Obsah (4)

§ 92§ 95§ 90§ 35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Egon Konsand, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 24. september 2007 Tartu Tsiviilasja number 2-05-148

§ 92

kohaselt kokkulepe omandi ülemineku 2 kohta (asjaõiguskokkulepe) ja valduse üleandmine omandajale. Asjaõigusseadus tunnustab ka mitteomaniku sõlmitud asjaõiguslepingut.

§ 95

sätestab erandliku võimaluse saada vallasasja üleandmisega omand asjale ka juhul, kui üleandjal ei olnud õigust asja käsutada. Selle eelduseks on aga, et oleksid täidetud tavalised omandi üleandmise tingimused, st sõlmitud asjaõiguskokkulepe omandi ülemineku kohta ja antud üle asja valdus. Lisaks on heauskse omandamise oluliseks eelduseks

§ 95

lg 3 kohaselt, et asi ei oleks omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt. Heauskse omandamise võimalus kaitseb õiguskindluse põhimõtet tsiviilsuhetes.

§ 90kohaselt eeldatakse, et iga vallasasja valdaja on ühtlasi selle omanik. Ts

ÜS § 109 (1994. a redaktsiooni) kohaselt eeldatakse heausksuse olemasolu, kui seadus seob sellega õiguslikud tagajärjed. Sama kinnitab

§ 35

. Eelnevast järeldub, et kui vallasomandi üleandmiseks on kehtiv asjaõiguskokkulepe, asja valdus on üle antud ning asi ise ei ole omaniku tahte vastaselt tema valdusest välja läinud, eeldatakse, et ka vara käsutamiseks õigustamatu isikuga vara omandamise tehingu teinud isik on vara heauskselt omandanud. Asja materjalidest nähtuvalt on isik, kes esines veoki omaniku esindajana, veoki valduse kostjale üle andnud ja kostja on müüjale veoki eest tasunud; veok oli omaniku valdusest välja läinud omaniku tahte kohaselt järelmaksuga tagasivõtmise õigusega müügilepingu (liisingu) alusel, mistõttu tuleb eeldada, et kostja oli heauskne omanik. Vastupidise tõendamine on selle isiku ülesanne, kes väidab, et omandamist ei toimunud. Omandajat loetakse pahauskseks, kui ta teadis või pidi teadma, et võõrandajal ei olnud õigust omandit üle anda. Hageja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et kostja oli veoki pahauskne omandaja. Asjakohane ei ole aga hageja viide asjaõigusseaduse kommenteeritud väljaande lk 197, mis käsitleb olukorda, mil asi on omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt, mil heauskne omandamine on välistatud kestvalt. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kostja andis vastavalt pooltevahelisele kokkuleppele vaidlusaluse veoki hagejale üle ja hageja tasus selle eest kostjale 250 000 krooni koos käibemaksuga. Pooltevaheline ostu-müügileping on kehtiv. Seega ei ole omandamise alus ära langenud ja puuduvad tõendid, et kostja on omandanud vara ka ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta hageja arvel. Hageja ei ole esitanud kahju hüvitamise nõuet muudel alustel, mistõttu kohtul ei ole võimalik neil asjaoludel peatuda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. AS E taotleb apellatsioonkaebuses Tartu Maakohtu
2. aprilli 2007 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega hagi osaliselt rahuldada ning mõista vastustajalt välja 211 864.40 krooni. Apellandi nõue on esitatud alusetu säästmise sätete alusel (TsK § 477) ja ta nõuab tagasi raha, mis ta on asja (veoauto Volvo FH 12) eest vastustajale maksnud. TsK § 477 lg sätestab, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud alusteta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Sama TsK § 477 lg 2 sätestab, et samasugune kohustus tekib ka juhul, kui alus, mille järgi vara omandati, hiljem ära langeb. Apellant ei saa nõustuda olukorraga, kus ta on ilma jäänud soetatud sõidukist ning samal ajal pole ta oma raha tagasi saanud. Apellant on ise hüvitanud oma kliendile (Vene äriühing OOO Stayer) kahjud, mis on tekkinud seoses veoauto äravõtmisega. Apellant on tõendanud, et vaidlusalune veok läks selle omaniku valdusest välja tema tahte vastaselt. Selline asjaolu on selgelt tuvastatud järgmiste dokumentaalsete tõenditega: a) Rootsi Kuningriigi Jönköpingi Maakohtu 28.12.2001 otsus tsiviilasjas nr 1869-01, kus on tunnistatud Nordea Finans Sverige AB õigust vaidlusalusele veokile; 3 b) Nordea Finans AB 28.05.2005 kiri, kus täiendavalt veel viidatakse sellele, et vaidlusaluse auto järelmaksuga ostmine toimus pettusega. Samast kirjast nähtub, et auto on läinud tagasi seadusjärgse omaniku (s.o Nordea Finans AB) valdusse ja auto on võõrandatud; c) Eesti Vabariigi Keskkriminaalpolitsei 13.04.2006 kiri nr KP4-20.7/1836 ja 20.06.2006 kiri nr KP4-20/JS/1830/06 viitavad üheselt sellele, et Rootsi politsei otsis autot omaniku Nordea Finans AB soovil. See aga viitab selgelt asjaolule, et veok on veoki omaniku valdusest ja omandist ära viidud õigusvastaselt. Vastasel juhul ei lülitaks omanik auto otsimisse politseid; d) Göta Ringkonnakohtu 14.11.2003 otsus kohtuasjas nr B 4221-02, millest tuleneb, et AS H & Co poolt edasi müüdud autod olid kuriteo (raske kelmuse) objektiks; e) Ülemkohtu 08.02.2004 otsus kohtuasjas Ö 2173-04, millest nähtub, et viidatud Göta Ringkonnakohtu 14.11.2003 otsus on jäetud jõusse hoolimata edasikaebamisest. Kohus ei ole eristanud kaudset ja otsesest valdust. Käesolevas asjas omas Nordea Finance kaudset valdust ning kaudsest valdusest läks ka asi omaniku tahte vastaselt välja. Käesolevast asjast nähtub, et veok müüdi edasi ilma, et veoki omaniku Nordea Finance sellest midagi teadnud oleks või selleks oma nõusoleku oleks andnud.

