← Eesti

3-06-1653/22

3-06-1653 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Ivo Pilving, Silvia Truman Otsuse tegemise aeg ja koht 31. august 2007, Tallinn Haldusasja number 3

) kohaldamata. ÜkS § 132 lg 4 jõustus 10.03.2003 ning kuna selle rakendamist reguleerivat sätet pole, rakendatakse seda ka enne sätte jõustumist riigieelarvelisele kohale vastuvõetud ja tasuta õppekohale kandideerida soovivate isikute suhtes. Sätte rakendamine rikub aga selliste isikute

§-ga 10 kaitstud õiguspärast ootust; 2)

§ 37sätestab üldise põhiõiguse haridusele.

Riigieelarvelisele kohale kandideerimise välistamine on käsitatav olulise piiranguna kõrghariduse omandamisele. Täites akadeemilised nõuded vastavale erialale kandideerides, omandab isik õiguse nõuda riigilt õppekulude hüvitamist vastavalt eelnevalt vastuvõetud koolitustellimusele. Kõrghariduse omandamine kaebuse esitaja poolt Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini erialal riigieelarvevälisel õppekohal eeldab suurt investeeringut (õppemaksu kogusumma õppekava nominaalkestuse jooksul on 102 000 krooni), mis on oluline piirang; 3) Kaebuse esitaja on seatud oluliselt halvemasse olukorda kui isikud, kes asusid riigieelarvelisel õppekohal kõrgharidust omandama

  1. a. sügisel teades, et nende jaoks on välistatud teistkordne õppima asumine muus õppevaldkonnas riigieelarveliste vahendite eest, ning võides oma käitumist vastavalt sellele ka kohandada ja suunata. Kaebuse esitajal
  2. a. suvel sellist võimalust ei olnud. Sealjuures ei oma tähtsust, kas kaebuse esitaja astus
  3. a. ülikooli kindla teadmisega, et ei kavatse valitud eriala lõpetada ja astuda aja jooksul teise ülikooli. Tollal kehtinud seaduse põhjal tekkis kaebajal õiguspärane ootus, et tal on õigus riigieelarvelisele kohale õppima asuda ka teistkordselt; 4) ÜkS § 132 lg-s 4 sätestatud piirang on ebaproportsionaalne. Õigus asuda õppima vabalt valitud eriala on käsitatav

§ 19

tuleneva enesemääramisõiguse ja ka

§ 29

tuleneva õiguse vabalt valida tegevusala realiseerimise vahendiks ning õppemaksu tasumise kohustus on selle õiguse oluline riive. Õppekava kolmekordse nominaalkestuse periood on niivõrd pikk, et sellel rajanev piirang sisuliselt välistab isiku õiguse riigieelarvelisele õppekohale õppima asumiseks aja jooksul, mis oleks isiku vanust arvestades mõistlik; 5) Eesti Kunstiakadeemia põhikiri ning üliõpilaste vastuvõtu tingimused ja kord ei anna alust riigieelarvelisele õppekohale astumise soovi avaldanud isiku üleviimiseks riigieelarvevälistele 2

(8)3-06-1653 õppekohtadele kandideerijate nimekirja ilma isiku nõusolekuta; seega puudub nimetatud aktides alus ÜkS § 132 lg 4 rakendamiseks. 3. Tallinna Halduskohtu 28.12.2006 otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmiste põhjendustega. 1) Vaidlus puudub selles, et kaebuse esitaja ei osutunud Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohale vastuvõetuks seetõttu, et ÜkS § 132 lg 4 keelas selle. 2006/2007 aasta riikliku koolitustellimuse lepingus Eesti Kunstiakadeemia ning Haridus- ja Teadusministeeriumi vahel ei lepitud kokku õppesuundades ja õppekavades, mille alusel on võimalik asuda teist korda õppima riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohale samal kõrgharidusastmel. 2)

