Obsah (5)

§ 116§ 144§ 113§ 146§ 142

2-06-33806 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Peet Teidearu Otsuse tegemise aeg ja koht 19. september 2007 Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-06-33806 Tsivi

) ning võlaõigusseaduses (VÕS) aegumise kohta sätestatut ka enne

1. juulit 2002 tekkinud aegumata nõuetele. Aegumise algusele, peatumisele ja katkemisele kohaldatakse enne
2. juulit 2002 kehtinud seadust, kui aegumine on alanud, peatunud või katkenud enne
3. juulit
4. Enne
5. juulit 2002 kehtinud

§ 116

alusel algab aegumistähtaja kulg päevast, mil isik sai teada või pidi teda saama oma õiguse rikkumisest. Seaduses võib sätestada hagemisõiguse tekkimise muu aja. Sama

redaktsiooni § 118 sätestab, et kui kohustus kuulub täitmisele ositi, aegub iga osa täitmise nõue eraldi. 28.02.2002 arve alusel tuli võlg tasuda hiljemalt 20.03.2002, järelikult sai hageja oma õiguse rikkumisest teada 21.03.2002 ja sellest päevast algas nõude summas 895,60 krooni aegumine. 31.03.2002 arve alusel tuli võlg tasuda hiljemalt 20.04.2002, järelikult algas selle nõude summas 616,40 krooni aegumine 21.04.2002. 30.04.2002 arve sisaldas üksnes viivise nõuet. Et praegu kehtiva

§ 144

kohaselt aegub koos põhikohustusest tuleneva nõudega ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, ei ole viimane arve aegumistähtaja arvutamise seisukohast oluline. VÕSRS § 9 lg 2 sätestab, et kui

või VÕS kohaselt on aegumistähtaeg lühem kui enne 1. juulit 2002 kehtinud seaduse kohaselt, arvestatakse

-s või VÕS-s sätestatud aegumistähtaega alates

1. juulist
2. Enne
3. juulit 2002 kehtinud

§ 113lg 1 kohaselt oli hagi korras õiguste kaitse üldine aegumistähtaeg 10 aastat.

Uue

§ 146lg 1 alusel on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Järelikult arvestatakse hageja nõuete 3aastast aegumistähtaega alates

1. juulist 2002 ning nõuded aegusid üldise aegumistähtaja järgi
2. juulil
3. Samal ajal aegus

§ 144alusel ka viivisenõue.

Hageja leiab, et nõuded ei ole aegunud, sest kostja rikkus oma kohustusi tahtlikult (hageja seisukoht tl 28—29).

§ 146

lg 4 sätestab, et tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg on kümme aastat, kui kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Juhul kui kostja on rikkunud oma kohustust tahtlikult, toimub aegumine VÕSRS § 9 lg 3 järgi varem kehtinud

alusel, seega aeguksid nõuded vastavalt 21.03.2012 ja 21.04.2012. 2 Hageja seisukoht on, et mingi õigusliku tagajärje soovimine tahtluse mõiste subjektiivse elemendina hõlmab endas otsest tahtlust ning kaudset tahtlust, milles esimesel juhul isiku käitumise eesmärgiks on teatud õigusvastase tagajärje saavutamine ning teisel juhul isik möönab sellise tahtjärje saabumist. Seega järelikult, kui rahalist kohustust rikkuv isik vähemalt möönab ehk teab ja tunnistab, et ta oma rahalist kohustust rikub, siis on tegu kohustuse tahtliku rikkumisega. Seejuures arvete mittesaamine vastavalt lepingutingimustele ei vabasta kostjat tasumise kohustusest. Rahalisele kohustusele on hageja arvates iseloomulik kohustuse absoluutsus, millest tuleneb, et võlausaldaja võib alati nõuda raha maksmise kohustuse rikkumise korral selle täitmist. Riigikohus on oma otsuses nr 3-2-1-50-06 asunud seisukohale, et rikkumise vabandatavus ei tule rahalise kohustuse puhul reeglina kõne alla. Seega on rahalise kohustuse mittetäitmine vabandamatu ja ilmselgelt tahtlik. Raha tasumise kohustus eeldab isiku tahtlikku käitumist ning seega on vaja kohustuse mittetäitmiseks samuti tahtlust. Kohus ei nõustu hagejaga. Tartu Ringkonnakohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 2-06-28149 p-s 8 leidnud: /- - -/

