3-07-1563/4

MÄÄRUS Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Villem Lapimaa Otsuse tegemise aeg ja koht

1. august
2. a, Tallinn Haldusasja number 3-07-1563 Haldusasi Kodakondsus- ja Migratsiooniameti taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks Menetlusosalised Taotluse esitaja – Kodakondsus- ja Migratsiooniamet; Väljasaadetav – N.M., sünd. xx xx xxxx Ukrainas Kohtuistungi toimumise aeg
3. august
4. a, Tallinn Resolutsioon Anda luba N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamiseks kuni
5. oktoobrini
6. a. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Halduskohtu kaudu hiljemalt
7. augustil
8. a. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. N.M. on Vene Föderatsiooni kodanik.
10. mai
11. a käskkirjaga nr 218 keeldus siseminister N.M. elamisloa pikendamisest. Kodakondsus- ja Migratsiooniamet (KMA) tegi talle
12. juulil
13. a ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt
14. septembriks
15. a. Ettekirjutus on seniajani täitmata.
16. Tallinna Halduskohtu
17. oktoobri
18. a otsuse alusel paigutati N.M. väljasaatmiskeskusesse kuni kaheks kuuks, kuna isikut ei olnud kehtiva reisidokumendi puudumise tõttu võimalik Eestist 48 tunni jooksul välja saata. Kohtuotsuste ja -määrustega on kinnipidamise tähtaega kahe kuu võrra pikendatud.
19. KMA esitas
20. augustil
21. a Tallinna Halduskohtule taotluse N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks. Kuna isikul puuduvad reisidokumendid, ei saa väljasaatmist täide viia. N.M. ei ole täitnud Vene Föderatsiooni poolt vajalikuks peetavaid dokumente reisidokumendi saamiseks, mis võimaldaks isikul kodumaale tagasi pöörduda. Vene Föderatsioon ei ole võimaldanud isiku tagasipöördumist kodumaale muude dokumentide alusel.
22. aprillil
23. a pöördus KMA Vene Föderatsiooni Suursaatkonna poole Eestis ja palus abi N.M. dokumenteerimiseks. Vene Föderatsiooni Suursaatkond keeldub passi väljastamisest ilma isiku sellekohase avalduseta. KMA tegi
24. augustil
25. a N.M.le uuesti ettepaneku täita reisidokumendi taotlusankeedid.
26. juuni
27. a kirjaga pöördus KMA Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakonna poole palvega võtta N.M. tagasi Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu art 2 lg 1 alusel. Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakonna juhataja
28. juuni
29. a vastuses leiti, et Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäre ei saa pidada tagasivõtmisele kuuluvateks Tagasivõtulepingu mõttes, kuna nad ei kuulu isikute kategooriasse, kellel puudub seaduslik alus Eestis elamiseks; ning tehti ettepanek lahendada N.M. ümber tekkinud olukord diplomaatiliste kanalite kaudu rahvusvahelise õiguse normidest lugupidamise alusel.
30. juulil
31. a pöördus KMA Välisministeeriumi konsulaarosakonna poole palvega pöörduda Vene Föderatsiooni Suursaatkonnapoole palvega dokumenteerida N.M. tagasivõtulepingu art 2 lg 1 alusel.
