Obsah (9)

§ 135§ 120§ 115§ 116§ 131§ 130§ 114§ 133§ 117

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kadriann Ikkonen Otsuse tegemise aeg ja koht 30. mai 2007, Tallinn Haldusasja number 3-07-598 Haldusasi M.L.’e ja E.K.’i kaebused t

§ 135lg 1 alusel E.K.’i teenistusest vabastamine seadusevastaseks; 3.

Mõista E.K.’i kasuks

§ 135

lg 2 alusel välja hüvitis 22 380 (kakskümmend kaks tuhat kolmsada kaheksakümmend) krooni; 4. Tunnistada

§ 135lg 1 alusel M.L.’e teenistusest vabastamine seadusevastaseks; 5.

Mõista M.L.’e kasuks

§ 135

lg 2 alusel välja hüvitis 22 380 (kakskümmend kaks tuhat kolmsada kaheksakümmend) krooni; 6. Jätta asja lahendamisel kohaldamata

§ 120lg 1; 7.

Tunnistada põhiseadusega vastuolus olevaks

§ 120

, § 130 lõige 1, osas, milles see puudutab vanuse tõttu teenistusest vabastamisest etteteatamist; § 131 lõige 3 osas, milles see puudutab hüvitist teenistusest vabastamisel vanuse tõttu ning § 133 lõiked 1 ja 3 osas, milles need puudutavad teenistusest vabastamise aja piiranguid teenistusest vabastamise korral 1 vanuse tõttu;

1. Mõista Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt E.K.’i kasuks välja menetluskulud 3209 (kolm tuhat kakssada üheksa) krooni;
2. Mõista Kodakondsus- ja Migratsiooniametilt M.L.’e kasuks välja menetluskulud 3209 (kolm tuhat kakssada üheksa) krooni;
3. Sekretäril saata otsuse ärakirjad menetlusosalistele ja Riigikohtule. Edasikaebamise kord Otsuse peale on õigus 30 päeva jooksul kohaldamata jäetud õigustloova akti kohta Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve korras tehtud lahendi kuulutamisest arvates esitada apellatsioonkaebus vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 28; § 31 lg 4 ja lg 6). KAEBUSE SISU JA TAOTLUS
4. E.K. ja M.L. on esitanud Tallinna Halduskohtule kaebused, milles taotlevad nende teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamist, teenistusest vabastamise aluse muutmist ning teenistusest vabastamisega seotud hüvitiste väljamõistmist. Halduskohus liitis kaebused ühte menetlusse.
5. Kaebaja E.K. töötas Kodakondsus- ja Migratsiooniametis (edaspidi KMA) alates 03.05.
6. Alates 01.07.2000 töötas ta välismaalaste dokumenteerimise osakonna (edaspidi VDO) menetlusbüroo peaspetsialistina.
7. Kaebaja M.L. töötas KMA-s alates 01.06.
8. Alates 01.07.2000 töötas ta välismaalaste dokumenteerimise osakonna VDO menetlusbüroo peaspetsialistina.
9. Kaebajate teenistuskäik KMA-s on olnud tulemuslik ja sellega on kaasnenud korduvad kiitused ning premeerimised. Kaebajad vabastati KMA peadirektori 23.03.2007 käskkirjaga nr 233-p ja käskkirjaga nr 234-p

§ 120lõike 1 alusel teenistusest oma vanuse tõttu alates 01.04.2007.

5. Kaebajad leiavad esmalt, et teenistusest vabastamine

§ 120

lg 1 alusel oli näiline ning kaebuse esitajad tulnuks vabastada hoopis koondamise tõttu. Seda seisukohta põhjendavad kaebuse esitajad järgmiselt. 6. KMA põhimääruse muutmise eelnõust ja 09.03.2007 seletuskirjast nr 2-04/12117 ilmneb, et kaebajate teenistusest vabastamise tegelikuks põhjuseks oli KMA-s toimuv ümberkorraldusprotsess. Tegemist oli ametiasutuse reorganiseerimisega

§ 115lg 2 mõistes.

Reorganiseerimist tuleb mõista kui mistahes muudatust ametiasutuse korralduses, mille käigus soovitakse kujundada ümber senist asutuse struktuuri ja millega võib kaasneda teatud teenistujatega teenistussuhte lõpetamine. Kaebajate teenistussuhte lõpetamine seondub otseselt asutusesiseste ümberkorralduste ehk reorganiseerimisega. Juba pikema perioodi vältel on töökoormus VDO-s võrreldes Euroopa Liiduga liitumiseelsele perioodile aina vähenenud ning KMA ei leia kõigile ametnikele piisavalt rakendust. Reorganiseerimisega ja uute osakondade moodustamisega soovitigi muuhulgas lahendada see probleem ning vältida seejuures kõrgete koondamishüvitiste maksmist. 7. Arvestades, et uutes ja moodustatavates KMA struktuuriüksustes ei nähtud VDO ametnikke enam jätkavat endise suurusega koosseisus ning reorganiseerimisega otsustati töökoormuse normaliseerimiseks vabastada ametnikke, tulnuks kaebajad

§ 115lõike 2 ja § 116 lõike 1 alusel koondada.

Tähtsust ei oma siin asjaolu, et KMA otsustas kõigi eksitamiseks väita seletuskirjas seda, et ametikohtade arv jääb samaks, sest Riigikohus on 07.04.2005 lahendis nr 3-3-1-5-05 nentinud, et

§ 116

lõike 1 kohaldamise osas ei oma tähendust, kas ametikohtade arv ametiasutuses reaalselt väheneb või mitte. Näiliselt ametikohtade arvu samaks jätmine on vaid pettemanööver vältimaks vallandatavate ametnike koondamishüvitiste nõudeid. 2 Tagamaks asutuse reorganiseerimise lõplikku eesmärki – ümberjaotatud pädevusega ja mõistliku töökoormusega uute osakondade moodustamist – tuli vabaneda üleliigsetest ametnikest ning selleks kasutati kulukast koondamisest odavamaid meetodeid. 8. Juhuks, kui kohus ei nõustu kaebuse esitajate eeltoodud käsitlusega, taotlesid kaebuse esitajad alternatiivselt, et kohus tunnistaks

§ 120

lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ning jätaks selle kohaldamata ning sel alusel tunnistaks kaebajate teenistusest vabastamise seadusevastaseks. Kaebajad märgivad, et Riigikohtu üldkogu on oma 10.12.2003 otsuses nr 3-3-1-47-03 konstateerinud, et PS-iga vastuolus oleval regulatsioonil põhinev haldusakt on samuti PS-iga vastuolus.

§ 120lg 1 põhiseadusevastasust põhjendasid kaebuse esitajad järgmiselt.

9.

§ 120

lõige 1 omab haldusasjas otsustavat tähtsust, sest reguleerib vaatlusalust suhet ning on seega asjassepuutuv norm. 10.

