KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Agu Timmi, Viivi Tomson Määruse tegemise aeg ja koht
- oktoober 2007 Tartu Haldusasja number 3-07-1643 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Ida regionaalosakonna 16.08.2007 taotlus nr 15.7-09/ 40216 V.G. i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni Eesti Vabariigist Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu
- augusti 2007 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V.G. i määruskaebus Asja läbivaatamise kuupäev Kirjalik menetlus RESOLUTSIOON Jätta määruskaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu
- augusti 2007 määrus muutmata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada 15 päeva jooksul alates määruse kättesaamisest määruskaebuse Riigikohtule. ASJAOLUD
- Kodakondsus- ja Migratsiooniameti Ida regionaalosakond (edaspidi KMA) esitas 16.08.2007 Tartu Halduskohtu Jõhvi kohtumajale taotluse Eesti Vabariigis ebaseaduslikult viibiva Venemaa kodaniku V.G. i (sünd. XXXX Eestis) väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks kuni tema väljasaatmiseni Eesti Vabariigist. Taotluse kohaselt peeti 16.08.2007 Piirivalve poolt kinni kodakondsuseta V.G. , kes viibib Eesti Vabariigis seadusliku aluseta. V.G. tuli Eestisse 13.08.2007, ületades ebaseaduslikult piiri. V.G. elas Eestis kuni
- Alates 1996 elas V.G. Venemaal. Eestis elavad V.G. ema G. F, sündinud XXXXX, kaks venda V. G ja V. F. ning õde V. P. V.G. kinnipidamisel 16.08.2007 puudus isikul kehtiv reisidokument, mistõttu puudus võimalus väljasaatmise lõpule viimiseks 48 tunni jooksul. Vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-ile 14 lg 3 ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalase võib välja saata ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata. Kuna V.G. kinnipidamisel puudus isikul kehtiv reisidokument ja seetõttu ei saanud väljasaatmist lõpule viia 48 tunni jooksul, palus KMA Ida regionaalosakond halduskohtu luba vastavalt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) §-ile 23 lg 1 paigutada V.G. väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni Eesti Vabariigist.
- Tartu Halduskohus rahuldas
- augusti 2007 määrusega KMA taotluse ja andis loa V.G. i paigutamiseks väljasaatmiskeskusesse kuni tema Eesti Vabariigist väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. Määruse kohaselt juhindus kohus KMA taotluse rahuldamisel halduskohtumenetluse seadustiku §-ile 29 lg 1 ja lg
- Vastavalt VSS §-ile 14 lg 3 võib ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalase välja saata ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata. Kooskõlas VSS §-iga 23 lg 1 kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. KMA esitas 16.08.2007 Tartu Halduskohtule taotluse Eesti Vabariigis ebaseaduslikult viibiva Venemaa kodakondsusega V.G. väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks kuni väljasaatmiseni Eesti Vabariigist. Taotlusest nähtus, et 16.08.2007 peeti Piirivalve poolt kinni kodakondsuseta V.G. , kes viibib Eesti Vabariigis seadusliku aluseta. V.G. tuli Eestisse 13.08.2007, ületades ebaseaduslikult piiri. V.G. elas Eestis kuni
- Alates 1996 elas V.G. Venemaal. Eestis elavad V.G. i ema G. F. (sünd. XXXX), kaks venda V. G ja V F ning õde V P. V.G. kinnipidamisel 16.08.2007 puudus isikul kehtiv reisidokument, seetõttu puudus KMA-l võimalus isiku väljasaatmise lõpule viimiseks 48 tunni jooksul. V.G. elamisluba Eestis taotlenud ei ole. MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED
- V.G. esitas määruskaebuse Tartu Halduskohtu
