Obsah (6)

§ 11§ 18§ 17§ 8§ 31§ 7

3-06-2080 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 26. juuni 2007 Tartu Haldusasja number 3-06-2080 Hal

) § 8 lg 1 ja Hauston Kinnisvara Rakvere osakonna juhataja hinnangule tuginedes asjaoludega, et nad said maad erastada 11 859 m2 soovitust vähem ning L kinnistu, mille arvelt pidanuks erastamine toimuma, ruutmeetri ligikaudseks hinnaks on 100 krooni. 2. Vihula Vallavalitsuse vaidles kaebusele vastu ja palus menetluse kaebuse esitamise tähtaja rikkumise tõttu lõpetada. Vastustaja viitas

§-ile 31 lg 2 ja väitis, et võimatust erastada rohkem kui 0,81 ha kinnitasid kaebajad juba Vihula Vallavalitsuse 29.12.1997 korralduse nr 672 vaidlustamiseks 01.03.1999 esitatud kaebuses ning järgnevate korraldustega on vallavalitsus üksnes püüdnud

§ 11lg 3 kohaselt kõrvaldada korralduse nr 672 tagajärgi. Maa

RS § 22¹ lg 4 järgi on igal kaasomanikul õigus erastada ehitise kaasomandi osale vastav mõtteline osa maast. M.S. on ilmselt kahjunõudest loobunud, A.T. le ja O.T. le kummalegi aga kuulub vaid 1/6 M külas asuvast elamust, mõlemal on iseseisev nõue ja neid ei saa koos arutada. HALDUSKOHTU LAHEND

1. Tartu Halduskohus rahuldas
2. märtsi 2007 otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis välja Vihula Vallavalitsuselt õigusvastase haldusakti andmisega tekitatud kahju hüvituseks A.T. kasuks 208 520.66 krooni ning O.T. kasuks 208 520.66 krooni. Otsuse kohaselt kohustab põhiseaduse §-is 154 ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (edaspidi KOKS) §-des 3 p 2 ja 3 sätestatu kohalikku omavalitsust tegutsema seaduste alusel ning tagama isikutele nende seadusest tulenevad õigused. Vihula Vallavalitsus ei ole oma 29.12.1997 korralduse nr 672 andmisel neist kohustustest lähtunud. Ühtegi väidet ega tõendit, mis välistaks tema süü õigusvastase korralduse andmises, ei ole Vihula Vallavalitsus kohtule esitanud. Nimetatud haldusakti ja kaebuses kirjeldatud kahju tekkimise vahel on olemas ka 2 otsene põhjuslik seos, sest kui õigusvastaselt võõrandatud endise L talumaad poleks õigustatud subjektile tagastatud enne sellel maal asuvate ehitiste omanike maa ostueesõigusega erastamise avalduste õigusaktide nõuetele vastavat lahendamist, poleks kaebuses kirjeldatud kahju tekkida saanud. Vihula Vallavalitsuse 17.06.2005 korraldusega nr 281 määrati ostueesõigusega erastatava S katastriüksuse suuruseks 8138 m2 ning nõustuti erastama A.T. le ja O.T. le kummalegi 1/6 osa. Selle korralduse õiguspärasuse kohta tehtud kohtuotsus on jõustunud ja 8141 m2 suurune S maaüksus on eespool juba nimetatud ostu-müügilepingu alusel antud 1/6 suurustes mõttelistes osades nende kaasomandisse (S toimik nr 23665). Seega on kaebajate poolt väidetud kahju pöördumatu ja seda ei saa enam sellise tagajärjeni viinud haldusaktide või toimingute vaidlustamisega ära hoida ega kõrvaldada. Ostueesõigusega erastatava S maaüksuse suurus ja piirid määrati lõplikult kindlaks Vihula Vallavalitsuse 17.06.2005 korraldusega nr
3. Enne kui nimetatud korraldus jõustus ja maa kaebajatele soovitud suurusest väiksemas ulatuses erastati, polnud neile reaalset varalist kahju veel tekkinud ning ei olnud põhjust kahju hüvitamise nõudega kohtusse pöörduda. Seda, et Vihula Vallavalitsuse 29.12.1997 korraldusest nr 672 teadasaamise ajast ei saa kaebetähtaja algust arvutada, kinnitab selgelt asjaolu, et Vihula Vallavalitsus on kaebajate erastamisõiguse realiseerimiseks andnud mitmeid täiesti erineva sisuga korraldusi. Seega ei saanud kahju suurus enne 17.06.2005 korralduse nr 281 õiguspärasuse kohta tehtud kohtuotsuse jõustumist kaebajatele teada olla. Nimetatud kohtuotsus jõustus Riigikohtu 26.04.2006 määrusega. Kuna kaebus saabus Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajja 23.10.2006, on see esitatud halduskohtumenetluse seadustiku (edaspidi HKMS) §-is 9 lg 4 kehtestatud kaebetähtaja jooksul ja kõik Vihula Vallavalitsuse vastupidised väited on alusetud. Täiesti alusetu on väide ka selles, et A.T. ja O.T. kaebust ei saa läbi vaadata ühes menetluses. HKMS §-is 10 lg 7 kehtestatud nõue, et iga isik esitab kohtule individuaalse kaebuse, ei keela mitme sarnase nõudega kaebaja puhul nõuete ühte kaebusesse ühendamist ega välista võimalust liita eraldi esitatud kaebused ühisesse menetlusse, kui kohus seda otstarbekaks peab. Samas tuleneb individuaalse kaebuse esitamise nõudest aga see, et oma kaebeõigust ei saa teisele isikule üle anda. Seega pole S kinnistu kaasomanike kokkuleppel halduskohtumenetluse seisukohalt mingit õiguslikku tähendust ning M.S. i ei saa lugeda käesoleva kaebuse esitajaks. HKMS § 10 lg 1 p 1 kohaselt tuleb kaebuses ära märkida kaebaja nimi, aadress ja sidevahendite andmed. See, et M.S. i pole kaebuse esitajana nimetatud, kaebuse taotluses ei paluta talle hüvitust välja mõista ning kaasomanike kokkulepe esitati kohtule alles pärast seda, kui Vihula Vallavalitsus oli juhtinud tähelepanu asjaolule, et kaebajatele kuulub kummalegi vaid 1/6 nõudeõigusest, viitab kokkuleppe tagantjärele vormistamise võimalusele. M.S. i ei saa kaebuse esitajaks olla ka seetõttu, et tema poolt 31.05.2006 Vihula Vallavalitsusele esitatud riigivastutuse seaduse sätetele tuginev kahju hüvitamise nõue on 28.06.2006 kirja nr 21.3-5/1066 kohaselt tagasi lükatud, ta pole

§ 18

lg 2 kehtestud 30 päeva jooksul halduskohtusse pöördunud ja kaebuses ei sisaldu taotlust tema kohtusse pöördumise tähtaja ennistamiseks. Asjaolu, kas Vihula Vallavalitsus on taotlust haldusorganina arutanud ja selle kohta haldusakti andnud, ei oma seejuures mingit tähendust, sest nimetatud 30-päevane kohtusse pöördumise tähtaeg kehtib ka siis, kui haldusorgan jätab taotluse tähtaegselt lahendamata ega vormista üldse mingit dokumenti.