§-st 10 tulenevalt kehtib Eestis demokraatlikule õigusriigile omane õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõte, mis tähendab kindlust kehtestatud normide püsimajäämise suhtes, ning annab igaühele õiguse tegutseda mõistlikus ootuses, et rakendatav seadus jääb kehtima. Õiguspärase ootuse printsiip kaitseb üksikisikuid ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju eest, kuid ei välista ebasoodsa mõjuga normide tagasiulatuvat kehtestamist üldse. 3) Õiguspärase ootuse põhimõttest tuleneb õigus mõistlikule ootusele, et seadusega lubatut rakendatakse isikute suhtes, kes on asunud oma õigust realiseerima. Õigustatud ootused said kaebuse esitajal tekkida seoses õpingutega õppekava piires, mida ta

  1. a. sügisel omandama asus, realiseerides õigust bioloogia õppekava riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal õppimiseks, ning tal oli põhjendatud loota, et õigust selle õppekava läbimiseks riigieelarvelisel kohal ei võeta temalt seadusemuudatustega ära. Sellele õppekohale vastuvõtmine ei andnud kaebuse esitajale alust eeldada, et tal on samasugune õigus asuda õppima riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal mõne muu õppekava alusel muus kõrgkoolis. Ekslik on kaebuse esitaja väide, et Tartu Ülikoolis bioloogia erialal õppima asudes hakkas ta samas realiseerima oma õigust Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini õppekaval riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal õppima asumise suhtes. Teist korda samal kõrgharidusastmel õppima asumine ei ole esmakordselt õppima asumisega kaasnev tingimus või kohustus. Vastuvõtt ülikooli ei teki üldise vastuvõtu alusel kõigile võimalikele õppekavadele, vaid on seotud konkreetsete tingimustega, mistõttu Tartu Ülikooli bioloogia erialale õppima asumiseks seatud tingimuste täitmisega ei saanud kaebuse esitaja eeldada, et ta osutuks vastuvõetuks ka Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini erialale. Õigust asuda teist korda õppima riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal samal kõrgharidusastmel hakkas kaebaja realiseerima
  2. a. suvel, kui sooritas sisseastumiseksamid Eesti Kunstiakadeemiasse. 4) Kaebuse esitajat pole võrreldes
  3. a. sügisel riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud kohtadele õppima asunud isikutega koheldud ebavõrdselt. Õiguspärase ootuse põhimõte ei kätke endas õigusaktide määramata ajaks muutumatuna püsimise nõuet iseenesest, vaid seda tuleb mõista kindlusena varasema õigusaktiga lubatu rakendamises isikute suhtes, kes on asunud oma õigusi realiseerima. Ajal, kui kaebuse esitajal tuli teha valik kõrgkoolis õpitava eriala osas, kehtis ÜkS redaktsioon, mis sätestas mitmel riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal õppimise piirangu (ÜkS § 132 kuni 05.07.2002 kehtinud redaktsioon). Kuna juuni lõpuks ja juuli alguseks lõpeb vastuvõtt riigieelarvelistele kohtadele ja on teada vastuvõtukomisjonide otsused, pidi kaebuse esitaja ülikooli kandideerimisel arvestama seaduses sätestatud piirangutega. Kaebuse esitaja on 28.06.2006 allkirjastanud avalduse bakalaureuseõppesse asumiseks bioloogia erialale (siin 3

(8)3-06-1653 pidas kohus ekslikult silmas tl 10 asuvat 28.06.2006 avaldust õppima asumiseks Kunstiakadeemiasse), järelikult pidi ta olema selleks ajaks ka teinud oma otsustuse. Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus ette näha tagajärgi, mida seadusemuudatus endaga kaasa toob, ning aega nende seadusemuudatustega kohanemiseks. Kaebuse esitajal oli 2006. aastaks olnud piisavalt aega seadusemuudatustega kohanemiseks ja nende tagajärgede ettenägemiseks, mida toob kaasa soov õppida mitmel riigieelarvelisel kohal ja katkestada 2002. a. alustatud õpingud riigieelarvelisel kohal. 5)

