3-07-1915/4

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1915 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet; Väljasaadetav – N.M., sünd. xx xx xxxx Ukrainas Kohtuistungi toimumise aeg
3. oktoober
4. a, Tallinn Resolutsioon Jätta Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks antud loa pikendamiseks rahuldamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt
5. oktoobril
6. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
7. N.M. on Vene Föderatsiooni kodanik.
8. mai
9. a käskkirjaga nr 218 keeldus siseminister N.M. elamisloa pikendamisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tegi talle
10. juulil
11. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt
12. septembriks
13. a. Ettekirjutus on seniajani täitmata.
14. Tallinna Halduskohtu
15. oktoobri
16. a otsuse alusel paigutati N.M. väljasaatmiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kuna isikut ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik Eestist 48 tunni jooksul välja saata. Kohtuotsuste ja -määrustega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud.
17. KMA esitas
18. augustil
19. a Tallinna Halduskohtule taotluse N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Kuna isikul puuduvad reisidokumendid, ei saa väljasaatmist täide viia. N.M. ei ole täitnud Vene Föderatsiooni poolt vajalikuks peetavaid dokumente reisidokumendi saamiseks, mis võimaldaks isikul kodumaale tagasi pöörduda. Vene Föderatsioon ei ole võimaldanud isiku tagasipöördumist kodumaale muude dokumentide alusel.
20. aprillil
21. a pöördus KMA Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis ja palus abi N.M. dokumenteerimiseks. Vene Föderatsiooni Suursaatkond keeldub passi väljastamisest ilma isiku sellekohase avalduseta. KMA tegi
22. augustil
23. a N.M.le uuesti ettepaneku täita reisidokumendi taotlusankeedid.
24. juuni
25. a kirjaga pöördus KMA Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakonna poole palvega võtta N.M. tagasi Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu art 2 lg 1 alusel. Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakonna juhataja
26. juuni
27. a vastuses leiti, et Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäre ei saa pidada tagasivõtmisele kuuluvateks Tagasivõtulepingu mõttes, kuna nad ei kuulu isikute kategooriasse, kellel puudub seaduslik alus Eestis elamiseks; ning tehti ettepanek lahendada N.M. ümber tekkinud olukord diplomaatiliste kanalite kaudu rahvusvahelise õiguse normidest lugupidamise alusel.
28. juulil
29. a pöördus KMA Välisministeeriumi konsulaarosakonna poole palvega pöörduda Vene Föderatsiooni Suursaatkonnapoole palvega dokumenteerida N.M. tagasivõtulepingu art 2 lg 1 alusel. Välisministeeriumi
30. septembri
31. a kirjast selgus, et tagasivõtulepingu küsimusi menetleb Vene Föderaalne Migratsiooniteenistus.
32. septembril
33. a saatis KMA Välisministeeriumile kirja palvega pöörduda Vene Föderaalne Migratsiooniteenistuse poole N.M. dokumenteerimise küsimuses. Vastust sellele kirjale pole saadud.
34. N.M. palub jätta KMA taotluse rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
35. Kohus leiab, et KMA järjekordne taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks ei ole enam põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata. N.M. kuulub väljasaatmiskeskusest vabastamisele pärast Tallinna Halduskohtu
36. augusti
37. a määrusega antud loa kehtivustähtaja lõppemist
38. oktoobril
39. a.
40. N.M. on Vene Föderatsiooni kodanik.
41. mai
42. a käskkirjaga nr 218 keeldus siseminister N.M. elamisloa pikendamisest. KMA tegi
43. juulil
44. a N.M.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt
45. septembriks
46. a. Ettekirjutus on seniajani täitmata. Tallinna Halduskohtu
47. oktoobri
48. a otsuse ja järgnevate kohtuotsuste alusel on N.M. paigutatud väljasaatmiskeskusesse.
49. N.M.l puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele. Kohus ei pea vajalikuks korrata eelmises kohtulahendites korduvalt väljendatud põhjendusi, mille kohaselt on N.M. väited tema õiguse kohta Eestis viibida alusetud.
