2-06-38561 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Peet Teidearu Otsuse tegemise aeg ja koht 11. september 2007, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-38561 Tsiv

) ei näinud ette seaduslikku intressi. Pealegi saaks intressi nõuda vaid laenuperioodi eest, st alates

1. detsembrist 1997 kuni laenu tagastamise tähtajani (lepingu järgi
2. märts 1998). Kostja ei ole intressinõuet võlgnikule üldse esitanud, seega ei ole ta oma õigusi nõuetekohaselt teostanud. Lisaks on intressinõue aegunud ja hageja palub kohtul aegumist kohaldada. Ka viivisenõuet on kostja
3. novembri 2006 täitmisavalduses nimetanud esmakordselt, kusjuures seda nõuet ei ole võlgnikule kunagi esitatud. Viivis on käsitletav leppetrahvina ja seega on kostja tulenevalt VÕS § 159 lg-st 2 kaotanud õiguse seda nõuet esitada. Kostja on arvutanud viivist alates
4. jaanuarist 1998, seega on viivisenõue esitatud selgelt mitte selle tekkimisest teadasaamisel, vaid olulise hilinemisega. Lisaks on ka viivisenõue aegunud. Leppetrahvinõude osas toimub kohtuvaidlus (Tartu Maakohtu tsiviilasi nr 2-02-64, vana 2-426/02), kus nõue on vaidlustatud, seega puudub alus selle sissenõudmiseks. Liiatigi on lepingust tuleneva leppetrahvi kokkuleppe näol tegemist võlaõigusliku kokkuleppega ja et nõue on esitatud enne hageja saamist kinnisasja omanikuks, saab leppetrahvi nõue olla suunatud üksnes lepingu poole vastu kui isiklik võlg. Leppetrahvi hagi menetlus on kostja taotlusel peatatud. Hageja palub tunnistada M.P. avalduse alusel 14.11.2006 algatatud täitemenetluses (täiteasi nr 186/2006/2058) toimuva sundtäitmise lubamatuks. KOSTJA VASTUVÄITED
5. veebruari 2007 vastuses hagiavaldusele ei võtnud kostja hagi õigeks ega tunnistanud hagiavalduses esitatud nõudeid. Kostja leiab, et hageja väited kostja vastuvõtuviivituse ja pahausksuse kohta on ebaõiged. Hagejal puudusid hagiavalduse esitamise hetkel ja puuduvad ka praegu mistahes takistused nõude täitmiseks M.P. Kostja nõuded põhinevad
6. aastal sõlmitud laenu- ja pandilepingul ja on muutunud sissenõutavaks juba
7. aastal, kuid võlga ei ole seniajani tasutud. Seega ei vasta hageja väide, et kostja eesmärgiks on teha nõude rahuldamine võlgnikule ja hagejale võimalikult koormavaks, tõele – hageja oli sunnitud algatama täitemenetluse nõude rahuldamiseks hüpoteegiesemeks oleva korteriomandi arvel, sest muul viisil ei ole tal õnnestunud laenusummat tagasi saada. Kostja arvates on hagejale esitatud intressinõue ja viivisenõue põhjendatud ning kuuluvad täitmisele. Kostja on hagejat ka varem teavitanud intressi- ja viivisevõlgnevusest, muuhulgas tsiviilasja 2-01-92 menetluses Tartu Maakohtus. Viivisenõue põhineb lepingu punktil 1.4, mille kohaselt viivise määr on 0,5 % päevas. Puuduvad alused kohaldada aegumist nii intressi- kui ka viivisenõude osas. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 1451 lg 1 kohaselt ei võta pandiga tagatud nõude aegumine pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel. Kostja leiab, et sama sättes alusel on tal õigus nõuda ka intressi- ja viivisenõude rahuldamist hüpoteegieseme arvel isegi juhul, kui nõuded oleks aegunud. Leppetrahvi nõue A.M. vastu tuleneb laenulepingu punktist 8.1 ja see on samuti tagatud A. M. kuuluvale korteriomandile seatud hüpoteegiga. Seega on kostjal õigus nõuda leppetrahvi tasumise nõude täitmist hüpoteegieseme arvel. Sundtäitmiseks ei ole vajalik kohtulahendi jõustumine leppetrahvi vaidluses. Kui hageja leiab, et leppetrahvi tasumise nõude sundtäitmine on lubamatu, peab ta esitama põhjendused ja tõendid selle kohta, et kostjal ei ole õigust nõuda A.M. lt leppetrahvi tasumist. Kostja palub jätta hagi rahuldamata. Kõik menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. KOHTUISTUNG Kohtuistungil osales kostja esindaja. Hageja ega tema esindaja kohtuistungile ei ilmunud. Kohus otsustas viia läbi sisulise arutamise hageja esindajata ja lugeda hageja kohtust puudumine põhjendamatuks. Kostja jäi kohtuistungil oma seisukohtade juurde ja palus jätta hagi rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostja palus tühistada hagi tagamise. KOHTU PÕHJENDUSED Hageja nõuab sundtäitmise lubamatuks tunnistamist mitmetel erinevatel põhjustel. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Kõigepealt analüüsib kohus, kas sundtäitmine on lubamatu seetõttu, et kostja on vastuvõtuviivituses (I). Seejärel võtab kohus seisukoha intressinõude sundtäitmise lubatavuse osas (II) ja siis viivisenõude osas (III). Lõpuks arutab kohus leppetrahvi nõude sundtäitmise lubatavust (IV). I Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse (VÕSRS) § 11 sätestab, et võlasuhtele, mis on tekkinud enne
8. juulit 2002, kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist kehtinud seadust. Et laenu- ja pandileping (tl 17— 19), mille alusel on algatatud vaidlustatav sundtäitmine, sõlmiti
9. aastal, siis tuleb sellele kohaldada sõlmimise ajal kehtinud seadust, st tsiviilkoodeksit (