§-st 37 ei tulene isiku subjektiivset õigust nõuda tasuta kõrghariduse võimaldamist või lõputut kõrgkoolis õppimist riigieelarveliste vahendite arvelt. Sättest tuleneb ennekõike riigi kohustus tagada kõigile õiguste kasutamise võimalus õiglasel ja võimalustekohasel alusel, seega ka võimalus kõrgharidust omandada. Riigieelarvelisel kohal õppimine on seotud riikliku koolitustellimusega, mis tuleneb riigi huvist teatud erialadel isikute koolitamiseks. Riikliku koolitustellimuse mahud on muuhulgas seotud sel eesmärgil kasutada olevate ressurssidega, mida poliitiliste otsustuste alusel on peetud vajalikuks teatud tingimustel suunata õppekulude hüvitamisele. Riigil tuleb tagada, et õppimisvõimalusi, sealhulgas riigieelarvelistel kohtadel, saaksid isikud kasutada võrdsetel alustel. Riik võib piirata seaduse või lepinguga riigieelarvelisel kohal õppimist ning ÜkS § 132 lg-s 4 sätestatu on suunatud sellele, et riigieelarvest finantseeritavatel õppekohtadel oleks kõrgharidust võimalik saada suuremal hulgal õppijatel ning et valikute tegemine mingi eriala kasuks oleks läbimõeldud, s.t. et riigieelarve vahendite kasutamine oleks efektiivne ja vastaks riikliku koolitustellimuse eesmärgile. Haridus- ja Teadusministeeriumi esitatud väljavõte uuringust “Statistiline ülevaade kõrghariduse õppekavadel õppijate näitajatest” kinnitab probleemi olemasolu.

§ 29

sätestab subjektiivse õiguse vabalt valida tegevusala, elukutset ja töökohta ning seadus võib sätestada selle õiguse kasutamise tingimused ja korra. Sättest tuleneb ka õigus oma varasemaid valikuid muuta, kuid seda õigust kaebuse esitajalt võetud pole. Kaebuse väide, mille kohaselt õppekava kolmekordne nominaalkestus perioodina, mille kestel ei ole isikul õigust asuda teistkordselt riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohale õppima, välistab sisuliselt selle õiguse kasutamise, põhineb kaebaja subjektiivsel arusaamal mõistlikust vanusest riigieelarvelisel kohal õppimiseks ega kinnita selle meetme ebaproportsionaalsust. Ülaltoodust tulenevalt ei riku ÜkS § 132 lg 4 ka kaebaja vaba eneseteostuse õigust. PROTSESSIOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES 4. S.S apellatsioonkaebuses palutakse halduskohtu otsus tühistada ja teha uus otsus, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised. 1) Halduskohus jättis tähelepanuta apellandi esitatud tõendi – Õiguskantsleri Kantselei 14.09.2006 vastuse nr 5-3/0605577 teabenõudele. Selles esitatud seisukohtades mööndakse, et õpinguid enne 10.03.2003, st enne ÜkS § 132 lg 4 kehtiva redaktsiooni jõustumist katkestades tekkis isikul subjektiivne õigus olla teatud tingimuste täitmisel vastuvõetud uuesti riigieelarvelisele õppekohale, 10.03.2003 seadusemuudatus evis isiku subjektiivseid õigusi piiravat mõju ning seadusemuudatuse tagasiulatuv kohaldamine tuleb õiguspärase ootuse põhimõtte tagamiseks välistada. Apellant aga on korduvalt väitnud, et ebaõige on eristada riigieelarvelisel õppekohal õpingute katkestamist ja õppima asumist riigieelarvelisele õppekohale – mõlema toimingu teostamisel lähtus isik arusaamast, et kehtiv ülikooliseaduse 4

