3-07-549/3

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Daimar Liiv Määruse tegemise aeg ja koht

1. juuni 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-549 Haldusasi OÜ PT Arendus kaebus Viimsi Vallavolikogu 13.02.2007 otsuse nr 11 tühistamiseks.
2. Tagastada kaebus HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel kaebuse esitajale.
3. Sekretäril saata määruse ärakiri kaebuse esitajale (esindaja vandeadvokaat Andres Alaver; advokaat Merle Järvala kaudu) ja Viimsi Vallavalitsusele. Resolutsioon Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu kirjalikult kümne päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest arvates, lisades määruskaebusele Tallinna Halduskohtu poolt tagastatud dokumendid (HKMS 471 lg 3).
4. Viimsi Vallavolikogu 13.02.2007 otsusega nr 11 algatati Viimsi vallas, Haabneeme alevikus, maaüksustel Randvere tee 9 ja 9B detailplaneering ja kinnitati lähteülesanne. Detailplaneeringu koostamise eesmärk on ehitusõiguse määramine kaubanduskeskuse rajamiseks ja üldplaneeringu järgse maakasutuse sihtotstarbe muutmine sotsiaalmaast ärimaaks. Planeeringuala suurus on ca 1,3 ha.
5. OÜ PT Arendus esitas 15.03.2007 Tallinna Halduskohtule kaebuse Viimsi Vallavolikogu 13.02.2007 otsuse nr 11 tühistamiseks. Ühtlasi palus kaebaja esialgse õiguskaitse korras peatada vaidlustatud otsuse täitmine, mille kohus oma 21.03.2007 määrusega nr 3-07-549 jättis rahuldamata.
6. Eesti haldusmenetlusõigus lähtub üldjuhul subjektiivse õiguskaitse põhimõttest. Halduskohtusse pöördumise õigus on üksnes isikutel, kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab. Seaduses võib sellest näha ette erandeid. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 7 lg 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. 1
7. Praegusel juhul vaidlustatakse detailplaneeringu algatamise otsust. Planeerimismenetlus koosneb järgmistest etappidest: planeeringu algatamine, koostamine, vastuvõtmine, avalik väljapanek ja kehtestamine. Riigikohtu halduskolleegium on asunud 18.02.2002 otsuses nr 33-1-8-02 järgmisele seisukohale: „/../Planeeringu algatamine on esimene etapp planeerimismenetlusest ja selles staadiumis ei ole veel võimalik otsustada, kas ja milline planeering kehtestatakse. Planeeringu algatamisega ei tekitata, muudeta ega lõpetata õigussuhteid. Planeeringu algatamise korraldus ei ole haldusakt. Seetõttu on kohtud käesoleva vaidluse lahendamisel pidanud ekslikult võimalikuks eraldiseisvalt vaidlustada planeeringu algatamise korraldust ja põhjendamatult tühistanud Tallinna Linnavalitsuse korralduse/../“
8. Planeerimisseaduse (PlanS) § 26 lg 1 võimaldab kohtus vaidlustada vaid planeeringu kehtestamise otsust, kuid Riigikohtu halduskolleegium on leidnud (otsus haldusasjas nr. 3-31-53-03), et erandlikult on õigustatud ka planeerimismenetluses menetlustoimingu või lõplikule haldusaktile eelneva haldusakti vaidlustamine, kui tegemist on niivõrd olulise menetlusveaga, mis juba menetluse käigus võimaldab jõuda järeldusele, et lõplik haldusakt ei saa olla sisuliselt õiguspärane või kui menetlustoiming rikub kaebaja õigusi sõltumata menetluse lõpptulemusest. Kaebusest ei nähtu, et planeeringu algatamine rikuks kaebaja subjektiivseid õigusi planeeringu menetluse lõpptulemusest sõltumata. Samuti pole kaebaja esitanud tõendeid selle kohta, et detailplaneeringu algatamine oleks toimunud ilmsete ja oluliste vigadega. Kaebaja väited, et detailplaneeringu menetlus ei toimu kooskõlas üldplaneeringuga, eiratud on planeerimisseaduse sätteid ning vaidlustatud korraldus on motiveerimata, ei saa rikkuda kaebaja õigusi ega piirata tema vabadusi isegi siis, kui need oleksid tõesed, kuna planeeringu algatamisega ja lähteülesande kinnitamisega ei tekitata, muudeta ega lõpetata õigussuhteid ja tegemist on eelkõige haldussisese aktiga. Kohus peab vajalikuks märkida, et detailplaneeringu algatamise otsusega ei rikuta kaebaja subjektiivseid õigusi ega vabadusi, kuna vaidlustatud otsusega ei ole ette nähtud kaebajale kuuluva kinnistu Hotelli I, millel on mõne meetri ulatuses ühine piir kinnistuga Randvere 9B, või selle osa võõrandamise võimalust. Detailplaneeringu algatamine ei tähenda, et detailplaneering sellisena kehtestatakse. Algatamisest ei nähtu, et sellega rikutakse kaebaja õigusi või piiratakse tema vabadusi, mistõttu ei saa algatamist eraldiseisvalt vaidlustada. Lisaks peab detailplaneeringu algatamise vaidlustamiseks kaebajal olema põhjendatud huvi. Põhjendatud huviks ei saa olla asjaolu, et ei soovita maakasutus- ja ehitustingimuste seadmist linnades ja alevites ning teistel detailplaneeringu kohustusega aladel ja juhtudel. Kaebajal on võimalik oma täiendusi, parandusi ja vastuväiteid esitada planeerimismenetluse kestel ning pärast planeeringu vastuvõtmist detailplaneeringu avaliku väljapaneku käigus. Selles etapis tehtavad ettepanekud ei pea olema kantud algatatud detailplaneeringuga samadest eesmärkidest, on loomulik, et erinevad huvid planeerimismenetluse käigus põrkuvad ning arvestada tuleb kõiki põhjendatud huve. Ettepanekute tegemise õiguse mõte seisnebki eeskätt selles, et isikutel oleks võimalik kaitsta oma või avalikke huve, mis võivad olla vastuolus planeeringu algatajate eesmärkidega. Väljapanekul võib teha igasuguseid ettepanekuid algatatud planeeringu lahenduste muutmiseks, täiendavate menetlustoimingute sooritamiseks ja täiendava informatsiooni kogumiseks. Kohus peab vajalikuks märkida, et juhul, kui halduskohtud võimaldaksid detailplaneeringu lähteseisukohtade kinnitamise ja detailplaneeringu algatamise vaidlustamist ilma eelnevalt kindlaks tegemata, kas algatamisega on rikutud kaebuse esitanud isiku subjektiivseid õiguseid ja kas tegemist on niivõrd raske haldusorgani poolse menetlusnõuete rikkumisega, mille tähelepanuta jätmine eeldaks lõpliku haldusakti õigusvastasuse, veniks planeerimismenetlus ebamõistlikult pikaks ja planeerimismenetluse efektiivne läbiviimine muutuks sisuliselt võimatuks. 2
9. Kohus tagastab kaebuse selle esitajale HKMS § 11 lg 31 p 5 alusel, kuna kaebuse esitajal ei saa lähtuvalt kehtivatest seadustest ja kohtupraktikast ilmselgelt olla halduskohtusse pöördumise õigust.
10. Kaebuse esitamisel tasutud riigilõiv ei kuulu HKMS § 84 lg 4 p 2 tulenevalt tagastamisele. Daimar Liiv Kohtunik 3