4 kehtestatud kaebetähtaja jooksul ja kõik Vihula Vallavalitsuse vastupidised väited on alusetud. Täiesti alusetu on väide ka selles, et A. T ja O. T kaebust ei saa läbi vaadata ühes menetluses.
7 kehtestatud nõue, et iga isikul esitab kohtule individuaalne kaebus tähendab kohtupraktikas seda, et iga kaebaja peab nõuet oma isiklikest subjektiivsetest õigustest lähtuvalt põhjendama, kaebusele alla kirjutama või esindajale vastava volituse andma ning tasuma ka riigilõivu. Kohustus esitada individuaalne kaebus ei keela mitme sarnase nõudega kaebaja puhul nõuete ühte kaebusesse ühendamist ega välista võimalust liita eraldi esitatud kaebused ühisesse menetlusse, kui kohus seda otstarbekaks peab. Samas tuleneb individuaalse kaebuse esitamise nõudest aga see, et oma kaebeõigust ei saa teisele isikule üle anda. Käesoleva kaebuse nõudeõiguse aluseks olevad ehitised on küll kaasomandis, kuid asjaõigusseadus halduskohtumenetluse korda ei reguleeri. Seega pole Sanglepa kinnistu kaasomanike kokkuleppel (t.l. 110) halduskohtumenetluse seisukohalt mingit õiguslikku tähendust ning Mare Saiki ei saa kuidagi lugeda käesoleva kaebuse esitajaks.
1 p. 1 kohaselt tuleb kaebuses ära märkida kaebaja nimi, aadress ja sidevahendite andmed. See, et Mare Saiki pole kaebuse esitajana nimetatud (t.l. 1), kaebuse taotluses ei paluta talle hüvitust välja mõista (t.l. 5) ning kaasomanike kokkulepe esitati kohtule alles pärast seda, kui Vihula Vallavalitsus oli juhtinud tähelepanu asjaolule, et kaebajatele kuulub kummalegi vaid 1/6 nõudeõigusest (t.l. 40-43 ja 118), viitab kokkuleppe tagantjärele vormistamise võimalusele. Mare Saiki ei saa kaebuse esitajaks olla ka seetõttu, et tema poolt 31.05.2006 Vihula Vallavalitsusele esitatud riigivastutuse seaduse sätetele tuginev kahju hüvitamise nõue (t.l. 44-45) on 28.06.2006 kirja nr. 21.3-5/1066 (t.l. 46) kohaselt tagasi lükatud, ta pole riigivastutuse seaduse § 18 lg. 2 kehtestud 30 päeva jooksul halduskohtusse pöördunud ja kaebuses ei sisaldu taotlust tema kohtusse pöördumise tähtaja ennistamiseks. Asjaolu, kas Vihula Vallavalitsus on taotlust haldusorganina arutanud ja selle kohta haldusakti andnud, ei oma seejuures mingit tähendust, sest juba nimetatud 30 päeva pikkune kohtusse pöördumise tähtaeg kehtib ka siis, kui haldusorgan jätab taotluse tähtaegselt lahendamata ega vormista üldse mingit dokumenti. Kaebajate esindaja poolt viidatud riigikohtu lahend nr. 3-3-185-06 käsitleb oluliselt teistsugust õiguslikku olukorda ja selle seisukohad ei ole käesolevas asjas kohaldatavad. Riigivastutuse seaduse § 17 lg. 1 võimaldab kahju kandnud isikul valida, kas esitada taotlus vahetult kahju tekitanud haldusorganile või kaebus halduskohtusse. Antud juhul on Mare Saik valinud kohtuvälise menetluse ega ole selle lõppedes esitanud halduskohtusse tähtaegset individuaalset kaebust. 4 Riigivastutuse seaduse § 8 lg. 1 kohaselt hüvitatakse varaline kahju rahas. Rahalise hüvituse maksmine on välistatud vaid juhul, kui avaliku võimu kandjal saab muude vahenditega oma õigusvastase tegevuse tagajärjed kõrvaldada. Samas lubab riigivastutuse seaduse § 11 lg. 2 ja 3 sätestatu seda teha vaid õiguspäraste abinõudega. Kohtumenetluses esitatud ostueesõigusega erastatava maa piiride kulgemise ettepanekud ja Vihula Vallavalitsuse korraldused (t.l. 76-84) tõendavad, et peale 29.12.1997 korralduse nr. 672 õigusvastaseks tunnistamist on Vihula Vallavalitsus küll püüdnud lahendada kaebajate maa ostueesõigusega erastamise avaldusi neile võimalikult soodsal viisil, kuid see ei ole õnnestunud. Seda põhjusel, et Lepala maaüksuse tagastamise järgselt ei olnud praeguse Sanglepa katastriüksuse ümber muud vaba maad kui mere poole jääv riigimetsamaa, mille ostueesõigusega erastamise õigust pole kummalgi kaebajal kunagi olnud. Sellisele järeldusele on Jõhvi Halduskohus jõudnud haldusasja nr. 3-174/2005 jõustunud kohtuotsuses (t.l. 104-106). Kahju tekitaja püüded kahju tagajärgi kõrvaldada saavad kahju hüvitamise välistada vaid siis, kui need on olnud edukad. Antud juhul on maa ostueesõigusega erastamine kaebajatele juba lõpule viidud ning osa nende soovitud maast on selle menetluse seisukohalt pöördumatult teiste isikute omanduses. Seega ei kinnita miski, et peale rahalise