(8)3-06-1653 redaktsioon ei piira tema õigust asuda õppima uuesti riigieelarvelisel õppekohal tulevikus, kui ta on täitnud vastavad akadeemilised vastuvõtunõuded. Õiguskantsleri seisukohta tuleb tõlgendada võimalikult laialt. Samuti jättis halduskohus tähelepanuta, et Tartu Ülikooli nõukogu 26.10.2001 määruse „Tartu Ülikooli vastuvõtueeskirja p-dele 46 ja 47 ning eeskirja lisa p-le 1.7 pidi isik hiljemalt
  1. augustiks 2002 teatama, kas tuleb nimetatud erialal riigieelarvelisele kohale õppima. Apellant kinnitas kohtule, et andis oma lõpliku nõusoleku alles
  2. augusti paiku, so 2 nädalat pärast soodustava sisuga ÜkS § 132 redaktsiooni jõustumist 22.07.
  3. 2) Subjektiivsete õiguste olemusega on vastuolus kohtu järeldus, et teatud erialal õppima asudes tekib isikul subjektiivne õigus vaid selle õppekava piires. Subjektiivne õigus on igasugune õigusnormist tulenev õigustus, sh ka õigus astuda pärast õpingute alustamist kõrgkoolis ja nende lõpetamist uuesti õppima teisele erialale samal kõrgharidusastmel. 3) Kohtu otsus on ka vastuoluline – asjaolu, et apellant tegi 2002 a. juunis-juulis tegeliku õppima asumise otsuse bioloogia erialale, luges halduskohus tõendatuks apellandi
  4. a. avaldusega kandideerida Eesti Kunstiakadeemia tootedisaini eriala õppekohale.
  5. Eesti Kunstiakadeemia vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Apellandi viidatud õiguskantsleri arvamuses on märgitud, et juhul, kui isik on katkestanud õpingud pärast ÜkS § 132 lg 4 10.03.2003 jõustunud muudatust, kehtib talle piirang, mille kohaselt on õpingud katkestanud isikul võimalik vaid läbi ennistamise uuesti riigieelarvelisele õppekohale õppima asuda. Seega on õiguskantsler selgesõnaliselt eristanud isikuid, kellele saab ÜkS § 132 lg-s 4 sätestatud piirangut kohaldada ja kellele mitte.
  6. M. M vastuses apellatsioonkaebusele palutakse see jätta rahuldamata. Apellandi seisukohti arvestades peaksid kõikide õigusaktide muudatused olema

§-ga 10 vastuolus. Õiguskantsleri vastus pole õigusakt ning ei puutu käesolevasse vaidlusesse. Apellandi õiguspärane ootus ei ole ülimuslikum kolmanda isiku õiguspärasest ootusest sellele, et Eesti Kunstiakadeemia peab kinni kehtivatest seadustest, ning ei tohi saada realiseeritud kolmanda isiku arvel. 7. Haridus- ja Teadusministeeriumi arvamuses leitakse, et apellatsioonkaebus tuleks jätta rahuldamata. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole küsimused apellandi kõikvõimalike subjektiivsete õiguste realiseerimisest, vaid apellandil juba riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal kõrgharidust omandades tekkinud soov teist korda riikliku koolitustellimise õppekohal õppida. Seetõttu on asjakohatud apellandi põhjendused subjektiivsete õiguste olemusest. Õiguskantsleri Kantselei 14.09.2006 vastuskirja näol ei ole käesolevas haldusasjas tegemist tõendiga TsMS § 229 lg 1 mõttes. Kohtuotsuse vastuolulisus ei ole HKMS § 31 lg 3 kohaselt alus kohtuotsuse vaidlustamiseks apellatsiooni korras.

§ 37sätestab igaühe õiguse haridusele, kuid ei põhiseadus ega rahvusvahelised lepingud nõua tasuta kõrghariduse võimaldamist. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 5

