KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Viive Ligi, liikmed Lilianne Aasma ja Lauri Madise Otsuse tegemise aeg ja koht
- juuli 2007, Tallinn Haldusasja number 3-04-379 Haldusasi Mari Rootalu, Helle-Silvia Solnaski, Kadi Pajupuu ja Signe Kruusi kaebused Vabariigi Valitsuse
- aprilli 1994 korraldusega nr 257-k tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu
- haldusasjas nr 3-2499/2004 Menetluse alus ringkonnakohtus Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
- juuni 2007 Menetlusosalised ja nende esindajad Kaebuse esitajad Mari Rootalu (isikukood xxxxxxxxxxx), Helle-Silvia Solnask (isikukood xxxxxxxxxxx), Kadi Pajupuu (isikukood xxxxxxxxxxx) ja Signe Kruus (xxxxxxxxxxx), nende esindajad advokaat Raini Nõu ja Raivo Salumäe Vastustaja Vabariigi Valitsus, esindaja Toomas Kutti oktoobri 2005 otsus RESOLUTSIOON Muuta Tallinna Halduskohtu
- oktoobri 2005 otsuse haldusasjas nr 3-2499/2004 põhjendusi, täiendades neid süü küsimuse käsitlusega (käesoleva otsuse põhjendused punktides 11-13). Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Välja mõista Vabariigi Valitsuselt Mari Rootalu, Helle-Silvia Solnaski, Kadi Pajupuu ja Signe Kruusi kasuks igaühele 5998 (viis tuhat üheksasada üheksakümmend kaheksa) krooni kantud õigusabikulude katteks. EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse avalikult teatavakstegemisest 9.juulil
- 3-04-379 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
- Tallinna Linnavalitsuse 16.04.1993 määrusega nr 66 anti 25 aastaks rendile X ehituskrunt suurusega 11 246 m2 autode teeninduskompleksi ja kaupluse ehitamiseks. Tallinna linnavarade komisjoni 16.06.1993 protokollilise otsuse nr 43 punktiga 5 nõustuti krundi rendile andmisega AS-le Fakto. Riigi Maa-ameti 07.07.1993 käskkirjaga nr 18 kinnitati Tallinna linnavarade komisjoni protokoll nr 43 enampakkumise kohta ja kohustati sõlmima rendileping AS-ga Fakto. 21.07.1993 sõlmiti Eesti Vabariigi ja AS Fakto vahel maarendileping, millega maatükk anti 25 aastaks rendile. Vabariigi Valitsuse 22.04.1994 korraldusega nr 257-k kinnitati riigi omandisse jäetavate maatükkide nimekiri, korralduse lisa p-s 13 otsustati maareformi seaduse (MaaRS) § 29 alusel jätta riigi omandisse Tallinnas X asuv maa katastritunnusega xxx:xxx: xxx:xxx, suurusega 11 246 m
- Tallinna Linnakohtu 19.08.1994 kinnistamisotsusega kanti Eesti Vabariik nimetatud maatüki omanikuna kinnistusregistrisse. 29.12.1994 koormati kinnisasi hoonestusõigusega kestvusega 50 aastat AS Fakto kasuks. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 07.11.1994 otsusega nr 4144 loeti Tallinnas, end. Harjumaal Iru vallas Väo mõisast eraldatud maakoht „Mõtte nr 361“, endisel kinnistul nr 13866 asunud krunt suurusega 6,896 ha omandireformi objektiks. Maa natsionaliseeriti Riigivolikogu 23.07.1940 deklaratsiooniga. Komisjon luges tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Heino Arumaale ja Alfred Tealasele ning õigustatud subjektideks tunnistati Mari Rootalu, Rein Arumaa, Helli Tealane ja Veevi Pajupuu, igaüks 1/4 maa osas. Rein Arumaa maaosa nõudeõiguse päris Helle-Silvia Solnask ja Helli Tealase maaosa nõudeõiguse Signe Kruus. Veevi Pajupuu maaosa nõudeõiguse päris Villu Pajupuu, kes poole sellest loovutas Kadi Pajupuule. 26.10.2000 võõrandas AS Fakto hoonestusõiguse AS-le Hansa Liising Eesti, mis erastas maa ostueesõigusega 06.05.
- Tallinna Linnavalitsuse 21.09.2005 korraldusega nr 1752-k „Endise kinnistu nr 13866 maa osaline mittetagastamine“ punktiga 1.2 otsustati mitte tagastada Lasnamäe linnaosas endisel Harjumaal Iru vallas Väo mõisast eraldatud maakohta „Mõtte nr 361“, endisel kinnistul nr 13866 maad pindalaga 53945m², kuna see maa on osaliselt jäetud riigi omandisse. Riigi omandisse jäetud maast 2810 m² asub X.
- Mari Rootalu, Helle-Silvia Solnaski, Kadi Pajupuu ja Signe Kruusi kaebustes halduskohtule paluti hüvitada Vabariigi Valitsuse 22.04.1994 korraldusega nr 257-k tekitatud kahju.
