) sätetest. 1. Poolte vahel puudub vaidlus 15.06.2001 ostu-müügilepingu (pealkirjastatud „tarneleping“) sõlmimise asjaolude ja kokkulepitud tingimuste üle.
lõike 1 kohaselt kohustus ostumüügilepingu järgi müüja vara üle andma ostja omandusse, ostja aga vara vastu võtma ja maksma selle eest kindlaksmääratud rahasumma. Muuhulgas oli lepingu punktis 5 kokku lepitud maksetingimused, millede kohaselt pidi tasumine toimumine müüja poolt esitatud arvete alusel kolmes osas ja kokku summas 370 095.24 soome marka. Puudub vaidlus, et ostja tasus esitatud arvete alusel 226 425.45 soome marka ning et senini on tasumata 137 926.00 soome marka. 4 Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et ostja poolt saadud kaupade eest osaliselt tasumata jätmine ei olnud õiguspärane. Kuna müüja ei ole esitanud viivisenõuet, ei oma tema hagi lahendamisel tähtsust, millal täpselt milline osa kaubast ostja poolt vastu võeti. Poolte vahel puudub vaidlus, et seisuga 24.12.2001 oli kogu kaup ostjale üle antud. Seega vastavalt pooltevahelise lepingu punktile 15c) hiljemalt sellest kuupäevast 14 päeva jooksul pidi kogu ostuhind olema tasutud. Tasumata jätmisele ei saanud olla õigustuseks väidetavalt osaliselt mittenõuetekohase kvaliteediga kauba saamine. Ostja õigused talle mittenõuetekohase kvaliteediga asja müümise korral olid tol ajal reguleeritud
§-s 251 ning selles puudus õigus keelduda tasu maksmisest. Ka puudub vaidlus, et hiljemalt 24.12.2001 oli ostjal käes kaup, milline täies ulatuses vastas lepingu tingimustele. Sisuliselt on ostja ka ise aktsepteerinud müüja õigust hagetavat tasu saada ning seda tasaarvestusavalduse esitamisega. Ostja on esitanud nii vastuväidetes hagile kui vastuhagis seisukoha, et tasaarveldas müüja ostuhinna nõude enda kahjunõudega ostja vastu vastavasisulise avalduse tegemisega 23.10.2003 (t lk 22-25) ning palub vastuhagis nimetatud tasaarveldust ka tunnustada. Sellise seisukoha/nõude eelduseks peab olema ostja veendumus, et pooltel on vastastikku (seega ka müüjal on tema vastu) tegelikud samaliigilised nõuded, mida on võimalik tasaarvestada. Ka on tõendatud kostja juhatuse liikme seletusega ja tunnistaja J.T.H ütlustega, et kuni aastani 2003 lubas ostja tasuda kohe, kui nende lepingupartner Saksa äriühing on neile tasunud. 2. Vastuhagis esitatud kahjunõude lahendamisel tuleb samuti lähtuda
-st ja selle 19.peatüki sätetest.
lõike 1 kohaselt, kui võlgnik ei täida kohustist või ei täida seda nõuetekohaselt, on ta kohustatud hüvitama kreeditorile sellega tekitatud kahju. Sama sätte lõike 2 kohaselt mõeldi kahjude all kreeditori poolt tehtud kulutusi, tema vara kaotsiminekut või rikkumist, samuti ka kreeditori poolt saamata jäänud tulu, mis ta oleks saanud, kui võlgnik oleks kohustuse täitnud. Vastuhageja (ostja) on seisukohal, et vastukostja (müüja) tekitas talle kahju sellega, et rikkus 15.06.2001 lepingus kokkulepitud tarnetähtaega, mille tõttu omakorda ei saanud ostja alltöövõtjana täita 27.10.2000 sõlmitud lepingust tulenevaid kohustusi Saksa ÄÜ ees ning viimane omakorda 27.09.2000 lepingust tulenevaid kohustusi Tallinna Linna ees, mille tõttu staadioni renoveerimistööd lõppesid 20.07.2001 asemel alles 2002.jaanuaris ning peatöövõtja pidi tasuma tellijale trahvi ja keeldus alltöövõtjale, s o vastuhagejale, tasumast 2 225 000.00 krooni.
