Obsah (5)

§ 25§ 49§ 18§ 31§ 9

3-06-2331 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 11. september 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-2331

) § 49 lg 2, lg 3 p 1 ja lg 4 p 2, § 491 lg 2 p 4 ning Tartu Linnavolikogu 02.12.1999 määrus nr 8. Kaebuse kohaselt võtab vaidlustatav haldusakt kaebuse esitajatelt või nende lapselt ja lapselapselt ära võimaluse õppida edasi Tartu Puškini Gümnaasiumis, sellega on rikutud põhiseaduse (edaspidi PS) §-ist 37 lg 3 tulenevat valikuõigust. PS § 37 lg 3 annab lastevanematele õiguse otsustada, millisesse olemasolevasse munitsipaalkooli tema lapsed õppima lähevad ja mis keeles nad seal õppima hakkavad. Iseenesest TPG tegevuse lõpetamine ei too kaasa kaebuse esitajate õiguste rikkumist, kuid kaebajate õigust rikub TPG tegevuse põhjendamatu ja õigusvastane lõpetamine. TPG ümberkujundamise otsus on põhjendamatu ja õigusvastane ning otsus ei ole kooskõlas

§-ga 49 lg 3 p

1. Otsus ei kajasta koolitusnõudluse vähenemist Tartu linnas, vaid kajastab üksnes olukorda vene õppekeelega koolides. Linnavolikogu vaidlustatud otsus on vastuolus Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukavaga. Munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukava aastateks 2004-2007 järgi ei ole TPG tegevuse lõpetamine ette nähtud. Samas sisaldusid Tartu Raadi Gümnaasiumi ja Annemõisa Kooli tegevuse lõpetamine linna 1999- 2005 arengukavas. Vene õppekeelega koolide sulgemine on Tartu linnas süsteemiks. Vastavalt Tartu Linnavolikogu 20.12.2001 otsusele nr 479 „Tartu Raadi Gümnaasiumi ja Tartu Puškini Gümnaasiumi ümberkorraldamine” lõpetas 700 õpilaskohaga Tartu vene õppekeelega Raadi Gümnaasium oma tegevuse 31.08.
2. Tartu Linnavolikogu 20.12.2001 otsusega nr 480 „Tartu Puiestee kooli tegevuse lõpetamine” lõpetati ka Tartu Puiestee kooli, milles oli 410 õpilaskohta, tegevus 31.08.
3. 2 Vaidlustatud otsuse põhjendusena märgitud „majanduslik” külg on vastuolus

§-iga 49 lg 3 p 2, mille kohaselt kooli saab ümber korraldada siis, kui finantseerimisvõimalused on vähenenud. Vaidlustatud otsuses märgitud faktiline alus koosneb kahest osast – arvudest, mis vastustaja põhjenduste kohaselt põhjustavad TPG tegevuse lõpetamist, ja prognoosist, ning kumbki ei ole usaldusväärne. Linnavolikogu otsuses märgitu järgi on TPG valitsemisel olevas hoones 680 õpilaskohta. Antud arv tuleneb Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000 määrusest nr 31 „Põhikoolide ja gümnaasiumide õpilaste piirarvude kehtestamine”. 07.05.2004 jõustus

§ 25

lg 1, mille kohaselt klassi täituvuse ülemine piirnorm on põhikooliastmes 24 õpilast ja gümnaasiumiastmes 36 õpilast. Tartu Linnavalitsus on jätnud kontrollimata oma 03.10.2000 määruse nr 31 vastavuse

§-ile 25 lg 1 pärast viimase jõustumist ning eiras seaduslikku piirangut. Andmed selle kohta, et 2006 TPG esimesse klassi oli esitatud 11 avaldust, on valed. Lapsi ja lapsevanemaid, kes soovisid, et nende lapsed õpiksid TPG-s, oli enne 2006/2007 õppeaasta algust rohkem. Pärast 2006 aprillikuus ja augustikuus toimunud lastevanemate koosolekuid võtsid osa lapsevanemaid sisseastumisavaldused tagasi, kuna kooli direktor A. Braziulene ütles neile, et gümnaasiumi tegevus tõenäosusega 90% lõpetatakse. Otsuses viidatud prognoos on äärmiselt kahtlane. Kaebajate poolt esitatud andmete kohaselt on alates 1997 elusalt sündinud laste arv Tartu linnas pidevalt kasvanud, venelaste osakaal Tartu linna elanikkonnas on aga stabiliseerunud. Jääb arusaamatuks, miks prognoosi autorid lähtuvad 12% venelastest Tartu linnas, kui see protsent statistiliste andmete alusel on kuus aastat järjest 16-

1. Vastustaja poolt esitatud graafikutest nähtub, et vene õppekeelega põhikooli lõpetanute arvu langemise alampunkt on 2011/2012 õppeaastal. Professor E. Saare poolt koostatud prognoosi järgi on selleks alampunktiks 2008/2009 õppeaasta. Mõlemad prognoosid näitavad, et koolitusnõudluse langemise vene õppekeelega koolides Tartu linnas peatub 2008-
2. aastatel ja hakkab seejärel kasvama.
3. Vastustaja vaidles kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole kaebajad HKMS § 7 lg 1 alusel õigustatud Tartu Linnavolikogu 19.10.2006 otsuse nr 139 peale kaebust esitama, kuna vaidlustatav haldusakt ei riku nende subjektiivseid õigusi ega piira vabadusi. Tartu Linnavolikogu 19.10.2006 otsus nr 139 „Tartu Puškini Gümnaasiumi ja Tartu Slaavi Gümnaasiumi ümberkorraldamine” on välja antud kehtiva õiguse alusel ja kooskõlas otsuse õiguslike alustena välja toodud KOKS §-ga 35 lg 2,

§-ga 49 lg 2, lg 3 p 1 ja lg 4 p 2. Kaebuse esitajad on andnud PS §-is 37 lg 3 sätestatud põhiseaduslikule õigusele ja

§-is 31 lg 1 sätestatud valikuõigusele väära tõlgenduse ning tegelikult ei riku vaidlustatud haldusakt kaebuse esitajatele kuuluvat PS §-is 37 lg 3 ja

§-s 31 lg 1 sätestatud õigusi. PS §-is 37 lg 3 sätestatud põhiõiguse all on seadusandja silmas pidanud eelkõige lapsevanema poolt hariduse valimist lähtuvalt koolide erinevast õppemetoodikast, maailmavaadetest jms väärtustest, mitte konkreetsest koolist lähtudes. PS §-st 37 lg 3 tulenevat lapsevanema valikuõigust, samuti

§-st 31 lg 1 tulenevat õpilase valikuõigust ei saa tõlgendada selliselt, et riik või kohalik omavalitsus peaks kindlustama kord lapsevanema või õpilase poolt valitud kooli püsimajäämise kuni lapse poolt kooli lõpetamiseni. Tartu Linnavolikogu 19.10.2006 otsus nr 139 on nii õiguslikult kui ka sisuliselt põhjendatud ning vastab õiguspärasele haldusaktile esitatavatele nõuetele. Tartu Linnavolikogu kui KOKS § 35 lg 2 ja

§ 49

lg 2 alusel TPG ümberkorraldamiseks või -kujundamiseks pädeva isiku 19.10.2006 otsuse põhjendavast osast nähtub, et ajavahemikul 2002/

1. õppeaastast kuni 2006/
2. õppeaastani on Tartus asuvate vene õppekeelega koolides õpilaste arv vähenenud 727 õpilase võrra (s.o sisuliselt kolmandiku võrra), kusjuures kolmest vene õppekeelega 3 koolist – Tartu Annelinna Gümnaasium, TPG ja Tartu Slaavi Gümnaasiumi (edaspidi TSG) – on kõige suurem õpilaste arvu vähenemine toimunud just TPG-s. Otsuse põhjendavas osas toodud asjaoludest tulenevalt on üheselt selge, et Tartu linnas on vene õppekeelega koolide koolitusnõudlus oluliselt vähenenud. Arvestades, et Tartu Linnavolikogu 19.10.2006 otsus TPG ümberkorraldamise kohta on tehtud 10-11 kuud enne uue õppeaasta algust 2007 septembrikuus ning nimetatud otsus on