- Tallinna Halduskohtu 11.10.2005 otsusega rahuldati kaebused osaliselt ja otsustati välja mõista Eesti Vabariigilt Mari Rootalu kasuks 554 605 kr 25 s õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ning 6241 kr 50 s kohtukulusid, Helle-Silvia Solnaski kasuks 554 605 kr 25 s õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ning 13 554 kr kohtukulusid, Signe Kruusi kasuks 554 605 kr 25 s õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ning 17 176 kr 50 s kohtukulusid, Kadi Pajupuu kasuks 277 302 kr 62 s õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ning 8311 kr 50 s kohtukulusid. Kohtuotsust põhjendati järgmiselt: a) 20.06.1991 jõustunud omandireformi aluste seaduse (ORAS) § 18 keelab tehingud õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni omandireformi objektiks oleva vara tagastamise küsimuse otsustamiseni, seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud; vara omanikud ja 2
(10)3-04-379 valdajad on kohustatud tagama vara säilimise, kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.06.1991 otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ p 12 lubas õigusvastaselt võõrandatud vara valdajatel seda rentida vaid tähtaega määramata ning sellised lepingud kuulusid omaniku nõudmisel lõpetamisele kolme kuu jooksul alates päevast, mil lepingu järgi vara kasutajale teatatakse vara tagastamise otsusest. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991 otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punkti 9 kohaselt oli keelatud ehituslubade andmine õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. Vaidlusaluse maatüki tagastamiseks olid taotlused esitatud õigeaegselt. Seejuures ei oma tähtsust, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 07.11.1994 otsus nr 4144 ei vastanud vastustaja väitel selle andmise ajal kehtinud seadusele – otsust ei ole keegi vaidlustanud ja haldusakt kehtib. Isikul, kes esitas seadusega ja selle alusel ettenähtud korra kohaselt avalduse vara tagastamiseks ja kelle avaldus menetlusse võeti, on juba menetluse algusest alates alus eeldada ja õigus nõuda, et tema avaldust menetletakse seadusega kooskõlas ning menetluse üheski staadiumis ei võetaks vastu õigusvastaseid haldusakte, mis raskendaksid või muudaksid võimatuks tema avalduse rahuldamise. Et omandireformi reguleerivad õigusaktid kaitsevad vara tagastamise avalduse esitanud isiku õigusi ka enne subjektiotsuse tegemist, tuleneb ka ORAS §-st 18. Nimetatud paragrahv ei seo õigusvastaselt võõrandatud varaga tehingute teostamise keelu ja vara säilimise tagamise kohustuse tekkimise algust kohaliku komisjoni otsuse väljaandmisega, millega see vara õigusvastaselt võõrandatud varana omandireformi objektiks tunnistatakse.
- b)MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maad, mis vastavalt MaaRS §-le 31 jäetakse riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse 20.06.1994 määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" p-s 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses selle jätmisega riigi omandisse, teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja kompenseerimise kohta pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt. Seega tõi Vabariigi Valitsuse korraldus nr 257-k, millega otsustati jätta maa riigi omandisse, kaasa maa tagastamata jätmise õigustatud subjektidele. Maa (kinnisasi) koormati 29.12.1994 hoonestusõigusega AS Fakto kasuks ja 06.05.2003 erastati hoonestusõiguse omandanud AS-le Hansa Liising Eesti. Korralduses nr 257-k viidati maa riigi omandisse jätmise põhjusena MaaRS §-le 29, mis sätestas, et riigi omandusse jäetakse Vabariigi Valitsuse otsusega sama seaduse §-s 31 nimetatud maa. Korralduses ei ole viidet § 31 vastavale punktile, mille alusel korralduse juurde kuuluva nimekirja p-s 13 fikseeritud X on riigimaaks jäetud. Vaidlusalune maatükk jäeti riigi omandisse selleks, et erastada see eraõiguslikule äriühingule ärimaana. Asja materjalidest ei nähtu, et maa mittetagastamine oleks olnud tingitud veel muudest maareformi seaduses sätestatud alustest.
- c)Eeltoodust nähtub, et Vabariigi Valitsuse korraldus nr 257-k selle juurde kuuluva nimekirja p 13 osas on õigusvastane. Kahjuna tuleb käsitada kaebustes märgitud ulatuses maa tagasisaamise võimaluse minetamist, mis on põhjuslikus seoses selle maa riigi omandisse jätmisega, ning tekitatud kahju tuleb kaebajatele hüvitada Eesti Vabariigil. Seejuures pole tähtsust, kas vastustaja oli korralduse nimekirja punkti 13 lülitades teadlik asjaolust, et 2810 m2 suurusele osale sellest maatükist on esitatud tagastamise taotlus. Riigi poolt läbiviidava omandireformi käigus riigi või kohaliku omavalitsuse ametnike tegematajätmistega tekitatud kahju ei saa jätta õigustatud subjektide kanda.