§ 120

lõige 1 rikub kaebaja õigust PS § 19 lõikes 1 sätestatud vabale eneseteostusele ning PS § 12 lõikest 1 tulenevat eakate diskrimineerimise keeldu. PS §-st 19 tulenevalt peab olema õigus teenida endale elatist temale meeldival ja sobival töökohal sõltumata asjaoludest, mis ei oma puutumust tema töö- või ametikohaga. 11.

§ 120

lõikega 1 analoogne norm sisaldus kuni 04.03.2006 ka töölepingu seaduses (edaspidi TLS): § 86 punkt 10 ja §

1. Riigikogu tühistas selle, sest üksmeelselt peeti seda PS-iga konfliktis olevaks. Samal arvamusel oli õiguskantsler, kes leidis Riigikogu liikme Kadi Pärnitsa arupärimisele vastates, et töötajatele kõrgetasemeline vallandamiskaitse eesmärgist kantuna on tööandjal lubatud töötajat töölt vabastada üksnes juhul, kui see on õigustatud kaalukate töötajast tulenevate sisuliste põhjustega (nt oskuste, tervise, mittevastavus töökohale seatud nõuetele, töötaja ebalojaalsus) või ettevõtja majanduslikust seisust tulenevate põhjusega (nt konkreetse töökoha kadumine, ettevõtte likvideerimine). 65-aastastel ja vanematel pensioniks õigustatud töötajatel aga kõrgendatud vallandamiskaitset, mis lubab isikuid ainult kaalukatel sisulistel põhjustel töölt vabastada, ei ole. 65-aastaseks saanuid saab vabastada vaid vanuse kui formaalse kriteeriumi alusel.
2. Õiguskantsleri väljendatud seisukohad kehtivad ka avaliku teenistuse kontekstis. Ka avalikus teenistuses on

§ 120

lõike 1 kohaselt võetud 65 aastat vanaks saanud ametnikelt kõrge vallandamiskaitse ning eakaid ametnikke saab vabastada üksnes nende kõrge ea tõttu. Kui inimene ei saa ainult seetõttu, et on ületanud teatud vanuseläve, töötada enam talle meelepärasel ja sobival ametikohal, kujutab see endast intensiivset PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostusõiguse riivet ning paneb eaka üksnes oma vanuse tõttu teiste noorematega ebavõrdsesse seisu. Ka Riigikogu 09.01.2007 istungi stenogrammist nähtub, et õiguskantsler peab

§-i 120 PS-ga vastuolus olevaks ja palub seaduse viia PS-ga kooskõlla. 13.

§ 120

lõikel 1 puudub mõistlik ja legitiimne eesmärk, mis õigustaks eakate õiguste piiramist ainult vanuse kriteeriumi alusel.

§ 120lõige 1 on ebaloogiline ja mõistusevastane säte.

14. PS § 12 lõike 1 lause 1 sätestab üldise võrdsuspõhiõiguse ja näeb ette, et kõik on seaduse ees võrdsed. PS § 12 lõike 1 lause 2 järgi ei tohi kedagi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ning sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Üldise võrdsuspõhiõiguse kaitsealasse kuulub kindlasti õigus mitte olla koheldud ebavõrdselt vanuse tõttu. Võrdset kohtlemist teenistus-ja töösuhetes nõuavad lisaks PS-le ka 25.06.1958 Genfis vastu võetud Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitleva konventsiooni nr 111 (jõustus Eesti Vabariigi osas 17.08.2006) ning Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ sätted. Faktiliselt ei esine eakatel ja ametikohale vastavatel ametnikel võrreldes nooremate kolleegidega mingeid erisusi peale nende kõrge vanuse. Seega on vanurid ja nende nooremad kolleegid siinkohal diferentseerimise seisukohalt võrreldavas olukorras. 3 Enam kui 65-aastaseid eakaid ametnikke koheldakse

120 lõike 1 kohaselt teistest ametnikest erinevalt, sest nad on selle sätte alusel välistatud kõrgendatud vallandamiskaitse alt ning neid võib vabastada ametist üksnes vanuse kui formaalkriteeriumi alusel. Seega on tegemist vanurite PS § 12 lõikes 1 sätestatud riivega.

1. Ebavõrdne kohtlemine seadusloomes on põhjendatud, kui selleks esineb mõistlik ja asjakohane põhjus. Selline põhjus antud juhul aga puudub. Arukad, kogenud ja töökad vanad inimesed on tööjõuturul suur väärtus, mida riigil tuleb hinnata, vanusepiirangu nõuet on taunitud nii Euroopa Liidu, Euroopa Nõukogu kui ka ILO poolt, Maailma Tervise-hoiuorganisatsioon (WHO) selgelt deklareerinud, et töölt (sh teenistusest) vabastamisel tuleks lähtuda mitte töötaja vanusest, vaid tema töövõimest. Sotsiaalsed uuringud on tõestanud, et vanemaealistel töötajatel on noorematega võrreldes samaväärne töövõime ning puuduvad igasugused tõsiseltvõetavad empiirilised andmed bioloogilise ja psühholoogilise vananemise ja madalama töötootlikkuse vahel.
2. Tuginedes

§ 135lõikele 2 ning loobudes sama paragrahvi 1.

lõikes antud teenistusse ennistamise nõudest, taotlevad kaebuse esitajad ühtlasi ebaseadusliku teenistusest vabastamise eest kuue kuu ametipalga suuruse hüvituse väljamõistmist. Kaebajad rõhutavad viitega Riigikohtu otsusele nr 3-3-1-45-00, et

§ 135

lõige 2 sätestab hüvituse maksmise kohustuse, mille kohaldamiseks või kohaldamata jätmiseks seadus ei näe ette erijuhtusid ja mille kohaldamine ei sõltu sellest, kas vabastamisega kaasnes palga kaotamine või mitte. 17. Samuti taotlesid kaebuse esitajad

§ 135

lõikele 1 tuginedes teenistusest vabastamise aluse muutmist selliselt, et aluseks oleks

§ 116lg 1.

Kaebustes leitakse, et vastustaja väljendas

§ 120

lõike 1 kohaselt teenistussuhet lõpetades selget soovi lõpetada kaebajaga loodud pikaajaline teenistussuhe. Kuivõrd muid teenistussuhte lõpetamise aluseid peale teenistuse ümberkorraldamise käesoleval juhul ei esine, tuleb kaebaja teenistussuhe lugeda lõpetatuks koondamise tõttu. 18. Ka taotlesid kaebuse esitajad, et kohus mõistaks vastustajalt nende kasuks välja

§ 116

lg 1 alusel teenistussuhte lõpetamisega kaasneva hüvituse vastavalt

§ 131

lõike 1 punktile 4 ehk 12 kuu ametipalga ulatuses, kuivõrd kaebajatel on avaliku teenistuse staaži rohkem kui kümme aastat. VASTUSTAJA SEISUKOHT

1. Vastustaja palub jätta kaebused rahuldamata ja kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja leiab, et kaebajate teenistusest vabastamine on õiguspärane ning põhjendab oma seisukohta järgmiselt.
2. Kaebajad vabastati õiguspäraselt kehtiva

§ 120lõike 1 alusel.

