Obsah (5)

§ 368§ 222§ 366§ 367§ 369

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Malle Seppik, liikmed Margo Klaar ja Urmas Reinola Otsuse tegemise aeg ja koht 21. september 2

) § 367 lõike 2 kohaselt hagi nende puuduste üle ehitises või rajatises, mida ei võidud avastada töö tavalise vastuvõtuviisi juures, võidakse esitada kolme aasta jooksul, arvates töö vastuvõtmise päevast, kui vähemalt üks pooltest on kodanik. Vastuvõtmis-üleandmisakti allkirjastamine ei võta töö tellijalt õigust esitada nõudeid tööettevõtja vastu juhul, kui puudused ilmnevad pärast akti allkirjastamist. Kostja poolt viidatud puuduste näol on tegemist varjatud puudustega. AS-i Ivantek Ehitus, hageja ja kostjate kirjavahetusest nähtub, et kostjad teavitasid töövõtjat ja alltöövõtjat ilmnenud puudustest. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 108 kohustab isikuid tsiviilõiguste teostamisel ja tsiviilkohustuste täitmisel toimima heas usus.

§-s 173 nähakse ette kohustuse täitmine vähemalt tavaliselt esitatavatele nõuetele vastavalt. Projekteerimis- ja ehitusseaduse (PES) § 66 lõike 1 kohaselt on kasutusloa saanud ehitistel vähemalt 5 kaheaastane garantiiaeg ja lõike 2 kohaselt kõrvaldab garantiiajal ilmsiks tulnud ehitusvead ehitaja omal kulul ehitise omanikuga kokkulepitud tähtajaks. PES § 66 lõike 4 kohaselt, kui ehitusvead ei ole kõrvaldatud kokkulepitud tähtajaks või tähtaja suhtes kokkulepet ei saavutatud, kõrvaldatakse need ehitaja kulul.

1. mai
2. a. lepinguga võttis endale lepingu nõuetekohase täitmise ja garantii eest kohustused OÜ Kenwik, seega kannab ehitusvigade kõrvaldamise kulud OÜ Kenwik, see on hageja kui tööettevõtja risk kasutada ebakvaliteetset tööd tegevaid alltöövõtjaid. Töövõtulepingu lisa 2 punkti 4 kohaselt kohustus hageja paigaldama x signalisatsioonivõrgu. Kuna hageja paigaldas signalisatsiooni puudustega, pidi kostja tegema lisakulutusi summas 3422 krooni. Poolte vahel ei ole vaidlust, et hageja paigaldas üldelektri ja tänavavalgustuse läbi kostjate vooluarvesti, mille tulemusel on kostja kandnud kahju 8000 krooni. Fototabelitelt nähtub, et seintel ja lagedel esinevad praod. Hageja on lubanud nimetatud puudused kõrvaldada, kuid ei ole oma kohustusi täitnud. Kostja hindab värviparanduste maksumuseks 17.100 krooni. Hageja on oma
3. jaanuari
4. a. ja
5. aprilli
6. a. kirjas kohustunud reguleerima ja parandama enda poolt paigaldatud uksed ja aknad, kuid on käesolevaks hetkeks reguleerinud ühe ukse, hinnapakkumise kohaselt on töö hind 2500 krooni. Fototabelilt nähtub, et parketis esinevad praod, samuti värvi lahtikoorumine katlaruumi torudelt ja ventilatsioonivõredelt. Kostjale tehtud hinnapakkumise kohaselt on defektide kõrvaldamiseks kuluv summa 4200 krooni. UGO Heating kirjast nähtub, et ka katlaruumi gaasikatlad on valesti paigaldatud. Kostja on tõendanud puudused hageja töös ja ülalnimetatud summade ulatuses kuulub poolte vahel sõlmitud lepingu hind vähendamisele. Vähendamisele kuuluvale summale lisanduvad ka hageja poolt omaksvõetud puudused vundamendis ja väravapostides, kokku 16.000 krooni. Kokku kuulub poolte vahel
7. mail
8. a. sõlmitud töövõtulepingu hind alandamisele 37.334, 24 krooni võrra. Hageja leiab, et ümberarvestusaktid ei ole hagejale siduvad, kuna need on allkirjastanud alltöövõtja esindaja. Kostjatel oli põhjust uskuda, et ehitusmaterjalide asendamiseks ja teostatud tööde maksumuse tasaarvestuseks olid Ivan Iltšišinil volitused olemas, see tuleneb ka asjaolust, et sisetrepi osas hageja ja kolmas isik leiavad, et kahju hüvitamise kohustus on AS-il Ivantek Ehitus. Hageja ei ole esitanud ühtegi põhjendust, miks ülejäänud tööde osas oleks olukord teistsugune. Ka OÜ Kenwik
9. oktoobri
10. a. kirjast selgub, et OÜ Kenwik seaduslik esindaja tunnistab kokkulepitust odavamate materjalide kasutamist. Kirja punktis 4 aktsepteerib hageja seaduslik esindaja AS-i Ivantek Ehitus poolt teostatud tööde ja materjalide ümberarvestust. Tellijal on

