KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Dagmar Maastik Otsuse tegemise aeg ja koht 11.oktoobril 2005.a. Tallinnas Haldusasja number 3-2499/2004 Haldusasi M.R., H-S. S.i, K.P. ja S.K.i kaebused Vabariigi Valitsuse 22.04.1994.a korraldusega nr 257-k tekitatud kahju hüvitamiseks Asja läbivaatamise kuupäev 6.10.2005.a. Kohtuistungist osa võtnudkaebajad M.R., H-S. S., K.P., S.K., nende esindaja Raivo Salumäe menetlusosalised ja Vabariigi Valitsuse esindaja Toomas Kutti RESOLUTSIOON 1.Kaebused rahuldada osaliselt. 2.Välja mõista Eesti Vabariigilt M.R. kasuks 554 605 kr (viissada viiskümmend neli tuhat kuussada viis) krooni 25 senti õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ning 6241 (kuus tuhat kakssada nelikümmend üks) krooni 50 s kohtukulusid, H-S. S.i kasuks 554 605 kr (viissada viiskümmend neli tuhat kuussada viis) krooni 25 senti õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ning 13 554(kolmteist tuhat viissada viiskümmend neli) krooni kohtukulusid, S.K.i kasuks 554 605(viissada viiskümmend neli tuhat kuussada viis) krooni 25 senti õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ning 17 176(seitseteist tuhat ükssada seitsekümmend kuus) krooni 50 s kohtukulusid, K.P. kasuks 277 302 (kakssada seitsekümmend seitse tuhat kolmsada kaks) krooni 62 senti õigusvastase haldusaktiga tekitatud kahju hüvitamiseks ning 8311(kaheksa tuhat kolmsada üksteist) krooni 50 s kohtukulusid. 3.Muus osas jätta kaebused rahuldamata. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib edasi kaevata Tallinna Ringkonnakohtule Tallinna Halduskohtu kaudu 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, teatades kaebuse esitamisest kirjalikult 10 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. ASJAOLUD 16.04.1993.a. Tallinna Linnavalitsuse määrusega nr 66 "Maa rendile andmine“ anti 25 aastaks rendile Osmussaare tee 10 ehituskrunt suurusega 11 246 m2 autode teeninduskompleksi ja kaupluse ehitamiseks. 16.06.1993.a. Tallinna linnavarade komisjoni protokollilise otsuse nr 43 punktiga 5 nõustuti krundi rendile andmisega AS-le „Facto“. 7.07.1993.a. Riigi Maa-ameti käskkirjaga nr 18 kinnitati Tallinna linnavarade komisjoni protokoll nr 43 p 5 enampakkumise kohta ja kästi sõlmida AS-ga „Facto“ rendileping. 21.07.1993.a. sõlmiti Eesti Vabariigi ja AS-i „Fakto“ vahel maarendileping, millega Osmussaare tee 10 maatükk suurusega 11 246 m2 anti aktsiaseltsile 25 aastaks rendile. 22.04.1994.a. Vabariigi Valitsuse korraldusega nr 257-k kinnitati riigi omandisse jäetavate maatükkide nimekiri, korralduse lisa p-s 13 otsustati maareformi seaduse(MaaRS) § 29 alusel jätta riigi omandisse Tallinnas Osmussaare tee 10 asuv maa katastritunnusega 784:003: 311:001, suurusega 11 246 m
- Riigi omandisse jäetud maa valdajaks määrati Keskkonnaministeerium, millele tehti ülesandeks maa Eesti Vabariigi nimele kinnistamise korraldamine. 19.08.1994.a. Tallinna Linnakohtu kinnistamisotsusega kanti Eesti Vabariik nimetatud maatüki omanikuna kinnistusregistrisse. 29.12.1994.a. koormati kinnisasi hoonestusõigusega kestvusega 50 aastat AS-i „Fakto“ kasuks. 7.11.1994.a. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni otsusega nr 4144 loeti Tallinnas, end. Harjumaal Iru vallas Väo mõisast eraldatud maakoht „Mõtte nr 361“, endisel kinnistul nr 13866 asunud krunt suurusega 6,896 ha omandireformi objektiks. Maa on natsionaliseeritud Riigivolikogu 23.07.1940.a. deklaratsiooniga. Komisjon luges tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal H. A.le ja A. T.le ning õigustatud subjektideks tunnistati M.R., R. A., H. T. ja V. P., igaüks 1/4 maa osas. R. A. maaosa nõudeõiguse päris H-S. S. ja H. T. maaosa nõudeõiguse S.K.. V. P. maaosa nõudeõiguse päris V. P., kes poole sellest loovutas K.P.le. 26.10.2000.a. võõrandas AS „Fakto“ hoonestusõiguse AS-le „Hansa Liising Eesti“, mis erastas maa ostueesõigusega 6.05.2003.a. 21.09.2005.a. Tallinna Linnavalitsuse korraldusega nr 1752-k “Endise kinnistu nr 13866 maa osaline mittetagastamine”punktiga 1.2 otsustati mitte tagastada Lasnamäe linnaosas endisel Harjumaal Iru vallas Väo mõisast eraldatud maakoht „Mõtte nr 361“, endisel kinnistul nr 13866 maad pindalaga 53945m², kuna see maa on osaliselt jäetud riigi omandisse; 2810 m² riigi omandisse jäetud maast asub Osmussaare tee
- MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Tallinna Halduskohtule esitatud kaebustes palusid kaebajad hüvitada Vabariigi Valitsuse 22.04.1994.a korraldusega nr 257-k Tallinnas Osmussaare tee 10 asuva kaebajatele tagastamisele kuulunud 3800 m2 maa riigimaaks jätmisega tekitatud kahju M.R.le ja H-S. S.ile kummalegi 475 000 kr maa eest ja 46 027 kr 50 s saamata jäänud renditulu, K.P.le 237 500 kr maa eest ja 46 027 kr 50 s saamata jäänud renditulu, S.K.ile 475 000 kr maa eest ja 92 055 kr saamata jäänud renditulu. Hiljem täpsustasid kaebajad oma nõudeid, lähtudes kohtu poolt määratud eksperdi hinnangust ja asjaolust, et Osmussaare tee 10 kinnistu koosseisu jäi 2810 m2 kaebajatele tagastamisele kuulunud maad. Täpsustatud nõuete kohaselt palutakse Eesti Vabariigilt välja mõista maa turuväärtusena M.R.le, H-S.S.ile, S.K.ile igaühele 554 605 kr 25 s ja K.P.le 277 302 kr 62 s ning saamata jäänud tuluna renditulu riigi poolt 21.07.1993.a. sõlmitud rendilepingu järgi 10 kr/ m2 alates maa riigi omandisse jätmise korralduse vastuvõtmisest 22.04.1994.a. kuni 6.10.2005.a. kohtuistungini. Kaebajate väiteil on nimetatud korraldusega rikutud kaebajate õigust saada tagasi omandireformi objektiks olev õigusvastaselt võõrandatud maa, mis oli omandi- ja maareformi esmane ülesanne tulenevalt Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 19.12.1990.a. otsusest „Omandiõiguse järjepidevuse taastamisest“. Maa riigi omandisse jätmiseks peavad olema väga mõjuvad põhjused, see ei saa sõltuda valitsuse suvast. Mõjuvaks põhjuseks ole maa rentimine äriühingule ega isegi mitte maale hoonestusõiguse seadmine, millised lepingud oleks valitsus võinud lõpetada. Asjaoluga, et lepingute ennetähtaegsel lõpetamisel oleks riik pidanud äriühingule tekitatud kahju hüvitama, ei saa põhjendada maa riigi omandisse jätmist, sest sel moel jätab riik oma äririskid kaebajate kanda. Pole oluline, kas Vabariigi Valitsus teadis korraldust vastu võttes, et maad taotletakse tagasi, sest valitsus vastutab igal juhul oma haldusakti tagajärgede eest. Kui valitsus leiab, et korralduse tingis Tallinna Linnavalitsuse teabe ebaõigsus, võib ta esitada kahju hüvitamise nõude linnavalitsuse vastu. Maa riigi omandisse jätmisest said kaebajad teada alles 1996.a. suvel V. P. lese V. P. kaudu, kes omal algatusel maa tagastamisega seonduva selgitamisel selle avastas. Kaebajad tegid Maa-ametile ettepaneku krundiosa tagastamiseks, kuid vaatamata mitmetele järelepärimistele asi ei lahenenud. 