§-is 49 lg 2 sätestatud isikutele ka reaalselt teatavaks tehtud, on täidetud ka

§-is 49 lg 2 sätestatud 6-kuuline etteteatamistähtaja nõue. Põhjendamata on seisukoht, et koolide ümberkorraldamise korral tuleb arvestada kõikide Tartu linna koolide koolitusnõudluse statistikat, mitte ainult vene õppekeelega koolide statistikat. Täiesti alusetu on seisukoht, et vaidlustatud otsus on vastuolus Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukavaga, kuna viidatud arengukava ei oma kolmandate isikute, s. h kaebuse esitaja, jaoks mingit iseseisvat õigusjõudu. Tegu on kohaliku omavalitsuse poolt koostatud kavaga, millises kajastatud suunitlusi arvestatakse lähiaastate eelarvete koostamisel. Lisaks ei osanud 2003 arengukava koostamisel selle koostajad ette näha vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse niivõrd suurt vähenemist, et oleks saanud arengukavas kajastada TPG (või mõne muu vene õppekeelega kooli) tegevuse lõpetamist 2007/2008. õppeaastal. TPG ümberkorraldamise tingis vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse oluline vähenemine viimase 5 õppeaasta jooksul, kusjuures Tartu linn kohaliku omavalitsusena on vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse vähenemist täheldanud ka juba mitmete eelnevate aastate jooksul. Koolidega seotud ümberkorraldused ja -kujundused on toimunud ka eesti õppekeelega koolides ning Tartu linna tegevus ei ole mingil juhul suunatud vene õppekeelega koolide vastu (nt 2004.a lõpetati Tartu Annemõisa Kooli tegevus, samuti on vähendatud eesti õppekeelega koolides klassikomplektide arvu, kusjuures ümberkorraldused on alati olnud tingitud koolitusnõudluse vähenemisest).

§ 49

lg 3 p 2 kohaselt võib kooli ümberkorraldamine ja -kujundamine toimuda ka juhul, kui finantseerimisvõimalused on suurenenud või vähenenud. Kuid volikogu ei ole otsuse õigusliku alusena sätestanud

§ 49

lg 3 p 2 seetõttu, et vaidlusaluse otsuse tegemine ei ole tingitud finantseerimisvõimaluste vähenemisest. Otsuses toodud lause, mille kohaselt „on vene õppekeelega koolide tegevus vaja ümber korraldada, et tagada ressursside otstarbekam kasutamine”, on otsust lisaks koolitusnõudluse vähenemisele täiendavalt motiveeriva ja põhjendava tähendusega. Seda lauset tuleb mõista selliselt, et seoses koolide ümberkorraldamisega vabanevad rahalised vahendid aitavad linna eelarvest tulenevaid ressursse veelgi otstarbekamalt kasutada, kuna linn suudab vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse samaväärselt täita otsuse tulemusel ka vähesemate rahaliste kulutustega. Tartu Linnavolikogu 19.10.2006 otsus nr 139 on sisuliselt igakülgselt põhjendatud ning selles kajastatud statistilised andmed ja prognoosid vastavad tegelikkusele. Vastustaja nõustub sisuliselt seisukohaga, et Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000 määruse nr 31 puhul on tegelikult tegemist halduse üksikaktiga, mitte üldaktiga. Määruse õiguslikuks aluseks on muuhulgas sotsiaalministri 14.06.2000 määruse nr 47 „Kooli tervisekaitsenõuded” § 9, milles oli toodud ühe õpilase kohta käiv minimaalne pindala, mis omakorda sõltus õpperuumi liigist. Seega, võttes arvesse nimetatud määruses sätestatud ühele õpilasele vastavat minimaalse pindala suurust ja TPG õppehoones asuvate õpperuumide pindalasid, koostati tabel, millest nähtuvalt on TPG õppehoone õpilaste piirarvuks 680 õpilast. Viidatud määruse puhul on endiselt tegemist kehtiva ja õiguspärase haldusaktiga, milles kajastatud Tartu Linnavalitsuse haridusosakonna haldusalas tegutsevate põhikoolide ja gümnaasiumide 4 tervisekaitsenõuetele vastavaid õpilaste piirarve oli Tartu Linnavolikogu enda 19.10.2006 otsuse tegemisel kohustatud ja õigustatud arvestama. Tartu Linnavalitsus ei lähtunud õpilaskohtade piirarvude kehtestamisel klassitäituvuse piirnormist ega pidanudki sellest lähtuma.

§-l 25 ja 03.10.2000 määrusel on erinevad reguleerimisvaldkonnad ja neid ei saa omavahel võrrelda – määrus reguleerib hoone mahutavust ja

§ 25

klassinimekirjas olevate õpilaste piirarvu, mistõttu viidatud allikate poolt kaitstavad hüved on erinevad. Käesoleval hetkel on TPG õpilaskohtade piirarv tegelikult isegi suurem kui Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000 määrusega nr 31 kehtestatud 680 õpilaskohta, kuna 13.09.2003 jõustus uus sotsiaalministri 29.08.2003 määrus nr 109 „Tervisekaitsenõuded koolidele”, mille § 4 lg 3 kohaselt peab kõikide õpperuumide pindala olema 1,7 m2 ühe õpilase kohta. Sotsiaalministri 29.08.2003 määruses nr 109 „Tervisekaitsenõuded koolidele” sätestatud nõudeid arvestades on TPG õpilaskohtade piirarv 2006 seisuga hoopis