§ 368

lõike 1 kohaselt tööettevõtjapoolse lepingu rikkumise korral õigus nõuda vajalike kulutuste hüvitamist, mida tellija kandis puuduste parandamisel omade vahenditega, kui lepinguga on tellijale selline õigus ette nähtud, või tasu vastavat vähendamist töö eest. Asjaolu, et pooltevahelise lepinguga ei ole tellijale antud õigust nõuda kulutuste hüvitamist, ei võta tellijalt kulutuste hüvitamise nõuet, see piiraks tellija õigusi ebaproportsionaalselt. Kulutuste hüvitamise nõue tuleneb

§ 222lõikest 2 ja §-st 226.

Kostjad on tõendanud nii hagejapoolse lepingurikkumise kui ka seoses lepingurikkumisega kostjatel tekkinud lisakulutused ning esitanud selle kohta ka tõendid. Eeltoodu alusel kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele 73.230 krooni. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja tühistada Harju Maakohtu otsuse ja uue otsusega rahuldada OÜ Kenwik hagi Natalja Dubinskaja vastu 33.000 krooni saamiseks ja rahuldada Natalja Dubinskaja vastuhagi OÜ Kenwik vastu osaliselt 16.000 krooni ulatuses. Kohtukulud jätta vastustaja kanda. Maakohus ei ole otsust piisavalt motiveerinud. Kohtuotsusest ei selgu, millistele tõenditele tuginedes on kohus leidnud, et töö ei vasta lepingutingimustele. Vastustajad on 6 esitanud väidetavate puuduste tõendamiseks kohtule fotod, millede suhtes ei saa kindel olla, kas need on üldse tehtud ehitisest, kus apellant töid teostas. Samuti ei ole ühe poole arvamuse ja üksnes fotode põhjal võimalik tuvastada töö lepingutingimustele mittevastavust. Ei ole välistatud võimalus, et puudused on tekkinud vastustajate endi tegevuse tulemusena. Kohus pole tõendeid hinnanud ega kaalunud, vaid on kõik puudused kvalifitseerinud varjatud puudustena. Keraamiliste plaatide vale paigaldust ja parketis olevaid pragusid on võimalik märgata tavalise ülevaatuse käigus. Seega ei ole kõigi vastustajate poolt loetletud puuduste puhul tegemist varjatud puudustega. Kohus on jätnud põhjendamata, millest tulenevalt loeb ta täidetuks vastustajate töö ülevaatamise kohustuse ning avastatud puudustest teatamise kohustuse, mis on vastuhagi rahuldamise eelduseks. Selgusetu on, millal vastustajad väidetava töö lepingutingimustele mittevastavuse avastasid ehk millisest tähtajast arvates pidid vastustajad töö lepingutingimustele mittevastavusest apellanti informeerima.