§ 17

lg 1 võimaldab kahju kandnud isikul valida, kas esitada taotlus vahetult kahju tekitanud haldusorganile või kaebus halduskohtusse. Antud juhul on M.S. valinud kohtuvälise menetluse ega ole selle lõppedes esitanud halduskohtusse tähtaegset individuaalset kaebust.

§ 8lg 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas.

Rahalise hüvituse maksmine on välistatud vaid juhul, kui avaliku võimu kandja saab muude vahenditega oma õigusvastase 3 tegevuse tagajärjed kõrvaldada. Samas lubab

§-is 11 lg 2 ja 3 sätestatu seda teha vaid õiguspäraste abinõudega. Kohtumenetluses esitatud ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekud ja Vihula Vallavalitsuse korraldused tõendavad, et pärast 29.12.1997 korralduse nr 672 õigusvastaseks tunnistamist on Vihula Vallavalitsus küll püüdnud lahendada kaebajate maa ostueesõigusega erastamise avaldusi neile võimalikult soodsal viisil, kuid see ei ole õnnestunud. Seda põhjusel, et L maaüksuse tagastamise järgselt ei olnud praeguse S katastriüksuse ümber muud vaba maad, kui mere poole jääv riigimetsamaa, mille ostueesõigusega erastamise õigust pole kummalgi kaebajal kunagi olnud. Sellisele järeldusele on Jõhvi Halduskohus jõudnud haldusasja nr 3-174/2005 jõustunud kohtuotsuses. Kahju tekitaja püüded kahju tagajärgi kõrvaldada saavad kahju hüvitamise välistada vaid siis, kui need on olnud edukad. Antud juhul on maa ostueesõigusega erastamine kaebajatele juba lõpule viidud ning osa nende soovitud maast on selle menetluse seisukohalt pöördumatult teiste isikute omanduses. Seega ei kinnita miski, et peale rahalise hüvituse on Vihula Vallavalitsusel veel mingeid muid õiguspäraseid abinõusid kahju heastamiseks. Kaebajatele ja vallavalitsusele 24.08.2001 OÜ R poolt tehtud ettepanek seda asjaolu ei muuda, sest 14.06.2001 oli Vihula Vallavalitsus juba andnud korralduse nr 396 ettepanekus märgitud maatükki sisaldava maa erastamiseks ja kaebajad olid selle 30.08.2001 ka välja mõõtnud. Samuti ei oma tähendust, kas ja millisel põhjusel on teised isikud merega piirnevat riigimetsamaad omandisse saanud.

§ 8

lg 1 kehtestab, et rahalise hüvitisega tuleb luua niisugune varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega on hüvituse määramisel õiglane lähtuda praegu kehtivatest kinnisavara hindadest. See võimaldab kaebajatel soovi korral soetada samasuguse väärtusega maa kui oli see, millest nad õigusvastase haldusakti andmise tagajärjel ilma jäid. OÜ Uus Maa Kinnisvarabüroo eksperthinnangus 470/037 Vk on jõutud järeldusele, et S katastriüksusega külgnevate L katastriüksusest moodustatud kokku 17 257 m2 suuruste Mängi ja L ranna kinnistute ühe ruutmeetri hind on käesoleval ajal vastavalt 112 ja 99 krooni. Nende hindade aritmeetilise keskmisena arvutatud hinnast 105.50 krooni ruutmeetri kohta lähtusid kaebajad oma nõude täpsustamisel ja sellise hinna vastu ei olnud põhimõtteliselt ka vallavalitsus. Vallavalitsuse viited kahjusummale kulusid mitte arvestavale jäid paljasõnalisteks. MaaRS §-is 221 lg 4 kehtestatu kohaselt saavad ehitise kaasomanikud maad kuni 2 ha ulatuses ostueesõigusega erastada vaid oma kaasomandi osale vastavas mõttelises osas. O.T. le ja A.T. le kuulus maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise ajal kummalegi vaid kuuendik mõttelist osa Vihula vallas M külas asuvate hoonete ja rajatiste omandiõigusest ja selles ulatuses on maa neile ka erastatud (S toimik nr 23665). Eespool juba viidatud

