) § 14 lõikele 1, saadetakse välismaalane Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. M. Gavrilovale tehti Riigikohtu otsus teatavaks 17.10.2006.a. Kaebuse esitaja oli kohustatud Eesti Vabariigist lahkuma viivitamatult, mitte ootama, et talle võidaks teatud tingimustel Eestisse edasi jäämist lubada. Tulenevalt
lg 3-st ei kohaldata lahkumisettekirjutuse sundtäitmist – väljasaatmist – kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni, kui selline välismaalasest sõltumatu mõjuva põhjuse olemasolu on välismaalase poolt tõendatud. Sama säte märgib ka, et mõjuvaks põhjuseks ei ole välismaalase viibimisaluse taotluse menetlemine. Selline sõnastus viitab mingile konkreetsele asjaolule, mis teeb väljasaatmise hetkel võimatuks, näiteks kehtiva reisidokumendi puudumine või isiku tervislik seisund. M. Gavrilova on Venemaa Föderatsiooni kodanik ning ta omab kehtivat Venemaa Föderatsiooni passi nr 62 0347073. Tema laps, ema ja õde elavad kõik Venemaal Ivangorodi oblastis. M. Gavrilova esitas 18.10.2006.a KMA Ida regionaalosakonna Jõhvi migratsioonibüroole avalduse, kus ta palub oma väljasaatmist edasi lükata asjaoluga, et Tallinna Halduskohtu menetluses on tema erandina siseriigis elamisloa taotlemise sooviavalduse rahuldamata jätmine. Tallinna Ringkonnakohtu 17.10.2006.a määrusega nr 3-06-1305 jõustus Tallinna Halduskohtu 19.09.2006.a määrus ja M. Gavrilova määruskaebus jäeti rahuldamata. M. Gavrilova taotlus ei olnud põhjendatud ja puudusid ka vastavad tõendid, siis
kohaselt ei ole viibimisaluse taotluse menetlemine seaduslikuks aluseks Eestis viibimiseks ning KMA pidas vajalikuks saata isik välja koheselt. Väljasaatmise toimingute juures viibis kaebuse esitaja esindaja Aleksandr Gamzin. Kõik toimingud väljasaadetavaga teostatakse
alusel rangelt reeglitest kinni pidades kahjustamata väljasaadetava isiku õigusi väljasaatmisel. Väljasaatmise täideviimise korraldamisega seotud toimingud teostati kooskõlas Siseministri 13.02.2003.a määrusega nr 30 „Väljasõidukohustuse sundtäitmise korraldamine“. Eesti riik ei ole kohustatud aktsepteerima välismaalase elukohariigi valikut. Riigi iseseisvate õiguste hulka kuulub otsustusõigus, mistõttu Eesti Vabariigi õigus on otsustada välismaalase riigis viibimine, elamine ning ka väljasaatmine. ÜRO Inimõiguste ülddeklaratsiooni artikli 12 ja 13 tähtsaim põhimõte on, et isik peab riigis viibima seaduslikult. Isikul ei ole õigust vabalt sõita teise riiki ja tal ei ole õigust riigis ilma seadusliku aluseta viibida. Kaebuse esitaja omas tähtajalist elamisluba ning seega on ta olnud teadlik, et tähtaja lõppemisel, kui tema elamisloa taotlust ei pikendata, siis ei kuulu tema põhiõiguste hulka jätkuv alaline Eestis viibimine. Kaebuse esitaja saabus Eestisse viisaga 26.11.2001.a, mis näitab, et M. Gavriloval oli välisriigis elukoht ja ta on elanud enne Eestisse tulemist kodakondsusjärgses riigis. M. Gavrilova näol on tegemist isikuga, kes viibis Eestis ilma seadusliku aluseta ja
lg 2 tulenevalt ei olnud haldusorganil põhjust jätta täitmata väljasaatmiskohustust ning seetõttu ei pidanud hindama ettekirjutuse täitmisega kaasnevaid ebamugavusi. 5 KMA leiab, et Margarida Gavrilova väljasaatmine oli kooskõlas kehtiva seadusandlusega ega rikkunud isiku põhiõigusi, mis tulenevad Eesti Vabariigis kehtivast õiguskorrast ja rahvusvahelistest konventsioonidest. Vastustaja KMA palub jätta M. Gavrilova kaebus rahuldamata. 13. Vastustaja Siseministri vastuse kohaselt Margarida Gavrilova, kes on Vene Föderatsiooni kodanik, saadeti Eestist välja, sest tal puudus Eestis viibimiseks seaduslik alus. Isiku Eestist väljasaatmisega kaasneb