§ 366

lõike 1 alusel on tellija kohustatud töö üle vaatama selle vastuvõtmisel, § 367 lõike 1 kohaselt võib tellija ilmsete puuduste korral esitada hagi 6 kuu jooksul töö vastuvõtmisest. Mingit pretensiooni vastustajate poolt apellandile ei esitatud ja tööde üleandmise-vastuvõtmise akti allkirjastamisel ei teatatud apellandile, et AS Ivantek Ehitus teostas tööd osaliselt ja osa ehitusmaterjale oli ostetud vastustajate poolt. Töö lepingutingimustele mittevastavusest teavitamisega seondub ka töö lepingutingimustele mittevastavuse kirjeldamise kohustus, mis on oluline selleks, et lepingulisi kohustusi rikkunud lepingupoolel oleks võimalik astuda mõistlikke samme lepinguliste kohustuste heastamise suunas. Kohus otsustas vähendada töövõtulepingu hinda, kuid ei ole märkinud õigusnormi, mille alusel on töölepingu hinna vähendamine põhjendatud. Vastustajad ei ole esitanud ühtegi dokumentaalset tõendit, mis tõendaks, et kasutatud ehitusmaterjalid olid poolte poolt kokkulepitud ehitusmaterjalide hinnast odavamad. Kohus jättis arvestamata apellandi poolt esitatud 7 ümberarvestusakti, millest järeldub, et ehitustööde teostamise käigus vastustajate ja AS-i Ivantek Ehitus vahel oli teostatud tasaarvestus summas 40.308 krooni. Põhjendamatu on ka vastustajate nõue töövõtulepingu hinna vähendamise kohta ulatuses, mis puudutab sisetrepi maksumust. Pooled leppisid kokku, et sisetrepi hind on 32.000 krooni, vastustajate nõue 43.500 krooni on selle kokkuleppega vastuolus. Kohtuotsuses on kirjeldatud ehitusdefekte, mis apellant pidi kõrvaldama väidetava garantiikohustuse raames. Tööde maksumuseks on vastustajate poolt esitatud kalkulatsiooni kohaselt 51.222 krooni, kohus mõistis apellandilt välja kulutused summas 73.230 krooni. Kohus ei ole motiveerinud, milles seisnevad vastustajate väidetavad lisakulutused. Üheaegselt ei ole võimalik hinna alandamine ja kulutuste (kahju) hüvitamine. See on vastuolus

§ 368lõikes 1 sätestatuga, kuna sellisel juhul rikastuks võlausaldaja võlgniku arvel.

Kahju hüvitamise põhimõtete kohaselt peab kahju kannatanud isik tõendama kahju olemasolu, selle suuruse ning põhjusliku seose kahju tekkimise ja kahju tekitaja vahel, mida antud juhul vastustajad teinud ei ole.

§ 222

lõike 2 ning § 226 kohaldamine on välistatud, kuna

§ 368lõige 1 on nende suhtes erinorm.

Alusetu on kohtu seisukoht, et

§ 368lõikes 1 sätestatu kohaldamine piiraks tellijat ebaproportsionaalselt.

Pooled on vabad lepingu sisus kokku leppima ning kui poolte tegelikuks tahteks töövõtulepingu sõlmimisel oli tellija võimalike kulutuste hüvitamise nõude välistamine, siis puudub kohtul pädevus hinnata lepingulise kokkuleppe proportsionaalsust. Vastustajale on tekitatud ebamugavust seoses sellega, et temale kuuluva elektriarvesti sisse lülitati ka maja üldelekter, kuid kahju tekitamine summas 8000 ei ole tõendatud. Kinnistu valitsemisega seotud kulud peavad kandma korteriomanikud, millest ¼ kuludest kuulub vastustajatele, seega on 8000 kroonist ¼ kulu, mida peab vastustaja kandma ja kahjuhüvitist peab selle võrra vähendama. Vastustaja nõue summas 3422 krooni, mis puudutab signalisatsioonianduri paigaldamist, ei ole tõendatud, kuna nimetatud summa on tasutud OÜ Verden poolt ja esitatud 7 maksekorraldus ei tõenda, et kahju selles summas on tekitatud vastustajale. Kulude hüvitamine on välistatud ka