- d)Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 6 lg 3 p 2 alusel võib kaebusega taotleda õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib 01.01.2002 jõustunud riigivastutuse seadus (RVastS), mille § 17 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamiseks taotluse esitada kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seadusega kehtestati ka kahju hüvitamise piirangud. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja 3
(10)3-04-379 õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud (s.o kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik seda kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebajad püüdsid kahju tekkimist ära hoida, pöördudes 1996. aastal Maa-ameti ja 1999. aastal õiguskantsleri poole ning korduvalt Tallinna Linnavalitsuse poole, millist tegevust oma õiguste kaitsmisel saab lugeda piisavaks RVastS §-st 7 lg 1 tuleneva nõude täitmisel. Kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Käsitletava haldusasja materjalidest nähtub, et kohaliku omavalitsuse või riigiasutuse poolt õigustatud subjektidele antud teave õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse kohta oli ebatäielik või puudus hoopiski.
- e)RVastS §-st 7 ja § 8 lg-st 1 tulenevalt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. 18.06.2002 otsuses nr 3-3-1-33-02 on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale, et õiglane on kahju hüvitamisel arvestada vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga, võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Maa mittetagastamise puhul väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses, milleks on asjaõigusseaduse § 29 lg 2 järgi selle keskmine turuhind. Seega on alusetu väide, et kaebajatel pole õigust rahalisele hüvitisele, sest tagastamata jääva maatüki eest saavad nad kompensatsiooni.
- f)Kohtu poolt määratud ekspertiisiga hinnati 3800 m2 maatüki turuväärtuseks 3 000 000 kr, mis teeb ühe m2 maksumuseks 789 kr 47 s. Kuna tegelikult on vaidlusaluse maatüki suurus 2810 m2, on selle turuväärtus eksperthinnangust lähtuvalt 2 218 421 kr. Kaebajad ei ole eksperthinnangut vaidlustanud, küll aga on seda teinud vastustaja. Kohus ei nõustu vastustaja vastuväidetega. Ekspert ei pidanud lähtuma vaidlusaluse maatüki praegusest majanduslikust otstarbest, mis on ärimaa. Kui kaebajate õigusi poleks rikutud ja poleks jäetud maad tagastamata, oleksid nad saanud maatüki omanikeks ning pole teada, milline sihtotstarve sellel maatükil sellisel juhul praegu oleks. Ekspert on õigesti kasutanud võrdlusobjektidena erinevate sihtotstarvetega maatükke ja lähtunud erinevatest tehingutest. AS Arco Vara Kinnisvarabüroo eksperthinnang on põhjendatud ja tõene ning sellest tuleb lähtuda kaebajatele maa turuväärtuse hüvitamisel.
- g)Rahuldamata jäävad kaebajate taotlused renditulude väljamõistmiseks. Kaebajad tunnistati õigustatud subjektideks 07.11.1994 ja nende avaldused vaidlusaluse maatüki tagastamiseks lahendati alles 21.09.2005. Seega poleks kaebajad kuidagi saanud 22.04.1994 olla maatüki omanikud ja saada renditulu. Pole ka teada, millal oleks kaebajatele vaidlusalune maatükk tagastatud juhul, kui seda poleks jäetud riigi omandisse, ning kaebajad ei ole tõendanud, et ajavahemikus 22.04.1994 - 06.10.2005 oleksid nad üldse tulu saanud. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES 4. Vabariigi Valitsuse apellatsioonkaebuses palutakse tühistada halduskohtu otsus. Apellatsioonkaebust põhjendatakse järgmiselt: Olenemata õigeaegselt esitatud maa tagastamise avaldusest oli riigil, tuginedes MaaRS § 6 lõikele 1 ja lõike 2 punktile 4 ning §-le 29 ja § 31 lõikele 1, õigus ja võimalus vajadusel jätta maa riigi omandisse, millest tulenevalt seda maad õigustatud subjektidele ei tagastata. Kohus ei osundanud ühelegi maareformi seaduse sättele, mille alusel saaks väita, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane. Kui haldusakt ei ole õigusvastane, siis ei saa see rikkuda ka kellegi õigusi ega tekitada kahju, mille hüvitamist oleks alust nõuda. 4
(10)3-04-379 Tallinna Linnavalitsuse 21.09.2005 korralduse nr 1752-k „Endise kinnistu nr 13866 maa osaline tagastamine“ punktiga 1.2 otsustati mitte tagastada kaebajatele maad X, pindalaga 11 246 m², katastritunnus xxxxx:xxx:xxxx, millest 2810 m² asub endise kinnistu nr 13866 maal, ja alustada mittetagastatava maa-ala kompenseerimise menetlust ning kompenseeritava maa maksumuse määramist. Kui maa on võimalik kompenseerida, langeb ära ka kaebuse ese – kahju hüvitamise nõue. Kohtu poolt tsiteeritud EV ÜN 17.10.1991 otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punkt 9 ei ole asjassepuutuv, sest Vabariigi Valitsuse 22.04.1994 korraldusega nr 257-k ei otsustatud ehitusloa väljaandmist. Arusaamatuks jääb, miks halduskohus osundab Vabariigi Valitsuse 22.04.1994 korralduse nr 257-k väidetava õigusvastasuse kindlakstegemisel Vabariigi Valitsuse 20.06.1994 määrusega nr 228 kinnitatud „Maa riigi omandisse jätmise korrale“. Nimetatud kord on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kaks kuud pärast 22.04.1994 maa riigi omandisse jätmise korralduse nr 257-k andmist. Endine „Mõtte nr 361“ kinnistu osteti „Kangru nr 9“ talust, endine kinnistu nr 3619, mille omanik oli Oskar Klein. Veevi Pajupuu pärija Villu Pajupuu esitas Maa-ametile alles 09.07.1996 avalduse lisana Eesti Riigiarhiivi 09.01.1992 arhiiviteatise nr 7-2/150, mille kohaselt omandasid „Mõtte nr 361“ õigused võrdsetes (1/2) mõttelistes osades Alfred Tealane ja Heino Arumaa ning kinnistu kinnistamise ajaks on märgitud 14.09.