).

§ 232

lg 1 kohaselt loetakse kreeditor viivitanuks, kui ta keeldus võlgniku poolt pakutud nõuetekohase täitmise vastuvõtmisest või ei teinud tegusid, mille teostamiseni võlgnik ei saanud oma kohustist täita.

§ 232

lg 3 järgi annab kreeditori viivitus võlgnikule õiguse saada hüvist viivitusega tekitatud kahjude eest, välja arvatud juhud, kui kreeditor tõendab, et viivitus ei ole tingitud tema enda või nende isikute tahtlusest või ettevaatamatusest, kellele seaduse või kreeditori käenduse alusel oli pandud täitmise vastuvõtmine. Pärast kreeditori viivituse lõppemist vastutab võlgnik üldistel alustel. Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Reet Rosenthali menetluses oli täiteasi nr 186/2006/2016 M.P. nõudes H.S. vastu vaidlusaluse laenu- ja pandilepingu alusel, kus võlgnik täitis nõude osaliselt ja täitmisele kuuluvaks summaks jäi veel 283 168 krooni. H.S. esitas kohtutäiturile taotluse täitemenetluse lõpetamiseks aegumise tõttu, mille kohtutäitur jättis rahuldamata 07.06.2006 otsusega; H.S. esitas nimetatud otsusele kaebuse kohtusse (tl 126).

1. oktoobril 2006 esitas H.S. kohtule avalduse kaebuse tagasivõtmiseks ja teatas, et realiseerib oma õigusi nõude aegumise suhtes hagimenetluse korras (tl 129).
2. oktoobril 2006 kandis A.M. kohtutäituri kontole 283 168 krooni selgitusega „laenu-pandilepingust 05.12.1997 tuleneva laenujäägi lõplik tasumine, täitevtoimik nr T-21790100 alusel M.P. kasuks“ ja 9 558 krooni selgitusega „A.M. maksmine täitekulud M.P. nõudelt“ (tl 20).
3. oktoobril 2006 teatas kohtutäitur M.P. ülekannetest ja palus tema seisukohta, samuti palus ta H.S. teatada, kas ta vaidleb vastu kohustuse täitmisele A.M. poolt, ning küsis A.M., kas ülekanded on tehtud H.S. kohustuste katteks.
4. oktoobri 2006 kirjas kinnitas A.M. esindaja A.M. , et ülekanded on tehtud H.S. eest. 27.10.2006 määrusega jättis kohus H.S. kaebuse kohtutäituri 07.06.2006 otsusele läbi vaatamata.
5. oktoobri 2006 avalduses palus M.P. kohtutäituril kuni nimetatud määruse jõustumiseni peatada täiteasjas menetluse ja mitte kanda oma kontole üle A.M. poolt tasutud rahasummat.
6. oktoobri 2006 kirjas kohtutäiturile selgitas A.M. , et A.M. on tasunud kohtutäituri kontole M.P. võlajäägi ja täitekulud kui panditud korteri omanik.
7. novembril 2006 esitas M.P. Tartu tööpiirkonna kohtutäitur Reet Rosenthalile täitmisavalduse A.M. suhtes täitemenetluse alustamiseks 05.12.1997 laenu- ja pandilepingu alusel 590 000 krooni nõudes (tl 11—14).
8. novembri 2006 avaldusega palus M.P. lõpetada täitemenetluse seoses asjaoluga, et tema poolt sissenõudmiseks esitatud nõuded on alates
9. novembrist 2006 tagatud hüpoteegiga A.M. kuuluval kinnisasjal ja ta on esitanud täitmisavalduse A.M. suhtes (tl 22).
10. novembri 2006 avalduses palus M.P. tagastada A.M. kohtutäituri kontole kantud raha, sest ei A.M. ega H.S. ei ole avaldanud, kelle eest A.M. raha üle kandis, ja puuduvad tõendid, et tegemist on H.S. võla tasumisega A.M. kui kolmanda isiku poolt; M.P. ei soovinud, et A.M. tekiks tema vastu alusetu rikastumise nõudeid (tl 23). 22.11.2006 otsuses leidis kohtutäitur, et M.P. avaldused kuuluvad rahuldamisele, ja lõpetas täitemenetluse (tl 21). Hageja leiab, et kostja oleks pidanud aru saama, mille ja kelle eest on hageja raha tasunud. Lisaks ei olnud kostjal õigust täitmise vastuvõtmisest keelduda. Kostja toob välja, et hagejal puudusid hagiavalduse esitamise hetkel takistused laenulepingust tuleneva nõude täitmiseks.