(8)3-06-1653
  1. Eesti Kunstiakadeemia rektori 21.07.2006 käskkirja nr 45-RE andmise ajal kehtis ÜkS § 132 lg 4 10.03.2003 jõustunud redaktsioonis: “Riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal ülikoolis õppiv või ülikooli lõpetanud isik ei saa õppekava kolmekordse nominaalkestuse jooksul asuda teist korda õppima riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohale samal kõrgharidusastmel. Riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal õppinud, kuid ülikooli mitte lõpetanud isiku võib ülikool ennistada riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohale samas õppevaldkonnas, kui ta ei ole ületanud õppekava nominaalkestust. Riikliku koolitustellimuse lepingus võib kokku leppida õppesuunad ja õppekavad, mille alusel on võimalik asuda teist korda õppima riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohale samal kõrgharidusastmel.” Enne, kui hinnata ÜkS § 132 lg 4 esimese lause põhiseaduspärasust, tuleb kontrollida, kas see säte on käesolevas vaidluses asjassepuutuv, so kaebuse esitaja suhtes kohaldamisele kuuluv.
  2. Viidatud normis seotakse piirang kahe asjaoluga: 1) isik õpib riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal ülikoolis või 2) on sellised õpingud lõpetanud. Kaebuse esitaja puhul esines esimesena nimetatud asjaolu, seda nii normi jõustumise kui ka vaidlusaluse otsuse tegemise ajal. Vaidlustatud otsuse tegemise ajal 21.07.2006 puudusid rakendussätted, mis oleksid näinud ette normi kohaldamise erisusi nende isikute suhtes, kes asusid ülikoolis riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal õppima enne viidatud normi jõustumist.
  3. Haldusasjas kogutud andmete kohaselt (vt haridus- ja teadusministri selgitused õiguskantslerile tl 116-119) on normi ebasoodsa tagasiulatuva mõju vältimiseks praktikas aga lähtutud tõlgendusest, et normi ei kohaldata isikute suhtes, kes on lõpetanud (sh katkestanud) õpingud normis viidatud õppekohal enne normi jõustumist 10.03.
  4. Sellest ei piisa siiski normi ebasoodsa tagasiulatuva mõju vältimiseks nendele isikutele, kes normi kehtestamise ajal õppisid riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal ülikoolis ja kelle hulka kuulub ka kaebuse esitaja. Nendel isikutel puudus, arvestades asjaolu, et normi sõnastus lahkneb selle praktikas valitsenud tõlgendusest, mõistlik võimalus kujundada oma käitumist selliselt, et vältida nimetatud piirangu rakendumist. Pole mõistlik eeldada, et enne normi jõustumist riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal ülikoolis õpinguid alustanud isik pidi normi vastuvõtmise ja jõustumise vahele jääva ajavahemiku jooksul mõistma, et kui ta soovib vältida normis ettenähtud tagajärge, tuleb tal enne normi jõustumist õpingud senisel õppekohal katkestada (kui ta ei jõua neid selleks ajaks lõpetada). Normi jõustumisest alates polnud ülikoolis riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal õppival isikul enam võimalik kujundada oma otsustusi selliselt, et vältida sellel õppekohal õppimisega normi kohaselt kaasnevat negatiivset tagajärge. Seega seisneb kaebuse esitaja jaoks normi ebasoodne tagasiulatuv mõju selles, et sisuliselt samamoodi kui enne normi jõustumist õpingud lõpetanud isiku puhul seotakse normis ettenähtud piirang enne normi jõustumist aset leidnud asjaoluga, milleks on õppima asumine normis nimetatud õppekohal. Seda, et normi mõju oleks kaebuse esitaja jaoks ebasoodne, ei välista asjaolu, et sarnane piirang sisaldus ÜkS § 311 lg-s 6 kuni 05.07.
  5. Kaebuse esitaja asus Tartu Ülikoolis riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal õppima
  6. a. sügisel, so ajal, mil sellist piirangut, nagu sätestatud ÜkS § 132 lg-s 4, ei kehtinud. Seega muudaks selle normi kohaldamine kaebuse esitaja õiguslikku seisundit halvemaks. 6
