← Eesti

2-03-541/17

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Reinola Otsusese tegemise aeg ja koht

  1. oktoober
  2. a., Tallinn Tsiviilasja number 2-03-541 Tsiviilasi Halit Kaibõševi hagi Juri Kelini vastu 770.000 krooni ja viivise saamiseks Malle Seppik, liikmed Iko Nõmm ja Urmas Juri Kelini vastuhagi Halit Kaibõševi vastu laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Harju Maakohtu
  3. aprilli
  4. a. otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Halit Kaibõševi apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg
  5. oktoober
  6. a. Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant Halit Kaibõšev (ka Khalit Kaybyshev, IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), lepinguline esindaja Stanislav Buldakov Vastustaja Juri Kelin (IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), lepinguline esindaja Jüri Asari Kolmas isik Georgi Netrobtšuk (ka Heorhii Netrobchuk, IK xxxxxxxxxxx, elukoht x), lepinguline esindaja Riho Viik Kolmas isik Eesti-Ameerika Äriakadeemia AS (varasem nimi Eesti-Ameerika Ärikolledži AS, registrikood xxxxxxxx, aadress Punane 29a, Tallinn), esindaja adv. Kristina Suvalova RESOLUTSIOON:
  7. Tühistada Harju Maakohtu
  8. aprilli
  9. a. otsus Halit Kaibõševi hagis Juri Kelini vastu 770.000 krooni ja viivise saamiseks ning Juri Kelini vastuhagis Halit 2 Kaibõševi vastu laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamiseks. Tsiviilasi saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule.
  10. Apellatsioonkaebus osaliselt rahuldada.
  11. Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha, sealhulgas avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud
  12. septembril
  13. a. esitas Halit Kaibõšev Tallinna Linnakohtusse hagi Juri Kelini vastu laenuks antud 770.000 krooni väljamõistmiseks.
  14. jaanuari
  15. a. avaldusega hageja täiendas hagi ja palus kostjalt lisaks põhivõlale välja mõista viivise summas 770.000 krooni tsiviilkoodeksi (TsK) § 191 alusel. Hagiavalduse kohaselt andis hageja kostjale laenu
  16. detsembril
  17. a. summas 550.000 krooni, mille kostja kohustus tagastama hiljemalt
  18. jaanuaril
  19. a., ja
  20. detsembril
  21. a. summas 220.000 krooni, mille kostja kohustus tagastama hiljemalt
  22. jaanuaril
  23. a. Kostja ei ole laenu hagejale tagastanud. Ka teised isikud ei ole hagejale kostja võlga tasunud. Hageja ei ole laenulepingutest tuleneva laenusaaja kohustuse ülekandmiseks nõusolekut andnud ja seda ei ole temalt ka küsitud. Eesti-Ameerika Ärikolledži AS-i
  24. märtsi
  25. a. ja
  26. märtsi
  27. a. kassa väljaminekuorderid on võltsitud 150.000 krooni ja 75.000 krooni tagastamise aluse osas. Hageja sai samal päeval Ärikolledžilt raha, mis ei olnud seotud kostja võla kustutamisega.
  28. aprillil
  29. a. sai Ärikolledž hagejalt laenu 1.610.000 krooni. Osa rahast tuli x asuva korteri müügist. Korter müüdi hinnaga 1.500.000 krooni, millest 1.125.000 krooni kanti üle laenusaajale. Korteri ostuhinnast 375.000 krooni pidi tasuma Georgi Netrobtšuk ja vaatamata hageja kinnitusele, et raha on saadud enne lepingu sõlmimist, tasus nimetatu lepinguga ettenähtud summa
  30. mail
  31. a. Ka puudub maksekorraldusel viide kolmanda isiku võla kustutamisele.
  32. mail
  33. a. laekus Ärikolledži pangakontole laenu teine osa 482.000 krooni, mida laenusaaja kinnitab
  34. aprilli
  35. a. laenulepingul tehtud pealdisega. Samal päeval tagastas Ärikolledž hagejale osaliselt laenu summas 180.000 krooni. Kostja esitatud
  36. mai
  37. a. maksekorraldus ei ole seotud kostja võla kustutamisega, vaid Ärikolledži
  38. aprilli
  39. a. laenu tagastamisega. Kostja vastus Kostja hagi ei tunnistanud. Ärikolledži endine president Georgi Netrobtšuk pöördus kostja poole palvega vormistada Ärikolledžiga laenuleping summas 400.000 krooni ja temaga laenuleping summas 370.000 krooni tähtajaga kuni
  40. jaanuar
  41. a. Kuna kostjal ei olnud vajalikku summat, siis Georgi Netrobtšuk leppis kokku oma tuttava Halit Kaibõševiga selle summa andmise kohta kostjale.