32. N.M. palub jätta KMA taotluse rahuldamata. Vastuväidete kohaselt on N.M. jäänud Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni erimeelsuste ja kooskõlastamatuse pantvangiks. Vene Föderatsiooni Saatkond on korduvalt väljendanud seisukohta, et N.M.le kui Eestis elamisloa õigust omavale isikule ei laiene Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vaheline tagasivõtuleping. Tallinna Halduskohus on
33. juuni
34. a määruses haldusasjas nr 3-07-1165 leidnud, et pärast tagasivõtutaotluse tagasilükkamist muutub jätkuv kinnipidamine väljasaatmiskeskuses N.M. inimväärikust rikkuvaks ja ebaproportsionaalseks. KMA
35. juuli
36. a kiri Välisministeeriumile ei saa olla N.M. kinnipidamise aluseks, sest Vene pool on juba teatanud tagasivõtulepingu mittelaienemisest N.M.le. N.M. paigutati väljasaatmiskeskusesse ajal, mil lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaeg ei olnud möödunud. Väljasaatmiskeskusesse paigutati isik raske tervisliku seisundiga, haigused süvenevad, mistõttu on kinnipidamine käsitatav piinamise ja inimväärikuse rikkumisena. Väljasaatmiskeskusesse on ebaseaduslikult paigutatud N.M. elukaaslane L. M.. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine eesmärgiga kallutada isikut riigist lahkuma on vastuolus rahvusvaheliste konventsioonidega, on käsitatav piinamise, ebaseadusliku karistamise ning inimväärikuse rikkumisena. KMA ja kohtud on kahe riigi vahelises vaidluses eelistanud ühe poole tõlgendusi, diskrimineerides N.M.t rahvusliku kuuluvuse, kodakondsuse ja sotsiaalse seisundi alusel. Seega on loogiline peatada väljasaatmismenetlus ja kinnipidamine väljasaatmiskeskuses kuni kahe riigi vahelise vaidluse lahendamiseni ja ühise otsuse tegemiseni, mille N.M. rahvusvahelise õiguse subjektina kavatseb täita. KOHTU PÕHJENDUSED
37. Kohus leiab, et KMA taotlus N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks on väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu (VSS) seaduse § 2 lg 1, § 14 lg 1, § 18 lg 1, § 23 lg 1 ning § 25 alusel põhjendatud ja kuulub rahuldamisele.
38. N.M. on Vene Föderatsiooni kodanik.
39. mai
40. a käskkirjaga nr 218 keeldus siseminister N.M. elamisloa pikendamisest. KMA tegi
41. juulil
42. a N.M.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks hiljemalt
43. septembriks
44. a. Ettekirjutus on seniajani täitmata. Tallinna Halduskohtu
45. oktoobri
46. a otsuse ja järgnevate kohtuotsuste alusel on N.M. paigutatud väljasaatmiskeskusesse.
47. N.M.l puuduvad jätkuvalt välismaalaste seaduse § 51 lõikes 1 sätestatud seaduslikud alused Eestis viibimiseks ning ta kuulub Eestist väljasaatmisele.
48. N.M.le elamisloa andmisest keeldumise ja Eestist lahkumise kohustuse õiguspärasus on läbinud kohtuliku kontrolli. Riigikohtu otsuses nr 3-3-1-17-03 tuvastati, et Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni poolt
49. juulil
50. a sõlmitud "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Leping Vene Föderatsiooni relvajõudude väljaviimisest Eesti Vabariigi territooriumilt ning nende sealviibimise tingimustest" ja "Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni vaheline Kokkulepe Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäride sotsiaalsete tagatiste küsimustes Eesti Vabariigi territooriumil" ei anna 2 N.M.le õigust Eestis viibida. Tulenevalt elamisloa pikendamisest keeldumise otsuse ja lahkumisettekirjutuse kehtivusest ja siduvusest (haldusmenetluse seaduse §-d 60 ja 61) ei saa väljasaatmise ja väljasaatmiskeskuses kinnipidamise üle otsustamisel lõpmatult tõstatada küsimust sellest, kas N.M.l on õigus Eestis elamisloale. Kohtule ei ole esitatud käesolevas asjas uusi asjaolusid, mis ei olnud teada eelmiste kohtumenetluste ajal. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine toimub Eesti seaduses sätestatud alustel ja selle reguleerimiseks välislepingutes ei ole vajadust. Võimalik riikidevaheline vaidlus kokkuleppe tõlgendamise üle ei anna ei Eesti seaduste, samuti kokkuleppe ega muude rahvusvahelise õiguse normide kohaselt N.M.le õigust Eestis viibimiseks ega takista tema väljasaatmist. Ainuüksi asjaolu, et Vene Föderatsiooni Suursaatkond Eestis jt Vene riigiorganid on kokkuleppe tõlgendamise suhtes avaldanud teistsugust arvamust kui Eesti võimud, ei tähenda, et Eesti võimude poolne tõlgendus oleks väär ja vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooni artga 31–
51. Riigikohus on asunud seisukohale, et Eesti poolt antud tõlgendus, mille kohaselt ei ole kokkulepe N.M. suhtes kohaldatav, ei ole ebaõige ega vastuolus rahvusvaheliste lepingute õiguse Viini konventsiooniga. Riigi kõrgeima kohtu seisukoht on juhindumiseks kohustuslik kõigile, s.h N.M.le. Kokkuleppe täitmine on võimalik ilma Eesti ja Vene Föderatsiooni vahel üksmeele saavutamiseta kokkuleppe tõlgendamise osas.