Siseministrile teadaolevalt M. Gavrilova ei ole vaidlustanud tema suhtes seadusest tuleneva sissesõidukeelu kohaldumist. 12.01.2007 esitas Margarida Gavrilova taotluse
lõikest 3 tulenevalt kohaldatud kümneaastase sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, kuna isikul elab Eestis tütar, lapselapsed ning isik vajab toimetulemiseks kõrvalist abi ning pidevat hoolt. Siseminister oma 14.03.2007 käskkirjaga nr 38 „Sissesõidukeelu kehtivusaja muutmine“ lühendas Margarida Gavrilova suhtes kehtivat sissesõidukeelu tähtaega kuue aasta võrra, seega sissesõidukeeld tema suhtes kehtib kuni 18.10.2010. Siseministri käskkiri on samal kuupäeval edastatud M. Gavrilova tütar Žanna Kubinetsile. Käskkirja võib vaidlustada 30 päeva jooksul käskkirja teatavaks tegemisest arvates. Tartu Halduskohtu määrusest nähtub, et 21.05.2007 on kohtule saabunud M. Gavrilova täpsustatud kaebus, milles muuhulgas taotletakse ka sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamist. Siinjuures tuleb märkida, et tegemist on seadusest tuleneva sissesõidukeeluga, st isiku väljasaatmisele järgneb sissesõidukeeld 10 aastaks. Olenemata, et sissesõidukeelust on täpsustatud kaebusest nähtuvalt saanud M. Gavrilova esindaja teada 19.02.2007, seega on selles osas kaebetähtaeg oluliselt ületatud ning kaebetähtaja ennistamise taotlust esitatud ei ole. Samas on isik ise pöördunud Siseministri poole, kes on 14.03.2007 M. Gavrilova taotlusest tulenevalt lühendanud sissesõidukeeldu. M. Gavrilova on 24.05.2007 esitanud Siseministeeriumile järgmise taotluse sissesõidukeelu kehtivusaja muutmiseks ning menetlus selles osas alles käib. Samas kui kohtumenetluses on siseministri 14.03.2007 käskkirja õiguspärasuse kontroll, siis otstarbekuse kaalutlustel tuleks menetlus peatada uue, 24.05.2007 esitatud taotluse osas kohtumenetluse kestvuse ajaks, sest isik on oma õiguste kaitseks kohtusse pöördunud ning juhul kui kohus leiab, et Siseministri käskkiri kuulub tühistamisele, siis võib juhtuda, et ka ministri järgmine käskkiri sama sissesõidukeelu osas võib osutuda kehtetuks. Siseminister on aga seisukohal, et M. Gavrilova on oma kaebuse Siseministri 14.03.2007 käskkirja nr 38 tühistamise nõudes esitanud aga tähtaega ületades. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 12 lg 3 kohaselt kontrollib halduskohus eelmenetluses, kas kaebus on esitatud tähtaegselt ja lahendab pärast teiste menetlusosaliste arvamuse saamist kaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse. Halduskohus rahuldab tähtaja ennistamise taotluse, kui ta loeb tähtaja möödalastuks mõjuval põhjusel. 6 Seega juhul, kui halduskohus leiab, et kaebus on esitatud tähtaega ületades, tuleb kohtul hinnata, kas põhjused on mõjuvad, st kas esinesid sellised põhjused, mis objektiivselt takistasid isikul kaebuse esitamise tähtaegselt kohtule. M. Gavrilova ei ole esitanud tähtaja ennistamise taotlust ning Siseminister leiab, et menetlus kuulub selles osas lõpetamisele. Juhul, kui kohus leiab, et M. Gavrilova kaebus Siseministri 14.03.2007 käskkirja nr 38 osas kuulub edasisele menetlemisele, siis on Siseminister seisukohal, et kaebus käskkirja tühistamiseks tuleb jätta rahuldamata alltoodud põhjustel.
