lg 1 tulenevalt võib võlausaldaja oma nõude võlgniku nõusolekust sõltumata anda lepingu alusel tervikuna või osaliselt üle teisele isikule (nõude loovutamine). Nõuet ei või loovutada, kui loovutamine on seadusest tulenevalt keelatud või kui kohustust ei saa selle sisu muutmata täita kellelegi teisele kui senisele võlausaldajale.
Asja materjalidele on lisatud 16.11.2005 nõude loovutamise leping (t lk 62-66), mille kohaselt on AS loovutanud nõude hagejale. Kohtule esitatud tõenditega on tõendatud, et 11.04.2003.a. sõlmiti hageja ja kostja (juhatuse liikme TT) vahel (t lk 19) kokkulepe, mille kohaselt hageja tasus kostjale 250 000 krooni korteriomandi ettemaksuks, millest 25 000 krooni sularahas ja 225 000 krooni pangaülekandega TT isiklikule pangakontole. AS kohustus tasuma kostjale igakuiselt üürilepingu alusel 12 300 krooni, mis võetakse maha XXX korteriomandi väljaostu hinnast hageja kasuks. Hageja garanteeris, et AS tasub igakuiselt 51 kuud ehk kuni 30.06.2007.a. Seega jääb korteri väljaostu maksumuseks hagejale 9000 EUR-i ja kostja on kohustatud loobuma antud korteriomandist hageja kasuks. Samuti on kohtule esitatud kostja ja AS-i vahelise äriruumide üürilepinguga (t lk 22-25) tõendatud, et kostja annab AS-ile tähtajaliseks kasutamiseks XXX, Tallinnas asuva hoone esimesel korrusel paiknevad äriruumid. Hageja väitel vastab üürileping näiliku tehingu tunnustele. Kohus nõustub hageja seisukohaga, et kõnealuse üürilepingu näol on tegemist näiliku tehinguga. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 89 järgi on näilik tehing, mille puhul on pooled kokku leppinud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad. Asja sisulisel läbivaatamisel tehingu näilikkuse hindamisel omab tähtsust, kas lepingus tähtajaliseks kasutamiseks antavad äriruumid ka reaalselt üürile anti, samuti tuleb anda hinnang asjaolule, kas kokkuleppe pooled soovisid kokkulepet sõlmides õiguslike tagajärgede saabumist. Kohtule esitatud fotodega (t lk 27-30) on tõendatud, et nimetatud äriruumid ei olnud kasutamiskõlblikud, mistõttu viitab see selgelt 3 asjaolule, et nimetatud ruumid ei saanud olla üürilepingu esemeks, kuna vaidlusaluse üürilepingu täitmine oli võimatu. Ka tunnistaja TT ütlustega (t lk 101) on tõendatud, et XXX, Tallinn ruumid ei olnud valmis ehitatud ega kasutatavad, kui äriruumid, samuti tunnistaja väitel kostja neid ruume AS-ile kasutada ei andnud. Ka kohtule esitatud kinnistusraamatu väljavõttest nähtub, et perioodil 15.06.2000.a. – 31.10.2005.a. ei olnud nimetatud kinnistu omanikuks kostja, vaid AS (t lk 26), mistõttu puudus ka kostjal õigus nimetatud kinnistut üürile anda ilma AS-i nõusolekuta. Seega tõendab see kostjapoolset kavatsust mitte luua üürilepinguga õiguslikke tagajärgi, millest võib järeldada, et tegelikkuses kostja ei soovinud äriruume üürile anda ega AS äriruume üürida. Seega on tõendamist leidnud, et tehingu tegemisel tehtud tahteavaldustel ei olnud avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi. Kokkulepe oli suunatud vaid õigusnäivuse tekitamisele. Näiliku tehingu olemusse kuulub tehingu teinud isikute eesmärk jätta kolmandatele isikutele tehingu sisust ekslik mulje. Seega ei kajastu näilikus tehingus mitte tehingu teinud isikute tegelik tahe, vaid püüd seda varjata. Nendel põhjendustel on kohus seisukohal, et nimetatud üürileping on tühine ehk kehtetu algusest peale. TsÜS § 84 lg 1 ei ole tühisel tehingul algusest peale õiguslikke tagajärgi ning sellise tehingu alusel saadu tuleb tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. Võlaõigusseadus (
) § 3 kohaselt võib võlasuhe tekkida alusetust rikastumisest.
kohaselt peab isik teisele isikule alusetu rikastumise alusel temalt õigusliku aluseta saadu välja andma.
lg l sätestab, et kui isik on teiselt isikult midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista rendimaksete (t lk 31-53; 54-58 ja 59-60) näol alusetult saadud 282 900 krooni. Menetluskulude jaotus Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega kuuluvad kostjalt kuni 01.01.2006 kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 60 lg 1 alusel välja mõistmisele hagejale riigilõiv 16 000 krooni. Kohus asub seisukohale, arvestades vaidlusaluse tsiviilasja mahtu ja keerukust, et taotlus õigusabikulude väljamõistmiseks kostjalt tuleb rahuldada osaliselt arvestades TsMS § 61 lg 1 p 1 toodut, summas 14 145 krooni. Lukiina Vismann Kohtunik 4
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.