  42. detsembril
  43. a. andis hageja kostjale laenuks 550.000 krooni ja
  44. detsembril
  45. a. 220.000 krooni. Kostja sõlmis
  46. detsembril
  47. a. Ärikolledžiga laenulepingu, mille alusel kostja andis laenusaajale 400.000 krooni. Samuti sõlmisid kostja ja Georgi Netrobtšuk
  48. detsembril
  49. a. laenulepingu, mille alusel kostja andis laenuks 370.000 krooni. Ärikolledž kohustus
  50. detsembril
  51. a. kostjaga sõlmitud laenulepingu kohaselt tagastama laenusumma hageja pangakontole või sularahas kassa väljaminekuorderi alusel. Ärikolledž on tagastanud hageja pangakontole
  52. mail
  53. a. 180.000 krooni ja kassa väljaminekuorderite alusel
  54. märtsil
  55. a. 150.000 krooni ning
  56. märtsil
  57. a. 75.000 krooni, seega kokku 405.000 krooni. 3 Georgi Netrobtšuk kohustus
  58. detsembril
  59. a. kostjaga sõlmitud laenulepingu kohaselt tagastama laenusumma hageja pangakontole või sularahas.
  60. mail
  61. a. maksis Georgi Netrobtšuk hageja pangakontole kostja eest laenu tagastamiseks 370.000 krooni ja viivise summas 5.000 krooni, mida kinnitab väljavõte nimetatu pangakontost. Pärast laenusumma kättesaamist ei ole hageja kostjale pretensiooni esitanud. Hageja ei ole tõendanud seisuga
  62. mai
  63. a. mingeid võlasuhteid Georgi Netrobtšukiga Tähelepanuta tuleb jätta hageja esitatud dateerimata võlakiri kohustusega tagastada
  64. märtsil
  65. a. laen 50.000 USD: tuvastatav ei ole isiku nimi, kellele oli väljastatud võlakiri, ka puudub viide laenu kohta. Hageja poolt esitatud
  66. aprilli
  67. a. kokkulepe on seotud hageja ja AS-i Hansa Liising Eesti vahel
  68. mail
  69. a. sõlmitud ostu-müügilepinguga ning hageja ja ALG Liisingu AS-i vahel
  70. mail
  71. a. sõlmitud kinnistu ostu-müügi- ja asjaõiguslepinguga.
  72. aprillil
  73. a. sõlmitud laenulepingus on fikseeritud, et Ärikolledž on saanud hagejalt laenu 1.607.300 krooni.
  74. mai
  75. a. seisuga on Ärikolledž tagastanud hagejale laenu 1.580.000 krooni:
  76. septembril
  77. a. sõlmitud hüpoteegi seadmise, kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingu alusel 1.460.000 krooni ja
  78. mail
  79. a. Ärikolledži tõendi alusel 120.000 krooni. Seega on Ärikolledži võlg hageja ees 27.300 krooni. Vastavalt hageja ja AS-i Hansa Liising Eesti vahel sõlmitud ostu-müügilepingu punktile
  81. 1 oli 375.000 krooni müügihinnast müüjale tasutud Georgi Netrobtšuki poolt ja hageja kinnitas nimetatud summa kättesaamist oma allkirjaga. Hageja väited selle kohta, et 375.000 krooni tasumine Heorhii Netrobchuki poolt on seotud
  82. mai
  83. a. ostumüügilepingust tulenevate kohustuste täitmisega, mitte aga kostja võlgnevuse kustutamisega, on paljasõnalised ja tõendamata ning vastuolus hageja esitatud tõendiga. Ärikolledži president selgitas kostjale, et hageja nõustus raha laenama ainult eraisiku vahendusel. Kostja nõustus koostama
  84. detsembril
  85. a. laenulepingu hagejale summas 550.000 krooni ja
  86. detsembril
  87. a. summas 220.000 krooni. Georgi Netrobtšuk andis kostjale samade summade kohta võlakirjad. Hageja tõi need rahasummad Georgi Netrobtšuki kabinetti. Kostja ei ole neid rahasummasid oma kätte saanud. Kostja esindaja M. Smirnova koostas
  88. a. oktoobris Ärikolledži ja kostja vahel tagantjärele kuupäevadega laenulepingud summades 400.000 krooni ja 370.000 krooni. Kostja esindaja M. Smirnova on kaitsnud tegelikult Ärikolledži huve. Asjaolu, et raha oli vajalik ja määratud Ärikolledžile, kinnitavad nii hageja kui ka Georgi Netrobtšuk Kolmanda isiku Georgi Netrobtšuki seisukoht Kolmas isik vaidles hagile vastu. Hagis märgitud laenusummad andis hageja kostjale kolmanda isiku juuresolekul. Kostja andis omakorda sama summa Ärikolledžile. Pooled sõlmisid laenulepingud, mis kirjutati alla