lõike 3 järgi kohaldatakse välismaalase suhtes, kes on Eestist välja saadetud, seadusest tulenevat sissesõidukeeldu kümneks aastaks väljasaatmise päevast arvates. Siseminister on lühendanud seadusest tulenevat sissesõidukeeldu üle poole võrra, st 6 aasta võrra, sest isikul elab Eestis tütar, ta on ka ise Eestis elanud, mistõttu ei ole põhjendatud, et isik ei võiks Eestisse tulla 10 aasta jooksul. Samas sissesõidukeelu kohaldumise on tinginud M. Gavrilova ise, kes viibis Eestis mitme aasta jooksul ilma seadusliku aluseta. Samuti leidis kinnitust asjaolu, et isik on pidevalt viibinud Vene Föderatsioonis, seega talle varasemalt antud elamisluba ei täitnud oma eesmärki. Isik ei kasutanud talle antud õigust elada Eestis vaid viibis üle 183 päeva aastas Vene Föderatsioonis. Nimetatu näitab, et isikul ei ole ületamatuid takistusi reisimiseks ning samuti on tal koht, kus elada kodakondsusjärgses riigis. Samuti elavad tal Venemaal lähisugulased – poeg, õde ja ema. Seega juhul, kui tegemist on isikuga, keda tuleb teatud määral hooldada, siis on tal hooldust võimalik saada oma Venemaal elavate lähisugulaste käest ning kodakondsusjärgse riigi meditsiiniasutustelt (seda näitab ka tema pöördumine Ivangorodi polikliinikusse). Ravi või hooldus ei pea kulgema ilmtingimata Eestis, eriti juhul, kui isik viibib pidevalt Vene Föderatsioonis. Isik ei ole täitnud välismaalaste õiguslikku staatust määravaid seadusi. Ta on elamisloa kehtivuse ajal viibinud väljaspool Eestit kauem, kui oli lubatud (mis näitab võimalust elada väljaspool Eestit). Peale elamisloa kehtivuse lõppemist jäi M. Gavrilova ebaseaduslikult Eestisse edasi, mis näitab tema hoolimatut suhtumist Eestis kehtivatesse seadustesse. Eeltoodud põhjusel Siseminister lühendas isikule kohaldunud sissesõidukeeldu, kuid ei tunnistanud seadusest tulenevat sissesõidukeeldu kehtetuks. Käskkirjas on arvestatud M. Gavrilovat iseloomustavaid asjaolusid kogumis, käskkiri on seaduslik ja põhjendatud ning kohtu poolt kontrollitav. Lähtudes eeltoodust ning juhindudes HKMS § 26 lg 1 p 6 palutakse jätta esitatud kaebus Siseministri 14.03.2007 käskkirja nr 38 tühistamise nõudes rahuldamata. Kohtu põhjendused ja otsus 14. HKMS § 3 lõike 1 punkt 1 sätestab, et halduskohtu pädevusse kuulub avalik-õiguslike vaidluste lahendamine. Käesoleva vaidluse puhul on tegemist avalik-õigusliku vaidlusega, kuna vaidluse poolteks on Eestis ilma seadusliku aluseta viibinud välismaalane, kes esitas kaebuse haldusorgani peale, kes teostas kehtiva haldusakti alusel tema suhtes sundkorras väljasaatmist, mis viis 7 sissesõidukeelu kui tõkendi kohaldamiseni kaebuse esitaja suhtes. Vaidlusalune õigussuhe on reguleeritud avaliku õigusega. 15.
1 sätestab, et välismaalane käesoleva seaduse tähenduses on isik, kes ei ole Eesti kodanik.
Välismaalasel on keelatud viibida Eestis ilma seadusliku aluseta. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja M.Gavrilova viibis alates 01.03.2006.a Eestis seadusliku aluseta, kuna vastav kuupäev on fikseeritud KMA ettekirjutuses Eestist lahkumiseks nr 1010376284 (tl 124).
lõige 1 sätestab, et väljasõidukohustus on välismaalase kohustus Eestist lahkuda, mis tuleneb vahetult seadusest või seaduse alusel antud haldusaktist. Sama paragrahvi
lõige 1 sätestab, et ettekirjutus on haldusakt, millega kohustatakse Eestis viibimisaluseta viibivat välismaalast käesolevas seaduses sätestatud juhtudel ja korras Eestist lahkuma või oma Eestis viibimine seadustama. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et KMA poolt M. Gavrilova suhtes 15.03.2006.a antud ettekirjutus Eestist lahkumiseks nr 1010376284 (tl 124) oli 18.10.2006.a vaidlusaluste toimingute teostamise ajal kehtiv ja seega õiguspärane haldusakt.
sätestab, et väljasaatmine on seaduses sätestatud juhtudel ja korras väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine.
lõige 1 sätestab, et väljasaatmise võib vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Väljasaatmise vaidlustamine ei lükka kohtumenetluse ajaks väljasaatmist edasi. Sama paragrahvi 2. lõige sätestab, et pärast ettekirjutuse, mille sundtäitmiseks väljasaatmist kohaldatakse, vaidlustamise tähtaja möödumist ei saa väljasaatmise vaidlustamisel tugineda ettekirjutuse õigusvastasusele. Kaebuse esitaja vaidlustab käesolevas asjas vastustaja toimingute õiguspärasuse kaebuse esitaja väljasaatmisel, ta ei vaidlusta ettekirjutuse õiguspärasust. HKMS § 4 lõige 2 sätestab, et toiminguks, mille peale võib halduskohtusse kaevata või protestida, on avalik-õiguslikke haldusülesandeid täitva asutuse, ametniku või muu isiku tegevus või tegevusetus või viivitus avalik-õiguslikus suhtes. HKMS § 6 lõike 3 punkti 1 kohaselt võib kaebusega halduskohtus taotleda haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemist. Seega on kaebuse esitaja poolt vaidlustatud vastustaja KMA toimingute õiguspärasuse kindlakstegemine nii materiaal- kui menetlusõiguslikult halduskohtu pädevuses. 16.
sätestab, et sissesõidukeeld on tõkend, mille eesmärk on vältida ebasoovitava välismaalase Eestisse saabumist ja Eestis viibimist.
sätestab, et sissesõidukeelu kohaldamise otsustab Siseminister või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgem ametnik põhjendamatu viivituseta.
lõige 1 sätestab, et Siseminister või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgem ametnik tunnistab kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel või valitsusasutuse või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhjendatud ettepanekul, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda.