- Seega on tegemist olukorraga, kus kinnistu ei kuulunud selle õigusvastase võõrandamise ajal eelnimetatud isikutele. Kohalik komisjon oleks saanud endise kinnistu „Mõtte nr 361“ lugeda omandireformi objektiks ning Mari Rootalu, Rein Arumaa, Helli Tealase ja Veevi Pajupuu tunnistada õigustatud subjektiks alles pärast 02.03.1997, mil jõustus ORAS § 7 lg 4 ning üksnes tingimusel, et nimetatud isikud ja/või nende pärijad esitavad vara omandamiseks vara omanikuga enne 16.06.1940 sõlmitud lepingu ja vajadusel ka teised dokumendid, mis tõendavad, et vara omandajad olid täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused. Tallinna Linnavalitsus on Maa-ameti järelepärimistele vastates korduvalt kirjalikult teatanud, et nende käsutuses olevatest andmetest ei nähtu, et vaidlusaluse maa osas oleks esitatud maa tagastamise taotlust. Vaidluse lahendamisel tuleb lähtuda TsK §-s 448 sätestatud kahju hüvitamise üldalustest. Avalduste esitaja Villu Pajupuu sai nii Maa-ametilt kui ka Tallinna Linnavalitsuselt kõikidele oma aastatel 1996-2000 esitatud avaldustele asjakohased selgitused ja vastused, et nimetatud maad seoses riigi omandisse jätmisega ei tagastata. Juhul, kui avaldaja jätkuvalt leidis, et maa riigi omandisse jätmine ei vastanud seadusele, siis oleks ta pidanud vaidlustama nimetatud maa riigi omandisse jätmise korralduse halduskohtumenetluses. Eksperthinnangus kajastatud maatüki keskmine turuväärtus ei põhine antud paikkonnas asuvate ärimaade tegelikel hindadel. Põhjendamatult on võrdluseks kasutatud ka tootmismaa või osalise tootmismaa sihtotstarbega maatükkidega tehtud tehinguid, samuti oleks katastriüksuse mõtteliste osadega ühel päeval tehtud tehinguid tulnud käsitleda ühe tehinguna.
- Mari Rootalu, Helle-Silvia Solnaski, Kadi Pajupuu ja Signe Kruusi vastuses palutakse jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja nõustutakse halduskohtu seisukohtadega. Lisaks märgitakse järgmist: Lähtudes omandi- ja maareformi eesmärgist on tagasitaotletud ja seaduse alusel tagastamisele kuulunud maa riigi poolt rendileandmine eraõiguslike ärihuvide realiseerimisel, selle alusel õigusvastaselt ehitiste püstitamine ja selle alusel maa erastamine õigustatud subjektidele maa tagastamise asemel õigusvastane. Riigi pidamine oluliselt paremaks ettevõtjaks maa tagastamise õigustatud subjektidest on põhjendamatu ning vastuolus reformi ja üldse riigi poliitika põhialustega. Asjaolu, et hiljem seadust vastavalt selle üldisele mõttele täpsustati, ei tähenda veel, et taotluse esitanud isikutel ei oleks olnud õigust maad tagasi saada. Valitsus 5
(10)3-04-379 kehtestas tollal hulgaliselt seadust täpsustavaid ja rakendavaid norme, mida mõnikord sätestati hiljem ka seaduses. Riigi üldine vastutus riikliku reformi teostamisel tekkinud kahjude osas teise vastustaja puudumisel ei saa jääda eraisikute kanda. Kahju tekitanud haldusakt võeti vastu juba 22.04.1994, kuid seda ei olnud võimalik vaidlustada enne kahju tekkimist ehk maa tagastamata jätmist. Seetõttu taotlesid maa tagastamise õigustatud subjektid eelkõige maa riigi omandisse jätmise otsuse kehtetuks tunnistamist. Kohtu poolt tellitud eksperthinnang langeb kokku vastustajate esitatud eksperthinnanguga. Viide Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalvekolleegiumi 16.09.2003 lahendis esitatud seisukohale on asjakohatu põhjusel, et restitutsioon kuulub teostamisele reformiseaduste alusel ning sellega seoses tekitatud kahju ei käsitletud.