üheaegselt. Sisuliselt oli hageja poolt laen antud Ärikolledžile. Nimetatud laen oli tagastatud hagejale Ärikolledži poolt poole aasta jooksul laenu andmisest. Ärikolledži seaduslik esindaja G. Nazarova ei töötanud vaidlusaluste laenulepingute sõlmimise ja täitmise ajal Ärikolledžis. Ärikolledži raamatupidamisdokumentidest nähtuvalt võttis Ärikolledž hagejalt kostja kaudu laenu 770.000 krooni ulatuses ja tagastas selle, olles maksnud hagejale koos intressiga 964.399, 50 krooni. Hageja kinnitas korduvalt, et laen on tagastatud 6 kuu jooksul laenu saamisest arvates. Laen on tagastatud osade kaupa: üks osa 180.000 krooni ulatuses maksekorraldusega ja ülejäänu sularahas. Kostja laenas
  89. detsembril
  90. a. 550.000 krooni ja
  91. detsembril
  92. a. 220.000 krooni. Kostjalt saadud laenu tagastamiseks maksti Ärikolledži kassast hagejale 964.399 krooni, mida kinnitavad Ärikolledži raamatupidamisdokumendid.
  93. a. mai lõpul olid Ärikolledžil hageja ees teised rahalised kohustused: 1.125.000 krooni ja 482.300 krooni, kogusummas 1.607.300 krooni.
  94. detsembri
  95. a. leping summas 370.000 krooni, kus kolmas isik on märgitud laenusaajaks, tuleb tunnistada kehtetuks. Uus leping sõlmiti hageja ja Ärikolledži vahel 4 summas 540.000 USD kohustusega tagastada kõik laenud
  96. aprillil
  97. a. Ärikolledž täitis kõik kohustused
  98. aprillil
  99. a., mida kinnitab hageja allkiri ja kuupäev, et leping on täidetud täies ulatuses. Kolmanda isiku Eesti-Ameerika Äriakadeemia AS-i seisukoht Kolmas isik vaidles hagile vastu. Hagetav laenusumma on tegelikult võetud hagejalt Ärikolledži ja viimase seadusliku esindaja G. Netrobtšuki poolt. Laenud on hagejale tagastatud Ärikolledži ja G. Netrobtšuki poolt nõuetekohaselt ja vastavalt lepingutele. Nii tasus Ärikolledž hagejale raha 400.000 krooni tagastamiseks alljärgnevalt:
  100. märtsil
  101. a. 150.000 krooni sularahas,
  102. märtsil
  103. a. 75.000 krooni ja
  104. mail
  105. a. 180.000 krooni maksekorraldusega nr.
  106. Lisaks on Ärikolledž maksnud hagejale intresse, tehes talle J. Kelini vahendusel saadud laenu tagastamiseks koos intressidega makseid summas 846.399 krooni (lisaks eespoolnimetatud summadele on makstud
  107. märtsil
  108. a. – 136.399, 50 krooni,
  109. juunil
  110. a. – 80.000 krooni,
  111. juunil
  112. a. – 75.000 krooni ja
  113. juunil
  114. a. – 150.000 krooni). Hageja ei ole tõendanud, et Ärikolledži poolt hageja kasuks tehtud maksed ei oleks seotud kostja võetud laenu tagastamisega. Hageja väidab, et Ärikolledžil oli võlg hageja ees ka e n n e
  115. detsembrit
  116. a. Hageja esitatud tõendid võla olemasolu kohta ei tõenda tema nõudeõigust. Võlakirjadest ei nähtu õigustatud isikut, teine võlakiri, millega G. Netrobtšuk kohustus Ärikolledži nimel tagastama laenu 50.000 USD ulatuses hiljemalt
  117. märtsil
  118. a., on dateerimata ega kinnita asjaolu, et Ärikolledžil oleks olnud mingi muu võlg hageja ees peale selle, mis tulenes
  119. ja
  120. detsembril
  121. a. kostja vahendusel sõlmitud laenulepingutest. Võlakirjades puudub viide kohustuse tekkimise alusele, ei selgu, millist kohustist silmas peetakse, kas on tegu abstraktse kohustusega vms. Ärikolledžil oli vaid kaks kohustist hageja ees: kostja vahendusel saadud laen ja hagejale kuulunud kinnistute müügist saadud ostuhinna tagastamise kohustus. Hageja kinnisasjade müügist saadud ostuhinna tagastamise kohustus on Ärikolledži poolt hagejale täidetud eraldi ja tasumata on 27.300 krooni. Ärikolledž sai hagejalt Tallinnas x asuva korteriomandi müügihinnast 1.125.000 krooni laenuks. Samuti sai Ärikolledž hagejalt laenuks 482.300 krooni x kinnistu (registriosa nr. xxx) müügihinnast. Kokku sai Ärikolledž hagejalt kinnistute müügist 1.125.000 + 482.300 = 1.607.300 krooni.
