Obsah (5)
§ 652§ 657§ 654§ 436§ 231KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Otsuse tegemise aeg ja koht 10.aprill 2007.a, Tallinn Tsivi
§ 652lõike 2 kohaselt kehtib omaksvõtt ka apellatsioonikohtus.
Keila linna esmakordselt apellatsioonkaebuses esitatud väited raha võimaliku hilisema ülekandmise aja kohta ei oma mingit õiguslikku tähendust, kuna laenu eest on vastutav lepingupool, sõltumata sellest, kellele raha hiljem üle kanti. Keila linn vastutab oma kohustuste eest ka siis, kui tahet väljendas Keila linna koosseisu kuuluv organ. Teise isiku – Keila linna organi eelarve fikseerimine ei tähenda kohustuste võtmist iseseisvale juriidilisele isikule –Paldiski linnale. Tehingu heakskiitmisena ei saa käsitleda majandusaasta aruandega bilansi kinnitamist. Vastustaja Rootsi Kuningriigi (Rootsi Energia Agentuuri (STEM) kaudu seisukoht Vastustaja palub jätta Keila linna apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Apellatsioonkaebuse rahuldamise korral palub vastustaja mõista Paldiski linnalt välja 20.694.804 krooni. 7 Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.
§ 657
lg 1 p 1 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Nõustudes maakohtu otsuse põhjendustega ei pea ringkonnakohus
§ 654lg 6 alusel vajalikuks maakohtu seisukohti korrata.
Maakohus on tõendeid hinnates ja asjaolusid tuvastades asunud seisukohale, et leping vastab selle sõlmimise ajal kehtinud TsK § 272 lg 1 kohaselt laenulepingu tunnustele ning vastavalt lepingule ja TsK § 272 lg-le 1 lasub saadud laenu tagastamise kohustus Keila linnal. Kolleegium maakohtu seisukohaga nõustub. Pooled vaidlevad asjaolu üle, kas
- märtsil 1996.a Rootsi Kuningriigi Rootsi Energia Agentuuri (STEM) kaudu ja Keila linna vahel sõlmitud laenulepingust tulenev laenu tagasimaksmise kohustus on Paldiski linnale üle läinud. Vaidlust ei ole selles, et laenulepingu alusel tekkisid kohustused Keila linnal kui laenu võtjal ja laenu saajal ning et lepingu sõlmimise ajal ei olnud Paldiski linn iseseisvaks omavalitsuse üksuseks. Et Keila linn ei ole kohtumenetluse käigus laenu saamist vaidlustanud, puudub vaidlus ka selles, et hageja oma laenu andmise kohustuse Keila linna ees täitis. Kehtinud TsÜS § 60 lg 2 kohaselt loob kahepoolne leping kohustusi vaid kahele lepingupoolele ning Keila linn, tegutsedes tsiviilõigussuhetes iseseisva juriidilise isikuna kehtinud TsÜS § 6 lg 3 mõttes, pidi vastavalt TsK § 173 laenulepingu poolena täitma kohustuse vastavalt lepingule ja tema kohustus lõpeb vastavalt TsK §-le 233 kohase täitmisega. TsK § 174 järgi ei ole lubatud ühepoolne keeldumine kohustuse täitmisest. Paldiski linn ei olnud ega saanud õigusvõime puudumise tõttu lepingupooleks olla, õigusvõime puudumise tõttu TsÜS § 6 lg 3 mõttes ei saanud ta ka tehingu sõlmimisel tahet avaldada. Maakohus leidis õigesti, et Keila linn sai võlakohustuse võtta endale, mitte aga teisele isikule. Kolleegium ei nõustu apellandi väidetega, et maakohus on vääralt hinnanud singulaarse ja universaalse õigusjärgluse küsimust. Vastavalt laenulepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 59 lg-le 3 oli õigusjärgluse aluseks seadus või tehing. Põhiseaduse § 154 ja kehtinud TsÜS § 58 kohaselt ei saa kohalikule omavalitsusele panna seadusel või lepingul mittepõhinevaid kohustusi. Paldiski omavalitsuse korraldamise seaduse (POKS) § 1 lg 2 kohaselt oli seaduse reguleerimise objektiks õigusvõimet mitteomava Keila linnaosa haldusterritoriaalne jaotus ja § 5 käsitleb Keila linna Paldiski linnaosa likvideerimist ning selle maa-ala muutmist Paldiski linna haldusterritooriumiks, mitte aga Keila linna õiguste ja kohustuste täielikku üleminekut Paldiski linnale, nagu leiab apellant. Laenuleping sõlmimise ajal kehtinud kohaliku omavalitsuse korraldamise seaduse (KOKS) § 2 lg 1 järgi oli kohalikuks omavalitsuseks linn ning § 34 järgi kuulus munitsipaalomand linnale. Et Paldiski linn omandas õigusvõime alles oktoobris 1996 ja POKS § 5 ei esita isegi kaudset viidet regulatiivsest mõjust tsiviilõiguslike lepingute suhtes ega mingite võlaõiguslike kohustuste tekkimise kohta, ei anna POKS alust lepingulise võlakohustuse üleminekuks Paldiski linnale. Kolleegiumi arvates käesoleval juhul seadusest (POKS §-st 5) tulenev universaalne õigusjärglus Keila linna Paldiski linnaosa õiguste ja kohustuste (sh laenulepingust tulenevate õiguste ja kohustuste) üleminekuks Paldiski linnale puudub. 