1. Vastustajale teadaolevalt oli TPG 2006/
2. õppeaasta
3. klassi avalduse esitanud isikuid kokku 11 ja vastustajal puuduvad andmed kaebuse esitaja poolt väidetud ülejäänud isikute kohta. Kaebuse esitajad on kaebuses seadnud kahtluse alla ka otsuses kajastatud prognoosi, mille kohaselt ajavahemikul 2006/
4. õppeaastast kuni 2010/
5. õppeaastani väheneb vene õppekeelega õpilaste arv veel 132 õpilase võrra. Vastustaja on 02.03.2007 esitanud omalt poolt kohtule kirjaliku seletuskirja koos selgitustega vaidlusaluses otsuses kajastatud prognoosi kohta. Prognoosi aluseks on võetud Eesti Hariduse Infosüsteemis olevad andmed
6. kuni
7. klassi õpilaste arvu kohta ja Rahvastikuregistris olevad andmed koolikohustuslike (
8. klassi minevate) laste kohta. Vene õppekeelega koolide
9. klassi minevate õpilaste arvu prognoosiks on võetud rahvastikuregistrist lähtuvast Tartu linna koolikohustuslike laste arvust 12%, see protsent on saadud Tartu linna õpilaste üldarvu ja vene õppekeelega koolide õpilaste arvu suhtest.
10. klasside õpilaste arv on kujunenud eelnevatel aastatel vene õppekeelega koolide põhikooli lõpetajate valikutest lähtuvalt, mistõttu on
11. klassi õpilaste arvuks arvestatud 75% põhikooli lõpetajate arvust. Ülejäänud klasside (2.-
12. ja 11.-12.) õpilaste arv on võetud Eesti Hariduse Infosüsteemis olevatest andmetest ilma neid muutmata. Neid põhimõtteid arvestades on prognoosi tulemustes leitud, et 2007/
13. õppeaastal moodustab vene õppekeelega õpilaste arv Tartu linnas 1514 õpilast, 2008/
14. õppeaastal 1474 õpilast, 2009/
15. õppeaastal 1461 õpilast ja 2010/
16. õppeaastal 1452 õpilast, s .o täpselt samad arvud, mis sisalduvad Tartu Linnavolikogu vaidlustatud otsuses. Samuti ei saa vähem tähtsamaks pidada asjaolu, et enamus vene õppekeelega koolide õpilasi elab Emajõge piiriks tuues Annelinna pool Emajõge (71,46%) ja kesklinna pool Emajõge vaid 18,37%. TPG teeninduspiirkonnas elab vene õppekeelega koolide õpilastest kõige vähem TPG piirkonnas vaid 18%, samas kui Annelinna Gümnaasiumi piirkonnas elab 44% ja TSG piirkonnas 28% vene õppekeelega koolide õpilastest.
17. Kaasatud isik Haridus- ja Teadusministeerium vaidles samuti kaebusele vastu. Vastuväidete kohaselt on Tartu Linnavolikogu 19.10.2006 otsuses nr 139 välja toodud Tartu linnas asuva kolme vene õppekeelega kooli õpilaste arvud õppeaastate kaupa, millest nähtub, et 2002/2003 õppeaasta võrdlemisel 2006/2007 õppeaastaga on õpilaste arv neis koolides vähenenud kolmandiku võrra. Sellest tulenevalt on selge, et on täidetud kooli ümberkorraldamise aluseks olev punkt – linnas on koolitusnõudlus vähenenud. Kohalikul omavalitsusel ei ole otstarbekas pidada üleval koole, mille täituvus on alla poole reaalsest õpilaskohtade arvust. 5 HALDUSKOHTU LAHEND
18. Tartu Halduskohus jättis
19. mai 2007 otsusega kaebuse rahuldamata. Otsuse kohaselt on õige vastustaja seisukoht, et kaebuse esitajad on andnud PS §-is 37 lg 3 sätestatud põhiseaduslikule õigusele väära tõlgenduse. PS § 37 sätestatud õiguseks on õigus omandada haridust, mis hõlmab õigust nii põhiharidusele, keskharidusele kui kõrgharidusele, seda nii välisriigi kodanikule kui kodakondsuseta isikule. Hariduse mõiste annab haridusseaduse (edaspidi HaS) § 2 lg 1, mis sätestab, et haridus on õppeprogrammidega ettenähtud teadmiste, oskuste, vilumuste, väärtuste ja käitumisnormide süsteem, mida ühiskond tunnustab ning mille omandatust ta kontrollib. PS § 37 lg 3 järgi on vanemal õigus otsustada, millist haridust lapsele anda, ehk otsustada, milliste tõekspidamiste järgi ning missuguseid meetodeid valides lapsele haridus anda. See tähendab, et vastavalt kujunenud tõekspidamistele on vanemal võimalik valida, millisesse olemaolevasse kooli ta oma lapse õppima paigutab. PS § 37 sätestatud õigus haridusele ei tähenda, et riigil või kohalikul omavalitsusel puudub õigus otsustada konkreetse kooli kui õppeasutuse likvideerimist või ümberkujundamist. Konkreetse kooli osas valikuõiguse tegemine ei ole põhiõigus, vaid isiku valikuvabadus ja seda olemaolevate haridusasutuste baasil.

§ 18

märgib, et vanematele on koolikohustusliku lapse jaoks kooli valik vaba, kui soovitud koolis on vabu kohti. Kaebuste esitajate poolt osundatud

§ 31

lg 1 sätestab, et õpilasel on õigus valida oma huvidele ja võimetele vastav kool, valida õppeaineid koolis õpetatavatele valikainete piires või õppida individuaalõppekava järgi haridus- ja teadusministri määrusega kehtestatud korras. Ka

§ 31

lg 1 annab õiguse valida olemasolevate koolide hulgast kooli, mis vastab õpilase huvidele ja võimetele. Kuid

§ 31

lg 1 ei anna õpilasele õigust juba valitud koolis õppimise korral eeldada ega ka nõuda, et ta samas koolis saaks ka hariduse omandamise lõpetada.

§ 31

lg 1 ei välista kohaliku omavalitsuse õigust kooli tegevust lõpetada või ümber korraldada, tagades samas tasakaalustatud ja pluralismil põhineva õpetuse. Eeltoodu alusel saab väita, et vaidlustatud haldusakt ei riku PS §-is 37 lg 3 ja

§-is 31 lg 1 sätestatud vanemate õigust otsustada laste hariduse valiku osas või õpilase enda õigust valida tema huvidele ja võimetele vastavat kooli. Nõustuda tuleb vastustaja väitega, et kaebuse esitajad ei ole põhjendanud, tulenevalt kaebajate subjektiivsete õiguste rikkumisest, miks ja kuidas tulevane Vene Lütseum ei võimalda saada sama haridust kui TPG-s või ei ole õpilaste huvidele ja võimetele vastav kool, võrreldes TPG-ga. Kaebuse esitajad on tunnistanud, et iseenesest TPG tegevuse lõpetamine ei too kaasa kaebajate (põhi)õiguste rikkumist, kaebajate (põhi)õigust rikub TPG tegevuse põhjendamatu ja õigusvastane lõpetamine. Nähtuvalt kaebustest tingib TPG tegevuse lõpetamine R.J. i, G.Z. i laste, kes antud ajal õpivad TPG-s, sunnitud ülemineku Tartu Slaavi Gümnaasiumi. TPG likvideerimise tõttu tuleb teise kooli õppima asuda kaebuse esitajal I.A. l (õpib

1. klassis), ning 2007 õppeaastal ei ole A.K. l võimalik asuda õppima
2. klassi soovitud TPG-s, vaid Slaavi Gümnaasiumis. Seega, kui leiab tõendamist, et TPG tegevuse lõpetamine ja kooli likvideerimine on toimunud õigusvastaselt, saab lugeda, et on ka õigusvastaselt piiratud kaebuse esitajate õigus õppida koolis, mille nad on valinud ja milles nad soovivad enda või oma laste hariduse omandamist jätkata. HaS § 7 lg 2 p 2 kohaselt kohalikud omavalitsused asutavad, reorganiseerivad ja sulevad õigusaktides ettenähtud korras munitsipaalasutusi ning registreerivad oma halduspiirkonnas asutatud haridusasutusi. Vastavalt KOKS §-le 22 lg 1 p 34 ja § 35 lg 2 on valla või linna ametiasutuse ja selle tegevuse lõpetamise otsustamine volikogu ainupädevuses. HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalistele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Haldusakti põhjendustes tuleb ära näidata haldusakti andmise faktiline ja 6 õiguslik alus. Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjendustes tuleb ära märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud. Volikogu vaidlustatud otsuses täidetud kõik HMS § 56 nõuded. Otsuses on välja toodud nii otsuse andmist tingivad faktilised asjaolud kui õigusaktid, millest on otsuse tegemisel lähtutud. Otsuses välja toodud faktilised asjaolud ja põhjendused on andnud piisavat informatsiooni otsuse kohtus vaidlustamiseks ning võimaldavad ka kohtul hinnata haldusakti seaduslikkust. HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vaidlustatud linnavolikogu otsuses on aluseks võetud

§ 49

lg 2, lg 3 p 1 ja lg 4 p 2.

§ 49

lg 2 sätestab, et munitsipaalkooli korraldab ja kujundab valla- või linnavolikogu otsusel ümber valla- või linnavalitsus.

§ 49

lg 3 p 1 kohaselt võib kooli ümberkorraldamine ja ümberkujundamine toimuda juhul, kui linnas või vallas on koolitusnõudlus suurenenud või vähenenud. Seega on kooli ümberkorraldamise otsustamine

§ 49lg 3 alusel diskretsiooniõiguse alusel tehtav otsus.

HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust teostada kooskõlas volituste piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei saa ümber hinnata kaalutlusotsuse otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, kas kaalutlusotsuse tegemisel on esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, kas ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Iseäranis on diskretsiooniveaga tegu juhtudel, kui haldusorgan on lähtunud lubamatutest kaalutlustest või jätnud mõne olulise aspekti tähelepanuta. Halduskohus ei tuvastanud Tartu Linnavolikogu poolt kaalutlusõiguse piiride ületamist. Kohus võib sekkuda kaalutlusõiguse teostamisse siis, kui otsustus jääb küll kaalutlusõiguse piiridesse, kuid tekivad kahtlused otsuse ratsionaalsuses. Vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused ei tekita kahtlust otsuse ratsionaalsuses, samuti ei ole lähtutud lubamatutest kaalutlustest. TPG tegevuse lõpetamise ja kooli TSG-ga liitmise põhjuseks on olnud koolitusnõudluse vähenemine Tartu linna vene õppekeelega koolides. Koolitusnõudluse vähenemise analüüsimisel on välja toodud vene õppekeelega koolides õpilaste arv otsuse tegemisele eelnevatel aastatel, s. o alates õppeaastast 2002/2003 ning arvestatud õpilaste arvu prognoosiga kuni aastani 2011/

1. Otsuses toodud arvandmete järgi on õppeaastatel 2002/2003 kuni käesoleva ajani kolmest Tartu linna vene õppekeelega koolist õpilaste arvu vähenemine olnud kõige suurem TPG-s. Ka on vaidlustatud otsuse järgi TPG-s kõige väiksem õpilaskohtade täituvus (46,2%, kuid teistes on täituvus 57,5% ja 56,8%). Otsuses esitatud prognoosi kohaselt väheneb ajavahemikul 2006/2007 õppeaastast kuni 2010/2011 õppeaastani vene õppekeelega õpilaste arv veel 132 õpilase võrra. Eeltoodu alusel on linnavolikogu pidanud vajalikuks vene õppekeelega koolide tegevus ümber korraldada ning pidanud olukorra lahendamiseks kõige otstarbekamaks liita TPG TSG-ga, mille tulemusena TPG tegevus lõpetatakse. Õige on vastustaja põhjendus, et koolitusnõudluse hindamisel tuli arvestada antud juhul konkreetse õppekeelega koolide koolitusnõudluse statistikat, mitte kõikide Tartu linna koolide, s. h eestikeelsete koolide koolitusnõudluse statistikat. Volikogu on õiguspäraselt põhjendanud ja arvestanud otsuse tegemisel ainult vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse statistikat. 7 Ebaõige on kaebajate väide, et koolitusnõudluse vähenemine vene õppekeelega koolides Tartu linnas on toimunud linnavõimude sihipärase tegevuse tulemusena, eesmärgiga viia TPG õpilaskohtade täituvus alla 50%. Kooli likvideerimise põhjendustes ei ole märgitud, et kooli saaks ümber korraldada või likvideerida, kui kooli täituvus on alla 50%. Sellise kriteeriumi kehtestamist vastustaja poolt ei ole kohtule tõendatud. Samuti ei ole tõendamist leidnud, et õpilaste arvu vähenemine TPG-s on toimunud just Tartu Linnavolikogu või täitevvõimu, s. o Tartu Linnavalitsuse, tegevuse tulemusena. Volikogu otsuses toodud arvandemete järgi on TPG-s vähenenud õpilaste arv 2006/2007 õppeaastaks võrreldes 2002/2003 õppeaastaga 47%, samas ajavahemikus vähenes Annelinna Gümnaasiumis õpilasi 26% ja Slaavi Gümnaasiumis 25%. Hinnangu andmine sellele, millistel põhjustel ei avatud TPG-s 2006/2007 esimest klassi, väljub antud haldusasja raamidest. Volikogu otsuses on märgitud, et TPG koolihoones on 680 õpilaskohast täidetud 46,2% õpilaskohtadest, samas Annelinna Gümnaasiumis 57,5% ja Tartu Slaavi Gümnaasiumis 56,8%. Kaebajate väitel ei ole näidatud õpilaskohtade arv õige ega ole kontrollitav. Kaebuse esitajate poolt on kohtule esitatud TPG endise õpetaja V. N poolt koostatud omapoolne arvestus TPG õpilaskohtade arvu kohta, saades esialgselt õpilaskohtade arvuks 620 ja hiljem täpsustatult
2. Kohus ei saanud V. N poolt esitatud arvestust käsitleda sellise tõendina, mis annaks alust hinnata volikogu otsuses esitatud arvutusi ebaõigeteks. V. N poolt koostatud arvestus on tehtud tema enda poolt määratud arvestusprintsiipidest või tema mälestustest lähtudes. Otsuses on esitatud vene õppekeelega koolide kohta prognoos kuni õppeaastani 2010/2011 ja seda kõikide vene õppekeelega koolide osas kokku. Selle kohaselt õpib õppeaastal 2007/2008 Tartu linna vene õppekeelega koolides 1514 õpilast, 2010/2011 õppeaastal 1452 õpilast. Kohtul puudus alus pidada vastustaja poolt esitatud prognoosi ebausaldusväärseks või kahtlaseks. Esitatud prognoos on koostatud linnavalitsuse haridusosakonna poolt, prognoosi aluseks on võetud Eesti Hariduse Infosüsteemis olevad andmed ja Rahvastikuregistris olevad andmed koolikohustuslike laste kohta. Kaebajate poolt on kohtule esitatud Tallinna Ülikooli sotsioloogia osakonna professori Ellu Saare prognoos Tartu linna vene õppekeelega koolide õpilaste arvu kohta kuni õppeaastani 2012/
3. Viimasega on soovitud tõendada, et koolitusnõudluse langemine vene õppekeelega koolides on praeguseks peatunud ning et õppeaastast 2009/2010 hakkab see tõusma. Vaatamata kummagi poole poolt esitatud prognoosi tulemuste teatavale erinevusele, ei anna see alust kohtul lugeda linnavalitsuse poolt koostatud prognoosi ebausaldusväärseks ja ebaõigeks. Vastustaja on põhjendanud oma selgitustes, millest tuleneb kahe prognoosi erinevus – linnavalitsus kasutab prognoosides andmeid, mis on saadud otse koolidelt ja registritest, E. Saare prognoosi aluseks on Eesti Statistikaameti andmed Tartu linna elanike arvud vanusegruppide järgi. Kuigi esitatud prognoosid on õpilaste arvu osas erinevad, näitavad mõlemad prognoosid, et õpilaste arv vene õppekeelega koolides alates õppeaastast 2007/2008 kuni õppeaastani 2012/2013 ja ka 2013/2014 stabiliseerub. Seega on vastustajal olnud nii otsuse ettevalmistamisel kui otsuse tegemisel võimalik arvestada kaugemale ulatuva prognoosiga. Kaebajad on leidnud, et volikogu otsus on vastuolus Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukavaga aastateks 2004-2007, kuna selles arengukavas TPG tegevuse lõpetamist ette nähtud ei olnud. HaS § 7 lg 2 p 1 näeb ette, et kohalikud omavalitsused kavandavad oma halduspiirkonna hariduse arengu programme ja viivad neid ellu. „Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukava aastateks 2004-2007 kinnitamine“ on vastu võetud Tartu Linnavolikogu poolt 8 22.10.
4. Selle sissejuhatavas osas on märgitud, et arengukava aastateks 2004-2007 on Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengut ja rahastamist suunav dokument. Arengukavale lisatud tegevuskava aastateks 2004-2007 käsitleb arengustrateegia elluviimiseks vajalikke ülesandeid ja tegevusprojekte. Nimetatud arengukava ei oma antud haldusasja juures sellist õigusjõudu, mis tooks kaasa otsuse tühistamise. Nagu arengukavas endas märgitud, on see munitsipaalõppeasutuste arengut ja rahastamist suunav dokument, ehk halduse sisene dokument, millega ei ole kolmandatele isikutele pandud mingeid kohustusi ega antud õigusi. Asjaolu, et arengukavas ei olnud 2003 kavandatud TPG tegevuse lõpetamist, ei tähenda, et vastustajal puudub õigus teha konkreetseid otsuseid, mis ei sisaldu arengukavas. Seega on volikogu kui kollegiaalse organi poolt vastu võetud diskretsiooniotsus kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, tugineb seaduslikule alusele, ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ega lähtutud lubamatutest kaalutlustest. Puudusid sellised menetlus- ja motiveerimisvead, mis tekitaksid kahtlusi kaalutlusotsuse sisulises õiguspärasuses. Kohus jättis tähelepanuta mitmed kaebajate poolt esitatud, kuid vaidlusaluses otsuses välja toomata, asjaolud ja paljus emotsioonidel põhinevad põhjendused (kooli taust, n.n võitlus just vene õppekeelega koolide suhtes,

§ 9lg 1 sätestatuga seonduv).