§ 8

lg 1 kohaselt peab varalise kahju hüvitamine heastama kannatanu nende õiguste rikkumise, mis tal olid kahju tekitamise ajal. Kuna A.T. le ei kuulunud kahju tekitamise ajal enam kui 1/6 mõttelist osa M külas asuvate ehitiste omandiõigusest, ei saa talle tekitatud kahju rahalisel hüvitamisel lähtuda teistsugusest omandiõiguse jaotusest. Seega ei oma hüvitise suuruse määramisel vähimatki tähendust asjaolu, et pärast S maaüksuse kinnistamist on kaasomanikud otsustanud neile kuuluvad osad ümber jagada. Järelikult tuleb A.T. ja O.T. kaebuse täpsustatud nõue HKMS § 26 lg 1 p 4 kohaselt rahuldada ainult osaliselt ja mõista kummalegi kaebajale Vihula Vallavalitsuse õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju eest välja 208 520.66 krooni suurune hüvitus. Nimetatud summa moodustab kummagi kaebaja osas kaebuse nõudest ühe kuuendiku. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. A.T. ja O.T. esitasid apellatsioonkaebuse, milles paluvad tühistada Tartu Halduskohtu
2. märtsi 2007 otsuse osas, millega jäeti A.T. ja O.T. kaebus rahuldamata ning Vihula 4 Vallavalitsuse 29.12.1997 korraldusega nr 672 tekitad kahjuhüvitise summas 834 082.68 krooni välja mõistmata ja teha tühistatud osas uue otsuse, millisega rahuldada A.T. ja O.T. kaebuse täies ulatuses. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei ole vastustaja esitanud ühtegi nõuetekohast haldusakti, millega oleks M.S. i taotlust arutatud. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-70-06 tuleneb, et õiguslikke tagajärgi tekitab haldusakt, mitte kiri, millega selgitatakse haldusakti andmise asjaolusid tagantjärele. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-67-05 tuleneb, et kui haldusakt on vormistatud kirjadena ja kirjades ei märgita vaidlustamisviidet, vaid antakse soovitusi edasiseks toimimiseks, siis võib adressaadile jääda mulje, et tema asja veel arutatakse. Sellisel juhul peab halduskohus kaebuse tähtaegsuse hindamisel selgitama välja, millal pidi adressaat aru saama, et tema taotluse kohta on tehtud lõplik lahend. Käesoleval juhul ei ole nõuetekohast haldusakti M.S. i taotluse osas vormistatudki, mistõttu tuleb vastavat asjaolu kaebuse tähtaegsuse suhtes arvestada; 2) on ebaõigesti leitud, et kuivõrd M.S. pöördus kahju hüvitamise taotlusega Vihula Vallavalitsuse poole, kes ei ole aga kuni käesoleva ajani taotlust nõuetekohaselt lahendanud, siis on M.S. minetanud seadusest tuleneva 3-aastase kaebetähtaja. Tekkinud olukorda võib käsitleda ka võrdse kohtlemise rikkumisena. Kuivõrd M.S. ja apellandid said oma õiguste rikkumisest ja selle lõplikust ulatusest (kasutanud eelnevalt ära kõik õiguskaitsevahendid kuni Riigikohtuni) teada alles 17.06.2005, mil Vihula Vallavalitsus andis välja korralduse nr 381 muudatuse, millega determineeriti lõplikult maa ostueesõigusega erastamise ulatus ning arvestades asjaoluga, et kohus luges apellantide kaebuse tähtaegselt esitatuks, siis seega tuleb lugeda, et ka M.S. ei ole kaebetähtaega minetanud; 3) on ebaõigesti järeldatud, M.S. i ei saa lugeda kaebuse esitajaks. AÕS § 71 lg 4 sätestab, et kaasomanikul on ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused, mistõttu oli apellantidel kui Vihula vallas M külas asuva elamu kaasomanikel õigus esitada kaebus ning nõuda vastustaja poolt tekitatud kahju hüvitamist täies ulatuses. Samuti on ebaõige kohtu järeldus, et kaasomanike vaheline kokkulepe ei oma mingit õiguslikku tähendust, kuivõrd asjaõigusseaduse kohaselt kasutavad kaasomanikud asja ning sellega seonduvaid õigusi (s. h nõudeõigus) vastavalt omavahelisele kokkuleppele – apellandid esitasid kõigi kaasomanike õiguste kaitseks kaebuse halduskohtule vastavalt kaasomanikevahelisele kokkuleppele, kuna kohtuvälist lahendit ei õnnestunud saavutada. Analoogia korras võib viidata MaaRS §-dest 14 lg 4 ning 22¹ lg 4¹ tulenevale põhimõttele, millise kohaselt saavad kaasomanikud teiste kaasomanike eest teostada oma nõudeõigust täies ulatuses. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-46-06 tuleneb, et kaebust tuleb tõlgendada viisil, mis tagab isiku õiguste võimalikult tõhusa kaitse, mistõttu pidanuks kohus arvestama apellantide sooviga kaitsta kõigi kaasomanike huve ning rahuldama kaebuse täies ulatuses. Riigikohtu lahendist nr 3-3-1-17-02 tuleneb, et kui haldusorgan näeb, et isikute käitumine ei vii soovitud tulemuseni, on ta kohustatud isikuid sellest teavitama ja võimaldama neil oma käitumist muuta – käesoleval juhul on kohus alles otsuses väljendanud oma seisukohta, et apellandid ei saa kõigi kaasomanike nimel kahju hüvitamist täies ulatuses nõuda; 4) oleks halduskohus pidanud kohaldama HKMS § 7 lg 3, mille kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda oma liikmete või muude isikute huvides isikute ühendus, sealhulgas juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus, kui seadus talle sellise õiguse annab. Vastav säte annab võimaluse esitada kaebuse ka teiste isikute huvides, olles erandiks individuaalkaebuse nõudest. Seega tuleb käesoleval juhul lugeda, et apellandid kui kaasomanikud esitasid kaebuse küll enda nimel, kuid ka M.S. i huvides, mistõttu on kohus alusetult jätnud kaebuse osaliselt rahuldamata; 5) on jäetud arvestama, et 10.01.2007 kanti kinnistusraamatusse 19.12.2006 asjaõiguskokkuleppe alusel kaasomandi osade muutmine, millise tagajärjel sai A.T. 4/6 kinnistu omanikuks ning O.T. le ja M.S. ile kummalegi jäi 1/6 kinnistu mõttelisest osast. Seega olid kaasomandi osad juba 5 kohtuistungi toimumise ajaks, s.o 25.01.2007, rääkimata kohtuotsuse tegemise ajaks, s.o 27.03.2007, muudetud, millist asjaolu kohus otsuse tegemisel põhjendamatult aga arvestanud ei ole, rikkudes seega TsMS § 442 lg
4. Vihula Vallavalitsus vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on ebaõige väide, et vastustaja ei ole esitanud ühtegi nõuetekohast haldusakti, millest nähtuvalt oleks M.S. i taotlust arutatud. HMS § 51 lg 1 kohaselt on haldusakt haldusorgani poolt haldusülesannete täitmisel avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks antud, isiku õiguste või kohustuste tekitamisele, muutmisele või lõpetamisele suunatud korraldus, otsus, ettekirjutus, käskkiri või muu õigusakt. HKMS § 4 lg 1 järgi on haldusaktiks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku korraldus, käskkiri, otsus, ettekirjutus või muu õigusakt, mis on antud avalik-õiguslikes suhetes üksikjuhtumi reguleerimiseks. Nimetatud asjaolule on tähelepanu juhtinud Riigikohus oma 06.03.2007 lahendis nr 3-3-1-94-
5. Riigikohtu 04.11.2002 lahendis nr 3-3-1-51-02 märgitakse, et samuti on haldusaktiks iga otsustus, millega keeldutakse taotletud haldusakti andmisest; 2) on väär väide M.S. i taotluse nõuetekohase lahenduseta jätmise kohta. M.S. i taotlus Vihula Vallavalitsuse 29.12.1997 korraldusega nr 672 tekitatud kahju summas 1 186 320 krooni tasumiseks jõudis Vihula Vallavalitsusse 31.05.
6. Taotlus oli esitatud riigivastutuse seaduse alusel.

§ 17

lg 1 järgi kahju hüvitamiseks võib esitada taotluse kahju tekitanud haldusorganite või kaebuse halduskohtule.