52. Euroopa Inimõiguste Kohtu
53. jaanuari
54. a otsuses leiti, et Eesti Vabariik ei ole rikkunud N.M. ega tema perekonnaliikmete Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsioonist tulenevaid õigusi.
55. Asjakohatu on N.M. väide, et ta paigutati väljasaatmiskeskusesse ebaseaduslikult. Väljasaatmiskeskusesse paigutamist ja selleks antud kohtuluba sai vaidlustada eraldi menetluses. Lahkumisettekirjutus on seadusjõus, seda pole kehtetuks tunnistatud ning selle kehtivust pole peatatud. Seega on lahkumisettekirjutus N.M.le täitmiseks kohustuslik ning tema vastupidised väited on arusaamatud. Kohus on korduvalt N.M.le selgitanud, et tema nagu iga teine Eestis viibiv välismaalane on kohustatud täitma Eesti seadusi, kohtuotsuseid ja haldusakte. N.M. sügavalt ekslik arvamus, et Eesti Vabariigis viibimise õiguse üle otsustab võõrriik ning et tema „rahvusvahelise õiguse (kokkuleppe) subjektina“ allub mitte Eesti Vabariigi otsustele vaid Eesti-Vene segakomisjoni ühisotsustele, on arusaamatu, ei õigusta tema õigusrikkumist ning on ohuks Eesti Vabariigi riiklikule julgeolekule.
56. N.M. tervislik seisund ei välista tema väljasaatmist kodakondsusjärgsesse riiki. Tervise eest on võimalik hoolitseda ka N.M. kodakondsusjärgses riigis ning isik pole näidanud, et tema tervist on võimalik kaitsta vaid Eestis.
57. N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on kestnud alates
58. novembrist
59. a. Jõustunud kohtuotsustega on tuvastatud, et väljasaatmiskeskuses kinnipidamine on olnud kohane sunnivahend kallutamaks N.M.t kaasa aitama väljasaatmise täideviimisele. Väljasaatmiskeskuses kinnipidamine eesmärgiga isik riigist välja saata on kooskõlas põhiseaduse ning rahvusvaheliste konventsioonide sätetega, see on rahvusvaheliselt aktsepteeritud praktika ning see iseenesest pole käsitatav isiku piinamisena või tema inimväärikuse rikkumisena, kui ei ületata kinnipidamise mõistlikku aega.