§ 95

lg 3 kehtivasse redaktsiooni (kehtiv alates 01.07.2003) on lisatud täpsustus, et kui omanik oli kaudne valdaja, kehtib sama juhul, kui asi oli otseselt valdajalt varastatud, kadunud või muul viisil otsese valdaja tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Seaduse varasem redaktsioon sellist lauset ei sisaldanud, kuid apellant on seisukohal, et kuigi varasem seadus ei teinud vahet sõnaselgelt otsesel ja kaudsel valdusel, siis kehtis

§ 95

lg-s 3 sätestatu (kuni 30.06.2007 redaktsioonis) nii otsese kui ka kaudse valduse puhul. Lisaks eeltoodule viitab apellant ka asja juurde lisatud Rootsi kohtu otsusele. Göta Ringkonnakohtu 14.11.2003 otsuse kohtuasjas nr B 4221-02 on muuhulgas asutud seisukohale: „Kelmus on toime pandud, kui hageja võtab ette tegevuse, mille põhjustas loodud pettekujutlus ja kui igal juhul on olemas märkimisväärne risk lõplikuks kahjuks. Et omandiõiguse säilimisega veokid müüdi põhimõtteliselt kohe pärast ostmist, toetab see seda, et täideviijatel juba lepingu sõlmimise ajal oli ebaaus kavatsus, nagu prokurör on väitnud. Risk lõplikuks kahjuks oli niisiis olemas ja kelmus on niisiis toime pandud sellega, et sõlmiti vastavad lepingud veoautode kohta, st 27., 30. juuli ja 9. august“. Eeltoodu viitab sellele, et juba otsene valdus veoautodele saadi kelmusega, st kelmus ei esinenud mitte selles, et otseses valduses olnud autod võõrandati, vaid selles, et Nordea Finans AB-ga sõlmiti üldse järelmaksulepingud (kuna algusest peale esines kavatsus veoautod võõrandada) ning saadi veoautode valdus. Seega viidi omanik Nordea Finans AB eksitusse ning ta andis temale loodud pettekujutelma alusel veoautode valduse üle. Kuriteoga saadud valdus ei loo

§ 95lg 3 alusel heauskse omandamise aluseid.

Seetõttu ei toimunud käesolevas asjas omandamist vastustaja poolt, kuna asi oli omaniku kahte vastaselt tema valdusest välja läinud (

§ 95lg 3 kuni 30.06.2007 redaktsioonis).