§ 175

lg 2 sätestab, et kui seadusest, lepingust või kohustise olemusest ei tulene kodaniku kohustus täita kohustis isiklikult, on kreeditor kohustatud võlgniku eest kolmanda isiku poolt pakutud täitmise vastu võtma. Käesolevas asjas on tegemist tavalise rahalise kohustusega, mille puhul ei seadus ega kohustuse olemus ei näe ette kohustuse isikliku täitmise vajadust; samuti ei tule seda lepingust. Asjakohatu on ka kostja väide, et ta kartis alusetu rikastumise nõudeid enda vastu, sest võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 2 p 2 kohaselt ei või üleandja saajalt saadut tagasi nõuda, kui õigus nõuda kohustuse täitmist oli üleandmise hetkeks aegunud. Seega oli kostja kohustatud hageja poolt makstud raha vastu võtma ning sellest keeldudes sattus ta vastuvõtuviivitusse. Siiski ei leia kohus, et tulenevalt vastuvõtuviivitusest oleks sundtäitmine lubamatu. Pärast seda, kui kohtutäitur oli tema arvele kantud summa hagejale tagastanud, võinuks hageja koheselt 14.11.2006 algatatud täitemenetluse raames võlgnevuse tasuda või hoiustada selle võlausaldaja jaoks notari juures.

§ 232

lg 3 kohaselt annab kreeditori viivitus võlgnikule õiguse saada hüvist viivitusega tekitatud kahjude eest /- - -/. Pärast kreeditori viivituse lõppemist vastutab võlgnik üldistel alustel. Kohus on seega seisukohal, et sundtäitmine ei ole lubamatu põhjusel, et kostja oli täitemenetluse algatamise hetkel vastuvõtuviivituses. Sellest võib tuleneda üksnes hagejapoolne kahju hüvitamise nõue kostja vastu, juhul kui kohustuse täitmise vastuvõtmisest keeldumisega on kostja põhjustanud hagejale mingit kahju. II Hageja leiab, et kostja poolt täitemenetluses esitatud intressinõue on alusetu. Kostja nõuab hagejalt täitemenetluses seadusjärgset intressi kokku summas 63 464 krooni. 14.11.2006 täitmisavaldusele lisatud intressi arvestusest selgub, et ta on intressi arvestanud ajavahemiku 01.07.2002—10.11.2006 eest seadusjärgse intressimäära järgi, mis tuleneb ilmselt VÕS §-st