- augusti 2007 määruse peale ja taotleb selle tühistamist. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on jäetud tähelepanuta, et 1996 lahkus V.G. ebaseaduslikult Eesti Vabariigist, ujudes Narvast Ivangorodisse Vene Föderatsiooni, kus viibis ebaseaduslikult Sankt-Peterburgis, olles kodakondsuseta, elamisloata ja registreerimiseta Vene Föderatsioonis. Sankt-Peterburgis pani ta toime raske kuriteo ja vabanemise järel suunati ta oma Eesti Vabariigis XXXXX elava ema juurde. Eestis elavad kõik tema perekonnaliikmed, vennad ja õde; 2) pole V.G. ametlikult 1996 Eesti Vabariigist lahkunud. Ta sündis XXXXXX, on Eestis elanud alaliselt. Tal ei ole Vene Föderatsiooni kodakondsust või elamisluba, samuti puuduvad perekondlikud või kultuurilised sidemeid Vene Föderatsioonis; 3) on V.G. i deporteerimine Vene Föderatsiooni ilmselt võimatu, kuna vastavalt Vene Föderatsiooni seaduse „Sissesõit ja väljasõit Vene Föderatsiooni“ §-ile 27 on V.G. il keelatud sissesõit Vene Föderatsiooni seoses eriti raske kuriteo toimepanemisega Vene Föderatsioonis ja asjaoluga, et karistus ei ole kustunud; 4) tulnuks vastavalt Eesti Vabariigi seadusandlusele V.G. it kohustada end Eesti Vabariigis legaliseerima, aga mitte tekitama talle takistusi perekonnaga ühinemisel. Väljasaatmine ja väljasaatmiskeskuses pidamine kitsendavad oluliselt kaebuse esitaja õigust perekonnaelule. 2 Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-45-06 on märgitud, et Eesti Vabariigi põhiseaduse § 20 lg 2 p 6 koostoimes §-iga 11 tuleb lähtuda proportsionaalsuse põhimõttest ja isikult võib võtta vabaduse tema väljasaatmise eesmärgil üksnes diskretsiooniotsusega; 5) on määrusekaebuse esitajal alus vastavalt VMS §-le 111 lg 2 p 10 ja §-le 12 lg 2 elamisloa saamiseks. Väljasaatmiskeskuses viibimine rikub tema õigust pereelule ema, G.F.(sünd XXXX), kelle tervis on halb ja kes vajab hoolitsust; 5) on kohus oluliselt rikkunud menetlusnorme seoses sellega, et määruse põhjendavas osas puuduvad kohtu poolt kindlaks tehtud asjaolud ja kohtu järeldused, samuti ka tõendid, millele kohtu järeldused rajanevad. Lisaks oli kohtuistungil V.G. i selgituste tõlge puudulik. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
- KMA vaidleb määruskaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
- augusti 2007 määruse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) saabus V.G. Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, kuna tal puudusid riigipiiri ületamisel nõutavad dokumendid. Kinnipidamisasutusest vabastamise tõend, suunamisega Eesti Vabariiki XXXX, ei ole reisidokument. Veelgi enam - V.G. saabus Eestisse 13.08.2007, ületades ujudes Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelist kontrolljoont selleks mitte ettenähtud kohas, rikkudes sellega riigipiiri seadust ja välismaalaste seadust. Piirivalveameti Narva kordoni allohvitser P. T menetles 16.08.2007 V.G. i suhtes väärtegu nr 767NA022 riigipiiri seaduse § 172 alusel ja V.G. ile määrati rahatrahv 4800 krooni; 2) ei anna asjaolu, et V.G. oli kinnipidamisasutusest vabanemisel suunatud vabastamise tõendiga XXXX Eesti Vabariiki, talle Eestis viibimiseks seaduslikku alust. Vene Föderatsioonil puudub õigus saata kodakondsuseta isikuid välisriikidesse ilma vastavate kokkulepeteta asjaomase riigi ametiasutustega; 3) leiab V.G. ekslikult, et temale oleks pidanud väljasaatmiskeskusesse paigutamise asemel tegema VSS § 9 lg 1 p 3 kohaselt ettekirjutuse kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks. Eeltoodud sätte kohaselt tehakse seadustamisettekirjutus välismaalasele, kellel puudub Eestis viibimiseks viibimisalus ja kes on asunud Eestisse elama enne
- aasta
- juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve: 4) kinnitab V.G. Piirivalveameti menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis nr 767NA022, et ta lahkus Eestist 1996 ning asus elama Sankt-Peterburgi linna Vene Föderatsiooni. V.G. elas, oma sõnul, vabaabielu kuni tema kinnipidamiseni alates 16.04.1997 ja karistuse kandmisega. Interpoli Moskva osakonna teabest nähtub, et pärast kinnipidamiskohast vabanemist oli V.G. i elukohaks XXXXXXX Sankt-Peterburg. V.G. viibis välisriigis kuni 13.08.2007, seega on isik lahkunud elama välisriiki. Järelikult on välistatud temale seadustamisettekirjutuse tegemine; 5) ei ole Eesti riik kohustatud aktsepteerima välismaalase poolt tehtud elukohariigi valikut. Riigi iseseisvate õiguste hulka kuulub otsustusõigus, mistõttu Eesti Vabariigi õigus on otsustada nii välismaalase riigis viibimine, elamine kui ka väljasaatmine. Eesti Vabariigi põhiseadus ei anna välismaalasele põhiõigust jääda Eestisse elama; 6) puudub alus V.G. i väljasaatmiskeskusest vabastamiseks. ÜRO inimõiguste ülddeklaratsiooni artiklite 12 ja 13 tähtsamaid põhimõtteid on see, et isik peab riigis viibima seaduslikult ning artiklis 29 lg 2 on sätestatud, et haldussunni rakendamine nii avalikes huvides kui ka isiku enda julgeoleku ja eksistentsi huvides on vajalik ja samas ka mõõdukas. Haldussunni rakendamine ebaseaduslikult riigis viibiva isiku väljasaatmiseks toimub avalikes huvides. Väljasaatmiskeskusesse paigutamist reguleerib VSS §