Kostja vastuväited ei ole tuginenud tõenditele ning need on jäänud paljasõnaliseks. Vastustaja on viidanud sellele, et on ostnud Rootsi äriühingult Lutium 23 AB 10 kasutatud veoautot koos haagistega. Samal ajal nähtub hageja esitatud impordidokumentidest (tollideklaratsioon koos selle juurde lisatud dokumentidega), et vastustaja on soetanud veokid Kristian Knapasjolt (vastavalt arvele nr 2001-09-01). Kohus ei ole nimetatud vastuolule tähelepanu pööranud ning on asunud seisukohale, et Kristian Knapasjo on tegutsenud Lutium 23 AB esindajana. Dokumentidest nimetatud asjaolu aga ei nähtu ning kohtu järeldus tugineb tegelikult vastustaja paljasõnalistel väidetel. Kui vastustaja on soetanud suure hulga veoautosid ning kui tema selgitused ning tõendid müüja isikus on vastuolus, siis tekib küsimus tema hoolsuskohustusest ja heausksusest. 4

1. AS H vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ning Tartu Maakohtu
2. aprilli 2007 otsuse muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt omandas vastustaja
3. a septembris Rootsi firmalt LUTIUM 23 AB 8 raskeveokit Volvo ja 6 poolhaagist (vastavalt lepingule 1 ja 2), millest 2 veokit ja 2 haagist müüdi apellandile. Vastustajale kuuluv veok Volvo FH 12
4. a väljalase anti üle politseile kontrolli teostamiseks 12.10.
5. 18.02.2002 anti veok vastustajale tagasi võõrandamiskeeluga. 01.06.2002 võõrandamiskeeld tühistati ja veok müüdi Marval Trans OÜ-le. Göta ringkonnakohtu otsuses on selgelt kirjas: „Edasi on välja selgitatud, et vastuolus omandiõiguse säilimise klausliga on sõidukid müüdud Mati K ettevõttele H , ning et sõidukid, perioodil
6. august
7. september 2001, on viidud Stockholmist Eestisse ning seejärel müüdud edasi muuhulgas Venemaale, ning et Nybergs Bil, Nordea ja Finnveden on seeläbi kaotanud õiguse sõidukitele ja on seeläbi kandnud kahju. Kahtlemata tuleb nõustuda kohtu otsusega, et vastustaja on heauskne ostja, sest vastustajal puudus igasugunegi võimalus saada informatsiooni omandiõiguse klausli olemasolust. Sõidukite tehnilised passid olid Lutium 23 AB nimel, samuti läbisid sõidukid Stockholmi piirivalve ja tollikontrolli enne laevale laadimist. Vastustaja tasus sõidukite eest 30 päeva jooksul kokkulepitud summad“. Göta ringkonnakohtu otsusega on kahju välja mõistetud Rootsi poolsetelt tehingu teostajatelt ja selles pole sõnagi mainitud mõne sõiduki tagastamisest, mida kinnitab ka Eesti Piirivalve tõend, et vaidlusalune sõiduk pole Eestist lahkunud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Tartu Maakohtu
9. aprilli 2007 otsus tuleb tühistada materiaalõigusnormi ebaõige kohaldamise tõttu. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab AS-lt H ja Co AS E kasuks välja 211 864,40 krooni. Ühtlasi mõistab ringkonnakohus AS-lt H ja Co AS E kasuks välja menetluskulude katteks 42 222,68 krooni.
10. Maakohus on õigesti leidnud, et asjassepuutuvad on