§ 18

lg 1 ja 2 kohaselt haldusorgan peab taotluse lahendama kahe kuu jooksul selle nõuetekohasest esitamisest arvates ning kui haldusorgan jätab kahju hüvitamise taotluse rahuldamata või tähtaegselt lahendamata või kui kannatanu ei nõustu hüvitise suuruse või viisiga, võib kannatanu 30 päeva jooksul esitada halduskohtule kaebuse hüvitise väljamõistmiseks. Vastusega 28.06.2006 nr 21.3-5/1066 jäeti vallavalitsuse poolt taotlus rahuldamata. Selles põhjendatakse üksikasjalikult taotluse rahuldamata jätmise põhjuseid. Hiljemalt 01.08.2006 möödus M.S. i jaoks kohtusse kaebuse esitamise tähtaeg. Apellandi esindaja poolt kohtule esitatud „kaasomanike kokkulepe“ tõendab seda, et M.S. otsustas esitada uuesti kahjunõude, nüüd juba Tartu Halduskohtusse, alles 04.09.2006; 3) on ebaõige väide, et M.S. i tuleb lugeda kaebuse esitajaks. HKMS § 10 lg 7 järgi iga isik esitab kohtule individuaalse kaebuse. Kaebusele kirjutab alla selle esitaja või tema esindaja. Kaebuse esitaja esindaja lisab volikirja või muu volitusi tõendava dokumendi. „Kaasomanike kokkulepe“ ei ole „muu volitusi tõendav dokument“. Samuti ei vasta apellantide ja M.S. i kokkulepe volikirja tunnustele. Kohus on õigesti leidnud, et halduskohtumenetluses ei saa olla anonüümset protsessiosalist - kaebuse esitajat. Vihula Vallavalitsusel kui vastustajal puuduksid sel juhul kõik protsessiosalise õigused kaebaja suhtes, rääkimata kasvõi küsimuste esitamisest. Rakendades apellantide konstruktsiooni kaasomanike A.T. , O.T. ja M.S. i ühise esindatuse kohta tekitatud kahju 1 185 900 nõudes, võib põhjendatult järeldada, et M.S. , esitades 29.05.2006 Vihula Vallavalitsusele taotluse tekitatud kahju 1 185 900 krooni nõudes, esindas ka teisi kaasomanikke – A.T. ja O.T. .

1. Vihula Vallavalitsus esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Tartu Halduskohtu
2. märtsi 2007 otsuse osas, milles kaebus rahuldati ja teha uue otsuse, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on jäetud arvestamata, et kaebus on esitatud tähtaega rikkudes. Kaebajad olid juba 01.03.1999 teadlikud neile korraldusega nr 672 tekitatud kahju pöördumatusest. Kaebajad taotlevad oma kaebuses kahju hüvitamist Vihula Vallavalitsuse 29.12.1997 korralduse nr 672 alusel, millega otsustati maa tagastada maareformi õigustatud subjektile K.O. lile, kaebetähtaega aga loevad samas Vihula Vallavalitsuse 17.06.2005 korralduse nr 281 järgi, millega soostuti erastama kaebajatele 8138 6 m2 maad ja esitati piiride kulgemise ettepanek. Need haldusaktid ja nende tagajärjed ei ole omavahel seostatavad; 2) on jäetud arvestamata, et kordagi ei ole taotletud kahju hüvitamist enne 23.10.
3. Haldusakti tühistamise kaebus ei ole sarnane kahjunõude kaebusega ning ei peata kahjunõude esitamise tähtaja kulgemist. Riigikohus märgib oma lahendis nr 3-3-1-39-06: „Kahju hüvitamise kaebus ei eelda seda, et eelnevalt oleks esitatud kaebus haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks. Haldusakti õigusvastasus on haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamise üheks koosseisuliseks tingimuseks. Kui see ei ole kindlaks tehtud eelnevas kohtumenetluses, siis tuleb see tuvastada kahju hüvitamiseks esitatud kaebuse lahendamisel. Kahju hüvitamise kaebuse esitamiseks ette nähtud tähtaeg kehtib terviklikult kõikidele kahju hüvitamise menetluses lahendamist vajavatele küsimustele.”

§ 31

lg 2 näeb ette, et enne riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks võib kaebuse esitada enne riigivastutuse seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul riigivastutuse seaduse jõustumisest alates. TsÜS § 150 lg 1 järgi on kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Seega kaebajate jaoks saabus TsÜS § 150 lg 1 järgi kaebuse esitamise aegumistähtaeg 01.03.

1. Riigivastutuse seadus jõustus 01.01.2002 ning selle §-st 31 järeldub, et kui kahju tekitati enne 01.01.2002, siis peab kahju hüvitamise kaebus olema esitatud hiljemalt 01.01.2005, välja arvatud juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast 01.01.
2. Kuna Aarto ja O.T. olid kaebuse aluseks olevast 29.12.1997 korraldusest nr 672 teadlikud enne 01.01.2002, siis kahju hüvitamise kaebuse esitamise lõpptähtaeg oli 01.01.2005; 3) on jäetud tähelepanuta, et kaebajad on aktiivselt takistanud tagajärgede kõrvaldamist - maa ostueesõigusega neile erastamist ning sellega suurendanud kahju tekkimist. Vihula Vallavalitsus oma 11.10.2001 korraldusega nr 643 määras kaebajatele elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa suuruseks umbes 2 ha, millest 0,81 ha oli hoonete juures asuv maa ja 1,1 ha mere poolt külgnev maa. Korraldusele lisati maa suuruse ja piiride ettepaneku skeem. 07.11.2001 esitati Jõhvi Halduskohtule kaebus nimetatud korralduse tühistamiseks. Oma otsusega 27.12.2001 Jõhvi Halduskohus tühistaski Vihula Vallavalitsuse 11.10.2001 korralduse nr
3. Kohtuotsuse kirjeldavas osas märgitakse ka kaebuse esitamise põhjus, milleks on nimetatud maa-alade aeg-ajalt üleujutatust ning kehtivaid piiranguid. Kohtutoimikus olev Vihula Vallavalitsuse õiend ja väljavõtted katastrikaartidest tõendavad veenvalt, et kaebuse esitajatel oli reaalne võimalus erastada ostueesõigusega kuni 2 ha maad. Maad erastati ostueesõigusega kõigile S kinnistu naabritele, samal ajal kui kaebajad neile kõik ostueesõigusega maa erastamise ettepanekud kohtus vaidlustasid. Seega jäid kaebajad kuni 2 ha maast ilma oma tegevuse tõttu; 4) puudus seaduslik alus Vihula Vallavalitsuselt rahalise hüvitise väljamõistmiseks. Riigikohtu halduskolleegiumi 18.11.2004 otsuses nr 3-3-1-33-04 osundatakse: „11.03.2004 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-8-04 p-s 10 (RT III 2004, 9, 100) leiti, et