rakendamiseks peavad üheaegselt esinema neli tsiviilvastutuse üldalust, milledest ainuüksi ühe puudumine välistab vastukostja vastutuse: vastuhagejal kahju olemasolu, vastukostja poolt kohustise rikkumine, vastukostja süü (mida eeldatakse vastavalt
§-le 227) ning põhjuslik seos vastuhagejal tekkinud kahju ja vastukostja poolt lepingu rikkumise vahel. Kohus on asja sisulise arutamise tulemusena seisukohal, et tõendatud ei ole vastuhagejal kahju tekkimine. Nimelt ei ole tõendatud, et vastuhagi aluseks olevate asjaolude alusel ja hagetavas suuruses oleks vastuhageja teinud kulutusi või tema vara oleks läinud kaotsi või tema vara saanud rikutud või tema vara oleks selle summa võrra suurenenud ehk oleks toimunud midagi, mida saab lugeda varaliseks kahjuks
ÜS) § 66 (kuni 01.07.2002 asjaõigusseaduse (AÕS) § 30 lõige 1) kohaselt loetakse varaks isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogumit, kui seadusest ei tulene teisiti. 30.06.2005 Tallinna Linnakohtu menetlusse esitatud hagiavalduse (t lk 168-171) kohaselt on vastuhageja seisukohal, et temal on nõudeõigus Saksa ÄÜ vastu 27.10.2000 sõlmitud lepingu ja sealhulgas 18.06.2001 sõlmitud kokkuleppe alusel kokku summas 2 458 568.60 krooni. Nimetatud hagiavaldus on senini kohtu menetluses ja seega on hageja jätkuvalt seisukohal, et 5 sellises suuruses rahaliselt hinnatav nõudeõigus talle (ja seega tema vara hulka) kuulub. Seega ei saa olla talle tekkinud selle summa (hagisumma arvestamise aluseks võetud 2 225 000.00 krooni) ulatuses kahju. Lisaks on kohus seisukohal, et isegi kui lugeda kahju tekkimine vastuhagis toodud asjaoludel tõendatuks, ei ole tõendatud põhjuslik seos vastukostja poolt 15.06.2001 lepingu mittekohase täitmise ja vastuhagejal kahjuliku tulemuse vahel ega ole põhjendatud võtta kahju suuruse arvestamisel aluseks 22%. Poolte vahel puudub vaidlus, et 15.06.2001 lepingu punkti 6 kohaselt oli tarnetähtajaks kogu lepingu ulatuses lepitud kokku hiljemalt 29.nädala algus (see oli 16.07.2001) ja tarnetingimuseks DDU (delivered duty unpaid, müüja on oma kohustuse täitnud, kui kaup on ostjale kättesaadav sihtkohas, kuid pole tolli läbinud, müüja kannab sihtkohta toimetamisega seotud kulud ja riskid). Puudub ka vaidlus, et nimetatud kuupäevaks tarnet ei toimunud, ka mitte osaliselt. Veodokumentide kohaselt lähetas müüja esimese osa kaubast väärtusega 330 473.71 soome marka 19.07.2001 ja see saabus Tallinnasse 24.07.2001 (t lk 15-17, 94) ja teine osa väärtusega 29 680.35 soome marka aga 21.08.2001 (t lk 18, 100). Asjas on pooltevahelise kirjaliku kokkuleppega 14.09.2001 (t lk 112) tõendatud, et nimetatud kuupäeva seisuga kohustus müüja osa tarnitud inventarist (punktid 1.1 ja 1.2) tagasi võtma ja asendama ning tarnima seni puuduoleva kauba (kokku 5 nimetust, punktid 2.1 kuni 2.5). Vastavalt kokkuleppe tekstile on tegemist „tarnelepingut muutva täiendava kokkuleppega“. Kostja juhatuse liikme seletuse kohaselt oli tegemist lepingu täpsustusega, millega täpsustati tolleks hetkeks tarnimata kauba tarnetähtaega (t lk 264). Teise kokkuleppele allakirjutanu, tunnistaja