Kohus pidas antud kaebuse lahendamise juures oluliseks asjaolu, et Tartu Linnavolikogu 26.04.2007 istungil oli päevakorras volikogu 19.10.2006 otsuse nr 139 kehtetuks tunnistamine, mis võeti volikogu päevakorda rahva initsiatiivi korras, saades selleks ligikaudu 1200 allkirja. Volikogu oma otsust TPG ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise osas ei muutnud. Samas, nähtuvalt volikogu stenogrammist, oli volikogu liikmetele esitatud ka need andmed, mida 19.10.2006 otsuses nr 139 välja toodud ei olnud, kuid olid esitatud kohtumenetluse käigus. Seega on volikogu kui kollegiaalne organ saanud teistkordselt analüüsida kõiki TPG tegevuse lõpetamisega seonduvaid asjaolusid ning saanud anda hinnangu esialgse otsustuse õiguspärasusele. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 5. R.J. , A.K. , I.A. ja G.Z. esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlevad Tartu Halduskohtu 15. mai 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega kaebus rahuldada. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on jäetud välja selgitamata vaidlustatud otsuse eesmärk ja kontrollimata selle järgimine.

§ 49

lg 3 p 1, mille kohaselt kooli ümberkorraldamine ja ümberkujundamine linnas või vallas võib toimuda koolitusnõudluse suurenemise või vähenemise tõttu, sätestab kooli ümberkorraldamise ja ümberkujundamise tingimused, kuid mitte eesmärgi. Haldusakti eesmärk peab olema kajastatud haldusaktis. Apellandid on jätkuvalt seiskohal, et TPG ja TSG ümberkorraldamise põhjuseks ei olnud ei „ressursside otstarbekama kasutamise tagamine“ ega ka hiljem välja mõeldud „õppetöö kvaliteedi parandamine“; 2) on jäetud välja selgitamata diskretsiooni piirid. Kooli tegevuse ümberkorraldamise koolitusnõudluse vähenemise tõttu diskretsiooniotsuse piirid on tingimused, millal kooli saab ümber korraldada, kui koolitusnõudlus vallas või linnas on vähenenud. Iga koolitusnõudluse vähenemine või suurenemine ei too endaga kaasa koolide ümberkorraldamist. Mõistlikkuse põhimõttest lähtudes peab kooli ümberkorraldamise otsustuse tegemiseks koolitusnõudluse vähenemine olema loomulik, ajaliselt keskmises perspektiivis pööramatu, oluline, s. t ületama teatud kriitilise joone ning võrreldav koolitusnõudluse vähenemisega teistes valla- või linna koolides. Vaidlustatud otsus ei vasta ühelegi kriteeriumile. Koolitusnõudluse vähenemine TPG-s: a) oli kunstlik. Asjaolu, et täituvuse vähenemine TPG-s ei omanud loomulikku iseloomu, tõendavad otsuses TPG-s õpilaskohtade ebaseadusliku arvu esile toomine ja kooli juhtkonna ebaseaduslik käitumine õpilaste vastuvõtmisel (TPG teise esimese klassi avamata jätmine 9 2004/2005. õppeaastal; esimese klassi avamata jätmine 2006/2007 õppeaastal ja kümnendasse klassi sisseastumise takistamine 2006/2007 õppeaastal; b) ei ole ajaliselt keskmises perspektiivis pööramatu. Kohaliku omavalitsuse hariduse arengukavad hõlmavad tavaliselt ajavahemiku 5-6 aastat.

ja HaS ei sätesta, millist ajavahemikku peab hõlmama hariduse arengukava. Koolikohustus algab 7-aastasena, mis samuti annab võimalust prognoosida seitse aastat ette, teades sündinud laste arvu. Seega saab põhjendatult väita, et tavaline koolitusnõudluse prognoos hõlmab 5-6-7 aastat. Hariduse arengukava peab mõistlikkuse põhimõtte kohaselt lähtuma koolitusnõudluse prognoosist. Statistilised andmed näitavad, et Tartu linnas on pidev sündivuse kasv ja venelaste osakaal Tartu linna elanikkonnas on stabiilne ja moodustab 16-17%. Otsuses toodud prognoos ulatub 2010/2011 õppeaastani ja näitab koolitusnõudluse vähenemist vene õppekeelega koolides võrreldes 2006/2007 õppeaastaga 132 õpilase võrra. Abilinnapea J. Sasi poolt esitatud graafikutest nähtub, et vene õppekeelega põhikooli lõpetajate arvu langemise alampunkt on 2011/2012 õppeaasta (eesti õppekeelega koolide kohta see on 2012/2013). Prof. E.Saare poolt koostatud prognoosi järgi on selleks alampunktiks 2008/2009 õppeaasta. Mõlemad ajaliselt keskmised prognoosid näitavad, et koolitusnõudluse langemine vene õppekeelega koolides Tartu linnas peatub 2008-2011 aasta vahel ja hakkab siis jälle kasvama. Otsuses on aga kajastatud üksnes lühiajaline prognoos, ilmselt eesmärgiga tuua esile koolitusnõudluse vähenemise näiliku pööramatust;

1. c)ei ole kriitiline. Kaasatud Haridus- ja Teadusministeeriumi arvamuse kohaselt saab kriitiliseks lugeda kooli täituvuse vähenemist alla 50%. Samast kriteeriumist lähtus ilmselt ka vastustaja. Ka vastustaja väide selle kohta, et 2006/2007 õppeaastal TPG esimeses klassis „soovis õppida asuda ainult 11 last“ kuigi neid oli 16, näitab, et vastustaja soovis vähendada õppima soovijate arvu alla 50% ;
2. d)on täiesti võrreldav olukorraga eesti õppekeelega koolides. Vene õppekeelega koolid tulevad kriisist välja isegi aasta varem. Seisuga 2000 oli Tartu linnas 23 põhikooli ja gümnaasiumi, neist 5 vene õppekeelega. Viie aasta jooksul suleti vene õppekeelega koolidest 3, mis moodustab 60%. Proportsionaalsuse põhimõttest lähtudes tulnuks Tartus sulgeda (23-5) x 60% =11 eesti õppekeelega põhikooli ja gümnaasiumi, kuid seda ei ole toimunud, mistõttu võib rääkida ebavõrdsest kohtlemisest.