§ 368

lõike 1 kohaselt, kuna pooled ei ole kulutuste hüvitamises töövõtulepingus kokku leppinud. Katla parandamist puudutavad tööd on tehtud apellandi poolt ja vastustaja nõuded summas 9000 krooni on alusetud. Katlaga seotud puudused kõrvaldati

1. märtsil
2. a. ja pärast seda ei ole vastustaja pretensiooni esitanud. Vastustaja nõue katlaruumis toru ülevärvimiseks on esitatud esmakordselt vastuhagis
3. juunil
4. a., seega on nõue aegunud. Uste ja akende reguleerimise tööd on teostatud
5. aprillil
6. a. Allomer Ehituse OÜ poolt. Kuna piirilaudade parandamise suhtes vastustaja apellandi poole pretensiooniga ei pöördunud, siis ei ole apellandil selles osas kohustust ja vastustaja nõue on alusetu. Kohus on leidnud, et vastavalt PES § 66 lõigetele 1 ja 2 on kasutusloa saanud ehitisel vähemalt 2-aastane garantiiaeg ja seetõttu oleks apellant pidanud ehitusvead oma kulul kõrvaldama. PES § 66 redaktsioon kehtis kuni
7. juulini
8. a. Tallinna Säästva Arengu ja Planeerimise Amet väljastas ehitise kasutusloa
9. juunil
10. a., PES § 66 sel ajal enam ei kehtinud. Apellandi poolt teostatud tööl ei olnud garantiid, kuna selles ei olnud töövõtulepingus kokku lepitud, samuti ei ole võimalik töövõtugarantiid tagantjärele kohaldada ning väidetavad puudused on tekkinud pärast
11. juulit
12. a. Vastustaja nõue, mis puudutab vundamendi parandamist ja väravapostide plaatide asendamist, kuulub rahuldamisele. Tööd ei ole teostatud, kuna vastustaja ei täitnud kohustust tasuda siseviimistlustööde eest 33.000 krooni ja vastustaja on takistanud parandustööde teostamist. Vastustaja seisukoht Vastustajad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Lepingu sõlmimise ajal kehtinud

§ 367

lõige 2 ei eeldanud, et tarbijast tellija peaks töö vastuvõtmisel tuvastama kõik töödes esinevad puudused, vaid ehitise varjatud puuduste kohta võis esitada nõude 3 aasta jooksul. Väär on apellandi väide, et üksnes vastuvõtuakti allkirjastamine tõendab, et puudusid pretensioonid tööde maksumuse või kvaliteedi suhtes. Muude tõendite kõrval kinnitavad ka apellandi kirjalikud lubadused garantiiremonti teostada seda, et vastustajad on nõuetekohaselt puudustest töös teatanud. Kolmanda isiku seisukoht Kolmas isik ei ole apellatsioonkaebusele vastanud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 656 lg. 1 p. 5 alusel tühistada, tsiviilasi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Nii tühistab ringkonnakohus osundatud sätte kohaselt esimese astme kohtu otsuse apellatsioonkaebuse põhjendusest ja selles esitatud asjaoludest olenemata ja saadab asja uueks arutamiseks esimese astme kohtule, kui esimese astme kohtus ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendatud ja ringkonnakohtul ei ole võimalik puudust kõrvaldada. Kolleegium leiab, et vaidlustatud otsus on olulises ulatuses põhjendamata. TsMS § 436 lg. 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. TsMS § 442 lg. 8 lausete 1 – 4 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Kohus peab otsuses põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima. Kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab ta seda otsuses põhjendama. Maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta. Otsuses ei ole tuvastatud vaidluse lahendamiseks olulisi asjaolusid, ei ole analüüsitud kõiki esitatud tõendeid, ei ole kõigi nõuete puhul kvalifitseeritud pooltevahelisi õigussuhteid 8 ega tuvastatud ka nende puudumist. Samuti ei nähtu otsusest kohtu hinnangut kõigile poolte esitatud faktiväidetele. Hagiga taotles hageja kostjatelt töövõtulepingu järgi maksmata tasu väljamõistmist, vastuhagis taotles kostja mittekvaliteetselt tehtud tööde arvel hinna alandamist ja raha väljamõistmist. Hagi ja vastuhagi on pooled põhjendanud erinevate asjaoludega selliselt, et ühe rahuldamine ei välista teise rahuldamist. Kohtuotsuse põhjenduses ei ole poolte nõudeid eristatud ja käsitletud loogilises järjestuses selliselt, et oleks võimalik raskusteta mõista, millised järeldused käivad hagi ja millised vastuhagi kohta. Otsus ei ole loogiline ja on vastuoluline. Maakohus tuvastas oma otsuses ja vaidlust ei ole selle üle, et

