) § 58 lg 3 p 14, mille kohaselt on kinnipeetavale lubatud asjade loetelus ka veekeetja.
1 lg 1 kohaselt kannab isiklike asjade kasutamise 2 kulud kinnipeetav.
1 lg 2 kohaselt kehtestab kulude katmise korra ja normid justiitsminister käskkirjaga.
lg 2 järgi kohaldatakse kinnipeetava kohta käivaid sätteid ka vahistatule, kui Vangistusseadusega või sisekorraeeskirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Justiitsministri 07.08.2002 käskkirjaga nr 362 „Kinnipeetavate, vahistatute ja väljasaadetavate isiklike asjade kulude katmise kord ja normid“ punkti 2 kohaselt on kinnipeetav kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud vastavalt järgmistele normidele: seadme, mille võimsus on 10-50 W kasutamise eest tuleb tasuda 5 krooni ja seadme, mille võimsus ületab 51 W, kasutamise eest tuleb tasuda 25 krooni kuus. Nimetatud käskkirja punkti 3 kohaselt esitab kinnipeetav vangla direktorile kirjaliku taotluse isiklike elektriseadmete kasutamise kulude mahaarvamiseks tema isikuarvelt. Lähtudes eeltoodust leiab vastustaja, et ei olnud võimalik rahuldada R.V.u taotlust veekeetja piiranguteta lubamiseks kambrisse kahel põhjusel:
) § 58 lg 3 p 14 kohaselt on kinnipeetavale lubatud asjade loetelus ka veekeetja.
1 lg 1 kohaselt kannab isiklike asjade kasutamise kulud kinnipeetav.
1 lg 2 3 kohaselt kehtestab kulude katmise korra ja normid justiitsminister käskkirjaga.
lg 2 alusel kohaldatakse kinnipeetava kohta käivaid sätteid ka vahistatule, kui Vangistusseadusega või sisekorraeeskirjaga ei ole ette nähtud teisiti. Justiitsministri 07.08.2002 käskkirjaga nr 362 on kehtestatud „Kinnipeetavate, vahistatute ja väljasaadetavate isiklike asjade kulude katmise kord ja normid“, mille punktis 2 on sätestatud, et kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud vastavalt järgmistele normidele: seadme, mille võimsus on 10-50 W, kasutamise eest tuleb tasuda 5 krooni kuus ja seadme, mille võimsus ületab 51 W, kasutamise eest tuleb tasuda 25 krooni kuus. Punkti 3 kohaselt kinnipeetav ei maksa kuni 200 W võimsusega seadme kasutamise eest, kui seda kasutatakse vähem kui 1 tund päevas ja üle 200 W võimsusega seadme kasutamise eest, kui seda kasutatakse vähem kui 0,5 tundi päevas. Samas märgitakse, et seadme kasutamise aja määrab vangla direktor. Nimetatud käskkirja punktis 4 on ette nähtud, et kinnipeetav esitab vangla direktorile kirjaliku taotluse isiklike elektriseadmete kasutamise kulude mahaarvamiseks tema isikuarvelt. Sellest järeldub, et kinnipeetav võib nimetatud elektriseadmeid kasutada kambris ööpäevaringselt vastavalt justiitsministri poolt kehtestatud korrale ja normidele oma isiklike rahaliste vahendite arvelt, mitte riigi kulul. Justiitsministri 07.08.2002 käskkirja nr 362 punktis 2 märgitakse, et kinnipeetav on kohustatud hüvitama isiklike elektriseadmete kasutamise kulud ehk siis kinnipeetava kohustuseks on hüvitada tema valduses olevate isiklike elektriseadmete kasutamisega seotud kulud. Vastustaja kinnitas kohtus, et vangla võimaldab R.V.´le justiitsministri 07.08.2002 käskkirja nr 362 punkti 3 alusel kasutada isiklikku veekeetjat hommikuti ja õhtuti pool tundi. Vastavalt justiitsministri eelnimetatud käskkirja punktile 3 kinnipeetav ei maksa kuni 200 W võimsusega seadme kasutamise eest, kui seda kasutatakse vähem kui 1 tund päevas ja üle 200 W võimsusega seadme kasutamise eest, kui seda kasutatakse vähem kui 0,5 tundi päevas. Kinnipeetava R.V.