- Tallinna Ringkonnakohtu 18.septembri 2006 otsusega tühistati halduskohtu otsus ning jäeti esitatud kaebused rahuldamata. Kohus leidis, et maa riigi omandisse jätmine, kui sellele on esitatud tagastamise taotlus, ei ole igal eesmärgil õiguspärane. Kohus saab hinnata maa riigi omandisse jätmise kaalutluste õiguspärasust, sõltumata asjaolust, kas maa riigi omandisse jätmise kaasa toonud asjaolud on vaidlustatud või mitte. Kuna maa rendile andmine ja sellele ehitusloa andmine ei olnud lubatavad, oli õigusvastane ka maa riigi omandisse jätmine eesmärgiga seada sellele hiljem hoonestusõigus rentniku kasuks ning võimaluse tekkimisel maa ostueesõigusega erastada. Kui maad ei oleks õigusvastaselt riigi omandisse jäetud, siis oleks kaebuse esitajad saanud maa tagastamise kaudu vaidlusaluse maatüki omanikeks. Õigusvastaselt tekitatud kahju suurus vastab seega maa turuhinnale, millest on maha arvatud maareformi seaduse alusel makstav kompensatsioon. Kohus leidis, et halduskohus kohaldas ekslikult Riigivastutuse seadust kahju hüvitamisel. Vaidlusalune maa jäeti riigi omandisse
- aastal, kui riigi tekitatud kahju hüvitamist reguleeris Tsiviilkoodeks (TsK). Vastavalt Riigikohtu
- märtsi
- a määrusele asjas nr 33-4-1-02 kuulub käesolevas asjas kohaldamisele Tsiviilkoodeks. Võrreldes Riigivastutuse seadusega eeldas varasem regulatsioon muuhulgas kahju tekitanu süü olemasolu. Halduskohus süü olemasolu ei hinnanud. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et vaidlustatud korralduse andmise ajal ei teadnud riik maa tagastamise taotluse olemasolust, kuna Tallinna Linnavalitsus oli teatanud, et nimetatud maatükile tagastamise taotlusi esitatud ei ole. Ringkonnakohus nõustus apellandiga, et süü on käesoleval juhul välistatud asjaoluga, et riik esitas linnavalitsusele teabenõude tagastamistaotluste olemasolu kohta ning linnavalitsuse teatel tagastamistaotlusi Osmussaare 10 maale esitatud ei olnud. Käesoleval juhul ei ole kaebuse esitajad taotlenud kahju hüvitamist linnavalitsuse poolt ebaõige teabe andmise eest või riigi poolt piisavate vahendite eraldamata jätmise eest, mis sellise ebaõige teabe andmise võimalikuks tegid. Nimetatud toimingud ja tegevusetus ei ole samastatavad maa riigi omandisse jätmisega. Kuna apellandi poolt maa riigi omandisse jätmisel puudus tema tegevuses süü, siis tuleb TsK § 448 alusel jätta kaebus rahuldamata.
- Riigikohtu halduskolleegiumi 19.aprilli 2007 otsusega haldusasjas nr 3-3-1-1-07 tühistati ringkonnakohtu otsus ning saadeti asi uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus nõustus kohtute seisukohaga, et maa riigi omandisse jätmine oli õigusvastane. Riigikohus nõustus ka ringkonnakohtu seisukohaga, et kui riik esitas maa riigi omandisse jätmise menetluses eelnevalt Tallinna Linnavalitsusele järelepärimise selle kohta, kas vaidlusaluse maa suhtes on esitatud tagastamise avaldus ning linnavalitsus vastas sellele järelepärimisele eitavalt, siis puudub riigil kaebajatele kahju tekitamises süü ning riik ei ole selle kahju eest vastutav. Riigikohus leidis aga, et ringkonnakohus on rikkunud TsMS § 654 lg 4 ega ole kohtuotsuses näidanud, millistele tõenditele ta oma järeldustes tugineb. Riigikohus nentis, et kohtuasja materjalidest ei nähtu selliseid tõendeid, mis viitaksid riigi 6
(10)3-04-379 järelepärimisele tagastamistaotluse olemasolu kohta ning linnavalitsuse vastusele – vastustaja üksnes väidab, et seda tehti. Riigikohus andis kohtule järgmised juhtnöörid: „Asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus esitatud tõendeid täiendavalt uurima ning tuvastama, kas riik on tõepoolest järelepärimise linnavalitsusele esitanud ning kas sellele on eitavalt vastatud. Kolleegium rõhutab, et TsK § 448 lg-st 2 tulenes kahju tekitanu süü presumptsioon - sätte kohaselt vabanes kahju tekitanu selle hüvitamisest, kui ta tõendas, et kahju oli tekitatud mitte tema süü läbi. Seega peab riik vastutusest vabanemiseks tõendama, et ta oli teinud endast oleneva tagastamistaotluste olemasolu väljaselgitamiseks ning et ta ei olnud maa riigi omandisse jätmisel tagastamistaotlustest teadlik.“
- Kohtuistungil selgitas apellandi esindaja, et maarendilepingute ettevalmistamisel selgitati välja tagastamistaotluste olemasolu. Täiendavalt esitatud dokumendid riigi poolt maarendilepingute ettevalmistamisega seotud kulutuste hüvitamise kohta Tallinna linnale tõendavad, et riik tellis maarendilepingute ettevalmistamise teenuse linnalt kompleksselt ning nimetatud teenuse raames kontrolliti Tallinna Linnavalitsuse Kantselei Maakorralduse osakonna poolt Tallinna Linnavarade Ametist tagastamistaotluse olemasolu X krundi osas. Tallinna Linnavarade Ameti eitav vastus on toimikus. Asjaolu, et Tallinna Linnaplaneerimise Ametis oldi eksituses tagastamistaotlusega endise kinnistu asukoha suhtes ning eeltoodu tingis ebaõiged vastused maa rendile andmisel, nähtub otseselt Tallinna Linnavaraameti 06.12.1996 vastusest V.Pajupuule (II kd, lk 138).