1 lõige 1 sätestab, et seadusest või 8 kohtuotsusest tulenevat sissesõidukeeldu kohaldatakse andmete kandmise teel sissesõidukeeldude riiklikusse registrisse. Kaebuse esitaja suhtes kehtib seadusest tulenev sissesõidukeeld, mille tähtaega on Siseministri poolt 14.03.2007.a käskkirjaga nr 38 (tl 186-188) lühendatud kuue aasta võrra. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et kehtiv halduskohtumenetluse seadustik, ei anna halduskohtule menetlusõiguslikku pädevust tühistada seadusest tulenevat sissesõidukeeldu, kuna halduskohtu pädevusse on seadusandja poolt antud täitevvõimu haldusaktide tühistamine, mitte aga seadusest tulenevate tõkendite kehtivuse lõpetamine. Taolise pädevuse materiaalõiguslikku alust ei tulene ka Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadusest. Samuti ei ole halduskohus
lõikes 1 nimetatud valitsusasutuseks või valitsusasutuse hallatava riigiasutuseks, kelle pädevuses on teha Siseministrile ettepanek tunnistada kehtetuks või lühendada sissesõidukeelu kehtivusaega. HKMS § 7 lõige 1 sätestab aga, et kaebusega võib halduskohtusse pöörduda isik, kes leiab, et haldusakti või toiminguga on rikutud tema õigusi või piiratud tema vabadusi. Kaebuse avalikõigusliku suhte olemasolu või selle puudumise või haldusakti või toimingu õigusvastasuse kindlakstegemiseks võib esitada isik, kellel on selleks põhjendatud huvi. HKMS § 26 lõike 1 punktid 1-3 sätestavad, et kaebuse või protesti sisulisel lahendamisel on halduskohtul õigus: 1) tühistada õigusvastane haldusakt kas täielikult või osaliselt ning teha võimaluse korral ettekirjutus haldusakti tagasitäitmise kohta, näidates ära selle läbiviimise viisi; 2) teha ettekirjutus õigusvastaselt peatatud haldusakti täitmiseks, välja andmata jäetud haldusakti väljaandmiseks või sooritamata toimingu sooritamiseks; 3) tunnistada haldusakt või toiming õigusvastaseks, kui kaebuse või protesti esitajal on sellise konstateeringu suhtes kaebuses või protestis väljendatud põhjendatud huvi. Järgides võimude lahususe printsiipi on esimese astme halduskohus seisukohal, et tulenevalt
lõike 1 ja HKMS §-de 7 lõike 1 ja 26 lõike 1 punktide 1-3 eesmärgist ja koosmõjust, on halduskohtu pädevuses teha Siseministrile ettekirjutus seadusest tuleneva sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks, kui seadusest tulenev sissesõidukeeld on isiku suhtes tõkendina kohaldunud õigusvastaste toimingute tulemusel. Kohtu seisukoht tugineb eelkõige
sätestatud sissesõidukeelu õiguslikel tagajärgedel, mis piiravad oluliselt välismaalase õigust ja vabadust Eestis viibida, mille tõttu peab isikule olema tagatud ka kohtulik kaitse täitevvõimu võimalikest eksimustest tulenevate tagajärgede kõrvaldamiseks, milleks käesolevas asjas on sissesõidukeeld. Kuna
lõige 1 sätestab, et väljasaatmise võib vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras, siis peab isikule olema tagatud ka kohtulik kaitse sissesõidukeelu näol kohaldatud tõkendi suhtes, kui tõkendi kohaldamisele on viinud väljasaatmise käigus teostatud õigusvastased toimingud. 17. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et mõlemad nõuded on esitatud tähtaegselt. HKMS § 9 lõige 5 sätestab, et kaebuse haldusakti või toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks võib esitada kolme aasta jooksul haldusakti andmisest või toimingu sooritamisest arvates.
lõike 3 kohaselt võib Eestist väljasaatmise ettekirjutuse vaidlustada 10 päeva jooksul ettekirjutuse teatavaks tegemise päevast arvates, kuid käesoleva vaidluse esemeks ei ole väljasaatmise ettekirjutuse õiguspärasus.