´u kasutuses olev veekiirkeetja võimsus on vahemikus 2000-2400 W. Vangla on võimaldanud kaebajal kasutada veekeetjat iga päev: hommikuti ja õhtuti pool tundi argipäeval ja nädalavahetustel ajapiiranguta (vastustaja esindaja selgituse kohaselt kuna kontaktisik nädalavahetusel ei tööta, siis ei ole võimalik kontrollida veekeetja kasutamist ajaliselt ning kaebaja kasutab sel ajal veekeetjat temale soodsatel tingimustel alates reede õhtust kuni esmaspäeva hommikuni). Ajavahemikul 11.11.-18.12.2006 oli R.V.´u vangla isikuarvel raha 0,30 senti. Kohtus kinnitasid pooled, et R.V.´u arvel puuduvad rahalised vahendid, mida võiks kasutada vaidlusaluse elektriseadme kasutamiskulude katteks. Kaebuse esitaja eeldatavasti ei tee vahet elektriseadme omamisel ja kasutamisel kinnipidamisasutuse tingimustes. Vaidlus puudub selle üle, et elektrikiirkeetja „Clatronic” kuulub R.V.´u isiklike asjade hulka, vaidlus on selles, kas seda saab isik kasutada kambris ööpäevaringselt (piiranguteta) tasuta. R.V.´u suhtes on vangla piiranud üksnes temale kuuluva veekeetja kasutamise aeg, kuna R.V. ei ole võimeline selle kasutamise kulusid tasuma (kinnipeetav on kohustatud elektriseadme kasutamise eest ise tasuma vastavalt justiitsministri kehtestatud korrale ja normidele). Kohus on seisukohal, et Tallinna vangla on keeldunud R.V.´le õiguspäraselt isikliku veekeetja kasutusse andmisest ööpäevaringselt (piiranguteta), kuna kinnipeetaval puudusid vaidlusalusel perioodil justiitsministri 07.08.2002 käskkirjas nr 362 toodud rahalised vahendid antud õiguse teostamiseks. Kohus kordab ja rõhutab, et elektriseadme 4 kasutamine kambris ööpäevaringselt (ajalise piiranguta) on lubatud kinnipeetavale, kes selle kasutamise eest tasub justiitsministri käskkirjas nr 362 kehtestatud hinnatariifide järgi (10-50 W võimsusega seadme eest 5 krooni kuus ja üle 50 W võimsusega seadme eest 25 krooni kuus), mis tähendab, et kui kinnipeetaval ei ole isiklikke vahendeid elektriseadme kasutamiseks nimetatud hinnatariifidest tulenevalt, siis kasutab ta elektriseadet (käesoleval juhul veekeetjat) vangla poolt määratud ajavahemikul (hommikul ja õhtul pool tundi), mis on kooskõlas justiitsministri poolt 07.08.2002 käskkirjaga nr 362 kehtestatud korra ja normidega. Siinjuures tuleb arvestada asjaoluga, et vangla lubab kinnipeetaval R.V.´l kasutada isiklikku veekeetjat, kuid kindlaksmääratud ajal, seega igapäevaselt veekeetja kasutamise võimalus on kaebajal olemas, küll mitte ööpäevaringselt (argipäeviti), samas aga nädalavahetustel ilma ajapiiranguta (viimatinimetatud soodustus ei tulene õigusaktidest). Kui kaebaja soovib veekeetjat kasutada ööpäevaringselt, saab ta seda endale lubada ainult justiitsministri poolt kehtestatud hinnatariifide alusel ning oma kulul (k.a. nädalavahetusel). Justiitsministri sellekohase käskkirjaga on kaebaja tutvunud, kuid tõlgendab seda vääralt. Kaebuse esitaja leiab, et temal peaks olema õigus kasutada veekiirkeetjat ööpäevaringselt tasuta, st riigi kulul, mis on vastuolus justiitsministri poolt 07.08.2002 käskkirjaga nr 362 kehtestatud korra ja normidega. Kohus toetab vastustaja seisukohti, mille ülekordamist ei pea vajalikuks. Kohus ülalöeldut kokku võttes on jõudnud järeldusele, et kaebuse motiivid ei ole piisavad vaidlustatud toimingu õigusvastaseks tunnistamiseks. Kohustava ettekirjutuse tegemiseks puudub kohtul alus. Kaebajal puudub põhjendatud huvi toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks. Käesolevas haldusasjas ei ole kohus tuvastanud riivet kaebaja põhiõigustele tulenevalt Põhiseaduse sätetest. Elle Kask Kohtunik 5 6 . 7 8 10 11
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.