21.10.1999.a. Tegi V. P. avalduse õiguskantslerile, mis edastati Riigi Maa-ametile, kust vastus saabus alles 5.10.2000.a. 5.03.2004.a. Said kaebajad AS-lt Fakto telefoni teel teada, et Osmussaare tee 10 krunt on erastatud. Vabariigi Valitsus palub jätta kaebused rahuldamata. Vaidlustatud korraldus on õiguspärane, vastas selle andmise ajal kehtinud seadusele ning korralduse andmisega ei ole kaebajatele kahju tekitatud. Maareform endise kinnistu „Mõtte nr 361“ osas on lõpule viimata ja see ei ole põhjustatud Vabariigi Valitsuse tegevusest või tegevusetusest, vaid Tallinna Linnavalitsuse kui maa kompenseerimise kohustatud subjekti tegevusetusest. Vabariigi Valitsuse tegevusele hinnangu andmisel tuleks lähtuda ajaloolisest taustast. Kuni 6.06.1996.a. oli maa riigi omandisse jätmine riigi maareservina sätestatud MaaRS §-s 31 lg 1 p 8 maa mittetagastamise iseseisva alusena vastavalt sama seaduse §-le 6 lg 2 p
- Seega oli MaaRS § 6 lg 1 kohaselt lubatud ja võimalik mitte jätta maad riigi omandisse riigi maareservina isegi juhul, kui oli esitatud maa tagastamise taotlus. Omandireformi aluste seaduses(ORAS) ja MaaRS-s sätestatust nähtub selgelt, et omandi- ja maareformi käigus maad mitte üksnes ei tagastata, vaid ka kompenseeritakse, erastatakse, antakse munitsipaalomandisse ning määratakse kindlaks riigi omandisse jäetav maa. Seejuures ei tohi maa tagastamine kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve, sealhulgas ka riigi huve, mis on ORAS § 4 järgi samuti omandireformi õigustatud subjekt. Seega peab riigile jääma ja säilima võimalus täita temale seadusega pandud vaba ettevõtluse tagamise, turumajandusele üleminekuks eelduste loomise ja ka rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi, tekitamata seejuures riigile põhjendamatuid ja ülemääraseid kulutusi. MaaRS vastuvõtmisest 1991.a. oktoobris kuni 1993.a. ei suudetud vastu võtta ühtegi tagastamise või erastamise otsust. Samas eksisteeris akuutne vajadus eraettevõtluse edendamiseks vajaliku maa kasutusse andmiseks, erastamise ja tagastamise kaudu aga maad turule ei tulnud. Riik kui maa omanik võis maad rendile anda vastavalt MaaRS §-le 34 lg 2 ja Vabariigi Valitsuse 12.06.1992.a. määrusega nr 179 kinnitatud "Maa rentimise ajutise korra" punktile
- Asjaõigusseadus määratles hoonestusõiguse instituudi, hoonestusõiguse seadmise tingimused ja korra sätestasid asjaõigusseaduse rakendamise seadus ja Vabariigi Valitsuse 15.02.1994.a. määrusega nr 56 kinnitatud "Riigi- ja munitsipaalmaale hoonestusõiguse seadmise kord". Maa rendile andmine ja hoonestusõiguse seadmine on toimunud vastavuses ülalpool loetletud õigusaktidega. ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 7.11.1994.a. otsus nr 4144 ei vastanud selle andmise ajal kehtinud seadusele. Eesti Riigiarhiivi 9.01.1992.a. arhiiviteatise nr 7-2/150 kohaselt omandasid A. T. ja H. A. kinnistu „Mõtte nr 361“ õigused ostu teel ning kinnistu on kinnistatud 14.