8 Kolleegium ei nõustu apellandiga selles, nagu oleks Paldiski linn 1996.a majandusaasta aruande kinnitamisega avaldanud tahet endise Keila linna Paldiski linnaosa õiguste ja kohustuste ülevõtmiseks. Maakohus on õigesti leidnud (tl 6), et Paldiski linn ei ole vaidlusalust laenu üle võtnud ega avaldanud tahet laenuvõtja Keila linna asemel laenu tagastada. Laenulepingu p. 11.
- vormistamisega võisid Rootsi Kuningriik ja Keila linn laenulepingu pooltena küll soovida Paldiski linna kui iseseisva kohaliku omavalitsusüksuse moodustamisel tulevikus lepingu järgsete Laenu võtja õiguste ja kohustuste üleminekut Paldiski linnale, kuid ainult soovist (tahtest) võla ülekandmiseks isikule, keda polnud laenulepingu sõlmimise ajal õigusvõimelise isikuna (TsÜS § 6 lg 3, 61 ja 64 mõttes) olemas, kolleegiumi arvates ei piisa. Vastavalt TsK § 273, 220 ja 221 pidid nii laen, kui ka võla ülekandmine olema sõlmitud kirjalikus vormis. Nõutavas vormis võla ülekandmine lepingut Paldiski linnale tehtud ei ole. Samuti ei ole kohtule esitatud kirjalikult (TsÜS § 91 lg 3) lepingu muudatust, mis vastavalt kehtinud TsÜS § 92 lg-le 2 oleks alla kirjutatud tehingu teinud volitatud esindajate poolt. Väär on apellandi väide nagu oleks Paldiski linn 1996.a eelarve täitmise aruandega kinnitatud bilansiga avaldanud kaudset tahet Rootsi Kuningriigi ja Keila linna vahelisest laenulepingust tuleneva võlaõigusliku kohustuse ülevõtmiseks. Kolleegium sellega ei nõustu. Maakohus on oma otsuses (tl 6) põhjendanud, et …“ Kostja 2 poolt 24.04.1997.a Paldiski linnavolikogu otsusega nr 55 kinnitatud Paldiski linna 1996.a eelarve täitmise aruanne, küll sisaldab vaidlusalust laenu (tl 109), kuid seda ei saa kohtu arvates käsitleda TsÜS
(1994)§ 62 mõttes ei otsese ega kaudse tahteavaldusena….Samuti arvestab kohus, et esitatud asjaoludel võis tegu olla Keila linnaosa Paldiski linnaosa ja oktoobrist 1996.a Paldiski linna ühendatud bilansiga, kus linnaosa bilansist tulenevalt pidi vastav kohustus peegelduma, kuid see ei olnud Paldiski linna kohustuseks. Nagu selgitas ka Kostja 2, oli tegemist sisuliselt Keila linna Paldiski linnaosa eelarve täitmise kinnitamisega.“ Õige on vastustaja/Paldiski linna seiskoht, et bilanss ei ole tehing, kuna bilansi eesmärk ei ole endale tsiviilkohustuste võtmine või eraõigusliku tagajärje tekitamine, selles ei saa teha volitatud isiku (või pädeva organi) kaudu tahteavaldust (TsÜS § 61 ja 64) tehingu pooltele ja selles ei ole olulisi lepingutingimusi (TsK § 165). Bilanss ei kujuta endast kirjalikku lepingu muudatust asendada tehingu pool või võtta üle kohustusi (TsK § 273 ja kehtinud TsÜS § 91 lg 3 ja 92 lg 2). Samuti ei tekita bilanss õigusjärglust. Riigikohus on oma lahendites ( nr 3-2-1-19-97, 3-2-1-90-98) rõhutanud, et kohustis ei teki tehingu dokumenteerimisest raamatupidamisregistrites (bilansis). Kolleegium leiab, et Paldiski linnavolikogu 24.04.1997.a otsust nr 55 tuleb käsitleda kui Keila Linnavolikogu 08.10.1996.a otsusega nr 149 kinnitatud Keila linna Paldiski linnaosa 1996.a täpsustatud eelarvet, milles oli Keila linna Paldiski linnaosa 1996.a eelarve tuluna määratletud NUTEK Rootsi Riikliku Tööstuse ja Tehnika Arengupanga laen, mis ei ole aga käsitletav 06.03.1996.a laenulepingust tuleneva kohustuse ülevõtmisega Paldiski linna poolt. Apellandi etteheide, et kohus jättis otsuses välja selgitamata kellele ja millises ulatuses on hageja poolt laen üle antud, on õiguslikult sisutu ega põhine toimikus olevatel tõenditel. Et pooltevahelise vaidluse sisuks maakohtus oli küsimus sellest, kas laenu peab tagasi maksma Keila linn või Paldiski linn, sai kohus asja lahendada üksnes vaidluse eeltoodud piirides.