1. mail
2. a. sõlmisid hageja ja Natalja Dubinskaja lepingu siseviimistlustööde tegemiseks Tallinnas x asuvas korteris (kd. I, tl. 7 – 12). Hageja kohustus tegema korteris töid maksumusega 260.000 krooni vastavalt lepingu lisaks olevale siseviimistluse iseloomustusele ja kooskõlastatud eelarvele, Natalja Dubinskaja aga kohustus hagejale tööde eest vastavalt graafikule tasuma.
3. juulil
4. a. sõlmitud müügilepinguga müüs AS Sampo Liising vaidlusaluse korteriomandi kostjatele, kes punktis
5. 2 kinnitasid, et on ehitise tehnilisest ja ehituslikust seisukorrast ilma viimistlustöödeta teadlikud ega oma selles osas pretensioone (kd. I, tl. 13 – 21). Samas lepingudokumendis kinnitas hageja, et kohustub lõpule viima lepingu esemeks olevas korteriomandis siseviimistlustööd vastavalt ostjatega kooskõlastatud dokumentidele (p.
6. 5). Siseviimistlustööd vaidlusaluses korteris tegi hageja alltöövõtja AS Ivantek Ehitus.
7. novembril
8. a. koostasid hageja ja AS Ivantek Ehitus tööde üleandmise-vastuvõtu akti (kd. I, tl. 22).
9. detsembril
10. a. kirjutasid vaidluse pooled ja kolmas isik AS Ivantek Ehitus alla aktile, mille kohaselt hageja andis kostjatele siseviimistlustööd üle ja kostjad võtsid need vastu (kd. I, tl. 23). Aktis märgiti, et kvaliteedi suhtes pretensioone ei ole. X asuv 4 boksiga ridaelamu sai kasutusloa
11. juunil
12. a. (kd. I, tl. 79 – 81). Vaidlust ei ole ka selle üle, et kostja jättis tasumata töövõtulepingujärgse viimase makse summas 65.000 krooni, mis lepingu punkti
13. 1 kohaselt tuli tasuda ühe päeva jooksul peale siseviimistlustööde üleandmise-vastuvõtmise akti allakirjutamist ja boksi nr. 4 ekspluatatsiooni andmist. Hagis taotles hageja kostjatelt töövõtulepingu alusel maksmata raha 65.000 krooni väljamõistmist. Menetluse kestel täpsustas hageja oma nõuet selliselt, et soovis kostjatelt töövõtulepingu kohaselt tasumata 33.000 krooni väljamõistmist: hageja loobus nõudmast 32.000 krooni trepi eest, mida tegelikult ei paigaldatud. Kostjad tasumata makset maksma ei nõustunud, väites, et hageja kasutas siseviimistlustööde tegemisel kokkulepitust odavamaid materjale, et osa materjalide eest maksid hageja asemel kostjad ning et sel põhjusel alandasid pooled kokkuleppel töövõtulepingus märgitud tasu 69.334, 24 krooni võrra, sealhulgas kostjate poolt trepile kulutatu 43.500 krooni. Oma väidete põhjendamiseks esitasid kostjad Ivan Iltšišini poolt alla kirjutatud ümberarvestusaktid summale 57.833, 24 krooni (kd. I, tl. 43 – 48). Hageja väitis omakorda, et alltöövõtja esindaja Ivan Iltšišin muutis töid hagejaga kooskõlastamata ja et võrreldes töövõtulepingus märgituga tehti korteris kostjate tellimusel lisatöid maksumusega 40.308 krooni, samas kui kostja tasus ehitusmaterjalide eest 43.509 krooni, sealhulgas trepi maksumus 32.000 krooni (kd. I, tl. 188 jj.). Oma väidete tõendamiseks esitas hageja kostja poolt alla kirjutatud akte lisatööde tegemise kohta summas 33.477, 54 krooni (kd. I, tl. 190 – 194) ja kolmanda isiku poolt koostatud akti lisatööde tegemise ja ümberarvestuste kohta (kd. I, tl. 189). Hageja väitel lepingu üldsumma ei muutunud (kd. I, tl. 240). Maakohus märkis otsuses, et