hüvituse on Vihula Vallavalitsusel veel mingeid muid õiguspäraseid abinõusid kahju heastamiseks. Kaebajatele ja vallavalitsusele 24.08.2001 OÜ Rafiko poolt tehtud ettepanek (t.l. 93) seda asjaolu ei muuda, sest 14.06.2001 oli Vihula Vallavalitsus juba andnud korralduse nr. 396 ettepanekus märgitud maatükki sisaldava maa erastamiseks ja kaebajad olid selle 30.08.2001 ka välja mõõtnud (t.l. 80-82). Samuti ei oma tähendust, kas ja millisel põhjusel on teised isikud merega piirnevat riigimetsamaad omandisse saanud (t.l. 85-92). Juba viidatud riigivastutuse seaduse § 8 lg. 1 kehtestab, et rahalise hüvitisega tuleb luua niisugune varaline olukord, milles kannatanu oleks siis, kui tema õigusi ei oleks rikutud. Seega on hüvituse määramisel õiglane lähtuda praegu kehtivatest kinnisavara hindadest. See võimaldab kaebajatel soovi korral soetada samasuguse väärtusega maa kui oli see, millest nad õigusvastase haldusakti andmise tagajärjel ilma jäid. OÜ Uus Maa Kinnisvarabüroo eksperthinnangus 470/037 Vk (t.l. 107) on jõutud järeldusele, et Sanglepa katastriüksusega külgnevate Lepala katastriüksusest moodustatud kokku 17 257 m2 suuruste Mängi ja Lepala ranna kinnistute ühe ruutmeetri hind on käesoleval ajal vastavalt 112 ja 99 krooni. Nende hindade aritmeetilise keskmisena arvutatud hinnast 105,50 krooni ruutmeetri kohta lähtusid kaebajad oma nõude täpsustamisel (t.l. 118) ja sellise hinna vastu ei olnud põhimõtteliselt ka vallavalitsuse esindaja, kes märkis ära ainult selle, et ekspert on hinnanud detailplaneeringuga kinnistuid (t.l. 120). Märkus ei ole aga arvestatav, sest eksperthinnangu andmetest nähtub selgelt, et kummagi hinnatud kinnistu hoonestustingimused pole teada ja hinna määratlemisel on seda asjaolu ka arvestatud. Esindaja viited kulusid mitte arvestavale kahjusummale jäid paljasõnalisteks. Kohus pani Vihula Vallavalitsusele kohustuse esitada hiljemalt 01.03.2007 konkreetsed väited ja dokumendid nende kulutuste kohta, mida peaks hüvisest maha arvama (t.l. 69 ja 71), kuid vallavalitsus ei esitanud nõutut oma õiendis (t.l.76-77), selle lisades (t.l.78-94) ega ka kohtuistungil (t.l. 111-120). Maareformi seaduse § 22’ lg. 4 kehtestatu kohaselt saavad ehitise kaasomanikud maad kuni 2 ha ulatuses ostueesõigusega erastada vaid oma kaasomandi osale vastavas mõttelises osas. O. T ja A. T kuulus maa ostueesõigusega erastamise avalduste esitamise ajal kummalegi vaid kuuendik mõttelist osa Vihula vallas Mustoja külas asuvate hoonete ja rajatiste omandiõigusest ja selles ulatuses on maa neile ka erastatud (Sanglepa toimik nr. 23665). Eespool juba viidatud riigivastutuse seaduse § 8 lg. 1 kohaselt peab varalise kahju hüvitamine heastama kannatanu nende õiguste rikkumise, mis tal olid kahju tekitamise ajal. Kuna A. T ei kuulunud kahju tekitamise ajal enam kui 1/6 mõttelist osa Mustoja külas asuvate ehitiste omandiõigusest, ei saa talle tekitatud kahju rahalisel hüvitamisel lähtuda teistsugusest omandiõiguse jaotusest. Seega ei oma hüvitise suuruse määramisel vähimatki 5 tähendust asjaolu, et peale Sanglepa maaüksuse kinnistamist on kaasomanikud otsustanud neile kuuluvad osad ümber jagada (t.l. 54). Kohtu eeltoodud põhjendustel tuleb A. T ja O. T kaebuse täpsustatud nõue
1 p. 4 kohaselt küll rahuldada, kuid ainult osaliselt ja mõista kummalegi kaebajale Vihula Vallavalitsuse õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju eest välja 208 520,66 krooni suurune hüvitus. Nimetatud summa moodustab kummagi kaebaja osas kaebuse nõudest ühe kuuendiku. Seetõttu tuleb 35 577 krooni suuruse riigilõivu (t.l.6) ja 8850 krooni suuruse õigusabiteenuse ostmisega (t.l. 56-57) kantud kokku 44 427 krooni suurune menetluskulu
2 kohaselt hüvitada neile kummalegi 7404,50 krooni ulatuses. Vihula Vallavalitsuse esindaja kohtukulude hüvitamise taotlust ei esitanud (t.l. 120), seega jäävad vastustaja võimalikud kohtukulud
1 kohaselt tema enda kanda. Menetlusdokumentide kättetoimetamiseks on Jõhvi kohtumaja kulutanud 238,60 krooni (t.l. 121).
3 kohaselt hüvitavad nimetatud summa Eesti Vabariigile kaebuse esitajad kokku nelja kuuendiku ehk 159,07 krooni ja Vihula Vallavalitsus kahe kuuendiku ehk 79,53 krooni ulatuses. Raili Randlane Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.