- 1940.a. Seega ei kuulunud kõnealune kinnistu õigusvastase võõrandamise ajal nimetatud isikutele. Selle arhiiviteatise esitas V. P. Maa-ametile 9.07.1996.a. Alles 2.03.1997.a. aga jõustus ORAS § 7 lg 4, mis võimaldas õigusvastaselt võõrandatud vara tagamist nõuda ka isikul, kes oli vara omandamiseks sõlminud vara omanikuga enne 16.06.1940.a. lepingu, täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused ning kelle omandiõigus jäi lõpuni vormistamata pooltest mitteolenevatel põhjustel. Oma õiguste tõendamise kohustus lasub isikul või tema pärijatel. Seega oleks ÕVVTK komisjon oma otsuse saanud teha alles peale seadusemuudatuse jõustumist ning üksnes tingimusel, et vara taotlejad esitavad vara omandamiseks enne 16.06.1940.a. sõlmitud lepingu ja muud dokumendid, mis tõendavad, et vara omanikud olid täitnud lepinguga endale vara omandamiseks võetud kohustused. Maa-ametile saabusid sellised dokumendid arhiivist alles 2.02.2005.a. Tallinna linnavarade amet on 6.07.1993.a. kirjaga nr 614 teatanud, et ametis on registreeritud Kivimurru tn 21 asuva maa, kinnistu nr 344 asendamise ja kompenseerimise taotlus; praeguse aadressi Osmussaare tee 10 järgi, sama kinnistu number, taotlust registreeritud ei ole. 1994.a. väljastatud õiendis teatas linnavarade amet, et tegemist on endise talumaakohaga Kangru-9, endise kinnistu numbriga 3619, mille endine omanik oli O. K., kes taotleb vara kompenseerimist. Ühestki dokumendist ei nähtunud, et tegemist oleks endise kinnistu „Mõtte nr 361“ maaga, et endisteks omanikeks oleksid A. T. ja H. A. või et õigustatud subjektideks oleksid M.R., R. A., H. T. ja V. P.. Vaidlustatud korralduse andmise ajaks polnud ÕVVTK komisjon oma otsust nr 4144 veel teinudki. Maa-ametil polnud põhjust Tallinna linnavarade ameti poolt esitatud andmeid kontrollida, sest endiste omanike ning vara registri koostamine ja pidamine oli sellesama ameti pädevuses. Seega on maa riigi omandisse arvamine Tallinna Linnavalitsuse poolt 1993.a. mittekohaselt teostatud maa rendileandmise eeltoimingute, mille käigus jäeti olulised asjaolud välja selgitamata, tagajärg. Maa mittetagastamist ei saa käsitada kahju tekitamisena, sest mittetagastamise korral kuulub maa kompenseerimisele. Oluline on märkida, et Osmussaare tee 10 kinnistu alla jääb ainult 2810 m2 endise kinnistu „Mõtte nr 361“ maad, mis moodustab väikese osa endise kinnistu pindalast. Õigustatud subjektide õigusi ei riku mitte korraldus nr 257-k, vaid Tallinna Linnavalitsuse tegevusetus maa mittetagastamise ja kompenseerimise otsustamisel. Vastustaja ei nõustu kohtu poolt määratud eksperdi hinnanguga, millega 3800 m2 maa turuväärtuseks hinnati 3 000 000 kr. Ekspert ei ole hindamisel järginud turutehingute võrdluse meetodit ja põhimõtteid. Ilma igasuguste põhjendusteta on hindamisaktis eiratud vaidlusaluse maatüki majanduslikku otstarvet, mis on ärimaa. Võrdlusandmete tabelis toodud 8 võrreldava tehingu hulgas on üksnes 2 tehingut, kus maatüki majanduslikuks otstarbeks on 100% ärimaa, 2 tehingu puhul on vahekord 50% ärimaa ja 50% tootmismaa, 3 tehingu puhul on vahekord 20% ärimaa ja 80% toomismaa ja 1 tehingu puhul on vahekord 75% ärimaa ja 25% tootmismaa. Samuti pole kasutatud nii ajaliselt kui ka asukohaliselt kõige sarnasemaid tehinguid. Eksperthinnangus käsitletud 8-st tehingust on 6 toimunud