- Kaebajad leiavad, et vastustaja poolt viidatud süü puudumist tõendavad dokumendid on ebausaldusväärsed, neist ei nähtu taotluste puudumine, endiste omanike nimed on puudulikult tähendatud, õiendid ja teatised ei ole adresseeritud Maa-ametile ega registreeritud Maa-ametis. Tegelikult ei ole esitatud ühtegi tõendit selle kohta, et riik oleks enne maa riigi omandisse jätmist teinud Tallinna Linnavalitsusele järelepärimisi tagastamistaotluste kohta. Kaebajad rõhutavad, et vastuses 09.03.2004 kahju hüvitamise taotlusele võttis Maa-amet põhimõtteliselt omaks, et oli maa riigi omandisse jätmisel teadlik tagastamistaotlusest, ega viidanud riigi süü puudumisele kahju tekkimises. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Apellatsioonimenetluses ei saa olla enam vaidlust selle üle, et maa riigi omandisse jätmise korraldus oli õigusvastane haldusakt ning põhjuslikus seoses kaebajatele kahju tekkimisega. Kontrollida tuleb, kas riigi väide süü puudumisest on tõendatud. Kui eelnimetatud väide ei leia tõendamist, tuleb kontrollida, kas kaebajate poolt kasutatud õiguskaitsevahendid kahju ärahoidmiseks olid asjakohased ja piisavad. Seejärel saab hinnata, kas halduskohus on kahju suuruse õigesti kindlaks teinud. Lõpuks tuleb lahendada menetluskulude küsimus.
- Riik on tõendanud oma väidet süü puudumisest järgmiste tõenditega: Tallinna Linnavarade Ameti 06.07.1993 kiri Tallinna Linnavalitsuse Kantselei Maakorralduse osakonnale, mille kohaselt praeguse aadressiga X asuvale maale tagastamise taotlust registreeritud ei ole (I kd, lk 72); Tallinna Linnavarade Ameti kuupäevata ja adressaadita õiend koos lisatud teatega avalduse esitamise kohta (väljatrükk andmebaasist maist 1994), mille kohaselt on X asuvale, endise kinnistu nr 3619 koosseisu kuuluvale krundile Oskar Kleini poolt esitatud kompenseerimise taotlus (I kd, lk 93-94); Tallinna Linnavaraameti 06.12.1996 vastus V.Pajupuu avaldusele, millest selgub, et X rendile andmine oli ette valmistatud lähtudes sellest, et krunt asub endisel Tallinna linnale kuulunud kinnistul nr 344 ning linnavalitsus asub välja selgitama maa riigi omandisse jätmiseks dokumentide ettevalmistamisel tehtud vigade põhjusi (I kd, lk 138). Apellatsioonimenetluses esitati veel 7
(10)3-04-379 Tallinna Linnavarade Ameti poolt 21.02.1994 Maa-ametile esitatud taotlus maa rendile andmise kulude tasumiseks, millest nähtub, et kulusid tehti ka X krundi osas ja muuhulgas Linnavarade Ametist tagastamise kohta õiendi saamiseks. Riigi esindaja selgituse kohaselt eelnes maa riigi omandisse jätmisele sama maa rendile andmise menetlus, mille käigus selgitati välja tagastamisnõuete puudumine X krundile. Maakatastris Eesti Vabariigi nimele registreeritud ja rendilepinguga koormatud katastriüksuse riigi omandisse jätmisel riigi maareservina kontrolliti üksnes rendilepingu olemasolu (vt riigi esindaja vastus halduskohtule 14.02.2005, I kd, lk 46, milles viidatakse maa riigi omandisse jätmise alusdokumentidena vastuse lisadele 8 - 13). Muid järelepärimisi ja vastuseid tagastamistaotluse kontrollimise kohta säilinud ei ole.