J.T.H ütluste kohaselt oli samuti tegemist tarne lõppkuupäeva kirjaliku fikseerimisega. Muud tarnetähtaegu, kauba kvaliteeti ja/või tarnimata kauba koosseisu puudutavad kokkulepped, sealhulgas suulised, sisulise arutamise käigus tõendamist ei leidnud. Lähtudes lepingu ja täiendava kokkuleppe sõlmimise ajal kehtinud TsÜS-i §-st 64, on kohus seisukohal, et 14.09.2001 kokkulepe tõendab, et tol ajahetkel puudus poolte vahel vaidlus tarnimata kauba ja ümber vahetamisele kuuluva kauba üle ning nimelt 14.09.2001 vormistatud kokkulepe tuleb võtta aluseks selles märgitud kauba tarnetähtaegade arvestamisel. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et tõendamist leidis müüja poolt tarnetähtaja rikkumine, kuid enamuse kauba osas (võttes aluseks juulis tarnitu väärtuse 330 473.71 suhte lepingu maksumusse 370 095.23, tarniti ära 89%) mitte oluliselt ja kohus on seisukohal, et kahju suuruse arvestamisel saaks olla mõistlik lähtuda oluliselt (üle 1 kuu) tähtajast hiljem tarnitud kauba suhtarvust kogu tarnitavast kogusest, see on 11%-st. Vastuhageja väited enamuse tarnitu ebakvaliteetsuse kohta tõendamist ei leidnud. Nimelt oli lepingu punktis 8 lepitud kokku kauba vastuvõtmise toimingud: ostja kohustus vahetult kauba saabumisel seda kontrollima ning puudused ja kahjustused märkima saatelehele. Samas oli ka kokku lepitud, et puuduste eest, mida saatelehele ei ole märgitud, müüja ei vastuta. Puudub vaidlus, et ühtegi puudust ühelegi saatelehele ei märgitud. Kohtule ei esitatud ühtegi ostja või tema esindaja poolt vormistatud vastuvõtu dokumenti. Teiste isikute (konkreetselt Tallinna Linna) poolt oma lepingupartnerile (Saksa ÄÜle) esitatud pretensiooni (t lk 105-106) ei saa lugeda pretensiooniks vaidlusaluse lepingu täitmises, kuna ei pretensiooni tegija ega selle adressaat ei olnud vaidlusaluse lepingu pooleks ega sellest tulenevalt kohustatud/õigustatud isikuks müüjale pretensiooni tegema. Ka oli pretensioonis viidatud riigihanke konkursi tingimustes fikseeritud inventari nomenklatuurile ja tingimustele. 15.06.2001 lepingu osaks nimetatud tingimused ei olnud. Ka ei saanud müüja kuidagi mõjutada kauba üleandmist vastuhageja poolt staadioni lattu ning seetõttu ei oma nimetatud üleandmis-vastuvõtudokumendid (t lk 198-205) antud tsiviilasja lahendamisel tähtsust. Lisaks on kohus seisukohal, et tõendamist ei leidnud valjuhääldajate süsteemi ümber vahetamise vajadus müüja süü ja kauba ebakvaliteetsuse tõttu. Nimelt leidis tunnistaja J.T.H ütlustega (t lk 268) tõendamist, et tarniti kõlaritesüsteem RS300, mille paigaldamise eelduseks 6 oli aga staadionile eelnevalt paigaldatud induktsioonisõlmedega kaabel, mida aga paigaldatud ei olnud ja see asjaolu tingiski ümbervahetamise vajaduse. Tõendeid, et kõlaritesüsteem RS300 oleks tehniliselt erinev tunnistaja poolt kirjeldatust, kohtule ei esitatud. Tunnistaja A.O ütluste kohaselt ei olnud 15.06.2001 lepingu sõlmimise ajaks teada, et tellija (Tallinna Linn) soovib nimelt teistsugust (juhtmevaba) süsteemi ja see selgus alles siis, kui kõlarid kohal olid. Vastavalt vaidlusaluse lepingu