Ametnike teenistusest vabastamisel lähtus haldusorgan seadustest tulenevatest nõuetest. KMA täitis korrektselt ka

§ 130

lõikest 1 tuleneva etteteatamiskohustuse ning andis kaebuse esitajatele HMS § 40 lõikest 1 tuleneva ärakuulamisõiguse.

1. Põhjendamatu on kaebajate seisukoht, et KMA käitumine ametnike teenistusest vabastamisel oli eksitav. E.K. ja M.L. on KMA-le 23.02.2007 edastatud avaldustes kinnitanud, et said kätte teate teenistusest vabastamise kohta 21.02.2007 ja mõlemad ametnikud märkisid, et vajavad aega teenistusest vabastamise üle järelemõtlemiseks. Samuti pidasid kaebajad võimalikuks vastuväidete esitamist hiljem kui teenistusest vabastamise teates oli märgitud. Lubatud vastuväiteid või teadet nende puudumisest kaebajad aga ei esitanud.
2. Ametnike teenistusest vabastamine oli seaduslik. Haldusorgan ei ole ametnike teenistusest vabastamisel asjaolusid ebaõigesti hinnanud ja seega ei olnud E.K.i ja M.L.e teenistusest vabastamisel tegemist koondamisega. Kaebuses on õigesti märgitud, et ametnike teenistusest vabastamise aluseks oli üksnes kaebajate vanus. Seega jättis haldusorgan õiguspäraselt kohaldamata

§ 115lg 2 ja § 116 lg 1.

4 23. Riigikohtu 31.01.2000 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-51-99 on kohus märkinud, et

§ 135

lõikes 2 ette nähtud hüvituse maksmise kohustus ebaseaduslikult teenistusest vabastamise korral on sanktsiooni iseloomuga ja seondub ametiasutuse poolt seaduse mittetäitmise või mittenõuetekohase täitmisega. Seega võib eeltoodud kohtu seisukohast järeldada, et teenistusest vabastamine on ebaseaduslik sel juhul, kui ametiasutus on ametniku vabastamisel jätnud seaduses sätestatu täitmata või ei ole täitnud seadust nõutud viisil. 24. Asjaolu, et Riigikogu istungil on arutatud

-i muutmise seaduse eelnõud, ei tähenda, et KMA-l puudub õigus kehtiva seaduse rakendamiseks. Kuigi õiguskantsler on andnud hinnangu

-is sisalduvate sätete PS-le mittevastavuse osas, ei ole käesolevas asjas vaidlustatud akti andmise aluseks olevaid õigusnorme kehtetuks tunnistatud, samuti ei ole teada, kas

muudetakse ja mis ulatuses vastavad muudatused sisse viiakse. Seega on

§ 120

lõike 1 näol tegemist kehtiva õigusnormiga ning KMA-l oli õigus ametnike vabastamisel eeltoodud sättest lähtuda.

1. Kaebajate taotlus muuta teenistusest vabastamist alust ning asjaolu, et isikud on kaebuse kohaselt loobunud tööle ennistamisest, annab põhjuse järeldada, et E.K.i ja M.L.e eesmärk ei ole vaidlustada teenistusest vabastamist, vaid nad soovivad teenistusest vabastamise eest soodsamat hüvitust.
2. Nõue muuta teenistusest vabastamise alust, asendades haldusaktis märgitud

§ 120

lõike 1 koondamisega

§ 116lõikest 1 tulenevalt, on põhjendamatu.

KMA põhimääruse muutmise eelnõu ei olnud kaebajate teenistusest vabastamise menetluse alustamise hetkeks Siseministrile kinnitamiseks esitatud, samuti ei ole muudatused käesolevaks hetkeks kinnitatud ega jõustunud. KMA on teinud ettepaneku struktuurimuudatusteks ja pädevuste korrastamiseks, kuid eeltoodu ei ole veel kinnitatud ega jõustunud ning samuti ei hõlma endas ametikohtade vähendamist ega teenistuse ümberkorraldamist VDO menetlusbüroos. Seetõttu ei olnud planeeritav struktuurimuudatus KMA-s E.K.i ja M.L.e teenistusest vabastamise aluseks. Kuigi muudatustest tuleneb osade KMA struktuuriüksuste ametnike ametinimetuste muutus või üleviimine teisele ametikohale ametniku nõusolekul, ei ole VDO menetlusbüroos tegemist koondamisega

§ 116lõike 1 mõttes.

Planeeritavast struktuurimuudatusest ei tulene haldusorganil vajadust osa ametnikest koondada, mistõttu puudub

§ 116lõike 1 kohaldamiseks vajalik koondamissituatsioon.

Kaebajate väide, et KMA uutes ja moodustatavates struktuuriüksustes ei nähtud VDO ametnikke enam jätkavat endise suurusega koosseisus, on alusetu ja põhjendamata. Põhjendamatu on kaebajate nõutud hüvitis

§ 131lg 1 1 p 4 alusel.

Selle hüvitise saamiseks peab olema tuvastatud nii koondamissituatsioon kui ka asjaolu, et teenistusest vabastamine oli ebaseaduslik. Antud juhul vabastati kaebajad aga vanuse, mitte koondamise tõttu. 27. Viimaks on hüvitise nõue põhjendamatu sedavõrd, et

§ 131

lõikest 3 tulenevalt on ametnikele juba makstud teenistusest vabastamisel vanuse tõttu hüvitus kolme kuu ametipalga ulatuses. JUSTIITSMINISTEERIUMI SEISUKOHT 28. Kohus küsis HKMS § 14 lg 3 p 3 ning sama paragrahvi lõike 4 alusel Justiitsministeeriumilt seisukohta

§ 120

lõike 1 alusel vanuse tõttu teenistusest vabastamise põhiseadusele vastavuse küsimuses. Justiitsministeeriumi vastuse kohaselt on Justiitsministeerium jätnud kooskõlastamata