§ 49

lg 3 p 1 käsitleb koolitusnõudluse vähenemist vallas või linnas, aga mitte teatud keelelises sektoris. Poolte vahel ei olnud vaidlust selle üle, et koolitusnõudluse vähenemine eesti õppekeelega koolides omab sama iseloomu, mis vene õppekeelega koolides. Kohtule esitati linna kõikide koolide kohta kogutud statistika, millest oli adekvaatselt näha, et suunad mõlemas keelesektoris on ühesugused ning vene õppekeelega koolid tulevad kriisist välja isegi ühe aasta varem; 3) on rikutud HKMS § 25 lg 2 ja 3 ning TsMS § 442 lg 8. Kohus on leidnud, et vaidlustatud otsuses on küll välja toodud vene koolide täituvuse protsent, kuid kooli likvideerimise põhjendustes ei ole märgitud, et kooli saab ümber korraldada või likvideerida kui kooli täituvus on alla 50%. Olukorras, kus seadus ei sätesta koolitusnõudluse vähenemise kriitilist piirmäära, omab Haridus- ja Teadusministeeriumi arvamus selles osas otsustavat iseloomu. Antud juhul kohus keeldus järelduste tegemisest, leides, et neid tuleb tõendada, samal ajal jättes esitatud tõendit põhjendamatult arvestamata. Koolitusnõudluse vähenemise kriitilise piirmäära määratlemine on käsitletavas vaidluses üks olulisemaid diskretsiooni piire, mille määratlemine oli otsene kohtu ülesanne otsuse õiguspärasuse kontrollimisel. Samuti ei ole kohtu arvates tõendamist leidnud, et õpilaste arvu vähenemine TPG-s on toimunud Tartu Linnavalitsuse tegevuse tulemusena. Kohtuotsuses on mainitud vaid üks viiest tunnistajatest, T. V, kes tõepoolest sellest kohtuistungil ei rääkinud. Kõik ülejäänud neli tunnistajat kas otseselt või kaudselt tõendasid antud asjaolu. Kohus on asunud seisukohale, et põhjuste hindamine, millistel koolisisestel põhjustel TPG-s 2006/2007 esimest klassi ei avatud, väljub antud haldusasja raamidest. Kohus asus seisukohale, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajaks oli olemas objektiivne ja volikogule esitatud arvestatav fakt, et esimest klassi TPG-s 2006/2007 õppeaastal avatud ei olnud. Seega leidis kohus, et ei ole vahet, kas koolitusnõudluse vähenemine omab loomuliku või kunstlikku iseloomu. Esimene klass jäi 2006/2007 õppeaastal avamata seetõttu, et TPG tegevus pidi väidetavalt lõpetatud olema ja 10 kooli direktor,

§ 31p 1 rikkudes, tahtlikult keeldus õpilasi kooli võtmast.

Apellandid peavad koolitusnõudluse vähenemise iseloomu (loomulik või kunstlik) oluliseks diskretsiooni piiriks, mille väljaselgitamine oli kohtu ülesandeks. Poolte vahel ei olnud vaidlust, et Tartu Linnavalitsuse 03.10.2000 määrus nr 31 „Põhikoolide ja gümnaasiumide õpilaste piirarvude kehtestamine“ on alates

§ 25

lg 1 jõustumisest ebaseaduslik, kuna ei kajasta antud

sättes toodud piirangut. Vastustaja esindaja vaid nentis, et „Tartu Linnavalitsusel puudub kohustus kontrollida 03.10.2000.a. haldusakti vastavust 07.05.2004.a. jõustunud seadusemuudatusele“. Kohus ei pidanud V. N arvestust usaldusväärseks, kuna leidis, et „V. N poolt koostatud arvestus on tehtud tema enda poolt määratud arvestusprintsiipidest või tema mälestustest lähtudes“. See väide ei vasta tõele, sest V. N puhul on tegemist endise TPG õppealajuhatajaga, kes oma ameti järgi peab tundma ja tunnebki oma õppeasutuse korraldust elukutselisel tasemel. „Mälestustest lähtudes“ oli koostatud esimene arvestus olukorras, milles puudusid arvestuse tegemiseks vajalikud lähteandmed. Pärast nimetatud andmete esitamist vastustaja poolt V.N esitas täpsustatud arvestuse. Kõik arvestuses toodud põhimõtted on professionaalselt põhjendatud. Vastustaja antud arvestusele sisuliselt vastu ei vaielnud, esitades omapoolset arvestust, mis täielikust eirab

sätestatud klassis õppivate õpilaste piirarvu. Vastustaja ei ole sihipäraselt esitanud omapoolset TPG täituvuse arvestust, mis arvestaks õpilaskohtade kehtivale seadusele vastavat arvu ja õpilaste arvu, keda tõendatult ja ebaseaduslikult TPG õppima ei võetud. Kohus on nõustunud oma otsuses, et mõlema prognoosi järgi õpilaste arv vene õppekeelega koolides Tartu linnas lähimatel aastatel stabiliseerub, kuid ei teinud sellest mingeid järeldusi. Samuti jäi kohtu poolt põhjendamata Tartu Linnavalitsuse prognoosi koostaja ja Tallinna Ülikooli prof. E. Saare teadusliku autoriteedi võrdsustamine. Kohus ei ole põhjendanud, miks „nimetatud arengukava ei oma antud haldusasja juures sellist õigusjõudu, mis tooks kaasa otsuse tühistamise“. Kohus ei toonud selgust asjaolule, miks ühel juhul on arengukava kooli tegevuse lõpetamise õiguslikuks aluseks, TPG tegevuse lõpetamise juhul aga ei ole. Kõik ülaltoodu viitab otseselt ebavõrdsele kohtlemisele, kuna teiste koolide tegevuse lõpetamise juhul see tegevuse lõpetamine oli reeglina arengukavades näidatud; 4) on rikutud TsMS §-is 436 lg 2 ja kohtute seaduse §-is 2 sätestatud kohtute sõltumatuse põhimõtet. Kohus on pidanud kaebuse lahendamise juures „oluliseks asjaolu, et Tartu Linnavolikogu