1. Kohus juhib kostja tähelepanu asjaolule, et vaidlusaluse laenu- ja pandilepingu järgi pidi H.S. võla tasuma juba
2. märtsiks
3. Laenulepingult makstava intressi näol on tegemist laenatud raha kasutamise eest makstava tasuga ning, kui lepingus ei ole kokku lepitud teisiti, võib intressi nõuda üksnes lepingujärgse laenu lõpliku tagasimakse tähtpäevani – eelduslikult on selleks ajaks laen tagastatud. Juhul kui võlgnik tähtajaks võlga ei tasu, võib võlausaldaja kasutada seadusega ette nähtud õiguskaitsevahendeid, muuhulgas nõuda viivitusintressi ehk viivist, kuid samaaegselt viivisega ei saa nõuda ka täiendava intressi maksmist. Nimetatud põhimõte nähtub ka Riigikohtu otsusest tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06, mille p-s 17 märgib kohus: Kui pooled on leppinud kokku laenu tagastamise aja, siis on nad leppinud kokku ka laenu kasutamise tähtaja. Leppides kokku intressi laenu kasutamise eest, on pooled leppinud kokku lepingujärgse tasu laenu (kapitali) kasutamise eest kokkulepitud aja jooksul. Kui laenu kokkulepitud ajaks ei tagastata, kaotab laenaja laenatud raha kasutamise aluse ja rikub oma lepingust tulenevat laenu tagastamise kohustust. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest kaotab intressi arvestamine seega õigusliku aluse ning edasi tuleb kõne alla üksnes viivise (sh seadusest tuleneva viivise) või kahju hüvitise arvestamine (laenu tagastamiskohustuse täitmisega viivitamise eest). Seega saaks kostja nõuda intressi üksnes perioodi 05.12.1997—05.03.1998 eest, kusjuures sel ajal reguleeris võlasuhteid tsiviilkoodeks.

§ 182

kohaselt ei ole protsentide võtmine rahaliste ja muude kohustiste järgi lubatud, välja arvatud krediidiasutuste operatsioonid, kohustised väliskaubanduses ja teised seadusega ettenähtud juhud.

§ 274

sätestab, et protsentide võtmine rahalise laenu puhul on lubatud ainult NSV Liidu seadusandlusega kindlaksmääratud juhtudel, samuti ühiskondlike vastastikuse abistamise kassade ja linnade pandimajade laenuoperatsioonide järgi. Pooled ei ole laenulepingus kokku leppinud laenu eest intressi maksmises. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-29-04 p-s 18 leidnud: Laenulepingu tasulisust võib ka enne

1. juulit
2. a tehtud tehingute korral tsiviilseaduse mõttest tulenevalt eeldada juhtudel, kui pooled on sõlminud selle oma majandus- või kutsetegevuses. Järelikult võiks põhimõtteliselt tunnustada kostja õigust nõuda laenu eest intresse, kui oleks tuvastatud, et pooled sõlmisid lepingu oma majandus- ja kutsetegevuses. Seda kostja tõendanud ei ole ning kohtuasjas selgunud asjaolud annavad alust eeldada, et tegemist ei ole majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud laenulepinguga. Eeltoodust tulenevalt ei ole kostjal õigust nõuda hagejalt laenuintresside tasumist (nõudel puudub alus) ning selles osas on sundtäitmine lubamatu. III Hageja vaidleb vastu ka viiviste nõude sundtäitmisele, põhjendades seda asjaoluga, et nõuet ei ole võlgnikule kunagi esitatud ning et kostja on seetõttu kaotanud õiguse nõuet esitada. Lisaks leiab hageja, et viiviste nõue on aegunud. 05.12.1997 sõlmitud laenu- ja pandilepingu p-s 1.4 leppisid pooled kokku, et laenusumma tähtaegadeks tasumata jätmise korral kohustub laenaja maksma laenutajale viivist 0,5 % päevas tähtajaks maksmisele kuuluvast laenusummast. Punktis 1.3 toodud graafiku kohaselt kohustus laenaja laenusumma tagasi maksma järgnevalt: 05.01.1998 05.02.1998 05.03.1998 KOKKU: 3 750 Saksa marka 3 750 Saksa marka 66 250 Saksa marka 73 750 Saksa marka = 590 000 Eesti krooni Kostja nõuab viivist järgnevalt: Ajavahemik 06.01.1998—13.01.1998 06.02.1998—01.03.1998 06.03.1998—27.11.1998 28.11.1998—04.10.2002 05.10.2002—10.11.2006 Põhivõlg 30 000 krooni 30 000 krooni 523 168 krooni 283 168 krooni 282 168 krooni Arvutus 0,5 % 30 000-st * 7 0,5 % 30 000-st * 23 0,5 % 523 168-st * 267 0,5 % 283 168-st * 1 215 0,5 % 282 168-st * 1 494 KOKKU: Viivis 1 050,00 krooni 3 450,00 krooni 698 429,30 krooni 1 720 245,60 krooni 2 107 795,00 krooni 4 530 969,90 krooni Kostja on vähendanud viivisenõuet 144 400 kroonini. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-06 p-s 15 leidnud: Kuna laenuleping sõlmiti ja ka laen tuli tagastada enne
3. juulit 2002, tuleb laenulepingu täitmisega seonduvat hinnata võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse §-de 2 ja 11 ning § 12 lg 2 järgi enne
4. juulit 2002 kehtinud sätete järgi. See puudutab mh laenulepingu järgi makstavat intressi, aga ka viivist, isegi kui seda arvestatakse perioodi eest pärast
5. juulit 2002 (vt ka Riigikohtu
6. juuni
7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-6605 (RT III 2005, 23, 245), p 11;
8. juuni
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-05 (RT III 2005, 25, 260), p 15). Kolleegiumi arvates kehtib see nii siis, kui viivisemäär on lepingus endas kokku lepitud, kui ka juhul, mil selle arvestamise aluseks on seadus. Järelikult tuleb käesolevas asjas viivisenõudele kohaldada

sätteid.