-i muutmise seaduse eelnõu (935 SE), mille eesmärgiks oli vanuse tõttu vabastamist käsitlevad sätted seaduses kehtetuks tunnistada. Nimelt on Justiitsministeerium seisukohal, et avalikus teenistuses 65-aasta vanusepiirangu kaotamine ei ole põhjendatud. Kuivõrd avalikus teenistuses on suurendatud vanaduspensionid, siis on huvi ametisse jäämiseks väiksem. Teenistusest vabastamisel vanuse tõttu makstakse ametnikule hüvitisena kolme kuu ametipalk. Teenistusest vabastamine vanuse tõttu ei ole imperatiivne norm ega üldreegel, vaid võimalus, ning siinkohal tuleb rõhutada, et see on võimalik ainult juhul, kui see on asutuse juhi hinnangul avaliku teenistuse jätkusuutlikkuse tagamiseks vajalik. 5 KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 29. Kohus, kaalunud poolte seisukohti ning hinnanud asjas kogutud tõendeid, leiab, et kaebused tuleb rahuldada osaliselt. Kaebuse esitajate teenistusest vabastamine tuleb tunnistada seadusevastaseks, jättes põhiseadusega vastuolus olevatena kohaldamata

§-i 120. Põhiseaduslikkuse järelevalve tuleb algatada

§ 120

, § 130 lõike 1 (osas, milles see puudutab vanuse tõttu teenistusest vabastamisest etteteatamist), § 131 lõike 3 (osas, milles see puudutab hüvitist teenistusest vabastamisel vanuse tõttu) ning § 133 lõigete 1 ja 3 (osas, milles need puudutavad teenistusest vabastamise aja piiranguid teenistusest vabastamise korral vanuse tõttu) (edaspidi

§ 120ja seonduvad sätted) osas.

Samuti tuleb kaebuse esitajate kasuks mõista välja

§ 135lõikes 2 sätestatud hüvitis.

Rahuldamata tuleb aga jätta kaebuse esitajate nõuded muuta teenistusest vabastamise alust ning lugeda kaebuse esitajad vabastatuks koondamise tõttu ning samuti tuleb rahuldamata jätta nõuded koondamishüvitiste väljamõistmiseks. Kohtu põhjendused on järgmised. 30. Kaebuse esitajad on enda teenistusest vabastamise seadusevastasust põhjendanud esiteks sellega, et nende vanuse tõttu vabastamine oli näilik ning teenistussuhte lõpetamise tegelikuks ajendiks oli asutuse töö ümberkorraldamine, mistõttu oleks tulnud kaebuse esitajad vabastada teenistusest koondamise tõttu. Üksnes juhuks kui kohus selle põhjendusega ei nõustu, on kaebuse esitajad teenistussuhte lõpetamise seadusevastasuse alternatiivse põhjendusena toonud välja

§ 120ning seonduvate sätete vastuolu põhiseadusega.

Küsimusele, kas kaebuse esitajate teenistusest vabastamine oleks seadusevastane

§ 120

ja seonduvate sätete põhiseaduspärasuse ja kohaldatavuse korral, tuleb kohtu hinnangul vastata eitavalt. Nimelt sätestatakse

§ 120

lõikes 1 võimalus vabastada 65-aastaseks saanud ametnik teenistusest vanuse tõttu. Nimetatud teenistusest vabastamise aluse kohaldamise ainsaks eelduseks on ametniku 65aasta vanusepiiri saabumine. Ehkki sättes on haldusele jäetud kaalutlusruum, kas sellist konkreetset teenistusest vabastamise alust konkreetse ametniku suhtes kohaldada või mitte, ei tulene sellest sättest mingil moel, et 65-aastast või vanemat ametnikku ei tohiks vanuse tõttu teenistusest vabastada juhul, kui asjaoludest tulenevalt esineks ka mõni muu teenistusest vabastamise alus. 31. Samuti ei tulene kohtu hinnangul

teenistusest vabastamise regulatsiooni üldisest loogikast seda, et mitme vabastamise aluse eelduseks olevate asjaolude esinemise korral peaks haldusorgan valima vabastatava ametniku jaoks rahaliselt või muul põhjusel kõige soodsama vabastamise viisi või et vabastamise aluste võimaliku paljususe korral oleks teenistusest vabastamise aluse valimise õigus vabastataval ametnikul endal. Ainsana on ametnikul võimalik talle mittemeelepärase teenistussuhte lõpetamise aluse kohaldamise vältimiseks taotleda enda teenistusest vabastamist omal soovil

§ 114lg 1 alusel.

32. Seetõttu leiab kohus, et juhul kui

§ 120

ning sellega seotud sätted käesolevas vaidluses kohaldamisele kuuluvad, ei saaks kaebuse esitajate teenistusest vabastamist seadusevastaseks tunnistada isegi juhul, kui kohus tuvastaks, et KMA-s toimusid struktuurimuudatused, millega tegelikkuses kaasnes koondamissituatsioon ametikohtade arvu vähenemise või mõnede konkreetse funktsiooni, ülesannete ja vastutusega ametikohtade kadumise tõttu. Sestap ei pea kohus siinkohal vajalikuks asuda koondamissituatsiooni esinemist ning kaebuses viidatud struktuurimuudatuste mõju kontrollima. 33. Järgnevalt analüüsib kohus

§-i 120 lõike 1 asjassepuutuvust, siis kaebajate põhiõiguste rikkumist ning seejärel

§ 120ja seonduvate sätete kooskõla põhiseadusega.

6 Kohaldatavad õigusnormid ning

§ 120, § 130 lõike 1, § 131 lõike 3, § 133 lõike 1 ja 3 asjassepuutuvus 34.

PS § 15 lõike 1 teise lause kohaselt võib igaüks oma kohtuasja läbivaatamisel nõuda mistahes asjassepuutuva seaduse, muu õigusakti või toimingu põhiseadusevastaseks tunnistamist. PS § 15 lõikest 2 ning HKMS § 25 lõigetest 9 ja 10 tulenevalt jätab halduskohus haldusasja lahendamisel põhiseadusega vastuolus oleva seaduse või muu õigustloova akti kohaldamata ning edastab vastava kohtuotsuse või määruse Riigikohtule, millega ühtlasi käivitub põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Eeltoodust tulenevalt on õigustloova akti või selle normi kohaldamata jätmise eelduseks selle asjassepuutuvus. Sätte asjassepuutuvust on Riigikohus määratlenud selliselt, et vaidlustatud säte on asjassepuutuv, kui see on kohtuasja lahendamiseks otsustava tähtsusega, ehk kui kohus peaks sätte põhiseadusele mittevastavuse korral otsustama teisiti kui sätte põhiseadusele vastavuse korral (Riigikohtu 28.10.2002 otsus asjas nr 3-4-1-5-02). 35. Käesolevas asjas on kaebuse esitajad taotlenud järgmise sätte kohaldamata jätmist:

§ 120

lg 1: „Ametniku võib vabastada teenistusest vanuse tõttu, kui ta on saanud 65-aastaseks.“ Kaebaja on viidanud asjaolule, et nimetatud sättega seonduvad otseselt järgmised

sätted:

§ 120lg 2: „Ametnik vabastatakse käesoleva paragrahvi 1.

lõike alusel vabastamise dokumendis märgitud päevast arvates.“;

§ 130

lg 1: „[...] vanuse tõttu teenistusest vabastamisel teatatakse ametnikule kirjalikult ette vähemalt üks kuu.“;

§ 131

lg 3: „Teenistusest vabastamisel vanuse [...] tõttu makstakse ametnikule hüvitusena kolme kuu ametipalk.“;

§ 133

lg 1: „Ametnikku ei või [...] vanuse tõttu [...] vabastada ajal, mil teenistussuhe on peatunud mõnel käesoleva seaduse § 108 punktides 2-10 sätestatud alustel“;

§ 133

lg 3: „Ametniku, kes on seaduse või Vabariigi valitsuse määrusega kehtestatud korras valitud teenistujaid esindavasse organisatsiooni või teenistujaid esindavaks isikuks, võib vabastada teenistusest [...] vanuse [...] tõttu [...] tema esindajaks olemise ajal ja ühe aasta jooksul pärast seda ainult ametiasutuse asukohta tööinspektori nõusolekul.“ 36.