§ 369lg.

1 järgi on tellija kohustatud tööettevõtjale kokkulepitud tasu pärast kogu töö üleandmist välja maksma, kui seaduse või lepinguga ei ole kindlaks määratud teisiti. Samas jättis kohus hagi rahuldamata, ilma et oleks osundanud selle aluseks olevale seaduse normile või pooltevahelise lepingu tingimusele. Hagi osas märkis kohus üksnes, et kostjatel oli põhjust uskuda, et Ivan Iltšišinil on volitused tööde maksumuse tasaarvestuseks olemas ning et ka hageja seaduslik esindaja on tunnistanud kokkulepitust 9 odavamate materjalide kasutamist. Kohtuotsusest ei selgu, mida peab kohus tasaarvestuseks ning milline tähendus sel vaidluses on. Samas ei sisalda otsus järeldust selle kohta, kas pooled alandasid kokkuleppel lepingu maksumust, nagu kostjad oma hagile esitatud vastuväidete alusena esile tõid. Samuti ei sisalda otsus kohtu seisukohta hageja väite kohta, et kostjate tellimusel tehti algselt lepingus kokku leppimata lisatöid. Otsuses märgitu kohaselt leidis kohus, et tööde tegemisel on kasutatud lepingus kokkulepitust odavamaid materjale, samas ei tuvastanud kohus, milliseid odavamaid materjale kasutati ja milline oli sellest tulenev hinnavahe. Selle kostjate väite, mille kohaselt nad tasusid osa ehitusmaterjalide eest hageja asemel, on kohus jätnud tähelepanuta nagu ka hageja põhjendused kostja poolt tasutud materjalide maksumuse kohta. Mingit hinnangut ei ole kohus andnud hageja väitele, mille kohaselt paigaldamata trepi arvel ei ole põhjendatud lepingusummast maha arvata 43.500 krooni nagu kostjad seda tegid, sest lepingu kohaselt oli trepi maksumus 32.000 krooni. Kohus märkis otsuses, et hageja seaduslik esindaja on