§ 231

lg 1 kohaselt on rahalise kohustise täitmisega viivitanud võlgnik kohustatud maksma viivitamisaja eest aastas kolm protsenti viivitatud summalt, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teistsugust protsendimäära. Käesolevas asjas on tuvastatud, et võlgnik on kohustuse täitmisega viivituses. Seega on võlausaldajal (kostjal) õigus nõuda viivist. Tsiviilkoodeksis ei ole sätet, mille alusel kaotaks võlausaldaja õiguse nõuda viivist, kui ta nõuet piisavalt vara ei esita; viivis on sätestatud ka lepingus, mistõttu võlgnik ja pantija pidid sellest teadlikud olema. Hageja leiab ka, et viivisenõue on aegunud. Laenu- ja pandilepingu p 2.3 järgi on pandiga tagatud ka nõudega seotud kõrvalnõuded, sealhulgas intressid, leppetrahv, samuti asjale tehtud kulutused, kohtukulud ja asja müügiga seotud kulutused. VÕSRS § 9 lg 1 kohaselt kohaldatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses aegumise kohta sätestatut ka enne

1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Lõige 2 sätestab, et kui tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne
2. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse tsiviilseadustiku üldosa seaduses või võlaõigusseaduses sätestatud aegumistähtaega alates
3. juulist
4. Enne
5. juulit 2002 kehtinud TsÜS § 113 lg 1 järgi oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat, välja arvatud nõuded, mille kohta on seaduses sätestatud lühendatud aegumistähtaeg või mille kohta aegumist ei kohaldata. Praegu kehtiva TsÜS § 146 lg 1 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat. TsÜS § 144 sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Seega algas põhinõude aegumine
6. juulist
7. Toimikust nähtuvalt tunnustas H.S. nõuet
8. oktoobril 2002 (tl 126). TsÜS § 158 lg 1 kohaselt aegumine katkeb ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Lõige 2 järgi võib nõude tunnustamine seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Järelikult katkes põhinõude aegumine
9. oktoobril 2002 ja algas uuesti, mis tähendab, et põhinõue aegus
10. oktoobriks
11. Lähtudes TsÜS §-st 144 aegus ka viivisenõue
12. oktoobril
13. TsÜS § 1451 lg 1 sätestab, et pandiga tagatud nõude aegumine ei võta pandipidajalt õigust põhivõla nõude rahuldamisele panditud eseme arvel.1 Kohus leiab, et seaduses sellise mõiste kasutamine viitab üheselt sellele, et sätte eesmärk ongi võimaldada üksnes aegunud põhivõla nõude rahuldamist pandi eseme arvelt. Viivisenõue on kõrvalnõue. Järelikult on viivisenõue aegunud ja viivisenõude sundtäitmine lubamatu. IV Hageja leiab, et leppetrahvi nõude sundtäitmine on lubamatu, sest selle summa osas toimub kohtus vaidlus (Tartu Maakohtu tsiviilasi nr 2-02-64, vana nr 2-426/02) ja seetõttu puudub alus selle sissenõudmiseks. TMS § 2 lg 1 p 19 ja 191 järgi täidetakse käesoleva seadustiku alusel nõuded, mis tulenevad järgmistest täitedokumentidest: notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja või laevakinnistusraamatusse kantud laeva omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga või laevahüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks, ning notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette ehitise või selle osa kui vallasasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele ehitise või selle osa pandilepinguga tagatud nõude rahuldamiseks. Kostja on
14. märtsil 2002 esitanud Tartu Maakohtule hagiavalduse A.M. vastu leppetrahvi 100 000 krooni nõudes 05.12.1997 M.P., A.M. ja H.S. vahel sõlmitud laenu- ja pandilepingu alusel. Tegemist on sama leppetrahvi nõudega, mille osas toimub sundtäitmine käesolevas kohtuasjas vaidlustatavas täitemenetluses. Lepingu p 8.1 kohaselt on pandipidajal õigus nõuda ja pantija on kohustatud tasuma leppetrahvi ükssada tuhat (100 000) Eesti krooni kümne