lõike 1 esimese lause kohaselt võib väljasaatmise vaidlustada halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Väljasaatmine
-i mõttes seisneb konkreetsetes haldustoimingutes. Käesolevas haldusasjas vaidluse esemeks olevad toimingud on teostatud ja tõkend on kohaldunud kaebuse esitaja suhtes 18.10.2006.a. Esialgne kaebus on Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja kantseleis registreeritud 07.11.2006.a (tl 2), seega tähtaegselt. Kehtiv Halduskohtumenetluse seadustik ei sätesta tähtaega seadusest tulenevate tõkendite vaidlustamiseks halduskohtus. Kuna 9 käesolevas asjas on sissesõidukeeldu kui tõkendit vaidlustatud tõkendi kohaldamise tinginud toimingute õigusvastasuse motiivil, siis on kohus seisukohal, et ka see nõue tuleb lugeda esitatuks esialgse kaebuse halduskohtule esitamisega. Kaebuse esitaja on kaebuse vene keelse osa viimases lauses osundanud, et vaidlusalused õigusvastased toimingud takistavad tal Eesti viisa saamist ja elamisloa saamist. Kaebuses samastab kaebuse esitaja mõisted väljasaadetav ja sissesõidukeeld. HKMS § 19 lõike 7 kohaselt ei tohi halduskohus kaebuse menetlemisel lähtuda kaebuse sõnastusest, vaid peab lähtuma kaebuse eesmärgist. Sissesõidukeelu õiguslikuks tagajärjeks ongi muuhulgas
lõigete 1 ja 2 kohaselt Eestisse sisenemise mittelubamine ja Eestis viibimisaluse mitteandmine.
3 lõike 1 kohaselt on sissesõidukeelu kohaldamise vaidlustamise tähtajaks 30 päeva halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Seega on kaebus ka sissesõidukeelu osas tähtaegne, kuna järgitud on 30 päevast tähtaega, vaatamata sellele, et kaebuse esitaja on menetluse kestel nõuet täpsustanud ja et esimese astme halduskohus on vastustajana Siseministri kaasanud tunduvalt hiljem, see on pärast nõude ümbersõnastamist kaebuse esitaja poolt.
Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vastustajal puudus 18.10.2006.a alus käsitleda M.Gavrilovat lahkumisettekirjutust mitte täitnud välismaalasena vastavalt
§- de 14 lõikele 1 ja 15 lõikele 1 ning teda Eesti Vabariigist välja saata. Vastustaja on vaidlusaluste toimingute teostamisel alusetult leidnud, et M.Gavrilova keeldus KMA 15.03.2006.a ettekirjutuse vabatahtlikust täitmisest, mis annaks vastustajale aluse väljasõidukohustuse sunniviisiliseks täitmiseks. 20.
lõige 3 sätestab, et ettekirjutuse tegemise või ettekirjutuse täitmise tagamiseks tehtud otsuse peale võib halduskohtumenetluse seadustikus sätestatud korras esitada halduskohtule kaebuse 10 päeva jooksul ettekirjutuse või otsuse teatavaks tegemise päevast arvates. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et M.Gavrilova vaidlustas halduskohtus KMA Ida Regionaalosakonna Narva büroo 15.03.2006.a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr
lõige 2 sätestab, et ilma viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele, kelle elamisluba on kehtetuks tunnistatud või kelle elamisluba on lõppenud, tehtud lahkumisettekirjutus kuulub sundtäitmisele alates 60. päevast ettekirjutuse tegemise päevast arvates. 11 Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vaidluse põhiprobleemiks on see, kas KMA oleks pidanud kaebuse esitajale määrama uue tähtaja ettekirjutuse vabatahtlikult täitmiseks, kuna ettekirjutuses kindlaksmääratud lahkumise tähtpäev 13.05.2006.a langes ajale, mil ettekirjutuse täitmine oli kohtumäärusega peatatud. Esimese astme halduskohus leiab, et lahkumisettekirjutuse täitmise peatamise puhul on oluline silmas pidada peatamise eesmärki, milleks on välistada ettekirjutuse täitmise peatamise ajal selliste menetlustoimingute tegemine, mis viivad ettekirjutuse kehtivuse lõppemiseni, kuna on suunatud lahkumisettekirjutusega välismaalasele pandud Eestist lahkumise kohustuse täitmiseni. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 61 lõige 2 sätestab, et haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et kaebuse esitaja on õigesti osundanud, et tal oli õigustatud ootus, et kohtulahendi jõustumise järgselt on tal võimalus realiseerida KMA ettekirjutuses antud õigus vabatahtlikult Eestist lahkuda. VVS § 8 lõige 2 kohustab ühelt poolt isikut Eestist 59 päeva jooksul lahkuma, kuid annab talle samas ka õiguse viibida Eestis 59 päeva. Ajal, mil lahkumisettekirjutuse täitmine on kohtu poolt esialgse õiguskaitse korras peatatud, ei ole isikul kohustust Eestist lahkuda, mistõttu ettekirjutuses kalendaarselt määratud sundtäitmise tähtpäev ei saa esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise tõttu saabuda. Halduskohus leiab, et käesoleva vaidluse lahendamisel kohaldamisele kuuluv Väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seadus oli ebaselge ega võimaldanud kaebuse esitajal üheselt aru saada, millised reeglid kehtivad tema väljasõidukohustuse suhtes pärast lahkumisettekirjutuse täitmise peatamist ja seega ka asjakohase haldusmenetluse peatamist halduskohtu poolt. Sellist olukorda ei saa pidada vastuvõetavaks. Põhiseaduse § 13 lõikest 2 tuleneb õigusselguse põhimõte, mis nõuab, et õigusnormid peavad olema piisavalt selged ja arusaadavad, et üksikisikul oleks võimalik avaliku võimu organi käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja oma käitumist reguleerida. Samas oli aga vastustajal KMA-l võimalus olukord lahendada, kuna õigusselguse põhimõttega tuleb arvestada ka õigusnormide rakendamisel. Nimelt sätestab
lõike 5 punkt 1, et väljasaatmine peatatakse kui kohus peatab lahkumisettekirjutuse sundtäitmise. Kuna kohus oli peatanud lahkumisettekirjutuse täitmise tervikuna, see tähendab ka vabatahtliku täitmise osas enne selleks KMA poolt kehtestatud tähtpäeva 13.05.2006.a, siis pidi vastustaja KMA võtma seisukoha küsimuses, millise tähtaja jooksul on kaebuse esitajal pärast kohtulahendi jõustumist võimalik lahkumisettekirjutust täita vabatahtlikult. Sama seisukoht tuleneb ka Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumaja 11.05.2006.a määrusest (tl 125), kuna kohus on osundanud, et kohtumenetlus võib kesta kauem, kui on ettekirjutuse täitmise tähtaeg. Esimese astme halduskohtu seisukohta toetab
lõige 3, mis sätestab, et lahkumisettekirjutuse täitmata jätmisel välismaalase poolt tõendatud ja temast sõltumatu mõjuva põhjuse tõttu ei kohaldata sundtäitmist kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Mõjuvaks põhjuseks ei ole välismaalase viibimisaluse või selle pikendamise taotluse menetlemine. Kuna käesoleval juhul ei ole tegemist
lõike 3 teises lauses sätestatud menetlustega, siis kohaldub käesoleval juhul
Võttes arvesse
päevast lahkumisettekirjutuse sundtäitmise täitmisele pööramise tähtaega, siis on kohus seisukohal, et vastustaja KMA pidi kaebuse esitajal võimaldama ise Eestist lahkuda, mitte aga pöörama lahkumisettekirjutuse sundtäitmisele kohtulahendi jõustumise järgsel päeval, see on 18.10.2006.a. Kohtumenetlusele on omane printsiip, et kohtuotsuse täitmiseks määratakse mõistlik tähtpäev ja ainult seaduses nimetatud juhtudel täidetakse kohtuotsus viivitamatult. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et seda printsiipi pidi käesolevas asjas kohaldama ka vastustaja KMA asjakohases haldusmenetluses, kuna vastustaja ei ole osundanud, et kaebuse esitaja 12 viivitamatu sundkorras väljasaatmine oli vajalik avaliku korra, julgeoleku, tervise või kõlbluse kaitse tagamiseks või kuriteo ärahoidmiseks ega
lõikes 2 sätestatud järelevalvemeetmetele mitteallumise tõttu.
lõike 5 punkt 2 sätestab, et väljasaatmine peatatakse käesoleva seaduse § 7 lõikes 3 sätestatud juhul, mis paneb omakorda vastustajale kohustuse võtta seisukoht, millal saabub tähtaeg sundtäitmise kohaldamiseks. Lähenemine, et sundtäitmise tähtaeg saabub kohtulahendi jõustumise järgsel päeval on formaalne ja ei ole kooskõlas hea halduse printsiibiga. Vastustajal oli ka sisuliselt võimalik võimaldada kaebuse esitajal vabatahtlikult lahkumisettekirjutus täita, kuna poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebuse esitaja M.Gavrilova viibis 18.10.2006.a alates kella 10.00st KMA Ida regionaalosakonna Jõhvi migratsioonibüroo ruumides. Asjaolu, et kaebuse esitaja avaldas ka ise soovi vabatahtliku lahkumise võimaldamiseks on tõendatud kaebuse esitaja esindaja 18.10.206.a taotlusega vastustajale (tl 14), kaebuse esitaja 23.10.2006.a avaldusega Siseministrile (tl 17-18) ja tunnistaja Žanna Kubinetsi ütlustega kohtuistungil (tl 158). 23. Kaebuse esitaja suhtes 18.10.2006.a lahkumisettekirjutuse sundtäitmise kohaldamine oli välistatud ka tulenevalt vahetult vastustaja tegevusest. Nagu juba osundatud sätestab