1. oktoobri
2. a. kirjas aktsepteerinud kolmanda isiku poolt teostatud tööde ja materjalide ümberarvestust, kohus on aga jätnud märkimata, mida olulist võib sellest vaidluse sisu kohta järeldada. Nii nähtub osundatud kirjast (tl. 233), et selles on hageja esindaja kinnitanud kostja poolt materjalide ostmist summas 43.509 krooni, samuti nagu hageja on seda ka kohtuvaidluses kinnitanud. Kohtuvaidluses on hageja selle väitega muuhulgas põhjendanud oma 33.000 krooni suurust nõuet, otsusest ei nähtu aga, miks kohus hageja käsitlusega ei nõustu. Maakohtu otsusest võib järeldada, et kohus pidas kostjate poolt esitatud ja Ivan Iltšišini poolt allakirjutatud ümberarvestusakte (kd. I, tl. 43 – 48) hagejale siduvaks. Igasuguse tähelepanuta on kohus jätnud aga hageja poolt esitatud sellesama isiku poolt koostatud ja kostja poolt allakirjutatud lisatööde tegemise aktid (kd. I, tl. 190 – 195) ning Ivan Iltšišini poolt koostatud kokkuvõtliku akti summade ümberarvestuse kohta (kd. I, tl. 189). Kirjeldatust nähtub, et hagi üle otsustamisel ei lahendanud kohus kõiki küsimusi, mis TsMS § 438 lg. 1 kohaselt oleks tulnud lahendada: kohus jättis osa esitatud tõenditest hindamata ega otsustanud, mis asjaolud on tuvastatud ning millist õigusnormi tuleb asjas kohaldada. Otsus ei sisalda üldse faktilisi asjaolusid, mille kogum oleks andnud kohtule aluse hagi rahuldamata jätta. Vastuolus TsMS § 442 lõikes 7 sätestatuga on kohus otsuse kirjeldavas osas ebaõigesti kajastanud kostja vastuhagi nõude ning on üldse jätnud märkimata selle olulised asjaolud ning vastaspoole vastuväited vastuhagile. Nii taotles kostja vastuhagis hinna alandamist summas 73.230 krooni, paludes sama summa hagejalt välja mõista. Maakohus märkis oma otsuses, nagu oleks kostja vastuhagi täpsustuses palunud alandada töövõtulepingu hinda 37.334, 24 krooni võrra, niisugust täpsustust tsiviilasja toimik aga ei sisalda. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas kostja, et ei ole vastuhagi otsuses märgitud viisil muutnud. Oma vastuhagi rajas kostja rea kulutuste osas asjaolule, et vastuhagis kirjeldatud garantiiajal avastatud puudused pidi hageja garantiikorras kõrvaldama, ei ole seda aga teinud. Kohtuotsuse kirjeldavast osast niisugust nõude alust ei nähtu. Maakohus pidas võimalikuks vastuhagi rahuldada, ilma et oleks tuvastanud hagi rahuldamise eelduseks olevaid faktilisi asjaolusid ning kvalifitseerinud pooltevahelise õigussuhte. Vastuhagi alusena tugines kostja enamuse kulutuste osas väitele, et hageja on oma garantiikohustusi rikkunud. Seega tuli selles osas vaidluse lahendamiseks tuvastada, kas hageja rikkus töövõtust tulenevaid garantiikohustusi ja kas kostja tegi vaidlusalused kulutused selleks, et hageja garantiikohustus tema asemel täita. Töövõtulepingu sõlmisid pooled
3. mail
4. a. ja müügilepingudokumendile, milles sisaldub hageja poolt võetud garantiikohustus, kirjutasid nad alla
5. juulil
6. a. Võlaõigusseaduse, tsiviilseadustiku üldosa seaduse ja rahvusvahelise eraõiguse seaduse rakendamise seaduse § 11 kohaselt kohaldatakse võlasuhtele, mis on tekkinud enne
7. juulit 2002, enne selle seaduse jõustumist kehtinud seadust. Seega tuleb pooltevahelisele garantiisuhtele kohaldada

