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahjud. Kostja ei ole rendilepingu ennetähtaegse lõpetamisega seotud vara müügiteenuse kulu apellandile hüvitanud. TsMS § 162 lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Et hagi kuulub täielikult rahuldamisele, tuleb menetluskulud jätta kostja kanda. TsMS § 173 lg 2 kohaselt kuulub kostjalt apellandi kasuks menetluskuluna väljamõistmisele kokku 10 650 krooni, s.o. apellatsioonimenetluses tasutud riigilõiv 650 krooni ja hagi esitamisel tasutud riigilõiv 10 000 krooni, millest maakohus jättis juhindudes TsMS §-st 60 lg 1 hagi osalisel rahuldamisel 1000 krooni kostjalt välja mõistmata. Urmas Reinola Gaida Kivinurm Mare Merimaa 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.