lõike 3 esimene lause, et lahkumisettekirjutuse täitmata jätmisel välismaalase poolt tõendatud ja temast sõltumatu mõjuva põhjuse tõttu ei kohaldata sundtäitmist kuni mõjuva põhjuse äralangemiseni. Nagu juba osundatud ei ole poolte vahel vaidlust selles, et kaebuse esitaja viibis 18.10.2006.a alates kella 10.00st KMA Ida regionaalosakonna Jõhvi migratsioonibüroo ruumides. Selleks kohustati teda telefonitsi ja taolise kohustuse panemine kaebuse esitajale on tõendatud ka KMA 16.10.2006.a kutse koopiaga (tl 11). Väärteomenetluse kutse kohaselt on kaebuse esitaja välja kutsutud seoses Välismaalaste seaduse (VMS) § 16 6 rikkumise asjaga. VMS § 16 6 järgi kvalifitseeritav õiguserikkumine on rahatrahvi või arestiga karistamisele kuuluv väärtegu. Kutse kohaselt on kaebuse esitaja ilmumine KMA-sse kohustuslik ja kutses hoiatatakse kaebuse esitajat, et ilmumata jätmise korral võidakse kohaldada sundtoomist vastavalt Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 43 lõikele 3. Kaebuse esitaja oli seega VTMS § 16 nimetatud menetlusosaliseks menetlusaluse isikuna väärteomenetluses, kes on VTMS § 19 lõike 4 punkti 1 kohaselt kohustatud ilmuma menetleja kutsel menetleja ametiruumidesse. Seega ei saanud mingil juhul täita lahkumisettekirjutust sundtäitmise korras 18.10.2007.a, kuna kaebuse esitaja oli kohustatud KMA enda korraldusel sel päeval viibima Eestis menetlusaluse isikuna tema väärteoasja menetluses.
lõike 3 kohaselt on sundtäitmise kohaldamine 18.10.2007.a otseses vastuolus selle sättega, kuna on tõendatud, et kaebuse esitaja pidi viibima sel päeval Eestis temast sõltumatul põhjusel ja et vastustaja ise oli väärteomenetluse läbiviimisega (vastava kutse väljastamisega) legaliseerinud kaebuse esitaja Eestis viibimise 18.10.2006.a. Veelgi enam, kaebuse esitaja on tõendanud, et tal esines seaduslik alus Eestis viibimiseks ka 19.10.2006.a, kuna KMA 18.10.2006.a kutsega on tõendatud, et kaebuse esitajat on sundtoomise ähvardusel kohustatud ilmuma 19.10.2006.a uuesti KMA Jõhvi migratsioonibüroo ruumidesse. Täitevvõimu otsustusi peab iseloomustama mõtestatud tegevus, vastasel juhul eirab täitevvõim hea halduse tava. Vastustaja KMA pädevuses on küll otsustus, kas tema poolt algatatud väärteomenetlus lõppeb karistuse määramisega või lõpetatakse menetlus seaduses nimetatud mingil muul alusel. Kuid ka väärteomenetluses ei tohi menetlusalust isikut eksitada talle arusaamatute toimingute ja mittevajalike kutsete väljastamisega. Kohtule ei ole esitatud objektiivseid tõendeid väärteomenetluse lõpptulemuste kohta, kuid isegi kui menetlus lõpetati karistamise otsust tegemata, ei muuda see asjaolu kaebuse esitaja Eestis viibimist 18.10.2006.a õigusvastaseks. Esimese astme halduskohus on seisukohal, et vastustaja KMA esindaja ei suutnud ka 13 kohtuistungil selgitada, miks väljastati kaebuse esitajale kutse ilmuda 19.10.2006.a KMA-sse ja mis asjaoludel vastav otsustus tema seal viibimise vajalikkusest muudeti. Seega puudub igasugune alus süüdistada kaebuse esitajat 18.10.2006.a lahkumisettekirjutuse vabatahtlikus täitmata jätmises. Kaebuse esitaja oli õigustatud sel päeval Eesti viibimiseks, kuna ta oli valiku ees, kas minna KMA Jõhvi büroosse või olla sinna täitevvõimu poolt sundtoodud. Seega ei saanud ka neil asjaoludel lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaeg saabuda 18.10.2006.a, nagu on leidnud vastustaja KMA, kuna kaebuse esitajal oli mõjuv põhjus Eestis viibimiseks 18.10.2006.a ja isegi 19.10.2006.a. 24.
sätestab, et väljasaatmine on seaduses sätestatud juhtudel ja korras väljasõidukohustuse sunniviisiline täitmine.
lõige 1 sätestab, et välismaalane saadetakse Eestist välja lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumisel. Esimese astme halduskohus on kohtuotsuse eelmistes alajaotistes toodud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel seisukohal, et 18.10.2006.a ei olnud kaebuse esitaja suhtes saabunud lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaega. Seega on kaebuse esitaja väljasaatmine otseses vastuolus
KMA isiku kinnipidamise protokolliga 18.10.2006.a (tl 15) on tõendatud, et M.Gavrilova peeti vastustaja poolt 18.10.2006.a kell 14.17 kinni.