§ 120

lõige 1 omab haldusasjas otsustavat tähtsust, sest selles sätestatu on olnud kaebuse esitajate teenistussuhte lõpetamise aluseks. Eespool esitatud põhjendustele tuginedes tuleks

§ 120

lg 1 põhiseadusele vastavuse korral jätta kaebuses esitatud teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise nõue ning seega kogu kaebus rahuldamata. Seevastu sama normi põhiseadusvastasuse korral tuleb asuda seiskohale, et kaebuse esitajad on teenistusest vabastatud õigusliku aluseta ning vähemalt teenistusest vabastamise seadusevastaseks tunnistamise nõue tuleks rahuldada. Seega on

§ 120lõige 1 käesolevas vaidluses asjassepuutuv.

37. Viidates õigusselguse põhimõttele, nentis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium 13.02.2007 lahendis nr 3-4-1-16-06, et tagamaks kindlust kehtiva õiguskorra suhtes tuleb asjassepuutuvateks lugeda ka sellised õigusnormid, mis omavad vaidlustatud normidega lahutamatut ja individuaalset seost, sest vastasel juhul võivad need seaduse lugejat eksitada. Käesoleval juhul on

§ 120

lõikega 1 seonduvateks normideks

§ 120

lõige 2, mis puudutab vanuse tõttu ametist vabastamise ajahetke,

§ 130

lõige 1 osas, mis puudutab vanuse tõttu ametist vabastamisest etteteatamist,

§ 131

lõige 3 osas, mis puudutab vanuse põhjusel teenistusest vabastamisel kolme kuu ametipalga suuruse hüvituse maksmist,

§ 133

lõiked 1 ja 3 osas, mis puudutavad vanuse tõttu teenistusest vabastamise ajalisi piiranguid. Niisiis tuleb ka kõiki eelloetletud norme käsitleda käesolevas vaidluses asjassepuutuvatena. 7 Põhiõiguste riive 38. Kaebajad on kohtule esitanud taotluse tunnistada

§ 120ja seonduvad sätted vastuolus olevaks PS § 12 lõikega 1 ja § 19 lõikega 1.

PS § 12 lõige 1 sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed. Kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 19 lõige 1 sätestab, et igaühel on õigus vabale eneseteostusele.

1. Vastavalt PS §-le 3 teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Õigusriigi põhimõtte sätestab PS §
2. Põhiseaduse § 13 kohaselt on igaühel õigus riigi ja seaduse kaitsele. Seadus kaitseb igaühte riigivõimu omavoli eest. PS §-s 10 sätestatud õigusriigi põhimõttest tuleneb ka õiguskindluse põhimõte ning sellele tuginemise võimalus kaebuse esitamisel. Kui kaebajad on vabastatud teenistusest põhiseadusega vastuolus oleva normi alusel välja antud haldusaktidega, on selliste haldusaktide andmisega rikutud kaebajate õigust õiguskindlusele, kaitsele riigi omavoli vastu, võrdsuspõhiõigust ja õigust vabale eneseteostusele.

§ 120

, § 130 lõike 1, § 131 lõike 3, § 133 lõike 1 ja 3 põhiseaduslikkuse kontroll 40. PS § 19 lõikes 1 nimetatud põhiõigust peetakse nii üldiseks vabadusõiguseks kui ka üldiseks isiksusõiguseks. PS § 19 lõike 1 kaitsealasse kuulub õigus teenida endale elatist isikule meeldival ja sobival töökohal.

§ 120

lõikega 1 analoogne norm sisaldus kuni 04.03.2006 ka TLS-s: § 86 punkt 10 ja §

1. Riigikogu muutis TLS-i ja tunnistas TLS vastavad sätted kehtetuks. Õiguskantsler avaldas Riigikogule arvamust, et üldiselt on seadusandja pidanud vajalikuks tagada töötajatele kõrgetasemeline vallandamiskaitse, millisest eesmärgist kantuna on tööandjal lubatud töötajat töölt vabastada üksnes juhul, kui see on õigustatud kaalukate töötajast tulenevate sisuliste põhjustega (nt oskused, tervis, mittevastavus töökohale seatud nõuetele, töötaja ebalojaalsus) või ettevõtja majanduslikust seisust tulenevate põhjusega (nt konkreetse töökoha kadumine, ettevõtte likvideerimine). 65-aastastel ja vanematel pensioniks õigustatud töötajatel aga kõrgendatud vallandamiskaitset, mis lubab isikuid ainult kaalukatel sisulistel põhjustel töölt vabastada, ei ole. 65-aastaseks saanuid saab vabastada vaid vanuse kui formaalse kriteeriumi alusel.
2. Kohus nõustub õiguskantsleri eelkirjeldatud seisukohaga ning leiab, et samamoodi tuleb läheneda vanuse tõttu teenistusest vabastamist puudutavatele

sätetele. Ka avalikus teenistuses on

§ 120

lõike 1 kohaselt võetud 65-aastaseks saanud ametnikelt kõrge vallandamiskaitse ning eakaid ametnikke saab vabastada üksnes nende kõrge ea tõttu. Kui inimene ei saa ainult seetõttu, et on ületanud teatud vanuseläve, töötada enam talle meelepärasel ja sobival ametikohal, kujutab see endast intensiivset PS § 19 lõikes 1 sätestatud vaba eneseteostusõiguse riivet. 42. Nimetatud PS sättest tulenev vabaduspõhiõigus ei ole aga piiramatu ning selle kohta kehtiv seadusreservatsioon tuleneb PS § 19 lõikest 2, mille kohaselt peab igaüks oma õiguste ja vabaduste kasutamisel ning kohustuste täitmisel austama ja arvestama teiste inimeste õigusi ja vabadusi ning järgima seadust. PS § 19 lõiget 2 tuleb seega mõista ühtlasi kui seadusandjale adresseeritud volitust piirata üldist vabadusõigust seadusega (vt. Truuväli, E.-J. jt Eesti Vabariigi Põhiseadus. Kommenteeritud väljaanne; Juura, Õigusteabe AS 2002, lk.159). PS § 11 teise lause kohaselt peavad aga ka seadusereservatsiooniga põhiõiguste piirangud olema demokraatlikus ühiskonnas vajalikud ega tohi moonutada piiratavate õiguste ja vabaduste olemust. Seega saaks