§ 146

lg 4 sõnastus ei määratle tahtluse sisu tsiviilõigusliku nõude aegumise kontekstis. Apellandi väide, et ka aegumistähtaja arvestamisel tuleb tahtluse sisustamisel lähtuda võlaõigusseaduse regulatsioonist, sh § 104 lg 5, ei ole ringkonnakohtu arvates põhjendatud. VÕS sätestab muuhulgas regulatsiooni kohustuse rikkumise kohta. Apellandi poolt märgitud § 104 lg 5 asub VÕS

1. peatüki
2. jaos, kus on sätestatud kohustuse rikkumise vabandatavus ja erinormina vastutus süü (sh tahtluse) puhul. Rikkumise vabandatavuse korral võib võlgnik täielikult vabaneda vastutusest ning VÕS § 104 sätestab vastutuse süü puhul, kui see tuleneb seadusest või lepingust. Samas

-is sätestatud aegumise regulatsiooni eesmärk on käibekindluse ja õigusrahu tagamine ning nõude aegumine ei vabasta põhimõtteliselt võlgnikku kohustuse täitmisest, vaid seab nõude esitamisele ajalise piiri, millal riigi vahendusel nõude maksmapanemisele saab võlgnik aegumise vaide esitada. Kuna aegumise regulatsiooni eesmärgiks on ka võlausaldaja sundimine oma nõudeõigust mõistliku aja jooksul maksma panema, siis on põhjendatud aegumise puhul tahtluse kitsam sisustamine. Ringkonnakohus leiab, et

§ 146

lg 4 ei tulene tahtluse eeldust, seega peab hageja esitama faktilised asjaolud, millest tuleneb konkreetsel juhul rahalise kohustuse täitmata jätmisel võlgniku tahtlus. Apellant on käesolevas asjas tuginenud väitele, et kostja ei ole vabatahtlikult rahalist kohustust täitnud ning viidanud ka asjaolule, et hageja saatis lisaks arvetele kostjale ka ühe võlateatise. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolud ei ole piisavad kohaldada

§ 146lg 4.

Ringkonnakohus on siin selgitanud, et aegumise kohaldamisel tuleb tahtluse mõistet vaadelda kitsamalt kui VÕS § 104 lg-s 5 sätestatud. VÕS § 104 lg 5 kohaselt on tahtlus õigusvastase tagajärje soovimine võlasuhte tekkimisel, täitmisel või lõpetamisel. Hageja väide, et tahtlusega on tegemist mitte ainult õigusvastase tagajärje soovimise, vaid ka möönmise puhul, aga hoopis laiendab VÕS § 104 lg-s 5 sätestatud tahtluse mõistet. Selline lähenemine ei saa olla kooskõlas aegumise regulatsiooni eesmärgiga. Samuti on väär arusaam, et kohustuse absoluutsus ja selle rikkumise mittevabandatavus tähendab automaatselt rikkumise tahtlikkust. See ei oleks kooskõlas seaduse mõttega, arvestades, et seaduses on eristatud vabandatavuse ning süü instituute, kus tahtlus on omakorda süü raskeim vorm. Riigikohus on oma otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-125-06 p-s 14 märkinud, et süü eeldusest hoolimata rasket hooletust ega tahtlust siiski ei eeldata – neid peab tõendama hageja. Hageja ei ole käesolevas asjas tõendanud kostja tahtlust lepingu rikkumisel. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja ei rikkunud oma kohustust tahtlikult

§ 146

lg 4 mõttes ning seega on hageja nõuded aegunud.

§ 142lg 1 2.

lause kohaselt võib kohustatud isik pärast nõude aegumist keelduda oma kohustuse täitmisest. Järelikult, et kostja on esitanud aegumise vastuväite, jätab kohus AS EMT hagi X i vastu 2 756,30 krooni nõudes rahuldamata. 3 MENETLUSKULUDE JAOTUS Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses. TsMS § 173 lg 3 sätestab, et menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Järelikult kannab antud asjas menetluskulud hageja. Kohtunik 4