§ 7

lg 1 võimaldab jätta kahju hüvitamise nõude rahuldamata, kui isik oleks saanud kahju tekkimise ära hoida, esitades vaidemenetluses või halduskohtumenetluses nõude haldusakti tühistamiseks, toimingu lõpetamiseks, haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks.“ Vihula Vallavalitsus püüdis 29.12.1997 korraldusega nr 672 tekitatud tagajärgi kõrvaldada, pakkudes kaebajatele alternatiivset maad ostueesõigusega erastamiseks. Kaebajad aga loobusid pakutud maadest, nõudes rahalist hüvitust. Selliseks nõudeks neil aga õigust ei olnud. Riigikohtu halduskolleegiumi 11.03.2004 kohtuotsuses nr 3-3-1-8-04 märgitakse, et

§ 11

lg 3 kohaselt avaliku võimu kandja võib, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada haldusakti või toimingu tagajärjed

§-is 11 lg 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist; 5) on jäetud osa tõendeid ja asjaolusid otsuse tegemisel hindamata. Vastustaja esindaja avaldas kohtuistungil, et riigivastutuse seaduse alusel kahju nõudmine käesoleval juhul ei ole võimalik ja põhjendas seda oma kirjalikus seisukohas kohtuvaidluses, samuti, et kaebuses puudub kahju 7 hüvitamise nõude koosseis ja põhjendas seda samuti kirjalikult. Kohus on jätnud need väited kohtuotsuses tähelepanuta.

1. A.T. ja O.T. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja taotlevad selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on apellandi väited üksteisele vastukäivad. Apellant tõlgendab meelevaldselt vastustajate väiteid. Apellandi selgituste kohaselt käsitlevad vastustajad 29.12.1997 korraldust nr 672 lõpliku haldusaktina, aga 17.06.2005 korraldust nr 281 eelhaldusaktina. Apellandile on jäänud selgusetuks, et Vihula Vallavalitsuse korraldusega nr 672 võeti vastustajatelt neile MaaRS §-de 9 lg 1 p 1, 20 lg 11, 221 lg 1 ja 2 toodud võimalus erastada ostueesõigusega nendele kuuluva elamu juurde 2 ha maad. Nimetatud isikud said võimaluse erastada maad üksnes 8141 m² ulatuses. Seega oli vastustajatel võimalik erastada maad 11 859 m² võrra vähem seaduses ette nähtud suurusest. Vastustajad on korduvalt viidanud Riigikohtu lahendile 3-3-1-39-06, milles Riigikohus märkis: „Halduskohus on õigesti märkinud, et vallavalitsuse
2. oktoobri
3. a korraldusega nr 999 lahendas ja lõpetas vallavalitsus kaebaja suhtes maareformist tuleneva avalik-õigusliku suhte seonduvalt ehitise teenindamiseks vajaliku maa määramisega. Erastamisele kuuluva maa suuruse lõpliku kindlaksmääramisega soovitust väiksemas ulatuses oli KÜ-le XXXX X väidetav kahju juba tekkinud. Küsimus, mis soovitud maast edasi sai, omab tähtsust vaid kahju kõrvaldamise viiside valikul (tagajärgede kõrvaldamine või kahju hüvitamine rahas).” Nimetatud lahendist tuleneb, et erastamise taotleja ja erastamise eeltoimingute tegija vaheline maareformist tulenev avalik-õiguslik suhe lõppes kohaliku omavalitsuse poolt erastatava (või ehituse teenindamiseks vajaliku) maa suuruse kindlaks määramisega, seega 17.06.
4. Kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaega saab aga arvestada alles sellest ajast, kui selgus lõplikult, millises ulatuses vastustajad saavad maad erastada; 2) on ebaõige väide, et vastustajad ei ole kordagi taotlenud kahju hüvitamist enne 23.10.
5. Apellant viitab Riigikohtu lahendile nr 3-3-1-39-06, kuid kahetsusväärsel kombel on apellandile jäänud märkamatuks viidatud seisukohale järgnev tekst. Riigikohus märkis: „Seega on kahju hüvitamise kaebuse lahendamisel võimalik tuvastada haldusakti õigusvastasus ka siis, kui kaebus kahju hüvitamiseks on esitatud pärast HKMS § 9 lg-s 5 sätestatud haldusakti õigusvastasuse tuvastamiseks ette nähtud kaebuse esitamise tähtaega”. Riigikohus käsitles lahendis olukorda, kus kahju hüvitamise taotlus on esitatud pärast õigusvastasuse tuvastamiseks ettenähtud tähtaja möödalaskmist. Käesoleval juhul ei ole aga tegemist sarnase kaasusega.

§ 7

lg 1 sätestab, et isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Vastustajad selgitavad, et tulenevalt sellest sättest on kahju hüvitamise nõue sekundaarne nõue, esmalt tuleb nõuda tekkinud olukorra lahendamist kas haldusakti andmise, haldusakti kehtetuks tunnistamise või toimingu lõpetamise teel. Apellandi katsed kõrvaldada õigusvastase haldusakti kahjulikke tagajärgi ebaõnnestusid. Kuna primaarsed riigivastutuse seadusega ette nähtud õiguskaitsevahendid ei andnud tulemust, siis esitasidki vastustajad oma õiguste kaitseks sekundaarse ehk kahju hüvitamise nõude. Seda ei olnud võimalik teha enne, kui selgus, millises ulatuses oli kahju tekkinud. 3) kuigi

§ 17

lg 3 sätestab, et taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates, ei ole kaebuse esitamise tähtaeg möödunud.