60. N.M. väljasaatmine Vene Föderatsiooni ei ole võimatu VSS § 14 lg 4 p 2 mõttes – selles sättes silmas peetud objektiivset võimatust ei saa tingida N.M. tahtest ja tegevusest sõltuv vältav seaduserikkumine. Eesti riik on teinud kohaseid jõupingutusi väljasaatmise sundtäitmise täideviimiseks ning väljasaatmismenetlus on viibinud Vene Föderatsiooni võimude tegevusetuse ja väljasaadetava enda seaduserikkumise tõttu (VSS § 264 lg 1 p 3 tuleneb kohustus aidata kaasa reisidokumendi muretsemisele). 3
61. Väljasaatmine ei ole muutunud võimatuks, sest on olemas vastuvõttev riik N.M. kodakondsusjärgse riigi näol. Ainus, mis takistab väljasaatmise täideviimist, on N.M.l Vene Föderatsiooni aktsepteeritava kehtiva reisidokumendi puudumine. Esiteks on N.M.l võimalik taotleda reisidokumenti Vene Föderatsiooni riigiorganitelt. Teiseks ei ole välistatud sellise dokumendi saamine, mis võimaldaks väljasaatmise täideviimist, ka Vene Föderatsiooni riigiorganite omal initsiatiivil.
62. Tallinna Halduskohtu
63. juuni
64. a määruses haldusasjas nr 3-07-318 ja käesoleva määruse punktis 12 selgitati, et isikut ei tohi siiski väljasaatmiskeskuses kinni pidada määramatu aja jooksul. N.M. hoolimatu suhtumine Eesti õiguskorda ja tema kodakondsusjärgse riigi tegevusetus oma kodaniku tagasivõtmisel on vaieldamatult seadusevastane ja mitteaktsepteeritav. Teisalt tuleb arvestada, et riik ei vabane inimväärikuse ja põhiõiguste kaitse tagamise kohustusest ka õiguserikkujate suhtes meetmete võtmisel. Inimese aastatepikkune kinnipidamine väljasaatmiskeskuses riivab intensiivselt tema vabadusõigusi. Isiku kohustus taluda avalikes huvides kinnipidamisega seotud kitsendusi ei saa olla lõputu. Ehkki kinnipidamise alus ja eesmärk on legitiimne, võib ülemäära pikalt kestev kinnipidamine muutuda aja jooksul inimväärikust rikkuvaks. Riigikohus on pidanud vajalikuks rõhutada, et inimväärikus on kõigi isiku põhiõiguste alus ning põhiõiguste ja vabaduste kaitse eesmärk (3-3-1-206). Riigi seaduste rakendamine ei tohi kaasa tuua isikute ebainimlikku kohtlemist. Kohus on jätkuvalt seisukohal, et N.M. kinnipidamine, arvestades kinnipidamise pikkust ja tingimusi ning nende mõju inimese tervisele ja väärikusele, on lähiajal muutumas ebaproportsionaalseks. Kohus, kaaludes igakülgselt ja põhjalikult kollideeruvaid väärtusi – isiku õigust vabadusele ühelt poolt ning teiselt poolt avalikku huvi Eestis ilma õigusliku aluseta viibiva, Eestit okupeerinud riigi relvajõududes teeninud isiku, kes on vabatahtlikult võtnud kohustuse Eestist lahkuda, väljasaatmiseks – on veendumusel, et sellise isiku kinnipidamine väljasaatmiskeskuses muutub olukorras, kus nelja aasta jooksul pole õnnestunud väljasaatmist täide viia, lähiajal põhiseadusevastaseks. Kui väljasaatmiskeskuses kinnipidamine ei anna soovitud tulemust, siis tuleb riigil võtta muid meetmeid õiguskorra ja seaduslikkuse tagamiseks (nt karistusseaduse rakendamine, täiendavad diplomaatilised jõupingutused).
65. Samas ei pea kohus veel võimalikuks keelduda KMA-le loa andmisest jätkata N.M. kinnipidamist väljasaatmiskeskuses. Kinnipidamise mõistlik aeg sõltub iga üksiku juhtumi asjaoludest. Muuhulgas on hindamisel oluliseks kaalukeeleks asjaolu, kas viivitus väljasaatmisel on tekkinud haldusorgani või väljasaadetava tõttu. Käesoleval juhul on kinnipidamine kestnud küll pikalt, kuid viivituse väljasaatmise lõpuleviimisel on põhjustanud eeskätt N.M. väljakutsuv käitumine Eesti riigi suhtes. Väljasaadetav keeldub taotlemast reisidokumenti oma kodakondsusjärgsesse riiki naasmiseks, vaatamata asjaolule, et on olemas arvukalt jõustunud kohtulahendeid, mis lükkavad ümber tema väited õigusest Eestisse elama jääda.