- Väljasaadetava väljasaatmiskeskusest 3 vabastamise alused on sätestatud VSS § 24 lg-s 2 ja 3 ning need on järgmised: 1) väljasaadetava kriminaalasjas kahtlustatavana või süüdistatavana vahi alla võtmine; 2) KMA lahkumisettekirjutuse tühistamine või kehtetuks tunnistamine või välismaalasele viibimisaluse andmine. Käesoleval juhul ei esine ükski eelpool nimetatud alustest; 7) tulenevalt VSS §-ist 23 lg 1 paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks, kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia samas seaduses sätestatud 48 tunni jooksul. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-45-06 selgitanud, et tulenevalt PS § 20 lg 2 punktist 6 koostoimes PS §-st 11 tuleneva proportsionaalsuse põhimõttega saab väljasaatmise eesmärgil vabaduse võtta üksnes kaalutlusotsusega. Väljasaatmiskeskusesse paigutamise loa olemusest tulenevalt on selle andmine halduskohtuniku kaalutlusotsustus ning kohus saab isiku väljasaatmiskeskusest vabastada ka siis, kui selleks VSS-is kohane materiaalõiguslik alus puudub. Halduskohus ei ole V.G. i väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa andmise kaalutlusotsuse tegemisel eksinud. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on sätestatud eesmärgiga tagada väljasaadetava lahkumine Eestist. Välismaalast peetakse väljasaatmiskeskuses kinni vaid VSS-is sätestatud tähtaja jooksul; 8) ei esine käesoleval juhul VSS §-is 14 lg 4 sätestatud aluseid väljasaatmise mittekohaldamiseks. Väljasaatmiskeskusesse paigutamine on kohane, vajalik ja mõõdukas sunnivahend kallutamaks väljasaadetavat aitama kaasa jõus oleva väljasaatmisotsuse täideviimisele. Seega oli V.G. i paigutamine väljasaatmiskeskusesse vajalik lahkumisettekirjutuse sundtäitmiseks. Kohtumäärus on tehtud õiguslikul alusel ja põhjendatud; 9) ei ole antud juhul oluline, kus isik sündis või millisel viisil ta Eesti Vabariigist lahkus. Samuti ei ole eemalviibimise põhjenduseks välismaal kuriteo toime panemine ning selle eest seal karistuse kandmine. Oluline on, et isikul puudub igasugune seaduslik alus Eestis viibimiseks. Samuti on oluline, et VMS § 12 lg 4 p 5 ja p 8 sisuliselt välistavad korduvalt kriminaalkorras karistatud isikutele elamisloa andmise; 10) on viited VMS § 111 lg 2 p 10-le ja § 12 lg 2-le määruskaebuse esitaja poolt alusetud. Vastavaid küsimusi kaalutakse elamisloa andmise menetluses. V.G. väidab määruskaebuse täienduses, et väljasaatmiskeskuses viibimine rikub tema õigust pereelule ema, G. F. (sünd XXXXX), kelle tervis on halb ja kes vajab hoolitsust. Kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis näitaksid, kui haige on tema ema ning millist hoolitsust ta vajab. Kui G. F. vajakski hoolitsust, siis Eestis elavad G. F. abikaasa, tütar ja kaks poega, kellel on võimalik tema eest hoolitseda; 11) ei ole V.G. i väljasaatmine Vene Föderatsiooni perspektiivitu. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise eelduseks on isiku Eestist väljasaatmise õiguspärasus. VSS § 14 lg 3 kohaselt ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalase võib välja saata ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata. Tulenevalt sellest, et isikul puudus kehtiv dokument, paigutati ta haldusorgani taotlusel, lähtudes VSS §-ist 23, väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. KMA ei tuvastanud V.G. i suhtes VSS § 14 lg 4 loetletud asjaolusid. Asjaolu, et V.G. il elavad Eestis lähisugulased (ema, isa, vend ja õde), ei anna alust Eestis viibimiseks. Juhime ka kohtu tähelepanu asjaolule, et lähisugulaste Eestis viibimine ei takistanud isikul 1996 lahkumast välisriiki; 12) viidatakse määruskaebuses asjaolule, et puudub perspektiiv pikka aega Eestis elanud isiku, kel pole kodakondsust, väljasaatmiseks. Riigikohtu halduskolleegium on 13.11.2006 kohtuotsuses nr 3-3-1-45-06 märkinud, et pikka aega Eestis elanud kodakondsuseta välismaalase väljasaatmiskeskusesse paigutamine pelgalt oletuste pinnalt, et on olemas kolmas riik, kes võib olla vastuvõtvaks riigiks, oleks vastuolus PS §-iga 20 lg 2 p