  122. septembril
  123. a. tagastas Ärikolledž hagejale 1.460.000 krooni. Hageja müüs x kinnistu ALG Liisingu AS-ile ja Ärikolledž omandas õiguse nõuda ALG Liisingu AS-ilt maatüki omandi ülekandmist. Selle asemel, et esitada kinnistamisavaldus omanikukande muutmiseks ja Ärikolledži kinnistusraamatusse omanikuna kandmiseks, palus Ärikolledž ALG Liisingu AS-i, et too müüks kinnistu hagejale.
  124. septembril
  125. a. sõlmisid ALG Liisingu AS, hageja, tema abikaasa J. J ja Ärikolledž kinnistu müügilepingu ja hüpoteegi seadmise lepingu (nr. 9069), mille alusel müüdi kinnistu hagejale ja tema abikaasale. Nimetatud lepingu p.
  126. 1 kohaselt on kinnistu ostuhind 1.460.000 krooni. Sama lepingu p.
  127. 2 kohaselt on lepingupooled kokku leppinud, et ostjate kohustus ostuhinna tasumiseks pannakse Ärikolledžile ja samas punktis on pooled ka kinnitatud, et ostuhinna tasumise kohustus on Ärikolledži poolt kinnistu müüjale täidetud enne lepingu sõlmimist. Sellega tagastas Ärikolledž
  128. septembril
  129. a. hagejale 1.460.000 krooni. Ajavahemikus
  130. juulist
  131. a. kuni
  132. jaanuarini
  133. a. tasus Ärikolledž hagejale 6 maksekorraldusega kokku veel 120.000 krooni. Ärikolledži seaduslik esindaja G. Nazarova ei töötanud vaidlusaluste laenulepingute sõlmimise ja täitmise ajal Ärikolledžis, samuti oli Ärikolledžil tol ajal teine raamatupidaja. Ärikolledž palus kohtul kaaluda, kas hagi aluseks olevate laenulepingute (võlakirjade) näol ei ole tegemist varjatud tehinguga hageja ja Ärikolledži vahel. Hagi palus Ärikolledž jätta rahuldamata. Kostja Juri Kelini vastuhagi 5 Kostja (vastuhagis hageja) esitas
  134. veebruaril
  135. a. vastuhagi laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamiseks. Poolte vahel oli sõlmitud
  136. detsembril
  137. a. laenuleping, mille alusel hageja kohustus andma kostjale laenuks 550.000 krooni, ja
  138. detsembril
  139. a. laenuleping mille alusel hageja kohustus andma kostjale laenuks 220.000 krooni. Need rahasummad andis hageja vahetult üle kolmandale isikule EestiAmeerika Ärikolledži AS-ile. Hageja ei ole tõendanud raha üleandmist kostjale. Hageja soovis anda laenu Ärikolledžile ja viimane soovis seda raha kasutada. Kostja ei ole käsundi alusel teinud makseid Ärikolledžile, vaid arvlemine toimus hageja ja kolmanda isiku kokkuleppe alusel ega olnud kostja poolt mõjutatav. Hageja poolt kohtule esitatud võlakirjad on rahatud. Sisuliselt menetleb kohus vaidlust hageja ja kahe kolmanda isiku vahel. Kostjal ei tekkinud laenulepingute alusel kohustusi, mida kostja paluski kohtul tuvastada. Hageja Halit Kaibõševi vastuväited vastuhagile Hageja (vastuhagis kostja) leidis, et vastuhagi ei ole põhjendatud. Poolte laenusuhteid tõendavad kostja poolt antud võlakirjad ja raha üleandmise fakt, mida kostja ise tunnistab. See, et laenu andmise eesmärk oli Äriakadeemia tegevusse investeerimine, ei tee hageja ja kostja vahel sõlmitud laenulepinguid rahatuks. Kostja ja Äriakadeemia vahel oli sama rahasumma kohta sõlmitud oma laenuleping, mis veel kord kinnitab seda, et hageja ja kostja vahel olid laenusuhted. Isegi siis, kui hageja andis kostja poolt laenatud summad tema korraldusel Äriakadeemia ametniku kätte, ei vabasta see kostjat laenulepingutest tulenevatest kohustustest laen tagastada. Ei kostja ega Äriakadeemia ole tõendanud, et kostja kohustus laen tagastada oleks täidetud. Esimese astme kohtu otsus
  140. aprilli
  141. a. otsusega jättis Harju Maakohus hagi rahuldamata ja rahuldas vastuhagi. Kohus tuvastas, et poolte vahel puudub