§ 7

lg 1 kohaselt kuulub kahju hüvitamisele juhul, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Õigusvastase 8 haldusaktiga tekitatud kahju ei olnud võimalik vältida

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil, kuigi apellant seda püüdis teha, viimasena 17.06.2005 korraldusega nr 281, millega determineeriti lõplikult maa ostueesõigusega erastamise ulatus. Seega said kaebuse esitajad oma õiguste rikkumisest ja selle lõplikust ulatusest (kasutanud eelnevalt ära kõik õiguskaitsevahendid kuni Riigikohtuni) teada alles 17.06.2005 ja apellandi viited

§ 31

lg 2 asjakohatud; 4) on ebaõige väide, et kaebuse esitajad on ise aktiivselt takistanud tagajärgede kõrvaldamist – maa ostueesõigusega neile erastamist ning sellega suurendanud kahju tekkimist. Apellandi poolt pakutavaks maaks oli riigimetsamaa. Asjaõigusseaduse rakendamise seaduse § 13 lg 3 kohaselt on ehitise omanikul õigus saada maa omanikuks maareformiseaduses sätestatud alustel ja korras. MaaRS §-is 20 on sätestatud, et erastamisele kuulub maa, mida ei tagastata, ei jäeta riigi omandisse ega anta munitsipaalomandisse. Sama seaduse § 9 lg 1 p 1, § 22 lg 1 ja § 221 lg 1 kohaselt saab väljaspool linna piire asuval õigusvastaselt võõrandatud maal paikneva ehitise omanik erastada elamu juurde kuni 2 ha maad. MaaRS-st ei tulene küll otsest käsku erastada õigusvastaselt võõrandatud maal asuvate ehitiste omanikule üksnes õigusvastaselt võõrandatud maad, kuid sama § 31 lg 1 p 6 välistab selle, et erastamine toimuks riigimetsamaa arvelt. Kuna need põhimõtted kehtisid samasugustena ka siis, kui vastustajad esitasid 1997 augustis maa ostueesõigusega erastamise avaldused, ei oma nende õigustele mingit tähendust asjaolu, et seadusandja on 16.07.2000 jõustunud seadusega täiendanud MaaRS-st § 20 lõigetega 11 ja

1. Nimetatud sätted ei kitsenda isikute õigust maad ostueesõigusega erastada, vaid määratlevad riigimetsamaal ja kaitsealade maadel asuvate elamute omanike maa erastamise ulatuse, mida ühestki varemkehtinud redaktsioonist ei tulenenud. Vastustajate ehitised asuvad endise L -85 talumaal, seega ei ole neil kunagi olnud õigust erastada oma ehitiste juurde riigimetsamaad. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et Vihula Vallavalitsuse apellatsioonkaebus ning A.T. ja O.T. apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
3. märtsi 2007 otsus muutmata. Kuna ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, siis ei pea ringkonnakohus HKMS § 47 lg 3 ja TsMS § 654 lg 6 alusel vajalikuks korrata esimese astme kohtu põhjendusi. Ükski apellatsioonkaebustes esitatud seisukoht ei ole aluseks halduskohtu vaidlustatud otsuse tühistamisele. Halduskohus on õigesti hinnanud asjas olevaid tõendeid ja kohaldanud seadust ning apellatsioonkaebus on põhjendamatu. Kõigepealt vastab ringkonnakohus Vihula Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses esitatud väidetele ning seejärel A.T. ja O.T. apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.
4. Haldusasjas on vaidlus avaliku võimu kandja poolt tekitatud kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja üle. Ebaõige on Vihula Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses esitatud väide selle kohta, et kaebus halduskohtule on esitatud seaduses ettenähtud tähtaega rikkudes.

§ 31

lg 2 näeb ette, et enne Riigivastutuse seaduse jõustumist tekitatud kahju hüvitamiseks võib kaebuse esitada enne Riigivastutuse seaduse jõustumist vastava vaidluse lahendamiseks kaebuse või hagi esitamiseks kehtinud tähtaja jooksul, kuid mitte hiljem kui kolme aasta jooksul Riigivastutuse seaduse jõustumisest arvates.

§ 31

lg 3 sätestab, et lõiget 2 ei kohaldata, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast Riigivastutuse seaduse jõustumist. Riigivastutuse seadus jõustus 1. jaanuaril 2002.

§ 31sätetest järeldub, et kui kahju tekitati enne 1.

jaanuari 2002, siis peab kahju hüvitamise kaebus olema esitatud hiljemalt

1. jaanuariks 2005, välja arvatud juhul, kui isik sai nõudeõiguse tekkimisest teada pärast
2. jaanuari
3. 9 Seega kaebuse tähtaegsuse üle otsustamisel on olulise tähtsusega see, millal A.T. ja O.T. said teada nõudeõiguse tekkimisest.
4. Menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust selles, et A.T. le ja O.T. le kahju tekitanud õigusvastaseks haldusaktiks on Vihula Vallavalitsuse 29.12.1997 korraldus nr 672, millega tagastati õigustatud subjektile K.O. lile õigusvastaselt võõrandatud maa enne, kui otsustati maa ostueesõigusega erastamine A.T. le ja O.T. le kuuluvate hoonete juurde ning viidatud vallavalitsuse korraldus on ka tühistatud. Samuti ei ole menetlusosaliste vahel vaidlust selles, et A.T. ja O.T. taotlus maa ostueesõigusega erastamiseks otsustati lõplikult Vihula Vallavalitsuse 17.06.2005 korraldusega nr 281, millega kinnitati erastatava maaüksuse ligikaudseks suuruseks 8138 m
5. Seega sai väidetav kahju käesolevas asjas olla kaebajatele tekitatud Vihula Vallavalitsuse
6. detsembri 1997 korraldusega nr 672 ja
7. juuni 2005 korraldusega nr 281, millega erastati soovitust vähem maad. Enne nimetatud tagajärje ilmnemist kaebajad võimaliku kahju hüvitamist või kõrvaldamist nõuda ei saanud. Kuna A.T. ja O.T. said teada nõudeõiguse tekkimisest siis, kui jõustus Vihula Vallavalitsuse
8. juuni 2005 korraldus nr 281, millega otsustati maa ostueesõigusega erastamine lõplikult, kohaldub

§ 31lg 3.

Asjakohatu on Vihula Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses esitatud arutlus selle kohta, et vallavalitsus teostab erastamise eeltoiminguid ja maavanem erastamise korraldajana sõlmib riigi nimel maa ostu-müügilepinguid. Vihula Vallavalitsuse