(8)3-06-1653
  1. Haridus- ja Teadusministeeriumi selgituse kohaselt (vt tl 76) oli periood, mil mitmel riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal õppimise piirang ei kehtinud, lühike (8 kuud, ajavahemikul 05.07.2002-10.03.2003) ning johtus sellest, et Haridus- ja Teadusministeeriumis
  2. a. kevadel ette valmistatud ülikooliseaduse muutmise seaduse eelnõu jagati Riigikogu menetluse käigus kaheks eelnõuks, mis osutusid seadusena vastu võetuks erineval ajal ning jõustusid vastavalt 05.07.2002 ja 10.03.2003, seejuures mitmel riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohal õppimise piirang, mida ei olnud kavas kaotada, sisaldus just 10.03.2003 jõustunud seadusemuudatuses. Sellest võib järeldada, et seadusandja tahe ÜkS § 132 lg 4 kehtestamisel ei olnud suunatud sättele ebasoodsa tagasiulatuva mõju omistamisele, vaid sellist mõju vältivate rakendussätete puudumine oli tingitud sellest, et sättes sisalduva piirangu vahepealne puudumine ning sellest tulenevad muudatused õiguslikus olustikus jäid lihtsalt piisava tähelepanuta. Eeltoodud põhjusel peab ringkonnakohus õigeks tõlgendada ÜkS § 132 lg 4 esimest lauset selliselt, et selles toodud piirang ei kohaldu isikute suhtes, kes asusid selles sättes nimetatud õppekohale esmakordselt õppima enne sätte jõustumist ajal, mil vastavasisulist piirangut ei kehtinud.
  3. Eeltoodud põhjusel puudus Eesti Kunstiakadeemial õiguslik alus keelduda kaebuse esitaja vastuvõtmisest riikliku koolitustellimuse alusel moodustatud õppekohale. Eesti Kunstiakadeemia rektori 21.07.2006 käskkirjas nr 45-RE loetletud isikute hulgas, kes loeti vastuvõetuks bakalaureuseõppe riigieelarvelistele õppekohtadele tootedisaini erialal, ei sisaldu kaebuse esitaja nime. Ringkonnakohtu hinnangul piirdub käskkirja regulatiivne toime selles loetletud isikute vastuvõtmisega käskkirjas loetletud õppekohtadele ning käskkirja tühistamine pole kaebuse esitaja vastuvõtmiseks riigieelarvelisele õppekohale vajalik.
  4. Haldusasja materjalidest nähtuvalt oleks kaebuse esitaja sisseastumiseksamite lõpptulemuste pingerea alusel pidanud osutuma vastuvõetuks riigieelarvelisele õppekohale tootedisaini erialal ning selle faktilise asjaolu üle pole kohtumenetluses olnud mingit vaidlust. Vaidlust pole ka selles, et kaebuse esitaja sellele õppekohale vastuvõtmisest keeldumise ainsaks põhjuseks oli kaebuse esitaja muul riigieelarvelisel õppekohal õppimine Tartu Ülikoolis. Seetõttu peab ringkonnakohus kaebuse eesmärgi saavutamiseks põhjendatuks Eesti Kunstiakadeemiale ettekirjutuse tegemist kaebuse esitaja vastuvõtmiseks Eesti Kunstiakadeemia disainiteaduskonna bakalaureuseõppe riigieelarvelisele õppekohale tootedisaini erialal.
  5. Eeltoodud põhjendustel tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab kaebuse, tehes Eesti Kunstiakadeemiale ettekirjutuse S.S vastuvõtmiseks disainiteaduskonna bakalaureuseõppe riigieelarvelisele õppekohale tootedisaini erialal. Sellega rahuldatakse S.S apellatsioonkaebus.
  6. Menetlusosalised ei ole esitanud taotlusi kohtukulude väljamõistmiseks vastaspoolelt.
  7. Ringkonnakohus peab vajalikuks selgitada, et käesoleva otsusega ei otsustata Eesti Kunstiakadeemia bakalaureuseõppe riigieelarvelisele õppekohal tootedisaini erialal õppivate isikute, sh M. M õiguste üle. Käesolevast kohtuotsusest ei tulene Eesti Kunstiakadeemiale õiguslikku alust ega kohustust ühegi isiku vabastamiseks riigieelarveliselt õppekohalt. 7
(8)3-06-1653 Menetluse käesolevas staadiumis ei pea ringkonnakohus aga otstarbekaks kolmanda isikuna kaasatud M. M kõrvaldamist protsessist. Lauri Madise Silvia Truman Ivo Pilving 8
(8)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.