66. Kohus arvestab proportsionaalsuse hindamisel seda, et isiku väljasaatmine võib muutuda tõenäoliseks lähiajal tulenevalt Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu jõustumisest
67. juunil
68. a. Vene Föderatsioon ei ole käesolevaks ajaks teinud nimetatud lepingus ettenähtud alustel ja korras keelduvat otsust N.M. tagasivõtmise küsimuses. Tagasivõtutaotluse tagasilükkamiseks pädev organ määratakse vastavalt tagasivõtulepingu art 20 lg 1 punktile a rakendusprotokollis, mida ei ole käesoleva ajani allkirjastatud. Vene Föderatsiooni Suursaatkonna konsulaarosakonna juhataja ja nõuniku vastused KMA pöördumistele ei ole käsitatavad tagasivõtutaotluse tagasilükkamisena Tagasivõtulepingu art 12 tähenduses. Jättes siinkohal kõrvale art 20 kohaste rakendusprotokollide puudumise temaatika, tuleb märkida, et vastuses ei väljendata tagasivõtmisest keeldumist, vaid avaldatakse arvamust, et Vene Föderatsiooni relvajõudude pensionäre ei saa pidada tagasivõtmisele kuuluvateks Tagasivõtulepingu mõttes, kuna nad ei kuulu isikute kategooriasse, kellel puudub seaduslik alus Eestis elamiseks. Vastuses osutatakse, et Eesti on võtnud endale Kokkuleppe art 2 kohaselt kohustuse anda sõjaväepensionäridele elamisload, ning tehakse ettepanek lahendada teiste hulgas N.M. ümber tekkinud olukord diplomaatiliste kanalite kaudu rahvusvahelise õiguse 4 normidest lugupidamise alusel Kokkuleppe art 13 kontekstis. Ettepanek arutada tagasivõtukohustusega riigi seisukohta, et tema kodanik võib tagasivõtutaotluse esitanud riigis viibida, pole vaadeldav tagasivõtutaotluse tagasilükkamisena. Kooskõlas tehtud ettepanekuga edastas KMA taotluse Välisministeeriumile eesmärgiga lahendada küsimus diplomaatilisi kanaleid kaudu.
69. Kaaludes eespooltuvastatud asjaolusid nende kogumis ei pea kohus N.M. jätkuvat kinnipidamist väljasaatmiskeskuses praeguse hetke seisuga veel ebaproportsionaalseks ega inimväärikuse rikkumiseks. Küll on aga tõenäoline, et kohus jõuab taolisele järeldusele siis, kui Vene Föderatsioon ametlikus korras, s.o pärast rakendusprotokolli jõustumist ja Vene Föderatsiooni pädeva ametkonna (ametiisiku) selgumist keeldub N.M. tagasivõtmisest Vene Föderatsiooni ja Euroopa Ühenduse vahelise tagasivõtulepingu alusel.
70. Kokkuvõtvalt. N.M.l puudub kehtiv reisidokument, mistõttu tema kohene väljasaatmine Eesti Vabariigist ei ole võimalik. Hetkel puuduvad veel õiguslikud alused tema vabastamiseks väljasaatmiskeskusest. N.M. väljasaatmine pole perspektiivitu ning tema kinnipidamine pole veel muutunud ebaproportsionaalseks. Seega on põhjendatud N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamine. Kohus pikendab N.M. väljasaatmiskeskuses kinnipidamise tähtaega
71. oktoobrini
72. a. Villem Lapimaa 5