lõige 1 sätestab, et käesoleva seaduse § 14 lõigetes 1–3, 31 ja 32 sätestatud väljasaatmise aluse olemasolul peab piirivalveametnik, kodakondsus- ja migratsiooniametnik või politseiametnik välismaalase kinni ja korraldab tema Eestist lahkumise. Esimese astme halduskohus on kohtuotsuse eelmistes alajaotistes toodud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel seisukohal, et 18.10.2006.a oli kaebuse esitaja
lõike 2 esimese lause alusel õigustatud Eestis viibimiseks ja vastustajal puudus
lõikes 1 ja lõike 2 esimeses lauses sätestatud õiguslik alus kaebuse esitaja väljasaatmiseks, mille tõttu on kaebuse esitaja kinnipidamine otseses vastuolus
M.Gavrilovale väljastatud Vene Föderatsiooni passi koopiaga (tl 16) on tõendatud, et tema reisidokumenti on tehtud märge väljasaatmise kohta.
lõike 4 esimene lause sätestab, et väljasaatmise tagamiseks võib selleks pädev politseiametnik, piirivalveametnik või kodakondsus- ja migratsiooniametnik teha märke väljasaatmise kohta välismaalase reisidokumenti. Esimese astme halduskohus on kohtuotsuse eelmistes alajaotistes toodud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel seisukohal, et 18.10.2006.a oli kaebuse esitaja väljasaatmine õigusvastane, mille tõttu ei saanud väljasaatmise tagamiseks olla vajalik ka vastustaja poolt väljasaatmise kohta märke tegemine kaebuse esitaja reisidokumenti, mille tõttu on märke tegemine otseses vastuolus
KMA väljasõidukohustuse sundtäitmise protokolliga 18.10.2006.a (tl 20) on tõendatud, et M.Gavrilova saadetakse Eestist välja
Esimese astme halduskohus on kohtuotsuse eelmistes alajaotistes toodud faktilistel ja õiguslikel asjaoludel seisukohal, et 18.10.2006.a oli kaebuse esitaja õigustatud Eestis viibimiseks ja ta ei olnud kohustatud lahkumiseks, mille tõttu ei olud saabunud lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaeg, mille tõttu on kaebuse esitaja Eestist väljasaatmine sundtäitmise korras otseses vastuolus
Kaebuse esitajal esineb põhjendatud huvi vastustaja KMA toimingute õigusvastasuse kindlakstegemiseks, kuna ta soovib asuda elama Eestisse tütre juurde. Toimingute 14 õigusvastasuse tuvastamine on vajalik ka kaebuse esitaja kui välismaalase suhtes kehtestatud sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks. 25. Käesolevas vaidluses on kaebuse esitaja M.Gavrilova suhtes kohaldatud Eestisse sissesõidukeeldu tulenevalt
lõikes 1 sätestatud väljasaatmise alusest, kuna M.Gavrilova ei lahkunud Eestist enne lahkumisettekirjutuse sundtäitmise tähtaja saabumist, mille tõttu ta saadeti Eestist välja.
1 lõige 3 sätestab, et välismaalase suhtes, kes on Eestist välja saadetud, kohaldatakse seadusest tulenevat sissesõidukeeldu kümneks aastaks väljasaatmise päevast arvates. Kohtuotsuse eelmistes alajaotistes on tuvastatud, et M.Gavrilova saadeti Eestist välja õigusvastaselt. M.Gavrilova suhtes on seoses Eestist sundtäitmise korras väljasaatmisega kohaldunud tähtajaline sissesõidukeeld, mida on Siseministri 14.03.2007.a käskkirjaga nr 38 (tl 186-188) lühendatud kuue aasta võrra see on, kuni 18.10.2010.
lõige 1 sätestab, et Siseminister või tema poolt volitatud Siseministeeriumi kõrgem ametnik tunnistab kehtetuks või lühendab sissesõidukeelu kehtivusaega välismaalase põhjendatud taotluse alusel või valitsusasutuse või valitsusasutuse hallatava riigiasutuse põhjendatud ettepanekul, kui sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olevad asjaolud on muutunud või ära langenud, samuti humaansetel kaalutlustel, kui sellega ei ohustata riigi julgeolekut ega avalikku korda. Seoses kaebuse esitaja M.Gavrilova õigusvastase Eestist väljasaatmisega vastustaja KMA poolt tuleb
lõike 1 alusel vastustaja Siseministrile teha ettekirjutus M.Gavrilova suhtes kehtiva sissesõidukeelu kehtetuks tunnistamiseks
lõikes 1 sätestatud väljasaatmise aluse puudumise tõttu.
kohaselt tuleb käesolevast kohtuotsusest tulenevalt viia muudatused ka sissesõidukeeldude registrisse seonduvalt kaebuse esitaja M. Gavrilovale 18.10.2006.a kohaldunud sissesõidukeeluga, mis kohaldati õigusvastaste väljasaatmise toimingute tulemusel.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.