§-d 92 ja 95. Samas on maakohus jätnud tähelepanuta, et

§ 95

lg 3 kohaselt omandamist käesoleva paragrahvi 1.- 12 lõike kohaselt ei toimu, kui asi on omanikult varastatud, kadunud või muul viisil tema tahte vastaselt tema valdusest välja läinud. Seega on antud asjas oluline hinnata, kas veokid läksid Nordea Finans Sverige AB valdusest välja tema tahte vastaselt või mitte. Maakohus leidis, et kuna vaidlusaluse veoki omanik Nordea Finans Sverige AB võõrandas veoki tagasivõtmise õigusega järelmaksuga (liising) ja andis veoki liisijale üle, siis toimus veoki valduse üleminek omaniku tahte kohaselt. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu nimetatud järeldus on ebaõige. Göta Ringkonnakohtu 14.11.2003 otsusega (t.l 69-74) on tuvastatud, et H. Jonsson , ettevõtte XL Transport i Jönköping AB esindajana ja nimel (XL), omandas ettevõtetelt Nybergs Bil, Nordea ja Finnveden ajavahemikus 27.07-09.08.2001 järelmaksulepinguga, mis sisaldas omandiõiguse säilimise klauslit, 8 vedukautot. Nimetatud sõidukid on müüdud vastuolus omandiõiguse klausliga M. K ettevõttele H ja viidud Stockholmist Eestisse ja müüdud edasi Venemaale ning Nybergs Bil, Nordea ja Finnveden on seeläbi kaotanud õiguse sõidukitele ja kannatanud kahju. Samuti nähtub nimetatud kohtuotsusest, et kelmus on toime pandud, kui hageja võtab ette tegevuse, mille põhjustas loodud pettekujutus ja kui igal juhul on olemas märkimisväärne risk lõplikuks kahjuks. Et omandiõiguse säilimisega veokid müüdi põhimõtteliselt kohe pärast ostmist, toetab see seda, et täideviijatel juba lepingu sõlmimise ajal oli ebaaus kavatsus. Risk lõplikuks kahjuks oli olemas ja kelmus on toime pandud sellega, et sõlmiti vastavad lepingud 5 veoautode kohta

1. ja 30.07 ja 09.08.
2. Kuriteoplaan hõlmas muuhulgas XL ostmist, kõnealuste veokite ostmist ja seejärel kohest edasimüümist. Ülalmärgitud Göta Ringkonnakohtu otsus, Jönköpingi Maakohtu 28.12.2001 otsus (t.l 112-114), Nordea Finans 24.08.2005 kiri (t.l 92), otsus (t.l 117) ning Eesti Vabariigi Keskkriminaalpolitsei 13.04.2006 ja 20.06.2006 kirjad tõendavad, et vaidlusalune veok väljus omaniku, s.o Nordea Finans Sverige AB, valdusest tema tahte vastaselt seoses kuriteoga (kelmusega). Kui omanikule ei oleks loodud väärettekujutust tegelikest asjaoludest, s.t teda ei oleks petetud, ei oleks ta veoki valdust üle andnud. Kui asi on omaniku valdusest välja läinud tema tahte vastaselt, siis on heauskne omandamine välistatud kestvalt, s.t omanikul säilib väljanõudmisõigus sõltumata sellest, kui mitu korda ja kellele on asi edasi võõrandatud. Üleandmise-vastuvõtmise akt (t.l 10), Nordea Finans 24.08.2005 kiri (t.l 92) ja otsus (t.l 117) tõendavad, et hageja on vaidlusaluse veoki üle andnud keskkriminaalpolitsei esindajale ning viimane on 14.11.2001 Tallinnas andnud sama veoki üle omaniku esindajale. TsK § 477 lg 1 sätestab, et isik, kes ilma seadusega või tehinguga kindlaksmääratud aluseta omandas vara teise arvel, on kohustatud viimasele alusetult omandatud vara tagastama. Kui asi valdajalt välja nõutakse, tekib tal alusetu rikastumise nõue võõrandaja, mitte asja väljaandmisnõude esitanud isiku vastu. Kuna hageja omandas veoki kostjalt, siis on hageja nõue kostja vastu põhjendatud. Kuivõrd veok läks omaniku valdusest välja tema tahte vastaselt, siis edasisi omandamisi ei toimunud.
3. Seoses hagi rahuldamisega tuleb kostjalt välja mõista hageja menetluskulud. Hageja on tasunud riigilõivu hagi esitamisel 18 000 krooni ja apellatsioonkaebuse esitamisel 11 250 krooni. Seoses hagi osalise rahuldamisega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista hagi esitamisel tasutud riigilõivust 12 000 krooni ja apellatsioonkaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 11 250 krooni, kokku 23 250 krooni. Lisaks tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista dokumentaalsete tõendite saamiseks ja tõlkimiseks tehtud kulutuste katteks 8379,48 krooni ning õigusabikulude katteks 10 593,20 krooni. Kokku kuulub kostjalt väljamõistmisele hageja menetluskulude katteks 42 222,68 krooni. Andra Pärsimägi Egon Konsand 6 Üllar Roostoja