lisale 1 (t lk 9) oli tellitud kauba nimekirjas kõlaritesüsteem RS300. Seega on tõendatud, et tarne toimus vastavalt lepingule. Asjaolu, et ostja juhatuse liikme seletuse kohaselt peeti lepingu sõlmimisel silmas nimelt juhtmevaba süsteemi, muude tõenditega kinnitust ei leidnud. Samas on kohus ka seisukohal, et tõendamist ei leidnud otsene põhjuslik seos müüja poolt viivitusega tarnimise ja ostjal väidetava negatiivse tagajärje vahel. Vastuhageja on tõendanud nimetatud seost Saksa ÄÜ kirjadega 30.09.2002 (t lk 54, tõlge lk 52a), 07.05.2005 (t lk 76-78, tõlge lk 141-143) ja 10.06.2005 (t lk 80, tõlge lk 144-145). Kirjas 30.09.2002 on Saksa äriühing ilma igasuguste põhjendusteta teatanud, et nende kahju moodustab Tallinna Linna poolt nõutud trahv ning et see oli kahtlemata tingitud vastuhageja poolt seadmete ettenähtud ajal mittetarnimisest. Augustis 2001 staadionil puudunud inventarile oli viide ka 07.05.2001 kirjas. Kirjas 10.06.2005 on aga viidatud Tallinna Linna kirjale 08.02.2002, milles on tööde lõpetamise viivituse põhjuseks toodud välja vastuhageja ebapiisav pädevus ja tahe korraldada tööde lõpetamine nõuetekohaselt ja õigeaegselt ning et tööde vastuvõtmise ja Tallinna Linna poolt trahvi rakendamise põhjuseks oli nimelt viivitus spordi- ja inventariseadmete õigeaegsel tarnimisel. Seega ei ole ei peatöövõtja ega tellija viidanud konkreetselt vastukostja poolsele viivitusele, vaid viivitusele seoses vastuhageja tegevusega. Vastuhageja oli aga lisaks vastukostjale sõlminud sarnased tarnelepingud (spordiinventar) veel kahe müüjaga. Kahjunõude rahuldamata jäämisel puudub võimalus rahuldada ka sellega seotud kõrvalnõuet (viivise nõuet) ning seetõttu seda osa vastuhagist otsuses ei analüüsi. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et tõendatud ei ole kahju tekkimine vastuhagejal ning seega ei olnud põhjendatud ka 23.10.2003 tasaarvestuse avalduse esitamine tema poolt ega ole lõppenud hageja nõudeõigus kostja vastu ostuhinna tasumiseks suuruses 376 930.16 krooni. Kostja ei esitanud vastuväiteid võlgnevuse arvestamisel Eestis kehtivasse valuutasse läbi eurode. Otsuses analüüsimata, kuid kohtutoimikus olevad tõendid/väited/vastuväited kohtu arvates asja õigel lahendamisel tähtsust ei oma ning kohus jätab need tähelepanuta. 3. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku ja täitemenetluse seadustiku rakendamise seaduse § 3 alusel kohaldatakse enne käesoleva seaduse jõustumist (01.01.2006) alustatud menetluse puhul menetluskulude jaotamisele ja nende kindlaksmääramisele seni kehtinud tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatut. Seega kuuluvad rakendamisele kuni 01.01.2006 kehtinud TsMS-i § 60 lõige 1, § 52 ja § 54 lõige 4 ning hagi rahuldamisel tuleb kostjal hagejale hüvitada viimase poolt tasutud riigilõiv suuruses 20 000.00 krooni (t lk 6) ja tasu tõlgile 1715.51 krooni (t lk 56). Lisaks tuleb kostjal hüvitada riigituludesse kohtu vahendite arvelt kohtuistungil osalenud tõlgile makstud tasu suuruses 2000.00 krooni (t lk 274). Imbi Sidok kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.