  142. ja
  143. detsembril
  144. a. välja antud võlakirjade alusel laenusuhe. Menetluskulud jättis kohus hageja kanda. Otsuse kohaselt on poolte vahel on vaidlus selles, kelle vahel tekkis laenusuhe, kas Halit Kaibõševi ja Juri Kelini või Halit Kaibõševi ja Ärikolledži vahel. Juri Kelin on kinnitanud allkirjaga, et on
  145. detsembril
  146. a. laenanud Halit Kaibõševilt 550.000 krooni tähtajaga
  147. jaanuar
  148. a. ja
  149. detsembril
  150. a. 220.000 krooni tähtajaga
  151. veebruar
  152. a. Tagastamisega iga viivitatud päeva eest viivis 0, 5% päevas. Õiged on poolte viited tsiviilkoodeksi (TsK) ja kuni
  153. juulini
  154. a. kehtinud tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) kohaldamisele. Juri Kelin ja kolmandad isikud on kinnitanud, et Halit Kaibõševi tahe oli anda laenu Ärikolledžile füüsilise isiku vahendusel ja Ärikolledži tahe oli saada laenu Halit Kaibõševilt. TsÜS § 61 lg. 1 kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt eeldatakse tahteavalduse vastavust tahtele. Vastavalt TsÜS §-le 64 tuleb tehingu tõlgendamisel lähtuda eelkõige poolte tegelikust tahtest. Kolmanda isiku Georgi Netrobtšuki vande all antud seletustega on tõendatud, et kuna Ärikolledž vajas rahalisi vahendeid, oli H. Kaibõšev nõus laenama 700.000 krooni. Sealjuures palus ta laenu vormistada füüsilisest isikust kolmanda isiku kaudu.
  155. detsembril
  156. a. tõi H. Kaibõšev 500.000 krooni Georgi Netrobtšuki kabinetti, kus peale nimetatu viibisid ka pooled. Juri Kelin allkirjastas võlakirja, vastavalt kokkuleppele võlausaldajaga pidi laenuprotsent olema 10 ning võlakiri vormistati 550.000 krooni peale. Raha pandi lauale. Kolmas isik kirjutas omalt poolt allkirja J. Kelinile ja pani Ärikolledži pitsati. Pärast seda oli raha üle antud Ärikolledži kassasse. Sama protseduur toimus ka
  157. detsembril
  158. a. laenusummaga 220.000 krooni. Georgi Netrobtšuk raha ülelugemist ei mäleta. Halit Kaibõšev andis laenu ainult J. Kelini kaudu, otse Ärikolledžile ta raha laenata ei tahtnud. H. Kaibõšev ütles, et laenab raha füüsilisele isikule ja Ärikolledž laenaku füüsiliselt isikult ise. Georgi Netrobtšuki seletuse kohaselt oli Ärikolledžil hädasti raha vaja. Ärikolledž läks sellele 6 tehingule, sest ehituse jätkamiseks oli laenu vaja ja üliõpilastelt raha laekumine oleks toimunud
  159. märtsil
  160. a. Georgi Netrobtšuki seletuse järgi korraldas tema kui Ärikolledži president H. Kaibõševilt laenu saamise isiklikul, tema rääkis laenu võtmisest ka J. Keliniga. J. Kelin töötas Ärikolledžis kommertsdirektorina ja oli Georgi Netrobtšuki alluv. H. Kaibõšev võttis õigeks, et raha laenuks andis ta tegelikult 700.000 krooni ja 70.000 krooni olid intressid, küll aga J. Kelini antud võlakirjad ei sisalda intresside kokkulepet. Poolte tegelik tahe oli suunatud sellele, et Ärikolledžil oli soov saada H. Kaibõševilt laenu ja H. Kaibõšev nõustus Ärikolledžile andma laenu füüsilise isiku vahendusel. Asjas puuduvad tõendid, et J. Kelinil oli soov igal juhul H. Kaibõševilt laenu saada. J.Kelin sai nõuda tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 368 lg. 1 järgi laenulepingujärgse kohustuse puudumise tuvastamist. Viidatud sätte kohaselt võib hageja esitada hagi õigussuhte olemasolu või puudumise tuvastamiseks, kui tal on sellise tuvastamise vastu õiguslik huvi. TsK § 276 kohaselt võis laenaja, tuginedes sellele, et ta raha või asju laenutajalt ei saanud, nõuda laenulepingu rahatuse (s. t. laenulepingu kui TsK-i järgi reaalse lepingu sõlmimata