ja PES-i sätted. Pooled vaidlesid garantiikohustuse sisu ja kestuse üle, kohtuotsus ei sisalda aga selle kohta mingeid järeldusi. Kohus refereeris otsuses PES § 66 lõikeid 2 ja 4, otsusest ei nähtu aga, 10 kuidas kohus neid sätteid vaidluse lahendamisel kohaldas. Kohus ei tuvastanud ka faktilisi asjaolusid, mis võiksid olla PES § 66 lg. 4 kohaldamise eelduseks: tuvastatud ei ole ehitusvigu, mille hageja oleks pidanud garantiikohustuse raames kõrvaldama ja mida ta ei ole kõrvaldanud, samuti seda, kas ja millal kostja iga konkreetse vea kõrvaldamist nõudis, millise tähtaja jooksul oleks tulnud viga kõrvaldada ning millised olid konkreetsete ehitusvigade kõrvaldamise kulud. Seega ei ole tuvastatud faktilisi asjaolusid, mis võimaldaksid järeldada, et hageja on oma garantiikohustust rikkunud. Kuna kostja põhjendas suuremas osas oma nõuet just hagejapoolse garantiikohustuse täitmata jätmisega, siis jättis kohus vastuhagi lahendamata nii, nagu see oli kohtu ette toodud. Vastuhagi nõue koosneb mitmetest erinevatest summadest, mille nõude aluseid on kostja põhjendanud erinevalt. Nii ei ole kostja signalisatsioonivõrgu puudustele kulutatud 3422 krooni nõuet põhjendanud hagejapoolse garantiikohustuse rikkumisega, vaid on pidanud seda kulutuste hüvitamise nõudeks töövõtulepingu rikkumisest (mittekvaliteetsest ehitamisest) tulenevalt, 8000 krooni suurust nõuet seoses elektrivõrgu ebaõige ühendamisega on kostja aga pidanud töövõtulepingu rikkumisest tuleneva kahju hüvitamise nõudeks. Kohus ei ole kostja poolt esitatud erinevaid nõudeid vastavalt nõude alustele eristanud ega käsitlenud. Samaaegselt garantiikohustuse või töövõtulepingu rikkumisest tuleneva kulutuste hüvitamise või kahju hüvitamise nõudega on kostja esitanud samade summade osas ka nõude lepingu hinna alandamiseks. Kohus ongi kohaldanud erinevaid õiguskaitsevahendeid, ilma et oleks seda otsuses kuidagigi põhjendanud. Millise õigusnormi alusel kohus hinna alandamist kohaldas, otsuse põhjendusest üldse ei nähtu. Kohus alandas töövõtulepingu hinda 37.334, 24 krooni võrra, kuid kohtuotsuse punktis 18 sisalduvad tööde maksumused, mida kohus on arvestanud, niisugust summat kokku ei anna – neid kokku liites saame 51.222 krooni. Ka selle vahe kohta ei sisalda otsus mingit selgitust. Oma järeldust hagejalt kostja kasuks 73.230 krooni väljamõistmiseks ei ole kohus faktiliste asjaoludega üldse seostanud. Otsuses märgitu põhjal ei ole võimalik mõista, milliste kulutuste katteks on see summa välja mõistetud. Selle summa osas on kohus vaid märkinud, et kostjatel on selles ulatuses lisakulutused ja kostjad on esitanud selle kohta tõendid, neid ei ole kohus otsuses aga hinnanud ega isegi nimetanud. Kohus ei ole käsitlenud ka hageja vastuväiteid konkreetsete kulutuste kohta nii nõude aluseks olevaid asjaolusid kui kulutuste suurust puudutavas osas. Seega on otsus ka vastuhagi osas olulises ulatuses põhjendamata. Ringkonnakohtul ei ole võimalik eespoolkirjeldatud puudusi kõrvaldada, sest apellatsioonikohtu otsuses suures mahus uute asjaolude tuvastamise ja tõendite esmakordse hindamise korral oleks ebaproportsionaalselt piiratud poolte võimalust otsuse peale edasi kaevata, kuna kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale ja sellest tulenevalt kaotaksid pooled üldse võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Kohtukulud tuleb jaotada vastavalt asja uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Margo Klaar Urmas Reinola Malle Seppik