- V.G. saabus Eestisse 13.08.2007 ebaseaduslikult Vene Föderatsioonist, kus ta 10 aastat viibis kinnipidamisasutuses. Tulenevalt 4 VSS §-ist 17 lg 1 saab väljasaadetava lisaks kodakondsusriigile saata välja ka riiki, kust ta saabus Eestisse, või välismaalase asukohariiki. Seega pole V.G. väljasaatmine Vene Föderatsiooni perspektiivitu. Eesti pool on vastavad taotlused Vene Föderatsioonile esitanud. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa aga lähtuda sellest, et isik ei taha Eestist lahkuda, vaid soovib elada just Eestis. Vastupidine poleks kooskõlas väljasaatmise kui õigusinstituudi olemusega; 13) on V.G. it Eestis korduvalt kriminaalkorras karistatud. 28.06.1983 Sillamäe Linnakohtu otsusega nr 314033 mõisteti Eesti NSV Kriminaakoodeksi (ENSV KrK) § 139 lg 1 alusel vabadusekaotus 1 aasta. 05.07.1988 mõisteti V.G. ile Sillamäe Linnakohtu otsusega nr 814019, ENSV KrK § 139 lg 3 alusel vabaduskaotus 3 aastat, isik viibis kinnipidamisasutuses alates 14.01.1991 kuni põgenemiseni kinnipidamisasutusest 28.01.
- Narva Linnakohtu 27.01.1993 otsusega nr 91140040 mõisteti V.G. ile KrK § 143 lg 2 p 2 ja KrK § 176' lg 1 alusel vabaduskaotus 2 aastat ja 2 kuud. PS § 20 p 6 alusel on võimalik võtta isiku vabadus Eestist väljasaatmiseks. Euroopa inimõiguste ja kaitse konventsiooni art 5 punkt f lubab samadel tingimustel võtta isikult vabaduse. Viidatud sätted õigustavad ka kinnipidamise pikendamist, kui see toimub isiku väljasaatmise tagamiseks. V.G. il puudub kehtiv dokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Puuduvad õiguslikud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. V.G. i väljasaatmine pole perspektiivitu ning tema kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne. Seega on põhjendatud V.G. i väljasaatmiskeskusesse paigutamine ning vaidlustatud määrus on õiguspärane, kooskõlas kehtiva seadusandlusega ega riku isiku põhiõigusi, mis tulenevad Eesti Vabariigis kehtivast õiguskorrast ja rahvusvahelistest konventsioonidest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
- augusti 2007 määrus muutmata. Halduskohtu vaidlustatud määrus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski määruskaebuses esitatud väide ei ole aluseks selle tühistamisele.
- Vastavalt VVS §-ile 14 lg 3 võib ebaseaduslikult Eestisse saabunud välismaalase välja saata ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata. Asja materjalidest nähtub, et V.G. saabus Eestisse ebaseaduslikult 13.08.2007, ületades ujudes Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vahelise kontrolljoone selleks mitte ettenähtud kohas, rikkudes riigipiiri seadust ja välismaalaste seadust. Kuna ta saabus riiki ebaseaduslikult, võis VVS § 14 lg 3 kohaselt V.G. i välja saata ilma ettekirjutust tegemata ja halduskohtu loata. Seaduslikuks aluseks ei ole V.G. ile kinnipidamisasutusest vabanemisel antud tõend suunamisega XXXXXX Eesti Vabariiki. VVS § 18 lg 1 kohaselt viiakse väljasaatmine lõpule 48 tunni jooksul välismaalase kinnipidamisest arvates. Vastavalt VSS § 23 lg 1 kui väljasaatmist ei ole võimalik lõpule viia käesolevas seaduses sätestatud tähtaja jooksul, paigutatakse väljasaadetav väljasaatmist taotlenud või väljasaatmist täideviiva valitsusasutuse taotlusel halduskohtuniku loal väljasaatmiskeskusesse kuni väljasaatmiseni, kuid mitte kauemaks kui kaheks kuuks. V.G. i suhtes ei olnud võimalik väljasaatmist 48 tunni jooksul lõpule viia ja seetõttu on taotletud tema paigutamist väljasaatmiskeskusesse.