1. juuni 2005 korraldusest nr 281 on üheselt selge, kui suures ulatuses on võimalik kaebajatel maad ostueesõigusega erastada, sest Vihula Vallavalitsuse
2. juuni 2005 korraldusega nr 281 on kinnitatud ostueesõigusega erastatava S katastriüksuse suuruseks 8138 m
3. Kaebajad on esitanud nõude vallavalitsuse kui erastamise eeltoimingute teostaja vastu õigusvastase haldusaktiga tekitanud kahju hüvitamiseks ja nad ei ole nõudnud kahju hüvitamist seoses sellega, et maavanema mõni toiming või haldusakt oleks olnud õigusvastane. Kaebus halduskohtusse on esitatud 23.10.2006, s. o HKMS §-is 9 lg 4 sätestatud kaebetähtaja jooksul on tegemist on seega tähtaegse kaebusega. Nimetatud seisukohta toetab ka HKMS § 9 lg 4 sõnastus, mille kohaselt kaebuse haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks võib esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kaebuse esitaja kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, kuid mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest. Õigusvastane haldusakt on antud 29.12.1997, kaebus halduskohtule on esitatud 23.10.2006, s. o mitte hiljem kui kümne aasta jooksul haldusakti andmisest. Kaebuse esitajad said teada konkreetsest kahjust 17.06.2005, kaebus halduskohtule esitati 23.10.2006, s. o samuti kolme aastase tähtaja piires.
4. Iseenesest õige, kuid antud asjas on asjakohatu Vihula Vallavalitsuse väide, et haldusakti tühistamise kaebus ei peata kahju hüvitamise kaebuse esitamise tähtaja kulgu. Eelnevalt ringkonnakohus juba selgitas, miks peab kahju hüvitamise kaebust esitatuks tähtaegselt ja siinkohal kohus ei korda neid põhjendusi. Kaebuse esitamise tähtaegsuse küsimuse lahendamisel ei oma tähtsust see asjaolu, kas kaebajad on või ei ole taotlenud kahju hüvitamist enne 23.10.2006, s. o enne kaebuse esitamist halduskohtule.
5. Alusetu on Vihula Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses esitatud väide, et kaebajad on ise aktiivselt takistanud õigusvastase haldusaktiga tekitatud tagajärgede kõrvaldamist ja sellega kahju suurendanud. Siinkohal on Vihula Vallavalitsus viidanud sellele, et Vihula Vallavalitsus oma 11.10.2001 korraldusega nr 643 määras kaebajatele elamu juurde ostueesõigusega erastatava maa suuruseks umbes 2 ha, kuid kaebajad ise vaidlustasid nimetatud korralduse halduskohtus ning see tühistati. 10 Nähtuvalt asjas olevast Jõhvi Halduskohtu
6. detsembri 2001 otsusest (tl 95-99) on Vihula Vallavalitsuse 11.10.2001 korraldus nr 643 kui õigusvastane tühistatud. Kui korraldus on õigusvastane, siis oleks ka maa ostueesõigusega erastamine selle alusel olnud õigusvastane ja seetõttu on ebaõige Vihula Vallavalitsuse väide, et kaebuse esitajatel oli reaalne võimalus erastada ostueesõigusega kuni 2 ha maad, kuid nad jäid sellest ilma oma tegevuse tõttu. Vihula Vallavalitsus ei ole esitanud asja menetluse kestel sellist õiguspärast jõus olevat korraldust, millega oleks otsustatud kaebajatele erastada ostueesõigusega maad 2 ha ning mida ei olnud võimalik täita seetõttu, et kaebajad ise olid tegevusetud või takistasid selle täitmist. Õige on vallavalitsuse apellatsioonkaebuses esitatud viide, et

§ 11

lg 3 kohaselt avaliku võimu kandja võib, sõltumata kannatanu tahtest, kõrvaldada tagajärjed

§-is 11 lg 2 sätestatud viisil, kui rahaline hüvitis oleks oluliselt suurem tagajärgede kõrvaldamise kuludest ja isikul pole kaalukat põhjust nõuda rahalist hüvitist. Vastavalt

§-ile 11 lg 2 on avaliku võimu kandja tagajärgede kõrvaldamisel kohustatud rakendama kõiki õiguspäraseid abinõusid, sealhulgas andma haldusakte, sooritama toiminguid või esitama kolmanda isiku vastu eraõiguslikke nõudeid, kui on olemas selleks õiguslik alus ja tagajärgede kõrvaldamise kulud ei ületaks oluliselt rahalist hüvitist. Samas aga ei ole Vihula Vallavalitsus ise tõendanud seda, et ta oleks õigusvastase haldusaktiga kaasnenud tagajärjed

§ 11lg 2 ja 3 kohaselt kõrvaldanud.

Pigem tõendavad asja materjalid seda, et vallavalitsus on püüdnud tagajärgi kõrvaldada mitteõiguspäraste abinõudega (õigusvastane 11.10.2001 korraldus nr 643; vallavalitsuse 29.07.2004 korraldus nr 381, mida vallavalitsus ise muutis 17.06.2005 korraldusega nr 281, lähtudes Maa-ameti kohustuslikust ettekirjutusest) ning see ei ole tal õnnestunud.

1. Ebaõige on Vihula Vallavalitsuse apellatsioonkaebuses esitatud väide, et toimikus olev Vihula Vallavalitsuse õiend (tl 76-77) ja väljavõtted katastrikaartidest (85-92) tõendavad veenvalt, et kaebuse esitajatel oli reaalne võimalus erastada ostueesõigusega kuni 2 ha maad. Õiendis on viidatud Vihula Vallavalitsuse 11.10.2001 korraldusele nr 643, mis tühistati halduskohtu poolt kui õigusvastane korraldus. Õiendis märgitud Vihula Vallavalitsuse 29.07.2004 korralduse nr 381 kohta on tehtud Maa-ameti poolt kohustuslik ettekirjutus ning vallavalitsuse ise muutis viidatud korraldust. Õiendis esitatud väited selle kohta, et naaberkinnistute omanikud on saanud erastada riigimetsamaad ning kaebajad ise on loobunud riigimetsamaa erastamisest ning kohtuvälisest kokkuleppest L tagastatud maade uute omanikega, ei ole asjakohased ning ei ole ka kooskõlas asjas olevate tõenditega. Vallavalitsuse poolt viidatud väljavõtted katastrikaartidest ei tõenda seda, et kaebajatel oli reaalne võimalus erastada ostueesõigusega maad kuni 2 ha.
2. Alusetu on Vihula Vallavalitsuse poolt apellatsioonkaebuses esitatud väide, et halduskohus on jätnud osa tõendeid ja asjaolusid otsuse tegemisel hindamata. Siinkohal on vallavalitsus viidanud kirjalikele seisukohtadele kohtuvaidluses (tl 111-116), milles muuhulgas väidetakse, et riigivastutuse seaduse alusel kahju nõudmine käesoleval juhul ei ole võimalik ja kaebuses puudub kahju hüvitamise nõude koosseis. Vastupidiselt vallavalitsuse poolt väidetule on halduskohus hinnanud esitatud väidet, et riigivastutuse seaduse alusel kahju nõudmine käesoleval juhul ei ole võimalik ning leidnud, et

sätted kuuluvad kohaldamisele. Kuna ringkonnakohus nõustub selle halduskohtu seisukohaga ning ka eelnevalt on juba põhjendatud seda, miks peab ringkonnakohus antud juhul kohaldamisele kuuluvaks sätteks

§ 31lg 3.