1. aprilli 2007 istungil oli päevakorras volikogu 19.10.2006.a. otsuse nr 139 kehtetuks tunnistamine, mis võeti volikogu päevakorda rahva initsiatiivi korras, saades selleks ligikaudu 1200 allkirja. Volikogu oma otsust TPG ümberkorraldamise ja tegevuse lõpetamise osas ei muutnud“. Sellega rikkus kohus TsMS § 436 lg 2, kuna kohus rajas oma otsuse asjaolule, mida istungil ei uuritud ning näitas ennast seotuna volikogu otsusega, mis võeti vastu pärast viimase kohtuistungi toimumist.
2. Tartu Linnavolikogu vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb kaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
3. mai 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige väide, et halduskohus on liigselt kitsendanud diskretsiooniõiguse piire, jättes välja selgitamata Tartu Linnavolikogu otsuse eesmärgi ning diskretsiooni piirid. Sellega ei saa nõustuda. Riigikohtu halduskolleegium on oma 14.10.2003 otsuse nr 3-3-1-54-03 p-s 38 asunud seisukohale, et halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, et kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga. Vastustaja on antud juhul veendunud, et Tartu Halduskohus on kohtu pädevust diskretsiooniotsuse kontrollimisel täpselt järginud ning diskretsioonipiiride kitsendust ei esine. 11 Kaebajad on toonud välja enda arvates olulised kriteeriumid - koolitusnõudluse vähenemise loomulikkus, olulisus jne, mida kohus oleks nende ettekujutuses pidanud Tartu Linnavolikogu poolt diskretsiooni teostamise hindamisel kaaluma. Vastustaja peab vajalikuks märkida, et tegemist on ainult kaebajate endi poolt loodud kaebetaktikaga, millega kohus seotud ei ole. Lisaks sellele on kohus vastavaid väiteid ka hinnanud ning leidnud, et vastustaja on neid diskretsiooniotsuse tegemisel arvestanud. Sellisel seisukohal on ka vastustaja. Kaebajate väide võrdse kohtlemise põhimõtte eiramise kohta on üldsõnaline ning ei tulene senisest menetlusest. Asjaolu, et kohus ei ole nõustunud kaebajate järeldustega, ei ole käsitletav võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ning kaebajate vastav väide tuleb jätta tähelepanuta; 2) on ebaõige apellantide väide, et kohus on rikkunud HKMS § 25 lg 2 ja 3 ning TsMS § 442 lg
4. Nimetatud sätted käsitlevad kohtuotsuse seaduslikkust ning seda, et kohtuotsus peab põhinema asjas kogutud tõenditel. Kaebajad on senises menetluses püüdnud korduvalt omistada väitele, et kooli saab ümber korraldada või likvideerida, kui kooli täituvus on alla 50%, materiaalõiguslikku tähendust. Teadaolevalt ei ole kaebajate väide õige. Vastavat 50% piirmäära ei ole kehtestatud ühegi õigusaktiga. Seega on esitatud väite näol taas kord tegemist ainult kaebajate kaebetaktikaga, mis ei ole kohtule õiguslikult siduv. Asjaolu, et Haridus- ja Teadusministeerium on selle oma arvamuses välja toonud, ei tähenda, et see oleks õigusakti jõuga, samuti ei ole see esitatud kindla piirmäärana, vaid kui ühe võimaliku orientiirina. Samas on vastustaja oma varasemates vastuväidetes tõendanud, et vaidlusalusel juhtumil on koolitusnõudluse vähenemine nimetatud proportsioonis esinev; 3) on kohus asjas kõiki tõendeid hinnanud korrektselt ning nendest tehtud järeldused on loogilised ja põhjendatud. See, et kaebaja kohtu järeldustega ei nõustu, ei tähenda veel kohtu järelduste ebaõigsust. Samuti jääb vastustajale arusaamatuks, kuidas kohus on väidetavalt rikkunud kohtute sõltumatuse põhimõtet. Halduskohtu otsus on tehtud materiaal- ning menetlusõiguse norme õigesti kohaldades ning alused selle tühistamiseks puuduvad. Samuti ei ole kaebajad toonud välja ühtegi uut argumenti ega asjaolu, mis oleks halduskohtu otsuse tühistamise aluseks. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
6. mai 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu.
7. Ebaõige on apellantide väide, et halduskohus on rikkunud HKMS § 19 lg 6 sellega, et kitsendas liigselt diskretsiooni piire ja jättis välja selgitamata Tartu Linnavolikogu vaidlustatud otsuse eesmärgi ja diskretsiooni piirid. Riigikohtu halduskolleegiumi 14.10.2003 otsuses nr 3-3-1-54-03 väljendatud seisukoha kohaselt „Halduse kaalutlus- ehk diskretsiooniotsuste kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei hinda ümber kaalutlusotsuse poliitilist otstarbekust, vaid kontrollib üksnes seda, ega kaalutlusotsuse tegemisel ei esinenud menetlus- ja vormivigu, mis võisid mõjutada sisulist otsustamist, kas diskretsiooniotsus on kooskõlas õigusnormide ja õiguse üldpõhimõtetega, kas otsus tugineb seaduslikule alusele, ega ei ole väljutud diskretsiooni piiridest ning ega ei ole tehtud muud sisulist diskretsiooniviga“. 12 Halduskohus on linnavolikogu vaidlustatud otsuse õiguspärasuse hindamisel lähtunud Riigikohtu halduskolleegiumi nimetatud juhisest. Kohus on kontrollinud, kas linnavolikogu ei ole vaidlustatud otsuse tegemisel väljunud diskretsiooni piiridest ega teinud muud sisulist diskretsiooniviga ning õigesti leidnud, et nimetatud asjaolusid ei esine. Apellandid on ebaõigesti tõlgendanud HKMS § 19 lg 6 ja leidnud, et halduskohus pidi välja selgitama selle sätte kohaselt otsuse eesmärgi ja see jäi välja selgitamata. Otsuse eesmärk tuleneb otsusest endast ning HKMS § 19 lg 6 kohaselt kontrollib kohus, kas on järgitud diskretsiooni eesmärki (mitte aga ei selgita välja otsuse eesmärki). Linnavolikogu on vaidlustatud otsuse langetamisel arvestanud kaalutlusõiguse eesmärki. Kaalutlusotsus peab tagama alusnormi eesmärgi saavutamise. Alusnormiks linnavolikogu vaidlustatud otsuse tegemisel on olnud

§ 49lg 3 p 1 ja lg 4 p 2.

Vastavalt

§-ile 49 lg 3 p 1 võib kooli ümberkorraldamine ja ümberkujundamine toimuda, kui linnas on koolitusnõudlus suurenenud või vähenenud. Sama paragrahvi lg 4 p 2 kohaselt koolide ümberkorraldamine käesoleva seaduse tähenduses seisneb koolide ühinemises või jagunemises; koolid ühinevad või jagunevad järgmiselt: kool liidetakse teise kooliga ja liidetav kool lõpetab tegevuse. Aluseks võttes KOKS § 6 lg 2, mille kohaselt omavalitsusüksuse ülesandeks on muuhulgas linnas gümnaasiumide ülalpidamine, juhul kui need on omavalitsusüksuse omanduses ning HaS § 7, kus on sätestatud kohalike omavalitsuse pädevus oma halduspiirkonna hariduse arendamisel, siis on

§ 49eesmärgiks tagada linnas optimaalse koolivõrgu väljakujunemine.

Vaidlustatud otsuse tegemisel on linnavolikogu alusnormi eesmärki silmas pidanud. Lähtudes diskretsioonivolituse eesmärgist oli linnavolikogu õigustatud vaidlustatud otsuses märkima ka seda, et kooli ümberkorraldamisel lähtutakse ressursside otstarbekamast kasutamisest ning apellantide vastupidised väited apellatsioonkaebuses on alusetud.