- aastal. Samas on selles paikkonnas
- aasta jaanuarist-maini toimunud ärimaadega järgmised tehingud: 17.01.2005.a. Mahtra 30C - 4876 m² 100% ÄM - 331 kr/m²; 19.01.2005.a. Mustakivi tee 3A - 7482 m² - 100% ÄM - 588 kr/m²; 11.04.2005.a. - Mustakivi tee 17 - 8337 m² - 100% ÄM - 800 kr/m²; 25.04.2005.a. Peterburi tee 108 - 9632 m² - 100% ÄM - 394 kr/m²; 03.05.2005.a. Punane tn 76 -126943 m² - 100% ÄM - 414 kr/m². Lisades siia juurde hindamisaktis kasutatud tehinguid 100% ärimaa majandusliku otstarbega Peterburi tee 103 ja Peterburi tee 102 maatükkide kohta: 12.10.2004.a. Peterburi tee 103 - 7726 m² - 100% ÄM - 440 kr/m², 01.06.2005.a. Peterburi tee 102 - 2922 m²- 100% ÄM - 500 kr/m², oleks tulemus tunduvalt objektiivsem ja kajastaks ka tunduvalt täpsemalt ärimaa majandusliku otstarbega maatükkide turusituatsiooni antud paikkonnas. Jääb arusaamatuks, miks valis ekspert ekspertiisi tegemisel aluseks tehingud, mille objektid ei ole võrreldavad ekspertiisialuse objektiga ei füüsiliste tunnuste, asukoha, majandusliku otstarbe kui ka ajafaktori näitajate poolest, kuigi analoogseid objekte oli lähiümbruses piisavalt. Samuti tuleb märkida, et erinevate tehingute osatähtsus(kaalud) on tendentslikud. Nii on Peterburi tee 92A(otstarve 20% ÄM ja 80% TM) katastriüksusel tehtud mõtteliste osadega 3 tehingut ühel päeval samade lisatingimuste ja -kohustustega müüjale(üks müüja), mis tuleks hindamisel lugeda üheks tehinguks. Samuti tuleks vaadelda ühe tehinguna Ümera 26a ja Ümera 26b (mõlemal otstarve 50% ÄM ja 50% TM) müüke ühel ja samal päeval sama müüja poolt. Ekspertiisiaktis puudub vähimgi põhjendus või selgitus, mis asjaoludel või põhjustel on ekspert ärimaa hindamisel põhilises osas kasutanud tootmismaa otstarbega maatükkide tehinguand meid. Eeltoodust tulenevalt ei saa Osmussaare tee 10 asuva objekti turuväärtuseks hinnatud 3 miljonit krooni olla tõene ega põhine antud paikkonnas asuvate ärimaade tegelikel hindadel. KOHTU PÕHJENDUSED 20.06.1991.a. jõustunud omandireformi aluste seaduse(ORAS) § 18 keelab tehingud õigusvastaselt võõrandatud varaga kuni omandireformi objektiks oleva vara tagastamise küsimuse otsustamiseni, seda keeldu rikkuvad tehingud on kehtetud; vara omanikud ja valdajad on kohustatud tagama vara säilimise, kui seda kohustust ei täideta, peavad nad hüvitama kahju. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 20.06.1991.a. otsuse „Omandireformi aluste seaduse rakendamise kohta“ p 12 lubas õigusvastaselt võõrandatud vara valdajatel seda rentida vaid tähtaega määramata ning sellised lepingud kuulusid omaniku nõudmisel lõpetamisele kolme kuu jooksul alates päevast, mil lepingu järgi kasutajale teatatatakse vara tagastamise otsusest. Eesti Vabariigi Ülemnõukogu 17.10.1991.a. otsuse „Eesti Vabariigi maareformi seaduse kehtestamise kohta“ punkti 9 kohaselt oli keelatud ehituslubade andmine õigusvastaselt võõrandatud maal, millele on esitatud tagastamise taotlus, kuni maa tagastamise küsimuse otsustamiseni. Vaidlusaluse maatüki tagastamiseks olid taotlused esitatud õigeaegselt. Seejuures ei oma tähtsust, et ÕVVTK Tallinna linnakomisjoni 7.11.1994.a. otsus nr 4144 ei vastanud vastustaja väitel selle andmise ajal kehtinud seadusele - seda otsust ei ole keegi vaidlustanud ja see haldusakt kehtib. Isikul, kes esitas seadusega ja selle alusel ettenähtud korra kohaselt avalduse vara tagastamiseks ja kelle avaldus menetlusse võeti, on juba menetluse algusest alates alus eeldada ja õigus nõuda, et tema avaldust menetletakse seadusega kooskõlas ning menetluse üheski staadiumis ei võetaks vastu õigusvastaseid haldusakte, mis raskendaksid või muudaksid võimatuks tema avalduse rahuldamise. Et omandireformi reguleerivad õigusaktid kaitsevad vara tagastamise avalduse esitanud isiku õigusi ka enne subjektiotsuse tegemist, tuleneb ka ORAS §-st
- Nimetatud paragrahv ei seo õigusvastaselt võõrandatud varaga tehingute teostamise keelu ja vara säilimise tagamise kohustuse tekkimise algust kohaliku komisjoni otsuse väljaandmisega, millega see vara õigusvastaselt võõrandatud varana omandireformi objektiks tunnistatakse. MaaRS § 6 lg 2 p 4 kohaselt ei tagastata endistele omanikele või nende õigusjärglastele õigusvastaselt võõrandatud maad, mis vastavalt MaaRS §-le 31 jäetakse riigi omandisse. Vabariigi Valitsuse 20.06.1994.a. määrusega nr 228 kinnitatud "Maa riigi omandisse jätmise korra" p-s 3 sätestatakse, et kui õigusvastaselt võõrandatud maad ei tagastata täielikult või osaliselt seoses selle jätmisega riigi omandisse, teeb kohalik omavalitsus otsuse maa mittetagastamise ja kompenseerimise kohta pärast maa riigi omandisse jätmise otsustamist Vabariigi Valitsuse poolt. Seega tõi Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldus nr 257-k, millega otsustati jätta maa riigi omandisse, kaasa maa tagastamata jätmise õigustatud subjektidele. Maa(kinnisasi) koormati 29.12.1994.a. hoonestusõigusega AS-i Fakto kasuks ja 6.05.2003.a. erastati hoonestusõiguse omandanud AS-le „Hansa Liising Eesti“. Korralduses nr 257-k maa riigi omandisse jätmise põhjusena viidatud MaaRS §-le 29, mis sätestas, et riigi omandusse jäetakse Vabariigi Valitsuse otsusega sama seaduse §-s 31 nimetatud maa. Korralduses ei ole viidet § 31 vastavale punktile, mille alusel korralduse juurde kuuluva nimekirja p-s 13 fikseeritud Osmussaare tee 10 on riigimaaks jäetud. Vastustaja on kohtumenetluses esitanud maa riigi omandisse jätmise põhjusena võimaldada riigil täita temale seadusega pandud vaba ettevõtluse tagamise, turumajandusele üleminekuks eelduste loomise ja rahvusvaheliste lepingutega võetud kohustusi, tekitamata seejuures riigile põhjendamatuid ja