15. Halduskohus on tuvastanud kahju hüvitamise aluste olemasolu ja vallavalitsuse vastupidine väide on alusetu. Vastavalt

§-ile 7 lg 1 isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil 11 õiguste kaitsmise või taastamisega. Sama paragrahvi lg 3 alusel hüvitatakse otsene varaline kahju ja saamata jäänud tulu. Seega, lahendades kahju hüvitamise kaebust, tuleks eelkõige tuvastada, kas kaebajal on kahju tekkinud, kas kaebaja poolt nimetatud haldusakt, millega talle väidetavalt kahju tekitati, on õigusvastane, ning kas esineb vältimatu põhjuslik seos väidetavalt tekitatud kahju ja õigusvastase haldusakti (toimingu) vahel. Antud juhul on tõendatud, et kahju tekitati Vihula Vallavalitsuse 29.12.1997 õigusvastase korraldusega nr

1. Kaebajatel on kahju tekkinud, sest 2 ha asemel oli neil võimalik erastada ostueesõigusega 8138 m
2. Nimetatud haldusakti ja kaebajate poolt nõutava kahju vahel on olemas otsene põhjuslik seos, sest kui õigusvastaselt võõrandatud endise L talumaad poleks õigustatud subjektile tagastatud enne sellel maal asuvate ehitiste omanike maa ostueesõigusega erastamise avalduste õigusaktide nõuetele vastavat lahendamist, ei oleks kaebajatel nende poolt nõutavat kahju tekkinud.
3. Õige on halduskohtu seisukoht, et kuna M.S. ei ole halduskohtule kaebust esitanud, siis ei saa teda lugeda ka kaebuse esitajaks ning A.T. ja O.T. apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust asuda teisele seisukohale. Halduskohtule esitatavale kaebusele on seaduses sätestatud rida formaalseid nõudmisi, mille järgimisest oleneb selle menetlusse võtmine. Vastavalt HKMS §-ile 7 lg 1 võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Eesti haldusprotsessiõigus lähtub üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest ning kaebeõigus on neil isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Lisaks sellele, et individuaalkaebuse esitamise põhimõte tuleneb HKMS §-ist 7 lg 1, täpsustab ka HKMS § 10 lg 7, et iga isik esitab kohtule individuaalse kaebuse; kaebusele kirjutab alla selle esitaja või tema esindaja; kaebuse esitaja esindaja lisab volikirja või muu volitusi tõendava dokumendi. Nähtuvalt halduskohtule esitatud kaebusest (tl 1-5), on selle esitanud A.T. ja O.T. , kaebusele on kaebajate eest alla kirjutanud vandeadvokaat K. Namm. Kaebusest ei nähtu, et selle oleks esitanud ka M.S. ja et K. Namm oleks sellele alla kirjutanud tema esindajana. Ka on kaebuse esitajate esindaja ise kohtuistungil 25.01.2007 (tl 68) kinnitanud, et M.S. ei pidanud vajalikuks iseseisvalt kaebust esitada. Kaebuse esitajate poolt halduskohtule esitatud kaasomanike kokkulepe (tl 110) ei tõenda seda, et M.S. oleks esitanud kaebuse halduskohtule. Kaasomanike kokkuleppe kohaselt esitavad A.T. ja O.T. kaebuse halduskohtule kõigi kaasomanike nimel, kuid samas nad ei ole seda teinud, sest M.S. i nimel kaebust halduskohtule esitatud ei ole. Nimetatud kokkuleppest tuleneb A.T. le ja O.T. le volitus M.S. i nimel kaebuse esitamiseks, kuid kokkuleppe alusel ei olnud M.S. il võimalik oma seadusest tulenevat kaebeõigust edasi anda teistele isikutele ning seda ei ole ka tehtud. Alusetu on A.T. ja O.T. apellatsioonkaebuses esitatud väide, et nende õigus nõuda kahju hüvitamist ka M.S. i eest tuleb AÕS §-ist 71 lg 4, mille kohaselt on kaasomanikul ühise asja suhtes kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused. Nagu eelnevalt märgitud, esitab isik halduskohtumenetluses individuaalse kaebuse ning ta ei saa kaebeõigust üle anda teisele isikule. Lisaks eeltoodule ei ole antud juhul olnud ka sellist ühist asja, milles suhtes kaasomanikul on kolmandate isikute ees kõik omaniku õigused.
4. Kuna M.S. ei ole halduskohtule kaebust esitanud, siis puudub vajadus (ja ka alus) hinnata seda asjaolu, et kui ta oleks kaebuse esitanud, kas see oleks olnud tähtaegne või mitte.
5. Kas kaebust esitada või mitte, on iga isiku vaba tahe ning seetõttu ei pidanud halduskohus hakkama menetluse kestel selgitama, et kaebuse peaks esitama ka M.S. , kui ka tema soovib kahju hüvitamist.
6. Asjakohatu on A.T. ja O.T. apellatsioonkaebuses esitatud väide, et halduskohus oleks pidanud kohaldama HKMS § 7 lg 3, mille kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda 12 oma liikmete või muude isikute huvides isikute ühendus, sealhulgas juriidiliseks isikuks mitteolev ühendus, kui seadus talle sellise õiguse annab. Nimetatud säte ei kuulu antud asjas kohaldamisele.
7. Õige on halduskohtu seisukoht, et varalise kahju hüvitamine peab heastama kannatanu nende õiguste rikkumise, mis tal oli kahju tekitamise ajal ning A.T. ja O.T. väited apellatsioonkaebuses ei anna alust asuda teisele seisukohale. A.T. ja O.T. taotlus maa ostueesõigusega erastamiseks otsustati lõplikult Vihula Vallavalitsuse 17.06.2005 korraldusega nr 281, millega kinnitati erastatava maaüksuse ligikaudseks suuruseks 8138 m2 ning sellest ajast tekkis neil ka nõudeõigus kahju hüvitamiseks. Kinnistu mõtteliste osade hilisem muutmine 19.12.2006 asjaõiguskokkuleppega ei toonud kaasa juba tekkinud kahju osade suuruse muutmist. A.T. sai küll 4/6 mõttelist osa kaasomandist, kuid samas ei omandanud ta juba eelnevalt tekkinud kahjunõudest 4/
9. Kuna nii Vihula Vallavalitsuse apellatsioonkaebus kui ka A.T. ja O.T. apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis HKMS § 92 lg 1 alusel jäävad menetlusosaliste poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud nende endi kanda. Maili Lokk Agu Timmi 13 Viivi Tomson