§ 436
lg 4 kohaselt ei või kohus otsust tehes tugineda asjaolule, mida ei ole menetluses arutatud. Apellandi enda poolt maakohtule esitatud seisukohtadest nähtub üheselt, et Keila linn on ise pidanud ennast algseks laenulepingu pooleks ja laenukohustus tekkis algselt Keila linnal, mitte Paldiski linnal. Ka laenusummale ei ole apellant vastu vaielnud.
§ 231
lg 2 9 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks.
§ 652
lg 7 kohaselt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole omaksvõtt ka apellatsioonimenetluses. Õige on apellandi väide, et TsK kohaselt loetakse laenuleping kui reaalne leping sõlmituks alates laenu üleandmise, mitte laenulepingu allkirjastamise hetkest. Samas ei nõustu kolleegium apellandiga selles, et käesoleval juhul anti laen laenusaajale üle laenusumma kinnitamise õiendiga 20.novembril 1996.a. Selline apellandi seisukoht ei tugine asjas kindlaks tehtud faktilistel asjaoludel. Laenulepingu sõlmimine ei toimunud raha ülekandmisega laenuandjalt laenusaajale, vaid võla vormistamisega laenuks ja tegelikkuses oli laenu andja kandnud katlamaja rekonstrueerimise ja ehitamise kulud juba enne laenulepingu, mille pooleks oli Keila linn, sõlmimist. Kolleegiumi arvates oli laenusumma kinnitamise õiendi esitamise eesmärgiks fikseerida kirjalikult kantud ehituskulude (laenu) lõplik suurus, mitte aga laenusuhte loomine. Laenusuhe oli eelnevalt tekkinud Rootsi Kuningriigi ja Keila linna vahel laenulepingu alusel, mille sõlmimisel eksisteerinud reaalne võlg vormistatigi laenuks. Samas ei muuda 20.novembri 1996.a laenusumma kinnitamise õiend laenulepingu pooleks Keila linna asemel Paldiski linna. Väär on apellandi seisukoht, et 20. novembri 1996.a laenusumma kinnitamise õiendi on allkirjastanud Paldiski linna linnapea. Laenusumma kinnitamise õiend (tl 27) on koostatud Rootsi Riikliku Tööstuse ja Tehnilise Arengu Ameti ja Keila linna poolt, kuid sellel puudub Paldiski linna linnapea J.Mölderi allkiri ja dokument puudutab Keila linna ja Rootsi Kuningriigi vahelist suhet ning kinnitab, et laenu võtja on Keila linn. Kolleegium peab vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et J.Mölder kinnitati Paldiski linnapeaks Paldiski Linnavolikogu 21.11.1996.a otsusega nr 4, mistõttu puudusid tal 20.11.1996.a volitused võtta Paldiski linna nimel rahalisi kohustusi. Seega ei anna ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel tuleb apellandilt välja mõista apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulud Paldiski linna kasuks 50749.90 krooni ja Rootsi Kuningriigi kasuks 46339.65 krooni. Apellandi apellatsioonimenetluse kulud tuleb jätta tema enda kanda. Gaida Kivinurm Ulvi Loonurm Urmas Reinola 10