50. Asjakohatu on N.M. väide, et ta paigutati väljasaatmiskeskusesse ebaseaduslikult. Väljasaatmiskeskusesse paigutamist ja selleks antud kohtuluba sai vaidlustada eraldi menetluses. Lahkumisettekirjutus on seadusjõus, seda pole kehtetuks tunnistatud ning selle kehtivust pole peatatud. Seega on lahkumisettekirjutus N.M.le täitmiseks kohustuslik ning tema vastupidised väited on alusetud. Vastavalt rahvusvahelisele õigusele on riigil õigus otsustada selle üle, missugustel tingimustel lubada välismaalane oma territooriumile. Kohus on korduvalt N.M.le selgitanud, et tema nagu iga teine Eestis viibiv välismaalane on kohustatud täitma Eesti seadusi, kohtuotsuseid ja haldusakte. N.M. väide, et tema allub mitte Eesti Vabariigi otsustele vaid Eesti-Vene segakomisjoni ühisotsustele, on arusaamatu, ei õigusta kestvat õigusrikkumist ning on ohuks Eesti Vabariigi riiklikule julgeolekule.
51. Väljasaatmine ei ole põhimõtteliselt muutunud võimatuks. Pole tuvastatud, et Vene Födratsioon keelduks N.M. vastuvõtmisest, kui viimane selleks soovi avaldaks. Väljasaatmise täideviimist takistab N.M.l Vene Föderatsiooni aktsepteeritava kehtiva reisidokumendi puudumine. Esiteks on N.M.l võimalik taotleda reisidokumenti Vene Föderatsiooni riigiorganitelt. Teiseks ei ole välistatud sellise dokumendi saamine, mis võimaldaks väljasaatmise täideviimist, ka Vene Föderatsiooni riigiorganite omal initsiatiivil.
52. juunil
53. a jõustus Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vaheline tagasi- 2 võtuleping. Kohus on seisukohal, et nimetatud lepingu järgi tuleks Vene Föderatsioonil N.M. tagasi võtta. Väljasaatmise perspektiivide hindamisel on aga õiguslikust hinnangust tähtsam see, kuidas lepingupool lepingut faktiliselt täidab. Oluline on see, et käesoleva ajani ei ole õnnestunud N.M.t tagasivõtulepingu alusel Vene Föderatsiooni välja saata. Samas märgib kohus, et täiesti põhjendamatu on N.M. poolt enese eksponeerimine „Eesti-Vene suhete pantvangina“. Kogu tema kinnipidamise vältel on tal olnud võimalus väljasaatmiskeskusest vabaneda, täites seadusest tuleneva kohustuse täita tagasipöördumist võimaldav ankeet, s.o sisuliselt anda üks allkiri.
54. N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on kestnud alates
55. novembrist
56. a. Jõustunud kohtulahenditega on tuvastatud, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on olnud kohane sunnivahend kallutamaks N.M.t kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine eesmärgiga isik riigist välja saata on kooskõlas põhiseaduse ning rahvusvaheliste konventsioonide sätetega, see on rahvusvaheliselt aktsepteeritud praktika ning see iseenesest pole käsitatav isiku piinamisena või tema inimväärikuse rikkumisena, kui ei ületata kinnipidamise mõistlikku aega.
57. Isikut ei tohi siiski väljasaatmiskeskuses kinni pidada määramatu aja jooksul. Isiku väljasaatmiskeskusesse paigutamine ja seal kinnipidamine on olemuselt mõeldud siiski lühiajaliseks või suhteliselt konkreetselt prognoositava kestvusega abinõuks. Sisuliselt samasugusele seisukohale on oma märgukirjas KMA-le asunud ka õiguskantsler (http://www.oiguskantsler.ee/public/resources/editor/File/Kontrollk_ik_KMA_V_ljasaatmiskeskuses se__mai_2007