- MRS § 34 kohaselt võis maad rendile anda maaomanik rendiseaduse alusel, riigi- ja munitsipaalmaa rendile andmise korra kehtestab Vabariigi Valitsus. Sama paragrahvi 3.lõike kohaselt ei tohtinud rendile anda tagastamisele, asendamisele või ostueesõigusega erastamisele kuuluvat maad. Vabariigi Valitsuse 12.juuni 1992 määrusega kinnitatud maa rentimise ajutise korra kohaselt oli riigi esindajaks maa rendile andmisel Maa-amet.
- Nagu nähtub kohtule apellatsioonimenetluse käigus esitatud tõenditest, valmistas X maa rendile andmiseks vajalikud dokumendid ette Tallinna Linnavarade Amet, nõudes välja ka õiendi tagastamistaotluste puudumise kohta ning määrates uue loodava katastriüksuse asukoha endise kinnistu piiride suhtes (vt 21.02.1994 kirja lisa 2). Arvestades seda, et Tallinna Linnavalitsuse Kantselei Maakorralduse osakonna poolt saadeti Maa-ametile rendile andmise otsustamiseks vajalikud dokumendid 22.06.1993, tõend tagastamistaotluse puudumise kohta kannab kuupäeva 06.07.1993 ning Maa-ameti käskkiri rendile andmise kohta anti 07.07.1993, on usutav riigi esindaja selgitus, et Maa-amet, avastades dokumentides restitutsiooninõuete kohta õiendi puudumise, nõudis täiendavalt selle esitamist Tallinna Linnavalitsuse Kantselei Maakorralduse osakonnalt. Seepärast võib Tallinna Linnavarade Ameti 06.07.1993 õiendi puhul asuda seisukohale, et see telliti Maa-ameti nõudel ja oli üheks alusdokumendiks X rendile andmise otsustamisel. Riigi esindaja poolt viidatud Tallinna Linnavarade Ameti õiend ja selle lisa I köite leheküljel 93 – 94 ei ole asjakohased tõendid, sest on koostatud ilmselt mais 1994, seega pärast maa riigi omandisse jätmist. 06.07.1993 õiendil kajastatud informatsiooni on raske hinnata ilma õiendis märgitud toimiku andmete väljatrükita, mida kohtule ei ole esitatud. Õiendi sisu, vaatamata deklaratsioonile X osas taotluse registreerimise puudumisele, on vastuoluline. Õiendis näidatakse, et kinnistule nr 344 aadressiga Kivimurru tn 21 on registreeritud asendamise ja kompenseerimise taotlus, samale kinnistule praeguse aadressiga X taotlust registreeritud ei ole. Maa tagastamise taotlused esitati reeglina kinnistu tagastamiseks. Kui samale kinnistule oli asendamise taotlus, võis eeldada, et see hõlmab kogu kinnistut, sõltumata õiendi väljastamise aegsest aadressist, ja tõend vajas täiendavat kontrollimist. Kuna maa rendile andmise otsustamine oli Maa-ameti ülesanne, pidi Maa-amet vaatamata sellele, et ettevalmistööd telliti Tallinna Linnavalitsuse Kantselei Maakorralduse osakonnalt, veenduma esitatud dokumentide usaldusväärsuses. Maa-ametil olemas oleva kaardimaterjali alusel pidanuks olema lihtne välja selgitada X krundi asukoht endiste kinnistute suhtes ning kindlaks teha, et X krunt ja kinnistu 344, millele restitutsiooninõuete puudumise osas viidati, ei kattu. Arvestades eeltoodut, ei välista riigi süüd maa rendile andmise ebaõigel otsustamisel ka see, et V.Pajupuule 1996.aastal Tallinna Linnavaraameti poolt saadetud vastuses võtab viimane omaks, et määratles maa rendile andmise ettevalmistamisel ebaõigesti X asukoha endiste kinnistute suhtes. Seega ka juhul, kui käsitleda maa rendile andmise ja maa riigi omandisse jätmise menetlusi ühtse või teineteisest sõltuva menetlusena, nagu apellant seda teeb, pole riigi süü puudumine 8
(10)3-04-379 restitutsiooninõuete väljaselgitamata jätmisel ja lõppkokkuvõttes maa õigusvastaselt riigi omandisse jätmisel tõendatud. Riik ilmselt küll ei teadnud rendile andmise menetluse ajal restitutsiooninõuete olemasolust, aga ta ei olnud piisavalt hoolas, et nende olemasolu või puudumine välja selgitada. Maa riigi omandisse jätmise menetluses ei pidanud riik oluliseks restitutsiooninõuete väljaselgitamist.