jätmise) tuvastamist. H. Kaibõšev möönab, et laenu andmise eesmärk oli Äriakadeemia tegevusse investeerimine. Kuna Juri Kelini antud võlakirjade järgi ei ole kostja raha saanud, on võlakirjad rahatud. Vastuhagi on tõendatud ja kuulub rahuldamisele. Kuna poolte vahel puudub laenusuhe, siis vastuhagi rahuldamine välistab põhihagi rahuldamise. Halit Kaibõševi ja Ärikolledži tegelik tahe oli suunatud sellele, et Halit Kaibõšev annab laenu Ärikolledžile, kuid füüsilise isiku vahendusel. Halit Kaibõševi ja Ärikolledži vahel on laenusuhe, seega jääb õiguslik hinnang andmata tõenditele, mis puudutavad Halit Kaibõševi ja Ärikolledži ning Juri Kelini ja Ärikolledži vahelisi suhteid. Apellatsioonkaebus Apellatsioonkaebuses palub hageja otsuse tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi ning jätta vastuhagi rahuldamata. J. Kelin ja maakohus on moonutanud H. Kaibõševi tahet lepingu andmisel, nagu tal oleks olnud eesmärk anda laenu Ärikolledžile. Hageja, kostja ja kolmas isik G. Netrobtšuk rõhutasid istungitel mitu korda, et H. Kaibõšev ei olnud nõus Ärikolledžile laenu andma. See tähendab, et tema tahe oli suunatud laenu andmisele just kostjale. H. Kaibõševi ja Ärikolledži vahel ei olnud sõlmitud ka käenduslepingut J. Kelini laenu käendamiseks. Seega H. Kaibõševi ja J. Kelini laenulepingud olid iseseisvad. Võlakirjade teksti kohaselt kinnitas J. Kelin raha kättesaamist. Laenu andmine J. Kelinile oli toimunud TsK § 272 lõike 2 reeglite järgi, millega tekkis J. Kelinil ka laenu tagastamise kohustus. J. Kelin ja G. Netrobtšuk kinnitasid, et hageja andis raha üle, s. t. lepingud ei olnud rahatud. J. Kelini ja Ärikolledži vahel oli sõlmitud omaette laenuleping, mille kohaselt kolledž kohustus tagastama laenu J. Kelinile, mitte H. Kaibõševile. Seaduse kohaselt pole tähtis, milleks J. Kelin laenas raha H. Kaibõševilt, kas oma isiklikuks tarbimiseks või edasilaenamiseks. H. Kaibõšev ei ole saanud ega vastu võtnud J. Kelini laenu tagastamist Ärikolledži poolt. Raha, mille Ärikolledž maksis H. Kaibõševile, oli Ärikolledži oma võla tagastamine, mis on tõendatud toimikus olevate laenulepingutega. Kaks kassaorderit, millega Ärikolledž proovis tõendada J. Kelini laenu tagasimaksmist H. Kaibõševile, on Ärikolledži poolt võltsitud. Vastustaja seisukoht Vastuses apellatsioonkaebusele vaidleb kostja sellele vastu. Selgitades välja poolte tegelikku tahet, peab kohus arvestama mitte ainult hageja, vaid ka teiste tehinguosaliste tegeliku tahtega. Kolmanda isiku Georgi Netrobtšuki vande all antud seletus ja kostja ütlused kinnitavad, et kostjal ei olnud soovi raha laenamiseks. Laen oli vajalik Eesti-Ameerika 7 Äriakadeemiale. Kostja poolt antud allkirjadest ei ilmne tema poolt raha vastuvõtmine. Laenuleping loetakse sõlmituks raha üleandmise momendist. Seega tekib laenukohustis ainult laenusumma vastuvõtmisel. Hageja ei ole esitanud taotlust mitte arvestada teatud dokumente tõendina ning ei ole soovinud ekspertiisi läbiviimist. Seega on alusetud väited selle kohta, et kassaorderid on võltsitud. Kolmandate isikute seisukohad Kolmas isik Eesti-Ameerika Äriakadeemia AS ei pea apellatsioonkaebust põhjendatuks ja palub jätta selle rahuldamata. Georgi Netrobtšuk ei ole kaebusele kirjalikult vastanud. Kohtuistungil kinnitas see kolmas isik, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud. Tsiviilkolleegiumi seisukoht Kolleegium leiab, et maakohtu otsus ei ole õige ja tuleb tühistada, tsiviilasi tuleb kooskõlas TsMS § 656 lg. 1 punktiga 5 ja § 657 lg. 1 punktiga 3 saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule. Vaidlust lahendades kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõiguse norme, sellest tulenevalt on tuvastamata asjas olulised asjaolud. Maakohus tuvastas otsuses, et Ärikolledž soovis raha laenuks saada ning hageja oli nõus seda laenama, kuid keeldus raha laenamast Ärikolledžile ning nõustus seda tegema üksnes füüsilisest isikust kolmanda isiku vahendusel. Veel tuvastas kohus, et laenulepingute sõlmimine ja raha üleandmine toimus kahel järjestikusel päeval ühtemoodi: kostja andis hagejale võlakirja, kolmas isik Ärikolledž andis sama summa kohta omakorda võlakirja kostjale, hageja pani raha lauale ja seejärel anti see üle Ärikolledži kassasse. Nendest faktidest järeldas maakohus, et Ärikolledžil oli tahe laenu saada ja hagejal oli tahe seda anda, et laenusuhe oli hageja ja Ärikolledži vahel, et kostjal ei olnud soovi laenu saada, et laenuraharaha kostjale üle ei antud ning et laenusuhet vaidluse poolte vahel ei tekkinud. Kolleegium maakohtu järeldustega ei nõustu. Maakohus leidis õigesti, et vaidlusaluste laenulepingute tõlgendamisel tuleb kohaldada tehingute tegemise ajal kehtinud TsÜS-i § 61 ja 64, kuid kohaldas neid sätteid ebaõigesti. TsÜS § 61 lg. 1 kohaselt on tehingus oluline isiku tahe, mis on väljendatud tahteavalduses. Sama paragrahvi lg. 3 kohaselt peab tahteavaldus vastama isiku vabalt kujunenud tegelikule tahtele; tahteavalduse vastavust tahtele eeldatakse. Kostja tahteavaldused sisalduvad kostja poolt hagejale antud võlakirjades, milles kostja kinnitab, et on võtnud hagejalt raha laenuks (tl. 11 ja 13). Kuna võlakirjades avaldub otseselt kostja poolt tehingu tegemise (raha laenuks võtmise) tahe, siis on tegemist otseste tahteavaldustega TsÜS § 62 lg. 2 mõttes. Maakohtu otsusest ei nähtu, miks kohus nende kostja poolt kirjas väljendatud otseste tahteavaldustega ei arvestanud või milliste asjaolude põhjal kohus otsustas, et kostja ei soovinud laenu saada ning et tema tahe ei vasta tema poolt tehtud otsestele tahteavaldustele. Sellest, et laenuraha vajas tegelikult Ärikolledž ning et kostja ei kavatsenud seda isiklikuks tarbeks kulutada, ei saa teha järeldust kostjal laenulepingute sõlmimiseks tahte puudumise kohta. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, millest võiks järeldada vastuolu tema poolt hagejaga laenulepingu sõlmimisel tehtud tahteavalduse ja tema tegeliku tahte vahel. Isegi kui kostja sisimas ei soovinud hagejaga laenulepingut sõlmida, ei saaks sellega arvestada, sest lepingu sõlmimise ajal kehtinud TsÜS § 61 lõikes 4 sätestati, et tahteavaldust ei loeta isiku tahtega vastolus olevaks, kui isik tegelikult ei tahtnud seda, mida avaldas, jättes teadlikult tegeliku tahte avaldamata. Kostja ei ole tuginenud väitele, nagu oleks ta hagejale avaldanud, et ei soovi temaga laenulepingut sõlmida. Vastupidi, kostja on avaldanud, et sõlmis hagejaga laenulepingu, kuna soovis aidata Ärikolledžit, kes tegelikult raha vajas, kuid kellele kostja keeldus raha laenamast. Sellest tuleneb selgelt kostja tahe hagejaga laenuleping sõlmida. Lisaks sellele ei arvestanud kohus vaidluse poolte vaheliste laenulepingute tõlgendamisel aga ka hageja tahtega. Tuvastanud otsuses, et hageja ei nõustunud andma laenu 8 Ärikolledžile, kuid nõustus raha laenama kostjale, ei andnud kohus sellele asjaolule mingit hinnangut. Kirjeldatust nähtub aga, et hageja tahe oli suunatud just kostjale laenu andmisele ning et tahet anda laenu kolmandatele isikutele hagejal ei olnud. Apellatsioonikohtu istungil kinnitas