ülemääraseid kulutusi; samuti oleks rendilepingu ja hoonestusõiguse seadmise katkestamisel tulnud riigil maksta äriühingule suurt kahjutasu. Seega jäeti vaidlusalune maatükk riigi omandisse selleks, et erastada see eraõiguslikule äriühingule ärimaana. Asja materjalidest ei nähtu, et maa mittetagastamine oleks olnud tingitud veel muudest MaaRS-s sätestatud alustest. Eeltoodust nähtub, et Vabariigi Valitsuse 05.07.1994 korraldus nr 257-k selle juurde kuuluva nimekirja p 13 osas on õigusvastane. Kahjuna tuleb käsitada kaebustes märgitud ulatuses maa tagasisaamise võimaluse minetamist, mis on põhjuslikus seoses selle maa riigi omandisse jätmisega ning tekitatud kahju tuleb kaebajatele hüvitada Eesti Vabariigil. Seejuures pole tähtsust, kas vastustaja oli korralduse nimekirja punkti 13 lülitades teadlik asjaolust, et 2810 m2-le sellest maatükist on esitatud tagastamise taotlus. Riigi poolt läbiviidava omandireformi käigus riigi või kohaliku omavalitsuse ametnike tegematajätmistega tekitatud kahju ei saa jätta õigustatud subjektide kanda. Halduskohtumenetluse seadustiku(HKS) § 6 lg 3 p 2 alusel võib kaebusega taotleda õigusvastase haldusakti või toiminguga tekitatud kahju hüvitamist. Avalik-õiguslikus suhtes tekitatud kahju hüvitamist reguleerib 1.01.2002.a. jõustunud RVS, mille § 17 lg 1 kohaselt võib kahju hüvitamiseks taotluse esitada kahju tekitanud haldusorganile või kaebuse halduskohtule. Seadusega kehtestati ka kahju hüvitamise piirangud. Vastavalt RVS §-le 7 lg 1 võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud(s.o kannatanu), nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik seda kõrvaldada sama seaduse §-des 3,4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Kaebajad püüdsid kahju tekkimist ära hoida, pöördudes 1996.a. Maa-ameti ja 1999.a. õiguskantsleri poole ning korduvalt Tallinna Linnavalitsuse poole, millist tegevust oma õiguste kaitsmisel saab lugeda piisavaks RVS §-st 7 lg 1 tuleneva nõude täitmisel. Kohaliku omavalitsuse ja riigiasutuse haldustegevus pidi ka enne haldusmenetluse seaduse jõustumist vastama hea halduse põhimõtetele. Nimetatud põhimõtted eeldavad muuhulgas ka seda, et isikule tuleb anda mõistliku aja jooksul teavet teda puudutava asja menetlemise käigust ja selle asja lahendamist mõjutavatest haldusaktidest ning muud asjakohast teavet. Käsitletava haldusasja materjalidest nähtub, et kohaliku omavalitsuse või riigiasutuse poolt õigustatud subjektidele antud teave õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise menetluse kohta oli ebatäielik või puudus hoopiski. Alusetu on vastustaja väide, et kaebajatel polegi üldse õigust rahalisele hüvitisele, sest tagastamata jääva maatüki eest saavad nad kompensatsiooni. RVS §-dest 7 ja 8 lg 1 tulenevalt on kahju hüvitamise eesmärgiks kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui talle poleks õigusvastaselt kahju tekitatud. 