§ 120

lõikest 1 tulenevat üldise eneseteostuse õiguse piirang olla õigustatud juhul, kui see oleks demokraatlikus ühiskonnas vajalik. Kohtu hinnangul sellist vajadust aga ei esine: võimalus lõpetada teenistussuhe teatud vanusesse jõudnud isikutega üksnes nende ea tõttu, ei teeni demokraatliku ühiskonnakorralduse eesmärke ning

§ 120

lõikes 1 sätestatud teenistussuhte lõpetamise aluse puudumisel ei kannaks demokraatlik ühiskonnakorraldus mingisugust arvestatavat kahju. 8

1. Teenistusvanuse ülempiir või teistest ealt nooremate ametnikega võrreldes madalam vallandamiskaitse võib olla vajalik teatud teenistusliikide puhul, nagu näiteks mõned eriteenistused, mille puhul võivad ametniku vanusest tingitud eripärad osutuda ohtlikuks. Seetõttu on vajalik seaduses sätestada võimalus vabastada sellisel ametikohal töötav ametnik teenistusest teatud ea saabumisel, et mitte riskida nende ohtude realiseerumisega. Teisisõnu, et mitte jääda ootama sündmust, mis annaks aluse vabastada ametnik teenistusest mõnel muul alusel (eelkõige ametikohale mittesobivuse tõttu). Küll aga ei õigusta ennast sarnaselt kehtestatud üldine piirang.
2. PS § 12 esimese lause kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Sama paragrahvi teise lause kohaselt on keelatud diskrimineerimine rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. Selliseks muuks asjaoluks võib olla ka isiku vanus ning seega tuleneb PS §-st 12 keeld kohelda isikut teistega võrreldes ebavõrdsel üksnes isiku vanuse tõttu, kui selleks ei ole mõistlikku ning ebavõrdse kohtlemise tulemusena isikule langeva õiguse või vabaduse piirangut arvestades proportsionaalset põhjust. Kohus leiab, et

§ 120lg 1 paneb eaka üksnes oma vanuse tõttu noorematega ebavõrdsesse seisu.

Kohus nõustub kaebajatega selles, et võrdset kohtlemist teenistus-ja töösuhetes nõuavad lisaks PS-le ka 25.06.1958 Genfis vastu võetud ILO töö- ja kutsealast diskrimineerimist käsitleva konventsiooni nr 111 (jõustus Eesti Vabariigi osas 17.08.2006) ning Euroopa Liidu Nõukogu direktiivi 2000/78/EÜ sätted. Sealhulgas märgitakse nimetatud direktiivi preambula punktis 8, et 10.-11.12.1999 toimunud Euroopa Ülemkogu Helsingi kohtumisel heakskiidetud tööhõivesuunistes rõhutatakse vajadust pöörata erilist tähelepanu ka vanemate töötajate toetamisele, et suurendada nende osalemist tööjõu hulgas. 45. Kohus märgib, et juhul, kui üle 65-aastane ametnik ei suuda oma kõrge ea tõttu täita teenistusülesandeid nõuetekohaselt, annab

§ 117

vabastada selline ametnik teenistusest ametikohale mittevastavuse tõttu (eelkõige § 117 lg 1 p 5: kui tema tervislik seisund ei võimalda püsivalt oma teenistuskohustusi nõuetekohaselt täita ja § 117 lg 1 p 6: ebapiisavate tööoskuste tõttu). Seega sisaldab

vajalikku regulatsiooni juhuks, kui avalikust teenistusest oleks vaja vabastada eakas ametnik, kes ei saa oma teenistusülesannetega nõuetekohaselt enam hakkama ja takistab sellega asutusele õigusaktidest tulenevate ülesannete täitmist. Nagu kohus juba PS §-i 19 käsitledes märkis, eksisteerib ametikohti, kus kõrge vanuse tõttu teenistusest lihtsustatud või lausa kohustuslik vabastamine on põhjendatud, ent käesoleval juhul ei olnud ametikohad, millel kaebajad töötasid, sellised, kus teatud vanusepiiri ületamine iseenesest oleks seadnud kaebajate töövõime kahtluse alla. 46. Eeltoodud põhjustel leiab kohus, et

§ 120

lg 1 on vastuolus PS §-dega 12 ja 19 ning tuleb seetõttu käesolevas asjas kohaldamata jätta ning algatada sellega põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus Riigikohtus. Ühtlasi tuleb algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlus

§ 120

lõikega 1 seonduvate

sätete suhtes. 47. Kuivõrd kohus leidis, et

§ 120

lõige 1 on põhiseadusega vastuolus ja tuleb käesolevas asjas kohaldamata jätta, siis tuleb kaebuse esitajate teenistusest vabastamine tunnistada

§ 135

lõikest 1 lähtudes seadusevastaseks, kuivõrd kaebuse esitajad on teenistusest vabastatud seadusliku aluseta. Riigikohtu üldkogu on oma 10.12.2003 otsuses nr 3-3-1-47-03 leidnud, et PS-iga vastuolus oleval regulatsioonil põhinev haldusakt on samuti PS-iga vastuolus (punkt 37). 48. Kuivõrd kaebuse esitajad on loobunud ametikohale ennistamise nõudest, tuleb

§ 135

lõike 2 kohaselt vastustajatelt nende kasuks välja mõista hüvitusena kuue kuu ametipalk. Siinkohal märgib kohus, et kaebuse esitajate õigust

§ 135

lõikes 2 sätestatud hüvitisele ei muuda antud juhul see, et haldusorgan kohaldas nende teenistusest vabastamisel kehtivat õigust. Nimetatud hüvitise saamise õigus on ametnikul igal juhul, kui kohus tunnistab teenistusest vabastamise seadusevastaseks, sealhulgas juhul kui vabastamise seadusevastasus põhineb vabastamise aluseks oleva normi põhiseadusevastasena kohaldamata jätmisel. 9 Kohus ei nõustu siinkohal vastustaja seisukohaga, et kuivõrd vastustaja poolt ei olnud tegemist seaduse mittetäitmise ega mittenõuetekohase täitmisega, siis puudub vastustaja tegevuse õigusvastasus ning seega

§ 135lõikes 2 sätestatud hüvituse väljamõistmise alus.