hageja, et pidas kostjaga laenulepingu sõlmimisel silmas just seda, et kostjal oli vara, mille arvel oleks olnud võimalik laenu tagasi saada juhul, kui kostja ei oleks kohustust kohaselt täitnud. Hageja jaoks oli seega oluline see, kes on laenulepingu teiseks pooleks. Hageja ja kostja ühine tahe realiseerus kostja poolt hagejale väljastatud võlakirjades. Seejuures ei ole pooltevahelise tehingu olemasolu üle otsustamisel oluline see, millisel eesmärgil kostja hagejalt raha laenas, kuna niisugusest asjaolust ei ole laenulepingust õiguste ja kohustuste tekkimist vastavalt TsK § 272 lõikele 1 sõltuvusse seatud. Et vaidluse poolte ühiseks tahteks oli nendevahelise laenusuhte loomine, nähtub sellestki, et oma eesmärgi, mida kostja hagejalt laenu võttes silmas pidas, realiseeris ta hagejalt saadud raha Ärikolledžile ja Georgi Netrobtšukile edasi laenates (tl. 21 ja 22). Ebaõige on ka maakohtu järeldus, nagu oleksid võlakirjad, mille alusel hageja on kostja vastu nõude esitanud, rahatud. Eespooltoodust nähtub, et vaidluse pooled ja kostja ning kolmandad isikud sõlmisid paralleelsed laenulepingud, mille tulemusena kostja pidi hagejalt laenatava raha omakorda laenama kolmandatele isikutele. Kohus tuvastas, et hageja laenuraha ka tegelikult kostja juuresolekul üle andis ning et seejärel maksti see Ärikolledži kassasse. Et kolmanda isikuga sõlmitud laenulepingute kohaselt oli kostjal kohustus anda raha kolmandatele isikutele ja et hagejalt saadud raha neile kostja juuresolekul ka tegelikult üle anti, siis täideti sellega kostja nõusolekul tema kohustus kolmandate isikute ees ja poolte vahelise laenulepingu rahatusest ei ole põhjust kõnelda. Et niisugune täitmine toimus kostja tahtel, järeldub lisaks sellele, et raha maksti kostja juuresolekul ja tema teadmisel, sellestki, et kostja ja kolmandate isikute vahelistes laenulepingutes kokku lepiti, et kolmandad isikud tagastavad kostjalt laenuks saadud raha, makstes selle hagejale. Lõpuks on kostja vaidlusalustes võlakirjades (tl. 11 ja 13) isegi kinnitanud, et on raha hagejalt saanud. Ainuüksi sellest, et kostja sularaha oma kätte ei võtnud, ei saa järeldada, nagu ei oleks ta laenulepingu järgi raha saanud. Vaidlusaluseid laenulepinguid ei ole kostja seaduses sätestatud alustel tühistanud, samuti ei ole ta väitnud, nagu oleksid need tehingud mingil seaduses sätestatud alusel tühised. Eespooltoodust nähtub, et vaidlusaluste võlakirjade alusel on hageja ja kostja vahel laenusuhe tekkinud. Kuna maakohus niisuguse suhte tekkimist eitas, siis ei pidanud kohus vajalikuks tuvastada fakte, millest võiks järeldada kostja võlga või selle puudumist. Hindamata on tõendid, mis pooled ja kolmandad isikud on esitanud oma laenulepingust tulenevate kohustuste täitmise kohta käivate väidete ja vastuväidete tõendamiseks. Ringkonnakohtul ei ole võimalik neid tõendeid hinnates tuvastada olulisi faktilisi asjaolusid selle kohta, kas kostja laenulepingust tulenev kohustus on täidetud, kuna apellatsioonikohtu otsuses suures mahus tõendite esmakordse hindamise ja uute asjaolude tuvastamise korral oleks ebaproportsionaalselt piiratud poolte võimalust otsuse peale edasi kaevata, sest kassatsioonimenetluses ei ole võimalik kaevata tõendite hindamise ja faktiliste asjaolude tuvastamise peale ja sellest tulenevalt kaotaksid pooled üldse võimaluse selles osas otsust vaidlustada. Kohtukulud tuleb jaotada vastavalt vaidluse uue sisulise läbivaatamise tulemusele. Iko Nõmm Urmas Reinola Malle Seppik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.