- Apellatsioonkaebuses leitakse, et kaebajad ei ole astunud ühtegi sammu selleks, et väidetava kahju tekkimist ära hoida. Nad ei ole taotlenud ei järelevalvemenetluse läbiviimist ega ka Vabariigi Valitsuse
- aprilli 1994 korralduse nr 257-k tühistamist. Käesoleva kahjunõude aluste kontrollimisel kohaldamisele kuuluva TsK § 462 lg 1 annab võimaluse vähendada kahjuhüvitist või keelduda sellest juhul, kui kannatanu enda raske ettevaatamatus soodustas kahju tekkimist või suurenemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud kaebajatel ajal, mil nad said teada maa riigi omandisse jätmisest, enam reaalseid võimalusi saavutada maa tagastamine ka Vabariigi Valitsuse 22.04.1994 korralduse seadusevastaseks tunnistamist kohtu korras nõudes, sest 1.detsembril 1994 leppisid Eesti Vabariik ja AS Fakto kokku maale hoonestusõiguse seadmises 50 aastaks ning vastavad kanded tehti kinnistusraamatusse 29.12.
- Seega ei saa väita, et kahju tekkimine või selle suurus sõltus mingilgi määral kaebajate tegevusetusest.
- Apellandi väiteid riigi omandisse jäetud ja kaebajatele tagastamisele kuuluva maa turuväärtuse ebaõige määramise kohta on halduskohus kohtuotsuses põhjalikult käsitlenud ning ringkonnakohtul pole apellatsioonkaebuse samasisulistele väidetele vastuseks midagi lisada. Eksperdi arvamus maaüksuse turuväärtuse kohta on igakülgselt põhjendatud ning hinna kujunemisel on lisaks kaalutud keskmisele viidatud ka pakkumise piiratusele antud piirkonnas ning arvamuse koostamise hetkel pakkumises oleva maaüksuse ruutmeetri hinnale 1100 krooni. Ringkonnakohus tõdes 18.septembri 2006 otsuses, et maa õigusvastase riigi omandisse jätmisega tekitatud kahju seisneb õigusvastase haldusakti tõttu tagastamata jääva maaüksuse turuhinnas, millest on maha arvatud maareformi käigus määratud kompensatsioon. Ringkonnakohtule ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks kaebajatele määratud kompensatsiooni suurus ning seetõttu pole alust halduskohtu poolt maaüksuse turuhinna alusel määratud kahjuhüvitise suurusest kõrvale kalduda. Seega on halduskohus vaatamata sellele, et lähtus kahjunõude põhjendatuse kontrollimisel tsiviilkoodeksi normide asemel riigivastutuse seadusest, jõudnud kaebuse rahuldamisel lõppkokkuvõttes õigele tulemusele ning kohtuotsuse põhjendusi tuleb täiendada üksnes süü küsimuse käsitlusega, arvestades ringkonnakohtu otsuse punkte 11 –
- Kaebuse esitajad on taotlenud apellatsioonimenetlustes ja kassatsioonimenetluses õigusabikulude hüvitamist järgmiselt. Signe Kruus, Mari Rootalu, Helle-Silvia Solnask ja Kadi Pajupuu on tasunud Raivo Salumäele asja esimesel apellatsiooni korras läbivaatamisel igaüks 1750 krooni. Vastavad arved ja tasumist tõendavad dokumendid II köite lehekülgedel 315-
- Kassatsiooniastmes on Riigikohtu halduskolleegiumile esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt tasunud iga kaebaja 400 krooni kautsjonit, mis tagastati kohtuotsusega, ning õigusabikulusid 2832 krooni Advokaadibüroole Jaak Oja. Kuludokumendid on esitatud. Praeguses apellatsioonimenetluses taotlesid kaebajad igaüks 1770 krooni õigusabikulude hüvitamist, mis on kantud seoses kassatsioonkaebuse koostamise ja esitamisega, ning igaüks 1416 krooni õigusabikulude hüvitamist, mis on kantud seoses apellatsioonimenetlusega ringkonnakohtus. Vastavad arved ja kuludokumendid on esitatud. Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud kuludest tuleb jätta välja mõistmata igale kaebajale 1770 krooni õigusabikulusid seoses kassatsioonkaebuse koostamise ja esitamisega, milline 9
(10)3-04-379 nõue ja kuludokumendid esitati alles ringkonnakohtu istungil. HKMS § 93 lg 1 näeb kohtukulude väljamõistmise eeldusena ette kohtukulude nimekirja ja kuludokumentide esitamise kohtule enne kohtuvaidlusi. Seega, esitades kassatsiooniastme kohtukulude kuludokumendid alles ringkonnakohtus, on kaebajate esindaja hilinenud menetluskulude nõudega ning need kulud jäävad välja mõistmata. Arvestades eeltoodut, tuleb igale kaebajale õigusabikuludena välja mõista 1750 + 2832 + 1416 = 5998 krooni. Apellandi menetluskulud, mis koosnevad apellatsioonimenetluses riigilõivust summas 58 243,55 kr ja esindaja kuludest summas 14 560 kr, jäävad HKMS § 92 lg 1 alusel tema enda kanda. Lilianne Aasma Lauri Madise Viive Ligi 10
(10)