- Ebaõige on V.G. i väide, et temale oleks pidanud väljasaatmiskeskusesse paigutamise asemel tegema VSS § 9 lg 1 p 3 kohaselt ettekirjutuse kohustusega taotleda kehtestatud korras elamisluba Eestis viibimise seadustamiseks. 5 Viidatud sätte kohaselt tehakse seadustamisettekirjutus välismaalasele, kellel puudub Eestis viibimiseks viibimisalus ja kes on asunud Eestisse elama enne
- aasta
- juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve. V.G. kinnitab ise Piirivalveameti menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis nr 767NA022, et ta lahkus Eestist 1996 ning asus elama Sankt-Peterburgi linna Vene Föderatsiooni. Interpoli Moskva osakonna teabest nähtub, et pärast kinnipidamiskohast vabanemist oli V.G. i elukohaks XXXXXX Sankt-Peterburg. V.G. viibis välisriigis kuni 13.08.2007, seega oli ta lahkunud elama välisriiki ja oli välistatud talle VSS § 9 lg 1 p 3 kohaselt seadustamisettekirjutuse tegemine.
- Määrusekaebuse esitaja väide, et vastavalt VMS §-ile 111 lg 2 p 10 ja §-ile 12 lg 2 on tal alus elamisloa saamiseks, ei ole antud asjas asjakohane. Määruskaebuse esitaja poolt esitatud vastavad väited kuuluksid hindamisele elamisloa andmise menetluses, kuid mitte käesolevas menetluses.
- Alusetu on määruskaebuses esitatud väide, et puudub perspektiiv tema väljasaatmiseks. V.G. saabus Eestisse 13.08.2007 ebaseaduslikult Vene Föderatsioonist, kus ta 10 aastat viibis kinnipidamisasutuses. Tulenevalt VSS §-ist 17 lg 1 saab väljasaadetava lisaks kodakondsusriigile saata välja ka riiki, kust ta saabus Eestisse, või välismaalase asukohariiki. Seega pole V.G. kui kodakondsuseta isiku väljasaatmine võimatu ega perspektiivitu. Väljasaatmise perspektiivikus ei sõltu ainult kodakondsuse olemasolust või puudumisest, vaid ka muudest asjaoludest. Väljasaatmise perspektiivikuse hindamisel ei saa aga lähtuda sellest, et isik ei taha Eestist lahkuda, vaid soovib elada just Eestis. Vastupidine poleks kooskõlas väljasaatmise kui õigusinstituudi olemusega.
- Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei riiva mitte ainult Põhiseaduse § 20 lg 2 p 6 kaitsealas olevat füüsilist vabadust, vaid ka muid õigusi, sagedasti õigust perekonnaelule. Otsustamaks seda, kas õigus perekonnaelule on kitsendatud põhiseaduspäraselt, peab väljasaatmiskeskusesse paigutamiseks loa andmist otsustav halduskohtunik kaaluma erinevaid vastanduvaid huve. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamise puhul vastanduvad ühelt poolt isiku õigus füüsilisele vabadusele ja sagedasti ka huvi, et tema perekonna- ja eraellu ei sekkutaks, ning teiselt poolt avalik huvi tagada riiklik julgeolek. Antud juhul V.G. väidab määruskaebuse täienduses, et väljasaatmiskeskuses viibimine rikub tema õigust pereelule emaga, G. F. (sündXXXXX), kelle tervis on halb ja kes vajab hoolitsust. Kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid, mis näitaksid, kui haige on tema ema ning millist hoolitsust ta vajab. Lisaks eeltoodule kui G. F. vajakski hoolitsust, siis Eestis elavad G. F. abikaasa, tütar ja kaks poega, kellel on võimalik tema eest hoolitseda. Seega on alusetu V.G. i väide, et väljasaatmiskeskusesse paigutamine rikub tema õigust pereelule. Asjas ei ole tuvastatud V.G. i suhtes VSS § 14 lg 4 loetletud asjaolusid, mis välistaksid väljasaatmise kohaldamise. Asjaolu, et V.G. il elavad Eestis lähisugulased (ema, isa, vend ja õde), ei anna alust Eestis viibimiseks.
- Kuna V.G. i väljasaatmine pole perspektiivitu ning tema kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne, siis on põhjendatud V.G. i väljasaatmiskeskusesse paigutamine ning vaidlustatud halduskohtu määrus tuleb jätta muutmata. Maili Lokk Agu Timmi 6 Viivi Tomson 7