18.06.2002.a. otsuses nr 3-3-1-33-02 on Riigikohtu halduskolleegium asunud seisukohale, et õiglane on kahju hüvitamisel arvestada vara väärtust kohtuotsuse tegemise aja seisuga, võimaldamaks isikul soetada pärast hüvitise kättesaamist võimalikult samaväärne vara, millest ta õigusvastase tegevuse tõttu ilma jäi. Maa mittetagastamise puhul väljendub kahju saamata jäänud tuluna maatüki harilikus väärtuses, milleks on asjaõigusseaduse § 29 lg 2 järgi selle keskmine turuhind. Kohtu poolt määratud ekspertiisiga hinnati 3800 m2 maatüki turuväärtuseks 3 000 000 kr, mis teeb ühe m2 maksumuseks 789 kr 47 s. Kuna tegelikult on vaidlusaluse maatüki suurus 2810 m2, on selle turuväärtus eksperthinnangust lähtuvalt 2 218 421 kr. Kaebajad ei ole eksperthinnangut vaidlustanud, küll aga on seda teinud vastustaja. Kohus ei nõustu vastustaja vastuväidetega. Ekspert ei pidanud lähtuma vaidlusaluse maatüki praegusest majanduslikust otstarbest, mis on ärimaa. Kui kaebajate õigusi poleks rikutud ja poleks jäetud maa tagastamata, oleksid nad saanud maatüki omanikeks ning pole teada, milline sihtotstarve sellel maatükil sellisel juhul praegu oleks. Ekspert on õigesti kasutanud võrdlusobjektidena erinevate sihtotstarvetega maatükke. Arusaamatu on vastustaja nõudmine, et ühe müüja poolt mitme erineva maatüki müümist tuleks käsitada ühe tehinguna. Kohtu arvates on AS-i „Arco Vara Kinnisvarabüroo“ eksperthinnang põhjendatud ja tõene ning sellest tuleb lähtuda kaebajatele maa turuväärtuse hüvitamisel. Rahuldamata jäävad aga kaebajate taotlused renditulude väljamõistmiseks. Kaebajad tunnistati õigustatud subjektideks 7.11.1994.a. ning nende avaldused vaidlusaluse maatüki tagastamiseks lahendati alles 21.09.2005.a. Seega poleks kaebajad kuidagi saanud 22.04.1994.a. olla maatüki omanikud ja saada renditulu. Pole ka teada, millal oleks kaebajatele vaidlusalune maatükk tagastatud siis, kui seda poleks jäetud riigi omandisse ning kaebajad ei ole tõendanud, et ajavahemikus 22.04.1994.a. - 6.10.2005.a. oleksid nad üldse tulu saanud. Vastavalt HKS §-le 93 lg 2 ja 3 tuleb proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega Eesti Vabariigilt kohtukuludena välja mõista M.R. kasuks 6241 kr 50 s, H-S.S.i kasuks 13 554 kr, S.K.i kasuks 17 176 kr 50 s, K.P. kasuks 8311 kr 50 s. Kohtukulud koosnevad ekspertiisitasust kohtu tellimusel koostatud eksperthinnangu eest, riigilõivudest ja õigusabikuludest. Kaebajate tellimusel koostatud ekspertarvamuse eest tasutu hüvitamisele ei kuulu, sest seda ekspertarvamust pole kohus maa maksumuse määramisel arvestanud. Kohtunik: D.Maastik TALLINNA RINGKONNAKOHTU 09.07.2007 OTSUSE RESOLUTSIOON Muuta Tallinna Halduskohtu
- oktoobri 2005 otsuse haldusasjas nr 3-2499/2004 põhjendusi, täiendades neid süü küsimuse käsitlusega (käesoleva otsuse põhjendused punktides 11-13). Muus osas jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja kohtuotsus muutmata. Välja mõista Vabariigi Valitsuselt M.R., H-S. S.i, K.P. ja S.K.i kasuks igaühele 5998 (viis tuhat üheksasada üheksakümmend kaheksa) krooni kantud õigusabikulude katteks.