1. Apellantide väiteks kaebuses on ka see, et diskretsiooni piirid jäid asjas välja selgitamata. Diskretsiooni piirideks on kaalutlusnormiga antud volituste piirid ning neid ei tohi normi kohaldaja ületada. Diskretsiooni piiride ületamisega on tegemist siis, kui valitakse diskretsiooninormiga sätestamata õigusliku tagajärje. Linnavolikogu ei ole otsuse tegemisel rikkunud diskretsiooni piire, sest valitud otsustusvõimalused on seaduse piires.
2. Apellantide poolt välja toodud asjaolud (koolitusnõudluse vähenemine peab olema loomulik, ajaliselt pöördumatu, oluline ja võrreldav koolitusnõudluse vähenemisega teistes linna koolides) ei sätesta diskretsiooni piirid, vaid need võiksid olla vaid argumentideks, mida tuleks kaalutlusotsuse tegemisel arvestada, s. o need võivad olla aluseks otsustamaks, et rikutud on kaalutlusõigust. Sel juhul, kui ei järgita seaduslikku eesmärki või kui diskretsiooni teostamisel ei kaaluta piisavalt olulisi seisukohti, võib olla tegemist kaalutlusõiguse rikkumisega.
3. Halduskohus on apellantide poolt nimetatud asjaolusid hinnanud ning leidnud, et vastustaja on neid diskretsiooniotsuse tegemisel arvestanud ning apellantide vastupidine väide on ebaõige. Halduskohus on õigesti leidnud, et vaidlustatud otsuses esitatud kaalutlused ei tekita kahtlust otsuse ratsionaalsuses, samuti ei ole lähtutud asjassepuutumatutest kaalutlustest. Ebaõige on apellantide seisukoht, et koolitusnõudluse vähenemine TPG-s oli kunstlik ning seetõttu on ka vaidlustatud otsus õigusvastane. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et õpilaste arv on TPG-s vähenenud Tartu Linnavolikogu või Linnavalitsuse tegevuse tõttu. Apellantide poolt viidatud tunnistajate V. K, V. N ja K. B ütlused ei tõenda seda, et kooli juhtkonna ebaseadusliku tegevuse tõttu ei avatud 2004/2005 õppeaastal teist esimest klassi ja 2006/2007 õppeaastal esimest klassi. Nimetatud tunnistajad on andnud ütlusi lähtudes oma subjektiivsest tajust ning teistelt isikutelt kuuldust, kuid nad ei omanud täpset ametlikku informatsiooni selle kohta, kui palju lapsi soovis õppima asuda 2004/2005 ning 2006/2007 õppeaastal TPG esimesse klassi. Samas tunnistaja T. V (oli kooli direktor 2004/2005 õppeaastal) ja tunnistaja 13 A. B (oli kooli direktor kuni 06.03.2007) ütluste kohaselt oli esitatud ebapiisavalt avaldusi selleks, et avada 2004/2005 õppeaastal teine esimene klass ja 2006/2007 õppeaastal esimene klass. Põhjendamatu on apellantide seisukoht, et kooli ümberkorraldus on õigusvastane seetõttu, et koolitusnõudluse langus vene õppekeelega koolides peatub 2011 ja hakkab seejärel kasvama. Nähtuvalt vastustaja poolt esitatud tabelist (II kd tl 72) hakkab õpilaste arv venekeelsetes koolides tõusma 2012/2013 ning 2013/2014 saavutab 2007/2008 taseme. Asjaolu, et venekeelsete koolide õpilaste arv 2013/2014 saavutab käesoleva taseme, ei tõenda seda, et praegune kooli ümberkorraldus oleks ennatlik ja õigusvastane. Mõningane õpilaste arvu kasv võib tingida tulevikus mõne uue klassi avamise vajaduse. Alusetu ja tõendamata on ka apellantide väide, et vastustaja sai alandada TPG täidetavuse alla 50% üksnes valeandmetega manipuleerides. Analoogiliselt halduskohtule, leiab ka ringkonnakohus, et puudub alus kahelda vastustaja poolt nii volikogu liikmetele kui kohtule esitatud prognoosides venekeelsete õpilaste arvu kohta. Prognoosi aluseks on võetud Eesti Hariduse Infosüsteemis olevad andmed ja Rahvastikuregistris olevad andmed koolikohustuslike laste kohta. Samuti puudub alus pidada ebaõigeks vastustaja poolt esitatud analüüsi õpilaste arvu kohta venekeelsete koolide lõikes ning paljasõnaline on apellantide väide vastustaja poolt valeandmete kasutamise kohta. Halduskohus on õigesti leidnud, et koolitusnõudluse hindamisel tuli arvestada antud juhul konkreetsete õppekeelega koolide koolitusnõudluse statistikat, mitte kõikide Tartu linna koolide, s. h eestikeelsete koolide, koolitusnõudluse statistikat ning apellantide vastupidine väide apellatsioonkaebuses on ebaõige. Lähtudes eeltoodust on ka linnavolikogu oma vaidlustatud otsuse tegemisel põhjendatult aluseks võtnud vene õppekeelega koolide koolitusnõudluse statistika.
4. Põhjendamatu on kaebajate väide võrdse kohtlemise põhimõtte eiramise kohta. Asjaolu, et kohus ei ole nõustunud kaebajate järeldustega, ei ole käsitletav võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena. Võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumisena ei saa vaadelda ka seda, et otsustades TPG ümberkorraldamise küsimust, ei arutlenud volikogu selle üle, kui suur on koolitusnõudlus eestikeelsete koolide lõikes.
5. Ebaõige on apellantide väide, et halduskohus rikkus HKMS § 25 lg 2 ja 3 ning TsMS § 442 lg 8 ning seetõttu tuleb halduskohtu vaidlustatud otsus tühistada. Vastavalt HKMS §-ile 25 lg 2 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud ning rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid ning otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas kaebus tuleb rahuldada. TsMS § 442 lg 8 alusel märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas; kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega; kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima; kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Iseenesest õige on apellantide väide selle kohta, et halduskohus rikkus HKMS § 25 lg 2, mille kohaselt peab kohtuotsus rajanema üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele, sest halduskohus on oma otsuse põhjendustes viidanud Tartu Linnavolikogu
6. aprilli 2007 istungile, mille päevakorras oli volikogu 19.10.2006 otsuse nr 139 kehtetuks tunnistamine, kuid viidatud istungi protokolli kui tõendit ei olnud asjas esitatud ega ka kohtuistungil uuritud. Samas ei viinud selline protsessinormi rikkumine ebaõigele otsustamisele ja seetõttu ei ole ka vaidlustatud otsuse tühistamise aluseks. 14 Ülejäänud osas on apellatsioonkaebuses esitatud väited protsessinormide rikkumise kohta alusetud. Halduskohus on hinnanud asjas olevaid kõiki tõendeid ning nendest tehtud järeldused on õiged ja põhjendatud. Iseenesest õige on apellantide seisukoht, et nad peavad tõendama asjas oma väiteid, mitte järeldusi, kuid samas on arusaamatu nende väide, et halduskohus jättis tõendi selle kohta, et on kehtestatud kriteerium, mille kohaselt saab kooli likvideerida või ümber korralda kui kooli täituvus on alla 50%, arvestamata ja keeldus järelduse tegemisest. Kaebajad on püüdnud omistada väitele, et kooli saab ümber korraldada või likvideerida, kui kooli täituvus on alla 50%, materiaalõiguslikku tähendust. Halduskohus on õigesti hinnanud Haridus- ja Teadusministeerium arvamust selle kohta ja leidnud, et sellist kriteeriumi ei ole kehtestatud ning arvamuses on see märgitud üksnes kui üks võimalik seisukoht. Seega halduskohus hindas apellantide poolt viidatud tõendit ja tegi vastava järelduse. See, et kaebaja kohtu seisukohtadega ei nõustu, ei tähenda seda, et halduskohus rikkus otsuse tegemisel protsessinorme. Halduskohus on hinnanud asjas olevaid tõendeid selle kohta, kas Tartu Linnavolikogu või Linnavalitsuse tegevuse tulemusena vähenes TPG-s õpilaste arv ja tegi nendest vastava järelduse. Õige on halduskohtu seisukoht, et vaidlustatud otsuse vastuvõtmise ajaks oli olemas objektiivne fakt, et esimest klassi TPG-s 2006/2007 õppeaastal avatud ei olnud. Volikogu on vaidlustatud otsuse tegemisel lähtunud asjaolust, et linnas on venekeelsete koolide osas koolitusnõudlus vähenenud ja lähtuvalt sellest teinud kooli ümberkorraldamise otsuse. Halduskohus on õigesti hinnanud TPG endise õpetaja V. N poolt koostatud arvestust TPG õpilaskohtade arvu kohta ning see asjaolu, et apellandid ei ole nõus kohtu hinnangu, ei saa olla aluseks väitele, et halduskohus on rikkunud protsessinorme. Halduskohus on hinnanud nii linnavalitsuse haridusosakonna kui Tallinna Ülikooli sotsioloogia osakonna professori E. Saare poolt koostatud prognoose Tartu linna vene õppekeelega koolide õpilaste arvu kohta ning ringkonnakohtul puudub alus anda neile teistsugust hinnangut. Halduskohus on oma otsuses põhjendanud, miks see asjaolu, et Tartu linna munitsipaalõppeasutuste süsteemi arengukavaga aastateks 2004-2007 ei olnud ette nähtud TPG tegevuse lõpetamist, ei välistanud vastustaja õigust vaidlustatud otsust vastu võtta ning apellantide vastupidine väide on põhjendamatu.
7. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad apellantide poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud HKMS § 92 lg 1 alusel nende endi kanda. Vastustaja menetluskulude taotlust ei ole esitanud. Maili Lokk Agu Timmi Viivi Tomson 15