Ametiasutus ei saa vabaneda temal teenistussuhte seadusevastase lõpetamise eest lasuvast vastutusest põhjusel, et teenistusest vabastamine oli kooskõlas kehtiva seadusega, ent vastuolus põhiseadusega ning iseenesest ei ole tarvilik nimetatud hüvitise väljamõistmisel juurelda selle üle, kas konkreetselt vastustajaks olevale haldusorganile on võimalik mingeid etteheiteid teha või mitte. Lõppastmes peaks põhiseadusega vastuolus oleva normi tõttu tekkinud kahju kandma riik avaliku võimu kandjana ning olukorras, kus sarnases vaidluses oleks vastustaja positsioonis muu kui riigihaldusorgan, tekkiks

alusel ametnikule makstava hüvituse summa osas küsimus riigi vastutusest. Käesoleval juhul ei saa aga sedagi küsimust tekkida, kuna KMA näol on tegemist riigi haldusorganiga. 49. Taotledes

§-i 120 ja seonduvate sätete põhiseadusevastaseks tunnistamist ning kohaldamata jätmist, taotlevad kaebuse esitajad teenistusest vabastamise aluse muutmist selliselt, et kaebuse esitad loetaks teenistusest vabastatuks koondamise tõttu

§ 116

lg 1 alusel ning samuti kaebuse esitajate kasuks

§ 116lg 1 alusel teenistussuhte lõpetamisega seotud hüvitiste väljamõistmist.

Kohus leiab, et kaebuse esitajate selline nõue ei ole põhjendatud.

§ 135

lg 1 kohaselt on küll teenistusest ebaseaduslikult teenistusest vabastatud ametnikul õigus nõuda teenistusest vabastamise aluse muutmist, ent seda sätet ei saa tõlgendada selliselt, et ametnik saab igal juhul nõuda aluse asendamist just talle meelepärase alusega. Teenistusest vabastamise näol on sisuliselt tegemist kõige keerukama teenistussuhte lõpetamise alusega. 50.

§ 116

lg 1 kohaselt on ametniku koondamise eelduseks ametiasutuse koosseisus ettenähtud ametikohtade arvu vähendamine, teenistuse ümberkorraldamine või ebaseadustikult teenistusest vabastatud ametniku teenistusse ennistamine. Üksnes loetletud juhtudel on asutuses tegemist koondamissituatsiooniga. Lisaks sätestatakse sama paragrahvi teises lõikes, millistel ametnikel on koondamissituatsioonis teenistusse jäämise eelisõigus ning paragrahvi kolmandast lõikest tulenevalt tuleb koondamissituatsioonis enne ametniku teenistusest vabastamist pakkuda talle võimalust asuda teisele ametikohale. Eelnevast tulenevalt ei kaasne ametikohtade arvu vähenemise või teenistuse ümberkorraldamisega vältimatult ametniku teenistusest vabastamine. Seda isegi mitte sellise ametniku suhtes, kelle ametikohale vastavate ülesannete, kvalifikatsiooninõuete ja vastutusega ametikohad asutuse töö ümberkorraldamise käigus sootuks kaovad.

1. Kohus leiab, et asjas ei ole tuvastatud, et KMA-s oleks kaebuse esitajate teenistusest vabastamise ajal esinenud koondamissituatsioon. Mitte ühestki asjas kogutud tõendist ei ilmne, et vähendatud oleks KMA koosseisus ette nähtud ametikohtade arvu või et teenistust oleks kuidagi ümber korraldatud. Kuivõrd koondamissituatsiooni tekkimine seoses ebaseaduslikult vabastatud ametniku teenistusse ennistamisega ei ole käesolevas asjas kõne alla tulnud, siis sellel ei pea kohus vajalikuks peatuda. Vastustaja poolt kohtule esitatud väljavõtetelt KMA välismaalaste dokumenteerimise osakonna struktuuri ja koosseisu kohta vastavalt 20.04.2007, 01.04.2007 ning 01.02.2007 nähtub, et nii enne kui pärast kaebuse esitajate teenistusest vabastamist on vastava osakonna menetlusbüroo koosseisus ette nähtud 20 ametikohta, millest 14 peaspetsialisti ametikohta. Samuti ei nähtu ühestki kohtule esitatud tõendist, et väidetavate ümberkorralduste tulemusena kaoks, sõltumata ametikoha nimetusest, selliste funktsioonide, ülesannete ja vastutusega ametikohad, millel teenisid enne teenistusest vabastamist kaebuse esitajad.
2. Kohus märgib siinkohal, et ametikohtade arvu vähenemine või teenistuse ümberkorraldamine peab nähtuma vastavatest õigusaktidest: kas ametiasutuse põhimäärusest, ametikohtade loetelust (struktuurist) ja ametijuhenditest või muust seesugusest. Käesoleval juhul ei nähtu haldusasjas kogutud materjalist ühegi sellise õigusakti olemasolu ning juba seetõttu puuduks alus vabastada ametnikke koondamise tõttu. 10 Ametnike koondamise tõttu vabastamise ajendiks ei saa olla asutuse sisemise töökorralduse ümberkorraldamise kava ega asjakohaste õigusaktide projektid või eelnõud. Alus ametniku teenistusest vabastamiseks tekkib siiski alles pärast ümberkorralduste sisu, ulatuse ja rakendamise aja lõplikku otsustamist. Lisaks ei tulene

-ist mingil moel, et ametnikul oleks õigus nõuda enda koondamist tuginedes asutuse struktuurimuudatuste kavadele või eelnõudele. Niisiis ei saaks väita, et kaebuse esitajate teenistusest vabastamine alates 01.04.2007 koondamise tõttu oleks olnud võimalik või õiguspärane. 53. Käesoleva asja lahendamise seisukohast ei saa asjakohaseks pidada kaebuse esitajate seisukohta, et

§ 116

lg 1 kohaldamise osas ei oma tähtsust see, kas ametikohtade arv ametiasutuses reaalselt väheneb või mitte. Põhimõtteliselt on see seisukoht küll õige, ent sellest ei saa tuletada, et ametnikul oleks õigus nõuda enda koondamist igal juhul, kui toimuvad mingisugused struktuurilised ümberkorraldused ametiasutuses. Koondamissituatsiooni ega sellest tulenevat võimalikku ametniku teenistusest vabastamise vajadust ei teki näiteks juhul, kui ümberkorraldused on üksnes formaalset laadi ning konkreetse ametniku ametikoht, mida iseloomustavad sellel ametikohal täidetavad ülesanded ja vastutus, jääb sisuliselt alles. Teisisõnu juhul, kui ka toimunud ümberkorralduste tulemusena saab ametnik jätkata oma varem tehtud tööd, ilma et tema ülesanded ja vastutuse määr oluliselt muutuksid. Ametnikku ei saa koondamise tõttu teenistusest vabastada üksnes seepärast, et vastava sisu ja vastutusega ametikoht paigutatakse ühest struktuuriüksusest teise või et muudetakse struktuuriüksuste nimesid. 54. Lisaks märgib kohus, et isegi juhul, kui muudatused KMA põhimääruses oleksid jõustunud ja sellest tingitud asutuse töö ümberkorraldused ellu viidud, ei saaks asuda seisukohale, et kaebuse esitajad tulnuks koondamise tõttu teenistusest vabastada. Nagu kohus eelpool juba viitas, on

