)
lg 2 p 3 kohaselt on maastikukaitseala kaitseala liik, mis on inimtegevusest puutumatuna hoitav või erinõuete kohaselt kasutatav ala, kus säilitatakse, kaitstakse, taastatakse, uuritakse või tutvustatakse loodust. Ala võtab kaitsealana või hoiualana kaitse alla Vabariigi Valitsus (
lg 1) ning loodusobjekti kaitse alla võtmise otsuses sätestatakse kaitse- eeskirjad, määratakse kaitseala piir, nimetatakse kaitse alla võetava ala valitseja (
).
lõikes 1 on sätestatud üldised piirangud tegevuste suhtes, mida kaitsealal ei tohi ilma kaitstava loodusobjekti valitseja nõusolekuta teha, ja üheks selliseks tegevuseks on detailplaneeringute ja üldplaneeringute kehtestamine. Sellest järeldub, et ka maastikukaitsealade suhtes tohib nii detailplaneeringut kui üldplaneeringut algatada (ilma algatamata ei saa planeeringut kehtestada), kuid Looduskaitseseadusest tuleneb piirang, et planeeringu kehtestamiseks peab olema eelnev loodusobjekti valitseja luba. Täpsemad piirangud kehtestatakse konkreetsete kaitse-eeskirjadega. Detailplaneeringu algatamisest keeldumise teine alus on Elva linna üldplaneering. Vastustaja esindaja väitel tuleneski detailplaneeringu algatamisest keeldumine just linna üldplaneeringust, kuna üldplaneeringuga asuvad need vaidlusalused maatükid looduspargi aladel. Elva linna ehitusmääruse § 7 lg 8 p 3 märgib, et linnavalitsus või linnavolikogu võib otsustada detailplaneeringu koostamise algatamisest loobumise, kui algatamise ettepanek on vastuolus linna või selle osa üldplaneeringuga või teemaplaneeringuga. Eeltoodud sättest nähtub, et seda, kas üldplaneering takistab detailplaneeringu algatamist või mitte, tuleb igal konkreetsel juhul eelnevalt põhjalikult analüüsida. Vaidlustatud otsuse 5 põhjendustes ei ole välja toodud ühtegi konkreetset, kaebajat ja kohut veenvat argumenti, miks üldplaneering on vastuolus taotletava detailplaneeringu taotlusega. Kaebaja on põhjendatult viidanud PlanS § 9 lõikele 7, mille kohaselt võib detailplaneering põhjendatud vajaduse korral sisaldada üldplaneeringu muutmise ettepanekuid. Asjaolu, et üldplaneering võeti vastu ales 2 aastat tagasi, ei ole argument, et seetõttu ei saaks üldplaneeringut muuta. Samas selgus, et kaebuse esitaja poolt taotletud ja vaidlustatud otsuse punktis 1 kahe maaüksuse detailplaneeringu algatamise korral tuleb üldplaneeringut muuta. Kuigi detailplaneeringuga üldplaneeringu muutmine saab toimuda erandlikel põhjustel, ei selgu otsusest, kas antud juhul sellised erandlikud asjaolud olid olemas või puudusid. Otsusega on keeldutud detailplaneeringu algatamisest Palu tee 28, Palu tee 11a ja Järve 11 maaüksuste osas ühesugustel põhjustel. Kuid nähtuvalt vastustaja poolt kohtule esitatud väljavõtetest linna üldplaneeringust ei asu kõik kolm maatükki samadel kaitsealadel (tlkd. 53, 54,55). Kui Palu tee 11a ja Palu tee 28 asuvad riikliku kaitse alla planeeritaval alal (tingmärk HPmka), siis Järve 11 on osaliselt haljasmaa ja parkmets (tingmärk - HP) osaliselt elamumaa (EV). Tsoneeringu kaarti järgi ei asu Järve 11 ka kohaliku kaitse alla võetaval alal (Elva metsapark, tingmärk - Hpka), vaid on samuti märgitud tingmärgiga HP (haljasala ja parkmets), nagu ka Palu tee 28 maatükk, mille suhtes algatati detailplaneering. Seega oleks otsuses tulnud välja tuua planeeringu algatamisest keeldumise põhjendused iga maatüki osas eraldi. Kuivõrd detailplaneeringu menetlemisel, sealhulgas, algatamise otsustamisel, vaadeldakse vaid väikest osa üldplaneeringuga hõlmatud alast, ei ole selle menetlemisel võimalik samaväärselt arvesse võtta kogu linna või valla territooriumil valitsevat olukorda. Arvestatavad on seejuures ka kaebuse esitaja väited selles osas, et ta ei ole Palu tee 11 a ja Palu tee 28 maatüki osas detailplaneeringu algatamist ja sihtotstarbe muutmist taotlenud maatükkide osas tervikuna, vaid konkreetsete eraldiste osas. Kaebuse esitaja on ka põhjendanud, millistel põhjustel tuleks need maatüki osad määrata elamumaaks ja miks nad ei saa enam olla parkmetsaks. Nendele asjaoludele ei ole vastustaja otsuses tähelepanu pööranud. Isikud, kelle õigusi ja vabadusi planeeringud riivavad, on oma õiguste kohtulikul kaitsmisel õigustatud nõudma eelkõige õiguslike hüvede õiglase kaalumise kontrollimist. 10. oktoobri 2002. a otsuses haldusasjas nr. 3-3-1-42-02 märkis halduskolleegium, et haldusakti põhjendus peab kohut veenma, et haldusorgan on diskretsiooni teostades arvestanud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning et kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Kohus leiab, et vaidlustatud otsuses on see nõue täitmata. Seetõttu kuulub Elva Linnavolikogu 9.aprilli 2007 otsus nr 31 vaidlustatud osas tühistamisele ning vastustajal tuleb Mai Andersoni taotlus uuesti läbi vaadata. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse esitaja on esitanud taotluse välja mõista vastustajalt menetluskulud kokku summas 8420 krooni, sellest riigilõiv 80 krooni ja õigusabikulud 8340 krooni. Kohus leiab, et taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuna kohus kaebuse rahuldab, mõistab kohus Elva Linnavolikogult kaebuse esitaja Mai Andersoni kasuks välja menetluskulud 8420 krooni. Eda Muts kohtunik 6 . 7 8
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.