§ 116

lõikes 2 sätestatud, millistel isikutel oleks koondamissituatsioonis teenistusse jäämise eelisõigus. Kaebuse esitajatel on pikk teenistusstaaž. Samuti nähtub kummagi kaebuse esitaja teenistuslehelt preemiate määramine, mis annab märku headest teenistusalastest näitajatest. Neist asjaoludest tulenevalt võib eeldada, et ka ametikohtade arvu vähenemise korral oleks kaebuse esitajatel suure tõenäosusega teenistusse jäämise eelisõigus. Ka seetõttu ei saa väita, et isegi koondamissituatsiooni esinemise korral oleks tulnud kaebuse esitajad teenistusest vabastada.

1. Kohus märgib siinkohal, et asutuses koondamissituatsiooni esinemisel ei ole ametnikul õigust nõuda enda teenistusest vabastamist koondamise tõttu. Selle, milline ametnik (millised ametnikud) teenistusest vabastada, otsustab ametnike teenistusse võtmiseks ja teenistusest vabastamiseks pädev ametnik.
2. Liiatigi eeldab ametniku koondamise tõttu teenistusest vabastamine ka ametnikule teise ametikoha pakkumist. See tähendab antud juhul seda, et isegi kui kaebuse esitajatel ei olnuks eelisõigust tööle jäämisel, oleks KMA-l olnud võimalus vähendada vajadusel välismaalaste dokumenteerimisega tegelevate ametnike arvu nende isikute võrra, kes oleksid olnud nõus võtma vastu mõne teise ametikoha. Asjaolu, et kaebuse esitajatele tundub tagantjärele vaadates nende koondamise tõttu vabastamine meelepärane, ei tähenda, et nende teenistusest vabastamise aja oludes oleks olnud võimalik nad seaduslikult koondamise tõttu vabastada.
3. Kokkuvõtlikult märgib kohus, et haldusasjas kogutud tõenditest ega ka poolte esitatud seisukohtadest ei nähtu mingil moel, et kaebuse esitajad oleks tulnud teenistusest vabastada koondamise tõttu. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud nõue muuta teenistusest vabastamise alust selliselt, et aluseks oleks

§ 116lg 1 ega ka sel alusel (st.

koondamise tõttu) vabastamisega kaasneva hüvituste (

§ 131lg 1) väljamõistmist.

58. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kummagi kaebuse esitaja viimase ametipalga suurus oli 7460 krooni. Samuti ei ole vaidlust selles, et teenistussuhte lõpetamisel maksti kummalegi kaebuse esitajale

§ 131lg 3 kohaselt hüvitusena kolme kuu ametipalk summas 22 380 krooni (tlk 100-101).

Kuivõrd kohus 11 tunnistab seadusevastaseks kaebuse esitajate teenistusest vabastamise

§ 120

lg 1 alusel, siis langeb ära ka kaebuse esitajatele

§ 131lõikes 3 sätestatud hüvituse maksmise alus. 59. Riigivastutuse seaduse (edaspidi RVast

S) § 22 lg 3 alusel võib avaliku võimu kandja isikult nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud raha tagastamist eraõiguses sätestatud alustel ja korras. Samas tekib kaebuse esitajatel õigus saada hüvitust

§ 135lõike 2 järgi kuue kuu ametipalga ulatuses.

Avalik-õiguslikust suhtest tekkinud rahaliste kohustuste tasaarvestamise võimalust seaduses sõnaselgelt sätestatud ei ole. Küll sätestatakse VÕS § 197 lõikes 1 selline võimalus eraõiguslikus suhtes. Avalikõiguslikes suhetes tuleb toimida tõhusalt ning üleliigseid kulutusi ja isikule tekkivaid ebameeldivusi vältival viisil. Pidades silmas, et käesolevas asjas vaidluse all oleva avalik-õigusliku suhte iseloom ei ole selline, mis tasaarvestuse välistaks, peab kohus võimalikuks RVastS § 22 lg 3 ning VÕS §-i 197 alusel kaebuse esitajate ning vastustaja kui riigi haldusorgani vastastikkused nõuded tasaarvestada. Seetõttu tuleb kaebuse esitajate kasuks välja mõistetavast hüvitisest maha arvata neile teenistusest seadusevastasel vabastamisel juba makstud hüvitus. 60.

§ 135

lg 2 kohaselt oleks kummalgi kaebuse esitajal õigus hüvitusele summas 6 x 7460=44 760 krooni. Seadusevastaseks tunnistatud teenistusest vabastamisel maksti kummalegi kaebuse esitajale

§ 131lg 3 alusel välja hüvitus summas 3 x 7460= 22 380 krooni.

Nõuete tasaarvestamise tulemusena tuleb seega kaebuse esitajate kasuks vastustajalt välja mõista kummagi kaebuse esitaja kasuks 44760 – 22380 = 22380 krooni. Menetluskulud

1. HKMS § 92 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kasuks otsus tehti. Sama paragrahvi
2. lõikest tulenevalt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Kohus rahuldab kaebuse osaliselt ning leiab, et vaidluse eset arvestades on põhjendatud kaebuse rahuldatuse osakaalu hindamisel lähtuda kaebuse esitajate kasuks väljamõistetud hüvitise suurusest võrreldes kaebuses esmalt taotletud hüvitise suurusega. Algselt taotlesid kaebuse esitajad kokku 18 kuu keskmise palga (so 89520 + 44760 = 134280 krooni) väljamõistmist. Kuivõrd kaebuse esitajad möönsid, et varem

§ 131

lg 3 alusel neile välja makstud summa võrra tuleb kohtuotsusega välja mõistmisele kuuluvat hüvitist vähendada, ei arvesta kohus kaebuse rahuldatuse osakaalu kindlaksmääramisel eespool tehtud tasaarvestust ning loeb, et kaebajate nõuded rahuldati kuue kuu ametipalga ulatuses. 62. See tähendab, et kaebus rahuldati 44760 x 100 : 134280 = 33,3% ulatuses. Kohtule esitatud menetluskulude nimekirja ja kuludokumentide kohaselt on kummagi kaebuse esitaja kantud menetluskuluks 9638 krooni. Kaebus rahuldati 33,3% ulatuses ja seega tuleb kummagi kaebuse esitaja kasuks vastustajalt välja mõista 9638 x 33,3 : 100=3209 krooni. Kadriann Ikkonen kohtunik 12